3-14-52529/23 · 3-14-52529/23 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht

27. veebruar 2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-52529 Haldusasi OÜ Paekalda 2, OÜ Paekalda 3, OÜ Paekalda 7 ja OÜ Paekalda 9 kaebus taotlustega kohustada keskkonnaministrit otsustama Tallinnas Paekalda tn 2, Paekalda tn 3, Paekalda tn 7, Paekalda tn 9 ja Paekalda tn 2a kinnisasjade omandamine, kohustada Keskkonnaministeeriumi tegema nende kinnisasjade riigile omandamiseks vajalikud toimingud ning tuvastada keskkonnaministri viivituse õigusvastasus. Asja läbivaatamise viis Kohtuistungil 12. veebruaril 2015 Menetlusosalised Kaebajad: OÜ Paekalda 2, OÜ Paekalda 3, OÜ Paekalda 7, OÜ Paekalda 9 Esindaja: v.adv Martin Triipan Vastustajad: keskkonnaminister, Keskkonnaministeerium Esindajad: Toomas Kutti, Merje Krinal, Hellis Kähr RESOLUTSIOON 1. Rahuldada OÜ Paekalda 2, OÜ Paekalda 3, OÜ Paekalda 7 ja OÜ Paekalda 9 kaebus osaliselt ning 1.1. tuvastada, et keskkonnaminister ja Keskkonnaministeerium on olnud õigusvastaselt tegevusetud Paekalda tn 2, Paekalda tn 3, Paekalda tn 7, Paekalda tn 9 ja Paekalda tn 2a kinnisasjade omandamise otsustamisel ning otsustamiseks vajalike eeltoimingute tegemisel alates 30. juulist 2014. 1.2. kohustada Keskkonnaministeeriumi tegema Paekalda tn 2, Paekalda tn 3, Paekalda tn 7, Paekalda tn 9 ja Paekalda tn 2a kinnisasjade omandamise otsustamiseks vajalikud toimingud ning keskkonnaministrit otsustama Paekalda tn 2, Paekalda tn 3, Paekalda tn 7, Paekalda tn 9 ja Paekalda tn 2a kinnisasjade omandamine või sellest keeldumine 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. 2. Mõista Keskkonnaministeeriumilt OÜ Paekalda 2, OÜ Paekalda 3, OÜ Paekalda 7 ja OÜ Paekalda 9 kasuks solidaarselt välja menetluskulu 4000 (neli tuhat eurot).

Edasikaebamise kord Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 30. märtsil 2015 (HkMS § 180, § 181 lg 1).

2 ASJAOLUD 1. OÜ Unigate omandas 19. septembril 2002 teiste hulgas Tallinnas Paekalda tn 2, 3, 7, 9 ja 2a asuvad kinnistud, mis asuvad praeguseks kogu ulatuses mägi-kadakkaera, püstkiviriku ja aasnelgi Maarjamäe klindi püsielupaiga sihtkaitsevööndi territooriumil, mis on kaitse alla võetud keskkonnaministri 3. veebruari 2006 määrusega nr 9. 2. 12. mail 2006 esitas OÜ Unigate Keskkonnaministeeriumile taotluse vahetada need kinnistud riigile kuuluva kinnisasja vastu. 26. septembri 2008 kirjas (kd I, tl. 172) teatas Maa-amet OÜ-le Unigate, et looduskaitseseaduse (LKS) muudatuse kohaselt viiakse eelnimetatud kinnisasjade vahetamise menetlused lõpuni omandamise menetlusena LKS § 20 ja Vabariigi Valitsuse 8. juuli 2004 määrusega nr 242 „Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise kord ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, ning kinnisasja väärtuse määramise kord ja alused” (edaspidi VVm 2004/242) kehtestatud korras. 3. OÜ Unigate 9. oktoobri 2012 jagunemisotsuse alusel läksid Paekalda tn 2, 3, 7, 9 kinnistud vastavalt OÜ Paekalda 2, OÜ Paekalda 3, OÜ Paekalda 7 ja OÜ Paekalda 9 omandisse, viimase omandisse läks ka Paekalda tn 2a kinnistu. 4. Keskkonnaministeerium tegi Paekalda tn 2, 3, 7, 9 ja 2a omanikele 12. novembril 2013 saadetud kirjas (kd I, tl. 19) ettepaneku eelviidatud kinnisasjade riigile võõrandamiseks 10. oktoobri 2013 eksperthinnangus nr 1310-5540-01/AT (kd I, tl. 21) määratud hinnaga. Kaebajad sellega ei nõustunud, pidades hinda vastuvõetamatuks (kd I, tl. 42) . Pärast mõnda aega kestnud läbirääkimisi ja vaidlusi tellis Maa-amet kordushindamise, mille kohta 4. juulil 2014 koostatud eksperthinnang nr 1406-5931-01/AT (kd I, tl. 99) edastati Maa-ameti poolt vastusena kinnistute omanike teabenõudele (kd I, tl. 91 jj) 22. juulil 2014 (kd I, tl. 120). Seepeale teatasid kinnistute omanikud keskkonnaministrile, et nõustuvad kinnistute võõrandamisega viimatinimetatud eksperthinnangus näidatud hinnaga (tl. 122 jj). 5. 11. septembri 2014 kirjas (kd I, tl. 138) teatas Maa-amet OÜ-dele Paekalda 2, Paekalda 3, Paekalda 7 ja Paekalda 9 kinnistute omandamise menetluse pikenemisest seoses vajadusega teostada püsielupaigas ja selle lähiümbruses kasvavate taimeliikide inventuur ja võimalik et otsustada selle põhjal püsielupaiga piiride muutmine. KAEBAJATE NÕUDED JA PÕHJENDUSED 6. OÜ Paekalda 2, OÜ Paekalda 3, OÜ Paekalda 7 ja OÜ Paekalda 9 esitasid 21. oktoobril 2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotlevad keskkonnaministri kohustamist Tallinnas Paekalda tn 2, Paekalda tn 3, Paekalda tn 7, Paekalda tn 9 ja Paekalda tn 2a asuvate kinnisasjade omandamise otsustamiseks ning Keskkonnaministeeriumi kohustamist nende kinnistute omandamiseks vajalike ettevalmistavate toimingute tegemiseks 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest, samuti nende kinnistuste omandamisega seotud toimingute tegemise ja otsustamisega viivitamise õigusvastasuse tuvastamist. 7. Kaebajad leiavad, et riigil on kohustus Paekalda tn. 2, 3, 7, 9 ja 2a kinnistud omandada, sest kõik LKS § 20 lõikes 1 sätestatud eeldused selleks on täidetud: tegemist on püsielupaigas

