3-15-426/15 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Agu Timmi, Maili Lokk Määruse tegemise aeg ja koht

27. veebruar 2015, Tartu Haldusasja number 3-15-426 Haldusasi V.J. taotlus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks seonduvalt Tartu Vangla 16.02.2015. a käskkirjaga nr 6-1/178 Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 20.02.2015. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus V.J. määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Taotluse esitaja V.J. Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON Jätta määruskaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 20.02.2015. a määrus muutmata.

Edasikaebamise kord Määrus on lõplik (HKMS § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla 16.02.2015. a käskkirja nr 6-1/178 alusel kohaldati kinnipeetava V.J. suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, vanglasisese liikumisja suhtlemisvabaduse piiramist ning kehakultuuriga tegelemise keelamist. Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldati seoses sellega, et V.J. . avastati 12.02.2015 vigastused kaelal ja peopesas (verevalumid), kuid kinnipeetav keeldus vigastuste tekkepõhjuseid avaldamast ja see ei selgunud ka vestlusest teiste kinnipeetavatega, videosalvestuste ülevaatamisest jne. Samas väljendas V.J. vestluses vangla teabeja uurimisosakonna ametnikega mõtet, et kui eluosakond avatakse, siis tungib ta kohe kallale vähemalt kolmele inimesele ja võib vajadusel ka tappa, sest tal on ükskõik ja tal ei ole midagi kaotada.

2. Tartu Vangla 16.02.2015. a käskkirjas on veel märgitud, et juba perioodil 26.11.2014 – 10.02.2015 viibis V.J. eraldatud lukustatud kambris, kuna ründas kaaskinnipeetavat. Ilma probleemideta viibis V.J. eluosakonnas seega vaid kaks päeva ning ei saa välistada, et kaaskinnipeetavad ründavad V.J. i ja samuti on reaalne, et V.J. viib täide enda lubaduse ja ründab vähemalt kolme kinnipeetavat pärast sektsiooni avamist. Julgeolekuabinõude kohaldamine oli seega vajalik vangla üldise julgeoleku ja kaebaja enda ning teiste kaasvangide julgeoleku tagamiseks.

3. V.J. esitas 17.02.2015 vaide Tartu Vangla 16.02.2015. a käskkirja nr 6-1/178 kehtetuks tunnistamiseks.

4. V.J. esitas Tartu Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse käskkirja täitmise peatamiseks. Taotluse kohaselt kohaldati käskkirjaga nr 6-1/178 kaebaja suhtes julgeolekumeetmeid ja ta isoleeriti mõjuva põhjuseta elusektsioonist. V.J. märkis, et ta pöördus 11.02.2015 ja 12.02.2015 vanglas ametnike poole, et fikseerida enda vigastusi, kuid ta ei olnud nõus enne avaldama, kes teda vigastas, kui ta viiakse mõnda teise elusektsiooni. V.J. soovis, et kohus peataks Tartu Vangla käskkirja nr 6-1/178 täitmise, sest tema isoleerimine üksinda kambrisse seab ohtu tema elu. Nimelt põeb ta epilepsiat, tal on meelepetted, ta on emotsionaalselt ebastabiilne ja tal on enesekahjustamise risk. V.J. kardab üksinda kambrisse jäämist, ta kuuleb hääli ja näeb nägemusi. Ta on juba viibinud isolatsioonis perioodil 26.11.2014 – 10.02.2015 ning oli elusektsioonis vaid perioodil 10.02.2015 – 16.02.2015. Tema, kui vaimse puudega isiku isolatsioonis hoidmine tähendab inimväärikuse alandamist. Vangla ei ole nõus andma talle kambrikaaslast. V.J. leidis, et üksikvangistust kasutatakse tema suhtes karistamise eesmärgil.

5. Tartu Halduskohus jättis 20.02.2015. a määrusega esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Määruse kohaselt sätestab HKMS § 249 lg 1, et kohus võib kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. HKMS § 249 lg 3 kohaselt arvestab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi.

Kaebaja vaidlustas vaidemenetluse raames Tartu Vangla 16.02.2015. a käskkirja nr 6-1/178, mille alusel kohaldati tema suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid. Käskkirjast nähtub, et 11.02.2015 ja 12.02.2015 tuvastati V.J. kaelal ja peopesal vigastused, kuid V.J. ei olnud nõus avaldama, kes need tekitas. Kaebaja eluosakond lukustati, kuid kinnipeetavatega peetud vestluste käigus ei selgunud, kes V.J. . e vigastusi tekitas. V.J. . e anti mitmel korral võimalus selgituste andmiseks, kuid ta ei avaldanud vigastuste tekkepõhjuseid. Kinnipeetav rõhutas, et isikud, kes vigastused tekitasid, ei tunnista seda üles.

Samuti rõhutas V.J. , et kui eluosakond avatakse, siis vähemalt kolmele inimesele tungib ta koheselt füüsiliselt kallale ning vajadusel võib ka tappa, sest tal pole midagi kaotada. Käskkirjas on märgitud, et perioodil 26.11.2014 – 10.02.2015 viibis V.J. juba eraldatud lukustatud kambris, kuna ründas kaaskinnipeetavat. Ilma probleemideta viibis V.J. eluosakonnas seega vaid kaks päeva. Ei saa välistada, et kaaskinnipeetavad ründavad V.J. i ja samuti on reaalne, et V.J. viib täide enda lubaduse ja ründab vähemalt kolme kinnipeetavat pärast sektsiooni avamist.

Seega on julgeolekuabinõude kohaldamine vajalik vangla üldise julgeoleku ja kaebaja enda ning teiste kaasvangide julgeoleku tagamiseks. Halduskohus leidis, et esialgse õiguskaitse kohaldamiseks puudub alus, kuna esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmine ei raskenda V.J. i õiguste kaitset tulevikus tehtava võimaliku kohtuotsusega, samas kui taotluse rahuldamine ohustaks ilmselt vangla, kaebaja ja ka teiste Tartu Vangla kinnipeetavate julgeolekut. Nähtuvalt 16.02.2015. a käskkirjast nr 6- 1/178 on taotlejale tekitatud vigastusi ning ta on ka ise ähvardanud vigastada ja isegi tappa kaaskinnipeetavaid.

Kohtule esitatud esialgse õiguskaitse taotluses V.J. eeltoodut ei eita. Seega tähendaks esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamine kaebaja elusektsiooni naasmist, mis seaks ohtu vangla julgeoleku ja kinnipeetavate elu ning tervise, samuti taotleja enda oma.

V.J. viitas sellele, et oma tervisliku seisundi tõttu ei tohiks ta viibida eraldatud lukustatud kambris. Kohus märkis, et kaebaja on juba eelnevalt viibinud eraldatud lukustatud kambris ja puuduvad andmed, et selles kambris viibimise ajal oleks kaebaja tervis oluliselt halvenenud. Kaebajale on vanglas viibides tagatud pidevalt meditsiiniline abi. Samas on aga näha, et eluosakonda naastes on kaebaja juba paari päeva jooksul sattunud vägivalla ohvriks ning on ka ise ähvardanud teisi. Tema ähvardusi tuleb pidada reaalseteks, sest ta on varasemalt kaaskinnipeetavat rünnanud. Eeltoodust tulenevalt leidis halduskohus, et ka V.J. i võimalikku tulevikus esitatavat kaebust Tartu Vangla 16.02.2015. a käskkirja nr 6-1/178 peale ei saa pidada perspektiivikaks, mistõttu pole alust ka esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamiseks. Kohus ei nõustunuid samuti V.J. i väitega, et julgeolekuabinõude kohaldamisega soovib vangla teda karistada. Riigikohus on oma 20.04.2011. a lahendis nr 3-3-1-94-10 märkinud, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse preventiivsel või tõkestaval, mitte karistuslikul eesmärgil. Vanglal on õigus täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada ka isiku suhtes, kelle julgeolek on ohus. Julgeolekuabinõude kohaldamise eelduseks ei ole üksnes konkreetse kinnipeetava enda käitumine vanglas, vaid ka raske õigusrikkumise toimepanemise ennetamine. Täiendavate julgeolekuabinõude näol on tegemist seega preventiivsete meetmetega, mille kohaldamise eesmärgiks võib olla ka kinnipeetava enda kaitstava õigushüve tagamine. Täiendavate julgeolekuabinõude jätkuva kohaldamise vajadust hinnatakse igal kuul uuesti. V.J. . on endal võimalik kaasa aidata täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamisele sellega, kui ta teeb vanglaametnikega koostööd ja annab informatsiooni selle kohta, kes teda vigastas.

MENETLUSOSALISE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. V.J. i 24.02.2015. a määruskaebuses palutakse Tartu Halduskohtu 20.02.2015. a määrus tühistada ning esialgse õiguskaitse taotlus rahuldada. Määruskaebuse põhjendused:

6.1 Taotleja ei pidanud vajalikuks hakata taotluses vastu vaidlema vangla väitele, et ta ähvardas kaaskinnipeetavaid, sest ta esitas taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks seoses oma tervisliku seisundiga. Tegelikult ei ole ta ka kedagi kunagi ähvardanud;

6.2 Vale on ka see, nagu taotleja oleks öelnud, et tema julgeolek on ohus igas Tartu Vangla elusektoris;

6.3 Taotleja elu ja tervis on eraldatud lukustatud kambris ohus, sest võib tekkida näiteks minestushoogusid, mille tagajärjel ta võib ennast ära lüüa ja vigastada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus. Tartu Halduskohus on jõudnud õigele järeldusele, et kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus tuleb jätta rahuldamata. HKMS §-st 252 lg 1 tulenevalt peab kohus lahendama esialgse õiguskaitse taotluse viivitamata ning hiljem võib selle lahendada siis, kui kohus peab vajalikuks kuulata eelnevalt ära ka teised menetlusosalised. Kuna ringkonnakohus vaatab läbi määruskaebust halduskohtu määruse peale, millega jäeti taotlus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks rahuldamata, siis kehtib ka ringkonnakohtu jaoks põhimõte, et sellekohane määruskaebus tuleb läbi vaadata ja lahendada võimalikult kiiresti ning teised menetlusosalised tuleb eelnevalt ära kuulata üksnes siis, kui kohus peab nende seisukohta sisuliselt vajalikuks. Kuna määruskaebuses esitatud põhjendused on sisuliselt samad, mis halduskohtule esitatud taotluses ja Tartu Vangla põhjendused V.J. i suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kohta tulenevad toimikus olevast 16.02.2015. a käskkirjast nr 6-1/178, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks enne esitatud määruskaebuse lahendamist küsida Tartu Vanglalt täiendavat seisukohta V.J. i poolt esitatud määruskaebuse osas, kus taotletakse endiselt esialgse õiguskaitse andmist selliselt, et tema suhtes kohaldatud julgeolekuabinõude täitmine peatataks.

8. HKMS § 249 lg 3 kohaselt arvestab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et 16.02.2015. a käskkirjast nähtuvatel asjaoludel oleks ilmselt ka V.J. i poolt tulevikus esitatava tühistamiskaebuse rahuldamine vähetõenäoline. Ringkonnakohus ei peatu pikemalt võimaliku kaebuse perspektiivil, kuna käesolevas asjas on selge, et taotlus tuli jätta rahuldamata esmalt avaliku huvi ja kolmandate isikute õiguste kaitsmise eesmärgil.

Halduskohtul on õigus, et vaidlustatud haldusakti täitmise peatamine võib suure tõenäosusega tuua kaasa olukorra, kus vangla julgeolek ning seal viibivate isikute elu ja tervis, sh taotluse esitaja elu ja tervis satuvad ohtu, sest käskkirjast nähtuvalt on taotleja oma käitumisega sellist võimalust üles näidanud ning ilmselt on ka teda ennast vanglas rünnatud. Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldati kinnipeetava suhtes seega võimaliku raske õigusrikkumise ärahoidmiseks ja julgeoleku tagamiseks eelkõige ennetava meetmena. Sellises olukorras oleks esialgse õiguskaitse kohaldamine võinud tuua kaasa olukorra, kus ennetava meetme kohaldamise aluseks olnud põhjendatud kahtlus julgeolekut ohustava reaalselt raske õigusrikkumise näol ka aset leiab.

Seega kaalus avalik huvi üles kinnipeetava huvi haldusakti täitmise peatamiseks. Kuna V.J. i suhtes kohaldatakse ennetavaid meetmeid teiste isikute ning ka tema enda elu ja tervise huvides ning edaspidiste raskete õigusrikkumiste toimepanemise ennetamiseks, võiks juhul, kui kohus kohaldaks esialgset õiguskaitset, sattuda ohtu määramata hulga isikute elu ja tervis ning vangla julgeolek, samas kui esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel on piiratud vaid kaebaja enda õigused. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul ei saa riskida suurema hulga isikute õiguste rikkumisega.

Vaidlustatud käskkirjast nähtub, et taotleja on varasemalt rünnanud kaaskinnipeetavaid, mille tõttu ta ka varasemalt, so 2014. a novembris eraldatud lukustatud kambrisse paigutati. Samuti on V.J. väljendanud sisuliselt seda, et ta ei vastuta oma tegude eest ka tulevikus. Seega arvestades, et taotleja on üles näidanud allumatust ning isegi vägivalda, ja seisukohta, et ta ei vastuta oma tegude eest ka tulevikus, on olemas piisav tõenäosus, et ta ründab täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamisel teisi isikuid uuesti või ründavad kaaskinnipeetavad kättemaksuks teda ennast.

Taotleja väited selle kohta, et tema elu ja tervis võiks hoopis siis ohtu sattuda, kui tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist rakendatakse, sest tema tervislik seisund on halb ja ta võib kambris näiteks minestushoo tõttu kukkuda, on paljasõnalised ja tõendamata ning ka ebausutavad. Asja materjalidest nähtuvalt on V.J. i suhtes ka varem eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, vanglasisese liikumisja suhtlemisvabaduse piiramist ning kehakultuuriga tegelemise keelamist rakendatud ja kaebaja tervisele ei ole sellest mingit ohtu tekkinud seda enam, et kohtule teadaolevalt kontrollitakse vanglaametnike poolt vanglas perioodiliselt ka seda, milline olukord valitseb lukustatud kambrites.

Samuti on halduskohus põhjendatult viidanud asjaolule, et V.J. . on endal võimalik kaasa aidata täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamisele vähemalt sellega, kui ta teeb vanglaametnikega koostööd ja annab informatsiooni selle kohta, kes teda vigastas.

9. Eeltoodust tulenevalt jääb määruskaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 20.02.2015. a määrus muutmata.

Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/