3-14-52725/18 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Sirje Kaljumäe Otsuse tegemise aeg ja koht

26. veebruar 2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-52725 Haldusasi P.R. kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju (10 000 eurot) hüvitamise nõudes Menetlusosalised Kaebaja – P.R. Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Merje Joll Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada P.R. kaebus osaliselt.

2. Mõista Tallinna Vanglalt P.R. kasuks välja hüvitis 1057 (üks tuhat viiskümmend seitse) eurot.

3. Tunnistada õigusvastaseks kaebaja kinnipidamistingimused Tallinna Vangla avatud sektsioonis 257 päeva jooksul ajavahemikus 01.08.2011–31.12.2013, kui põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli alla 3m2, kuid rohkem kui 2,5m2.

4. Jätta menetluskulud poolte enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30.03.2015. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-14-52725 2(15)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vanglas registreeriti 15.04.2014 P.R. kahju hüvitamise taotlus nr 5-18/14/11342-1, milles ta soovis mittevaralise kahju hüvitamist 10 000 euro ulatuses (tl 31–32, 58–59). Taotluse kohaselt viibis taotleja Tallinna Vanglas 2011. a augustist kuni 18.02.2014. Teda hoiti ülerahvastatud kambrites, kus oli ebapiisavalt põrandapinda (6-kohaline kamber pindalaga 15 m2). Liikumine kambris oli põhimõtteliselt võimatu ja taotleja pidi viibima sundasendis. Vanglas sai ta dušši kasutada vaid kord nädalas, mis pole hügieeninõuete järgimiseks piisav. Kaebajat hoiti 20 tundi ööpäevas lukustatud kambris Tallinna Vangla direktor jättis 10.10.2014 vastusega nr 5-18/14/11342-3 kaebaja taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks rahuldamata (tl 6–10).

2. P.R. esitas Tallinna Halduskohtule 06.11.2014 kaebuse Tallinna Vangla 10.10.2014 vastuse nr 5-18/14/11342-3 tühistamiseks ja Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju (10 000 eurot) hüvitamise nõudes.

3. Kohus võttis 19.11.2014 määrusega kaebuse hüvitamisnõude osas menetlusse ning tagastas tühistamisnõude osas halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1 alusel. Sama määrusega rahuldas kohus kaebaja menetlusabi taotluse kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks ning jättis rahuldamata kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks.

4. Vastustaja esitas 10.12.2014 kaebusele vastuse, milles palub jätta kaebus rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

5. Kohus määras 18.12.2014 määrusega asja arutamise kirjalikus menetluses.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

6. Kaebaja taotleb Tallinna Vangla õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamist 10 000 euro ulatuses, põhjendades oma kaebust järgmiselt.

6.1. Kaebaja väitel viibis ta augustist 2011 kuni 18.02.2014 Tallinna Vanglas, kus väärikust alandavate kinnipidamistingimustega (nõuetele mittevastavad elamisja pesemistingimused) tekitati talle mittevaralist kahju. Kaebuse kohaselt peeti teda kinni kambrites, mis olid ülerahvastatud, kus oli ebapiisavalt põrandapinda ja ebapiisav liikumisvõimalus ning dušsi võimaldati kasutada vaid kord nädalas ja seda olukorras, kus kambrites puudus soe vesi). Kaebuse kohaselt hoiti kaebajat 20 tundi ööpäevas lukustatud kambris, välja arvatud üks tund jalutuskäikudeks, kehakultuuriga võimaldati tal tegelda vaid kord nädalas.

6.2. Kaebaja tugineb vangistusseaduse (VangS) § 41 lg-le 1 ja § 45 lg-le 1 ning viitab põhiseaduse § 18 ls-st 1 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni (EIÕK) art-st

3 tulenevale piinamise keelule ning põhiseaduse §-s 25 sätestatud õigusele kahju hüvitamisele, samuti riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-le 1 ning § 9 lg-tele 1 ja 2.

6.3. Kaebaja viitab kahjunõuet põhjendades Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikale, sh 19.12.2013 otsusele asjas nr 429/12 (Tunis vs Eesti), mille kohaselt on olukord, kus kinnipeetava kohta on vähem kui 3 m2 põrandapinda, EIÕK art 3 rikkumise tuvastamise aluseks. Lisaks pinna suurusele on EIK pidanud arvesse võetavaks ka pinda hõivanud mööblit ning asjaolu, et isik oli sunnitud kambris veetma kogu oma aja (v.a üks tund 15 m2 suuruses jalutusruumis).

3-14-52725 3(15) Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) seisukohtade järgi on aktsepteeritav isikliku ruumi miinimumstandard mitmekohalistes vanglakambrites 4 m2.

6.4. Tallinna Vanglas on kinnipeetavaid jätkuvalt peetud tingimustes, kus isiklik ruum kambrites isiku kohta on vähem kui 3 m2.

6.5. Muude kinnipidamistingimusi mõjutavate asjaoludena tuleb arvestada ebapiisavaid pesemisvõimalusi. Kord nädalas ühe 20-minutilise duši kasutamise võimaluse tagamine on vastuolus Euroopa Vanglareeglistikus seatud miinimumstandardiga, eriti oludes, kus kambris puudub soe vesi.

6.6. RVastS § 9 lg-st 3 tulenevalt on Tallinna Vangla tegevuse süülisus tuvastatud EIK otsusega asjas Tunis vs Eesti.

6.7. Tallinna Vangla ei ole täitnud kohustust tagada nõuetekohased kinnipidamistingimused ning hoidus kaebajat pikka aega füüsilisi ja vaimseid kannatusi põhjustanud tingimustes. Puuduvad süüd välistavad või vastustaja vastustust piiravad asjaolud.

6.8. Arvestades esitatud asjaolusid ning EIK seisukohti 19.12.2013 lahendis Tunis vs Eesti,on kaebaja nõue (10 000 eurot) mõistlik ja põhjendatud.

7. Vastustaja on seisukohal, et tuvastamist pole leidnud vangla tegevuse õigusvastasus ega kaebuse esitajale vangla tegevuse tulemusel kahju tekkimine. Seega puuduvad alused ka mittevaralise kahju rahas hüvitamiseks.

7.1. Kuni 31.12.2013 kehtinud vangla sisekorraeeskiri (VSKE) § 6 lg 6 sätestas, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Kaebuse esitaja oli ajavahemikul 01.08.2011-18.02.2014 paigutatud Tallinna Vangla kambritesse, kus talle 648 päeval oli tagatud põrandapind alla 3 m2 vahemikus 2,62 m2-2,82 m2 ja 280 päeval üle 3 m2 vahemikus 3,02 m2-16,10 m2. Seega oli Tallinna Vanglas viibimise ajal kaebuse esitajale tagatud põrandapind VSKE § 6 lg-s 6 (v.r) ette nähtud ulatuses. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis 20.06.2014 otsuses nr 3-4-1-9-14, et VSKE § 6 lg 6, mis nägi kinnipeetavale ette kambris vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, ei riivanud, VSKE regulatsiooni kogumis arvestades, kinnipeetavate õigust inimväärikale kohtlemisele. Seetõttu ei olnud norm ka põhiseadusega vastuolus ning kaebuse esitajale Tallinna Vanglas kasutada olnud põrandapinna suurus oli kooskõlas kehtiva õigusega. Seega puudub Tallinna Vangla tegevuses kaebuse esitaja vanglasisesel paigutamisel õigusvastasus.