3 asuvate kinnisasjadega, mille sihtotstarbelist kasutamist kehtestatud kaitsekord piirab; kaebajate õiguseellane OÜ Unigate omandas need enne kaitse alla võtmist ning kaebajad ja riik on saavutanud kokkuleppe kinnisasjade väärtuse osas. Kaebajate hinnangul viivitab riik kinnistute omandamisega põhjendamatult, ilma et selleks esineks LKS § 20 lõikes 4 või VVm 242/2004 § 6 lõikes 1 tulenevat mõjuvat põhjust. Kaebajad leiavad, viidates VVm 242/2004 §-le 11, et vahetult pärast kaebajate poolt eksperthinnangus määratud hinna aktsepteerimist tulnuks koostada vastav eelnõu ja see keskkonnaministrile otsustamiseks esitada, kes pidanuks seepeale vastava otsuse tegema. Seejuures toovad kaebajad välja, et riigi poolt 2013. aastal tehtud eksperthinnang oli vigane ning 2014. aasta 22. juulil kaebajate poolt antud nõustumisele reageeris vastustaja samuti alles 11. septembril 2014, milliseks ajaks oli kogu menetlus kestnud juba rohkem kui kaheksa aastat. 8. Kaebajad märgivad, et nimetatud 11. septembri 2014 kirjas teatas vastustaja esmakordselt kahtlustest looduskaitserežiimi tegeliku põhjendatuse osas. Kaebajad viitavad ka botaanik Toomas Kukke arvamusele (kd I, tl. 167), mille kohaselt ei saa kõnealuse püsielupaiga piiride vähendamine kõne allagi tulla ning botaanik Urve Ramsti seisukohale (kd I, tl. 168), et kaitsealuste aasnelgi, mägi-kadakkaera ning püstkiviriku esinemine looduses tuleks hinnata mais-juunis. Selles osas toovad kaebajad välja, et Keskkonnaministeerium tegi alles 30. juunil 2014 Keskkonnaametile ülesandeks võtta töösse Maarjamäe püsielupaigas ning selle lähiümbruses kasvavate kaitstavate taimeliikide inventuur ning püsielupaiga piiride muutmise põhjendatuse ja otstarbekuse ekspertiisi koostamine, mis sisuliselt on tähendab aega, mil kaitsealuste liikide esinemist looduses on raske määrata, kuna taime vegetatsiooniperiood on lõppenud. Kaebajad leiavad aga, et arvestades seda, et kogu menetlus on juba seni kestnud enam kui 8 aastat, oleks ebaproportsionaalne jääda veelkord ootama uut vegetatsiooniperioodi, arvestades muuhulgas ka sellega, et botaanikaekspert T. Kukk välistab kaitstava ala piiride muutmise. 9. Kaebajad on samuti seisukohal, et käesolevas menetlusfaasis, kus pealegi Keskkonnaministeerium juba niigi õigusvastaselt viivitab otsustamisega, ei saa põhimõtteliselt hakata püstitama küsimusi sellest, kas ala looduskaitse all olemine on üldse põhjendatud. Kaebajate hinnangul on nende subjektiivse õiguse aluseks fakt, et ala on looduskaitse all praegu ja on olnud seda viimased 8 aastat. 10. Riigipoolse õigusvastase viivituse osas selgitavad kaebajad veel, et riik tegi esmakordselt kaebajatele ettepaneku kinnisasjade võõrandamiseks 12. novembril 2013 ning selleks ajaks pidi kaebajate taotlus kinnisasjade omandamiseks olema järjekorras esimeste hulgas. Samas selgitavad kaebajad, et riigi tookordne ettepanek ei olnud selline, et kaebajad saanuks sellega nõustuda, sest kinnisasjade väärtus oli eksperthinnangus nr 1310-5540-01/AT määratud ebaõige väärtuspäevaga. Kaebajad leiavad, et kui riik oleks 12. novembril 2013 esitanud kinnistute võõrandamise ettepaneku õigete andmetega, oleksid kaebajad saanud hinnaga nõustuda juba 2013. aasta novembris. VASTUSTAJATE SEISUKOHT 11. Keskkonnaminister ja -ministeerium vaidlevad kaebusele vastu ja taotlevad selle rahuldamata jätmist, selgitades, et käesolevaks ajaks on tekkinud põhjendatud kahtlus, et vaidlusalustel kinnistutel tegelikult püsielupaiga kaitserežiimist tulenevaid piiranguid õigustavaid

