3-14-50117/45 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Ruth Plaks ja Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht

27. veebruar 2015, Tallinn Haldusasja number 3-13-50117 Haldusasi Navirail OÜ kaebus Veeteede Ameti 05.12.2013 makseteatise nr 83100782, 14.01.2014 makseteatise nr 38100881 ja 09.01.2014 vaideotsuse tühistamiseks Menetlusosalised Kaebaja – Navirail OÜ, volitatud esindaja vandeadvokaat Vahur Kivistik Vastustaja – Veeteede Amet, volitatud esindaja Mare Nappir Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 12.06.2014 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Navirail OÜ apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine 10.02.2015 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Navirail OÜ apellatsioonkaebus ning tühistada Tallinna Halduskohtu 12.06.2014 otsus haldusasjas nr 3-13-50117.

2. Rahuldada Navirail OÜ kaebus ning tühistada Veeteede Ameti 05.12.2013 makseteatis nr 83100782, 14.01.2014 makseteatis nr 38100881 ja 09.01.2014 vaideotsus.

3. Mõista Veeteede Ametilt Navirail OÜ kasuks välja menetluskulud 3088 (kolm tuhat kaheksakümmend kaheksa) eurot ja 35 senti.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 30.03.2015, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

3-13-50117 2(5) kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Navirail OÜ esitas 30.10.2013 Veeteede Ametile taotluse, milles teavitas, et seoses Paldiski-Hanko liinil opereeriva m/l Translubeca remondivajadusega asendatakse nimetatud alus tema sõsarlaevaga m/l Finnsailor. Navirail OÜ palus veeteetasu arveldamist jätkata varasema arveldusskeemi alusel. Veeteede Amet teavitas 19.11.2013 vastuskirjas, et kuna meresõiduohutuse seadus (MSOS) liinilaeva asendamist ei reguleeri, kuulub asenduslaeva eest tasumisele 60 külastuskorda, või kui reise kujuneb 2013. a lõpuni vähem, siis tuleb tasuda iga külastuskorra eest. Veeteede Ameti 05.12.2013 makseteatisega nr 83100782 kohustati Navirail OÜ-d tasuma 2013. a novembrikuu eest veeteetasu m/l Translubeca eest 11 159,84 eurot ning m/l Finnsailor eest

29 289,40 eurot. Veeteede Ameti 14.01.2014 makseteatisega nr 38100881 kohustati 2013. a detsembrikuu eest tasuma veeteetasu m/l Translubeca eest 78 118,89 eurot ning m/l Finnsailor eest 234 315,20 eurot. Veeteede Amet jättis 09.01.2014 otsusega rahuldamata Navirail OÜ vaide 05.12.2013 makseteatise kehtetuks tunnistamiseks.

2. Navirail OÜ esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Veeteede Ameti 05.12.2013 ja 14.01.2014 makseteatised ning 09.01.2014 vaideotsuse. MSOS-s puudub eraldi regulatsioon veeteetasu arvestamise ja tasumise kohta olukorras, kus ettevõtja vahetab kalendriaasta kestel laeva. Kui lähtuda tõlgendusest, et laeva vahetusega kaasneb automaatselt kohustus tasuda uus veeteetasu, tooks see ettevõtja jaoks kaasa ebamõistliku rahalise koormuse. Laeva vahetusega veetee kasutamise intensiivsus ei muutu. Veeteetasu ei ole mõeldud konkreetse laeva teenindamiseks, vaid nn üldiseks hüvanguks: veeteede ohutuse ja turvalisuse tõstmiseks ning tagamiseks.

3. Veeteede Amet palus jätta kaebus rahuldamata. Ainuüksi asjaolu, et MSOS-s puudub eraldi regulatsioon veeteetasu arvestamise kohta laeva asendamisel, ei anna alust väita, et tegemist on õigusselgusetu olukorraga. Veeteetasu arvestatakse igakordselt konkreetse laeva parameetreid arvestades ehk laevapõhiselt. MSOS § 505 ei anna võimalust kaalutlusteks hinnata ümber maksustamise asjaolusid. Veeteetasu arvestamise metoodika ei ole otseselt seotud veetee kasutamise intensiivsusega. Tasuvabastuse tingimused on seotud konkreetse laeva poolt tehtud külastuskordade arvuga. Kuigi laeva vahetus on ettevõtjale ebasoodsam, ei anna kaebuse väited alust pidada maksumeedet ülemäära koormavaks.

4. Tallinna Halduskohtu 12.06.2014 otsusega jäeti Navirail OÜ kaebus rahuldamata. Kohus leidis, et Veeteede Amet on MSOS-i õigesti tõlgendanud ja kohaldanud. Kehtiv veeteetasude regulatsioon sisaldab laevapõhist lähenemist – veeteetasu arvestatakse igakordselt konkreetse laeva parameetreid arvestades (MSOS § 501 lg 2 ja § 505 lg 1). MSOS § 5010 lg 1 eesmärk on vabastada konkreetne laev veeteetasu tasumise kohustusest, kui ta on teinud teatud arvu külastusi kalendriaasta jooksul. Asendava laeva suhtes peetakse

3-13-50117 3(5) eraldiseisvalt MSOS § 5010 lg-st 1 tulenevat külastuskordade arvestust. Seadusandja ei ole näinud ette võimalust laeva asendamisel maksustamisel mööndusi teha ega ole kehtestanud võimalust ühe laeva veeteetasu ülekandmiseks teisele laevale. Tegemist ei ole õiguslikult ebaselge olukorraga, nagu väidab kaebaja, vaid kaebaja jaoks ebasoodsa olukorraga. Kaebaja viited sellele, et MSOS § 501 lg-st 1 tulenevalt kogutakse veeteetasu nö üldiseks hüvanguks, mitte konkreetse laevaga seoses, on asjakohatud, kuivõrd sama väidet on võimalik esitada kõikide kogutavate maksude suhtes. Poolte vahel puudub vaidlus, et m/l Finnsailor tegi 2013. aastal 45 külastusreisi. Kuna veeteetasu maksuobjektiks on igakordselt konkreetne laev, on ka tasuvabastuse tingimused seotud selle laeva poolt tehtud külastuskordade arvuga. Laeva vahetusega seotud kulu tuleb vaadelda ettevõtlusriskina. Asjaolu, et Riigikogu menetluses on eelnõu, millega muudetakse MSOS-i regulatsiooni seonduvalt veeteetasu maksmisega laevade vahetamise korral (eelnõu 646 SE I), ei mõjuta kuidagi käesolevas asjas vaidluse all olevate makseteatiste õiguspärasust. Seaduse muutmise algatamine on demokraatliku riigikorra tulem.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5. Navirail OÜ palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 12.06.2014 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Halduskohtu otsusest võib välja lugeda, et MSOS ei reguleeri laeva asendamisel veeteetasu maksmist, kuid sellise tasu maksmise kohustuse saab tuletada MSOS normide tõlgendamise teel. Selline olukord ei ole kooskõlas põhiseaduse § 11 ja õigusselguse põhimõttega. Situatsioonid, kus isikul tuleb tasuda avalik-õiguslik rahaline kohustus, peavad olema seaduses selgelt kirjas. Halduskohtu tõlgendus toob kaasa ebavõrdse kohtlemise. Laeva asendav, kuid kogu aeg ühte laeva kasutav reeder peab võrreldes teise reederiga tasuma veeteetasu topelt. Pole alust väita, et need isikud ei kuulu samasse gruppi. Arvestades seda, et veeteetasu on küllaltki suur, viib viidatud ebavõrdne kohtlemine muu hulgas konkurentsi kahjustamisele. Veeteetasu ei ole maks, vaid rahaline kohustus, mille vastu saab ettevõtja teenust. Seetõttu oli ebaõige halduskohtu poolt maksudele viitamine. Kuivõrd tegemist on rahalise kohustusega teenuse vastu, siis ei saa õige olla arusaam, et veeteetasu vastu saadavat teenust võib ettevõtja tarbida vaid selle laevaga, millelt tasu arvutati. Kohustatud isikuks ei saa olla laev, vaid ettevõtja. Laev võetakse aluseks vaid tasu suuruse arvutamisel. Seaduseelnõu 646 SE menetlemisel on seadusandja selgelt väljendanud, et käsitlus, mis võimaldab reederile laeva asendamisel kahekordse veeteetasu arvestamist, on ekslik ning vastuolus seadusandja eesmärgiga. Alates 09.07.2014 kehtib MSOS muudetud kujul, mis võimaldab laevade asendamisel veeteetasu õigesti arvestada (vt § 504 lg 22).

6. Veeteede Amet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega ning jäädes halduskohtus esitatud seisukohtade juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus ei nõustu Veeteede Ameti ning halduskohtu poolt MSOS-le antud tõlgendusega.

3-13-50117 4(5)

8. Vaidlusaluste makseteadete väljastamise ajal kehtinud MSOS veeteetasu arvestamise põhimõtteid laeva asendamise korral ei reguleerinud. Halduskohus on sisuliselt leidnud, et sellist regulatsiooni ei pidanudki seaduses olema, sest arvestus oli igal juhul laevapõhine. Asjakohased normid sätestasid järgmist: MSOS § 501 lg 2: Laeva Eesti samasse või sadama reidile sisenemise eest peab maksma veeteetasu. Veeteetasu peab maksma kõigi laevade eest sõltumata laeva lipuriigist. MSOS § 504 lg 21: Regulaarreise tegeva laeva puhul, mis külastab Eesti sadamat viis või enam korda kuus, koostatakse veeteetasu makseteatis mitte rohkem kui viie külastuskorra kohta ühes kuus. Kalendriaasta viimase kuu eest koostatakse veeteetasu makseteatis kõigi tasumisele kuuluvate külastuskordade eest. MSOS § 505 lg 1: Veeteetasu arvestatakse laeva kogumahutavuse järgi, korrutades laeva kohtumahutavuse ühikuhinnaga. MSOS § 5010 lg 1 p 1: Reisilaev peab veeteetasu maksma kalendriaasta jooksul maksimaalselt

60 korda.

9. Kaebaja eesmärgiks on saavutada MSOS § 5010 lg 1 p-s 1 sätestatud tasumäära vähendamine ka olukorras, kus laev on kalendriaasta jooksul vahetunud. Veeteede Amet ja halduskohus leiavad, et laevapõhise arvestuse tõttu ongi õige, et kasutuskordi tuleb lugeda mõlema laeva kohta eraldi. Kuigi remonti läinud m/l Translubeca puhul oli 60 kasutuskorda 2013. a lõpuks juba toimunud ning igakuine arvestus toimus MSOS § 504 lg-s 21 ette nähtud viie külastuskorra eest, tuli täiendavalt tasuda ka m/l Finnsailor kasutamise eest ning 2013. a detsembrikuu eest pidi kaebaja tasuma kõigi m/l Finnsailor poolt 2013. a tehtud külastuskordade eest 234 315,20 eurot.

Vaidlust ei ole selles, et kui laeva asendamist ei oleks toimunud, oleks konkreetse liini teenindamiseks tasumisele kuulunud veeteetasu olnud eelnimetatud summa võrra väiksem, sest Veeteede Amet jätkas veeteetasu arvestamist ka m/l Translubeca suhtes ning 2013. a detsembrikuu makseteatiselt võib järeldada, et m/l Translubeca suhtes on toimunud MSOS § 504 lg 21 viimasest lausest ning 5010 lg 1 p-st 1 tulenev 60 kasutuskorra tasaarvestus aasta lõikes (sisse on nõutud 78 118,89 eurot). Ringkonnakohus leiab, et tõlgendus, mille kohaselt ettevõtja rahalised kohustused oluliselt tõusevad, samas kui see ettevõtja ei tarbi tasu eest saadavat avalikku hüve eelnevaga võrreldes rohkem, ei ole kooskõlas veeteetasu kogumise eesmärgiga.

Kaebaja on õigesti leidnud, et tegemist ei ole maksuga, vaid MSOS § 501 lg 1 kohaselt tasuga mingi konkreetse vastusaadava hüve eest (navigatsiooni korraldamise, jäämurdeja informatsiooniteenuse ning sellele veeteele meresõiduohutuse tagamiseks paigaldatud infrastruktuuri kasutamise eest). Rahalisel kohustusel ei saa olla vaid fiskaalne eesmärk. Ringkonnakohus leiab ka, et kuigi MSOS nägi ette laevapõhise maksustamise, ei tule sellest järeldada, et laeva asendamise korral tuleb veeteetasu maksta mõlemalt laevalt. Tegemist on lüngaga MSOS regulatsioonis, mis tuleb ületada tõlgendamise teel.

Selleks, et tagada ettevõtjate võrdne kohtlemine ning mitte moonutada veeteetasu sisu, tuleb eelistada eelnevas lõigus kirjeldatud teleoloogilist tõlgendamist. Arvestades, et m/l Translubeca ja m/l Finnsailor olid samade tehniliste näitajatega, oli laevade vahetamisel võimalik ilma täiendavaid ümberarvutusi tegemata jätkata varasemat veeteetasu arvestust. Seadusandja nägi MSOS § 5010 lg 1 p-s 1 ette, et reisilaev peab veeteetasu kalendriaasta jooksul maksma maksimaalselt 60 korda. Eeltoodust võib järeldada, et iga sadamasse sisenemise eest veeteetasu maksmist peeti liiga koormavaks ning optimaalseks peeti just 60

3-13-50117 5(5) korda. Tõlgendus, kus samal liinil peab laeva asendamise korral maksma veeteetasu oluliselt suuremas ulatuses, moonutab MSOS § 5010 lg 1 p-s 1 ettenähtud soodustust.

10. HKMS § 108 lg 1 alusel tuleb vastustajalt välja mõista kaebuse esitaja menetluskulud. Esimese astme kohtumenetluse kulud oli järgmised: riigilõiv kaebuselt ja esialgse õiguskaitse taotluselt kokku 30 eurot, esindajakulud 2419,65 eurot. Kulude kandmine on tõendatud. Ringkonnakohus leiab, et esindajakulud ei ole täies mahus põhjendatud. Arve nr 263 kohaselt on tehtud tööd, mis seisnes seadusemuudatuse eelnõu projekti ettevalmistamises (töö maksumus 448,50 eurot). Arve nr kajastab Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumile järelepärimise koostamist seaduse tõlgendamise kohta (töö maksumus 172,50 eurot). Arve nr 493 kohaselt on Riigikogu majanduskomisjonile tehtud järelepärimine ning MSOS muutmise ettepanek (töö maksumus 255,30 eurot). Eelnimetatud kulud ei ole vahetult seotud käesoleva kohtuvaidlusega. Seega on põhjendatud esindajakuluks halduskohtus 1543,35 eurot. Apellatsioonimenetluses taotleb kaebaja riigilõivu hüvitamist summas 15 eurot. Esindajakulu suuruseks on 3915,06 eurot. Ringkonnakohus märgib, et apellatsiooniastme kulud ei saa üldjuhul ületada esimese astme kohtumenetluse kulusid. Arvestades vaidluse sisu, mahukust ja koostatud menetlusdokumentide mahtu, hindab ringkonnakohus esindajakulu põhjendatud suuruseks 1500 eurot. Eelnevat silmas pidades tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista 3088,35 (1543,35+1500+30+15) eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe

/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks

/allkirjastatud digitaalselt/ Villem Lapimaa