4-15-947/4 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-15-947

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 26.02.2015.a, Tallinnas Liivalaia kohtumaja Väärteoasja number 4-15-947 (2303,14,001154) Kohtunik Violetta Kõvask Väärteoasi

R.P 07.02.2015.a kaebus Politseija

Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse

vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits’i 15.01.2015.a otsusele väärteoasjas nr 2303,14,001154. Kaebuse esitaja R.P ,

isikukood: XXX;

elukoht: XXX; sidevahend: XXX; e-mail: XXX; töökoht: OÜ XXX, juhataja. Kohtuväline menetleja

Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri

Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus. Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta R.P 07.02.2015.a kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits’i 15.01.2015.a otsusele väärteoasjas nr 2303,14,001154 kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks rahuldamata.

4-15-947

Jätta Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits’i 15.01.2015.a otsus väärteoasjas nr 2303,14,001154 muutmata.

Vastavalt LS § 127 on R.P kohustatud 5 (viie) tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Maanteeametile.

Kohtuotsuse ärakiri saata R.P-le ning Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitusele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsiooni advokaadist esindaja vahendusel Riigikohtule Harju

Maakohtu kaudu 30 (kolmekümne) päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada kirjalikult Harju Maakohtule 7 (seitsme) päeva jooksul, alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise korral on kohtuotsuse terviktekst kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav

15 (viieteistkümne) päeva möödumisel alates kassatsiooniteate esitamisest.

VAIDLUSTATUD OTSUSE SISU

Kaevatava otsusega karistati R.P Liiklusseaduse ( ) § 224 lg 2 alusel edaspidi LS

juhtimisõiguse äravõtmisega 10 (kümneks) kuuks. Otsusega tehti kindlaks, et R.P juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,37 mg. Kohtuväline menetleja, olles tutvunud väärteoasjas kogutud materjalidega, asus seisukohale, et menetlusalune isik on toime pannud temale inkrimineeritud väärteo ja protokoll on koostatud õigesti. Liiklusseaduse § 69 lõige 3 sätete kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Liiklusseaduse § 224 lõige 2 sätete kohaselt

4-15-947

mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 - 1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 - 0,74 milligrammi - karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Sama paragrahvi lõige 3 punkt 2 sätete kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada §-is 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni ühe aastani, kui isikut on varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud. Korrakaitseseaduse § 37 lg 1 p 1 sätete kohaselt võib politsei või seaduses sätestatud juhul muu korrakaitseorgan joobeseisundile viitavate tunnuste korral kontrollida isiku organismis alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine esinemist. Joobeseisundi kontrollimise või tuvastamise protseduurile võib allutada sõidukijuhi või muu isiku, kui on alust kahtlustada, et isik on toime pannud süüteo, mille koosseisuliseks tunnuseks on joobeseisund, alkoholi piirmäära ületamine või narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamine. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et võib joobeseisundi kontrollimise ja tuvastamise protseduurile allutada ka sõidukijuhi, kui see on vajalik ohu ennetamiseks liikluses. Korrakaitseseaduse § 38 lg 1 sätete kohaselt kontrollib politsei või seaduses sätestatud juhul muu korrakaitseorgan indikaatorvahendiga alkoholi sisaldumist isiku väljahingatavas õhus või tuvastab alkoholijoobe kohapeal tõendusliku alkomeetriga. Kui isikut kontrollitakse indikaatorvahendiga, siis selle positiivse näidu korral alkoholijoobe tuvastamise vajaduse esinemisel tuvastatakse alkoholijoove tõendusliku alkomeetriga või toimetatakse isik tema nõudmisel tervishoiuteenuse osutaja juurde alkoholisisalduse määramiseks veres vereproovi uuringuga.

25.12.2014.a kell 12:08 mõõdeti R.P alkoholisisaldust väljahingatavas õhus tõendusliku alkomeetriga (mõõteseadmega) Dräger Alcotest 7110 EST nr ARDM-0067, mille lõplik lugem oli 0,42 mg/1, laiendmääramatus +/-0,05 mg/1, seega lõpptulemus 0,37 mg/1.

Mõõteseaduse § 5 lg 1 kohaselt on mõõtetulemus jälgitav, kui selle on teinud pädev mõõtja, kasutades taadeldud või kalibreeritud mõõtevahendit ning järgides mõõtemetoodikat.

Korrakaitseseaduse § 38 lg 7 alusel 19.06.2014.a Vabariigi Valitsuse määrusega nr 87 on kehtestatud nõuded isiku väljahingatavas õhus etanoolisisalduse mõõtmise mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele. Menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus etanoolisisaldust alkomeetriga mõõtnud ametnik on läbinud mõõtevahendi kasutamiseks vajaliku väljaõppe. Mõõtevahend oli taadeldud (taatlemistunnistus nr TTRC-14-00209) ning tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli ja mõõteseadme väljatrüki kohaselt on järgitud mõõtmisel mõõtemetoodikat ja isiku väljahingatavas õhus etanoolisisalduse mõõtmise mõõteprotseduuri ja mõõtetulemuste

4-15-947

töötlemise nõudeid. Seega on mõõtetulemus jälgitav ning Mõõteseaduse § 5 lg 2 p 2 kohaselt väärteomenetluses aluseks karistuse määramisel. Võttes arvesse ülaltoodut, asus kohtuväline menetleja seisukohale, et menetlusalune isik juhtis 25.12.2014.a kella 11:51 ajal Tallinnas Põhja pst 33 juures suunaga Soo tn poole mootorsõidukit Citroen Berlingo reg.märk XXX isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,37 milligrammi.

Väärteo toimepanek on tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega. Vastulauset ei ole menetlusalune isik esitanud. Oma sellise tegevusega rikkus R.P LS § 69 lg 3 /Mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem/ nõudeid, pannes toime väärteo, milline on kvalifitseeritav LS § 224 lg 2 /Mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni/ järgi. Otsusest nähtub, et R.P teos puuduvad karistust raskendavad ja kergendavad ajaolud. Kohtuväline menetleja arvestas otsuse tegemisel asjaoludega, et sõiduki juhtimine seisundis, kui lubatud alkoholipiirmäär on ületatud, on üks raskemaid liiklusalaseid rikkumisi ning tegemist on enamohtliku väärteoga - selles seisundis seab juht reaalsesse ohtu nii iseenda kui kaasliiklejate elu, tervise ja vara.

Menetlusalust isikut iseloomustab asjaolu, et 31.03.2014.a karistati teda väärteoasjas nr 2376,14,001168 Liiklusseaduse § 224 lg 1 järgi mootorsõiduki alkoholipiirmäära ületavas seisundis juhtimise eest. Otsus jõustus 25.04.2014.a ning on Karistusregistri andmete kohaselt kehtiv karistus. Seega on R.P isikuks, keda on varem Liiklusseaduse §-s 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Määratud karistus ei ole mõjutanud isikut liikluses seaduskuulekalt käituma - lisaks eeltoodule omab isik Karistusregistri andmete kohaselt veel kaheksat kehtivat karistust liiklusalaste nõuete rikkumise eest. Määratud rahatrahvid on jäetud seaduses ettenähtud aja jooksul tasumata, isik jätkab õigusrikkumiste toimepanemist.

4-15-947

Karistuse määramisel tuleb aga muuhulgas lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning õiguskorra alla kuulub ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kui ka juhi kohustuste täitmist, kuid kes ei soovi neid kohustusi täita. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt saab järeldada, et menetlusalune isik veendus eelnevalt alkoholi tarvitades selles, et ta on viinud ennast seisundisse, milline on juhile keelatud ja sellele vaatamata pidas vajalikuks asuda sõidukit juhtima ega astunud samme selleks, et oma seisundit kindlaks teha. Seetõttu ja lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest asus menetleja seisukohale, et R.P tuleb liiklusest pikemaks ajaks kõrvaldada ning kohaldada põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist.

Võttes arvesse ülaltoodut ja juhindudes KarS § 481 lõikest 1 ja KarS § 56 lõikest 1, määras kohtuväline menetleja R.P-le karistuseks LS § 224 lg 2 alusel põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõigus äravõtmise 10 (kümneks) kuuks.

KAEBUSE SISU

07.02.2015.a esitas R.P kaebuse Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri

Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits’i 15.01.2015.a otsusele väärteoasjas nr 2303,14,001154 kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks. Kaebuse kohaselt on kaebaja firma OÜ XXXjuht (juhatuse liige).

Firma tegeleb mitmesuguste ehitusalaste teenuste osutamisega. Oma ettevõtte tegevusala iseloomu tõttu teostab kaebuse esitaja kontrolli tööde teostamise üle mitmetel objektidel nii Tallinnas kui ka väljaspool linna. Kontrolli teostamine nõuab mobiilsust, mis on võimatu ilma transpordivahendiga liiklemiseta. Karistus sõidukijuhtimise loast ilma jätmise läbi teeb kaebuse esitaja jaoks võimatuks oma kohustuste täitmise ja jätab ta seega ilma tegelikust kontrollist oma firma tegevuse üle.

Kooskõlas Liiklusseaduse § 224 lg 2 sama teo eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50-1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25-0,74 milligrammi karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni.

4-15-947

Ülal nimetatud seadusesättest tuleneb, et põhikaristusena võib kohaldada kas rahatrahvi, aresti või transpordivahendi juhtimise õigusest ilmajätmist. Kaebuse esitaja ei palu enda karistusest vabastamist. Kaebuse esitaja palub muuta karistus transpordivahendi juhtimise õigusest ilmajätmise läbi rahatrahviks. Karistus transpordivahendi juhtimise õigusest ilma jätmise läbi oli määratud põhikaristusena Liiklusseaduse § 224 lg 2 järgi. Lähtudes Liiklusseaduse § 224 lg 2 järgse põhikaristuse maksimaalmäärast (transpordivahendi juhtimise õigusest ilmajätmine 12 kuuks, rahatrahv 300 trahviühikut) ning arvestades, et kaebuse esitajale määrati karistuseks transpordivahendi juhtimise õigusest ilmajätmine 10 kuuks, palub kaebuse esitaja muuta põhikaristuse viisi ning määrata talle rahatrahv 250 trahviühikut.

Põhikaristuse viisi muutmine transpordivahendi juhtimise õigusest ilma jätmisest rahatrahviks võimaldab kaebuse esitajal jätkata firmajuhi tegevust; samas on aga karistus rahatrahvi maksmise näol ekvivalentne karistusega transpordivahendi juhtimise õigusest ilmajätmise läbi.

Kooskõlas Karistusseadustiku § 56 lg 1 karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Kaebuse esitaja arvates tuleb vaidlustatavale otsusele esitatud kaebuse läbi vaatamisel võtta arvesse järgmisi asjaolusid: (1) kaebuse esitaja on oma süüd teadvustanud (2) kaebuse esitajale on avaldanud kasvatavat mõju juba fakt, et tema suhtes on algatatud väärteomenetlus Liiklusseaduse § 224 lg 2 järgi ning kaebuse esitaja on kindlalt otsustanud enam mitte panna toime taolisi rikkumisi (3) kaebuse esitaja ei tekitanud rikkumise käigus varalist kahju teistele liikluses osalejatele ning ta aitas aktiivselt kaasa menetlusdokumentide koostamisele. Kaebuse esitaja palub kohtul arvesse võtta, et kaebuse esitaja poolt rikkumise toimepanemise ajal oli transpordi ja jalakäijate liikluse intensiivsus minimaalne, st avariiolukorra tekkimise võimalus oli väike. Muidugi ei vähenda see asjaolu kaebuse esitaja süüd, mida ta tunnistab, kuid lubab tema arvates mitte kohaldada antud juhul täiendavat karistust transpordivahendi juhtimise õigusest ilmajätmise näol. Ülaltoodut aluseks võttes ning juhindudes V™S § 2, § 5 p 3, § 19 lg 1 p 2, § 114 lg 4, § 132 p 2, § 138, KrMS § 172, KarS § 56 lg 1 palun kaebaja kohut tühistada vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits otsus väärteoasjas nr 2303,14,001154, millega kaebuse esitajale määrati karistus transpordivahendi juhtimise õigusest ilmajätmine 10 kuuks ja võtta väärteoasjas

4-15-947

nr 2303,14,001154 vastu uus otsus, millega määrata kaebuse esitajale karistuseks 250 trahviühiku suurune rahatrahv.

Kaebuse esitaja on oma kaebuses väljendanud nõusolekut kaebuse lahendamiseks kirjalikus menetluses. Samuti ei soovi kaebaja kaitsja osalemist kaebuse läbi vaatamisel. Kohtuvälise menetleja on omapoolse kirjaliku seisukoha seoses kaebusega esitanud 19.02.2015.a.

Kohtuvälise menetleja kirjalikust vastusest nähtub, et kohtuväline menetleja on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kaebuses maakohtule palub R.P tühistada kohtuvälise menetleja poolt tehtud otsus väärteoasjas nr 2303,14,001154, millega määrati kaebajale karistuseks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 10-ks kuuks ning teha asjas uus otsus, millega määrata karistuseks 250 trahviühiku suurune rahatrahv. Taotlust põhjendab kaebaja asjaoludega, et ta on ettevõtte OÜ XXXjuhatuse liige. Firma tegevusalaks on ehitusalaste teenuste osutamine. Mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmine teeb kaebuse esitajal võimatuks oma kohustuste täitmise ja jätab seega ilma tegelikust kontrollist firma tegevuse üle. Põhikaristuse liigi muutmine rahatrahviks võimaldab kaebuse esitajal jätkata firma juhi tegevust.

Kohtuväline menetleja, olles tutvunud R.P kaebusega ning väärteoasjas kogutud materjalidega asus seisukohale, et kaebaja süüline käitumine LS § 69 lg 3 nõuete rikkumisel on aset leidnud, tema poolt toime pandud ja tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega ning väärtegu on õigesti kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 järgi. Menetlusaluse isiku poolt toimepandud väärtegu on õigusvastane ja KarS § 30 ja § 27 alusel õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. R.P võttis keelatud seisundis mootorsõidukit juhtides riski. On üldteada, et keelatud seisundis mootorsõiduki juhil võib juhtimisel oluliselt suurema tõenäosusega ohtlikke vigu ette tulla, kui juhil, kes ei ole alkoholi mõju all ja nendel vigadel võivad olla väga rasked tagajärjed.

Seetõttu ei antagi mootorsõiduki juhtimise õigust niisama, vaid tegemist on meetmega kontrollimaks, et isik on oma teadmistelt, oskustelt ja suhtumiselt sobiv mootorsõidukit juhtima.

Isiku puhul, kes teadlikult ja tahtlikult viib ennast juhile keelatud seisundisse ja enne mootorsõidukit juhtima asumist ei kontrolli reaalselt oma seisundit ning korduvalt paneb toime liiklusalaseid väärtegusid, selline kindlus ilmselgelt puudub. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistamise mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras kohtuväline menetleja

4-15-947

menetlusalusele isikule LS § 224 lg 2 järgi põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 10-ks kuuks.

Väärteoasjas kogutud materjalidest nähtuvalt saab teha järelduse, et isiku süü käesolevas väärteoasjas on keskmine. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et isiku poolt kaebuses avaldatud põhjendused mootorsõiduki juhtimisõiguse olulisuse kohta, ei saa mõjutada isiku süü suurust määral, mis annaks aluse kohtuvälise menetleja poolt tehtud otsuse muutmiseks karistuse liigi osas. Karistusregistri andmetel on menetlusalusel isikul 10 kehtivat väärteokaristust sh ka samaliigilise väärteo toimepanemise eest, varasemalt määratud rahatrahvid on kõik jäetud seadusega ettenähtud aja jooksul tasumata.

Seega on rahatrahv karistusliigina ennast ammendanud ja isiku suhtes on põhjendatud teiseliigilise karistuse s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamine. Lähtudes isiku süü suurusest ja karistuse eripreventiivsest eesmärgist (varasemad karistused sh LS § 224 lg 1 rikkumise toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmine 5 kuuks ei ole suutnud mõjutada teda seaduskuulekalt käituma), on kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus õiglane ja proportsionaalne. Kuivõrd liiklusseaduses on karistusraamid laia vahemikuga arvestades alam ja ülemmäära, tuleb karistuse määramisel lähtuda erinevate liiklusalaste rikkumiste taunitavusest ning rikkumise võimalikest tagajärgedest.

Kohtuväline menetleja on seisukohal, et liikluskasvatuse eesmärk on kujundada üksteisega arvestavaid liiklejaid, kellel on ohutu liiklemise harjumused ja kes tajuvad liikluskeskkonda ning hoiduvad käitumast teisi liiklejaid ohustavalt ja liiklust takistavalt. Iga õigusvastase teo toimepanemine ohustab üldist turvalisust. Üldohtlike süütegude kaitsvaks õigushüveks on eelkõige inimese elu. Üheks vahendiks selle eesmärgi täitmisel on rikkujate mõjutamine läbi selliste karistuste määramiste, mis mõjutavad nende elukorraldust ja suunavad neid edaspidi rikkumisi mitte toime panema.

Menetlusalusele isikule inkrimineeritud väärtegu ei olnud juhuslikku laadi vaid tahtlikult toime pandud. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et isiku selline käitumine näitab ilmselgelt tema hooletut suhtumist talle lasuvatesse kohustustesse. Kuna menetlusaluse isiku poolt toime pandud rikkumine on vaadeldav enamohtliku väärteona, siis isiku hooletus ei piirdu ainult tema endaga vaid selle hooletusega on hõlmatud ka teiste kaasliiklejate elu, tervis ja vara. Nende eesmärkide näol on tegemist väga kaalukate põhiseaduslike huvidega, mis kaaluvad R.P kohustuste piirangud üles.

Lähtudes eelpool toodust palub kohtuväline menetleja jätta kaebus rahuldamata ning kohtuvälise menetleja otsus muutmata.

4-15-947

KOHTU SEISUKOHT Kohus leiab, et R.P 07.02.2015.a kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri

Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits’i 15.01.2015.a otsusele väärteoasjas nr 2303,14,001154 kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks tuleb jätta rahuldamata järgnevatel põhjustel.

V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused. V™S § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 9) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §s

87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile.

Väärteoprotokollist nr AB1261656 nähtub, et R.P juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus 0,42 mg/l +/- 0,05 mg/l, seega mitte väiksem kui 0,37 mg/l. Alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mõõdeti mõõteseadmega DRÄGER ALCOTEST 7110EST ARDM-0067, taatlustunnistus nr TTRC-14- 00209.

Tunnistaja Tanel Ingermaa ütlustest nähtub, et 25.12.2014.a kell 11:51 andis isik peatumismärguande mootorsõidukile Citroen Berlingo (registreerimismärk XXX), mis liikus

Põhja pst 33 suunaga Soo tänavale. Mootorsõidukit juhtis R.P (ik: XXX). Mootorsõiduki juhi kontrollimisel indikaatorvahendiga selgus, et isiku väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,40 mg/l kohta. Indikaatorvahendi kasutamise protokoll, mille kohaselt R.P kontrolliti 25.12.2014.a kell 11:51 Alcoquant 6020 A104472 ning tuvastati, et isikul on alkoholijoove. Täpsemalt oli tema

4-15-947

väljahingatavas õhus alkoholisisaldus 0,40 mg/l kohta. Protokollist nähtub ka asjaolu, et indikaatorvahendi järgmine kontroll on 19.05.2015.a.

Tõendusliku alkomeetri DRÄGER ALCOTEST 7110EST seerianumbriga ARDM-0067, taatlustunnistus nr TTRC-14-00209, järgmine hooldus 06/2015.a näitas R.P väljahingatavas õhus olevaks alkoholisisalduseks 0,42 mg/l, millest arvestati maha laiendmääramatus 0,05 mg/l, seega lõplikuks tulemuseks saadi 0,37 mg/l. Protokolli kohaselt R.P kõne oli selge, silmadel oli punetus ning ta mäletab viimase 24-tunni sündmusi.

Sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus, millest nähtub, et R.P kõrvaldati mootorsõiduki juhtimiselt LS § 91 lg 2 p 2 alusel, s.t et on alust arvata, et R.P veres või väljahingatavas õhus on alkoholi üle lubatud piirmäära või ta on joobeseisundis. Kõrvaldamise lõppemise tingimusena nähti ette kuni asjaolude äralangemiseni.

Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuv, et Harju maakonnas, Tallinna linnas Sadama 25 peatati kinni R.P poolt juhitud mootorsõiduk, kes allutati joobeseisundi tuvastamisele. Vastavalt protokollile kasutati joobeseisundi tuvastamiseks Dräger Alcotest 7110

EST, seerianumber ARDM-0067. Alkomeetri taatlustunnistuse nr TTRC-14/00209, mille järgmine hooldus on 06/2015.a. Vastavalt protokollile oli tõendusliku alkomeetri lugem 0,42 mg/l kohta, laiendmääratus oli 0,05 mg/l kohta ning mõõtetulemuseks saadi 0,37 mg/l kohta.

Väärteootsus, millest nähtub, et R.P juhtis 25.12.2014.a kell 11:51 mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,37 mg/l. Karistusregistri väljavõtte, mille kohaselt R.P on 10 kehtivat väärteokaristust, millest

9 on mõistetud liiklusseaduse rikkumise eest. Viimati karistati R.P 08.10.2014.a, kuna tema isikuna, kelle on juhtimisõigus peatatud, kehtetuks tunnistatud või kellelt on mootorsõiduki või trammi juhtimisõigus ära võetud juhtis mootorsõidukit. Samuti on R.P korduvalt karistatud turvavööta sõidu ees ning suurima lubatud sõidukiiruse ületamise eest 21-40 km/h. 31.03.2014.a karistati R.P LS § 224 lg 1 alusel mootorsõiduki juhtimise eest juhile keelatud seisundis sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 (viieks) kuuks.

Isikule on karistusteks määratud nii rahatrahve kui ka areste. Väljavõtte kohaselt on R.P-le mõistetud rahatrahvid tasumata.

Kaebusest nähtub, et R.P ei vaidlusta asjaolu, et tal mõõdeti politsei poolt alkoholijoove kohtuvälise menetleja otsuses näidatud ajal ja kohas, samuti on rikkumine

4-15-947

tõendamist leidnud tõendusliku alkomeetri näiduga. Protokollist nähtub, et Harju maakonnas, Tallinna linnas Sadama 25 peatati kinni R.P poolt juhitud mootorsõiduk, kes allutati joobeseisundi tuvastamisele. Protokollist nähtuvalt kasutati joobeseisundi tuvastamiseks Dräger Alcotest 7110 EST, seerianumber ARDM-0067. Alkomeetri taatlustunnistus nr TTRC-14/00209, mille järgmine hooldus on 06/2015.a, mis tähendab, et seade oli taadeldud ja töökorras. Vastavalt tõendusliku alkomeetri näidule oli lugem 0,42 mg/L kohta, laiendmääratus oli 0,05 mg/L kohta ning mõõtetulemuseks saadi 0,37 mg/L kohta. Seega juhtis R.P mootorsõidukit isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,37 milligrammi. Seega väärteo toimepanek R.P poolt on leidnud tõendamist.

Seega on kohus seisukohal, et R.P poolt toimepandud väärtegu on tuvastamist leidnud ning tema tegu vastab LS § 224 lg 2 sätestatud väärteo objektiivsetele tunnustele /Mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi - karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni/. LS § 224 lg 3 p 1 sanktsioon annab kohtule või kohtuvälisele menetlejale õiguse kohaldada lisakaristust sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud. Kohus leiab, et R.P pani teo toime tahtlusega, sest ta istus mootorsõiduki rooli olles eelnevalt tarvitanud alkoholi. Sellest tulenevalt ei saa rääkida teo toimepanemisest ettevaatamatusest, seega on tegu toimepandud tahtlikult. Kohus on seisukohal, et õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei esine ning kohtuväline menetleja ei ole rikkunud väärteomenetluse sätteid. Kohus märgib, et määratud karistus on kooskõlas karistuse kohaldamise alustega.

Karistuse mõistmisel arvestatakse süüdlase isikut, süü suurust, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalusega mõjutada isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Karistusseadustiku §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb sellise hinnangu

4-15-947

andmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks.

Kohus peab vajalikuks selgitada täiendavalt mõnda asjaolu. Väide, et kuivõrd kaebaja on OÜ XXXjuhtaja ning tööiseloomu arvestades kaotaks ta mootorsõiduki juhtimisõiguseta kontrolli oma firma tegevuse üle, on paljasõnaline. Kohus märgib, et isik oleks pidanud sellele asjaolule mõtlema varem, enne kui ta otsustas asuda juhtima mootorsõidukit alkoholijoobes. Ei esine ühtegi selgitust või põhjust, mis lubaks asuda isikul juhtima mootorsõidukit alkoholijoobes. Kaebuse esitaja oli teadlik, et ta on tarvitanud alkoholi, seega oli ta teadlik, et tal on alkoholijoove, kuid ometi otsustas ta asuda juhtima mootorsõidukit mõtlemata, et kinnipidamisel teda karistatakse ja talle võidakse karistuseks määrata mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine.

Kohus nõustub seisukohaga, et ainult erandlikke asjaolude esinemisel saab jätta juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamata. Nimelt Riigikohus on asunud seisukohale, et KarS § 50 lg 2, kohaselt ei või isikult võtta ära mootorsõiduki juhtimise õigust juhul, kui ta kasutab mootorsõidukit seoses invaliidsusega, välja arvatud siis, kui ta juhtis mootorsõidukit joobeseisundis. Mootorsõiduki kasutamine seoses invaliidsusega tähendab seda, et isik kasutab puudest tingitult enda igapäevase elu korraldamisel liiklemiseks mootorsõidukit. Seaduse mõttest tulenevalt peab seejuures mootorsõiduki kasutamine olema isiku puude tõttu vältimatult vajalik (Riigikohtu kriminaalkolleegium 12.02.2008.a otsuses nr 3-1-1-91- 07, p 7).

Selleks tuleb tuvastada, kas isikul on tuvastatud puue vastavalt sotsiaaltoetuste seaduses sätestatud puude mõistega. Kohus uurinud väärteotoimikus olevaid materjale ei ole tuvastanud, et kaebuse esitajal esineks puue, mille alusel peaks talle juhtimisõiguse alles jätma. Asjaolu, et isikul on seoses tööülesannete täitmisega vaja juhtimisõigust, peaks isikul iga päev meeles olema ning sundima teda hoiduma liiklusnõuete rikkumisest. Seega peaks isik ise tegema kõik selleks, et ta järgiks liiklusnõudeid, säilitades sellega nii juhtimisõiguse kui ka rahalised vahendid.

Samuti peaks isik, kes on saanud juhtimisõiguse ning on seetõttu teadlik liiklusnõuetest, olema teadlik ka sellest, et tema enese liiklusnõuetega vastuolus olev käitumine võib põhjustada juhtimisõiguse äravõtmise. Teiseks pöörab kohus tähelepani kaebaja väitele, et rikkumise toimepanemise ajal oli transpordi ja jalakäijate intensiivsus minimaalne, s.t avariiolukorra tekkimise võimalus oli väike. Kohus märgib, et antud väide on ennastõigustav ja antud soovist saada kaebemenetluses endale soodsam karistus. Antud juhul ei oma tähtsust, kas rikkumise toimepanemise ajal oli liiklustihedus suur või mitte, oluline on, et R.P otsustas istuda mootorsõiduki rooli olles eelnevalt tarvitanud alkoholi.

Kohus selgitab, et keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimise eest karistuse määramisel ei saa ega peagi alati arvestama tagajärjega selles mõttes, et kas konkreetse teo toimepanemisele

4-15-947

järgneks raske tagajärg liikluses või mitte. Samas peab isikuid, kes arvavad, et alkoholijoobes mootorsõiduki juhtima asumine on normaalne karistama rangelt. Seega ei ole oluline, kas antud teo puhul esines varaline kahju või mitte, isik rikkus seadust ja teda peab selle eest vastavalt karistama.

Kohus märgib, et kaebaja kaebuses väljendatud väide, et ta on oma süüd teadvustanud, on paljasõnaline. Kuna kaebuse esitaja otsustas juhtida mootorsõidukit alkoholijoobes, ei olnud ta endale järelikult teavitanud võimalusest, et ta võib kaotada juhtimisõiguse või ta lootis, et ta ei jää politseile õigusrikkumisega vahele. Kohus lisab, et isik oleks pidanud mõtlema oma käitumise võimalikele tagajärgedele. Pidevalt käib meediast läbi, kuidas politsei korraldab alkoholijoobes juhtide tabamiseks kontrollreide ning kuidas politsei on asunud aktiivselt eemaldama alkoholijoobes juhte tänavatelt. Samuti R.P poolt toimepandud rikkumine tuvastati 25.12.2014 (s.o päev peale jõule) ning meedia väljaannetest nähtub, et politsei lubas pühade ajal tulla välja täiendavate jõududega. Seda just selleks, et tabada roolijoodikuid ja kiiruseületajaid. Meediast käib tihti läbi, et alkoholijoobes isikute süül on toimunud liiklusavariisid, kus on kas üks või mitu kannatanut ning kus võib olla ka mõni hukkunud. Kohus leiab, et kaebuse esitaja oleks pidanud enne mootorsõiduki rooli istumist mõtlema, mis saab siis, kui ta põhjustab enda või kellegi teise süütu isiku surma. Ometi otsustas kaebuse esitaja võtta riski, et politsei ei peata teda või et tema ei põhjusta liiklusavariid ja sellega seoses kellegi hukkumist või tervisekahjustusi ning asus alkoholijoobes juhtima mootorsõidukit. Kohus leiab, et kaebuse esitaja ei mõelnud oma tegevuse võimalikele tagajärgedele sellel hetkel, kui ta otsustas istuda autorooli alkoholijoobes. Isiku käitumine kohtu hinnangul oli ülimalt vastutustundetu.

Veel märgib kohus asjaolu, et kaebaja on väitnud, et kaebajale on avaldanud kasvavat mõju asjaolu, et tema suhtes on algatatud väärteomenetlus LS § 224 lg 2 alusel ning ta on sellest tulenevalt otsustanud kindlat taolisi rikkumise enam toime mitte panna. Antud väide on paljasõnaline, kuivõrd karistusregistrist nähtub, et isikut on varasemalt karistatud juba LS § 224 lg 1 alusel. Nimelt karistati R.P 31.03.2014.a mootorsõiduki joobes juhtimise eest juhtimisõiguse äravõtmisega 5 (viieks) kuuks. Kuivõrd isik pani uuest ainult loetud kuud

(täpsemalt 8 kuud) pärast eelmist rikkumist uuest samasuguse rikkumise toime, ei ole kohtu hinnangul ta teinud oma eelmise käitumise põhjal minisuguseid järeldusi ja mõistnud, et mootorsõidukit ei tohi juhtida, kui isik on tarvitanud alkoholi.

Samuti märgib kohus, et R.P on väitnud, et ilma mootorsõiduki juhtimisõiguseta kaotab ta kontrolli oma ettevõtte üle. Samas 25.04.2014.a kohtuotsusega võeti temalt ära

4-15-947

mootorsõiduki juhtimisõigus 5 kuuks. Kuidas suutis isik selle 5 kuu jooksul, siis oma ettevõtet juhtida? Kuivõrd Äriregistrist nähtub, et ettevõtte on siiani tegutsev, järelikult leidis R.P mingisuguse mooduse ka ilma juhiloata ettevõtet juhtida. Kohus juhib tähelepanu, et R.P näol on tegemist vastutustundeta isikuga, kes rikub liiklusseadust tahtlikult. Nimelt R.P-lt võeti juhtimisõigus ära 31.03.2014.a otsusega, mis jõustus 25.04.2014.a. Isik teadis, et tal ei ole 5 kuud õigust juhtida mootorsõidukit, ometi otsustas ta teadlikult ja tahtlikult korduvalt juhtida mootorsõidukit. Nimelt karistati teda 13.05.2014.a, 29.08.2014.a ja 08.10.2014.a mootorsõiduki juhtimise eest isiku poolt, kellel on juhtimisõigus peatatud. Seega esimest korda jäi R.P juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimiselt vahele vähem kui kuu peale otsuse jõustumist, millega ta kaotas mootorsõiduki juhtimisõiguse 5 kuuks. Kohtu hinnangul ei ole R.P poolt toimepandud kolm sellist rikkumist juhuslikud. Isik teadvalt otsustas rikkuda liiklusseadust, lootuses, et ta ei jää vahele. Mis puudutab kaebaja väidet, et ta aitas aktiivselt kaasa menetlusdokumentide koostamisele, siis see väide on asjakohatu. Tema „aktiivne“ osa seisnes ainult selles, et ta andis oma isikuandmed ja andis paar allkirja, see ei ole aktiivne kaasaaitamine. Kui politsei peab isiku kinni, siis on isik kohustatud ennast tuvastama, s.t ta peab politseile andma oma andmed ja vajadusel andma mõned allkirjad väärteos kogutud tõenditele (näiteks väärteoprotokoll, mõõteseadme väljatrükile jne). See on isiku kohustus, kuivõrd allkirja lisades saab ta kontrollida, kas politsei on täitnud kõik dokumendid õigesti ning nendes ei esine ühtegi viga. Seega väide, et ta aitas aktiivselt menetlusdokumentide koostamisele kaasa ei ole KarS § 57 lg 1 p 1 alusel käsitletav süüteo avastamisele aktiivse kaasaaitamisena, seega ei ole selle näol tegemist karistust kergendava asjaoluga. Mis puudutab karistust üleüldiselt kergendavate asjaolude olemasolu. Siis kohus märgib, et kergendavad asjaolud puuduvad. Kohtueelses menetluses ei ole isik avaldanud kahetsust ning arvestades eelpool selgitatud asjaolusid ei loe kohus R.P süü tunnistamist kergendavaks asjaoluks.

Kaebaja soov, et juhtimisõiguse äravõtmine karistusena asendatakse 250 trahviühiku suuruse karistusega on asjakohatu. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et arvestades isiku korduvat karistamist liiklusalaste süütegude eest rahatrahvidega, millest enamus on jäetud tähtaegselt tasumata, on rahatrahv karistusliigina ennast ammendanud. Seega on põhjendatud teiseliigilise karistuse s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamine. Sellest tulenvalt ei saa kuidagi rääkida mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist karistusena asendamiseks 250

4-15-947

trahviühiku suuruse rahatrahviga. Isikule ei mõju ilmselgelt rahatrahv kui karistus, kuna isik on hoolimata rahatrahvi määramisest ikkagi jätkanud liiklusalaste süütegude toimepanemist. Samuti märgib kohus, et R.P-le ei mõjunud ka 5 kuuline mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine, seega arvestades karistusõiguse eripreventiivseid eesmärke peab uue süüteotoimepanemisel määratav karistus olema rangem eelmisest karistusest. Mis puudutab kaebaja väidet, et rahatrahv oleks ekvivalentne mootorsõiduki juhtimisõiguse ilmajätmisega. Antud karistused ei ole kuidagi võrdväärsed. Kohus leiab, et isik, kes on varasemalt saanud niivõrd mitmel korral karistuseks rahatrahve, ei ole neid tasunud, ei sa teda karistada rahalise karistusega. Iga uue süüteo toimepanemisele peab järgnema eelmisest karmim karistus. Kuivõrd mootorsõiduki juhtimine alkoholijoobes on läinud massiliseks, tuleb kõiki LS rikkujad karmilt karistada. Kui isik, ei arvesta alkoholijoobes mootorsõidukit juhtima asudes võimalikke fataalsete tagajärgedega süütutele isikutele, suhtub ta ilmselgelt üleolevalt teistesse isikutesse ning on ära teeninud rangema karistuse kohaldamise. Kohus leiab, et sellisele suhtumisele peab piiri tõmbama. Kui isikul on õigus oma teo tagajärjel mitte arvestada võimalikke hukkunutega, siis on kohtuvälisel menetlejal õigus isikule määrata vastav põhikaristus. Kohus lisab, et selleks, et kaitsta kaasliiklejate eluõigust on üheks eesmärgi täitmise vahendiks rikkujate mõjutamine selliste karistuste määramiste abil, mis mõjutavad nende elukorraldust ja suunavad neid edaspidi rikkumisi mitte toimepanema.

Menetlusaluse isiku poolt toimepandud liiklusalase väärteo iseloom näitab ilmselgelt tema üleolevat suhtumist liiklusohutusse ja enda ning kaasliiklejate elusse, tervisesse ja varasse. Seisundis, kus lubatud alkoholi piirmäär väljahingatavas õhus oli ületatud võttis menetlusalune isik teadlikult riski. Teatavasti on risk võimalik oht, igapäevaelu sündmused toimuvad alati mingi ohu foonil ning seetõttu on ka võimalik, et see oht realiseerub. Mootorsõiduki juhtimine seisundis, kus lubatud alkoholipiirmäär on ületatud kujutab endast liikluses ohu loomist ja on seega objektiivselt ühiskonnas soovimatu ning vastab koosseisule. Kõik liiklejad on kohustatud järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid ja olema liikluses hoolikad ning ettevaatlikud, et vältida ohtu ja kahju tekitamist. Kui juht ei soovi kohandada enda liiklusalast käitumist vastavalt kehtivatele liiklusseaduse sätetele, tuleb ta juhtimiselt kõrvaldada ning välistada tema osalemine liikluses mootorsõiduki juhina, kuivõrd ta on oma suhtumiselt teistele liiklejate ohtlik. Antud seisukohta kinnitab kohtu hinnangul ka asjaolu, et isik on eelnevalt teadvalt asunud juhtima mootorsõidukit omamata kehtivat juhiluba ning juhtinud mootorsõidukit alkoholijoobes.

4-15-947

Kohus leiab, et sellist tegu toime pannes pidanuks piisava elukogemusega ja juhtimiskogemusega juht teadma seda, et ta ei ole võimeline ootamatult teele ilmuva takistuse ees peatuma. Kohus leiab, et isik, kes on omanud mootorsõiduki juhtimisõigust piisavalt kaua aega on kindlasti selle ajajooksul liikluses kogenud ootamatuid takistusi. Seda enam, et kaebuse esitaja näol on tegemist isikuga, kes igapäevaselt teenib oma sissetuleku auto kasutamise teel. Seega leiab kohus, et isik peaks väga hästi teadma, kui raske on õigel ajal reageerida, kui teele ilmub ootamatu takistus.

Üldteada on asjaolu, et alkoholijoobes isikul on reageerimiskiirus aeglasem ja seega ei oleks kaebuse esitaja olnud võimeline piisavalt kiiresti reageerima, et hoida ära võimalik raske tagajärg. Kuigi ei ole alust eeldada, et isik uuesti otsustaks asuda juhtima mootorsõidukit alkoholijoobes, leiab kohus, et isiku suhtumine LS on kergekäeline. Isik teades, et ta on tarvitanud alkoholi, ei veendunud enne mootorsõiduki juhtima asumist, et ta ei ole juhile keelatud seisundis. Kohus leiab, et selline suhtumine kaebuse esitaja poolt näitab tema hoolimatust ümbritseva suhtes. Isik teadis, et ta on tarvitanud alkoholi, et ta alles mõned tunnid tagasi lõpetas alkohol tarvitamise ning ometi ta ei veendunud enne mootorsõiduki juhtima asumist, et ta ei ole juhile keelatud seisundis. Riigikohus on asunud seisukohale, et olukorras, kus aastast aastasse hukkub purjus juhtide süül riigis kümneid ja saab vigastada sadu inimesi, nõuavad positiivse üldpreventsiooni põhimõtted riigipoolset reaktsiooni, mis annaksid õiguse adressaatidele selge signaali, et liiklusõigusrikkumiste, sh eelkõige mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 05.03.2003.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-26-03, p 5). Kuigi ei ole alust eeldada, et kaebaja paneb tulevikus toime uue samalaadse süüteo, leiab kohus et range karistuse kohaldamine on õigustatud ja seaduslik. Isiku väljahingatavas õhus liitri kohta oli alkoholisisaldus 0,42 mg/l +/- 0,05 mg/l, kusjuures laiendmääramatus 0,05 mg/l arvestati isiku kasuks, vähendades mõõtetulemust laiendmääramatuse võrra. Seega on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,37 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Mõõtetulemus 0,37 mg/l kohta on LS § 224 lg 2 kohaselt keskmine, seega on määratud karistuse kohaldamine kohtu hinnangul õigustatud. Käesolevas väärteoasjas ei ole kohus tuvastanud R.P-le käitumises süüd välistavaid asjaolusid. Karistuse mõistmisel arvestatakse KarS § 56 alusel isiku süüd, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Isik on süüvõimeline ning süüd välistavad asjaolud puuduvad. Eeltoodust tulenevalt

4-15-947

asub kohus seisukohale, et kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus vastab isiku poolt toimepandud teo raskusele ja karistuse tühistamiseks või asendamiseks puudub alus.

Kohus juhindus V™S § 132 p 1, § 109, § 110, § 111, 120, LS § 127.

Violetta Kõvask Kohtunik /Digitaalselt allkirjastatud/