2-14-15588/47 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. veebruar 2015. a Tartu

Tsiviilasja number

2-14-15588

Tsiviilasi

K.K. hagi M.K. vastu elatise nõudes

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

1 597,50 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 09. oktoobri 2014 kohtuotsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M.K. u apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): M.K. (isikukood: XXX);

Vastustaja (hageja): K.K. (isikukood: XXX), seaduslik

esindaja L.P. (end. X), lepinguline esindaja Maarika

Kutser

RESOLUTSIOON

Jätta Viru Maakohtu 9. oktoobri 2014 otsus muutmata

ja M.K. u apellatsioonkaebus rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

Menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jätta

M.K. u kanda

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. K.K. (hageja) esitas 09. aprillil 2014 hagi M.K. u (kostja) vastu elatise nõudes. Hagiavalduse

kohaselt sündis hageja seadusliku esindaja L.P. (end. X) ja kostja abielust 21. oktoobril 2011 tütar

K.K. . Abielu lahutati 14. septembril 2012. Peale vanemate lahkuminekut elas laps ema juures,

kuid jätkas kostjaga suhtlemast ning viibis sageli kostja juures. Peale 2013 jõule kostja lapse vastu

huvi ei tunne ega osale tema ülalpidamises. Viru Maakohtu 03. märtsi 2014 määrusega tsiviilasjas

nr 2-12-38949 anti emale ainuotsustusõigus hageja suhtes lapse elu- ja viibimiskoha määramise

ning haridust, tervist ja ravi puudutavates küsimustes.

Hageja palus mõista kostjalt välja igakuine elatis 177,50 eurot alates 09. aprillist 2014, kuid mitte

vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast kuni lapse täisealiseks

saamiseni ning perioodil 01. jaanuar 2014 kuni 08. aprill 2014 tekitatud kahju summas 579,86

eurot. Hageja taotles TsMS § 378 lg 3 p 4 alusel kohustada kostjat maksma hageja ülalpidamiseks

menetluse ajal elatist summas 177,50 eurot kuus, mille Viru Maakohus rahuldas oma 09. aprilli

2014 määrusega.

Hageja hinnangul ei ole asjakohased kostja vastuväited, mis puudutavad lapsega suhtlemise korda.

Kostja ei tasunud elatist ka hagi tagamise korras ning hageja sai riigilt elatisabi. Hagejat on siiani

aidanud ülal pidada tema vanavanemad ja teised sugulased. Kuigi hageja ema saab lapse eest

hoolitsemisega hästi hakkama, ei vabasta see kostjat elatise tasumise kohustusest.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja arvates ei vasta tõele hageja seadusliku esindaja väited, et

kostja ei ole peale 2013 jõule hageja vastu huvi tundnud ega lapsega suhelnud. Kostja on korduvalt

pöördunud lapse ema poole hagejaga suhtlemise küsimustes, kuid pöördumised on jäänud

vastuseta.

Kostja leidis, et elatise väljamõistmine ei ole põhjendatud. Hageja seaduslik esindaja ei ole kordagi

kostja poole abi saamiseks pöördunud. 2014. aastal kostja lapsega koos aega veetnud ei ole, kuigi

on selleks soovi avaldanud. Lapse ja isa suhtlemise takistamine on õigusvastane ning ema peab

tulevikus tagama suhtlemiskorrast kinnipidamise. Viru Maakohtu 03. märtsi 2014 määrusega

kindlaks määratud suhtlemiskorra kohaselt peab last üleval vähemalt neljal päeval kuus isa. Seega

oleks põhjendatud elatise väljamõistmine maksimaalselt summas 153,83 eurot, arvestades lapse

isa juures viibimise aega. Lisaks veedab laps isaga aastas ühe kuu, mille aja eest elatise

väljamõistmine ei ole õigustatud. Kostja töötab töömahu vähenemise tõttu osalise koormusega

ning saab töötasu 170 eurot kuus. Tasuvama töökoha leidmine kostja elukohas on raske. Kostja

suudaks maksta elatist 10 eurot kuus.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas hagi 09. oktoobri 2014 otsusega ning mõistis M.K. välja K.K. kasuks

alates 09. aprillist 2014 elatise summas 177,50 eurot kuus, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi

Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast, kuni lapse täisealiseks saamiseni. Maakohus mõistis

kostjalt hageja kasuks välja K.K. ülalpidamiskohustuse täitmata jätmisega tekkinud elatise

võlgnevuse alates 01. jaanuarist 2014 kuni 08. aprillini 2014 summas 579,86 (viissada

seitsekümmend üheksa 86) eurot. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda.

