2-14-55726/25 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja

Kohtunik

Mati Maksing

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

27. veebruar 2015. a, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-14-55726

Tsiviilasi

XXXOÜ hagi XXXvastu ja XXXvastuhagi töövaidluses

(töövaidlusasjad nr 4-1/1077 ja 4-1/1143)

Tsiviilasja hind

Hagi hind 1 047,62 eurot ja vastuhagi hind

3 367,35 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: XXXOÜ (registrikood XXX), lepingulised

esindajad advokaadid Allar Jõks ja Kadri Härginen

Kostja: XXX(isikukood XXX), lepinguline esindaja Ille

Nakurt-Murumaa

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 29. jaanuaril 2015, millel osalesid hageja

lepingulised esindajad advokaadid Allar Jõks ja Kadri

Härginen ning kostja lepinguline esindaja Ille Nakurt-

Murumaa

RESOLUTSIOON

1. Hageja hagi (nõuetes nagu lahendatud Põhja Inspektsiooni Töövaidluskomisjoni

11. juuli 2014. aasta otsusega töövaidlusasjas nr 4-1/1077) rahuldada osaliselt:

1.1.

tuvastada hageja XXXOÜ (registrikood XXX) kui tööandja ja kostja

XXX(isikukood XXX) kui töötaja vahelise 1. augusti 2012 töölepingu

töötajapoolse 6. mai 2014 ülesütlemise tühisus;

1.2.

lõpetada resolutsiooni punktis 1.1 viidatud pooltevaheline tööleping

töölepingu seaduse (TLS) § 107 lõike 2 alusel alates 6. juunist 2014;

1.3.

jätta rahuldamata hageja XXXOÜ nõue mõista kostjalt XXX hageja

kasuks välja TLS § 100 lõike 5 alusel hüvitis 1 047,62 eurot.

2. Jätta rahuldamata kostja XXX vastuhagi nõudega mõista hagejalt XXXOÜ

kostja kasuks välja TLS § 100 lõike 4 alusel hüvitis 3 367,35 eurot, mille lahendas

Põhja

Inspektsiooni

Töövaidluskomisjon

11. juuli

2014. aasta

otsusega

töövaidlusasjas nr 4-1/1143.

3. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7,

Tallinn, e-posti aadress talrk.menetlus@kohus.ee) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile

2-14-55726

2 (7)

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult

teatavakstegemisest.

Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse

esitaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

MENETLUSE KÄIK

1. XXXOÜ (hageja) esitas 5. juunil 2014 Põhja Inspektsiooni Töövaidluskomisjonile (TVK)

avalduse XXX(kostja) vastu töövaidluses. TVK lahendas avalduse 11. juuli 2014. aasta

otsusega töövaidlusasjas nr 4-1/1077 (viited selle töövaidlusasja toimikule edaspidi „TVK I”)

ja jättis selle rahuldamata. Kostja esitas 18. juunil 2014 TVK-le omakorda avalduse hagejalt

hüvitise väljamõistmiseks, mille TVK rahuldas samuti 11. juuli 2014. aasta otsusega

töövaidlusasjas nr 4-1/1143 (viited selle töövaidlusasja toimikule edaspidi „TVK II”).

2. Hageja TVK otsustega ei nõustunud ning esitas 11. augustil 2014 kohtule hagiavalduse

oma nõuetega ja avalduse vaadata töövaidlus kostja nõudes läbi hagimenetluse korras. Seeläbi

vaidlustas hageja TVK mõlemad otsused. Kohus võttis kostja nõude menetlusse 13. augusti

2014. aasta määrusega tsiviilasjas nr 2-14-55728 ja liitis selle 26. augusti 2014. aasta

määrusega lahendamiseks ühiselt käesolevas asjaga, milles kohus võttis hageja hagi

menetlusse 27. augusti 2014. aasta määrusega.

3. Pooled vaidlesid teineteise nõuetele vastu. Kohus selgitas 15. detsembri 2014. aasta

määrusega pooltele kohaldatavat õigust ja sellest tulenevat poolte tõendamiskoormist, samuti

määras kohtuistungi ettevalmistamiseks tähtajad.