7.2. Tallinna Vangla tingimused kogumis ei olnud sellised, et oleksid kaebuses märgitud kannatusi põhjustanud. Kambrites, milles kaebaja viibis, oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida ning tagas kambri loomuliku valgustatuse. Täiendava kunstliku valgusallikana oli kambrite laes kaks valgustit, lisaks kaks seinalampi – üks tualetis, teine kambriukse kohal olev öövalgusti. Lisaks avatavale aknale oli kambrites sundventilatsioon. Nõutava temperatuuri kindlustas kambrites keskküttesüsteem. Kõigis kambrites milles kaebuse esitaja viibis, oli magamisruumist eraldatud ja veega WC ning kraanikauss (v.a kartserikambrid, kus WC ei olnud kambrist eraldatud). Lisaks võimaldati duši kasutamist. Voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Igal vahistatul ja süüdimõistetul oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22:00 – 06:00 oli vanglas öörahu, mis tähendab, et iga isik sai korralikult välja puhata.

7.3. Kaebuse esitajale oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine, lühija pikaajalised

3-14-52725 4(15) kokkusaamised). Lühija pikaajaliste kokkusaamiste võimalust kasutas kaebuse esitaja regulaarselt. Umbes iga kahe nädala tagant oli võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, vangla väljastas ajalehti. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Sisseoste võimaldati sooritada reeglina kaks korda kuus. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga. Süüdimõistetute käsutuses olid ka vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal. Vangla tagas toitlustamise kolm korda päevas. Samuti võimaldati iga päev värskes õhus jalutamist. Seega ei saanud vangistustingimused ületada nõutavat minimaalset raskusastet, sest need olid ja on Tallinna Vanglas vähemalt rahuldaval tasemel.

7.4. Duši kasutamise võimaluse kohta sätestab VangS § 50 lg 2, et vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel võimaldatakse kinnipeetavale saun, vann või dušš. Kaebuse esitaja ei ole välja toonud, et talle poleks võimaldatud kehtiva õigusega ettenähtud dušikorda. Kehtiv õigus ei näe ette, et kambrites peaks ilmtingimata olema juurdepääs soojale veele. Kuna vangistust reguleerivad õigusaktid ei kohusta vanglat võimaldama kinni peetavale isikule iga päev pesemiseks sooja vett, siis kohtupraktikas on asutud seisukohale, et vanglas igapäevaseks tarbimiseks sooja vee puudumine ei ole õigusvastane (Tartu Halduskohtu 01.11.2012 otsus asjas nr 3-12-1775, Riigikohtu 15.12.2011 määrus asjas nr 3-3-1-57-11). Kaebaja ei ole tõendanud, et ta vajab tervisliku seisundi tõttu eritingimusi või erikohtlemist. Vastavalt VangS § 31 lg-le 2 võimaldatakse kinnipeetavatele isiklike elektriseadmete kasutamine, sh veekeetjate. Eelnevaga on loodud võimalused sooja vee saamiseks, kuna kinnipeetavatele on tagatud juurdepääs voolavale veele. Samuti oli lubatud sooja vee saamiseks kasutada kambrikaaslase veekeetjat ning alates 2013. aastast väljastab vangla kinnipeetavatele sooja vee saamiseks vangla veekeetjaid. Kui kaebuse esitaja seda võimalust ei kasutanud, siis on tegemist tema enda subjektiivse valikuga. Uuringute kohaselt puudus 2012. aastal Eestis 18,7% leibkondadest eluruumis juurdepääs voolavale soojale veele.

7.5. Kaebuse esitaja viibis Tallinna Vanglas süüdimõistetuna üldjuhul avatud sektsioonis, kus talle oli lisaks 1-tunnisele jalutuskäigule tagatud ka 4-tunnine vaba aeg, mille vältel oli tal soovi korral võimalik liikuda oma sektsiooni piires ka väljaspool kambrit. Samuti oli tal võimalus viibida väljaspool kambrit ühel korral nädalas spordisaalis.

Kaebuse esitaja sai väljaspool kambrit viibida lisaks lühija pikaajalistele kokkusaamistele ka kutseharidussüsteemis õppimise ajal (02.03.2009-09.03.2012) ning erinevates programmides osalemise käigus (03.05.2012-21.06.2012 MTÜ Convictuse tugigrupis; 01.08.2012-30.11.2012 B2 riigikeele kursustel ja 17.09.2013-08.10.2013 sotsiaalsete oskuste treeningul). Seega olid kaebuse esitaja tegelikud liikumisvõimalused oluliselt suuremad, kui ta seda kohtule esitatud kaebuses on märkinud. Samuti oli kaebuse esitaja registreeritud ajavahemikuks 06.07.2011- 17.08.2011 Convictuse tugigruppi ning 06.02.2012 alanud AN tugigruppi, kuid mõlemast programmist kaebuse esitaja kõrvaldati, sest ta ei käinud kohal. Juhul, kui kambris viibimine oleks kaebuse esitajale tõepoolest kaebuses märgitud kannatusi põhjustanud, saanuks ta ka eelmärgitud programmides osalemisega viibida väljaspool kambrit. Seega ei olnud kambritingimused nii halvad, et kaebaja oleks soovinud igal võimalikul juhul viibida väljaspool kambrit.

7.6. Ajavahemikel 06.–07.08.2011; 15.08–02.09.2011; 12.–26.10.2012; 06.02.–04.05.2013 viibis kaebaja suletud sektsioonis, kus tema liikumisvõimalused olid piiratud seoses kartserikaristuse kandmise või siis lukustatud kambris viibimisega.

3-14-52725 5(15)

7.7. Süüdimõistetud kinnipeetavad saavad kord nädalas kasutada spordisaali (spordisaali kasutamine toimub graafiku alusel üks kord nädalas ja spordisaalis on võimalik tegeleda üldfüüsilise treeninguga). Samas ei tähenda see, et muul ajal kehakultuuriga tegelemine keelatud oleks. Kaebuse esitajale igapäevaselt tagatud 1-tunnise jalutuskäigu ajal värskes õhus on võimalik muu hulgas ka võimlemisharjutusi teha, venitada jne. Lisaks on ka kambris piisavalt ruumi, et enda keharaskust kasutades erinevaid võimlemisharjutusi (kükid, kätekõverdused jpt harjutused) teha. Kaebuse esitajale oli tagatud võimalus soovi korral piisavalt liikuda ning Tallinna Vangla ei ole ka selles osas kaebaja suhtes õigusvastaselt käitunud.

