3-14-52596/25 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 26. veebruar 2015, Jõhvi Kohtuasja number 3-14-52596 Kohtuasi S.L. kaebus Viru Vangla elamistingimustega tekitatud kahju hüvitamiseks Menetlusosalised ja esindajad Kaebaja: S.L. Vastustaja: Viru Vangla, esindaja Eve Kangro Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON 1. Jätta S.L. kaebuses sisalduv kahju hüvitamise nõue täies ulatuses rahuldamata. 2. Jätta alternatiivsena esitatud kohustamisnõue läbi vaatamata. 3. Jätta kaebaja poolt 53,55 euro suuruse riigilõivu tasumisega kantud menetluskulu tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 30.03.2015. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 18.08.2014 koostas kinnipeetav S.L. (edaspidi kaebaja) Viru Vanglale taotluse (tl 3), milles soovis vaimsetele ja füüsilistele kannatustele viidates saada 7 euro suurust hüvitist iga päeva eest, mil tal tuli alates 01.01.2014 viibida koos teise kinnipeetavaga alla 6 m2 suuruses kambris. 14.10.2014 otsusega nr 6-16/223-2 (tl 4) jäeti kahjunõue rahuldamata.

Veel on kohtutoimikusse kaebaja kohta esitatud selgitustaotlusele 16.06.2014 antud vastus (tl 2), 17.06.2014 teise inimesega ühes kambris istuma sundimisega seoses esitatud kahjunõue (tl 28-29) ja selle kohta 15.08.2014 tehtud otsus nr 6-16/193-2 (tl 12) ning kohtu järelepärimisele kaebaja paiknemise kohta 26.11.2014 antud vastus (tl 26).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED

2. 27.10.2014 Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja saabunud kaebuses (tl 1) palus kaebaja kohtu sekkumist selleks, et Viru Vangla maksaks talle 7 eurot iga päeva eest, mil tal tuli alates 01.01.2014 viibida 5,3 m2 suuruses kambris koos teise kinnipeetavaga või hoiaks teda õiguste rikkumise vältimiseks sellise suurusega kambris üksinda. Ta väitis, et nimetatud kuupäevast alates peab vaba ruum ühe kinnipeetava kohta kambris olema 3 m2. 25.01.2015 koostatud täienduses (tl 48-49) esitas kaebaja oma arvamuse vangla poolt kaebusele antud vastuse väidete kohta, kirjeldas kambri ehituse ja sisustusega seonduvat ning väitis, et pole kategooriliselt nõus WC kuulumisega kambri vaba ruumi hulka. Täiendavalt märkis ta ära, et vaatamata probleemidele ja palvele paigutada ta kambrisse üksi, pole julgeolekutöötaja palvet kuulda võtnud ega astunud samme ohu kõrvaldamiseks.

3. Viru Vangla (edaspidi vastustaja) vastuses (tl 41-42) paluti jätta kaebus rahuldamata ning märgiti, et ekslik on kaebaja arvamus nagu oleks ta viibinud vaid 5,3 m2 suuruses kambris, sest tegelikult oli tema kambrite pindala 9,7 ja 10,9 m2. Seejuures leiti, et põrandapinna arvutamisel tuleb arvestada kambri kogu põrandapinda ning WC ja mööbli aluse pinna maha arvutamine oleks põhjendatud vaid juhul, kui kinnipeetav ei saa neid kasutada. Veel selgitati, et õigusaktidest ei tulene kinnipeetavale õigust nõuda, et vangla paigutaks ta kambrisse üksi, välja arvatud erandjuhud, mille kohta aga kaebaja andmeid esitanud pole.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Käesolevas asjas lahendab kohus esmalt küsimuse, kas kambrite suuruse tõttu on saanud kaebajale tekkida tema poolt nimetatud rahalise suurusega mittevaraline kahju (I). Seejärel annab hinnangu vanglasisest paigutamist puudutavale alternatiivselt esitatud nõudele (II) ja lahendab lõpuks kaebuse nõude ja menetluskuludega seonduva (III).

I

5. Avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahju hüvitamise üldiseid aluseid käsitleb riigivastutuse seaduse § 7 lg 1. Selles on kehtestatud, et isik saab talle tekitatud kahju hüvitamist nõuda, kui avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega rikkunud tema õigusi ja kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada haldusakti kehtetuks tunnistamise või tühistamise, toimingu lõpetamise, haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude abil. Mittevaralise kahju hüvitamise aluseid reguleerivad sama seaduse § 9 lg-d 1 ja 2. Neis kehtestatu võimaldab küll väärikuse alandamise korral mittevaralise kahju rahas hüvitamist nõuda, kuid üksnes haldusorgani süülise käitumise korral, proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust.

6. Vangistusseaduse § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad talle elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri ning kambris peab olema aken ja ruumi piisavat valgustatust tagav kunstlik valgustus. Kambri suuruse ja sisustuse üle otsustamise on seaduseandja teinud kohustuseks justiitsministrile, kes on need sätestanud oma 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirjas“. Selle § 6 lg 6 käesoleval ajal kehtiv redaktsioon näeb ette, et iga kinnipeetava kohta peab kambris olema vähemalt 3 m2 põrandapinda. Sama eeskirja § 7 lg-s 1 on aga kehtestatud, et kambri sisustuse hulgas peavad olema ühevõi kahekordsed voodid, isiklike asjade

hoiukoht, laud, istekoht igale kinnipeetavale, riidenagi ning võimaluse korral ka valjuhääldi, pesemiskoht ja WC.

7. Kaebaja tugineb oma väidetes peaasjalikult sellele, et kambrites kus tal tuli viibida oli väga vähe vaba põrandapinda. Vangistusseaduses ja selle alusel antud õigusaktides kinnipeetavate eluruumi kohta sätestatust ei tulene, et neile ettenähtud põrandapind peab olema täiesti vaba ning selle hulka ei saa arvata pinda, millel asuvad kambri sisustuse hulka kuuluvaid esemeid ja seadmeid, sealhulgas ka WC ja põranda külge kinnitatud mööbel. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele esitatavad nõuded“ näevad punktis 4 ette eluruumi põrandapindala määratlemise vastasseinte vahelise kaugusega. Seega ei tähenda „põrandapind“ kambris ringi liikumiseks olevat vaba pinda, seda mõistet pole võimalik määratleda muul viisil kui ruumi külgede pikkuse korrutisena ning kambri sisustusse kuuluv WC tuleb arvata põrandapinna sisse.

8. Juhul, kui ka oleks olemas mingi õiguslik alus, milline võimaldaks arvata WC pinna kambri põrandapinna hulgast välja, nähtub nii kohtu järelepärimisele 26.11.2014 kui kaebusele antud vastuses kaebaja paiknemise kohta esitatud väidetest, et 01.01.2014 kuni 01.09.2014 viibis ta kambris, mille pindala oli 9,7 m2 ja 01.09.2014 kuni kaebuse esitamiseni kambris pindalaga 10,9 m2. Kui võtta nimetatud suurustest maha selgitustaotlusele antud vastuses märgitud WC-de arvutuslik pind 1,8 m2, jääb kaebaja isiklikuks osaks olnud põrandapinna suuruseks vastavalt 3,95 m2 või 4,55 m2, mis on suurem kui 3 m2 ja seetõttu igati vastavuses kehtivate nõuetega.

II

9. Lisaks kahju hüvitamise nõudele on kaebaja esitanud ka alternatiivse nõude, millest võib koos muude kohtule esitatud materjalidega välja lugeda soovi saada vanglale ettekirjutus, mis võimaldaks tal olla kambris üksi. Vangistusseaduse § 11 lg 1 kohaselt toimub kinnipeetava paigutamine vanglasse täitmisplaani alusel arvestades reaalselt kandmisele kuuluva karistusaja pikkust, kinnipeetava vanust, sugu, tervise seisundit ning iseloomuomadusi. Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“ § 6 lg-d 1 ja 2 näevad ette, et kinnises osakonnas olev kinnipeetav paigutatakse ühevõi mitmekohalisesse väljastpoolt lukustatavasse kambrisse. Vangistusalastest õigusaktidest ei tulene kinnipeetavale õigust nõuda enda paigutamist mingisse kindlasse kambrisse ega esitada ka nõudmisi kambri täpse suuruse, sisustuse ning kambrikaaslaste arvu, iseloomu või mistahes muu sarnase suhtes.

10. Lisaks on siinkohal oluline tähendus vangistusseaduse § 1’ lg-l 5, mille kohaselt võib kinnipeetav vangla haldusakti ja toimingu peale kohtusse pöörduda ainult juhul, kui ta on eelnevalt esitanud vaide vanglateenistusele või Justiitsministeeriumile ja see on tagastatud, rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jäetud. Halduskohtumenetluse seadustikus § 47 lg-s 1 on kehtestatud, et kui seadus näeb mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku kohtueelse menetluse, võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud sellest korrast kinni ning ainult ulatuses, milles tema nõuet ei ole tähtaegselt rahuldatud. Kohtule esitatud dokumentaalsetest tõenditest nähtuvalt on kaebaja koostanud 17.06.2014 nõude, milles soovis 7 euro suurust hüvitist nende kannatuste eest, mis tal on tulnud taluda seetõttu, et pidi viibima 5,3 m2 suuruses kambris koos teise kinnipeetavaga. Seda, et ta oleks esitanud ka enda eraldi paigutamisele kohustamise nõuet, kohtule edastatu ei kinnita. Vastustaja on kahjunõude 15.08.2014 otsusega nr 6-16/193-2 rahuldamata jätnud, Tartu Halduskohus on 21.10.2014 haldusasjas nr 3-14- 52000 koostatud kohtumäärusega puuduste kõrvaldamata jätmise tõttu tagastanud sellele otsusele tugineva kahjunõue ning kohtumäärus on jõustunud. Seega ei saa kaebaja esitada nõudeid enda vanglasise paigutamise suhtes. Samuti ei saa ta käesolevas asjas enam tugineda neile kannatustele, mis on tekkinud teise isikuga ühes kambris viibimise tõttu.

III

11. Eeltoodud järeldustel puudub Tartu Halduskohtul vähimgi alus pidada vastustaja tegevust kaebajale võimaldatud kambrite suuruse osas õigusvastaseks. Seega jääb kaebuses sisalduv kahju hüvitamise nõue täies ulatuses rahuldamata. Kuna üksinda kambrisse paigutamisele kohustamise nõude suhtes pole kaebaja kinni pidanud vangistusseaduse § 1’ lg 5 kehtestatud kohustuslikust kohtueelsest korrast, tuleb see nõue halduskohtumenetluse seadustiku § 151 lg 1 p 1 alusel läbi vaatamata jätta.

12. Kaebuse põhjendamatusest tulenevalt jääb kaebaja poolt tasutud 53,55 euro suurune riigilõiv halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt tema enda kanda. Vastustaja oma kulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole, mistõttu jäävad tema võimalikud kulutused sama seadustiku § 109 lg-st 1 tulenevalt hüvitamata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane