3-14-50303/35 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht

26. veebruar 2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-50303 Haldusasi MR kaebus Tallinna Vangla kodukorra punkti

7.1.39 osaliseks tühistamiseks ja Tallinna Vangla kohustamiseks väljastada talle termokruus Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 26. juuni 2014. a otsus Menetlusosalised Kaebaja – MR Vastustaja – Tallinna Vangla Menetluse alus ringkonnakohtus MR apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta MR apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 26. juuni 2014. a otsus haldusasjas nr 3-14-50303 muutmata. 2. MR menetluskulud (riigilõiv) apellatsiooniastmes jätta riigi kanda ning Tallinna Vangla menetluskulud apellatsiooniastmes jätta tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 30. märtsil 2015 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

3-14-50303 2(8) menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav MR esitas 02.12.2013 Tallinna Vanglale taotluse väljastada talle isiklike asjade laost kaanega sinine termokruus. Tallinna Vangla jättis 09.01.2014 vastusega nr 5- 8/13/39327-2 MR-i taotluse rahuldamata, põhjendades keeldumist Tallinna Vangla kodukorra p-ga 7.1.39, mille kohaselt on kinnipeetavale termotass alates 01.06.2013 keelatud. MR esitas 14.01.2014 vaide Tallinna Vangla 09.01.2014 keeldumise peale ja taotles termokruusi kambrisse lubamist. MR esitas 15.01.2014 vaide Tallinna Vangla kodukorra p 7.1.39 kehtetuks tunnistamiseks termokruusi omamise keeldu puudutavas osas. Vaide esitaja selgitas, et termokruus on talle igapäevaselt vajalik. Tallinna Vangla jättis 14.02.2014 vaideotsusega nr 5- 15/14/1395-2 rahuldamata MR-i 14.01.2014 vaide termokruusi väljastamiseks kohustamise nõudes, viidates kodukorra p-le 7.1.39. Justiitsministeerium jättis 03.03.2014 vaideotsusega nr 11-7/14-1140-2 rahuldamata MR-i 15.01.2014 vaide Tallinna Vangla kodukorra p 7.1.39 osaliseks kehtetuks tunnistamiseks.

2. MR esitas 12.03.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla kodukorra p

7.1.39 osaliseks tühistamiseks ning Tallinna Vangla kohustamiseks väljastada talle termokruus. Kaebaja keedab endale kord päevas (hommikul) teed ning joob seda janu kustutamiseks terve päeva vältel, kuna kraanivesi pole puhas. Vangla poolt on kinnipeetavatele väljastatud vaid üks metallist kruus, millesse kaebaja võtab hommikuse ja lõunase toidu kõrvale pakutava joogi ning teeb õhtul hammaste pesuks sooja vee. Sellest tulenevalt ei ole tal võimalik hommikul valmistatud teed päeva jooksul hoida mujal kui termokruusis, millele saab peale panna kaane ja tihedalt rahvastatud kambris on seega võimalik jooki hoida ka puhtana. Tallinna Vangla direktori 27.05.2013 käskkirja nr 93 p-s 1.6, millega täiendati kodukorra p 7.1.39 selliselt, et kinnipeetavatele vanglas keelatud esemeks tunnistati ka termotass, ei ole vastavat keeldu millegagi põhjendatud. Termokruus ei vasta vangistusseaduse (VangS) § 15 lg 2 tingimustele, mistõttu ei ole lubatav keelata selle omamine VangS § 15 lg 4 alusel. Jääb arusaamatuks, kuidas saab vangla vahendusel soetatud termokruus ohustada vangla julgeolekut või mille poolest on see ohtlikum vangla poolt väljastatud metallkausist ja -kruusist. VangS § 15 lg 4 alusel esemete ja ainete ulatuslik keelamine vangla direktori käskkirjaga ei tohiks olla valdav praktika (vt Riigikohtu 25.10.2012 otsus nr 3-3-1-28-12, p 10). Nimetatud volitusnormi kohaselt ei tohi keelata esemeid, mis ei vasta VangS § 15 lg-s 2 sätestatud tingimustele (vt Tallinna Halduskohtu 25.04.2013 määrus nr 3-13-667). VangS § 15 lg 4 alusel ei saa vangla direktor valimatult keelata esemete omamist ainuüksi selle tõttu, et vangla on kinnipeetavale sarnase otstarbega esemed juba väljastanud (vt ka Riigikohtu 24.04.2012 otsus nr 3-3-1-1-12).