7.8. Vaba põrandapinna mõiste sisustamisel tuleb arvestada kambri üldpinnaga. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud "Eluruumidele esitatavad nõuded" punkt 4 kohaselt arvestatakse eluruumi põrandapindala lähtudes toa laiusest (vastasseinte vahelisest kaugusest). „Põrandapind“ ei tähenda ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus, seega ruumi üldpind. Tallinna Halduskohus on 23.12.2008 otsuses haldusasjas nr 3-07-2514 leidnud, et VSkE § 6 lg 6 ja § 7 lg 1 eesmärgiks on tagada, et kambrisse majutatakse üksnes mõistlik hulk kinnipeetavaid ja nende eluruumis on olemas igapäevaeluks minimaalselt vajalikud esemed. Nimetatud sätetest ei tulene, et igale kinnipeetavale peab olema kambris ettenähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda lisaks pinnale, millel asub VSkE § 7 lg 1 ettenähtud kambri sisustus. Kambris peab iga kinnipeetava kohta olema vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, kus võivad paikneda ka kambri sisustuse kohustuslikud elemendid.

7.9. Mitte iga üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ning ka mittevaralise kahju tekkimine ei anna iga kord alust hüvitise väljamõistmiseks. Tekkinud kahju, mille hüvitamist taotletakse, peab olema tõsine. Vaid ebamugavustunnet ei saa seostada piinamise, tervise kahjustamise, alandamise või au ja väärikuse riivamisega. Väärikuse alandamisena ei ole käsitletavad igasugused hingelised üleelamised, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Tallinna Vangla tegevus ei viita sellisele õiguste riivele.

Kaebuse esitajale kahju tekkimine ei ole tõendatud. Kaebaja ei ole esitanud vanglale suulisi ega ka kirjalikke pöördumisi, millest nähtunuks otseselt või olnuks võimalik välja lugeda, et kinnipidamistingimused kaebuse esitajale tema poolt kaebuses kirjeldatud kannatusi põhjustaks. Ehkki kohtupraktikast tulenevalt mittevaralise kahju tekkimise tõendamist ei nõuta, ei pea vastustaja käesolevas vaidluses õigustatuks nõude rahuldamist üksnes tagantjärgi esitatud väidete pinnalt. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamise ajendiks ei ole käesoleval juhul olnud kaebuse esitaja vaimsed kannatused kinnipidamistingimuste tõttu Tallinna Vanglas, vaid üksnes EIK lahendist Tunis vs Eesti teada saamine ja võimalik tulenev rahaline kasu. Eeltoodu ei saa olla kaebuse rahuldamise aluseks.

7.10. Tuleb arvestada riigi tegevust EIK praktika selginedes ja arvestada seejärel kasutusele võetud meetmeid: EIK-i väljendatud seisukohti on arvesse võetud siseriikliku õiguse muutmisel ning alates 01.01.2014 jõustunud muudatuse kohaselt on minimaalseks kambri pinnaks kinnises vanglas 2,5 m2 asemel 3 m2; ehitatud on uued vanglad (Tartu ja Viru Vangla); vähendatud on kinnipeetavate arvu ning alates 01.01.2015 jõustub karistusseadustiku § 415 lg 1 p 3, mis sätestab, et täitmiskohtunik võib vangistuse täitmisele pööramise lükata oma määrusega edasi kuni ühe aasta võrra, kui süüdimõistetu ei saa karistust kanda vangla ülerahvastatuse tõttu. Riigikohtu 19.01.2012 otsuse nr 3-3-1-76-11 (p 13) kohaselt tuleb kaalutlusreeglitest kinnipidamise kontrollimisel muu hulgas arvestada, kas faktilised asjaolud jätsid haldusorganile

3-14-52725 6(15) tegeliku valikuvõimaluse. Eesti riik ei ole olnud tegevusetu ja on astunud konkreetseid samme, et viia kehtiv õigus kooskõlla EIK praktikaga.

7.11. Vaidluse lahendamisel ei saa tugineda üksnes EIK praktikale sarnastes asjades, kuna seisukohad põhiõiguste osas on olnud ajas muutuvad ning Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel.

8. Kirjalikus menetluses on menetlusosalised esitanud täiendavad seisukohad.

8.1. Kaebaja märgib, et vastustaja seisukohad ei anna alust tema nõude rahuldamata jätmiseks. Vastustaja väited kinnipidamistingimuste normaalse taseme kohta on paljasõnalised. Kaebaja viidatud lühiajalised väljaskäimised kambrist (kokkusaamised, kohtumised spetsialistiga) ei ole piisavad, et kompenseerida vangistustingimuste inimväärikust alandavaid mõjusid. Vastustaja ei saa oma tegevust õigustada sellega, et tegutses kehtiva õiguse raamides.

8.2. Vastustaja selgitas täiendavalt, et Tallinna Vangla teostab kambritingimuste hindamiseks regulaarselt sisekliima mõõtmisi. Kuigi mõõtmisi ei teostata igapäevaselt ja kõikides kambrites, saab olemasolevate andmete pinnalt asuda seisukohale, et kambrite temperatuur ja niiskustase ei ole sellised, mis võiks põhjustada mittevaralise kahju tekkimist. Kuigi vanglal ei ole kohtule edastada mõõtmistulemusi kaebuse esitaja kambritest, võib vangla väite, et kambrite temperatuur ja õhuniiskus on optimaalne, lugeda siiski tõendatuks kaebuse esitaja kambrite läheduses asuvate kambrite mõõtmistulemustega. 17.11.2011 on kambris nr 255 mõõdetud temperatuur 20 ̊C ja niiskustase 40,0%; 13.04.2012 kambris nr 222 mõõdetud temperatuur 23 ̊C ja niiskustase 37,5%; 27.09.2011 kambris nr 224 mõõdetud temperatuur 22 ̊C ja niiskustase 76,0%; 04.10.2012 kambris nr 225 mõõdetud temperatuur 23 ̊C ja niiskustase 62,6%; 11.10.2012 kambris nr 87 mõõdetud temperatuur 23 ̊C ja niiskustase 49,1% ning 03.12.2012 kambris nr 248 mõõdetud temperatuur 22 ̊C ja niiskustase 39,2%.

Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud "Eluruumidele esitatavad nõuded" punktist 8 tulenevalt peab õhu niiskus eluruumis olema piires, mis ei kahjusta inimeste tervist, väldib veeauru kondenseerumist ning ei tekita niiskuskahjustusi. Eluruumi siseõhu optimaalne niiskus on 40-60%. Eeltoodud sisekliima mõõtmisest nähtuvalt on Tallinna Vangla kambrites mõõdetud sisetemperatuur, mis vastab eelviidatud määruse punktis 7 sätestatud nõuetele. Kuigi mõõtmistulemustest nähtub, et õhuniiskus on mõnel juhul olnud veidi kõrgem või madalam, on see siiski jäänud inimese jaoks mugava niiskustaseme piiridesse. Vikipeedia andmetel on inimese jaoks mugav niiskustase siseruumides talvel 25-45 % ja suvel 30-70 %.

Mitte ühegi vangistusalase ega ka muu õigusaktiga ei ole ette nähtud, milline peaks valgustihedus kambris olema. Kambrites, kuhu kaebuse esitaja Tallinna Vanglas oli paigutatud, oli olemas aken ja valgustid, mis tagasid kambrites loomuliku ja kunstliku valgustatuse. Seega on kinnipeetavale Tallinna Vangla kambrites olnud elutegevuseks vajalik valgus vastavalt VangS § 45 lg 1 nõudele. Samuti ei ole üheski õigusaktis kehtestatud konkreetseid nõudeid kambrite ventilatsioonile ning kuna kambrites, milles kaebuse esitaja viibis, on osaliselt loomulik ja osaliselt sundventilatsioon ning kinnipeetavatel on võimalik kambrite õhuhulka reguleerida akna küljes asuva õhutusava kaudu, siis oli kambrites tagatud ka piisav õhuvahetus.

Vastustaja on kohtule esitanud ka fotod tõendamaks valgustuse ja ventilatsioonisüsteemi olukorda kambrites, kus kaebaja on kõige pikemat aega viibinud.

3-14-52725 7(15) KOHTU PÕHJENDUSED

9. Vaidlus seisneb selles, kas põhjendatud on kaebaja nõue hüvitada talle väidetavalt õigusvastaste kinnipidamistingimustega ajavahemikus august 2011 kuni 18.02.2014 tekitatud mittevaraline kahju. Kaebaja väitel on kahju põhjustatud sellega, et kambrites, kus ta on pidanud viibima, oli ebapiisavalt põrandapinda ja liikumisvõimalusi, dušši võimaldati kasutada vaid kord nädalas ja seda olukorras, kus kambrites puudus soe vesi. Kaebuse kohaselt hoiti kaebajat 20 tundi ööpäevas lukustatud kambris, võimaldades vaid ühe tunni jalutuskäikudeks. Kehakultuuriga võimaldati tegelda vaid kord nädalas.

10. RVastS § 7 lg 1 kohaselt peavad kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud järgmised tingimused: 1) avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivsete õiguste rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 4) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

11. Vaidlust pole selles, et vastustaja (Tallinna Vangla) on avaliku võimu kandja, kes täidab talle seadusest tulenevat avalik-õiguslikku ülesannet (vangistuse täideviimine).

12. Järgnevalt tuleb võtta seisukoht, kas vangla tegevus oli õigusvastane. VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas. Justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri" § 6 "Kinnipeetava vanglasisene paigutamine" kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis lõige 6 sätestas "Kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda." Alates 01. 01.2014 kehtinud redaktsioonis on põrandapinna minimaalseks suuruseks ette nähtud 3 m2. Kaebusega hõlmatud ajavahemik ulatub mõlema regulatsiooni kehtivusaega.

13. Vastustaja on kohtule esitanud tabelina 19 leheküljel põhjaliku ülevaate P.R. paigutamiste ja kambrite täituvuse kohta (tl 60–69). Sellest nähtub, millistel kuupäevadel on kaebaja mingis kambris viibinud, ära on näidatud kambri number, iga kambri suurus ruutmeetrites, kambri täituvus (kambris viibinud kinnipeetavate arv) ning põrandapind ühe isiku kohta ruutmeetrites. Samas on näidatud, kas kambri juurde kuulus eraldi WC ning sellistel juhtudel näidatud ka kambri suurus ilma WC pinnata ja kambri pind ühe isiku kohta ilma WC pinda arvestamata.

14. Nimetatud tabelist nähtuvalt on kaebaja alates 01.01.2014 olnud järjekindlalt paigutatud kambrisse selliselt, et on järgitud VSKE § 6 lg 6 alates 01.01.2014 kehtivat redaktsiooni. Kaebajat on hoitud kambrites, kus ühe isiku kohta on põrandapinda olnud vähemalt 3 m2 ning see nõue on täidetud isegi juhul, kui mitte arvata kambripinna hulka eraldi WC pindala. Seega ei saa pidada vastustaja tegevust 01.01.2014 kuni 18.02.2014 õigusvastaseks piisava kambripinna võimaldamata jätmise tõttu.

3-14-52725 8(15)

15. Esitatud tabelist nähtuvalt on kaebusega hõlmatud perioodil enne 01.01.2014 kambri pinna suurus ruutmeetrites ühe inimese kohta olnud väga erinev. Selle perioodi sees on nii pikemaid ajavahemikke kui ka üksikuid päevi, mil kambripinda oli piisavalt isegi hetkel kehtiva normi järgi (st vähemalt 3 m2 inimese kohta), perioode ja päevi, mil pinda oli vahemikus 2,5 m2 kuni

3 m2 ning selliseid, mil põrandapind isiku kohta jäi alla 2,5 m2. Seega tuleb eraldi hinnata kinnipidamistingimuste õiguspärasust erinevatel ajavahemikel erinevates kambrites VSKE § 6 lg 6 (v.r) valguses võib teatud kaebusega hõlmatud ajavahemike puhul vangla tegevuse õiguspärasuse hindamisel osutuda aga oluliseks, kas kambripinna hulka tuleb arvata ka eraldatud WC pindala ning kas arvesse tuleb võtta mööbliga kaetud osa kambripinnast.

16. Kohus on seisukohal, et nendel juhtudel, kui kambri juurde kuulus tualett eraldi ruumis, ei saa selle pinda arvata kambri pindala hulka (vähemalt praeguse vaidluse lahendamise kontekstis) ning tuleb lähtuda vastustaja andmetest, kus pindala ühe isiku kohta on välja toodud ilma tualettruumi pindala arvestamata. Ka EIK jättis asjas Tunis vs Eesti kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel kambri üldpindalast välja tualeti pindala. Tualeti pindala arvestamine ei oleks põhjendatud ühest küljest seetõttu, et tegemist on seintega eraldatud ruumiga. Teisalt tuleb arvesse võtta ruumi kasutusotstarvet. Olukorras kus kambris viibib mitu kinnipeetavat (vastustaja andmetest nähtuvalt on kaebaja valdavalt viibinud kambrites, kus elas kuus kinnipeetavat), kes kõik kasutavad sama tualetti, pidada seda ruumiks, mis võimaldaks vaba liikumist lisaks kambri elupinnale.