4. Kohus kuulas pooled ära 29. jaanuari 2015 kohtuistungil.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Hageja nõuded ja väited

5. Hageja nõuded nii töövaidlusasjas nr 4-1-1077 kui ka kohtus on järgmised:

− (1) tuvastada pooltevahelise töölepingu kostjapoolse 6. mai 2014 ülesütlemisavalduse

tühisus;

− (2) lõpetada pooltevaheline tööleping töölepingu seaduse (TLS) § 107 lg 2 alusel

alates 6. juunist 2014 (algselt 9. maist ja 9. juunist 2014, kuupäev täpsustatud

5. jaanuari 2015 menetlusdokumendis);

− (3) mõista kostjalt hageja kasuks välja TLS § 100 lg 5 alusel hüvitis 1 047,62 eurot.

6. Hageja väitel kulges pooltevaheline töösuhe järgmiselt:

− hageja õiguseellane XXXAktsiaselts kui tööandja ja kostja kui töötaja sõlmisid

1. augusti 2012 töölepingu, mille alusel kostja asus samast kuust hageja juures tööle

raamatupidajana;

2-14-55726

3 (7)

− alates tööleasumisest kuni 20. oktoobrini 2013 töötas kostja aadressil XXX (edaspidi

„algsed tööruumid”) ja alates 21. oktoobrist 2013 kuni haiguslehele jäämiseni

2014. aasta jaanuaris aadressil XXX, Tallinn (XXX, edaspidi „uued tööruumid”);

− 6. mail 2014 saatis kostja hagejale töölepingu ülesütlemise avalduse, millega ütles

töölepingu alates 9. maist 2014 üles TLS § 91 lg 2 p 3 alusel väidetava ohu tõttu tema

tervisele ja millele lisas töötervishoiuarsti 4. märtsi 2014 tõendi;

− hageja ülesütlemisega ei nõustunud, aga maksis 9. mail 2014 kostjale välja lõpparve,

mis sisaldas kasutamata jäänud põhipuhkuse hüvitist 21 kalendripäeva eest.

7. Ka kohtumenetluses leiab hageja jätkuvalt, et kostjapoolte ülesütlemine oli alusetu, seda

peamiselt järgmistel põhjustel:

− kostja tervis ei olnud hageja juures töötades ohustatud;

− hageja on täitnud omapoolsed kohustused töökeskkonna osas nõuetekohaselt, sh viidi

2007. aasta novembris algsetes tööruumides ja 2014. aasta mais–juunis uutes

tööruumides läbi töökeskkonna riskianalüüsid;

− kostja ei andnud hagejale täiendavat tähtaega väidetava rikkumise lõpetamiseks.

8. Samadel kaalutlustel vaidleb hageja kostja nõudele vastu.

9. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda ja esitas menetluskulude nimekirja.

Kostja nõue ja väited

10. Kostja nõuab hagejalt nii töövaidlusasjas nr 4-1-1143 kui ka kohtus TLS §100 lg 4 alusel

hüvitise maksmist summas 3 367,35 eurot.

11. Hagile vaidleb kostja vastu ja leiab, et töölepingu ülesütlemise alus esines. Kostja ei

vaidlusta eespool p-s 6 märgitud asjaolusid töösuhte käigu kohta, aga tema peamised

vastuväited on järgmised:

− paari kuu möödumisel pärast esmase tervisekontrolli läbimist 2012. aasta augustis

tekkisid tal esimesed tervisekaebused. Seejärel vahetati algsetes tööruumides

töökabinetti, kus nüüd asus printer kostja töökoha vahetus läheduses. Kostja tervis

halvenes endiselt ja perearsti arvates võis seda põhjustada töökeskkond.

Töötervishoiuarst

soovitas

7. juuni 2013

tõendis

kõrvaldada

töökeskkonnast

trükiseadmed, mida hageja ka tegi;

− uutes tööruumides kostja terviseseisund jätkuvalt halvenes. Kostja oli 10. jaanuar 2014

– 9. mai 2014 ajutiselt töövõimetu ja tööl ei käinud;

− 7. mail 2014 otsustas Sotsiaalkindlustusameti Tallinna büroo ekspertarst tunnistada

kostja 80% ulatuses töövõimetuks;

− hageja rikkus töölepingust tulenevaid kohustusi sellega, et ei taganud kostjale ohutut

töökeskkonda, ei järginud sellekohaseid ettekirjutusi ega nõudmisi töökeskkonna

mõõdistamiseks.

12. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda või jätta need poolte endi kanda. Kostja

esitas samuti menetluskulude nimekirja.

KOHTU PÕHJENDUSED

13. Kohus tutvus poolte väidete ja asjas esitatud tõenditega ning leiab, et hagi saab rahuldada

osaliselt, vastuhagi aga tuleb jätta tervikuna rahuldamata. Menetluskulud jätab kohus poolte

endi kanda.

14. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle, mis kohus loeb tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 231 lg-te 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks.

2-14-55726

4 (7)

− poolte vahel oli töösuhe vastavalt 1. augusti 2012 töölepingule (TVK I tl 17–19),

millest tulenevad tööandja õigused ja kohustused on üle läinud hagejale, ja kostja

töötas hageja juures raamatupidajana – esialgu algsetes tööruumides ja alates

21. oktoobrist 2013 kuni ajutise töövõimetuse alguseni 2014. aasta jaanuaris;

− kostja läbis 27. augustil 2012 töötervishoiualase kontrolli ja töö tegemise takistusi ei

tuvastatud (TVK I tl 23);

− kostja koostas ja esitas hagejale 6. mail 2014 töölepingu erakorralise ülesütlemise

avalduse, milles väitis, et töö jätkamine on seotud reaalse ohuga tema tervisele, ja

ütles töölepingu TLS § 91 lg 2 p 3 alusel alates 9. maist 2014 üles (TVK I tl 20);

hageja sai kostja avalduse kätte ja vastas sellele mittenõustumisega (TVK I tl 22);

− 7. mail 2014 otsustas Sotsiaalkindlustusameti Tallinna büroo ekspertarst tunnistada

kostja üldhaigestumise tagajärjel 80% ulatuses töövõimetuks (TVK II tl 18).

15. Pooled ei ole vastuväiteid esitanud teineteise arvulistele väidetele. Hageja väitel on hüvitis

töölepingu lõpetamisest vähem ette teatatud 28 päeva ehk 160 töötunni eest 1 047,62 eurot

(brutosummas). Kostja väitel on kolme kuu keskmine töötasu 3 367,35 eurot. TsMS § 5 lg 1

kohaselt menetleb kohus hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest.

TsMS § 231 lg 2 esimene lause sätestab, et poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja

tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Vastavalt TsMS § 231 lg-le 4 omaksvõttu

eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt

ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Kohus järeldab poolte

vastuväidete puudumisest, et nõudesummade üle vaidlus puudub.

16. Hageja nõude (1) õiguslik alus on TLS § 104 lg 1, mille kohaselt seadusest tuleneva

aluseta või seaduse nõuetele mittevastav töölepingu ülesütlemine on tühine. Töölepingu

ülesütlemise aluse esinemist ja ülesütlemise vastavust seaduse nõuetele peab tõendama pool,

kes tugineb ülesütlemise kehtivusele, st käesolevas asjas kostja (vrd Riigikohtu 5. aprilli

2000. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-00, põhjenduste teine lõik). Töölepingu ülesütlemise

aluse esinemine on poolte vahel vaidlusalune ja sellest sõltub olulises osas nii hagi kui ka

vastuhagi lahendamine.

17. Töölepingu ülesütlemise õigusliku alusena nimetas kostja TLS § 91 lg 2 p 3 ja tugines

sellele, et töö jätkamine on seotud reaalse ohuga tema tervisele. Kostja esitas koos

ülesütlemisavaldusega hagejale töötervishoiu arsti 4. märtsi 2014 teatise selle kohta, et

haigestumise tõttu ei sobi töö jätkamine raamatupidajana praeguses töökeskkonnas. Vaidlust

ei ole selles, et kostja teatas töölepingu lõpetamise soovist ette kaks päeva.

18. Vaidluse lahendamiseks võtab kohus esmalt seisukoha küsimuses, millise täpsusega tuleb

töötajal kirjeldada teda ohustavaid riske töölepingu TLS § 91 lg 2 p 3 alusel ülesütlemiseks.

Asjakohane on hageja viidatud Riigikohtu sedastatu, et tervislike töötingimuste tagamata

jätmise eest tööandjale vastutuse panemiseks on vaja tuvastada, milles seisnes töökorralduse

vastuolu õigusaktidega kehtestatud nõuetega või millega tööandja eiras tööohutuse nõudeid.

Tööandja tegevuse õigusvastaseks lugemiseks ei piisa üldisest etteheitest, et töötingimused

olid tervist kahjustavad ja põhjustasid töötajale kutsehaiguse (13. jaanuari 2009. aasta otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-117-08, p 12 kolmas lõik, samuti selles viidatud 15. oktoobri 2003. aasta

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-03, p 25, ja 17. detsembri 2008. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

114-08, p 15). Nimelt on Riigikohus juba varem märkinud, et kutsehaigus võib tekkida

töötajal ka normaalsete töötingimuste puhul (28. aprilli 1999. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

45-99, põhjenduste teine lõik) ning töökeskkonna ohuteguritest või töö laadist põhjustatud

kutsehaigus võib töötajal tekkida olenemata sellest, et tööandja on oma kohustused töötajale

ohutute ja tervislike töötingimuste tagamisel täitnud: töötaja enda süül või muudel põhjustel,

mis ei sõltu tööandjast (22. detsembri 2000. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-00,

põhjenduste teine lõik). Kuigi eelviidatud praktika on kujunenud kutsehaigusest tingitud

2-14-55726

5 (7)

kahju hüvitamise nõuete lahendamisel, siis on see vähemalt rikkumise kirjeldamist

puudutavas osas ülekantav töölepingu lõpetamisele TLS § 91 lg 2 p 3 alusel. Vastavalt TLS

§ 95 lg 2 teisele lausele peab töötaja töölepingu erakorralist ülesütlemist põhjendama.

Ülesütlemist peab põhjendama kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis (samas kolmas

lause).Samas TLS § 95 lg 3 tõttu ei mõjuta põhjenduse puudumine ülesütlemise kehtivust.

Eelnevast tuleneb tervikuna, et töötaja peab küll esitama konkreetsed põhjendused, mis

annavad

tema

hinnangul

aluse

töölepingu

lõpetamiseks,

aga

tal

on

võimalik

ülesütlemisavaldust ka hiljem (sh kohtumenetluses) täiendavalt põhjendada. Õigustamaks

töölepingu ülesütlemist peavad hagejale etteheidetavad rikkumised koosmõjus konkreetsete

ohuteguritega olema sedavõrd olulised, et neist on järeldatav reaalne oht kostja tervisele.

Sellest kriteeriumist lähtudes käsitleb kohus järgnevalt kostja esile toodud konkreetseid

etteheiteid.

19. Kostja väidab, et alates kabinetivahetusest (paari kuu möödumisel pärast tööle asumist)

paiknes kostja töökoha vahetus läheduses printer. Selle väitega seoses tuvastab kohus, et

pooled pidasid 3. juunil 2013 e-kirjavahetust printeri ebasobiva asukoha teemal (TVK II tl 13)

ja kostja taotlusel väljastati seejärel talle 7. juunil 2013 arsti teatis, et võimaluse korral tuleks

vältida töötamist ruumis, kus toimub rohkelt trükkimist (TVK II tl 14). Selle aluseks oli kostja

haigusloo väljavõtte kohaselt tema enda 15. veebruari 2013 seletused arstile (tl 137–138).

Pooled ei vaidle selle üle, et pärast nimetatud suhtlust ja arsti soovitust muutis hageja

töökohtade paigutust selliselt, et kostja töökohtu ei asunud vahetult printeri läheduses. Võttes

lisaks arvesse kõnealusest sündmusest töölepingu ülesütlemiseni möödunud aega (ligi aasta)

ei tuvasta kohus, et kirjeldatud olukord võinuks kajastada reaalset ohtu kostja tervisele

2014. aasta maikuus.