3. Tallinna Vangla vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Vanglas esemete keelamine on lubatav VangS § 15 lg-s 2 loetletud põhjustel ning esemed on ohtlikud nende soetamise ajast sõltumata. Kuna seadusandja on VangS § 15 lg-s 4 võimaldanud keelata ka varem lubatud esemeid, siis on õiguspärase ootuse tekkimine välistatud. Kinnipeetav ei saa eeldada, et julgeolekusituatsioon ja vangla hinnang eseme ohtlikkusele aja jooksul ei muutu. Kohtupraktikas on tunnustatud vangla olulist hindamisruumi esemete lubatavuse ja neist lähtuva ohu määratlemisel. Tallinna Vangla kodukorra seletuskirja kohaselt on p-s 7.1.39 nimetatud esemete omamise keeld vajalik, kuna need seaksid ohtu vangla julgeoleku. Vastavate esemete ja nende sisu igakülgne kontrollimine on aeganõudev ja keerukas, mistõttu on takistatud läbiotsimiste kiire ja efektiivne teostamine. Ebavajalikke esemeid hakatakse praktikas tihtipeale kasutama ka mittesihipäraselt. Seletuskirjas on

3-14-50303 3(8) ammendavalt põhjendatud, miks kujutab termokruus endast ohtu isikute ja vangla julgeolekule ning vastab VangS § 15 lg 2 tingimustele. Vangla ei ole termokruusi väljastamisest keeldunud põhjendusega, et kaebajal on juba kambris sama funktsiooniga ese, vaid põhjusel, et tegemist on vangla julgeolekut ohustava esemega. Esemete ja ainete keelamine ei ole vangla valdav praktika, vaid isikute ja vangla julgeoleku ning vara säilimise huvides kaalutlusõigust nõuetekohaselt teostades juhtumipõhiselt seatud piirang. Kaebaja subjektiivne rahulolematus kodukorrast tuleneva keeluga ei tähenda, et tegemist oleks õigusvastase piiranguga. Potentsiaalselt ohtlike esemete vaba kasutamise takistamine on ilmselgelt selline ebameeldivus, mis paratamatult kaasneb vanglas viibimisega. Vangla julgeolek kui avalik huvi kaalub üles kinnipeetava huvi kasutada vedelike hoidmiseks meelepäraseid anumaid. Kuna erinevate esemete lõhkumise teel on võimalik saada ohtlikke terariistu, esineb vajadus piirata selliste esemete laialdast hoidmist kambrites, mis ei ole kinnipeetavale hädavajalikud. Kui lubada sarnase otstarbega esemeid kambrisse hulgaliselt, siis on raskendatud kambrite läbiotsimine ja seeläbi ohustatud ka vangla julgeolek.

