4-15-516/5 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-15-516

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 26.02.2015.a, Tallinnas Liivalaia kohtumaja Väärteoasja number 4-15-516 (2302,14,016308) Kohtunik Violetta Kõvask Väärteoasi Merike Olle 22.01.2015.a kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits’i 29.12.2014.a otsusele väärteoasjas nr 2302,14,016308. Kaebuse esitaja MERIKE OLLE, isikukood: 46206100210; elukoht: XXX; sidevahend: XXX; e-mail: XXX. Kohtuväline menetleja Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus. Menetluse liik Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Jätta Merike Olle 22.01.2015.a kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits’i 29.12.2014.a otsusele väärteoasjas nr 2302,14,016308 kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks rahuldamata.

4-15-516

Jätta Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits’i 29.12.2014.a otsus väärteoasjas nr 2302,14,016308 muutmata. Kohustada Merike Olle'l KarS § 66 alusel tasuma talle määratud rahatrahv summas 800 (üheksasada) eurot 12 (kaheteistkümne) osamaksena järgneva maksegraafiku alusel: − 20.04.2015.a, summas 67 eurot; − 20.05.2015.a, summas 67 eurot; − 20.06.2015.a, summas 67 eurot; − 20.07.2015.a, summas 67 eurot; − 20.08.2015.a, summas 67 eurot; − 20.09.2015.a, summas 67 eurot; − 20.10.2015.a, summas 67 eurot; − 20.11.2015.a, summas 67 eurot; − 20.12.2015.a, summas 67 eurot; − 20.01.2016.a, summas 67 eurot; − 20.02.2016.a, summas 67 eurot; − 20.03.2016.a, summas 63 eurot. Rahatrahv tuleb tasuda Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits’i 29.12.2014.a otsuses väärteoasjas nr 2302,14,016308 märgitud Rahandusministeeriumi arvele EE 891010220034796011 SEB Pangas, arvele EE 932200221023778606 Swedbank pangas, arvele EE 403300333416110002 Danske pangas või arvele EE 701700017001577198 Nordea pangas. Kohustuslik on märkida viitenumber 10220145263640. LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena võtta Merike Olle'lt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 3 (kolmeks) kuuks. Vastavalt LS § 127 on Merike Olle kohustatud 5 (viie) tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Maanteeametile. Kohtuotsuse ärakiri saata Merike Olle'le ja Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitusele.

4-15-516

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsiooni advokaadist esindaja vahendusel Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 (kolmekümne) päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada kirjalikult Harju Maakohtule 7 (seitsme) päeva jooksul, alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise korral on kohtuotsuse terviktekst kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav

15 (viieteistkümne) päeva möödumisel alates kassatsiooniteate esitamisest. VAIDLUSTATUD OTSUSE SISU Kaevatava otsusega karistati Merike Olle't Liiklusseaduse (edaspidi LS) § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 200 trahviühikut, summas 800 eurot ning LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusega mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 (kolmeks) kuuks. Otsusega tehti kindlaks, et Merike Olle juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,32 mg. Kohtuväline menetleja, olles tutvunud väärteoasjas kogutud materjalidega, asus seisukohale, et menetlusalune isik on toime pannud temale inkrimineeritud väärteo ja protokoll on koostatud õigesti. Liiklusseaduse § 69 lõige 3 sätete kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Liiklusseaduse § 224 lõige 2 sätete kohaselt mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 - 1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 - 0,74 milligrammi - karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Sama paragrahvi lõige 3 punkt 1 sätete kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada §-is 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni. Korrakaitseseaduse § 37 lg 1 p 1 sätete kohaselt võib politsei või seaduses sätestatud juhul muu korrakaitseorgan joobeseisundile viitavate tunnuste korral kontrollida isiku organismis alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine esinemist. Joobeseisundi

4-15-516

kontrollimise või tuvastamise protseduurile võib allutada sõidukijuhi või muu isiku, kui on alust kahtlustada, et isik on toime pannud süüteo, mille koosseisuliseks tunnuseks on joobeseisund, alkoholi piirmäära ületamine või narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamine. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et joobeseisundi kontrollimise ja tuvastamise protseduurile võib allutada ka sõidukijuhi, kui see on vajalik ohu ennetamiseks liikluses. Korrakaitseseaduse § 38 lg 1 sätete kohaselt kontrollib politsei või seaduses sätestatud juhul muu korrakaitseorgan indikaatorvahendiga alkoholi sisaldumist isiku väljahingatavas õhus või tuvastab alkoholijoobe kohapeal tõendusliku alkomeetriga.

Kui isikut kontrollitakse indikaatorvahendiga, siis selle positiivse näidu korral alkoholijoobe tuvastamise vajaduse esinemisel tuvastatakse alkoholijoove tõendusliku alkomeetriga või toimetatakse isik tema nõudmisel tervishoiuteenuse osutaja juurde alkoholisisalduse määramiseks veres vereproovi uuringuga. 08.12.2014.a kell 10:48 mõõdeti Merike O11e’l alkoholisisaldust väljahingatavas õhus tõendusliku alkomeetriga (mõõteseadmega) LION Intoxilyzer 8000 nr 80-005387, mille lõplik lugem oli 0,37 mg/1, laiendmääramatus +/-0,05 mg/1, seega lõpptulemus 0,32 mg/1.

Mõõteseaduse § 5 lg 1 kohaselt on mõõtetulemus jälgitav, kui selle on teinud pädev mõõtja, kasutades taadeldud või kalibreeritud mõõtevahendit ning järgides mõõtemetoodikat. Korrakaitseseaduse § 38 lg 7 alusel 19.06.2014.a Vabariigi Valitsuse määrusega nr 87 on kehtestatud nõuded isiku väljahingatavas õhus etanoolisisalduse mõõtmise mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele. Menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus etanoolisisaldust alkomeetriga mõõtnud ametnik on läbinud mõõtevahendi kasutamiseks vajaliku väljaõppe.

Mõõtevahend oli taadeldud (taatlemistunnistus nr TTRC-14-00141) ning mõõteseadme väljatrüki kohaselt on järgitud mõõtmisel mõõtemetoodikat ja isiku väljahingatavas õhus etanoolisisalduse mõõtmise mõõteprotseduuri ja mõõtetulemuste töötlemise nõudeid. Seega on mõõtetulemus jälgitav ning Mõõteseaduse § 5 lg 2 p 2 kohaselt väärteomenetluses aluseks karistuse määramisel. Võttes arvesse ülaltoodut, asus kohtuväline menetleja seisukohale, et menetlusalune isik juhtis 08.12.2014.a kella 10:38 ajal Tallinnas Rahu tee ja Sinimäe tee ristmikul suunaga Peterburi tee poole mootorsõidukit Peugeot 307 reg.märk XXX isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,32 milligrammi.

Väärteo toimepanek on tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega, sh tunnistaja ütlustega. Vastulauset ei ole menetlusalune isik esitanud.

4-15-516

Oma sellise tegevusega rikkus Merike Olle LS § 69 lg 3 /Mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem/ nõudeid, pannes toime väärteo, milline on kvalifitseeritav LS § 224 lg 2 /Mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni/ järgi. Kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt puuduvad Merike Olle teos karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Kohtuväline menetleja arvestas otsuse tegemisel asjaoludega, et sõiduki juhtimine seisundis, kui lubatud alkoholipiirmäär on ületatud, on üks raskemaid liiklusalaseid rikkumisi ning tegemist on enamohtliku väärteoga - selles seisundis seab juht reaalsesse ohtu nii iseenda kui kaasliiklejate elu, tervise ja vara. Senise karistuspraktika kohaselt kohaldatakse taolise iseloomuga süüteo toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse kohaldamata jätta vaid erandlikel asjaoludel. Väärteomaterjalist ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamata jätmise - menetlejal puudub info, et menetlusalune isik vajaks juhtimisõigust seoses liikumispuudega. Samuti tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning õiguskorra alla kuulub ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid. millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kui ka juhi kohustuste täitmist, kuid kes ei soovi neid kohustusi täita. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Seetõttu ja lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest, tuleb menetlusaluse isiku suhtes kohaldada lisakaristust. Võttes arvesse ülaltoodu ja juhindudes KarS § 56 lõikest 1, määras kohtuväline menetleja Merike Olle'le karistuseks LS § 224 lg 2 alusel rahatrahvi 200 trahviühiku ulatuses, so 800 eurot ja LS §

224 lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõigus äravõtmise 3 (kolmeks) kuuks.

4-15-516

KAEBUSE SISU 22.01.2015.a esitas Merike Olle kaebuse Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits’i 29.12.2014.a otsusele väärteoasjas nr 2302,14,016308 kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks. Merike Olle märgib oma kaebuses, et karistuse määramisel peab seega kohtuväline menetleja arvestama karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Kaebaja kahetseb puhtsüdamlikult toimepandud väärtegu. Väärteo otsuses on aga märgitud, et karistust kergendavad asjaolud puuduvad.

Kaebaja kinnitab, et on juhtunust teinud väga tõsised järeldused. Varasemalt ei ole ta toime pannud selliseid väärtegusid. Kaebaja on olnud eeskujulik ja seadust järgiv liikleja. Seoses sellega leiab kaebaja, et kohtuvälise menetleja poolt määratud rahatrahv 800 eurot on väga range karistus arvestades tema rikkumise raskust. Kaebaja kohaselt selgitas ta juba sündmuskohal, et oli eelmisel õhtul tarvitanud alkoholi ja hommikul sõitma asudes tundis ennast hästi. LS § 224 lg 2 sätestab, et mootorsõiduki juhtimise eest isiku poolt kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25-0,74 milligrammi - karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

Kaebajal mõõdetud alkoholisisaldus 0,32 mg/1 kohta on väga miinimumi lähedane, kuid kohtuväline menetleja on määranud karistuse keskmises karistusmääras so 200 trahviühikut. Kaebaja leiab, et tema süü ei ole sedavõrd suur ja rikkumine nii raske, mis vääriks sellist ranget karistust. Karistuse rangus ei saaks olla eesmärk omaette. Kaebaja sissetulek on netos umbes 500 eurot kuus. Sedavõrd suure rahatrahvi tasumine käib talle ilmselgelt üle jõu ja tekitaks temast võlglase. Kaebaja on olnud üksikema ja säästusid koguda ei ole tal õnnestunud.

