3-13-2365/43 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Einar Vene, Tiina Pappel

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

27.02.2015, Tartu

Haldusasja number

3-13-2365

Haldusasi

Veikko Ahvenaineni kaebus Tartu Vangla

toimingutele ja mittevaralise kahju hüvitamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 27.05.2014. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Veikko Ahvenaineni apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Veikko Ahvenainen

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Võtta haldusasja toimikusse Tartu Vangla poolt 21.01.2015 esitatud dokumendid 25l

lehel.

2. Jätta rahuldamata Veikko Ahvenaineni taotlus uue tõendi asja juurde võtmiseks

ning tagastada kaebajale apellatsioonkaebusele lisatud eskiis kambrist 1l lehel.

3. Tühistada Tartu Halduskohtu 27.05.2014. a otsus osas, milles halduskohus jättis

rahuldamata kaebuse nõude

seonduvalt kambri põrandapinna suuruse

mittevastavusega õigusaktides sätestatule. Jätta nimetatud osas Veikko Ahvenaineni

kaebus läbi vaatamata.

4. Jätta Veikko Ahvenaineni apellatsioonkaebus muus osas rahuldamata ja Tartu

Halduskohtu 27.05.2014. a otsus muutmata.

5. Jätta Veikko Ahvenaineni menetluskulud apellatsiooniastmes tasutud riigilõivu osas

kaebaja enda ning muus osas Eesti Vabariigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 30.03.2015 (k.a) (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. V. Ahvenainen esitas 14.11.2013 Tartu Halduskohtule kaebuse ja 28.04.2014 kaebuse

täienduse Tartu Vangla toimingute peale ja mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. Kaebuse

põhjendused:

1) 07.07.2013 paigutati kaebajaga ühte kambrisse M. Roos, kuigi neil oli omavaheline

konflikt, millega oli kursis ka vangla. Vangla pani ohtu kaebaja ja vangla turvalisuse, rikkudes

seadust. Tekitatud kannatused tuleb kompenseerida. Mõista vanglalt välja 3000 eurot.

2) Kaebajat hoiti vangla vastuvõtuosakonnas 3 kuud ja 10 päeva (14.02.-24.05.2013), kuigi

vangistusseaduse (VangS) § 14 lg 4 kohaselt ei tohi kinnipeetava vastuvõtuosakonnas

viibimise aeg ületada 3 kuud. Alusetu kinnipidamine vastuvõturežiimil on õigusvastane.

14.08.2013. a märgukirjale vastates vangla ei viidanud, et tegemist oli kahetsusväärse

eksimusega ega vabandanud. Ka vastuses nr 1-11/416-4 ei ole vangla viga tunnistanud ega

vabandanud. Vanglas tunnistas viga alles 18.11.2013. Mõista vanglalt välja 500 eurot.

3) Kaebaja viibis 15.06.2011-24.05.2013 vangla vastuvõtuosakonna kambris, kus oli 2,2 m²

põrandapinda kinnipeetava kohta, mis on ebainimlik kohtlemine ja rikutud on Euroopa

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t 3. Moraalne kahju ja

kannatused tuleb hüvitada. Mõista vanglalt välja 21 018 eurot.

4) Kaebajat hoitakse eeluuritavate eluhoones (E-hoone), kus tingimused ei vasta

süüdimõistetute eluhoone (S-hoone) tingimustele. Tegemist on ebavõrdse kohtlemisega ning

tekitatud ebameeldivused ja moraalne kahju tuleb korvata. Mõista vanglalt välja 21 000 eurot

ja viia kaebaja üle süüdimõistetute eluhoonesse.

5) Vangla rikkus 07.08.2013 eraelu puutumatuse ja sõnumi kaitse seadust, kui avas ja luges

läbi Tartu Maakohtult kaebajale saabunud tähitud kirja, mistõttu tuleb tekitatud kahju korvata.

2. Tartu Halduskohus võttis 06.02.2014. a määrusega menetlusse V. Ahvenaineni kaebuse Tartu Vangla vastu

mittevaralise kahju nõudes seonduvalt kaebaja turvalisuse ohtu seadmisega kaebaja paigutamisega ühte

kambrisse kinnipeetava M. Roosiga, kaebaja hoidmisega vangla vastuvõtuosakonnas 3 kuud ja 10 päeva (14.02.-

24.05.2013), kaebaja hoidmisega kambris, milles oli põrandapinda õigusaktides ettenähtust vähem ning

ebavõrdväärse kohtlemisega teiste süüdimõistetutega võrreldes, kuna kaebajat hoitakse pärast süüdimõistmist

vangla eeluuritavate eluhoones. Halduskohus luges eelnimetatud nõuete osas kaebaja poolt kohustusliku

kohtueelse menetluse läbituks. Halduskohus tagastas V. Ahvenaineni kaebuse kahju hüvitamise nõude osas

seoses temale Tartu Maakohtust 07.08.2013 saabunud tähitud kirja vanglaametniku poolt väidetava avamisega

ning kohustamisnõude osas viia kaebaja karistust kandma S-hoonesse (resolutsiooni p 8).