4 kaitseväärtuslikke taimi ei kasva, mistõttu on keskkonnaministri 27. novembri 2014 käskkirjaga nr 968 alustatud menetluse püsielupaiga kaitse-eeskirja ja piiride muutmiseks, mis võib kaasa tuua selle, et vaidlusalused kinnistud arvatakse püsielupaiga piiridest välja ning looduskaitselised piirangud lõpevad. Vastustajad on seisukohal, et riigil ei ole kohustust LKS-i alusel looduskaitseliste piirangutega kinnisasja omandada, kui ilmneb, et tegelikult seal kaitseväärtusega loodusobjekte ei ole. Vastustajad leiavad, et vaidlusaluste kinnistute riigile omandamise otsustamiseks tuleb välja selgitada kõik olulised asjaolud ning kuigi kaitsekorra kontrollimine ei ole omandamismenetluses kohustuslik toiming, ei ole millegagi põhjendatud jätta tekkinud kahtluse korral asjaolud välja selgitamata, kuna ebaõige otsus võib riigile nende eest tasutava summa suurust arvestades olulist kahju tekitada, kuna nimetatud kinnisasjade kogupindalaga 3 ha ja koguväärtus erinevate eksperthinnangute andmetel on vahemikus 2 875 000 € kuni 3 867 100 €. Vastustajad rõhutavad, et looduskaitse põhimõtete kohaselt kehtestatakse ala kaitsekord lähtudes alal leiduvatest kaitstavatest loodusväärtustest ning kehtestatavad piirangud on otseses sõltuvuses sellest, kui suurt väärtust omavad alal paiknevad kaitstavad loodusväärtused, kusjuures järjest rohkem püütakse vältida eramaade kaasamist kaitstavate alade koosseisu ning iseäranis II kaitsekategooria liikide kaitsmine eramaal toimub pigem isendikaitse kaudu ja püsielupaiku moodustatakse siis, kui tegemist on kogu Eesti mõistes väga esindusliku liigi kasvukohaga ja/või selle liigi kaitse ei ole Eestis juba kaitstavate aladega piisavalt tagatud. Vastustajate hinnangul teostab riik seaduses sätestatud tingimustele vastava kinnisasja vahetamisel ja omandamisel kaalutlusõigust ning riigil ei ole kunagi olnud kinnisasja vahetamise ega ka omandamise kohustust, vaid vahetamine sai ning omandamine sai ja saab toimuda üksnes riigi ja kinnisasja omaniku kokkuleppel. 12. Vastustajad viitavad Tallinna Botaanikaaia teadur Olev Abneri 7. septembril 2014 koostatud arvamusele, milles ekspert leidis, et kuivõrd Maarjamäe püsielupaiga kriitiliselt ohustatud liikide mägi-kadakkaera ja püstkiviriku seisundit püsielupaiga lõunaosas eramaadel olev puhverala ei mõjuta, ei ole püsielupaiga eramaade riigile omandamine otstarbekas ja eramaad võib püsielupaigast välja arvata ning eramaadel kasvavad kaitstavate taimeliikide isendid saab vajadusel ümber istutada püsielupaigale; aasnelk seevastu, mille populatsioonist 1/3 kasvab küll eramaal ja oluline osa sellest eramaa läheduses, omab Tallinnas ja selle lähiümbruses mitmeid elupaiku ning vajab küll tähelepanu, ent pole ohustatud. Vastustajate hinnangul on Olev Abner tunnustatud botaanik ja väga hea selle konkreetse ala ning sealsete liikide tundja, kes poleks mingil juhul olnud nõus seda ekspertiisi tegema, kui tal oleks olnud kahtlusi, et tal ei ole võimalik adekvaatset infot koguda. Vastustajad selgitavad, et looduses toimuvad ajaga muutused ning seetõttu vaadataksegi kehtestatud kaitserežiimid aeg-ajalt üle. Vastustajate väitel kinnitas Maa- ameti poolt 2014. aasta aprillis tehtud paikvaatlus, et vaidlusalused kinnistud kujutavad endast rohtunud ja võssakasvanud jäätmaad, mis on prügistamise, kulupõletamise ja lõkete tegemise ning pinnase, betoontoodete jääkide ja ehitusjäätmete ladustamise tõttu oluliselt kahjustatud ning kus sellest tingituna ei pruugi enam olla säilinud ka kaitstavaid taimeliike. 13. Vastustajad leiavad, et vaatamata VVm 242/2004 § 12 lõikes 2 sätestatule on käesoleval juhul menetluses ilmnenud uued olulised asjaolud, mille kohaselt vaidlusalustel kaitsealustel kinnisasjadel ei paikne selliseid kaitstavaid loodusobjekte, mis õigustaksid nimetatud kinnisasjade kaitse all olemist, mistõttu tuleb uuesti hinnata Paekalda tn kaitsealuste kinnisasjade riigi poolt omandamise põhjendatust. Vastustajad rõhutavad, et käesoleval juhul ei hinnata seega kinnisasjade vastavust kriteeriumidele, mille alusel loetakse ala kaitsekord

5 kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, vaid seda, kas kinnisasjad üldse vastavad LKS § 20 lõikes 1 sätestatud riigi poolt omandamise eeldustele. 14. Vastustajad viitavad oma seisukoha toetuseks kohtuasjades 3-08-2498 tehtud haldus- ja ringkonnakohtu otsustele ja leiavad, et ka kaitsealuse maa riigile omandamist reguleerivate normide alusel ei ole riigil kunagi olnud kohustust omandada kaitsealuseid kinnisasju, vaid riigil on selline õigus, tingimusel, et kõik omandamise eeldused on ka reaalselt täidetud. Samuti viitavad vastustajad Riigikohtu otsusele kohtuasjas nr 3-3-1-79-05 ning selgitavad, et Maa-ameti poolt läbi viidud menetluse raames pole seni ühtki haldusakti vastu võetud ja seega pole kaebajatel saanud tekkida mingit kaitset väärivat usaldust. Vastustajad toovad välja, et ka varasemas menetluspraktikas on ilmnenud olukordi, kus kaitsekorraga seotud asjaolud on menetluse käigus muutunud, mis näitab selgelt, et riik ei käitu kaebajatega pahatahtlikult, kui asus Paekalda tn kaitsealuseid kinnisasju piirangutest vabastama, vaid riik kohtleb kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühetaoliselt. 15. Vastustajad ei nõustu kaebajate väitega, et vaidlusaluste kinnistute omandamise otsustamisega on riik põhjendamatult viivitanud. Vastustajad alustavad siinkohal sellest, et kaebajad omandasid need kinnistud alles 2012. aastal, samas kui alates 1. augustist 2008 muutus kehtetuks seni maade vahetamise aluseks olnud LKS § 19 lg 1, misjärel asetusid Paekalda tn kaitsealused kinnisasjad omandamise avalduste laekumise järjekorras 353.-363. järjekohale, 1. jaanuaril 2013 olid need jõudnud 57.-67. järjekohale ning 1. jaanuariks 2014 6.- 15. järjekohale. 16. Vastustajad peavad hüpoteetiliseks kaebajate väidet, et kui 12. novembril 2013 saadetud ekspertiis oleks olnud korrektne, oleksid kaebajad saanud sellega nõustuda juba 2013. aasta novembris. Vastustajad toovad välja, et selle ekspertarvamuse väärtuskuupäev ei olnud ainuke ega põhiline asjaolu, mille üle kaebajad vaidlesid, vaid vaidlus toimus riigi poolt püstitatud hindamise lähteülesande üle, mille kohaselt sama taotluse alusel algatatud menetluses ja samal arendusalal kõrvuti paiknevaid kinnisasju käsitletakse ühtse hindamisobjektina. 17. Vastustajad ei nõustu kaebajate väitega, et nende 29. juuli 2014 kirjadest, milles nõustuti 4. juulil 2014 koostatud eksperthinnangus esitatud hindadega kinnistud võõrandama, saaks käsitada pooltevahelise kokkuleppena riigi poolt omandatavate kinnistute hinnas. Vastustajad rõhutavad, et kõnealuse eksperthinnangu saatis kaebajatele Maa-amet ning keskkonnaminister ei ole VVm 242/2004 § 7 lg 2 p 2 kohast uut hinnapakkumist ja ettepanekut kaebajatele teinud ega palunud kaebajatelt sellega nõustumist, kuna asjas on ilmnenud uued asjaolud, mis võivad lõppkokkuvõttes kaasa tuua teistsuguse otsuse kui kinnisasjade omandamine. Vastustajad selgitavad, et õigus ja võimalus menetluse peatamiseks eeltoodud asjaoludel tuleneb VVm 242/2004 § 6¹ lõigetest 1 ja 1¹. 18. Viimaks jääb vastustajatele arusaamatuks kaebajate argumentatsioon nende õiguste rikkumise kohta, kuna riigipoolne tegutsemine põhjendamatute kaitsepiirangute tühistamiseks on ajendatud eelkõige eramaade omanike huvide kaitsest. Ka märgivad vastustajad, et Paekalda tn kinnistute arendamiseks kehtestatud detailplaneeringut ei ole realiseerima asutud ka mitte sellel osal detailplaneeringualast, kus mingisuguseid looduskaitselisi piiranguid pole ning mis asub olemasolevatele juurdepääsuteedele lähemal ehk sellel osal tervikliku detailplaneeringu alast, kust oleks loogiline arendustegevusega alustada.