Tema poeg lõpetas kevadel gümnaasiumi, kuid tal ebaõnnestus haridustee jätkamine ning tal ei ole ka tööd. Seetõttu toetab kaebaja poega materiaalselt. Kaebaja palub vähendada talle mõistetud põhikaristust rahatrahvi. Samuti märgib kaebaja, et ta töötab XXXOÜ-s XXX koordinaatorina. Seoses tööga tuleb tal palju ringi sõita. Cateringi teenuse osutamine on tavaliselt nädalavahetustel ja õhtuti. Ühistransport Looja Tallinna vahel ei kattu tema töögraafikuga ja seetõttu on talle juhtimisõigus eluliselt oluline. Õhtuti ja öö hakul liikumine ilma autota on lausa ohtlik ja taksoteenuse kasutamine ei ole majanduslikult võimalik.

Juhtimisõiguse kaotamine jätaks kaebaja ilma jäämist tööst ja sissetulekust. LS § 224 lg 3 kohaselt võib kohtuväline menetleja kohaldada lisakaristust aga lisakaristuse kohaldamine ei ole kategooriline nõue. Arvestades eelpool toodud asjaolusid palub kaebaja jätta lisakaristus kohaldamata. Kaebaja märgib, et kahetseb väga toimepandud väärtegu ja palub mõista talle kergem karistus. Samuti kinnitab kaebaja, et on teinud juhtunust järeldused.

4-15-516

Kuna kaebaja sissetulek ei ole suur, siis palub ta võimaldada tasuda rahatrahv ositi maksimaalse aja

12 kuu jooksul. Kaebuse esitaja on oma kaebuses väljendanud nõusolekut kaebuse lahendamiseks kirjalikus menetluses. Kohtuväline menetleja on omapoolse kirjaliku seisukoha seoses kaebusega esitanud 06.02.2015.a. Kohtuvälise menetleja kirjalikust vastusest nähtub, et kohtuväline menetleja on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kaebuses maakohtule palub Merike Olle vähendada põhikaristust ning jätta lisakaristus kohaldamata. Taotlust põhjendab asjaoludega, et tema süü ei ole sedavõrd suur ja rikkumine nii raske mis vääriks sellist ranget karistust. Karistuse rangus ei saa olla eesmärk omaette. Juhtimisõiguse kaotamine jätaks ta ilma tööst ja sissetulekust kuivõrd seoses tööga tuleb palju ringi sõita. Samuti selgitab kaebaja, et ta kahetseb väga toimepandud väärtegu. Kohtuväline menetleja, tutvunud Merike Olle kaebusega ning väärteoasjas kogutud materjalidega on seisukohal, et Merike Olle süüline käitumine LS § 69 lg 3 nõuete rikkumisel on aset leidnud, tema poolt toime pandud ja tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega ning väärtegu on õigesti kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 järgi. Menetlusaluse isiku poolt toimepandud väärtegu on õigusvastane ja KarS § 30 ja § 27 alusel õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Merike Olle võttis keelatud seisundis mootorsõidukit juhtides riski. On üldteada, et keelatud seisundis mootorsõiduki juhil võib juhtimisel oluliselt suurema tõenäosusega ohtlikke vigu ette tulla, kui juhil, kes ei ole alkoholi mõju all ja nendel vigadel võivad olla rasked tagajärjed. Seetõttu ei antagi mootorsõiduki juhtimise õigust niisama, vaid tegemist on meetmega kontrollimaks, et isik on oma teadmistelt, oskustelt ja suhtumiselt sobiv mootorsõidukit juhtima. Isiku puhul, kes teadlikult ja tahtlikult viib ennast juhile keelatud seisundisse ja enne mootorsõiduki juhtima asumist ei kontrolli reaalselt oma seisundit selline kindlus ilmselgelt puudub. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistamise mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras kohtuväline menetleja menetlusalusele isikule LS § 224 lg 2 järgi põhikaristusena rahatrahvi 200 trahviühiku ulatuses s.o

800 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 3 kuuks. Väärteoasjas kogutud materjalidest nähtuvalt saab teha järelduse, et isiku süü käesolevas väärteoasjas on suur. Kuivõrd kohtueelses menetluses Merike Olle kahetsust avaldanud ei ole, on

4-15-516

kohtuväline menetleja arvestanud, kui kergendava asjaoluga karistuse määramisel menetlusaluse isiku kehtivate karistuste puudumist. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et isiku poolt kaebuses avaldatud kahetsuse, kui kergendava asjaolu olemasolu ei saa mõjutada isiku süü suurust määral, mis annaks aluse kohtuvälise menetleja poolt tehtud otsuse muutmiseks. Kuna kohtuväline menetleja on määranud põhikaristuse, milline on pisut üle ettenähtud sanktsiooni keskmise määra ja lisakaristuse sanktsiooni miinimummääras, siis järeldub sellest üheselt, et karistuse määra kindlakstegemisel on kohtuväline menetleja karistust kergendava asjaoluga arvestanud.

Kuivõrd liiklusseaduses on karistusraamid laia vahemikuga arvestades alam ja ülemmäära, tuleb karistuse määramisel lähtuda erinevate liiklusalaste rikkumiste taunitavusest ning rikkumise võimalikest tagajärgedest. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et liikluskasvatuse eesmärk on kujundada üksteisega arvestavaid liiklejaid, kellel on ohutu liiklemise harjumused ja kes tajuvad liikluskeskkonda ning hoiduvad käitumast teisi liiklejaid ohustavalt ja liiklust takistavalt. Iga õigusvastase teo toimepanemine ohustab üldist turvalisust.

Üldohtlike süütegude kaitsvaks õigushüveks on eelkõige inimese elu. Üheks vahendiks selle eesmärgi täitmisel on rikkujate mõjutamine läbi selliste karistuste määramiste, mis mõjutavad nende elukorraldust ja suunavad neid edaspidi rikkumisi mitte toime panema. Menetlusalusele isikule inkrimineeritud väärtegu ei olnud juhuslikku laadi vaid tahtlikult toime pandud. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et isiku selline käitumine näitab ilmselgelt tema hooletut suhtumist talle lasuvatesse kohustustesse. Kuna menetlusaluse isiku poolt toime pandud rikkumine on vaadeldav enamohtliku väärteona, siis isiku hooletus ei piirdu ainult tema endaga vaid selle hooletusega on hõlmatud ka teiste kaasliiklejate elu, tervis ja vara.

Nende eesmärkide näol on tegemist väga kaalukate põhiseaduslike huvidega, mis kaaluvad Merike Olle kohustuste piirangud üles. Lähtudes eelpool toodust palub kohtuväline menetleja jätta kaebus rahuldamata ning kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Kohtuväline menetleja ei vaidle vastu, kui Merike Olle’l võimaldatakse tasuda mõistetud rahatrahv ositi. KOHTU SEISUKOHT Kohus leiab, et Merike Olle 22.01.2015.a kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits’i 29.12.2014.a otsusele väärteoasjas nr 2302,14,016308 kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks tuleb jätta rahuldamata järgnevatel põhjustel.

4-15-516

VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 9) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §s

87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile. Antud asjas on koostatud väärteoprotokoll nr 20141208372701, millest nähtub, et 08.12.2014.a kell 10:38 Harjumaal Rahu teel/Sinimäe teel suunaga Peterburi tee poole Merike Olle juhtis mootorsõidukit isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,32 mg. Tõendusliku alkomeetri mõõtetulemus 0,37 mg/l +/- 0,05 mg/l. Sellega rikkus Merike Olle LS § 69 lg 3 nõudeid ning tema tegu kvalifitseeriti LS § 224 lg 2 järgi. Menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollist nähtub, et Merike Olle jõi 07.12.2014.a õhtul valuvaigistamiseks konjakit, kuna põletas peopesa pliidil ära. Tunnistaja Eerik Purgel ütlustest nähtub, et täites teenistusülesandeid 08.12.2014.a Harjumaal Rahu tee/Sinimäe tee ristis peatas ta kell 10:38 Peterburi tee suunas liikunud sõiduauto Peugeot

307 registrimärgiga XXX, mis liikus algul Laagna tee suunas, aga märgates puhumisoperatsiooni "Kõik puhuvad" pööras ringi ja hakkas liikuma Peterburi tee suunas. Kontrollides juhti Merike Olle (ik: 46206100210) indikaatorvahendiga Alcoquant 6020 nr 11L passiivse režiimiga, tuli tulemuseks, et alkoholisisaldus väljahingatavas õhus on olemas. Aktiivsesse režiimi antud isik puhuda ei suutnud. Isik toimetati edasi tõendusliku alkomeetri juurde. Tõendusliku alkomeetri Lion Intoxilyzer 8000 seerianumberiga 80-005387 ning versiooniga 8372- EST-007 kohaselt tuvastati Merike Olle’l väljahingatavas õhus alkoholisisaldus 0,32 mg/l. Sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus, millest nähtub, et Merike Olle kõrvaldati mootorsõiduki juhtimiselt LS § 91 lg 2 p 2 alusel, s.t et on alust arvata, et Merike Olle veres või väljahingatavas

4-15-516

õhus on alkoholi üle lubatud piirmäära või ta on joobeseisundis. Kõrvaldamise lõppemise tingimusena nähti ette Merike Olle kainenemine. Karistusregistri väljavõtte, mille kohaselt Merike Ollel on kaks arhiveeritud väärteokaristust, mis on isikule mõistetud liiklusseaduse rikkumise eest. Mõõtevahendi taatlustunnistus nr TTRC-14/00141, mille kohaselt tõenduslik alkomeeter Lion Intoxilyzer 8000 seerianumberiga 80-005387 on taadeldud ja vastab OIML R 126 (1998) nõuetele. Tõenduliku alkomeeter taadeldi 17.10.2014.a. Väärteootsus, mille kohaselt Merike Olle juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,32 mg/l.

Kaebusest nähtub, et Merike Olle ei vaidlusta asjaolu, et tal mõõdeti politsei poolt alkoholijoove kohtuvälise menetleja otsuses näidatud ajal ja kohas, samuti on rikkumine tõendamist leidnud tõendusliku alkomeetri näiduga. Väärteoprotokollist nähtub, et 08.12.2014.a kell 10:38 Harjumaal Rahu teel/Sinimäe teel suunaga Peterburi tee poole Merike Olle juhtis mootorsõidukit isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,32 mg. Tõendusliku alkomeetri mõõtetulemus 0,37 mg/l +/- 0,05 mg/l.

Sellega rikkus Merike Olle LS § 69 lg 3 nõudeid ning tema tegu kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 järgi. Joobeseisundi tuvastamiseks kasutati tõendusliku alkomeetrit Lion Intoxilyzer 8000 seerianumberiga 80-005387 ning versiooniga 8372- EST-007. Alkomeetri taatlustunnistus nr TTRC-14/00141, mille järgmine hooldus on 10/2015.a, mis tähendab, et seade oli taadeldud ja töökorras. Vastavalt tõendusliku alkomeetri näidule oli lugem 0,37 mg/L kohta, laiendmääratus oli 0,05 mg/L kohta ning mõõtetulemuseks saadi 0,32 mg/L kohta. Seega juhtis Merike Olle mootorsõidukit isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,32 milligrammi.

Seega väärteo toimepanek Merike Olle poolt on leidnud tõendamist. Kohus on seisukohal, et Merike Olle poolt toimepandud väärtegu on tuvastamist leidnud ning tema tegu vastab LS § 224 lg 2 sätestatud väärteo objektiivsetele tunnustele /Mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi - karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni/.

LS § 224 lg 3 p 1 sanktsioon annab kohtule või kohtuvälisele menetlejale õiguse kohaldada lisakaristust sõiduki juhtimisõiguse

4-15-516

äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud. Kohus leiab, et Merike Olle pani teo toime tahtlusega, sest ta istus mootorsõiduki rooli olles eelnevalt tarvitanud alkoholi. Seda kinnitab ka asjaolu, et Merike Olle nähes politseid ja käimas olevat puhumisoperatsiooni, otsustas oma auto ümber pöörata ning antud kohast lahkuda. Sellest tulenevalt ei saa rääkida teo toimepanemisest ettevaatamatusest, seega on tegu toimepandud tahtlikult. Kohus on seisukohal, et õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei esine ning kohtuväline menetleja ei ole rikkunud väärteomenetluse sätteid. Kohus märgib, et määratud karistus on kooskõlas karistuse kohaldamise alustega. Karistuse mõistmisel arvestatakse süüdlase isikut, süü suurust, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalusega mõjutada isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistusseadustiku §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb sellise hinnangu andmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Kohus peab vajalikuks selgitada teatud kaebaja väiteid. Esiteks on kaebaja väitnud, et kohtuväline menetleja peab arvestama karistuse määramisel kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Kohus möönab, et kohtuväline menetleja peab tõesti vastavalt KarS § 56 arvestama karistuse määramisel antud asjaoluga. Samas kuivõrd väärteotoimikust ei nähtu menetlusaluse isiku kahetsust ega süü tunnistamist, ei olnud kohtuvälisel menetlejal võimalik arvestada/võtta arvesse KarS § 57 lg 1 märgituid kergendavaid asjaolusid. Riigikohus on oma 11.09.2007.a kohtuotsuses kriminaalasjas 3-1-1-33-07 märkinud, et süüteomenetluses karistuse määramisel peab kohus ja kohtuväline menetleja muude KarS § 56 lg-s 1 nimetatud asjaolude kõrval võtma arvesse kõiki KarS § 57 lg-s

1 märgitud kergendavaid asjaolusid. Sama paragrahvi teise lõike järgi on kohtul õigus lugeda kergendavaks asjaoluks ka esimeses lõikes loetlemata asjaolusid, mis kohtu hinnangul vähendab menetlusaluse isiku süüd ja võimaldab sanktsioonis ettenähtud karistust kergendada. Kuid asjaolud, mis kohtu arvates vähendavad isiku süüd ja kergendavad karistust, peavad olema kontrollitavad ja tulenema kriminaaltoimiku materjalidest. Kui kohus loeb tuvastatuks isiku

4-15-516

puhtsüdamliku kahetsuse karistust kergendava asjaoluna ilma et selline järeldus tuleneks kuidagi väärteoasja materjalidest, on kohus oluliselt rikkunud väärteomenetluse õigust VTMS § 150 lg 1 p 8 tähenduses. Kohtuväline menetleja ei saa lugeda karistust kergendavaks asjaoluks süü tunnistamist või puhtsüdamliku kahetsust, kui isik ei ole neid ilmutanud. Seega tegi kohtuväline menetleja õigesti, et märkis oma otsuses, et karistust kergendavad asjaolud puuduvad. Samas nagu nähtub kohtuvälise menetleja kirjalikust seisukohast on siiski arvestatud karistust kergendava asjaoluga ning selleks asjaoluks olid Merike Olle puhul kehtivate väärteokaristuste puudumised.

Mis puudutab kaebaja väidet, et ta on olnud eeskujulik ja seadust järgiv liikleja, märgib kohus, et eeskujulik liikleja ei tarvita alkoholi teades, et ta peab järgmisel päeval (esmaspäeval) asuma juhtima mootorsõidukit. Kuigi Merike Olle’l karistusregistri väljavõtte kohaselt kehtivaid karistusi ei ole, ei tähenda see automaatselt, et isik on eeskujulik liikleja. Merike Olle asudes juhtima mootorsõidukit eelnevalt veendumata, et tema reaalne seisund võimaldab tal autot juhtida, ei ole eeskujuliku ja seaduskuuleka isiku suhtumine. Kaebaja on kaebuses väitnud, et ta tarvitas eelmisel õhtul alkoholi.

Kohus möönab, et menetlusalune isik on jah väitnud, et ta jõi eelmisel õhtul konjakit valuvaigistamiseks. Selles osas kohus vastuolu ei näe. Samas peab kohus vajalikuks märkida, et kui isik joob valuvaigistamiseks konjakit, siis ei tohiks tal hommikul kell 10:38 olla joovet, mis on kvalifitseeritav LS § 224 lg 2 järgi. Teiseks kohus märgib, et kui isikul on põletusest tekkinud selline valu, et ta pidi suures koguses konjakit jooma, siis oleks olnud kõige õigem minna arsti juurde. Tavalise põletuse korral aitab ka külm vesi, või siis paar lonksu konjakit, kuid need paar lonksu ei tohiks kindlasti tekitada sellist joovet nagu Merike Olle’l tuvastati.

Mis puudutab väidet, et kaebaja tundis ennast järgmisel hommikul hästi ja sellepärast asus sõitma, märgib kohus, see et inimene tunneb ennast hästi, ei ole kindlasti tõend. Isik võib tunda ennast hästi ka vahetult peale alkoholi joomise lõpetamist. See ei tähenda, et isiku organismis ei leidu alkoholi. Kohus selgitab, et alkoholi kehast väljumist mõjutavad muuhulgas ka vanus. Kaebusest on näha, et Merike Olle on keskealine naisterahvas. Üldteada olevaks asjaoluks on, et alkohol väljub naise kehast aeglasemalt kui mehe omast. Lisada siia veel asjaolu, et Merike Olle on viiekümnendates, oleks isik pidanud suutma mõelda sellele, et vastavalt oma tervislikule seisundile on olemas võimalus, et alkohol on ikka veel tema organismis.

Kohus märgib, et üldteada olev asjaolu on, et kui isik soovib olla täiesti kindel, et tema organismis ei ole enam alkoholi, siis peab viimasest joogist olema möödunud vähemalt 24 tundi. Kaebusest nähtuvalt ei olnud viimasest

4-15-516

joogist kindlasti möödunud 24 tundi. See, et isik tunneb ennast hästi, ei tähenda, et tema väljahingatavas õhus ei tuvastata joovet. Mis puudutab väidet, et kaebajal mõõdetud alkoholisisaldus on miinimumilähedane, on asjakohatu. Seaduses on paika pandud kindlad piirid, millisest alkoholijoobest alates kvalifitseeritakse rikkumine LS § 224 lg 1 järgi ja millisest LS § 224 lg 2 järgi. See, et LS § 224 lg 1 alusel on võimalik määrata rahatrahviks maksimaalselt 100 trahviühikut, mida võidakse määrata siis, kui alkoholisisaldus väljahingatavas õhus on 0,24 mg, ei ole oluline antud väärteoasjas. Kaebuse esitaja väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus 0,37 mg/l, millest arvutati maha laiendmääratus +/- 0,05 mg/l kohta, saades lõplikuks lugemiks 0,32 mg/l kohta. LS § 224 lg

2 rikkumisel algab alkoholisisaldus alates 0,25 mg/l, kaebuse esitaja ületas seda 0,07 mg/l kohta, seega ei ole kaebajal tuvastatud alkoholisisaldus kohe kuidagi miinimumi lähedane. Pigem on tuvastatud joobe näol tegemist keskmise joobega. Antud väide on kohtu hinnangul ennastõigustav ja antud soovist vabaneda vastutusest väärteo eest mõistetavast karistusest. Kaebaja väide, et tema süü ei ole niivõrd suur ja rikkumine nii raske, et vääriks sellist ranget karistust. Kohus märgib, et kuivõrd Merike Olle süü on suur (kohapeal ei avaldanud kahetsust, ei tunnistanud süüd, proovis pääseda puhumisest), on kohtuväline menetleja määranud ka karistuse pisut üle sanktsiooni keskmise määra. Seega ei saa lugeda määratud karistust liialt raskeks arvestades rikkumise iseloomu. Samuti peab kohus vajalikuks märkida, et väärteotoimiku materjalidest nähtuval, isik nähes, et toimub puhumisreid „Kõik puhuvad“ otsustas oma auto ringi pöörata ja puhumisest pääseda. Kohus leiab, et selline suhtumine näitab isiku suurt süüd. Isik teadis, et ta on alkoholi tarvitanud, et tal on joobe ja sellepärast ta otsustaski proovida pääseda puhumisest. Kui isikut ei oleks politsei poolt märgatud ja kinnipeetud, siis kes teab, kuhu Merike Olle oleks sõitnud ja mis selle tulemusena oleks võinud juhtuda. Seega ei ole Merike Olle’le määratud karistus liialt raske ning vastab täpselt tema süü suurusele. Väide, et mõistetud rahatrahv käib talle ülejõu ja muudab ta maksejõuetuks on paljasõnaline. Merike Olle oleks pidanud antud asjaolule mõtlema ennem, kui otsustas asuda mootorsõidukit alkoholijoobes juhtima. Isiku tegevus oli vastutustundetu, mida kinnitab ka asjaolu, et nähes politseid otsustas ta keerata ringi ja vältida politseid. Sedasi ei käitu eeskujulik inimene, kes soovib vältida rahatrahvi saamist. Väide, et kuivõrd kaebaja on XXX OÜ XXX koordinaator ja seoses sellega tuleb tal palju ringi sõita, on asjakohatu. Kohus märgib, et isik oleks pidanud sellele asjaolule mõtlema varem, enne kui ta otsustas asuda juhtima mootorsõidukit alkoholijoobes. Ei esine ühtegi selgitust või põhjust,

4-15-516

mis lubaks asuda isikul juhtima mootorsõidukit alkoholijoobes. Kaebuse esitaja oli teadlik, et ta on tarvitanud alkoholi, seega oli ta teadlik, et tal on alkoholijoove, kuid ometi otsustas ta asuda juhtima mootorsõidukit mõtlemata, et kinnipidamisel teda karistatakse ja talle võidakse lisakaristuseks määrata mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine. Kohus nõustub seisukohaga, et ainult erandlikke asjaolude esinemisel saab jätta lisakaristuse kohaldamata. Nimelt Riigikohus on asunud seisukohale, et KarS § 50 lg 2, kohaselt ei või isikult lisakaristusena võtta ära mootorsõiduki juhtimise õigust juhul, kui ta kasutab mootorsõidukit seoses invaliidsusega, välja arvatud siis, kui ta juhtis mootorsõidukit joobeseisundis.

Mootorsõiduki kasutamine seoses invaliidsusega tähendab seda, et isik kasutab puudest tingitult enda igapäevase elu korraldamisel liiklemiseks mootorsõidukit. Seaduse mõttest tulenevalt peab seejuures mootorsõiduki kasutamine olema isiku puude tõttu vältimatult vajalik (Riigikohtu kriminaalkolleegium 12.02.2008.a otsuses nr 3-1-1-91-07, p 7). Selleks tuleb tuvastada, kas isikul on tuvastatud puue vastavalt sotsiaaltoetuste seaduses sätestatud puude mõistega. Kohus uurinud väärteotoimikus olevaid materjale ei ole tuvastanud, et kaebuse esitajal esineks puue, mille alusel peaks talle juhtimisõiguse alles jätma.

Asjaolu, et isikul on seoses tööülesannete täitmisega vaja juhtimisõigust, peaks isikul iga päev meeles olema ning sundima teda hoiduma liiklusnõuete rikkumisest. Seega peaks isik ise tegema kõik selleks, et ta järgiks liiklusnõudeid, säilitades sellega nii juhtimisõiguse kui ka rahalised vahendid. Samuti peaks isik, kes on saanud juhtimisõiguse ning on seetõttu teadlik liiklusnõuetest, olema teadlik ka sellest, et tema enese liiklusnõuetega vastuolus olev käitumine võib põhjustada juhtimisõiguse äravõtmise. Mis puudutab, et tema töögraafikuga ei ühti Loo ja Tallinna vahelise ühistranspordiga, märgib kohus, et kui inimese näol on tegemist väärtustatud töötajaga, kes on ettevõttele kasulik, siis on kohtu hinnangul alati võimalus läbirääkimisi pidada töögraafiku muutmise osas jne.

Kui isik kardab tööst ilma jääda, kohtuvälise menetleja määratud karistuse tõttu, ei ole ta tööandja poolt hinnatud. Lisaks märgib kohus, et kui isik on oma ala tundev ja professionaalne, ei tohiks tal olla mingisugust probleemi leida endale uus töökoht, kus saab käija ka ilma mootorsõiduki juhtimisõigust omamata. Seega, väide, et juhtimisõigus on kaebajale eluliselt oluline, ei ole piisavaks põhjuseks, et tühistada kohtuvälise menetleja otsus ja jätta kohaldamata lisakaristus. Väide, et taksoteenuse kasutamine ei ole majanduslikult võimalik, on asjakohatu ja ei puutu antud juhul asja.

Isik teades, et tal ei ole võimalik majandusliku olukorra tõttu kasutada taksoteenust peaks tal olema iga päev meeles ja panema teda käituma vastavalt liiklusreeglitele. Kui isik oleks käitunud vastavalt kehtestatud liiklusreeglitele, ei peaks isik muretsema ei oma töö, maksejõuetuks muutumise ega muude asjade pärast. Isiku enda liiklusnõuetega vastuolus olev käitumine

4-15-516

põhjustas juhtimisõiguse äravõtmise, seega on isik ise vastutav väljakujunenud olukorra pärast. Kohus ei saa lihtsalt sellepärast tühistada õiget ja õiglast otsust. Kohus arvestab kohtuotsuse tegemisel, et kaebaja on avaldanud kahetsust, et selline rikkumine üldsegi aset leidis. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et kahetsus kergendava asjaoluna ei mõjuta isiku süü suurust sellisel määral, mis annaks aluse kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks. Kohus leiab, et isiku karistamine rahalise karistusega ei oleks olnud piisav, et saavutada eripreventiivne eesmärk.

Nimelt nagu kohus on juba varasemalt möönnud, et isik nähes politseid otsustas ringi pöörata ja pääseda sedasi puhumisest. Samuti isik on väitnud, et jõi kuna põletas käe pliidil ära. Kuivõrd lihtsa põletuse korral oleks piisanud ainult paarist pitsist, mis poleks kohtu hinnangul mõõdetud joovet tekitanud, leiab kohus, et isik jõi pühapäeva õhtul alkoholi, teades, et ta peab esmaspäeval asuma juhtima mootorsõidukit, näitab tema kergekäelist ja üleolevat suhtumist kehtestatud liiklusreeglitesse. Seega oli põhjendatud rakendada ka lisakaristust.

Kohus märgib, et isik ei mõelnud mootorsõidukit juhtima asudes oma käitumise võimalikele tagajärgedele. Pidevalt käib meediast läbi, kuidas politsei korraldab alkoholijoobes juhtide tabamiseks kontrollreide ning kuidas politsei on asunud aktiivselt eemaldama alkoholijoobes juhte tänavatelt. Samuti käib meediast läbi, et alkoholijoobes isikute süül on toimunud liiklusavariisid, kus on kas üks või mitu kannatanut ning kus võib olla ka mõni hukkunud. Kohus leiab, et kaebuse esitaja oleks pidanud enne mootorsõiduki rooli istumist mõtlema, mis saab siis, kui ta põhjustab enda või kellegi teise süütu isiku surma.

Ometi otsustas kaebaja võtta riski, et politsei ei peata teda või et tema ei põhjusta liiklusavariid ja sellega seoses kellegi hukkumist või tervisekahjustusi ning asus alkoholijoobes juhtima mootorsõidukit. Kohus leiab, et kohtuväline menetleja on väärteootsuse tegemisel ja lisakaristuse määramisele arvestanud kaebuse esitaja süü suurust. Isik on andnud eluliselt mitte ustutavaid ütlusi alkoholijoobe tekkimise osas, seega oli kohtuvälisele esindajal alust lisakaristuse kohaldamiseks. Isik peaks vastavalt oma vanusele saama aru, et antud tegevus on vale ja ühiskonnas igati taunitav.

Menetlusaluse isiku poolt toimepandud liiklusalase väärteo iseloom näitab ilmselgelt tema üleolevat suhtumist liiklusohutusse ja enda ning kaasliiklejate elusse, tervisesse ja varasse. Seisundis, kus lubatud alkoholi piirmäär väljahingatavas õhus oli ületatud võttis menetlusalune isik teadlikult riski. Teatavasti on risk võimalik oht, igapäevaelu sündmused toimuvad alati mingi ohu foonil ning seetõttu on ka võimalik, et see oht realiseerub. Mootorsõiduki juhtimine seisundis,

4-15-516

kus lubatud alkoholipiirmäär on ületatud kujutab endast liikluses ohu loomist ja on seega objektiivselt ühiskonnas soovimatu ning vastab koosseisule. Kõik liiklejad on kohustatud järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid ja olema liikluses hoolikad ning ettevaatlikud, et vältida ohtu ja kahju tekitamist. Kui juht ei soovi kohandada enda liiklusalast käitumist vastavalt kehtivatele liiklusseaduse sätetele, tuleb ta juhtimiselt kõrvaldada ning välistada tema osalemine liikluses mootorsõiduki juhina, kuivõrd ta on oma suhtumiselt teistele liiklejate ohtlik.

Riigikohus on asunud seisukohale, et olukorras, kus aastast aastasse hukkub purjus juhtide süül riigis kümneid ja saab vigastada sadu inimesi, nõuavad positiivse üldpreventsiooni põhimõtted riigipoolset reaktsiooni, mis annaksid õiguse adressaatidele selge signaali, et liiklusõigusrikkumiste, sh eelkõige mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 05.03.2003.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-26-03, p 5). Kuigi ei ole alust eeldada, et kaebaja paneb tulevikus toime uue samalaadse süüteo, leiab kohus et lisakaristus on õigustatud ja seaduslik.

Isiku väljahingatavas õhus liitri kohta oli alkoholisisaldus 0,37 mg/l +/- 0,05 mg/l, kusjuures laiendmääramatus 0,05 mg/l arvestati isiku kasuks, vähendades mõõtetulemust laiendmääramatuse võrra. Seega on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,32 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Nimelt LS § 224 lg 2 kohaselt, kui isiku väljahingatavas õhus on alkoholinäit 0,25-0,74 milligrammi. Kaebuse esitajal oli peale laiendmääratuse arvestamist alkoholisisaldus väljahingatavas õhus 0,32 mg/l kohta, seega antud näit oli keskmine.

Kohus selgitab, et on üldteada, et juhile keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimisel tehtavatel vigadel võivad olla väga rasked tagajärjed. Seetõttu ei antagi mootorsõiduki juhtimise õigust niisama, vaid tegemist on meetmega kontrollimaks, et isik on oma teadmistelt, oskustelt ja suhtumiselt sobiv mootorsõidukit juhtima. Kui isik otsustab asuda mootorsõidukit juhtima veendumata, kas tema tervislik seisund seda võimaldab, puudub antud isikul teadmised, oskused ja õige suhtumine mootorsõiduki juhtimise õiguse omamiseks. Seega on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt mõistetud lisakaristus oli vajalik ja põhjendatud.

Kohus selgitab, et keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimise eest karistuse määramisel ei saa ega peagi alati arvestama tagajärjega selles mõttes, et kas konkreetse teo toimepanemisele järgnes raske tagajärg liikluses või mitte. Samas peab isikuid, kes arvavad, et alkoholijoobes mootorsõiduki juhtima asumine on normaalne karistama rangelt. Kohus on seisukohal, et Merike Olle’le mõistetud karistuse näol ei ole tegemist ebaproportsionaalse karistusega, õiguserikkumise iseloomu arvestades.

4-15-516

Käesolevas väärteoasjas ei ole kohus tuvastanud Merike Olle käitumises süüd välistavaid asjaolusid. Karistuse mõistmisel arvestatakse KarS § 56 alusel isiku süüd, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistust kergendavaks asjaoluks, on süü tunnistamine, kahetsus. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Isik on süüvõimeline ning süüd välistavad asjaolud puuduvad. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus vastab isiku poolt toimepandud teo raskusele ja karistuse tühistamiseks puudub alus. Samas leiab kohus, et kaebuse esitaja taotlus võimaldada tal mõistetud trahv tasuda ositi on põhjendatud ja kuulub seetõttu rahuldamisele, kuna isik on kaebuses avaldanud, et ta soovib mõistetud rahatrahvi tasuda ositi ning tema sissetulek ühes kuus on kuskil 500 eurot.

Kohus juhindus VTMS § 132 p 1, § 109, § 110, § 111, § 120, LS § 127.

Violetta Kõvask Kohtunik /Digitaalselt allkirjastatud/