Maakohtu põhjenduste kohaselt on tuvastatud, et hageja elab emaga, kostja hageja kasvatamisest

osa ei võta ega osale hageja ülalpidamises. Kostja ülalpidamiskohustus tuleneb PKS § 97 p-dest 1

ja 2, § 100 lg-test 1 ja 2 ja § 101 lg-st 1.

Maakohus leidis, et käesolevas vaidluses ei oma tähtsust kostja väited selle kohta, et lapse ema ei

võimalda tal lapsega kokku saada, kuna need on seotud lapse hooldusõigusega ning hooldusõiguse

osas tehtud lahendi täitmisega. Lapse vanemate suutmatus täita lapsega suhtlemise korda ei mõjuta

lapse õigust saada temaga mitte kooselavalt vanemalt elatist. Lapsele tuleb tagada tema

igapäevaste vajaduste rahuldamine ja arenguks piisavad materiaalsed vahendid.

Vanemal on kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest

üksnes selle tõttu, et tema sissetulek on väike. Maksu- ja Tolliameti andmetel on kostja saanud

perioodil 01. jaanuar 2014 kuni 31. mai 2014 töötasu 1 632,81 eurot, s.o keskmiselt 326 eurot

kuus. Maakohus leidis, et kostja töötasu suurusega seonduvad vastuväited ei anna alust vähendada

lapsele makstava elatise suurust alla miinimummäära ning kostja ei vabane hageja

ülalpidamiskohustuse täitmisest PKS § 102 alusel. Kui kostja sissetulek ja varaline seisund ei

võimalda pidada last ülal ilma kostja enda tavapäraste vajaduste rahuldamist kahjustamata, peab

kostja oma vajadusi piirama ning kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse

ülalpidamiseks ühetaoliselt.

Kuivõrd poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kostja ei ole aastal 2014 osalenud hageja

ülalpidamises, kuulub hageja nõue mõista kostjalt välja ülalpidamiskohustuse täitmata jätmisega

01. jaanuarist 2014 kuni 08. aprillini 2014 tekitatud kahju 579,86 eurot PKS § 108 alusel täies

ulatuses rahuldamisele.

Maakohus tühistas TsMS § 386 lg 5 alusel kohtuotsuse jõustumisest Viru Maakohtu 09. aprilli

2014 hagi tagamise määruse. Kuivõrd hageja seaduslik esindaja on hagi tagamise määruse alusel

pöördunud sotsiaalkindlustusameti poole elatisabi saamiseks, on talle välja makstud summade

ulatuses elatise nõue kostja vastu üle läinud riigile ning selles ulatuses ei ole hagejal õigust nõuda

elatist käesoleva kohtuotsuse sundtäitmisel.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja M.K. esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Apellatsioonkaebuse

põhjenduste kohaselt:

1) on kahjunõue 579,86 eurot perioodi 01. jaanuar kuni 08. aprill 2014 põhjendamatu, kuna

apellandil ei võimaldatud vastustajaga suhelda. Kui laps oleks saanud isaga aega veeta, kannaks

selle aja eest kõiki kulusid isa ning ema kulud oleksid sellevõrra väiksemad;

2) keeldus vastustaja seaduslik esindaja apellandi poolsest abist väites, et tal endal on raha lapse

ülalpidamiseks olemas. Kui apellant tasuks vastustajale elatist, kulutaks vastustaja seaduslik

esindaja vastustaja ülalpidamiseks antud raha enda meelelahutuseks;

3) hoolitseb tegelikult vastustaja eest vanaema. Vastustaja ema on otsustusvõimetu isik, kes oma

haiguse (epilepsia) tõttu ei suuda oma elukorraldusega toime tulla ega lapse eest hoolitseda.