20. Järgmiseks leiab kostja, et hageja olevat jätnud töötervishoiuarstide korraldused ja kostja

nõudmised mõõtmiste teostamiseks tähelepanuta. Kohus tuvastab, et eelmises punktis

viidatud 7. juuni 2013 teatises soovitas töötervishoiuarst mõõdistada tööruumi sisekliimat ja

26. augusti 2013 perearsti tõendis sisaldus palve seoses kostja sagedase haigestumisega teha

tööruumide õhu analüüs (TVK II tl 15). Lisaks edastas kostja 17. detsembril 2013 hagejale ca

kuu aega varem ehk 13. novembril 2013 koostatud töötervishoiuarsti konsultatsiooni otsuse,

milles paluti võimaluse korral teostada töökoha sisekliima kvaliteedi kontroll (TVK II tl 16

ja 17). Kohtu hinnangul ei ole ükski neist soovitusest käsitletav töötervishoiuarsti

korraldusena tööandjale. Tööandja kesksed kohustused töötervishoiu alal sätestab

töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 13 lg 1. Erinevalt TTOS § 14 lg 1 p-st 7 ei ole

tööandjal kohustust täita töötervishoiuarsti korraldus. Kohus peab võimalikuks, et kostja

etteheide on seega suunatud kas TTOS § 13 lg 1 p-s 5 või § 19² lg-s 2 sätestatud kohustuse

täitmata jätmisele. Siiski ei anna pelgalt töötervishoiuarsti ega perearsti soovituse või palve

esitamine alust tuvastada tööandja rikkumist. Üheski viidatud dokumendis ei sisaldu töötaja

tööga seotud haigestumise tuvastamise otsust (TTOS § 13 lg 1 p 5) ega nõuet teabe saamiseks

(TTOS § 19² lg-s 2). Tulenevalt 13. novembri 2013 otsuse enam kui kuu aega hiljem

tööandjale esitamise tõttu ei pidanud hageja ka aru saama, et kostja soovib või

töötervishoiuarst peab vajalikuks viivitamatut tegutsemist. Pooled ei vaidle selle üle, et

uutesse tööruumidesse asuti tööle 2013. aasta oktoobris ja hageja oli planeerinud

töökeskkonna riskianalüüsi läbiviimise, mis toimus järgmise aasta mais-juunis (tl 75–91 ja

TVK II tl 39–42). Vastamaks küsimusele, millise aja jooksul alates töökeskkonna

muutumisest peab tööandja täitma TTOS § 13 lg 1 p-dest 3 ja 5 tulenva kohustuse korraldada

(uus) töökeskkonna riskianalüüs, mille käigus selgitatakse välja töökeskkonna ohutegurid,

mõõdetakse vajaduse korral nende parameetrid ning hinnatakse riske töötaja tervisele ja

ohutusele, tuleb võtta arvesse sama lõike teistes punktides nimetatut. Järgimaks p-s 1

märgitud süstemaatilisuse põhimõtet ja p-s 2 sätestatud aastast perioodi tuli hagejal

korraldada uus töökeskkonna riskianalüüs hiljemalt aasta jooksul alates uutesse

tööruumidesse asumisest. Seda perioodi on hageja ka järginud. Samuti oli korraldatud

2-14-55726

6 (7)

töökeskkonna riskianalüüs algsetes tööruumides (tl 92–106). Kummagi analüüsi dokumendist

ei tuvasta kohus tegureid, millest saaks järeldada reaalset ohtu muu hulgas kostja kui töötaja

tervisele. Lisaks nähtub 26. juuni 2014 e-kirjast, et varem 20. veebruari 2012 tööandjale ette

heidetud rikkumised kõrvaldati kohaselt ja ei esinenud alust ettekirjutuse tegemiseks (TVK II

tl 35–36). Kostjale oli tutvustatud töökeskkonna riskianalüüsi tulemusi ja töötervishoiualase

väljaõppe korda, samuti töökohale esitatavaid nõudeid (tl 69–70).

21. Lõpuks nähtub kostja seisukohtadest väide, et töökoha sisekliima olevat olnud tervikuna

sobimatu nii talle kui ka kolleegidele. Kohus ei tuvasta kostja väidet kinnitavaid asjaolusid.

Tööinspektsiooni /16.9.2014 vastusest nelja nõustamisjuhtumi kohta seoses hageja kui

tööandjaga (tl 46) ei saa järeldada puudusi töökoha sisekliimas ega ka reaalset ohtu kostja

tervisele. Piltidelt uute tööruumide kohta (tl 149–151) ei tuvasta kohus samuti asjaolusid, mis

viitaksid ohule töötajate tervisele. Hoone kohta, milles asuvad uued tööruumid on väljastatud

kasutusluba 2014. aasta märtsis (tl 158), st ca kaks kuud hilisema aja – ehk maikuu kohta, mil

kostja töölepingu üles ütles – ei saa ka selle põhjal järeldada töötervishoiualaseid puudusi

töökohas. Uute tööruumide kohta esitatud tehnilise kirjelduse (TVK II tl 37–38) kohaselt

vastas ruumide projekteerimine kehtivatele normidele ja standarditele, mis koosmõjus

kasutusloa väljaandmisega ei võimalda samuti tuvastada olulise terviseriski olemasolu.

Vaidlust ei ole selles, et kostja tervis halvenes tõesti selle perioodi jooksul, mil ta hageja

juures töötas, aga nii 7. mai 2014 töövõime kaotuse tuvastamise otsuse, kui ka eelviidatud

haigusloo, töötervishoiuarsti 3. novembri 2014 selgituste (tl 139–141) ja Terviseameti

peaspetsialisti 5. detsembri 2014 vastuse (tl 142–143) alusel on võimalik selle tingitus

üldhaigestumisest. Kohus nõustub hagejaga, et tervikuna nähtub kostja sagedastest

tervisemurdest (tl 71–74) ja töökoha vahetumisest tingitud võimaliku mõju puudumisest

pigem üldhaigestumine töövõime kaotuse põhjusena. Töötervishoiuarsti 4. märtsi 2014

teatisest (TVK I tl 20), mille kostja esitas hagejale alles koos ülesütlemisavaldusega

6. mail 2014, ei saa teha teistsugust järeldust. Viimati viidatud teatis võiks olla aluseks töötaja

teisele tööle üleviimiseks TTOS § 13 lg 1 p 10 alusel või töölepingu lõpetamiseks TLS § 91

lg 3 alusel, aga selliseid taotlusi ega nõudeid ei ole esitatud.

22. Kokkuvõtvalt ei tuvasta kohus, et 2014. aasta mais oleks uutes tööruumides töö jätkamine

olnud seotud reaalse ohuga kostja tervisele. Kuna kostja ülesütlemise alusena nimetatud

põhjus tuvastamist ei leidnud, siis kuulub hageja nõue (1) rahuldamisele. Hageja tugineb

lisaks sellele, et kostja pidi andma hagejale täiendava tähtaja väidetava lepingurikkumise

lõpetamiseks. Kuna aga kohus ei tuvasta sellist hageja rikkumist ega olukorda, mis oleks

andnud alust tööleping 2014. aasta maikuus TLS § 91 lg 2 p 3 alusel üles öelda, siis ei ole

vaja enam käsitleda hageja vastavat väidet analoogia korras TsMS § 442 lg 8 viimase lausega.

23. Hageja nõude (2) õiguslik alus on TLS § 107 lg 2, mis näeb muu hulgas ette, et töölepingu

ülesütlemise tühisuse tuvastamise korral lõpetab kohus tööandja taotlusel töölepingu alates

ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral. Kui töötajal ei ole tähtajatu

töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks alust, loetakse ülesütlemine vastavalt TLS § 85

lg-le 4 korraliseks seaduses sätestatud etteteatamistähtajaga. Kuna kohus otsustas hageja

nõude (1) rahuldada, siis saab kohus töölepingu TLS § 107 lg 2 ja TLS § 85 lg 4 alusel

lõpetada ajast, mis see oleks lõppenud etteteatamistähtaja järgmise korral (vt lõpetamise aja

kohta ka Riigikohtu 10. oktoobri 2012. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-12, p 16 teine lõik).

Pooled on üksmeelsed, et töölepingu ülesütlemise avalduse esitas kostja 6. mail 2014. Kui

erakorraliseks ülesütlemiseks puudus alus, siis korralise ülesütlemise 30-päevane

etteteatamise tähtaeg hakkas tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 135 lg 1 järgi kulgema

7. mail 2014 ja lõppes 5. juunil 2014 (ette teatamise tähtaja kui teate ja sündmuse vahelise aja

arvestamise kohta vt nt Riigikohtu 29. jaanuari 2003. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-03,

p 13 esimene lõik). Seega saab kohus lõpetada töölepingu alates 6. juunist 2014 – nii nagu

hageja on nõude (2) täpsustatud sõnastusega ka taotlenud.

2-14-55726

7 (7)

24. Hageja nõude (3) õiguslik alus on TLS § 100 lg 5, mis sätestab muu hulgas, et kui töötaja

teatab ülesütlemisest ette vähem, kui on seaduses sätestatud või kollektiivlepingus kokku

lepitud, on tööandjal õigus saada hüvitist ulatuses, mida tal oleks olnud õigus saada

etteteatamistähtaja järgimisel. Vaatamata viidatud sätte mõneti ebaselgele sõnastusele on

Riigikohus korduvalt jaatanud selle alusel tööandja nõuet töötaja vastu (29. oktoobri

2012. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-12, p 12 teine lõik, ja 19. märtsi 2014. aasta otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-196-13, p 16 kolmas lõik). Samuti on Riigikohus vähemalt kaudselt

kinnitanud hageja käsitlust, et hüvitise võib määrata lähtuvalt töötaja keskmisest töötasust

(eelviidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-12, p 12 viies lõik). Varem tulenes selline

hüvitamise alus seadusest (enne 1. juulit 2009 kehtinud Eesti Vabariigi töölepingu seaduse

§ 84 lg 2), aga praegu kehtiv TLS ega selle seletuskiri ei näe selgelt ette hüvitise määramise

aluseid. Kohus tõlgendab TLS § 100 lg 5 sõnastust („on [---] tööandjal õigus saada hüvitist

ulatuses, mida tal oleks olnud õigus saada etteteatamistähtaja järgimisel”) siiski sel viisil, et

tööandjal on töötaja eeldatavale tööpanusele vastava soorituse väärtuse hüvitamise nõue.

Kuna kostja oli töölepingu ülesütlemise ajal ajutiselt töövõimetu ja alates järgmisest päevast

tuvastati kostjal oluline töövõime kaotus, siis ka etteteatamistähtaja järgimise korral ei oleks

olnud hagejal võimalik kasutada kogu kostja tööjõudu, vaid maksimaalselt 20% sellest.

Lisaks sõltub nõude (3) edukus võib sõltuda nõude (2) lahendamisest. Kohus lõpetas hageja

taotlusel töölepingu alates 6. juunist 2014. Seda kuupäeva lepingu lõpuna käsitledes on kostja

6. mai 2014 avaldus esitatud etteteatamistähtaega järgides ja TLS § 100 lg 5 kohaldamise

eeldus ei ole täidetud. Neil kaalutlustel jätab kohus hageja nõude (3) rahuldamata.

25. Kostja nõude õiguslik alus on TLS § 100 lg 4 esimene lause, mis näeb ette, et kui töötaja

ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud,

maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kuna kohus

tuvastas, et töölepingu kostjapoolte ülesütlemine on tühine, siis ei ole sellel TsÜS § 84 lg 1

esimese lause järgi õiguslikke tagajärgi ja hüvitise nõue TLS § 100 lg 4 alusel ei ole edukas.

Samuti ei saa nõuet TLS § 100 lg 4 esimese lause alusel rahuldada, sest eespool p-des 19–21

ei tuvastanud kohus hagejapoolset lepingurikkumist. Vastuhagi jääb tervikuna rahuldamata.

26. TsMS § 238 lg-te 5 ja 1 alusel jätab kohus otsuse tegemisel arvestamata Tööinspektsiooni

2006. aasta ettekirjutuse (TVK II tl 45–46), sest vaidlusega ajalise seose puudumise tõttu ei

nähtu sellest asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud.

27. Hagi hind on TsMS § 134 lg-te 1 ja 3 ning § 124 lg 1 alusel hageja nõude (3) summa

1 047,62 eurot ning vastuhagi hind TsMS § 124 lg 1 alusel kostja nõude summa

3 367,35 eurot. Tulenevalt riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p-st 1 ei tulnud pooltel tasuda riigilõivu.

28. Kohus jätab menetluskulud poolte endi kanda. Hagi kuulub rahuldamisele osaliselt ja

selles osas on menetluskulude jaotuse aluseks TsMS § 163 lg 1. Kuigi vastuhagi jääb

tervikuna rahuldamata, siis leiab kohus TsMS § 162 lg 4 alusel, et hageja kui tööandja kulude

väljamõistmine kostjalt kui töötajalt oleks kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane. Kuna pooled

kannavad ise oma kulud, siis ei ole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata.

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

kohtunik