17. Kohus leiab, et kambripinna piisavuse kindlakstegemisel ei ole oluline arvesse võtta kambris asuvat mööblit ega selle pinna osakaalu kambri põrandapinnaga võrreldes. Kohus nõustub vastustaja järeldusega Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud "Eluruumidele esitatavad nõuded" punkt 4 sisustamisel, st mõiste „põrandapind“ ei tähenda ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi üldpinda ehk ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus. Mööbli pindala mahaarvamist kambri pindala kindlaksmääramisel ei ole vajalikuks pidanud ka EIK (vt nt EIK otsus asjas Tunis vs Eesti, p 46). Seega, ka EIK lähtub isikliku ruumi arvutamisel kambri pindala ja seal viibivate kinnipeetavate jagatisest, arvestamata kambris asuvat mööblit. Sarnasele seisukohale on asunud Tallinna Ringkonnakohus 18. detsembri 2014. a otsus asjas nr 3-14-50078 (p 10) arestimaja kinnipidamistingimuste õiguspärasust hinnates. EIK praktika on mööbli arvessevõtmist küll oluliseks pidanud juhtudel, kui see liikumist kambris takistab, pidades EIÕK artikli 3 rikkumiseks kui ruum suurusega 3 m2 kuni 3,3 m², oli reaalselt väiksem mööbli tõttu, ja mida ei kompenseerinud võimalus veeta aega väljaspool kambrit (Slemenšek vs. Sloveenia (Kaebus nr 6120/10), 03.04.14). Kohus käsitleb kambripinna suuruse ja muude kinnipidamistingimuste koosmõju ning kambripinna ebapiisavust kompenseerivaid asjaolusid veel allpool (otsuse p 29). Erinevate tegurite koosmõju arvestades ei pea kohus praegusel juhul mööblialuse pinna mahaarvamist põhjendatuks. Kambri kui eluruumi oluliseks osaks on seal asuv mööbel, mis on normaalseks igapäevaeluks vajalik. VSKE § 7 lg-s 1 sätestatakse kambri sisustuse kohustuslikud elemendid, sealhulgas ka minimaalselt vajalikud mööbliesemed, mille puudumine omakorda muudaks kinnipidamistingimused õigusvastaseks või raskendaks vangla rikkumist õiguspäraste kinnipidamistingimuste tagamata jätmisel. Näiteks peab ka EIK oluliseks kinnipeetava omaette voodikoha olemasolu (Logothetis jt vs. Kreeka (Kaebus nr 740/13), 25.09.14).

3-14-52725 9(15)

18. Arvestades eelnevalt otsuse punktides 14-16 öeldut ning tuginedes vastustaja ülevaatele kaebaja paigutamise kohta (tl 60-69) saab kaebajale tagatud põrandapinna kohta märkida järgmist. Ajavahemikus 01.08.2011 –31.12.2013 (kokku 883 päeva) esines ka perioode, kus pinda ühe kinnipeetava kohta oli ulatuses, mis vastab isegi alates 01.01.2014 kehtivale normile, st 3 m2 või rohkem (136 päeva ). Samuti oli ta teatud hulga päevi tingimustes, kus kambripinda ühe kinnipeetava kohta oli küll vastavalt VSKE § 6 lg 6 (v.r) miinimumtasemele (2,5 m2) kuid alla 3m2 (270 päeva). Samas viibis kaebaja kambrites pindalaga ühe inimese kohta oli alla 2,5 m2 st isegi alla enne 01.01.2014 kehtinud miinimumtaset 472 päeva jooksul.

19. EIK on rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimustega kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele jms. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Juhul, kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs Venemaa (2012) p 145). Üksnes kambripinna ebapiisavusest tingitud kinnipidamistingimuste õigusvastasus ei tähenda aga veel, et see tooks alati endaga kaasa hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis 20.06.2014 otsuses asjas nr 3-4-1- 9-14 (p 44), et tuvastamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSKE-ga ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil.

20. Kaebaja väidab, et peale ühe tunni pikkuse jalutuskäigu tuli veeta 20 tundi lukustatud kambris. Asjas ei ole vaidlust, et kaebaja viibis kaebusega hõlmatud ajavahemikul Tallinna Vanglas süüdimõistetuna (st talle ei kohaldunud vahistatu režiim). Vastustaja vastuse kohaselt (tl 55) oli kaebajal avatud sektsioonis viibides päevakavale vastavalt neli tundi vaba aega, mille jooksul ta vastavalt VSKE § 8 lg-le 1 sai osakonnas vabalt ringi liikuda. Nagu möönab ka vastustaja, viibis kaebaja teatud ajavahemikel (06.–07.08.2011; 15.08–02.09.2011; 12.– 26.10.2012; 06.02.–04.05.2013) kas kartseris või siis lukustatud kambris, millega olemuslikult kaasnevad ka liikumispiirangud. Nimetatud perioode kajastab ka vastustaja esitatud tabel kaebaja viibimiste kohta. Neist perioodidest vaid ühel (06.02.–04.05.2013) on kaebaja viibinud oludes, kus põrandapinda ühe isiku kohta oli alla 3 m2. Eelnevalt viidatud kohtupraktikas kujunenud seisukoha järgi tuleb ebapiisava kambripinna õiguspärasuse või -vastasuse hindamisel arvestada liikumisvõimalusi kogumis. Seega ei saa põhiolemuselt ebapiisava kambripinnaga tekitatud kahju hüvitamise nõude puhul arvestada ajavahemikke, mil kinnipeetav viibis kartserikaristuse kandmiseks või täiendava julgeolekumeetme tõttu küll ööpäevaringselt lukustatud kambris, kus liikumisvõimalused olid oluliselt piiratumad, kuid probleemiks ei olnud ebapiisav kambri pindala. Vastustaja esitatud tabelist nähtuvalt oli nimetatud perioodidel isiku kohta kambripinda vahel isegi kuni 14,35 m2. Pealegi pole asjas vaidlust kartseritingimuste kui terviku ega kartserisse või lukustatud kambrisse paigutamise õiguspärasuse üle.

21. Kaebaja ei ole väitnud, et talle pole olnud tagatud igapäevane ühe tunni pikkune jalutuskäik vastavalt VangS § 55 lg-le 2. Samuti ei eita ta täielikult võimalust kehakultuuriga tegelda, kuigi peab võimalusi ebapiisavakas. Vangs § 55 lg 1 kohaselt tagatakse kinnipeetavale võimalus kehakultuuriga tegelemiseks. Seadusandja on jätnud selle võimaluse sisustamisel vanglatele kaalumisruumi. Kohtupraktika kohaselt puudub kinnipeetavatel subjektiivne õigus nõuda kehakultuuriga tegelemise võimaldamist konkreetsetel väljakutel või ruumides. Vanglas peab

3-14-52725 10(15) kehakultuuriga tegelemise võimalus olema võimalikult lähedane "Euroopa Vanglareeglistikus" sätestatule, arvestades aga vangla tegelikke võimalusi (Riigikohtu 07.04.2010 määrus asjas nr 3-3-1-5-10, p 19 ja 23).

22. Vastustaja on esitanud ka tõendid, mis näitavad, et kaebaja oli lisaks päevakavas ette nähtud vabal ajal võimaldatud liikumisele sektsioonis ning igapäevasele ühe tunni pikkusele jalutuskäigule tema kahjunõudega hõlmatud ajavahemikul olnud hõivatud ka muude tegevustega, mis eeldavad täiendavaid suhtlemisja liikumisvõimalusi.

22.1. Kohtule on esitatud kinnipeeturegistri väljatrükk, millest nähtuvad kaebaja kontaktid ja suhtlemine ajavahemikus 24.08.2011 kuni 23.09.2014 (tl 70–72). Sellest ilmneb, et kaebaja on kahjunõudega hõlmatud ajavahemikul (01.08.2011 kuni 18.02.2014) viibinud 22 korral lühiajalistel kokkusaamistel ning 6 korral pikaajalistel kokkusaamistel oma lähedastega (ema, abikaasa).

22.2. Kaebaja on õppinud 15.02.2010–09.03.2012 puidupingi töölise eriala (tl 73), praeguse kaebuse esemeks oleva nõude puhul on sellest oluline ajavahemik 01.08.2011–09.03.2012. Samuti on kaebaja osalenud riigikeele õppes 01.08.2012–30.11.2012 (tl 74), osalenud MTÜ Convictus tugigrupis 03.05.2012–21.06.2012 (tl 73 pöördel) ning 06.07.2011 –17.08.2011 (tl 75; praeguse vaidluse kontekstis asjakohane ajavahemik alates augustist 2011), sotsiaalsete oskuste treeningul 17.09.2013–08.10.2013 (tl 74 pöördel) ning AN tugigrupis 06.02.2012– 02.10.2012 (tl 75 pöördel) .

22.3. Registrikannetest nähtuvalt on kaebaja tegevus Convictuse tugigrupis 2011. aastal lõpetatud tema nimekirjast kustutamisega põhjusel, et ta puudus korduvalt järjest ilma põhjuseta (tl 75) ning AN tugigrupi nimekirjast kustutati ta puudumise tõttu 02.10.2012.

22.4. Eelnevast nähtuvalt on kaebaja olulise osa (umbes 16 kuud) kaebusega hõlmatud ajavahemikust (kokku 30,5 kuud) olnud hõivatud vähemalt ühe eelnimetatud tegevusega (õppimine, grupitöö), mis eelduslikult tähendab kodukorrast lähtuvast minimaalsest tasemest ulatuslikumaid suhtlemisja liikumisvõimalusi. Registrikannetest nähtuvalt ei ole kaebaja ka ise kõiki selliseid täiendavaid suhtlemisja liikumisvõimalusi soovinud kasutada ning ta on põhjuseta puudumiste tõttu gruppide nimekirjadest kustutatud. Kaebaja soovi korral võinuks tema liikumisja suhtlusvõimalus olla veelgi avaram.

23. Eeltoodu põhjal ei pea kohus usutavaks kaebaja väidet tema hoidmisest 20 tunni jooksul lukustatud kambris, välja arvatud eelnevalt nimetatud kartserikaristuse kandmise ja täiendavate julgeolekuabinõu kohaldamise perioodid. Kui kinnipeetav ei soovi kasutada talle liikumiseks antud võimalust, on see tema vabatahtlik valik. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et lühiajalised viibimised väljaspool kambrit (kokkusaamised, õppimine, grupitöö jms) ei kompenseeri õigusvastaste kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralist kahju, mis väljendub väärikuse alandamises. Kohus on seisukohal, et arvestades olukorda, kus väidetav väärikuse alandamine kui subjektiivselt hinnatav kategooria on kaebusest nähtuvalt eelkõige põhjustatud vähestest liikumisvõimalustest, saab seda vähemalt teatud määral kompenseerida just täiendavatest suhtlemisvõimalustest ning sotsiaalsetest ja intellektuaalsetest tegevustest (õppimine, osalemine programmides) saadav emotsioon ning vaheldus tavapärasele igapäevaelule.

24. Kaebaja on ühe osana õigusvastastest kinnipidamistingimustest nimetanud ka ebapiisavat pesemisvõimalust. Kui ka eraldivõetuna võib vaieldavaks pidada VangS § 50 lg-s 2 sätestatu („Vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel võimaldatakse kinnipeetavale saun, vann või dušš.“) põhjendatust, ei ole praegusel juhul kaebaja väitnud, et seda

3-14-52725 11(15) miinimumtaset poleks vastustaja taganud. Kinnipidamistingimusi kogumis hinnates ei halvenda hüve võimaldamine vähemalt minimaalses ulatuses kindlasti kinnipidamistingimuste kui terviku kvaliteeti. Ka Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-50-14 (p 34.1) märkinud, et VangS § 50 lg-st 2 ei tulene kinnipeetavale tingimusteta ja üldist subjektiivset avalikku õigust kaks korda nädalas dušši kasutada ning avaliku võimu kandja (vangla) ei ole kohustatud sellesisulist toimingut tegema.

25. Kaebaja, väites tema kinnipidamistingimuste õigusvastasust, ei ole välja toonud tegureid, mis lisaks ruuminappusele talle väärikuse alandamise näol kahju on tekitanud. Vastustaja on siiski (eeldatavasti lähtudes varasemast, sh eelnevalt juba ka viidatud kohtupraktikast) esitanud selgitused kinnipidamistingimuste nõuetekohasuse kohta (eelpool otsuse p 7.2) , kinnitamaks piisava loomuliku ja kunstliku valgustuse, loomuliku ja sundventilatsiooni olemasolu kohta. Vastustaja on ka esitanud fotod tõendamaks valgustuse ja ventilatsioonisüsteemi olukorda kambrites, kus kaebaja on kõige pikemat aega viibinud (tl 90–100). Fotodelt nähtuvalt on kambrites aken ning ventilatsioonisüsteem. Vastustaja on kohtule mõõtmistulemustele tuginedes selgitanud (eelpool otsuse p 8.2), kuidas on tagatud normikohane sisetemperatuur ning et vanglas on tagatud sobiv niiskustase. Vastustaja kinnitab ka voodipesu regulaarset vahetamist ning fakti, et igal vahistatul ja süüdimõistetul oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22:00

– 06:00 oli vanglas öörahu, mis tähendab võimalust korralikult välja puhata. Samuti kinnitab kaebaja, et vangla võimalusi arvestades on tagatud meelelahutus (ajalehed, raamatukogu, televisioon, raadio).

26. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on eelnevalt viidatud otsuses asjas nr 3-4-1-9-14, (p 36) leidnud, et kinnipidamistingimused võivad olla vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest. Riigikohus möönis viidatud lahendis, et 2,5 m2 ühe kinnipeetava kohta on sedavõrd väike pindala, et pikka aega sellises kambris viibimine on tõenäoliselt inimväärikust alandav (p 37), kuid samas ei ole see siiski nii väike pindala, mille puhul saab inimväärikuse alandamist eeldada. Näiteks olukorras, kus isiku kohta on tagatud küll kõigest 2,5 m2 kambri pindala, aga isik on kohustatud kambris viibima üksnes ööajal ja seejuures on tagatud piisav ventilatsioon, kohane temperatuur, öörahu ja muud vajalikud tingimused väljapuhkamiseks, ei pruugi olla tegemist inimväärikuse alandamisega (p 38). Lähtudes asjaolust, et kinnipeetavatel on ka VSKE-st tulenevalt liikumisvõimalus ning VSKE § 6 lg 6 (v.r) võimaldas ka suuremat põrandapinda, leidis Riigikohus eelnevalt viidatud lahendis (p 41), et see säte, arvestades VSKE regulatsiooni kogumis, ei rikkunud kaebaja õigust inimväärikale kohtlemisele ega olnud norm ka põhiseadusega vastuolus. VSKE § 6 lõike 6 v.r võimaldas tagada kinnipeetavale ka rohkem põrandapinda kui 2,5 m2, kui see oli vajalik konkreetses olukorras inimväärikuse põhimõttele vastavate kinnipidamistingimuste kindlustamiseks, samuti oli võimalik kambri vähene põrandapind kompenseerida muude meetmetega. Õigusest inimväärikale kohtlemisele ei tulene, et kinnipeetavale tagatud põrandapind ei võiks ühelgi tingimusel, ka erandlikel asjaoludel piirduda 2,5 m2-ga (p 41).

3-14-52725 12(15)

27. Eelnevalt jõudis kohus otsuse p-s 14 järeldusele, et piisav põrandapind oli tagatud alates 01.01.2014 kehtima hakanud piirnormi järgi, mistõttu sel ajavahemikul (49 päeva) ei saa kinnipidamistingimusi õigusvastaseks pidada.

Lähtudes eelnevalt viidatud EIK praktikas välja kujunenud seisukohtadest, peab kohus õigusvastaseks kaebaja kinnipidamist ajavahemikus 01.08.2011 kuni 31.12.2013 (VSKE § 6 lg

6 v.r kehtivuse ajal) kokku 742 päeva vältel kambrites, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli vähem kui 3 m2.

28. Riigikohus on varasemas praktikas märkinud: „Kinnipidamise ja vangistuse tingimused sõltuvad muu hulgas ka riigi majanduslikest võimalustest, kuid kolleegiumi arvates saab õigusvaidlustes majanduslikke võimalusi arvestada kaalumisruumi olemasolul. Majanduslike faktoritega ei saa õiguslikult põhjendada seaduses imperatiivselt sätestatud normide järgimata jätmist.“ (Riigikohtu 10. septembri 2009 otsus haldusasjas nr 3-3-1-24-09, p 9).

Seega peab kohus selleks, et otsustada, kas kinnipidamine sellistes tingimustes põhjustas väärikuse alandamist ning tõi kaasa hüvitamisele kuuluva kahju, eristada olukordi, kus täidetud oli kehtiva õigusega ette nähtud tingimus (st 2,5 m2 nõue) olukordadest, kus see nõue täidetud ei olnud.

29. Kohus, silmas pidades asjakohast kohtupraktikat (sh Riigikohtu üldkogu viidatud lahendit asjas nr 3-4-1-9-14 ja esitatud viiteid EIK seisukohtadele), peab hüvitamisnõude rahuldamise otsustamisel oluliseks arvestada järgmiste teguritega.

29.1. Ruuminappust on kaebaja suhtes leevendanud võimalus päevakava-järgselt 4 tunni vältel liikuda väljaspool kambrit, kasutada võimalust igapäevaseks ühe tunni pikkuseks jalutuskäiguks, tegelda vähemalt mingil määral kehakultuuriga, osaleda õppetööl ja ernevates grupilistes tegevustes, viibida korduvalt lühija pikaajalistel kokkusaamistel.

29.2. Määravaks tuleb pidada, et nähtuvalt vastustaja selgitustest (tl 56) ei ole kaebaja varasemalt vaidlustanud tema kinnipidamistingimusi.

29.3. Asjas esitatud tõenditest ei tulene, et olmetingimused Tallinna Vanglas (ventilatsioon, temperatuur, õhuniiskus, valgustus, hügieenitingimused) oleksid olnud sellised, mis kogumis võinuksid raskendada vastustaja rikkumist. Kuigi detailideni ei ole ajas nii pikka aega tagasi võimalik tõendada, et tingimused (nt valgustuse või ventilatsiooni vms osas) oleksid päris igal ajahetkel olnud täielikult nõuetekohased, kuid tõendid kogumised võimaldavad järeldust, et kinnipidamistingimuste kvaliteet tervikuna ei saa raskendada ebapiisavas kambripinnas seisnevat õigusvastast tegu.

29.4. Kaebaja on viibinud kambrites, kus polnud tagatud isegi miinimummäär kehtiva õiguse järgi, suhteliselt pikki ajavahemikke järjest. Samuti on ta pikka aega viibinud oludes, kus pind ühe isiku kohta ei küündinud 3 m2-ni. Samas on nende ajavahemike seas päevi, mil kinnipeetavate arv kambris oli väiksem. Samuti näitab paigutuste kronoloogia ruuminappuse leevenemise tendentsi – alates 22.11.2013 ei viibinud kaebaja enam ühelgi päeval tingimustes, kus põrandapinda olnuks alla 3 m2.

29.5. Ajavahemikus 06.02.–04.05.2013 viibis kaebaja nn suletud sektsioonis oludes, kus põrandapinda ühe isiku kohta oli alla 3 m2.

30. Kinnipidamistingimuste kogum, mille puhul põhiprobleemiks on ebapiisav põrandapind, võib endast kujutada väärikuse alandamist, millega põhjustatud mittevaraline kahju kuulub RVastS § 9 lg 1 järgi hüvitamisele. HKMS § 41 lg 5 sätestab, et kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks on täidetud, võib kohus hüvitise väljamõistmise asemel teha kindlaks kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse.

3-14-52725 13(15)

31. Kohus leiab eeltoodut arvestades, et kaebajale on tekkinud tema väärikust alandavate kinnipidamistingimustega kahju eelkõige arvestades sellistes tingimustes viibimise pikaajalisust ning järjepidevust.

32. Eeltoodust lähtudes on kohus seisukohal, et kaebus tuleb rahuldada osaliselt. Kohus peab eelnevat arvestades kohaseks hüvitada kahju järgmiselt.

32.1. Olukorras, kus kaebaja viibis oludes, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli küll alla 3 m2, kuid rohkem tollasest kohustuslikust miinimumnõudest (2,5 m2), peab kohus arvestades kinnipidamistingimusi kogumis ning kinnipeetava liikumisvõimalusi vastavalt eelnevalt tuvastatule ja arvestades otsuse p-s 29 nimetatut, piisavaks hüvitiseks tuvastada nimetatud oludes viibimise (kokku 257 päeva vältel) õigusvastasus.

32.2. Olukorras, kus kaebaja oli paigutatud suletud lukustatud kambrisse, kus põrandapinda inimese kohta oli 2,5 m2 kuni 3 m2 (kokku 13 päeva), olid liikumisvõimaluse piiratumad ning eeltoodud leevendavaid tegureid täies mahus ei esinenud. Selliste kinnipidamistingimustega tekitatud kahju peab kohus kohaseks hüvitada rahas.

32.3. Olukorras, kus on tuvastatud kaebaja viibimine tingimustes, kus täidetud ei olnud isegi 2,5 m2 nõue (kokku 472 päeva, neist 74 päeva lukustatud kambris), st vastustaja polnud kinnipeetava paigutamisel järginud imperatiivset nõuet, on inimväärikust kui põhiseaduslikkuse järku väärtust kinnipidamistingimustega kogumis riivatud määral, mis küünib rahalist hüvitamist vääriva tasemini ning seda ei saa täielikult kompenseerida ei muude õigusvastaste kinnipidamistingimuste puudumine ega täiendavad liikumisvõimalused. Küll aga on ruuminappust leevendavaid tegureid ning kinnipidamistingimuste üldist kvaliteeti asjakohane arvestada hüvitise suuruse kindlaksmääramisel.

33. Välja mõistetava hüvitise suuruse osas puudub seni sarnastes kaasustes väljakujunenud ühetaoline kohtupraktika. Kohtute poolt välja mõistetud hüvitised ühe õigusvastastes tingimustes viibitud päeva kohta on varieerunud oluliselt (nt 10 eurot haldusasjades nr 3-14- 51038 ja 1 euro päeva kohta, nt haldusasjas nr 3-14-51171). HKMS § 61 lg-st 5 tuleneb kohtu kaalutlusruum kahjunõude suuruse kindlaksmääramiseks, kui see on muidu võimatu või raskendatud või ülemäära kulukas. Hüvitise suuruse mittevaralise kahju eest otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (Riigikohtu halduskolleegiumi 17. detsembri 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-70-14, p 24). Väljakujunenud kohtupraktika järgi peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitise suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad (Riigikohtu seisukohad tsiviilasjades nr 3-2-1-18-13, p 26; nr 3-2-1-159-09, p 13; nr 3-2-1-85-08, p 13).

33.1. Eeltoodut arvestades peab kohus hüvitise suuruse üle otsustamisel põhjendatuks lähtuda selliste ühiskonnagruppide nagu keskmise pensioni saajad ja alampalga saajad toimetulekust. Alates 1. jaanuarist 2015 kehtiv kuutasu alammäär täistööajaga töötamise korral on 390 eurot (Vabariigi Valitsuse 28.11.2013. a määrus nr 166), millest 154 eurot ületav osa on maksustatatv tulumaksuga. Riigi keskmine pension 44-aastase staažiga inimesel on 2015. a 375,04 eurot https://valitsus.ee/et/uudised/valitsus-kinnitas-riikliku-pensioni-2015-aasta-indeksi). See moodustaks 2015. a keskmise pensionisaaja jaoks ühe päeva kohta 12,5 eurot ning alampalga saaja jaoks 13 eurot päeva kohta (pärast tulumaksu mahaarvamist isegi 11,43 eurot).

3-14-52725 14(15)

33.2. Eeltoodud sissetulekutest peavad nende saajad tegema paratamatult väljaminekuid. Statistikaamet on 2012. aasta leibkondade kulutuste uuringus1 hinnanud nn sundkulutuste (toit, eluase) osakaalu 45 %-le ning lisanduvad kulutused transpordile (12%), sidele (6%), majapidamisele (6%), tervishoiule (3%) ja haridusele (1%). Seega, isegi jättes kõrvale igasugused kulutused meelelahutusele, vabale ajale ning esmaselt mittevajalikele harjumustele (tubakas), kulub vaieldamatult sissetulekutest vähemalt 73% igapäevaste vajaduste rahuldamiseks. Nii jääks pärast kõige hädavajalikumaid väljaminekuid päeva kohta üle vastavalt 3,38 eurot pensionärile päevas ning 3,1 eurot tulumaksuga maksustatud alampalga saajale. Eelnevad kuluarvutused ei hõlma aga kulutusi kestvuskaupadele ega erakorralisi, kuid igapäevaelus möödapääsmatuid väljaminekuid.

33.3. Erinevalt keskmise pensioni või alampalga saajatest on kinnipeetavatele tasutud riigieelarvest kõik eluks esmavajalik (eluase, toit, riided), samuti tervishoiuteenused ning ravimid ja meditsiinilised abivahendid Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud mahus, tingimustel ja korras (VangS § 49, § 491), ajakirjandusväljaannete (§ 30 lg 1) ning raadioja televisioonisaadete kättesaadavus (§ 31 lg 1), haridus, huviringid vangla võimaluste ulatuses, hädavajalikud teenused (nt juuksuriteenus, Vangs § 50 lg 3). Kinnipeetavatel puudub vajadus teha tavaelus vätimatuid kulutusi, nt majapidamistarvetele, eluaseme korrashoiule jms. Kulutusi, mille tegemist kehtiv õigus kinnipeetavale sõnaselgelt ette näeb, on vaid piiratud hulk (eelkõige telefonija kirjavahetuse kulud – VangS § 28; väljasõidu ja lühiajalise väljaviimise kulud § 32 lg 7, § 33 lg 2).

34. Eeltoodud arvutusi aluseks võttes vastaks kohtu hinnangul ühiskonna õiglustundele ja väärtushinnangutele ka õigusvastaste kinnipidmistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitis, mis oleks hinnanguliselt võrreldav ühiskonna vähemkindlustatud rühmade sissetuleku selle osaga, mis statistiliste andmete järgi ei kulu vältimatuteks väljaminekuteks. Selliseks summas oleks 3 (kolm) eurot päeva kohta, kuid hüvitise väljamõistmisel tuleb kohtul arvestada kahju hüvitamise põhimõtete ja vastutust piiravate asjaoludega (RVastS § 13 lg 1), kusjuures arvestatakse ka hüvitise väljamõistmise õiglust.

Kohus peab põhjendatuks rahaline hüvitis välja mõista järgmiselt.

34.1. Iga päeva kohta, mil kaebaja viibis piiratud liikumisvõimalustega lukustatud kambris kus põrandapinda isiku kohta oli alla 3 m2 (kokku 87 päeva), 3 (kolm) eurot päeva kohta, seega kokku 261 (kakssada kuuskümmend üks) eurot.

34.2. Iga päeva kohta, mil kaebaja viibis kambrites, kus põrandapinda oli alla 2,5 m2 inimese kohta, kuid seda kompenseerisid eelpool tuvastatud täiendavad liikumisvõimalused ja kinnipidamistingimused tervikuna (kokku 398 päeva), 2 (kaks) eurot päeva kohta, seega kokku

796 (seitsesada üheksakümmend kuus) eurot.

Kokku mõistetakse välja rahaline hüvitis 1057 (üks tuhat viiskümmend seitse) eurot.

35. Kaebaja on oma kahjunõuet esitades lähtunud EIK lahendiga asjas Tunis vs Eesti välja mõistetud hüvitise suurusest. Kohus märgib, et praeguse haldusasja eseme ning eelviidatud Tunise kohtuasja asjaolud erinevad kasvõi juba selle poolest, et EIK lahend puudutab T. Tunise viibimist Tallinna Vanglas eelvangistuses, praeguse asja kaebaja viibis seal aga süüdimõistetuna. Vahistatu võimalused vanglasiseseks liikumiseks ja suhtlemiseks (VangS §

1 https://statistikaamet.wordpress.com/2013/04/04/leibkonna-tarbimiskulutused-suurenesid-2012-aastal/

3-14-52725 15(15)

5. ptk) erinevad süüdimõistetud isiku omadest. Ka EIÕK art 50 näeb ette hüvitise määramise õiglases ulatuses.

36. Vastavalt 108 lg 1 ls-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on 19.11.2014 kohtumäärusega vabastatud riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel. Kaebaja on palunud jätta kõik menetluskulud vastustaja kanda. Pooled ei ole esitanud dokumente menetluskulude väljamõistmiseks. Seega tuleb menetluskulud jätta poolte enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Sirje Kaljumäe