Vastustaja ema oli nõus, et vastustaja elaks apellandi juures ja emaga kohtuks apellandi poolt

pakutud graafiku alusel, kuid sellega ei nõustunud vastustaja ema esindaja. Vastustajat mõjutavad

tema ema ning esindaja;

4) on apellant nõus katma vastustaja kulusid vastavalt vajadustele ajal, mil vastustaja viibib

apellandi juures. Apellandi ülalpidamisel uues peres on veel kaks alaealist poega. Apellandi

sissetulek alates maist 2014 on 166,75 eurot;

5) võttis vastustaja ema abiellumiseks pangalaenu, mis kulub tasumisele. Apellant ei soovi, et

vastustajale tasutud elatise arvelt saaks vastustaja ema pangalaenu tagasi maksta.

5. K. K vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata ja maakohtu otsuse

muutmata. Vastustaja palub jätta kõik menetluskulud vastustaja kanda.

Vastuse kohaselt:

1) ei ole apellant TsMS § 631 lg-s 1 ja § 633 lg 2 p-s 1 ja lg 3 p-s 1 apellatsioonkaebusele

kehtestatud nõudeid täitnud, mistõttu ei ole võimalik aru saada, mida ta nõuab ja miks vaidlustab

maakohtu otsust;

2) ei ole apellandi väited, et vastustaja ema ei võimalda lapsega kohtuda, asjakohased ega oma

käesolevas asjas tähendust. Maakohus selgitas apellandile, et nimetatud küsimused puudutavad

lapse hooldusõigust ja lapsega suhtlemiskorra kindlaksmääramise lahendi täitmist;

3) ei näe seadus ette, et apellandil rahaliste vahendite puudumine oleks aluseks elatise

vähendamiseks alla miinimummäära või elatise väljamõistmata jätmiseks. Seadusega ettenähtud

minimaalne elatis on ligilähedane lapse tegelikele vajadustele, mistõttu kõik apellandi väited lapse

kulude osas on asjakohatud;

4) on apellandi väide, et tema praeguses peres kasvab kaks poega, asjakohatu. Tegemist ei ole

apellandi, vaid apellandi elukaaslase lastega;

5) on maakohus selgitanud, et kuivõrd apellant ei ole vastustaja ülalpidamises aastal 2014

osalenud, kuulub hüvitis ülalpidamiskohustuse täitmata jätmisega tekkinud kahju eest apellandilt

väljamõistmisele. Apellant ei ole esitanud tõendeid, et ta oleks sel perioodil vastustaja

ülalpidamiskohustust täitnud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Viru Maakohtu

9. oktoobri 2014 otsus muutmata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust

maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ning

kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 ei pea vajalikuks neid kõiki korrata.

7. Ringkonnakohtu arvates on maakohus põhjendatult hagi rahuldanud. Õige on maakohtu ja

vastustaja seisukoht, mille kohaselt ei oma elatise vaidluse lahendamisel tähtsust asjaolu, kas

lapsel on võimaldatud isaga suhelda ja kas lapsega suhtlemise korda on järgitud.

7.1. Vaidlust ei ole selles, et laps elab alaliselt ema, mitte apellandi juures. Kui vanem elab lapsega

koos, rahuldab ta lapse vajadused vahetult. Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse

kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 2 järgi ülalpidamiskohustust lapsele elatist makstes. Lapsega

suhtlemise kord on kindlaks määratu Viru Maakohtu 03.03.2014.a määrusega tsiviilasjas nr 2-12-

38949 ning selle kohaselt peaks laps isaga kohtuma 2 korda kuus üle nädala reede õhtust

pühapäeva õhtuni, s.o reeglina 4 päeva kuus.

7.2. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-66-08 (p 20) märkinud, et vanematel on PKS § 49 järgi

laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Üheks vanema kohustuseks on PKS § 60 lg-s 1

sätestatud alaealise lapse ülalpidamiskohustus. Eelduslikult täidavad vanemad oma kohustusi

vabatahtlikult. Seega, kui laps viibib lahus elava vanema juures olulise osa ajast, on kohtul

võimalik elatise väljamõistmisel arvestada asjaolu, et lahus elav vanem täidab vabatahtlikult

ülalpidamiskohustust ajal, mil laps selle vanema juures viibib.

7.3. Eeltoodust tulenevalt ei ole vanemate varalise seisundi võrdsuse korral õige mõista lahus

elavalt vanemalt välja poolt lapsega koos elava vanema näidatud lapsele tehtavatest kuludest, kui

laps viibib märkimisväärse osa ajast ka lahus elava vanema juures ja vanem kannab

märkimisväärse osa lapse ülalpidamiskuludest. Kui lapsel on vahelduv elukoht ja laps viibib

mõlema vanema juures sama suure osa ajast, võib tekkida ka olukord, kus mõlemad vanemad

täidavad ülalpidamiskohustust vahetult ning elatist ei tulegi välja mõista.

7.4. Käesoleval juhul puudub alus asuda seisukohale, et laps elaks isa juures märkimisväärse osa

ajast. Muuhulgas on apellant viidanud sellele, et laps ei ole viibinud tema juures ka suhtluskorraga

ettenähtud aega. Seega ei saa põhjendatuks pidada ka elatise arvestamist vastavalt lapse poolt ühe

või teise vanema juures veetud ajale.

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohus rahuldas elatise nõude põhjendatult seadusega kehtestatud

miinimummäära ulatuses. Ülalpidamise ulatuse sätestab PKS § 99, mille lg-te 1 ja 2 järgi tuleb

kindlaks teha lapse esmavajadused. Lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema

tehtavate kulutuste suurus on PKS § 101 lg 1 järgi üldjuhul pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud

kuupalga alammäärast. Selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada.

Arvestades Vabariigi Valitsuse 28. novembri 2013 määrusega nr 166 alates 01. jaanuarist 2014

kehtestatud 355 euro suurust kuutasu alammäära täistööajaga töötamise korral, tuli praeguses asjas

hagi esitamise seisuga maksta lapsele elatist PKS § 101 lg 1 järgi 177,50 eurot. Maakohus määras,

et elatise summa ei saa olla alla poole Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud töötasu

alammäärast. Alates 01. jaanuarist 2015 on Vabariigi Valitsuse määruse nr 166 § 1 lg 2 järgi

töötasu alammäär 390 eurot.

9. Maakohus leidis oma otsuse punktis 13 õigesti, et PKS § 102 lg-s 1 sätestatud võimalus

vabaneda ülalpidamiskohustusest ei kehti vanema kohta, kes on kohustatud ülal pidama oma

alaealist last. Ringkonnakohus märgib, et ka siis, kui vanemal puudub piisav ülalpidamisvõime, ei

vabane ta oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kohus võib PKS § 102 lg 2 kolmanda

lause järgi mõjuval põhjusel vähendada elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära ning

mõjuvaks põhjuseks võib olla nt vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes

miinimummääras elatise väljamõistmise korral osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist

saav laps. Apellant ei ole väitnud, et tal oleks piiratud töövõime, vaid põhjendas vähese töötasu

saamise töömahtude vähenemise ning apellandi elukohas tööotsimise võimaluste piiratusega.

Apellant ei ole oma töötasu tõendeid esitanud, ning maakohus on apellandi tähelepanu sellele

juhtinud (09. juuni 2014 istungi protokoll, tl 86). Apellant väidab apellatsioonimenetluses

jätkuvalt, et tema töötasu on alla miinimumpalga, kuid ei ole seda väidet tõendanud. Maakohtu

poolt kogutud tõendi, s.o apellandi tööandja vastuse (tl 119) kohaselt oli apellandi töötasu juunis

ja juulis 2014 küll 166,75 eurot, kuid nimetatud tööandja vastus ei tõenda apellandi töötasu suurust

hilisemal perioodil. Ringkonnakohus leiab, et töötasu vähesus ei ole elatise vähendamise aluseks.

Ringkonnakohus nõustub vastustaja väitega, et apellandi uue pere lapsed ei ole apellandi

ülalpeetavad perekonnaseaduse mõttes ning seetõttu jätab ringkonnakohus vastavad apellandi

väited tähelepanuta.

10. Ringkonnakohus leiab, et apellandi väited vastustaja ema suutmatusest last kasvatada,

vastustaja ema raha kulutamisest enda meelelahutamiseks ning elatise katteks tasutud rahadest

pangalaenu tagasimaksmisest, on jäänud tõendamata ega anna alust maakohtu otsuse muutmiseks.

Apellandi väiteid lapse ema haiguse kohta on Viru Maakohus analüüsinud tsiviilasjas nr 2-12-

38949 (tl 67–81) leides, et asjas esitatud tõendite kohaselt ei ole ema haigus takistuseks lapse

kasvatamisel. Juhul, kui apellant leiab, et ainuotsustusõiguse üleandmise aluseks olevad asjaolud

on muutunud, on apellandil õigus taotleda hooldusõiguse üleandmist endale lapse hooldusõigust

puudutava tsiviilasja raames.

Apellant väidab, et vastustaja ema kinnitas, et ei soovi apellandilt toetust ning et ta saab vastustaja

ülalpidamisega ise hakkama. Ringkonnakohus leiab, et isegi kui selline kokkulepe poolte vahel oli

olemas, ei välista see vastustaja õigust nõuda elatist. Vanema ülalpidamiskohustus tuleneb

seadusest.

11. Hageja nõudis ülalpidamiskohustuse täitmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist perioodi

01. jaanuar 2014 kuni 08. aprill 2014 eest summas 579,86 eurot. PKS § 108 järgi võib õigustatud

isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju

hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Ringkonnakohus

leiab, et kuna tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks puuduvad erisätted, saab ka tagasiulatuvalt

elatist välja mõistes lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest, seega saab ka ajavahemikul

01. jaanuar 2014 kuni hagi esitamiseni 09. aprillil 2014 määrata ülalpidamiskohustuse ulatuse

õigustatud isiku toonaste vajaduste järgi PKS § 99 mõttes, arvestades kohustatud isiku varalist

seisundit PKS § 102 mõttes. Ringkonnakohus on eelnevalt tuvastanud, et üldjuhul tuleb lapsega

lahus elaval vanemal maksta lapsele elatist seadusega kehtestatud miinimummääras. Maakohus

leidis asjas kogutud tõenditele tuginedes (Maksu- ja Tolliameti vastus kohtunõudele, tl 114;

apellandi tööandja vastus kohtunõudele, tl 119), et apellandi töötasu suurusega seonduvad

vastuväited ei anna alust vähendada elatist alla miinimummäära. Ringkonnakohus nõustub

maakohtu järeldusega ning leiab, et maakohus on õigustatult rahuldanud hageja nõude kahju

hüvitamiseks summas 579,86 eurot.

12. Vastuseks apellandi 20. veebruaril 2015. a esitatud taotlusele lahendada asi ringkonnakohtu

istungil märgib kolleegium, et taotlus on esitatud hilinemisega ja jääb tähelepanuta. TsMS § 633

lg 7 kohaselt peab apellant juhul, kui ta soovib asja arutamist ringkonnakohtu peetaval

kohtuistungil, seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses. Käesoleval juhul ei märkinud apellant apellatsioonkaebuses,

et soovib asja lahendamist suulises menetluses.

13. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus

TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.

Alates 01.01.2015 on muutunud menetluskulude kindlaksmääramise kord. Kuna käesolevas asjas

on lõpplahend tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt

kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast

tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja

menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud

menetlusosalisele vastuväite esitamiseks (vt Riigikohtu tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14 tehtud lahendi

p 22).

Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata,

et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks

sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv).

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/