4. Tallinna Halduskohus jättis 26.06.2014 otsusega MR-i kaebuse rahuldamata. Termotassi omamise keeld on Tallinna Vangla kodukorras sätestatud arusaadavalt ning tegemist on õiguspärase ja proportsionaalse piiranguga vangla ja seal viibivate isikute julgeoleku ning vangla vara säilimise tagamiseks, millega ei sekkuta kinnipeetava põhiõigustesse suuremas ulatuses ega intensiivsemalt, kui taotletav eesmärk seda õigustab. Kodukorra p-st 7.1.39 tulenevat keeldu on seletuskirjas veenvalt põhjendatud. Seletuskirjas termotassi otseselt nimetamata jätmine ei tähenda sisulist põhjendamispuudust, sest suletavaid läbipaistmatuid plastist esemeid käsitlevad põhjendused laienevad ka termotassile. Sellistele tunnustele vastavad esemed raskendavad vanglal läbiotsimisi ning esemete lõhkumisel on neist võimalik saada ründerelvana kasutatavaid teravaid kilde. Mida rohkem on kinnipeetavatel kambris ebavajalikke esemeid, seda suurem on oht, et neid võidakse kasutada mittesihipäraselt. Kuna vanglateenistusel ei ole võimalik tagada julgeolekut ohustavate esemete üksnes sihipärast kasutamist, tuleb vastavate esemete omamine keelata. Usutav on, et termotass kujutab endast eeltoodud põhjustel potentsiaalset ohtu vangla julgeolekule. Määravat tähtsust ei oma, et termokruus on soetatud vangla vahendusel ja seda on varasemalt kontrollitud, sest see ei muuda eset ohutuks. Termotassi on võimalik kasutada ka keelatud esemete või ainete peitmiseks, mistõttu on vältimatu, et vanglateenistusel tuleb läbiotsimiste käigus kontrollida muu hulgas ka seda anumat. Mida rohkem on kinnipeetavatel kambris asju (sh sarnase otstarbega esemeid), seda keerukamaks ja aeganõudvamaks kujuneb kambrite läbiotsimine. Termotassi ei ole keelatud ainuüksi põhjusel, et kaebajal juba on jooginõu, vaid seetõttu, et ese ohustab vangla julgeolekut. Muu hulgas oleks termotassile tõenäoliselt juurdepääs ka teistel kinnipeetavatel, millest tulenevalt esineb julgeolekuoht isegi siis, kui kaebaja ise kasutab seda üksnes sihipäraselt. Plastist termotass ei ole ohtlikkuselt võrreldav vangla väljastatud metallist toidunõudega, sest viimaseid ei ole sama lihtne lõhkuda ja neist teravaid kilde saada.

Kinnipeetaval ei saanud tekkida õiguspärast ootust kasutada keelu kehtestamise järel jätkuvalt esemeid, mis olid tal olemas enne keelu kehtestamist. Esemed on ohtlikud nende soetamise ajast sõltumata ning VangS § 15 lg 4 alusel võidakse keelata ka varem lubatud esemeid (vt Riigikohtu 25.10.2012 otsus nr 3-3-1-28-12, p 14). Tallinna Vangla kodukorra seletuskirjast ei nähtu küll, et kaalutud oleks varasemalt lubatud esemete hilisema äravõtmisega kaasneva omandiõiguse riivega seonduvat, kuid tegemist ei ole sellise kaalutlusveaga, mis tooks kaasa haldusakti tühistamise. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 3 p 6 kohaselt võib üldkorralduse andmisel haldusmenetluse läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, samuti võib piisata üksnes keeldu õigustavate kaalukate põhimotiivide esitamisest (vt Riigikohtu 25.10.2012 otsus nr 3-3-1-28-12, p 19). Ka praegusel juhul sisaldub kodukorra seletuskirjas vaidlusaluse keelu kehtestamise põhiline motivatsioon. Termotassi keelamine ei

3-14-50303 4(8) jäta kaebajat ilma eluks hädavajalikust ning kodukorra p-ga 7.1.39 ei ole tema õigusi riivatud sedavõrd intensiivselt, et julgeolekuohu ülekaalukust saaks tõsise kahtluse alla seada. Kui ese ei ole kinnipeetavale igapäevaelus hädavajalik, kaalub julgeolekuohu vältimise vajadus üldjuhul üles kinnipeetava huvi eseme kasutamiseks ka siis, kui tegemist on varem lubatud esemega. Vastustaja on keelu proportsionaalsust asjakohaselt hinnanud. Tallinna Vangla kodukorra p-st 7.1.39 tulenev keeld ei tekita kinnipeetavale rohkem kannatusi või ebameeldivusi, kui neid paratamatult kaasneb vanglas kinnipidamisega.