3. Tartu Halduskohus jättis 27.05.2014. a otsusega (tl 139-144) V. Ahvenaineni kaebuse rahuldamata. Otsuse

põhjendused:

1) Vanglal on kaalutlusõigus kinnipeetavate kambrisse paigutamisel arvestatuna seadusest

tulenevaid nõudeid ja printsiipe. Asjaolu, et kaebaja oli terve öö üleval ja pidas oma olukorda

mitteturvaliseks, ei ole seotud vangla tegevusega. Tuvastatud ei ole, et M. Roos oleks

püüdnud ohtu seada kaebaja elu või tervist. Seega puudus vanglal vajadus koheselt

sekkumiseks ja M. Roosi ümberpaigutamiseks.

2) Kuigi vangla ei ole kinni pidanud VangS § 14 lgst 4, kui hoidis kaebajat kolmest kuust

enam vastuvõtuosakonnas, puudub õiguslik alus täiendavalt kaebajale mittevaralise kahju

hüvitamiseks summat välja mõista. 10 päeva rohkem vastuvõtuosakonnas viibimist ei ole

niisugune riive, mis oleks kaebaja jaoks loonud selliseid kannatusi ja põhjustanud sellist

tagajärge, mis oleks pöördumatult kahjustanud kaebaja tervist või oleks sedavõrd intensiivne

ja tõsine, mida võiks intensiivsuse või ajalise kestvuse tõttu pidada väärikust alandavaks.

Vangla on kaebaja ees vabandanud.

3) Tartu Vangla on 2000. a spetsiaalselt vangide kinnipidamiseks asutatud nüüdisaegne ehitis

ning ei ole alust kahelda, et sealsed tingimused ei vastaks sellisele ehitisele kehtestatud

nõuetele. Kambri mööbli alla jäävale põrandapinnale on EIK osutanud olukordades, kus

kinnipeetava isiklik ruum kambris oli alla 3 m2, sisaldades ka mööblit, mis täiendavalt

vähendas isiklikku ruumi, et rõhutada konventsiooni art 3 rikkumist. Kaebaja isiklik ruum

kambris oli vähemalt 4 m2. Seega ei saa mööbli tõttu ruumi vähenemine olla selliseks

vangistustingimuseks, mis koos isikliku ruumiga arvestatuna tingiks kaebaja ebainimliku või

alandava kohtlemise.

4) E- ja S-hoone tingimuste erinevusi ei saa pidada võrdse kohtlemise põhimõtet rikkuvaks.

Kaebajal ei puudunud õigus kirjavahetusele. Tartu Vangla kodukorra p 18.2 reguleerib

spordisaali kasutamist, mis kehtib nii E- kui S-hoone kinnipeetavatele. Asjaolu, et kaebaja ei

saanud spordisaali kasutada 10.11.2013-10.01.2014, ei olnud tingitud kaebaja viibimisest

Ehoones, vaid kaebaja suhtes oli kohaldatud 10.10.2013. a käskkirjaga nr 6-1/394 liikumis- ja

suhtlemisvabaduse piiramist. Erinevates eluhoonetes ühiskasutuses olevate ruumide suurus,

lisaruumide ja jalutusboksi suuruse erinevus ei saa olla võrdse kohtlemise printsiipi rikkuvaks

asjaoluks ega muuda kinnipidamistingimusi õigusvastaseks.

5) Kaebaja kohustamisnõue viia ta üle süüdimõistetute osakonda on tagastatud 06.02.2014. a

määruse p-ga 8. Euroopa Nõukogu Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või

karistamise tõkestamise komitee (CPT) 14.04.2004. a raport ja selle soovitused ning Euroopa

Vanglareeglistiku soovitus Rec(2006)2 ei ole antud asjas asjakohased.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

4. V. Ahvenainen esitas 06.06.2014 apellatsioonkaebuse (tl 150-152p) ja 18.06.2014

täiendatud apellatsioonkaebuse (tl 160-161), milles ta palub tühistada halduskohtu

27.05.2014. a otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada tema kaebus. Apellatsioonkaebuse

põhjendused:

1) Halduskohus jättis hindamata kaebaja argumendid, mis viitasid vangla hoolimatule ja

tahtlikult ohtlikule suhtumisele kaebaja M. Roosiga ühe kambrisse paigutamisel ning

arvestamata asjaolud, mis sellise vangla käitumise tagajärjel oleksid võinud ja võivad ka

tulevikus juhtuda.

2) Seoses kaebaja hoidmisega vastuvõtuosakonnas lubatust kauem ei ole halduskohus õigesti

hinnanud fakti, et vangla ei tunnistanud koheselt õigusvastast käitumist ja ei tunnista ka

praegu.

3) Väär on halduskohtu tõlgendus, et EIK on kambri mööbli alla jäävale põrandapinnale

osutanud olukordades, kus kinnipeetava isiklik ruum kambris on alla 3 m². Tartu

Ringkonnakohus on 07.01.2014. a lahendis nr 3-13-1885 leidnud, et vaba pinda ehk isiklikku

pinda kambris tuleb arvestada ilma WC ja mööbli alla jääva pinnata. Tartu Vanglas on

kaebajal isiklik ruum 2,2 m², mis on ebainimlik kohtlemine.

4) Halduskohus hinnanud valesti kaebaja väidet ebavõrdse kohtlemise kohta. Probleem ei

seisne selles, et S- ja Ehoone olmetingimused on erinevad, vaid selles, et hooned on

projekteeritud erinevatel eesmärkidel, mistõttu ei tohi süüdimõistetut hoida E-hoones.

Hoonetes on turvalisus ja ohutustingimused erinevad, nt kambriuste avanemise suund, köögi

olmetingimused, jalutusbokside suurus.

5. Tartu Vangla esitas 10.07.2014 vastuse apellatsioonkaebuse (tl 169-169p), milles

ta palub jätta V. Ahvenaineni apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vastuse põhjendused:

1) M. Roosi paigutamine kaebajaga ühte kambrisse ei olnud õigusvastane. RVastS § 9 lg 1 ei

anna alust nõuda kahju hüvitamist seoses elu ja/või tervise ohtu seadmisega, mistõttu ei saa

kaebaja sellised väited olla kaebuse rahuldamise aluseks. Kaebaja väited ohu kohta ei anna

alust otsuse tühistamiseks.

2) Kaebaja ümberpaigutamine avatud osakonda viibis avatud osakonnas vabade kohtade

nappusest tingituna. Ka 18.11.2013. a kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuses

on vangla tunnistanud, et kaebaja on 10 päeva viibinud vastuvõturežiimil õigusvastaselt.

Samuti vabandati kaebaja ees.

3) Tartu Ringkonnakohus on 09.06.2014. a määruses nr 3-14-50416 märkinud, et

üldteadaolevalt lähtutakse eluruumi pindala mõõtmisel eluruumi kogupinnast, arvestamata

sellest maha mööbliga kaetud alasid. EIK on lahendites mööbli alla jäävale põrandapinnale

osutanud olukordades, kus isiklik ruum kambris on alla 3 m², et rõhutada konventsiooni art 3

rikkumist.

4) Kaebaja viited Tartu Vangla projektdokumentatsioonile ja hoonete ehitamise algsele

eesmärgile ei tähenda, et süüdimõistetuid sellesse hoonesse paigutada ei tohiks. Selliseid

norme kehtiv õigus ei sätesta, mistõttu ei saa pidada vangla käitumist õigusvastaseks.

Mõningased erinevused E ja S-hoone vahel ei muuda kaebaja kinnipidamistingimusi

õigusvastasteks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 27.05.2014. a otsus tuleb tühistada kaebaja

nõude osas seonduvalt kambri põrandapinna suuruse mittevastavusega õigusaktides

sätestatule ja jätta kaebus nimetatud osas läbi vaatamata halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 121 lg 1 p 4 ja § 151 lg 1 p 1 alusel. Kaebuse ülejäänud nõuete osas tuleb jätta

halduskohtu otsus muutmata ja kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulude

jagamist puudutavas osas tuleb muuta halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva

otsuse põhjendustele ja teha selles osas uus otsus.

7. Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha kambri põrandapinna suuruse õigusvastasuse

alusel esitatud kahju hüvitamise nõude lubatavuse kohta (I). Seejärel võtab ringkonnakohus

seisukoha ülejäänud vangla toimingutega tekitatud kahju hüvitamise nõuete osas (II) ning

lõpuks võtab seisukoha ringkonnakohtule esitatud tõendite osas ning jagab

menetluskulud (III).

I

8. HKMS § 197 lg 2 kohaselt ei ole ringkonnakohus seotud apellatsioonkaebuse õiguslike

põhjendustega. Seetõttu võib ringkonnakohus tugineda ka põhjendustele, mida

apellatsioonkaebuses või selle vastuses käsitletud ei ole, kuid mis on vajalikud asja õigeks

lahendamiseks, ja neile põhjendustele tuginedes halduskohtu otsuse tühistada.

Ringkonnakohus on küll seotud apellandi nõuetega, kuid mitte apellandi argumentidega.

Halduskohtumenetluses kehtiv uurimisprintsiip laieneb ka ringkonnakohtule (Riigikohtu

11.03.2004. a otsus nr 331804, p 24).

9. Käesolevas asjas on halduskohus võtnud 06.02.2014. a määrusega menetlusse kaebaja

kaebuse muuhulgas Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju väljamõistmise nõudes seonduvalt

kaebaja hoidmisega kambris, milles oli väidetavalt põrandapinda õigusaktides ettenähtust

vähem. Vangistusseaduse (VangS) § 1¹ lg 8 kohaselt vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on

kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või

vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise

taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi

vaatamata jätnud. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus luges ekslikult viidatud nõude osas

kaebaja poolt kohustusliku kohtueelse menetluse läbituks.

10. Halduskohtule esitatud kaebuses nõuab kaebaja mittevaralise kahju hüvitamist selle eest,

et ta viibis perioodil 15.06.2011-24.05.2013 kambris, kus oli kinnipeetava kohta põrandapinda

2,2 m². Vanglale 17.06.2013 esitatud taotluses nõudis kaebaja kambri, kus ta viibis,

põrandapinna mõõtmist, mida vangla 01.07.2013. a kirjast nr 624/5147-2 nähtuvalt vajalikuks

ei pidanud. Järgnevalt pöördus kaebaja kambri põrandapinna suuruse väidetava

mittevastasuse tõttu õigusaktides sätestatule vangla poole 18.09.2013 vaidega (tl 3737p),

mida täpsustas 02.10.2013 (tl 3434p). Vaides viitas kaebaja enda 17.06.2013. a avaldusele,

taotles kinnipeetavatele seadusega ettenähtud elutingimuste tagamist ning kambri suuruse

õigusvastasusest tekkinud kahju hüvitamist. Vangla jättis kaebaja vaide 01.11.2013. a

vaideotsusega nr 111/414-4 (tl 3333p) rahuldamata. Ka kaebaja kahju hüvitamise taotluse

jättis vangla 13.11.2013. a otsusega nr 1-13/158-2 (tl 32-32p) rahuldamata. Eeltoodud vangla

otsustest nähtuvalt on kaebaja pöördumine vangla poole olnud seotud kambriga, milles ta

viibis taotluse esitamise ajal. Vangla 21.01.2015 esitatud selgituse kohaselt viibis kaebaja

taotluse esitamise ajal kambris nr 1104 ning kaebuses nimetatud ajavahemikul 15.06.2011-

24.05.2013 viibis ta kambrites nr 1165, 3108, 1002, 2134, 1164 ja 2134. Seega järeldub

eeltoodust, et vangla on menetlenud kaebaja kahju hüvitamise nõuet seonduvalt kambri nr

1104 põrandapinna mittevastavusega õigusaktides sätestatud nõuetele, kuid kohtule esitatud

kaebuses seondub kaebaja nõue kambritega nr 1165, 3108, 1002, 2134, 1164 ja 2134, kus ta

viibis ajavahemikus 15.06.2011-24.05.2013, mitte kambriga nr 1104. Eeltoodule viitas ka

vastustaja 26.02.2014 esitatud vastuses kaebusele. Samas hilisemalt esitatud 21.01.2015

selgituses märkis vastustaja, et kuna kaebaja viitas oma õiguste rikkumisele seoses ebapiisava

isikliku ruumiga elukambris ning Tartu Vangla elukambrite suurus ei ole vangla avamisest

muutunud, pidas vangla kahju hüvitamise nõude aluseks kogu kaebaja Tartu Vanglas

viibimise aega, s.o perioodi alates 15.06.2011 kuni kahju hüvitamise taotluse esitamiseni

18.09.2013, mistõttu on vastustaja hinnangul kaebajal läbitud kohustuslik kohtueelne

menetlus ka perioodi 15.06.201124.05.2013 osas. Ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja

21.01.2015 esitatud selgitus vastuolus asja muude materjalidega, mistõttu kohus vastustaja

seisukohaga ei arvesta. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asjas vaidlust selles, et vangla on

menetlenud kaebaja kahjuhüvitise nõuet seonduvalt kambriga nr 1104, kuid halduskohtule

esitatud kaebuses nimetatud perioodil 15.06.2011-24.05.2013 ei ole kaebaja kambris nr 1104

viibinud. Seetõttu on halduskohus ekslikult leidnud, et kaebaja on kaebuses esitatud kahju

hüvitamise nõudes, mis seondub kambritega nr 1165, 3108, 1002, 2134, 1164 ja 2134,

kohustusliku kohtueelse menetluse läbinud. Kuna kaebaja ei ole vangla poole kambritega nr

1165, 3108, 1002, 2134, 1164 ja 2134 seonduvalt kahjuhüvitise nõudega pöördunud, siis ei

ole kaebuses esitatud nõude osas kinni peetud nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud

kohustuslikust korrast, millega seoses puudus kaebajal VangS § 1¹ lg-st 8 juhinduvalt

halduskohtusse pöördumise õigus.

11. HKMS § 151 lg 1 p 1 sätestab, et kohus jätab määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui

pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad HKMS § 121 lg-s 1 sätestatud alused. HKMS §

121 lg 1 p-st 4 tulenevalt kohus tagastab kaebuse, kui kaebaja ei ole pidanud kinni nõude

kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. Seega tühistab ringkonnakohus

HKMS § 200 p-le 5 tuginedes eeltoodud osas halduskohtu otsuse ning jätab kaebuse läbi

vaatamata. Kuna kaebus jääb nimetatud nõude osas HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4

alusel läbi vaatamata, siis ei võta ringkonnakohus seisukohta apellatsioonkaebuse põhjenduste

kohta seonduvalt kambri põrandapinna mittevastavusega õigusaktides sätestatud nõuetele.

II

12. Lisaks on halduskohus menetlenud V. Ahvenaineni kahju hüvitamise nõudeid seoses

kaebaja turvalisuse ohtu seadmisega tema paigutamisel ühte kambrisse kinnipeetava

M. Roosiga, kaebaja hoidmisega vangla vastuvõtuosakonnas 3 kuud ja 10 päeva

(14.02.24.05.2013) ning ebavõrdse kohtlemisega, kuna kaebajat hoitakse pärast

süüdimõistmist vangla E-hoones. Halduskohus jättis eeltoodud nõuete osas kaebuse

rahuldamata.

13. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu asja materjalidest, et eeltoodud osas oleks

halduskohus hinnanud tõendeid ebaõigesti või rikkunud menetlusõiguse norme.

Halduskohus on uurinud piisava põhjalikkusega tõendeid ja on kaebuses esitatud

väidete osas võtnud seisukoha vaidlustatud otsuse p-des 1, 2 ja 4. Ringkonnakohus

nõustub vaidlustatud otsuses toodud põhjendustega ja järgib neid, mistõttu ei pea

HKMS § 201 lg 4 alusel vajalikuks neid korrata. Ringkonnakohus on seisukohal, et

ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole vaidlustatud halduskohtu otsuse

tühistamise aluseks. Kaebaja on apellatsioonkaebuses korranud halduskohtus esitatud

väiteid, mis on halduskohtu poolt põhjalikult käsitlemist leidnud ja ringkonnakohtul ei

ole siinkohal midagi täiendavalt lisada. Eeltoodud põhjendustel leiab ringkonnakohus,

et kaebuse nõuete osas, milles kaebust ei jäeta läbi vaatamata, on halduskohtu otsus

seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebus ei anna alust selle muutmiseks.

Kaebaja apellatsioonkaebus tuleb vastavas osas jätta rahuldamata.

III

14. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse lisana eskiisi kambrist. Kuna vastustaja on vastusena

kohtunõudele esitanud ringkonnakohtule väljavõtted vangla projektdokumentatsioonist

kambrite kohta, mille ringkonnakohus võtab haldusasja materjalide juurde, siis puudub

vajadus võtta haldusasja toimikusse kaebaja omakäeliselt joonistatud eskiisi kambrist,

mistõttu ringkonnakohus tagastab selle kaebajale.

15. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Halduskohus vabastas 09.01.2014. a määrusega sisuliselt kaebaja osaliselt riigilõivu

tasumisest, kohustades kaebajat tasuma kahju hüvitamise nõuetelt riigilõivu vaid 15

eurot (tl 63-66). Ringkonnakohus jätkas kaebajale menetlusabi andmist osaliselt,

kohustades kaebajat tasuma apellatsioonkaebuselt riigilõivu 25 eurot (tl 156-157).

HKMS § 118 lg 3 ls 1 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama

menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus

menetluskulud riigi kanda. Seega jäävad kaebaja menetluskulud tasutud riigilõivu osas

kaebaja enda ning muus osas Eesti Vabariigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel