3-13-497/53 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Maili Lokk ja Einar Vene Otsuse tegemise aeg ja koht

26. veebruar 2015, Tartu Haldusasja number 3-13-497 Haldusasi P.K. kaebus Võru Linnavalitsuse 16. jaanuari 2013. a korralduse nr 14 tühistamiseks ja Võru Linnavalitsuse kohustamiseks maksta P.K. le sotsiaaltoetust Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 4. juuli 2013. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus P.K. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja P.K. Vastustaja Võru Linnavalitsus

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 4. juuli 2013. a otsus muutmata.

2. Jätta rahuldamata apellandi taotlus asjas istungi korraldamiseks ja kaebajale riigi õigusabi korras esindaja määramiseks.

3. Jätta läbi vaatamata taotlus kaebaja vabastamiseks tõendite esitamise kohustusest. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 30. märts 2015).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. P.K. esitas 28. detsembril 2012 Võru Linnavalitsusele avalduse ravimite ostu kompenseerimiseks. Võru Linnavalitsuse 16. jaanuari 2013. a korraldusega nr 14 keelduti P.K. sotsiaaltoetuse maksmisest, kuna P.K. , tema abikaasa ja nende täisealise poja netosissetulek kokku ületab toimetulekupiiri.

2. P.K. esitas kaebuse Võru Linnavalitsuse 16. jaanuari 2013. a korralduse nr 14 tühistamiseks ja Võru Linnavalitsuse kohustamiseks maksta P.K. sotsiaaltoetust.

3. Tartu Halduskohtu 4. juuli 2013. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel:

3.1. Võru Linnavolikogu on sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 23 alusel kehtestanud 22. detsembri 2010. a määrusega nr 29 „Sotsiaaltoetuste määramise ja maksmise korra“ (Kord). Selle määruse § 2 lg 2 p-st 3 tulenevalt on ravimitoetus määratletud sissetulekust sõltuva sotsiaaltoetusena. Korra § 3 lg 1 järgi makstakse sissetulekust sõltuvat toetust allpool toimetulekupiiri elava(te) isiku(te) toimetuleku soodustamiseks. Vastavalt 2012. a riigieelarve seaduse § 2 lg 8 p-le 1 oli toimetulekupiir 2012. aastal 76,70 eurot ja 2013. aasta riigieelarve seaduse § 2 lg 8 p-ga 1 kehtestati sama toimetulekupiir ka 2013. aastaks.

3.2. Kaebaja on oma taotluses märkinud, et tema ainukeseks sissetulekuallikaks on vanaduspension. Ehkki vaidlustatud korralduses ei ole esitatud arvutusi, millest nähtuks, et kaebaja ja temaga koos elavate abikaasa ja täisealise poja netosissetulek ületab kehtiva toimetulekupiiri, ei muuda see korraldust õigusvastaseks. Kaebaja ei esitanud taotluses andmeid enda ja temaga koos elavate perekonnaliikmete püsikulude kohta ning keeldus vastustaja kinnitusel nende andmete esitamisest, ehkki ta pidi seda tulenevalt Korra § 4 lg-st 2 tegema. Kuigi vastustajal on uurimiskohustus, ei tulene sellest, et vastustaja peaks omal initsiatiivil välja selgitama andmed, mille esitamine oli kaebaja kohustus ja mille esitamiseks puudusid tal takistused.

3.3. Tulenevalt SHS § 22 lg-st 12 on kolmeliikmelise perekonna toimetulekupiiriks 199,42 eurot. Kaebaja vanaduspension on 278,23 eurot. Seega ei saaks vastustaja taotluses esitatud andmete põhjal kaebajale sotsiaaltoetust määrata ka siis, kui kaebajaga ühte perekonda arvatud isikutel puuduks üldse sissetulek.

3.4. Ka kaebaja ise ei vaidlusta seda, et teda tuleb pidada ülalpool toimetulekupiiri elavaks isikuks. Kaebaja väitel tuleks talle toetust maksta seetõttu, et tema sissetulekuks olev vanaduspension ja riiklik sotsiaaltoetus kokku jäävad alla vaesuspiiri, mis on 299 eurot. Kohus osutas, et vaesuspiir ei ole kriteeriumiks Korra alusel sotsiaaltoetuse määramisel ning vaesuspiiril ei ole õiguslikku tähendust sotsiaalhoolekandeseaduse alusel toimetulekutoetuse määramisel.

3.5. Kohus ei nõustunud ka seisukohaga, et Korra regulatsioon on vastuolus SHS §-ga 26 ja põhiseaduse (PS) § 28 lg-ga 4. Korras on ravimitoetuse määramine seatud sõltuvusse taotleja toimetulekust. PS §-s 28 sätestatud põhiõiguse tagamisel on seadusandjal avar otsustusruum. Vastustaja on põhjendatult osundanud meetmetele (riiklik toetus puudest tingitud lisakulude hüvitamiseks jne), mis on samuti suunatud kaebaja sotsiaalsete õiguste tagamisele.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. P.K. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised:

4.1. Kaebaja on sotsiaalselt abitus olukorras, kuna üle poole aasta on Krediidipank keeldunud kaebaja pangakontole laekunud riikliku pensioni ja raske puudega isiku sotsiaaltoetuse väljamaksmisest. Tsiviilasja nende summade väljamaksmiseks on Võru kohtumajas venitatud.

4.2. Kaebaja tervis on halvenenud.

4.3. Halduskohtu kohtunik ei olnud erapooletu. Kirjalikus menetluses tehtud kohtulahend rikkus kaebaja õigust olla oma kohtuasja arutamise juures.

Apellatsioonkaebuses taotleti halduskohtus asja lahendanud kohtuniku taandamist, esialgse õiguskaitse kohaldamist ja asja lahendamist istungil. Hilisemates taotlustes korrati neid taotlusi ning taotleti lisaks enda vabastamist tõendite esitamisest ja paluti määrata riigi õigusabi korras esindajaks vandeadvokaat.

5. Võru Linnavalitsuse vastuses leitakse, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks pole alust. Halduskohus on asja kirjalikus lahendamiseks määramise kohta teinud põhjendatud määruse vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 131 lg-le 6. Vastustaja on kaebajale andnud vältimatut sotsiaalabi (nt ühekordne sotsiaaltoetus isikut tõendava dokumendi väljastamiseks kuluva riigilõivu ulatuses). Kui kaebajale määratud riiklik puudega isiku toetus ei kata reaalseid ravikulusid, tuleb kaebajal esitada taotlus Sotsiaalkindlustusametile puude raskusastme ülevaatamiseks ja uuesti määramiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Apellatsioonkaebuses esitatud esialgse õiguskaitse taotluse jättis ringkonnakohus 26. augusti 2013. a määrusega rahuldamata. Sama määrusega jäeti läbi vaatamata taotlus halduskohtu kohtuniku taandamiseks. Seega on need taotlused lahendatud ning ringkonnakohus nende osas käesolevas otsuses seisukohta ei võta.

Korduva esialgse õiguskaitse taotlus jääb rahuldamata samadel põhjendustel, mis on esitatud ringkonnakohtu 26. augusti 2013. a määruses. Samuti on korduva esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmiseks asjaolu, et käesoleva otsusega jääb P.K. apellatsioonkaebus rahuldamata.

7. Seoses põhivaidlusega nõustub ringkonnakohus kõigi halduskohtu põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Halduskohus on selgelt ja põhjendatult osundanud sellele, et kaebaja sissetulek on suurem, kui on vajalik selleks, et saada sotsiaaltoetust. Sotsiaaltoetuse saamise õiguse sidumist sissetuleku suurusega tuleb pidada ka põhiseaduspäraseks ja proportsionaalseks lahenduseks, sest see arvestab ühelt poolt isiku abivajadust ning teisalt ei koorma riigi sotsiaalabisüsteemi ülemäära.

8. Apellatsioonkaebuses rõhutab P.K. , et ta ei saa tänu Krediidipanga tegevusele kasutada talle riikliku pensionina ja raske puudega isiku sotsiaaltoetusena makstavaid summasid. Küsimus, kas P.K. pangakonto käsutamise piiramine on õiguspärane, väljub käesolevas asjas halduskohtule esitatud kaebuse piiridest. Lisaks ei ole isiku ja panga vaheline vaidlus avalik-õiguslik vaidlus ning halduskohus seda lahendada ei saa. Apellatsioonkaebusest järeldub, et kaebaja on selles küsimuses pöördunud õigesti maakohtusse. Mis puudutab väidet, et maakohus ei lahenda asja piisava kiirusega, siis selles küsimuses ringkonnakohtul sekkumiseks pädevust ei ole.

9. Põhjendamatud on apellatsioonkaebuse väited selle kohta, et kaebajale on jäetud Võru Linnavalitsuse poolt abi andmata. Halduskohus on selgitanud, miks on Võru Linnavalitsuse keeldumine kaebaja ravikulutuste hüvitamisest õiguspärane. Kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses neid põhjendusi ümber lükanud, vaid on rõhutanud lihtsalt täiendavalt enda rasket olukorda. Toimetulekupiirist lähtuvad samaliigilise sotsiaaltoetuse andmise kriteeriumid on aga ühtsed sõltumata sellest, kui raskeks isik enda olukorda ise loeb.

10. Väide, et Võru Linnavalitsus on jätnud rahuldamata kaebaja taotluse kahe kuu pensioni ja riikliku sotsiaaltoetuse hüvitamiseks, väljub käesoleva kaebuse esemest ning ringkonnakohus selles osas seisukohta võtta ei saa. Käesoleva haldusasja raames on võimalik lahendada üksnes küsimust, kas vastustaja 16. jaanuari 2013. a keeldumine P.K. sotsiaaltoetuse maksmisest oli õiguspärane või mitte.

11. Apellatsioonkaebuses esitatud etteheidet, et halduskohus jättis rahuldamata kaebaja taotluse esindaja määramiseks riigi kulul, ei saa pidada asjakohaseks. Halduskohus lahendas selle küsimuse

3. aprilli 2013. a määrusega (tl 18) ning kui kaebaja ei olnud selle määrusega nõus, oli tal võimalik esitada selle määruse peale määruskaebus. Halduskohtu otsuse tühistamiseks see alust ei anna.

12. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Riigilõivu tasumisest oli kaebaja vabastatud.

13. Kaebaja taotlus asja lahendamiseks kohtuistungil jääb rahuldamata. HKMS § 131 lg 1 p 2 järgi võib kohus lahendada asja kirjalikus menetluses, kui menetlusosalistel puudub ilmselgelt põhjus kohtuistungi korraldamist nõuda, arvestades kaalul olevaid õigushüvesid ja vaidluse iseloomu, sealhulgas kui menetlusosaliste vahel on vaidluse all üksnes õigusküsimused. Vaidluse ese asjas on selge – kaebaja soovis Võru Linnavalitsuselt ravimite ostu kompenseerimist, millest Võru Linnavalitsus 16. jaanuaril 2013 korraldusega nr 14 keeldus. Ringkonnakohus ei näe vajadust asjas täiendavate asjaolude väljaselgitamiseks kohtuistungit korraldada. Samal põhjusel ei ole halduskohtu otsuse tühistamise aluseks see, et halduskohus lahendas asja kirjalikus menetluses. Ringkonnakohus selgitab, et menetlusosalise õigus osaleda kohtuistungil ei ole absoluutne. Kui juhtumi asjaolud ja kaebaja nõuded on selged ning puudub vajadus lisaandmete saamiseks, võimaldab asja lahendamine kirjalikus menetluses lahendada asja märksa kiiremini ning väiksemate ressurssidega, mis omakorda kaalub üles menetlusosalise soovi istungil osalemiseks. Istungi korraldamise osas on kaalutlusõigus sätestatud ka HKMS § 131 lg 1 p-s 2.

14. Taotlus tõendite esitamisest vabastamiseks jääb läbi vaatamata, kuna sellise avalduse esitamist ja rahuldamist halduskohtumenetluse seadustik ette ei näe. Samuti osundab ringkonnakohus, et nagu eelnevalt märgitud, on kohtuvaidluse lahendamiseks olulised küsimused selged ning tõendite esitamine ei ole asjas otsuse tegemiseks vajalik.

15. Taotlus riigi õigusabi korras esindaja määramiseks jääb rahuldamata, sest käesoleva otsusega jääb P.K. apellatsioonkaebus rahuldamata ning järelikult oleks ka esindaja määramise korral võimalus kaebaja õiguste kaitseks ilmselt vähene (riigi õigusabi seaduse § 7 lg 1 p 5).

Tiina Pappel Maili Lokk Einar Vene /digitaalselt alla kirjutatud/ /digitaalselt alla kirjutatud/ /digitaalselt alla kirjutatud/