Kaebaja saab joogi hoidmiseks ja joomiseks kasutada vangla poolt väljastatud kruusi. Kinnipeetavatele on teada vangla toidukordade ajad, mille vahele jäävad viiekuni kuuetunnised ajavahemikud on piisavad, et tarvitada ära eelmise toidukorra kõrvale pakutud jook ning toidukordade vahel isevalmistatud jook. Kaebajal on võimalik enda harjumuspärast käitumist muuta, vältides kruusi täitmist muu joogiga vahetult enne järgmist toidukorda või vabanedes kruusis olevast joogist selle muusse anumasse valamisega (nt kodukorra p 7.1.52 kohaselt lubatud plastpudelisse). Kuum jook ei säili terve päeva soojana ka mitte termotassis ning kui kaebajal on vaja lihtsalt anumat, kus hommikul valmistatud teed hoida, sobib selleks muu hulgas plastpudel. Kuna kaebaja saab vajaliku koguse vedelikku tarbida ka ilma termotassita, ei jää ta selle keelamisega ilma millestki igapäevaselt hädavajalikust. Kinnipeetavate toitlustamist reguleerivad VangS § 47 ja sotsiaalministri 31.12.2002 määrus nr

150 „Toidunormid kinnipidamisasutustes“, mille § 3 lg 5 sätestab muu hulgas, et kinnipeetavale võimaldatakse joogivett 1,2–1,5 liitrit päevas. Seega võib iga vangla oma eripäradest lähtuvalt täpsemalt otsustada, kuidas tagatakse kinnipeetavatele vajalik kogus joogivett, muid jooke ja toitu. Asjas ei nähtu, et neist normidest kinni ei peetaks. Vajaliku joogi ja toidukoguse tarbimiseks on ette nähtud ka piisaval arvul söögitarvikuid ja nõusid. Kaebaja ei ole esitanud väiteid ega tõendeid, et erinevalt teistest kinnipeetavatest esineb tema puhul vajadus hoida jooki ilmtingimata just termotassis. Kuna kodukorra p-s 7.1.39 sätestatud termotassi omamise keeld on õiguspärane, jääb rahuldamata ka kohustamisnõue, sest vanglat ei saa kohustada väljastama kaebajale termotassi, mis on kehtiva kodukorra kohaselt kinnipeetavale keelatud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. MR palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Apellant jääb esimese astme kohtus esitatud seisukohtade juurde. Kohus leidis ebaõigesti, et termokruus vastab VangS § 15 lg-s 2 sätestatud keelatud eseme tunnustele. Termotass on suuruselt võrdne vangla väljastatud metallkruusiga ja sellest ei ole võimalik saada suuri teravaid kilde, mis oleksid kasutatavad isikute ründamiseks. Termotassi ohtlikkust ei suurenda ka kaane olemasolu, sest kaas on igal ajal hõlpsasti eemaldatav ega tekitaks läbiotsimist takistavat olulist ajakulu. Vangla julgeoleku tagamise argumendiga ei saa keelata kõikvõimalikke esemeid, mis ei vasta VangS § 15 lg-s 2 sätestatule. Vangla ei ole kordagi väitnud, et kinnipeetavad oleksid termokruuse lõhkunud ja kasutanud sellest saadud kilde kellegi ründamisel. Termotassi kasutamise keeld on seatud üksnes selleks, et vanglateenistujatel oleks lihtsam asju kontrollida, mis ei tohiks olla keelu seadmise põhjuseks. Termotass on sarnane näiteks filterkannule, mis on sellest veel oluliselt suurem. Vastustaja positsioonist lähtudes tuleks vanglas ära keelata kõik plastikust esemed (sh toiduainepakendid ja olmetehnika), sest ka neist on võimalik saada ründamiseks sobivaid teravaid kilde. Ekslik on seisukoht, et vangla poolt väljastatud toidunõusid ei ole lihtne lõhkuda. Nimetatud nõud on õhukesest metallist, mida on põhimõtteliselt võimalik kätega töödelda. Kartserikambris antakse üldse plastiknõusid, mida on võimalik jalaga lihtsalt puruks astuda ja selle tagajärjel saada eriti teravaid kilde (erinevalt termokruusist).

3-14-50303 5(8) Halduskohus on vangla kodukorra seletuskirjas toodud motivatsiooni põhjendamatult laiendanud ka termotassile, asudes sellega sisuliselt vangla haldusakti ise põhjendama. Kui seletuskirjas on suudetud põhjendada iga eseme keelamist eraldi, siis oleks tulnud põhjendada ka termokruusi omamise keeldu. Haldusakti põhjendamiskohustuse rikkumine peaks tooma kaasa selle tühistamise kaebuses vaidlustatud osas, sest põhjendusteta haldusakt ei ole kontrollitav ja tagantjärele motiveerimine kohtumenetluses ei muuda haldusakti õiguspäraseks. Jääb arusaamatuks, miks ei ole termotass kohtu hinnangul kaebajale vajalik, kui kaebaja on kogu aeg väitnud vastupidist ja pöördunud selleks ka kohtusse. Tõendatud ei ole, et termotass kujutab endast potentsiaalset ohtu vangla julgeolekule. Termokruusi ei ole uuritud ning paljasõnaline on väide, et kruusi või selle kaane lõhkumisel võib saada teravaid kilde. Viide VangS §-le 47 ei ole asjakohane, sest selle normi adressaadiks on vangla. Mõistetamatu on ka kohtu arutlus selle üle, kus kaebaja võiks valmistatud jooki hoida.

6. Tallinna Vangla vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Vangla kodukorras täiendavalt keelatud esemete nimekirja koostamisel on juhtumipõhiselt lähtutud VangS § 15 lg-s 2 sätestatud tunnustest. Esemete keelamise otsustamisel on vanglateenistus igakülgselt kaalunud nii nendest lähtuvat ohtu vangla julgeolekule kui ka esemete vajalikkust kinnipeetavale. Kodukorra seletuskirja kohaselt on p-s 7.1.39 nimetatud esemed (sh termotass) vajalik keelata, kuna need seavad ohtu vangla julgeoleku. Sobivaks meetmeks julgeoleku tagamisel on ka piirangud, mis julgeolekuohtu ennetavad. Eseme keelamiseks piisab sellest, kui see kujutab vangla hinnangul ohtu vangla julgeolekule, ning kuna tegemist on ennetava meetmega, ei ole vaja ära oodata reaalse ohu saabumist. Seetõttu on ekslik apellandi seisukoht, et vastustaja oleks pidanud keelu põhjendamiseks tooma reaalseid näiteid selle kohta, millal on termotassist saadud kilde kasutatud teiste isikute ründamiseks. Halduskohus ei ole asunud termotassi keelamist ise põhjendama, vaid nõustus kodukorra seletuskirjas esitatud motivatsiooniga, mis katab kõik p-s

7.1.39 loetletud esemed (sh termotassi). Halduskohus on VangS §-le 47 tehtud viite kaudu hinnanud termotassi omamise hädavajalikkust apellandi jaoks (s.o vaidlusaluse keelu proportsionaalsust) ning tegemist on asjakohase arutlusega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. HKMS § 201 lg 4 alusel märgib ringkonnakohus, et nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu seisukohti üle korrata.

8. VangS § 15 lg 2 kohaselt on kinnipeetavale keelatud ained ja esemed, mis: 1) ohustavad inimese julgeolekut; 2) sobivad eriti vara kahjustamiseks; 3) võivad ohustada vangla julgeolekut või korda; 4) ei ole kooskõlas karistusena mõistetud vangistuse täideviimise eesmärkidega; 5) raskendavad oluliselt vanglal hügieeninõuete täitmist või 6) nõuavad VangS § 31 lg 2 kohaselt vanglateenistuse ametniku luba. Kinnipeetavale keelatud asjade loetelu, enda juures ja laos olevate asjade kogukaal on VangS § 15 lg-s 3 sisalduva volitusnormi alusel kehtestatud justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSE) §-s 641. VangS § 15 lg 4 võimaldab vanglateenistusel keelata täiendavalt aineid ja esemeid, mis ei ole keelatud asjade loetelus, kuid vastavad VangS § 15 lg-s 2 sätestatud tingimustele.

Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukorra“ (vt koos hilisemate muudatustega – http://www.vangla.ee/28524) p 7.1.39 kohaselt on

3-14-50303 6(8) kinnipeetavatele lisaks VSE §-s 641 sätestatule VangS § 15 lg 4 alusel keelatud VangS § 15 lgs 2 kirjeldatud tunnustele vastavad järgmised esemed: kandekott, kohver, karp, kast, kann, termotass, plastikalus vms asjade hoiustamiseks mõeldud ese, v.a järgmised esemed: – vanglateenistuse loal või poolt väljastatud kott; – viis kilekotti kinnipeetava isiklikuks tarbeks; – kuni kaks läbipaistvat plastsäilituskarpi. Karpide kogumaht ei tohi ületada ühte liitrit; – vanglateenistuse vahendusel soetatud veefiltreerimiskann; – vanglateenistuse vahendusel soetatud või vanglasse saabumisel kaasas olnud plastikust seebikarp, hambaharjakarp, proteesikarp.

Termotass lisati kodukorra p-s 7.1.39 toodud loetellu Tallinna Vangla direktori 27.05.2013 käskkirja nr 93 (tl 106-107) p-ga 1.5 ning sama käskkirja p-ga 1.6 täiendati vastavalt ka kodukorra seletuskirja. Kodukorra p-ga 7.1.39 keelatud esemete kohta on selgitavalt märgitud, et nimetatud esemete keelamise eesmärk on tagada vangla üldine julgeolek, eelkõige oleks vanglateenistuse ametnikel paljude anumate ja kottide olemasolul raskendatud kambrite efektiivne jälgimine ning kiire ja tõhus läbiotsimine, sest neil võivad sageli olla mitmekordsed põhjad, topeltseinad jne, mille igakülgne kontrollimine on aeganõudev ja keerukas. Plastist alustest, kannudest ja karpidest on nende purustamisel võimalik saada suuri teravaid kilde, mida on võidakse kasutada isikute ründamiseks. Ebavajalikke esemeid hakatakse praktikas tihtipeale kasutama mittesihipäraselt. Kinnipeetaval on piisavalt võimalusi hoida asju kambris vanglat vähem ohustaval viisil, sealhulgas säilib toit kõige paremini spetsiaalsetes plastist toidukarpides, mille arv (kuni kaks karpi) ja maht (kogumaht kuni üks liiter) on läbiotsimise raskendamise vältimiseks piiratud. Kinnipeetavat toitlustatakse kolmel korral päevas, mistõttu pole tal vaja suurel hulgal toitu säilitada. Vangla poest ostetud toitu või jooki saab säilitada ka originaalpakendis.

9. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldusega, et Tallinna Vangla kodukorra p-s

7.1.39 on termokruusi omamise keeld arusaadavalt sätestatud ning tegemist on legitiimsel eesmärgil kehtestatud ning vajaliku, sobiva ja mõõduka piiranguga vangla ja seal viibivate isikute julgeoleku ning vangla vara säilimise tagamiseks. Vastustaja on põhjendanud termokruusi keelamist vangla julgeoleku tagamise vajadusega, mis on VangS § 15 lg 2 p-st 3 tulenev legitiimne alus vanglas asjade omamisele piirangute seadmiseks. Julgeolekuoht kaasneks seejuures nii raskustega vastavate esemete läbiotsimisel (st ressursipuudusel võiksid osad keelatud esemed ja ained jääda seetõttu avastamata) kui ka esemete lõhkumisel neist teravate kildude saamisega, mida võidaks potentsiaalselt kasutada ründerelvana. VangS § 15 lg

2 p 3 kohaselt võib keelata asju, mis süvendavad vangla julgeolekuriske või raskendavad oluliselt vanglas kehtestatud režiiminõuete täitmist. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja põhjendused on asjakohased ning vangla ei ole termokruusi keelamisel ületanud kaalutlusõiguse piire (vt ka Riigikohtu 25.10.2012 otsus nr 3-3-1-28-12, p 14; 24.04.2012 otsus nr 3-3-1-1-12, p 13; 21.06.2010 otsus nr 3-3-1-24-10, p 13). Piirangu seadmiseks piisab julgeolekuohu esinemise mõistlikust kahtlusest, mistõttu ei oma keelu õiguspärasuse hindamisel iseenesest tähtsust, kas vastustajal oleks välja tuua mõnda konkreetset näidet, millal on termokruusi kasutatud mittesihipäraselt või saadud selle lõhkumisel ründerelvaks sobivaid kilde. Samuti ei tingi termokruusi jätkuvat lubamist asjaolu, et vangla ei ole keelanud kõiki plastist esemeid, sest teatavad esemed on kinnipeetavatele siiski hädavajalikud või ületaks nende keelamine kinnipidamisega kaasnevate piirangute tavapärase taseme, samuti võib teatud funktsiooniga asjade puhul puududa plastesemele mõistlik alternatiiv. Muu hulgas tuleb vastustajaga nõustuda, et mida rohkem on kinnipeetaval samalaadset funktsiooni täitvaid (nt toidu või joogi säilitamiseks sobivaid) anumaid, seda suuremaks muutub tõenäosus, et ta võib hakata mõnda neist kasutama mittesihipäraselt, kuna vastava anuma tervena säilimine poleks talle vältimatult vajalik.

3-14-50303 7(8)

10. Praegusel juhul on toimikus olevatelt fotodelt (tl 56-58) nähtuvalt tegemist läbipaistmatu ja kaanega suletava plastikust termokruusiga, mille läbiotsimine oleks ilmselgelt keerukam kui näiteks kodukorra p-s 7.1.39 erandina lubatud läbipaistvate säilituskarpide puhul. Seda enam olukorras, kus termokruusis on jook sees. Isegi juhul, kui MR kasutaks termokruusi tõepoolest rangelt sihipäraselt, tuleb asjakohaseks pidada vastustaja viidet, et tegelikkuses ei pruugiks eseme lubamisel olla võimalik ära hoida selle mittesihipärast ja vangla julgeolekut ohustavat kasutamist samas kambris viibivate kaaskinnipeetavate poolt. Isikute ründamiseks kasutamiseks ei pea termokruusi lõhkumisel tekkivad killud olema suuremad kui mõned sentimeetrid, mis on ilmselgelt võimalik ka kõnealuse tassi puhul.

11. Vangla ei ole termokruusi keelamisel rikkunud ka põhjendamiskohustust. Nagu eelnevalt märgitud, lisati termotass kodukorra p-ga 7.1.39 keelatud esemete loetellu Tallinna Vangla direktori 27.05.2013 käskkirjaga nr 93, millega täiendati ka kodukorra vastava punkti seletuskirja. Ehkki seletuskirjas ei ole termotassi või -kruusi osas eraldiseisvaid põhjendusi esitatud, on ka selle anuma suhtes asjakohased põhjendused sisuliselt olemas. Kõik kodukorra p-s 7.1.39 loetletud esemed vastavad ühisele n-ö liigitunnusele (s.o asjade hoiustamiseks mõeldud esemed) ning need esemed on kinnipeetavatele keelatud just selle eriomaduse tõttu. Seejuures ei ole kodukorra p-s 7.1.39 esitatud loetelu ammendav, vaid üksnes näitlik. Seega on vastava sätte alusel keelatud ka selles otseselt nimetamata esemed, mis on mõeldud asjade hoiustamiseks, v.a kodukorra p-s 7.1.39 erandina lubatud esemed. Sellest lähtudes on põhjendamiskohustuse täitmiseks piisav tuua välja põhjused asjade hoiustamiseks mõeldud esemete keelamiseks üldiselt ning puudub vajadus hakata seletuskirjas esitama iga üksiku eseme kohta eraldiseisvaid põhjendusi. Apellant ei ole toonud välja mõistlikke argumente, miks ei saa kodukorra p 7.1.39 seletused olla asjassepuutuvad muu hulgas termokannude ja -tasside puhul. Halduskohus ei ole asunud termokruusi keelamist ise põhjendama, vaid on nõustunud Tallinna Vangla esitatud ja ka Justiitsministeeriumi 03.03.2014 vaideotsuses (tl 25-26p) sisalduvate seisukohtadega, täiendades neid omapoolse analüüsiga.

12. Ringkonnakohus jagab ka seda halduskohtu hinnangut, et vaidlusalune termotass ei ole apellandi igapäevaeluks vanglas hädavajalik, mistõttu ei kujuta kodukorra p-st 7.1.39 tulenev piirang antud juhul endast kinnipeetava õiguste intensiivset kitsendamist. Vaidlust ei ole selles, et vangla on väljastanud MR-ile kasutamiseks metallist joogikruusi, mistõttu ei saa väita, et apellandil puuduks anum joogi säilitamiseks ja tarbimiseks. Kaane puudumise kompenseerimiseks on võimalik kruusile asetada muu kate. Apellant ei ole esitanud ühtegi põhjendust, miks on termokruusi kasutamine tema jaoks hädavajalik, mistõttu tuleb järeldada, et tegemist on üksnes kinnipeetava isikliku mugavuseelistuse või harjumusega, mille mõningane piiramine on sellele vastanduvat vangla julgeoleku tagamise vajadust arvestades õigustatud. Nõustuda tuleb ka sellega, et termokruusi omandamise viisist (st soetatud vangla kauplusest või saadud maksikirjaga) olenemata ei riku varem lubatud termokruusi keelamine apellandi õiguspärast ootust jätkata selle kasutamist, sest kinnipeetav ei saa eeldada, et julgeolekusituatsioon ja vangla hinnang eseme ohtlikkusele aja jooksul ei muutu (vt Riigikohtu 25.10.2012 otsuse nr 3-3-1-28-12, p 14). Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et apellandi omandiõiguse riive intensiivsust vähendab praegusel juhul ka asjaolu, et tegemist ei ole realiseerimisele või hävitamisele määratud keelatud esemega, vaid termotassi säilitatakse vanglas isiklike asjade laos (VSE § 63 lg 1 p 4) ning see tagastatakse apellandile pärast tema vanglast vabastamist (VSE § 63 lg 4, § 64 lg 1).

13. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb MR-i apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 26.06.2014 otsus muutmata.

3-14-50303 8(8) 14. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et Tallinna Halduskohtu 27.03.2014 määruse alusel on MR olnud käesolevas asjas riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud. HKMS § 118 lg 3 kohaselt juhul, kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud (kaebuselt ja apellatsioonkaebuselt tasumisele kuulunud riigilõivu) riigi kanda. Tallinna Vangla esimese ega teise astme kohtus menetluskulude kandmist tõendavaid dokumente esitanud ei ole, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Villem Lapimaa /allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets