3-14-52540/22 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 26. veebruar 2015, Jõhvi Kohtuasja number 3-14-52540 Kohtuasi S.V. kaebus nõuetele mittevastavate elutingimustega Tallinna Vangla poolt tekitatud

10 000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks Menetlusosalised ja esindajad Kaebaja: S.V. Vastustaja: Tallinna Vangla, esindaja Teerika Martisen Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta S.V. kaebus perioodide 10.06.2011 kuni 08.05.2012 ja 15.05.2012 kuni 20.11.2012 osas rahuldamata.

2. Jätta kaebus vahemikku 13.03.2007 kuni 23.03.2011 jäävate perioodide osas läbi vaatamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 30.03.2015. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 10.08.2014 ja 21.08.2014 koostas kinnipeetav S.V. (edaspidi kaebaja) Tallinna Vanglale taotlused (tl 17-20), milledes kurtis vähesest isiklikust ruumist tulenenud kannatuste üle. Ta märkis, et on olnud selles vanglas 13.03.2007 kuni 11.04.2008, 09.02.2010 kuni 14.09.2010, 22.03.2011 ja

10.06.2011 kuni 20.11.2012 ning soovib ruumipuuduses seisnenud piinamise, ebainimliku ja alandava kohtlemise tõttu saada iga päeva eest 15 euro suurust hüvitist. 27.10.2014 otsusega nr 5- 18/14/22222-3 (tl 36-41) tagastati taotlus perioodi 22.03.2011 kuni 12.08.2011 osas läbivaatamatult ning jäeti perioodi 13.08.2011 kuni 20.11.2012 osas rahuldamata.

Veel on kohtutoimikusse kaebaja kohta esitatud teabenõuetele 28.05.2014 ja 29.08.2014 antud vastused (tl 4-5), puude raskusastme ja lisakulude ning püsiva töövõimetuse tuvastamise otsused 05.04.2011 nr 730909 ja 730988 (tl 42-43), väljavõtted haigusloost (tl 45-47), tabelid tema paiknemise, kambrite suuruse ja asustatuse kohta (tl 61-67) ning pöördumisi kajastavad väljatrükid dokumendihaldusprogrammist (tl 68-86).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED

2. 11.10.2014 koostatud kaebuses (tl 1-3) palus kaebaja, et kohus mõistaks Tallinna Vanglalt ebapiisava põrandapinna tõttu tekkinud kannatuste eest välja 10 000 euro suuruse hüvitise. Ta väitis, et viibis selles vanglas ööpäev läbi neljale isikule projekteeritud lukustatud kambrites, kus oli peale tema veel viis isikut, isiklik vaba ruum alla 3 m2, puudus privaatsus, ei võimaldatud kehakultuuriga tegelemist, spordisaali kasutamist, osakonnas liikumist, koolis ja tööl käimist ning tuli kannatada nii stresi, pingete kui vähese liikumise tõttu. 04.11.2014 täienduses (tl 34-35) leidis kaebaja, et tualett on kõrvalruum ja seda ei saa arvesse võtta, viitas suulistele pöördumistele kontaktisiku poole ning väitis, et vanglas istumine mõjus väga psüühikale ja pani veene lõikuma.

3. Tallinna Vangla (edaspidi vastustaja) vastuses (tl 55-60) toodi välja kõik perioodid, millistel on kaebaja selles vanglas viibinud, paluti jätta kaebus enne 12.08.2013 puudutavate perioodide ja kohtueelses menetluses kambrivälise tegevuse, liikumisvõimaluse ja privaatsuse puudumise ning nendega seotud kannatuste kohta mitteesitatud etteheidete osas läbi vaatamata ja muus osas rahuldamata. Esimesena nimetatud taotlust põhjendati väidetega, et kaebaja on olnud korduvalt erinevates kinnipidamisasutustes, mistõttu pidi juba vanglasse paigutamise hetkest aru saama, et kinnipidamistingimused tema õigusi rikuvad ja talle kahju tekitavad, kuid pole enda õiguste rikkumist deklareerinud ega esitanud ühtegi objektiivset asjaolu, mis tingiks tähtaja ennistamise. Sisulises osas märgiti, et kaebaja kinnipidamistingimused vastasid kehtivale õigusele ja talle oli tagatud vangla sisekorraeeskirja § 6 lg 6 ettenähtud põrandapind, mistõttu pole vangla tegevuses õigusvastasust ja täitmata on üks kahju hüvitamise nõude eeldustest. Veel märgiti, et kaebaja pole rakendanud esmaseid õiguskaitsevahendeid kahju ärahoidmiseks ja juhib oma õiguste väidetavale rikkumisele tähelepanu alles siis, kui vanglal pole enam võimalik kahju tekkimist ära hoida või vähendada. Seda asjaolu peeti ilmselgeks viiteks sellele, et kaebuse esitamise ajendiks pole mitte tema vaimsed ja füüsilised kannatused, vaid üksnes Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi EIK) lahendist Tunis vs Eesti teadasaamine ja soov Eesti Vabariigilt „kergelt“ raha saada ning tegelikke üleelamisi tal vanglas polnud.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Käesolevas asjas vajavad lahendamist küsimused, kas kaebaja nõue on täies ulatuses lubatav (I) ning kas kambrite suuruse ja neis väidetavalt valitsenud olukorra tõttu on saanud talle tekkida tema poolt nimetatud rahalise suurusega mittevaraline kahju (II). Lõpuks lahendab kohus kaebuse nõude ja menetluskuludega seonduva (III).

I

5. Vangistusseaduse § 1’ lg 8 kohaselt võib kinnipeetav vangla tekitatud kahju hüvitamiseks kohtusse pöörduda üksnes tingimusel, et ta on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ja see on tagastatud, rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jäetud. Halduskohtumenetluse seadustikus § 47 lg-s 1 on kehtestatud, et kui seadus näeb mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku kohtueelse menetluse, võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud sellest korrast kinni ning ainult ulatuses, milles tema nõuet ei ole tähtaegselt rahuldatud. Kohtusse pöörduja ei ole järginud nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korda muuhulgas juhul, kui ta pole vastavat taotlust esitanud tähtaegselt.

6. Kohtueelsete kahju hüvitamise nõuete esitamise korda reguleerib riigivastutuse seadus. Selle § 17 lg 3 kohaselt tuleb taotlus haldusorganile esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal isik kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama. Kinnipidamise tingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude tähtajaga seonduvat on käsitletud Riigikohtu halduskolleegiumi lahendi nr 3-3-1-93-13 punktis 14. Selles märgiti, et tegemist on jätkuva haldustoiminguga, millest tuleneva mittevaralise kahju kindlaksmääramisel peab arvestama rikkumise asjaoludest, intensiivsusest, raskusastmest ja kinnipidamise kestvusest tulenevat kumuleeruvat mõju ning kahju lõplik suurus selgub alles pärast toimingu lõppemist. Enne toimingu lõppemist võib tähtaeg erandina kulgema hakata vaid siis, kui on ilmne, et isik sai või pidi kahju lõplikust ulatusest teada saama varem.

7. Käesoleval juhul pidi kaebaja ruumipuudust ja muid kinnipidamisega seotud tingimusi küll koheselt tunnetama, kuid kindlasti ei saanud selle tegelik mõju ja seega ka väidetava kahju lõplik suurus talle selguda enne vastavates tingimustes kinnipidamise lõppemist. Perioodi 10.06.2011 kuni 08.05.2012 osas on selleks kuupäevaks 08.05.2012. Kuna kohtueelse kahjunõude on kaebaja Tallinna Vanglale edastanud 10.08.2014, on tema kaebus 10.06.2011 alanud perioodide osas tähtaegne ning lubatav. Sellele eelnenud perioodide osas on kohtusse pöördumise kolme aasta pikkune tähtaeg aga oluliselt ületatud ning nõue seetõttu lubamatu.

8. Kohtueelses taotluses soovis kaebaja rahalist hüvitist Tallinna Vanglas valitsenud tingimuste tõttu oma väärikusele tekitatud kahju eest ning nimetas seejuures ära mõned asjaolud, mis teda selleks ajendasid. Väärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamise nõude on ta esitanud ka kohtule. Kuigi seejuures on ta välja toonud mõned täiendavaid asjaolud, pole tegemist mitte nõude ulatuse muutmise, vaid selle faktiliste väidete täiendamisega. Seega puudub siinkohal alus kaebuse osaliseks läbi vaatamata jätmiseks.

II

9. Avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahju hüvitamise üldiseid aluseid käsitleb riigivastutuse seaduse § 7 lg 1. Selles on kehtestatud, et isik saab talle tekitatud kahju hüvitamist nõuda, kui avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega rikkunud tema õigusi ja kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada haldusakti kehtetuks tunnistamise või tühistamise, toimingu lõpetamise, haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude abil. Mittevaralise kahju hüvitamise aluseid reguleerivad sama seaduse § 9 lg-d 1 ja 2. Neis kehtestatu võimaldab küll väärikuse alandamise korral mittevaralise kahju rahas hüvitamist nõuda, kuid üksnes haldusorgani süülise käitumise korral, proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust.

10. Vangistusseaduse § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad talle elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri ning kambris peab olema aken ja ruumi piisavat valgustatust tagav kunstlik valgustus. Kambri suuruse ja sisustuse üle otsustamise on seaduseandja teinud kohustuseks justiitsministrile, kes on need sätestanud oma 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirjas“. Selle § 6 lg 6 kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioon nägi kinnipeetavale kambris ette vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Käesoleval ajal on nõutav vähemalt 3 m2 suurune põrandapind iga kinnipeetava kohta. Sama eeskirja § 7 lg-s 1 on aga kehtestatud, et kambri sisustuse hulgas peavad olema ühevõi kahekordsed voodid, isiklike asjade hoiukoht, laud, istekoht igale kinnipeetavale, riidenagi ning võimaluse korral ka valjuhääldi, pesemiskoht ja WC.

11. Kaebaja tugineb oma väidetes peaasjalikult sellele, et kambrites kus tal tuli viibida oli väga vähe vaba põrandapinda. Vangistusseaduses ja selle alusel antud õigusaktides kinnipeetavate eluruumi kohta sätestatust ei tulene, et neile ettenähtud põrandapind peab olema täiesti vaba ning selle hulka ei saa arvata pinda, millel asuvad kambri sisustuse hulka kuuluvaid esemeid ja seadmeid, sealhulgas ka WC ja pesemiskoht. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele esitatavad nõuded“ näevad punktis 4 ette eluruumi põrandapindala määratlemise vastasseinte vahelise kaugusega. Seega kuulub WC kambri sisustuse juurde, mõiste „põrandapind“ ei tähenda kambris ringi liikumiseks olevat vaba pinda ning seda pole võimalik määratleda muul viisil kui ruumi külgede pikkuse korrutisena. Ka juhul, kui WC pinna saaks kambri põrandapinna hulgast välja arvata, nähtub kaebaja paiknemise kohta esitatud tabelist vaid mõni üksik suhteliselt lühike periood, mil tema osaks olev ilma WC-ta põrandapind on olnud 0,03, 0,07 või 0,1 ruutmeetri võrra väiksem, kui sellel ajal kinnipeetavale ettenähtud 2,5 m2.

12. Vanglas kinni peetavate isikute liikumist reguleerib vangistusseaduse § 8. Selle lõige üks näeb küll ette õiguse liikuda oma osakonnas vabalt vähemalt neli tundi päevas, kuid pole lõikest viis tulenevalt kohaldatav vahistatule. Neil tuleb sama seaduse § 90 lg 3 tulenevalt viibida lukustatud kambris ööpäev läbi. Ainus erand on tehtud õppivale või töötavale vahistatule. Kaebaja on Tallinna Vanglas viibimise ajal olnud vahistatu seisuses ega ole väitnud, et õppis või töötas. Seega pidigi teda hoidma terve ööpäev läbi lukustatud kambris. Samuti pole ta väitnud ega tõendanud, et soovis õppida või töötada, kuid vangla jättis vastavad taotlused õigusvastaselt rahuldamata.

13. Vangistusseaduse § 55 lg 1 on sätestatud kinnipeetavale võimalus kehakultuuriga tegelemiseks, kuid ei ole täpsustatud, kus ja kuidas täpselt tuleb vanglal selle realiseerimine tagada. Sama paragrahvi lõige kaks näeb ette õiguse vähemalt ühe tunni pikkuseks jalutuskäiguks värskes õhus. Seejuures pole aga määratletud seda, millise suurusega peab jalutusala olema. Vahistatu seisund välistab küll spordisaalis või muudel spordirajatistel viibimise õiguse, kuid kõigi kehaliste harjutuste jaoks pole vaja suurt ruumi või erivahendeid ning neid saab tahtmise korral edukalt teha ka kambris või jalutuskäigul viibides. Kaebaja ei ole väitnud, et vanglateenistuse ametnikud talle seda ei lubanud ega kurtnud ka seda, et Tallinna Vanglas viibimise ajal jäi tal mõni seadusega ettenähtud jalutuskäik vangla süül saamata.

14. Kaebuse õigusliku alusena viidatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel

3 näeb ette, et kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda või karistada. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märkis oma 20.06.2014 kohtuotsuse nr 3-4-1- 9-14 punktis 36 vangla elamistingimustega seotud väärikuse alandamise küsimust käsitledes, et kinnipidamisega kaasnevad paratamatult mõningased kannatused ja ebameeldivused, kuid see ei tähenda iseenesest veel tema inimväärikuse alandamist. Vastuolu õigusega väärikale kohtlemisele saab tekkida vaid siis, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme, kuid selle täpset piiri ei ole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, sealhulgas kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest. Sama lahendi punktides 38 ja 44 aga tõdeti ja rõhutati, et 2,5 m2 kambri põrandapinda ühe kinnipeetava kohta ei ole nii väike pindala, mille puhul saab väärikuse alandamist eeldada. Tegemist oli käesolevaga sarnase juhtumi lahendamisega ning antud asjas ei ole kaebaja esile toonud ühtegi niisugust asjaolu, mis võimaldaks halduskohtul see Riigikohtu seisukoht tähelepanuta jätta.

15. Kaebaja pole väitnud ega tõendanud, et tema kambri pindala oleks olnud mingil Tallinna Vanglas viibimise perioodil väiksem kui vastav õigusakt ette nägi. Ka kohtutoimikusse vastustaja poolt esitatud andmed tema paiknemise, kambri suuruse ja asustatuse kohta kinnitavad samuti, et vähemalt 2,5 m2 suurune põrandapind oli talle tagatud kogu kaebusega hõlmatud aja jooksul. Seega ei ole Tallinna Vangla rikkunud neid õigusi, millised on õigusaktides kehtestatud kinnipeetava kambri suurusele. Rikkumist ei ole ka liikumise, jalutamise ja kehakultuuriga tegelemise võimalusi reguleerivate seadusesätete osas.

16. Kasinates elamistingimustes viibimine võib kinnipeetavale kindlasti ebameeldiv olla ja talle nii füüsilisi kui vaimseid kannatusi põhjustada, kuid antud juhul ei kinnita miski kohtule esitatust et kaebaja suhtes avaldas see vaatamata suhteliselt pikale kestusele niivõrd olulist mõju, et peab tingimata kaasa tooma kaebuses nimetatud suurusega rahalise hüvitise. Seetõttu saab teha järelduse, et tegelikkuses ei ole tema ajendiks vähesest põrandapinnast ja muudest kinnipidamisega kaasnenud tingimustest tulenenud kannatused, vaid kaebuses viidatud EIK lahendi Tunis vs Eesti tulemusel kujunenud lootus võimalikule rahalisele kasule. Seda kinnitab kaudselt asjaolu, et vastustaja dokumendihaldusprogrammi andmetel pole kogu selles vanglas viibimise aja jooksul avaldanud rahulolematust kinnipidamise tingimuste suhtes ning esitas vastava kahjunõude alles pärast seda, kui sai üldiselt teatavaks selle lahendiga teisele kinnipeetavale välja mõistetud suur hüvitis. Eelnevalt juba viidatud riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 ei luba aga kahjunõuet esitada, kui kahju vältimiseks või kõrvaldamiseks vajalikud abinõud on jäänud kasutamata. Seda, et sellisel juhul ei pruugi kaebus kuuluda rahuldamisele, on selgelt välja öeldud ka Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-80- 09.

17. Lahendis Tunis vs Eesti kirjeldatud vangla kinnipidamistingimused olid küll kohati sarnased kaebaja poolt nimetatutega, kuid selle järeldused ei saa olla siiski üheselt üle võetavad, sest lisaks ruumipuudusele on EIK olulise asjaoluna ära märkinud ka raskused kinnipeetava terviserikke leevendamiseks arsti poolt ette nähtud harjutuste tegemisel ning selle, et kõik vastavad kaebused jäid rahuldamata. Käesoleva kaebuse esitajal on küll tuvastatud püsiv töövõimetus ja puue, kuid ei nähtu, et neist tulenev oleks tema olukorda raskemaks muutnud või, et ta oleks varem nende ja elamistingimustega seoses üldse mingeid pöördumisi esitanud.

III

18. Eeltoodud järeldustel pole kaebaja kuni 22.03.2011 kestnud vanglas viibimise perioodide osas kinni pidanud kahju hüvitamise nõude suhtes kehtestatud kohustuslikust kohtueelsest korrast. Seetõttu ei saa Tartu Halduskohus tema kaebust selles osas lahendada ning peab kaebuse vastava osa halduskohtumenetluse seadustiku § 151 lg 1 p 1 alusel läbi vaatamata jätma. Muus osas on kaebus küll lubatav, kuid puudub alus pidada Tallinna Vangla tegevust niisuguseks õigusvastaseks mittevaralise kahju põhjustamiseks, mille eest on põhjust välja mõista kaebaja poolt soovitud või mistahes muu suurusega rahalist hüvitist. Seega jääb kaebuse vastav osa rahuldamata. Kaebaja on kohtumääruse alusel vabastatud 300 euro suuruse riigilõivu tasumisest. Tallinna Vangla oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole, mistõttu jäävad tema võimalikud kulutused halduskohtumenetluse seadustiku § 109 lg 1 kohaselt hüvitamata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane

Jõustus osaliselt 13. mail 2016 Tartu Ringkonnakohtu 12.04.2016 kohtuotsusega nr 3-14-52540, millega otsustati:

1. Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 26.02.2015. a otsus osas, millega halduskohus leidis, et S.V. kaebus on tähtaegne ajaperioodi 10.06.2011-20.11.2012 osas.

Lugeda S. V. kaebus tähtaegseks ajaperioodi 10.08.2011-20.11.2012 osas. Muus osas jätta otsus muutmata.