6 KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 19. Hinnanud poolte seisukohti ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leian, et OÜ Paekalda 2, OÜ Paekalda 3, OÜ Paekalda 7 ja OÜ Paekalda 9 kaebus on lõppkokkuvõttes põhjendatud ning tuleb rahuldada osaliselt, kohustades vastustajaid tegema 60 päeva jooksul vaidlusaluste kinnisasjade omandamise otsustamiseks vajalikud eeltoimingud ning võtma vastu otsuse kinnisasjade omandamise või sellest keeldumise või menetluse lõpetamise kohta vastavalt VVm 242/2004 §-le 11 või § 8 lõikele 3. Leian samuti, et vastavate otsuste tegemisega on vastustajad põhjendamatult viivitanud alates 9. juunist 2014, mil möödus hinnaläbirääkimiste pidamiseks ette nähtud mõistlik kuuekuuline periood kaebajate poolt 12. novembri 2013 hinnaettepanekule vastuväidete esitamisest. 20. LKS § 20 lõikes 1 on sätestatud, et kogu ulatuses püsielupaigas asuva kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, omandab riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga kinnisasja väärtusele vastava tasu eest. Sama paragrahvi lõikest 11 tulenevalt ei omanda riik sellist kinnisasja üldjuhul siis, kui isik on selle omandanud pärast selle kaitse alla võtmist. LKS § 20 lõikest 2 tuleneb, et kinnisasja omandamisega seotud kulud kannab riik ning sama paragrahvi 4. lõike kohaselt otsustatakse kinnisasja omandamine omandamiseks tehtud avalduste laekumise järjekorras, kui ei esine mõjuvaid põhjusi menetluse pikendamiseks. LKS § 91 lõikest 10 tuleneb, et kinnisasja vahetamise menetlused, mille kohta ei ole 1. augustiks 2008 vahetamise otsust tehtud, viiakse lõpuni LKS § 20 kohaselt kinnisasja omandamise menetlusena, kusjuures esitatud kinnisasja vahetamise avaldused loetakse kinnisasja omandamise ettepanekuteks. 21. LKS § 20 rakendamise korda täpsustab VVm 242/2004, mille kohaselt võib looduskaitseliste kasutuspiirangutega kinnisasja omandamise menetluse jagada järgmisteks osadeks: kinnisasja omandamise ettepaneku tegemine (§ 4 lg 1, §-d 5 ja 6), omandamise menetluse eeltoimingud (§ 4 lg 2), kinnisasja väärtuse määramine (§ 71) , omandamise kokkuleppe saavutamine ja vajadusel hinnaläbirääkimiste pidamine (§ 8), omandamise otsustamine (§ 11) ning lepingu sõlmimine (§ 111). VVm 242/2004 § 12 lõikes 3 on sätestatud, et kinnisasja vahetamiseks enne 1. augustit 2008. a esitatud avaldusi, mis LKS § 91 lõike 10 alusel loetakse kinnisasja omandamise ettepanekuteks, menetletakse kinnisasja omandamise ettepanekutega ühises järjekorras ning ettepaneku tegemise ajaks loetakse kinnisasja vahetamise avalduse laekumise kuupäev. 22. Käesolevas asjas ei ole poolte vahel vaidlust selles, et kaebajate omandis olevad Paekalda tn 2, 3, 7, 9 ja 2a kinnistud asuvad kogu ulatuses püsielupaigas ning keskkonnaministri 3. veebruari 2006 määrusega nr 9 kehtestatud kaitse-eeskirjast tulenevad piirangud piiravad oluliselt nende kinnistute sihtotstarbelist kasutamist. Samuti ei ole vaidlust selles, et kaebajale õiguseellane OÜ Unigate esitas juba 12. mail 2006 Keskkonnaministeeriumile taotluse vahetada need kinnistud riigile kuuluva kinnisasja vastu. Vaidlust pole ka selles, et OÜ Unigate omandas need kinnistud enne nende kasutamist piirava kaitse-eeskirja kehtestamist. Viimaks pole vaidlust ka selles, et 1. jaanuaril 2014 olid kõnealused kinnistud LKS § 20 lg 4 alusel peetavas järjekorras vastavalt 6.-15. kohal. Seevastu on poolte vahel vaidlus esiteks selles, kas pooled on saavutanud kokkuleppe nende kinnisasjade omandamise osas ning teiseks ja tegelikult peamiselt selles, kas riik võib kinnisasjade omandamise otsustamisega jätkuvalt viivitamist õigustada vajadusega uuesti hinnata seda, kas kaitse-eeskirjast tulenevad kinnistute kasutamise piirangud on looduskaitselist

7 üldse vajalikud ja otstarbekad. Just viimases osas on pooled põhimõtteliselt eri meelt. Kaebaja hinnangul on riigil igal juhul kohustus vaidlusalused kinnistud omandada, sest kõik LKS § 20 lõikes 1 sätestatud tingimused on täidetud ning ka LKS § 20 lõikes 4 nimetatud järjekord on jõudnud kaebajate avaldusteni. Vastustajad seevastu on sisuliselt seisukohal, et kui olude muutumise tõttu on kaitserežiimist tulenevate kinnisasjade kasutuspiirangute sisuline vajadus ära langenud, ei pea riik neid omandama, vaid võib omandamise otsustamisega viivitada kuni vastava kaitse-eeskirja muutmise ja piirangute kehtetuks tunnistamiseni ning keelduda sel juhul kinnistute omandamisest. 23. Leian, et LKS § 20 ja VVm 242/2004 normide sõnastusest ja eesmärgist tulenevalt on riigil kohustus kinnisasi selle väärtusele vastava tasu eest omandada, kui kinnisasja kasutamisele kehtivad selle riigi poolt omandamist õigustavad looduskaitselised piirangud vastava kinnisasja omandamise ettepaneku tegemise ajal. Seega ei saa riik põhimõtteliselt kinnisasja omandamise otsustamisega viivitamist põhjendada kahtlusega, et kaitserežiim ja sellest tulenevad piirangud on muutunud mittevajalikuks, et neid tuleks edaspidi muuta või need sootuks kehtetuks tunnistada. LKS § 20 regulatsiooni mõte on selles, et avalikes huvides looduskaitselistel eesmärkidel teatud kinnisasja kasutamisele seatud piirangutest tulenev negatiivne mõju ei jääks kinnistu omaniku kanda. See, milliseid omandiõiguse teostamise piiranguid peab kinnistu omanik avalikes huvides taluma, on suuresti seadusandja otsustada. LKS §-st 20 tuleneb üheselt seadusandja soov, et seal nimetatud looduskaitselistest piirangutest tulenevat koormat ei jäeta maa omaniku kanda, vaid kui maa omanik seda soovib, on riigil kohustus vastavate kasutuspiirangutega maa selle väärtusele vastava hinna eest omanikult ära osta. LKS §-i 20 ei saa tõlgendada selliselt, et riigil oleks mingisugune kaalutlusõigus küsimuses, kas omaniku sellekohase soovi korral omandada kinnisasi, mille sihtotstarbelist kasutamist looduskaitselised piirangud (ala kaitsekord) oluliselt piiravad või mitte. Kaalutlusõigus piirdub küsimusega sellest, kas ala kaitsekorrast tulenevad kasutuspiirangud on olulised või mitte, ent seaduse praegune sõnastus ega loogiline eesmärk ei anna võimalust riigil keelduda kinnisasja omandamisest selle väärtusele vastava hinna eest, kui ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piirab ning omanik soovib, et riik kinnistu omandaks. Järeldust riigi ulatusliku kaalutlusõiguse kohta ei saa minu hinnangul teha LKS § 20 lõikes 1 kasutatud sõnastusest „omandab riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga […]“. Kuna samas sättes määratakse ära, konkreetsed tingimused, millistel on kinnistu riigi poolt omandamine ette nähtud ning ka see, millise hinna eest omandamine toimub, siis tuleb eelviidatud kokkuleppe nõuet tõlgendada selliselt, et kui omanik soovib, et riik kinnistu selle väärtusele vastava hinna eest omandaks, peab riik selle omandama. Kui LKS § 20 lõikest 1 ei tuleneks riigile kohustust ning isikule konkreetset subjektiivset õigust, puuduks sel normil igasugune mõte, sest valikuvabalt sõlmitava kokkuleppe alusel poleks riigil mingit takistust teda huvitava ükskõik millise kinnistu omandamiseks. 24. LKS § 20 lg 1 seab riigi kohustuse kinnisasi omandada ning sellega korrespondeeruva isiku õiguse omandamist nõuda sõltuvusse kaitserežiimist tulenevate oluliste kasutuspiirangute kehtivusest, mitte nende tegelikust asjakohasusest. Vastustajate selgitused, et loodus aja jooksul muutub ning kunagi seatud kinnistu kasutamise kitsendused võivad aja jooksul tarbetuks muutuda, on iseenesest õiged. Samuti tuleb vastustaja esitatud põhjendustele ja tema esitatud tõenditele tuginedes vähemalt põhimõtteliselt usutavaks pidada seda, et mägi-kadakkaera, püstkiviriku ja aasnelgi kaitseks ei pruugi kaebajate kinnisasjadele kaitse-eeskirjast tulenevate kasutuspiirangute kehtivus enam vajalik olla. Välistatud pole iseenesest ka see, et tegelikku

8 looduskaitselist vajadust sellisteks piiranguteks pole kunagi olnud. See ei oma antud juhul aga tähtsust, sest kõnealused piirangud on kehtivad ning on kinnisasja omanike õigusi kogu oma kehtivuse aja mõjutanud ja mõjutavad ka edaspidi. Kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise piirangute negatiivset mõju selle omanikule ei muuda iseenesest olematuks nende piirangute kehtetuks tunnistamine kunagi tulevikus. Antud juhul on looduskaitselised kasutuspiirangud takistanud kaebajatel ja nende õiguseellasel omandiõiguse vaba teostamist alates 2006. aastast. On ilmne, et seda kahjulikku mõju ei ole võimalik lihtsalt ära võtta või kompenseerida seeläbi, et näiteks 2015. aastal need piirangud kehtetuks tunnistatakse. Lisaks pole mingit mõistlikku mehhanismi, millega kompenseerida vahepealsest piirangute kehtivusest tekkinud negatiivsed tagajärjed. Vastustajate kohtuistungil avaldatud seisukoht, et piisavaks kompensatsiooniks on maamaksuvabastus, ei ole tõsiselt võetav. Kui füüsiliste isikute puhul isegi võiks rääkida teatud maaomandi emotsionaalsest väärtusest ning soovist olla selle omanik mingisugusest ebaratsionaalsest soovist ajendatuna, siis äriühingu puhul seda eeldada ei saa. Äriühingu tegevus on suunatud kasumi teenimisele ning mistahes vara omamine omaette ei saa olla äriühingu eesmärk. Eeltoodu õigustab LKS § 20 lg 1 tõlgendamist selliselt, et kui kaitsekorraga on kord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist piiravad kitsendused seatud ning kinnisasja omanik on avaldanud soovi, et riik kinnistu omandaks ning muud LKS §-s 20 sätestatud eeldused on täidetud, peab riik VVm 242/2004 sätestatud korras määrama kinnistu väärtusele vastava hinna ning selle hinna eest kinnistu omandama ega saa piirangute looduskaitselist vajalikkust omandamise menetluse kestel kahtluse alla seada või sellele kahtlusele tuginedes omandamise otsustamisega viivitada. 25. Seda, et kinnisasja nö. omandamiskõlblikkus ehk siis objektiivne vastavus riigi poolt omandamise tingimustele tuleb kindlaks teha vastava menetluse alustamise aja (antud juhul kaebajate õiguseellase poolt maade vahetamise avalduse esitamise aja) seisuga, toetab tugevalt ka LKS § 20 lg 4 regulatsioon, milles nähakse ette kinnisasjade omandamine järjekorra alusel. Seadus ei täpsusta, kui kiiresti peaks see järjekord liikuma ega sätesta mingeid mõistlikke tähtaegu, mille kestel tuleks omandamise küsimus lahendada. Kinnisasja omandamiskõlblikkuse tuvastamine vastava menetluse alustamise aja seisuga loob omamoodi kompenseeriva mehhanismi järjekorra kulgemisest tingitud viivituse hüvitamiseks. Seeläbi saab õigustada seda, et vastavate taotluste lahendamiseks võib kuluda aastaid. See toetab LKS §-i 20 tõlgendamist selliselt, et kinnisasja omaniku subjektiivne õigus nõuda, et riik kinnisasja omandaks, tekib omandamise aluseks olevate asjaolude esinemisel omaniku poolt vastava avalduse (ettepaneku) esitamise või riigi poolt talle tehtud ettepanekuga nõustumise ajal. Omanikul tekib õiguspärane ootus sellele, et siis, kui LKS § 20 lõikes 4 sätestatud järjekord temani jõuab, omandab riik kinnistu selle väärtusele vastava hinna eest. Selle käsitlusega oleks omandamise menetluse kestel konkreetset maatükki puudutavate looduskaitseliste piirangute ümber vaatamise tõttu omandamisega jätkuv viivitamine vastuolus. See, et mingisugune avalik-õigusliku iseloomuga subjektiivse õiguse tegelik realiseerumine on sõltuvuses üksnes sellest, kui kiiresti avalik võim toimetab ega sõltu mingil moel konkreetse õigustatud subjekti poolt mõjutatavatest asjaoludest (nagu see LKS § 20 lg 4 kohase järjekorra puhul on), ei ole iseenesest avalik-õiguslike suhete iseloomuga kooskõlas (HMS § 5 lg 2). Isiku jaoks sellest ebakõlast tekkivat negatiivset mõju saab vähendada, kaitstes tema ootust sellele, et seda, kas tema kinnistut hõlmavad looduskaitselised piirangud jätkuvalt vajalikud on, ei hakata uuesti hindama aastaid pärast seda, kui isik on oodanud aastaid järjekorras, et riik tema kinnistu omandaks.

9 26. Seisukohta, et omandamise menetluse käigus ei või riik asuda looduskaitseliste piirangute vajalikkust ümber hindama ega saa sellega õigustada omandamisega viivitamist, toetab samuti VVm 242/2004 § 61 lg 11, milles on sätestatud, et menetluse pikenemist õigustava mõjuva põhjusena on käsitatav kinnisasja jagamine, kinnisasja koormavatest asjaõigustest vabastamine, pärimine, hinnavaidlus või muu sarnane menetlusega seotud asjaolu. Nimetatud menetlusest tingitud muude asjaoludena tulevad kõne alla mingisugused sellised faktilised asjaolud, mis takistavad otseselt mõne VVm 242/2004 sätetes nimetatud toimingu või otsuse tegemist. Kahtlus, et kaitstav väärtus võib konkreetselt kinnistut olla kadunud, ei takista neid kuidagi. 27. Vastustajad leiavad ekslikult, nagu tuleks kaitserežiimist tulenevad piirangud üle kontrollida selleks, et riik ei kannaks olulist kahju. Kuidagi ei saa riigi kahjuna käsitada kinnistu eest makstavat hinda, olgugi tegemist väga suure summaga, sest LKS § 20 lg 1 kohaselt peab see vastama kinnisasja väärtusele. Seega saab riik tehingu tulemusena välja makstud raha väärtuses kinnisasja. Juhul kui ilmneb, et kaitstavat loodusväärtust sellel kinnistul pole või et kehtestatud kasutuspiirangud on mittevajalikud, on võimalik kaitserežiimi vastavalt muuta pärast maa riigi poolt omandamist ning sel juhul pole riigil kinnistu omanikuna põhimõtteliselt takistust see uuesti õiglase hinna eest võõrandada. 28. Mis puudutab seda, kas poolte vahel oli antud juhul kokkulepe kinnistute omandamise kohta, siis leian, et tuvastatud asjaoludel ei ole takistust VVm 242/2004 §-des 10 ja 11 nimetatud toimingute ja otsuste tegemiseks. Põhimõtteliselt on vastustajatel õigus, et lõplikku kokkulepet kõigis omandamise tingimustes saavutatud ei ole, sest vastustajad asusid põhjendamatult menetlusega viivitama nö. kaitserežiimist tulenevate piirangute otstarbekuse kontrollimiseks. Samas tuleneb VVm 242/2004 §-st 11, et kinnisasja omaniku ettepanekuga nõustumisel või pärast omaniku nõusoleku saamist riigi omandamisettepanekule esitab riigi esindaja omandamise toimiku koos asjakohase käskkirja eelnõuga otsustamiseks keskkonnaministrile, kes otsustab kinnisasja omandamise või keeldub sellest. Antud juhul on riik esmalt teinud kaebajatele hinnaettepaneku 2013. aasta novembris, kaebajad on selle peale esitanud oma vastuväiteid 9. detsembril, järgnevate kuude jooksul on pooled pidanud läbirääkimisi, mille tulemusena on nende seisukohad lõppkokkuvõttes lähenenud nõnda palju, et Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas olev Maa-amet on 30. mail 2014 (kd I, tl. 53) tellinud uue ekspertarvamuse vaidlusaluste kinnisasjade hinna määramiseks. Saanud selle ekspertarvamuse, ei teinud riik aga kaebajatele uut konkreetset hinnaettepanekut ning kaebaja sai kõnealuse ekspertarvamuse vastusena oma teabenõudele. Riigi esindaja oleks kõnealuse ekspertarvamuse pinnalt pidanud tegema kaebajatele uue hinnaettepaneku. Käesolevas asjas ei ole vastustaja toonud välja mitte ühtki põhjust, mis annaks alust väita, et 4. juuli 2014 eksperthinnangus kajastatud hind ei vasta kinnistute väärtusele LKS § 20 tähenduses. Kaebajad omakorda on keskkonnaministrile teatanud, et nõustuvad seal märgitud hinnaga kinnistud riigile võõrandama. Seega konkreetse kokkuleppe puudumine on tingitud riigi tegematajätmisest. Samas ei takista see antud juhul tegelikult ministril kinnistute omandamise otsuse tegemist. Selleks on olemas riigi poolt tellitud ekspertarvamus kinnistute väärtuse kohta ning kaebajate nõusolek seal näidatud hinna eest kinnistuid võõrandada. Põhjendamatu oleks lubada riigil kinnistute omandamise otsustamisega pikemat viivitamist riigi oma varasemast põhjendamatust tegevusetusest tulenevalt. Asja materjalidest võib järeldada, et ainus põhjus, miks riigi esindaja 4. juuli 2014 ekspertarvamuse alusel konkreetset uut hinnaettepanekut ei teinud, oli tekkinud kahtlus, et kõnealuste kinnistute kasutuspiirangud on muutunud sisuliselt põhjendamatuks ning

10 sellest võrsunud plaan vabaneda nende omandamise kohustusest kaitse-eeskirja muutmise teel. Nagu eelpool märkisin, ei olnud tegemist omandamise menetluse pikendamise mõjuva põhjusega. Seetõttu saab kaebajatega menetluse käigus peetud läbirääkimiste tulemusena Maa- ameti poolt uue ekspertarvamuse tellimist ja selle edastamist kaebajatele (olgugi, et üksnes vastusena viimaste teabenõudele) samastada menetluse käigus toimunud läbirääkimistel riigi esindaja poolt konkreetse hinnaettepaneku tegemisega. Kuivõrd kaebajad on sõnaselgelt väljendanud nõustumist sellise hinnaga kinnistuid võõrandama, tuleb asuda seisukohale, et vajalik kokkulepe kinnistute riigile omandamiseks on VVm 242/2004 § 8 mõttes saavutatud ning asi on küps keskkonnaministrile otsustamiseks esitamiseks. 29. Kõrvuti eeltooduga tuleb silmas pidada seda, et VVm 242/2004 §-dest 8, 11 ja 111 tulenevalt eristatakse kokkuleppe saavutamist, ministri poolt otsuse tegemist ja otsuses sätestatud tingimustel lepingu sõlmimist. Kuna omandamise otsustab lõppkokkuvõttes minister haldusaktiga, siis ei ole §-s 8 nimetatud kokkuleppel iseenesest lõplikku siduvat jõudu ning asja ministrile otsustamiseks esitamiseks ei pea seetõttu tingimata olema läbirääkimistel saavutatud kokkulepet kõigis omandamise tingimustes, küll aga peavad ministrile esitatavas toimikus olema andmed, mille põhjal saaks minister oma otsuse teha, määrates omandamise otsustamisel ära ka omandamise tingimused. Vastavat otsust oleks kinnisasjade omanikel soovi korral võimalik ka vaidlustada. Antud juhul ei nähtu mistahes põhjusi, mis takistaksid ministril kinnisasjade omandamise otsustamist Maa-ameti poolt kinnistute väärtuse määramiseks tellitud ning 4. juulil 2014 koostatud ekspertarvamuse ning kaebajate poolt 29. juulil 2014 esitatud nõustumise põhjal. 30. Viimaks on vaidlus selle üle, kas vastustajate tegevusetus on olnud õigusvastane ning kui, siis mis ajast alates. Kuivõrd VVm 242/2004 § 61 lg 1 kohaselt on ette nähtud kinnisasjade omandamiseks tehtud ettepanekute menetlemine nende laekumise järjekorras, siis tuleb nõustuda sellega, et kuni ajani, mil järjekord jõudis kaebajate kinnistuteni, ei saa põhimõtteliselt vastustajate õigusvastasest viivitusest rääkida. Siinjuures tuleb tähele panna, et LKS § 20 lõikes 4 räägitakse kinnisasjade omandamisest vastavas järjekorras, VVm 242/2004 § 61 lõikes 1 aga ettepanekuta menetlemisest vastavas järjekorras. Samas ei tulene kummastki eelnimetatud normidest, et kinnisasja omandamise menetluse eeltoiminguid ei võiks alustada enne kui vastav kinnistu on jõudnud järjekorras esimesele kohale. Antud juhul on vastustaja teinud kaebajatele konkreetse hinnaettepaneku 12. novembril 2013. See sündmus tähistab igal juhul kaebajate õiguseellase poolt tehtud ettepaneku menetlemise alustamist. Samas nähtub poolte esitatud andmetest, et kaebajate kinnistud olid LKS § 20 lg 4 kohaselt peetavas järjekorras 2014. aasta 1. jaanuariks jõudnud 6.-15. järjekohale. Arvestades, et viimastel aastatel liikus järjekord umbes 50 koha võrra aastas ning pidades silmas vastustajate poolt kohtuistungil antud selgitust, et riigieelarves oli kaebajate kinnistute omandamiseks vajalikul hulgal raha põhimõtteliselt planeeritud, on selge, et ka omandamise otsustamise järjekord pidi kaebajate kinnistuteni jõudma 2014. aasta esimesel poolel. 31. Antud juhul ei saa vaidlust olla selles, et kaebajad kinnistute omanikena olid VVm 242/2004 § 8 lõike 2 tähenduses nõustunud kinnistute võõrandamisega, kuivõrd kaebajad ise (nende õiguseellane) oli vastava taotluse esitanud. Niisiis said edasised läbirääkimised taanduda vaid hinnale. Eelnimetatud sättest tuleneb, et kui kinnisasja omanik ei nõustu hinnaga, võib ta võib ta teha riigile omapoolse ettepaneku, mille suhtes tehakse § 7 lõike 2 punktis 3 nimetatud toiming.

11 Leian, et eelnimetatud ettepanek ei pruugi kindlasti seisneda konkreetse summa nimetamises, vaid sellise ettepanekuna tuleb käsitada ka kinnisasja omaniku poolt esitatud vastuväiteid ja arvamust, millistest alustest lähtudes tuleks kinnistu väärtus uuesti määrata. Sellised vastuväited on kaebajad esitanud 9. detsembri 2013 kirjades. Seda, millise aja jooksul peab riigi esindaja omalt poolt selliselt esitatud vastuväidetele reageerima, õigusaktides üheselt sätestatud pole. Vastustaja vastas kaebajate 9. detsembri 2013 vastuväidetele esmakordselt 3. veebruari 2014 kirjaga (kd II, tl. 67), esitades selles ka omapoolsed vastuväited kaebajate 9. detsembri 2013 vastuväidetele. Leian, et vastustaja ei viivitanud vastamisega ebamõistlikult kaua. Edasi pidid pooled pidama läbirääkimisi, mille mõistlikuks ajaks saab VVm 242/2004 § 8 lg 3 kontekstis pidada kuut kuud. Selle kuuekuulise perioodi jooksul nõustus keskkonnaminister, täpsemalt 9. mai 2014 kirjas, kinnistute väärtuse määramiseks uue eksperthinnangu tellima ning Maa-amet selle ka 30. mail 2014 tellis. Eelpool leidsin, et selle ekspertarvamuse tellimist ja kaebajatele edastamist koos kaebajate 29. juuli 2014 nõustumistega tuleb käsitada läbirääkimistel saavutatud kokkuleppena kinnistute omandamise küsimuses. Pärast seda tulnuks VVm 242/2004 § 10 kohaselt koostada toimik ja esitada see ministrile otsustamiseks. Vaidlust pole selles, et pärast 29. juulit 2014 ei ole vastustajad ühtki asja otsustamisele suunatud toimingu teinud, menetluse pikendamine Maa-ameti 11. septembri 2014 kirjas märgitud põhjustel oli aga õigusvastane. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et vastustajad on põhjendamatult ja õigusvastaselt tegevusetud olnud alates kaebajate 29. juuli 2014 avalduste tegemisele järgnevast päevast ehk 30. juulist 2014. 32. Kaebajad on taotlenud vastustajate kohustamist vajalike toimingute ja otsuste tegemiseks 30 päeva jooksul. Menetluse varasemat kestust ning peetud läbirääkimisi silmas pidades on tegemist mõistliku ajaga, mille jooksul peab olema võimalik kinnisasjade omandamise küsimus otsustada. 33. HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldatud osaga. Kui tegemist pole rahas hinnatava nõudega, on kaebuse rahuldamise osakaal alati hinnanguline. Käesoleval juhul on ilmne, et kaebajate esmane eesmärk oli kohustamisnõude rahuldamine. Selles osas on kaebus rahuldatud. Täiendavalt esitatud tuvastusnõude osas kuulub kaebus rahuldamisele osaliselt. Kaebajad on taotlenud kokku 60 euro suuruse riigilõivu ning 9120,84+963=10083,84 euro suuruse õigusabikulu välja mõistmist vastustajalt. Kulude kandmise kohta on esitatud advokaadibüroo arved ja tasumist kinnitavad pangakonto väljavõtted. HkMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud. Riigilõivukulu on põhjendatud, sest selle suurus ei sõltunud sellest, mitu nõuet kaebuses esitati. Esitatud arvete kohaselt on õigusabi osutamisele kulunud 83 advokaadi töötundi. Leian, et vaidluse õiguslikku ja faktilist keerukust arvestades on õigusabikulu põhjendamatult suur. Liiati sisalduvad kuludes ka rahuldamata jäänud esialgse õiguskaitse taotluse koostamise ja määruse analüüsimisega seotud kulud. Kaebajatele ei saa iseenesest ette heita vajalikust kulukama ning ehk põhjalikuma õigusabi kasutamist, ent sellega seotud kulud jäävad sel juhul nende endi kanda. Eeltoodut kokku võttes peab mõistlikuks menetluskuluks kokku 4000 eurot. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur Kohtunik

12 TALLINNA RINGKONNAKOHTU 25.10.2016 KOHTUOTSUSE RESOLUTSIOON

RESOLUTSIOON 1. Jätta asja materjalide juurde võtmata ja tagastada apellantidele koos apellatsioonkaebusega esitatud lisad 1 ja 3‒7 ning koos 29.07.2016 apellatsioonkaebuse täiendusega esitatud Tallinna Halduskohtu 18.09.2015 kohtuotsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 31.03.2016 kohtuotsus haldusasjas nr 3-15-867. 2. Rahuldada Keskkonnaministeeriumi ja keskkonnaministri apellatsioonkaebus osaliselt ja tühistada Tallinna Halduskohtu 27. veebruari 2016. a otsus osas, milles halduskohus tuvastas, et keskkonnaminister ja Keskkonnaministeerium on olnud õigusvastaselt tegevusetud Paekalda tn 2, Paekalda tn 3, Paekalda tn 7, Paekalda tn 9 ja Paekalda tn 2a kinnisasjade omandamise otsustamisel ning otsustamiseks vajalike eeltoimingute tegemisel alates 30. juulist 2014 (kohtuotsuse resolutsiooni p 1.1.). Teha selles osas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. 3-14-52529 2(15)

3. Ülejäänud osas (Tallinna Halduskohtu 27. veebruari 2016. a otsuse resolutsiooni p 1.2) jätta Keskkonnaministeeriumi ja keskkonnaministri apellatsioonkaebus rahuldamata, kuid muuta selles osas halduskohtu otsuse põhjendusi, asendades need Tallinna Ringkonnakohtu otsuse põhjendustega. 4. Mõista Keskkonnaministeeriumilt kaebajate kasuks välja kantud menetluskuluna kahes kohtuastmes kokku 3700 eurot. Vastustajate menetluskulud jätta nende endi kanda.