3-14-51057/21 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Einar Vene, Maili Lokk Määruse tegemise aeg ja koht

26. veebruar 2015, Tartu Haldusasja number 3-14-51057 Haldusasi Sergei Maltsevi kaebus Tallinna Vangla nõuetele mittevastavate kinnipidamistingimustega tekitatud kahju hüvitamiseks summas 23 700 eurot Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 14.08.2014. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus Sergei Maltsevi ja Tallinna Vangla määruskaebused Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Sergei Maltsev Vastustaja Tallinna Vangla RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Sergei Maltsevi määruskaebus osaliselt ning tühistada Tartu Halduskohtu 14.08.2014. a määrus.

2. Teha asjas uus määrus, millega jätta Sergei Maltsevi hüvitamiskaebus perioodide kohta 15.03.2007–23.07.2007, 24.10.2007–30.05.2008, 21.11.2008–02.07.2009 ja 19.01.2010–10.06.2010 läbi vaatamata.

3. Jätta Tallinna Vangla määruskaebus rahuldamata.

4. Selgitada Sergei Maltsevile, et tal on õigus kohtult nõuda riigilõivu tagastamist summas 24,75 eurot vastavalt käesoleva määruse p-s 16 kirjeldatule.

EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse saamisest arvates. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sergei Maltsev esitas 05.06.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 23 700 eurot. Kaebuse kohaselt hoiti kaebajat Tallinna Vanglas ebainimlikes tingimustes perioodidel 15.03.2007–23.07.2007,

24.10.2007–30.05.2008,

21.11.2008–02.07.2009, 19.01.2010–10.06.2010 ning 28.10.2010–18.04.2012. Kaebuse kohaselt oli kaebajal nendel perioodidel kambrites isiklikku pinda vähem kui 4 m2. Kambrites oli ka niiske ja rõske ning selle kunstlik valgustus ei vastanud nõuetele. Koos kaebusega esitas kaebaja taotluse riigilõivust vabastamiseks kaebuse esitamisel.

2. Vastusena kohtu päringule teatas Tallinna Vangla 13.06.2014, et kaebaja kahju hüvitamise taotlus laekus vanglale 27.03.2014, kuid vangla pole seda ära lahendanud.

3. Tartu Halduskohus vabastas 26.06.2014. a määrusega kaebaja riigilõivu tasumisest osaliselt ning jättis kaebuse käiguta, andes kaebajale tähtaja riigilõivu tasumiseks ning kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse esitamiseks. Määruse kohaselt on kaebus perioodide 15.03.2007–23.07.2007, 24.10.2007–30.05.2008, 21.11.2008–02.07.2009 ja 19.01.2010–10.06.2010 osas esitatud kaebetähtaega ületades, mistõttu andis kohus kaebajale võimaluse tähtaja ennistamise taotluse esitamiseks. Kohus märkis, et kaebus on tähtaegne perioodi 28.10.2010–18.04.2012 osas.

4. S. Maltsev esitas 09.07.2014 halduskohtule tähtaja ennistamise taotluse, milles põhjendas, et tema kaebus on hilinenult esitatud põhjusel, et ta sai kahjust teada alles 2014. a veebruaris, kui ta kuulis, et T. Tunis saavutas 19.12.2013 asjas nr 429/12 võidu.

5. Halduskohus võttis 15.07.2014. a määrusega kaebuse menetlusse ning andis Tallinna Vanglale ennistamise taotluse osas seisukoha esitamiseks tähtaja.

6. Tallinna Vangla leidis 08.08.2014. a vastuses, et kaebetähtaja ennistamise taotlus ei ole põhjendatud ning perioodide 15.03.2007–23.07.2007, 24.10.2007–30.05.2008, 21.11.2008–02.07.2009 ja 19.01.2010–10.06.2010 osas tuleb haldusasja menetlus lõpetada. Ka perioodi 28.10.2010–18.04.2012 osas on kaebus esitatud osaliselt tähtaja rikkumisega ning kohus saab kaebuse läbi vaadata vaid perioodi 27.03.2011–18.04.2012, kuid mitte 28.10.2010–26.03.2011 osas.

7. Tartu Halduskohus jättis 14.08.2014. a määrusega S. Maltsevi taotluse kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata (p 1) ja lõpetas menetluse perioodide 15.03.2007–23.07.2007, 24.10.2007–30.05.2008, 21.11.2008–02.07.2009 ja 19.01.2010–10.06.2010 osas (p 2). Määruse kohaselt pidid kahju ja selle tekitaja kaebajale teada olema hiljemalt siis, kui lõppes tema hoidmine õigusvastastes tingimustes. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg 3 ning halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 46 lg 4 seovad halduskohtusse pöördumise kahjust ja selle põhjustajast, mitte kahju tekitamise õigusvastasusest teadasaamisega.

Riigikohus on 18.06.2008. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-35-08 leidnud, et jõustunud lahendist, millega tuvastati toimingu õigusvastasus, saab kahju hüvitamise tähtaega hakata lugema üksnes juhul, kui kaebajale ei saanud juba eelnevalt selge olla, et talle on tekitatud kahju ja kes on selle eest vastutav. Kui kaebajale on nii kahju kui ka tekitaja teada juba varem, siis ei saa kohtulahendi kuupäevast hakata kulgema kahju hüvitamise taotluse esitamise tähtaeg. Kaebaja ise on kohtule esitatud kaebuses välja toonud, et viibimine 1185 ööpäeva jooksul Tallinna Vanglas nõuetele mittevastavates olmetingimustes mõjus talle inimväärikust alandavalt ja et kaebaja on tajunud temale kahju tekkimist juba vanglas viibides.

Seetõttu pidi kaebajale olema teada väidetav kahju tekitamine ja selle põhjustaja ajavahemiku 15.03.2007–23.07.2007 osas hiljemalt 23.07.2007, ajavahemiku 24.10.2007–30.05.2008 osas hiljemalt 30.05.2008, ajavahemiku 21.11.2008–02.07.2009 osas hiljemalt 02.07.2009 ja ajavahemiku 19.01.2010–10.06.2010 osas hiljemalt 10.06.2010. Seega lõppes kahjunõude esitamise tähtaeg eelnimetatud perioodide osas vastavalt 23.07.2010, 30.05.2011, 02.07.2012 ja 10.06.2013, kuid kaebaja taotlus Tallinna Vanglale on registreeritud 27.03.2014 ning kohtule esitas S. Maltsev hüvitamiskaebuse 05.06.2014.

Seega on kaebaja tähtaega ületanud. Kaebajal puudusid ilmselgelt mõjuvad põhjused kaebetähtaja ületamiseks, mistõttu jääb rahuldamata tema taotlus kaebetähtaja ennistamiseks. Kaebaja seisukoht, nagu olnuks tema 27.03.2014 Tallinna Vanglale esitatud taotlus tähtaegne, kuna ta sai oma õiguste rikkumisele kinnitust Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 19.12.2013. a lahendist, on asjakohatu. Kaebetähtaja ennistamise objektiivseks põhjuseks ei saa lugeda seda, millal sai kaebaja teada vangla tingimuste õigusvastasusest, kuna vastava teadmise puudumine ei takistanud kaebajal õigeaegselt haldusorgani poole pöörduda.

Siinkohal ei ole oluline ka kaebaja väide, et ta sai teada EIK seisukohtadest, kuna see puudutab üksnes võimalikku õiguslikku hinnangut, mitte aga väidetava kahju tekkimise fakti kui sellist. Kaebaja õiguste rikkumist kinnitava kohtupraktika ootamine ei ole selliseks objektiivseks asjaoluks, mis tingiks hilisemalt kaebetähtaja ennistamise. Isegi õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul (Riigikohtu 01.10.2002. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-57-02, p 19).

Isegi, kui EIK-i 19.12.2013. a lahendist teadasaamist saaks pidada kaebuse esitamist takistanud mõjuva põhjuse äralangemiseks HKMS § 71 lg 2 tähenduses, oleks kahjunõue koos kaebetähtaja ennistamise taotlusega tulnud esitada 14 päeva jooksul selle takistuse äralangemisest. Kaebaja pöördus kohtusse aga neli kuud pärast EIK-i otsuse avaldamist. Menetlus tuleb HKMS § 152 lg 1 p 2 ja § 124 lg 2 alusel

lõpetada

perioodidel

15.03.2007–23.07.2007,

24.10.2007–30.05.2008, 21.11.2008–02.07.2009 ning 19.01.2010–10.06.2010 tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise osas. Perioodi 28.10.2010-18.04.2012 osas on kaebus esitatud tähtaegselt. Riigikohus on otsuse nr 3-3-1-93-13 p-s 14 selgitanud, et jätkuva haldustoiminguga tekitatud mittevaralise kahju puhul on kahjust teadasaamise hetkeks üldjuhul hetk, mil lõppes kaebajale jätkuva toiminguga kahju tekitamine, kuid erandina võib tähtaeg hakata kulgema ka enne jätkuva toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahju lõplikust ulatusest teada varem. Sõltumata sellest, kas kaebaja sai või pidi saama talle väidetavalt tekkinud kahjust aru juba Tallinna Vanglas viibimise kestel, pidi ta eeltoodust tulenevalt saama sellest teada hiljemalt 18.04.2012. Seega hakkas kahjuhüvitise nõude esitamise 3-aastane tähtaeg kulgema Tallinna Vanglast lahkumisele järgneval päeval ehk 19.04.2012. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. S. Maltsev esitas 17.08.2014 määruskaebuse Tartu Halduskohtu 14.08.2014. a määruse resolutsiooni p-de 1 ja 2 tühistamiseks. Kaebaja palus, et tema taotlus kaebetähtaja ennistamiseks rahuldataks ning jätkataks menetlust ka nende perioodide osas, milles menetlus lõpetati. Määruskaebuse kohaselt on kaebaja jätkuvalt seisukohal, et sai enda õiguste rikkumisest teada EIK-i 19.12.2013. a lahendist. Lähtudes RVastS § 17 lg-st 3 ja HKMS § 46 lg-st 4 oli kaebaja kahjunõue tähtaegne. Lisaks põhjendas kaebaja määruskaebuses seda, et teda on teadlikult ja tahtlikult ebainimlikes vangistustingimustes hoitud. 28.08.2014. a kirjas lisas kaebaja, et talle pole keegi tema õigusi tutvustanud, ta ei teadnud, kelle käest selle kohta küsida ning tema teada ei rikkunud Tallinna Vangla administratsioon midagi. Alles 2014. a veebruaris sai ta teada rikkumisest ning sellest, et tal on õigus kümne aasta jooksul kaebus esitada.

9. Tallinna Vangla esitas 28.08.2014 määruskaebuse Tartu Halduskohtu 14.08.2014. a määrusele, milles leidis, et lisaks määruse resolutsiooni p-s 2 nimetatule tulnuks menetlus lõpetada ka perioodi 28.10.2010–26.03.2011 osas. Määruskaebuses leiti, et kuna kaebaja paigutati Tallinna Vanglasse viimati 28.10.2010, pidi talle nimetatud kuupäevast alates olema tuntav ka mittevaralise kahju tekkimine ning seetõttu hakkas kulgema ka kahju hüvitamise nõude esitamise kolmeaastane tähtaeg. Seda seisukohta kinnitab Riigikohtu 23.03.2005. a lahend nr 3-3-1-86-04.

Nõude esitamise tähtaega tuleb hakata arvestama hetkest, kui kaebaja oma väidetavaid kannatusi reaalselt tajuma sai hakata ning vanglale kahjunõude esitada. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-93-13 asunud seisukohale, et isiku kinnipidamine on jätkuv tegevus, mille kestel võivad tingimused muutuda. Seega ei pruugi inimväärikust alandavate kinnipidamistingimuste korral alati olla võimalik üheselt määrata hetke, millal kannatanu saab kahjust teada või peab sellest teada saama. Kaebaja on esitanud hüvitamiskaebuse, kuna leiab, et talle on Tallinna Vangla ebainimväärsete kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaraline kahju.

Kaebuse kohaselt ei olnud talle kogu tema Tallinna Vanglas viibitud aja jooksul tagatud nõuetekohane põrandapind ning kambrites, milles ta viibis, oli ebapiisav valgustus. Kaebaja on ise asunud seisukohale, et kogu tema Tallinna Vanglas viibimise aja jooksul hoiti teda inimväärikust alandavates tingimustes, mistõttu on võimalik üheselt määrata hetk, millal isik kahjust teada sai. Arvestades kirjeldatud kannatusi ja kestvat ruumipuudust, avaldas see kaebajale mõju koheselt tema Tallinna Vanglasse paigutamisest alates või hiljemalt mõne nädala jooksul pärast paigutamist.

Nimelt paigutati kaebaja Tallinna Vanglasse saabudes 28.10.2010 kambrisse nr 124, kus ta viibis kuni 16.11.2010. Antud kambris viibis sõltuvalt päevast 3-6 kinnipeetavat ja põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli vahemikus 2,67 - 5,33 m2. Seega pidi kaebaja hiljemalt mõne nädala jooksul pärast tema saabumist Tallinna Vanglasse tajuma ruumipuudust ja sellega kaasnevat mõju. Kaebaja seda ei teinud ja hakkas enda ebainimlikku ja alandavat kohtlemist tunnetama ning enesele kahju tekkimist väitma ja hüvitist nõudma alles pärast seda, kui tekkis teoreetiline võimalus Eesti riigilt raha saada.

Seetõttu on õigustatud piiritleda kaebeõiguse tähtaeg rangelt kolme aastaga ja tähtaja piiride laiendamine ei ole põhjendatud. Vangla tugines ka Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-177-12. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus lahendab esmalt S. Maltsevi määruskaebuse (I) ning seejärel Tallinna Vangla määruskaebuse (II). I

11. Ringkonnakohus leiab, et S. Maltsevi määruskaebus tuleb osaliselt rahuldada ning Tartu Halduskohtu 14.08.2014. a määrus tühistada. Määruskaebuse tervikuna rahuldamiseks ei ole alust, sest ka ringkonnakohus ei jäta esitatud kaebust tervikuna halduskohtu menetlusse nii, nagu soovib määruskaebuse esitaja, vaid teeb asjas ise uue määruse, millega jätab S. Maltsevi kaebuse perioodidel 15.03.2007–23.07.2007, 24.10.2007–30.05.2008, 21.11.2008–02.07.2009 ja 19.01.2010–10.06.2010 väidetavalt Tallinna Vangla poolt tekitatud kahju osas HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata.

12. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga, et S. Maltsev esitas kaebuse halduskohtule tähtaega ületades ning et seetõttu tuleb menetlus lõpetada kaebetähtaja rikkumise ja selle ennistamata jätmise tõttu. Halduskohus on käesoleval juhul HKMS § 124 lg 1 alusel kontrollinud kaebuse esitamise tähtajast kinnipidamist. Määruse põhjendustes viitas kohus nii asjaolule, et S. Maltsev esitas Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse tähtaega ületades, kui ka asjaolule, et ta esitas halduskohtule kaebuse tähtaega ületades. Lõppkokkuvõttes tuvastas halduskohus siiski HKMS § 46 lg-st 4 ning RVastS § 17 lg-st 3 lähtudes kaebuse esitamise tähtaja osalise rikkumise, jättis kaebaja poolt esitatud kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata ja lõpetas osaliselt asja menetluse HKMS § 152 lg 1 p 2 ja § 124 lg 2 alusel.

Ringkonnakohus leiab, et kaebuse esitamise tähtaja ületamisele tuginemine on käesolevas olukorras vale. HKMS § 47 lg 1 sätestab, et seadus võib mõnda liiki nõude lahendamiseks ette näha kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on kinni pidanud nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud. Kinnipeetavate puhul näeb kohustusliku kohtueelse menetluse ette vangistusseadus (VangS).

VangS § 11 lg 8 kohaselt vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Ringkonnakohus selgitab, et olukorras, kus kaebaja on enne halduskohtusse pöördumist läbinud nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korra, tuleb halduskohtul kaebuse tähtaegsuse kontrollimisel lähtuda HKMS § 47 lg-st 2, või kui nõuet kohtueelses menetluses lahendav haldusorgan viivitab lahendi tegemisega õigusvastaselt, tuleb lähtuda HKMS § 47 lg-st 3, mis on HKMS § 46 lg 4 kui üldnormi suhtes erisätted.

Ühtlasi on RVastS § 18 lg 2 erisäte § 17 lg 3 suhtes (Riigikohtu 04.06.2013. a määrus nr 3-3-1-86-12, p 11). HKMS § 47 lg-s 3 sätestatakse haldusorgani poolt lahendi tegemisega viivitamise korral kaebuse esitamisele üheja kaheaastane tähtaeg. Samas näeb RVastS § 18 lg 2 ette, et kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata või tähtaegselt lahendamata või kui kannatanu ei nõustu hüvitise suuruse ja viisiga, võib kannatanu 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks. Ringkonnakohus on seisukohal, et kahju hüvitamise nõude puhul tuleb lähtuda RVastS § 18 lg-s 2 toodud korrast, mis on HKMS § 47 lg 3 suhtes erisäte.

RVastS § 18 lg 1 kohaselt peab haldusorgan kahju hüvitamise taotluse lahendama kahe kuu jooksul selle nõuetekohasest esitamisest arvates. Tallinna Vanglas registreeriti 27.03.2014 S. Maltsevi esitatud kahju hüvitamise taotlus mittevaralise kahju hüvitamiseks perioodidel 15.03.2007–23.07.2007,

24.10.2007–30.05.2008,

21.11.2008–02.07.2009, 19.01.2010–10.06.2010 ning 28.10.2010–18.04.2012 tekitatud kahju eest. Tallinna Vangla kinnitas 13.06.2014 halduskohtule saadetud vastuses (tl 18), et ta ei ole S. Maltsevi taotlust läbi vaadanud ning 08.08.2014 esitatud vastuses kaebusele (vt tl 38) märkis vangla, et kuna

S. Maltsev pöördus kohtusse ja kaebus võeti menetlusse, lõpetab vangla tema kahjunõude menetluse ning esitab enda seisukohad kohtumenetluses. Seega arvestades, et S. Maltsevi taotlus registreeriti 27.03.2014, pidi vangla selle RVastS § 18 lg-st 1 lähtuvalt lahendama hiljemalt 27.05.2014, kuid vangla seda ei teinud. Kaebus on esitatud 05.06.2014 ehk 30 päeva jooksul alates kaebaja taotluse tähtaegselt lahendamata jätmisest. Seega kaebaja ei ole ületanud RVastS § 18 lg-st 2 tulenevat kaebuse esitamise tähtaega ning halduskohus ei saanud menetlust lõpetada kaebuse esitamise tähtaja ületamise ja selle ennistamata jätmise tõttu.

13. Ringkonnakohus leiab, et kaebus tuleb perioodidel 15.03.2007–23.07.2007, 24.10.2007– 30.05.2008, 21.11.2008–02.07.2009 ja 19.01.2010–10.06.2010 väidetavalt tekitatud kahju osas jätta läbi vaatamata HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel. HKMS § 151 lg 1 p 1 sätestab, et kohus jätab määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad HKMS § 121 lg-s 1 sätestatud asjaolud. HKMS § 121 lg 1 p 4 kohaselt kohus tagastab kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. Tulenevalt VangS § 11 lg-st 8 on kinnipeetaval õigus pöörduda halduskohtu poole ka juhul, kui vangla on taotluse jätnud tähtaegselt läbi vaatamata. Tallinna Vangla jättis S. Maltsevi kahjunõude tähtaegselt lahendamata. Eeltoodut arvestades oleks halduskohus pidanud kontrollima kaebaja poolt nõude kohtueelseks lahendamiseks ette nähtud korra järgimist ja võtma seisukoha selles, kas vanglale oli kahju hüvitamise nõue tähtaegselt esitatud ning kui mitte, siis kas esines alus tähtaja ennistamiseks. Tulenevalt RVastS § 17 lg-st 3 tuleb taotlus haldusorganile esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Kaebaja pidi VangS § 1¹ lg-st 8 ja RVastS § 17 lg-st 3 tulenevalt esitama kahju hüvitamise taotluse vanglale eelviidatud sättes nimetatud tähtaja jooksul. Riigikohus on leidnud, et isiku kinnipidamine inimväärikust alandavates tingimustes on jätkuv haldustoiming. Sellises olukorras on kahjust teadasaamise hetkeks RVastS § 17 lg 3 ja HKMS v.r § 9 lg 4 mõttes üldjuhul hetk, mil lõppes kaebajale jätkuva toiminguga kahju tekitamine ja on täidetud RVastS § 17 lg 3 tingimused. Jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise kaebetähtaeg hakkab enamasti kulgema, kui lõppes toiming, millega kahju tekitati

(06.03.2014. a otsus nr 3-3-1-93-13, p 14). Seega seob RVastS § 17 lg 3 kahju hüvitamise nõudega haldusorgani poole pöördumise kahjust ja selle põhjustajast, mitte kahju tekitamise õigusvastasusest teadasaamisega. Kuna kohtulahend annab kaebaja poolt esile toodud sarnastele asjaoludele vaid õigusliku hinnangu ega kinnita kaebajale väidetava kahju tekkimise fakti, siis ei ole oluline see, millal kaebaja sai teada EIK-i seisukohtadest. Seetõttu on kaebaja kaebetähtaja kulgema hakkamist ekslikult seostanud kahju tekitamise õigusvastasusest teadasaamisega. Ringkonnakohus selgitab, et RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud tähtajad on seotud erinevate sündmustega. 3-aastase tähtaja kulgemise algust arvestatakse kahjust teadasaamisest ning 10aastase tähtaja kulgemise algust arvestatakse kahju tekitamise sündmusest. Kannatuste põhjustamisega tekitatud mittevaraline kahju saab isikule teatavaks üldjuhul selle tekkimise hetkel. Kuivõrd kaebaja on esitanud taotluse kahju hüvitamiseks seoses liiga vähese isikliku ruumiga Tallinna Vangla kinnipidamiskambris, siis pidi kaebaja väidetavast kahju tekkimisest ja selle põhjustajast teada saama hiljemalt siis, kui lõppes tema hoidmine õigusvastastes tingimustes. Seetõttu pidi kaebajale olema teada väidetav kahju tekitamine ja selle põhjustaja perioodi 15.03.2007–23.07.2007 osas hiljemalt 23.07.2007, perioodi 24.10.2007–30.05.2008 osas hiljemalt 30.05.2008, perioodi 21.11.2008–02.07.2009 osas hiljemalt 02.07.2009, perioodi 19.01.2010–10.06.2010 osas hiljemalt 10.06.2010 ja perioodi 28.10.2010–18.04.2012 osas hiljemalt 18.04.2012. Seega lõppes või lõppeb kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg vastavalt 23.07.2010, 30.05.2011, 02.07.2012, 10.06.2013 ja 18.04.2015. Kuna kaebaja esitas taotluse kahju hüvitamiseks Tallinna Vanglale alles 24.03.2014 (registreeritud 27.03.2014), ei olnud taotlus perioodide 15.03.2007–23.07.2007, 24.10.2007–30.05.2008, 21.11.2008–02.07.2009 ja 19.01.2010–10.06.2010 osas tähtaegne.

14. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 34 lg 3 näeb ette, et menetlustähtaega ei ennistata, kui esialgsest menetlustoimingu teostamiseks ettenähtud tähtpäevast on möödunud rohkem kui üks aasta. Kuna perioodide 15.03.2007–23.07.2007, 24.10.2007–30.05.2008 ja 21.11.2008–02.07.2009 osas oli kaebaja poolt vanglale kahju hüvitamise taotluse esitamise ajaks taotluse esitamise tähtpäevadest enam kui aasta möödunud, ei olnuks vanglal võimalik eelnimetatud perioodide osas kahju hüvitamise taotluse esitamise tähtaega ka ennistada. Seetõttu puudub kohtul vajadus hinnata, kas kaebajal esinesid mõjuvad põhjused tähtaja ennistamiseks. Perioodi 19.01.2010–10.06.2010 osas tuleks tähtaja ennistamise aluse olemasolu hindamisel lähtuda HMS §-st 34. Kuigi halduskohus on vaidlustatud määruses ekslikult lahendanud kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotlust ning viidanud HKMS §-le 71, on halduskohtu esitatud põhjendused ringkonnakohtu hinnangul asjakohased ka vanglale esitamisele kuuluva ennistamistaotluse põhjendatuse hindamisel vastavalt HMS § 34 lg-le 1. Põhjuseks, mis õigustaks kaebetähtaja ennistamist, on kohtupraktikas üldreeglina peetud objektiivset asjaolu, mis on kaebajast sõltumatult tinginud kaebetähtajast mittekinnipidamise. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, et kaebetähtaja ennistamise objektiivseks põhjuseks ei saa lugeda, millal kaebaja sai teada vanglatingimuste õigusvastasusest, kuna vastava teadmise puudumine ei takistanud kaebajal õigeaegselt vangla poole pöörduda ning kaebaja õiguste rikkumist kinnitava kohtupraktika ootamine ei ole selliseks objektiivseks asjaoluks, mis tingiks kaebetähtaja ennistamise. Ka tuleb pidada 3-aastast tähtaega kahju hüvitamise nõude esitamiseks piisavalt pikaks selleks, et kahju kannatanud isikul, sh õiguslikes küsimustes kogenematul isikul, oleks soovi korral võimalik oma kaebeõigust realiseerida. Kaebaja pidi väidetavalt inimväärikust alandavaid kinnipidamistingimusi tajuma neis tingimustes viibides. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebaja viidanud ühelegi sellisele asjaolule, mis oleks vältimatult põhjustanud vanglale kahjunõude esitamise tähtaja rikkumise ning mida võiks seetõttu pidada mõjuvaks põhjuseks.

15. Kokkuvõtlikult leiab ringkonnakohus, et kaebus oli halduskohtule esitatud tähtaegselt, kuid kohus pidi hindama kohtueelse menetluse läbimist kaebaja poolt. Olukorras, kus kaebaja esitas vanglale taotluse kahju hüvitamiseks tähtaja rikkumisega ning tähtaja ennistamine ei ole võimalik ega põhjendatud, ei saa lugeda kaebajat kohustuslikku kohtueelset menetlust nõuetekohaselt läbinuks, s.o kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast. Sel põhjusel kuulub halduskohtu poolt 15.07.2014 menetlusse võetud kaebus perioodide 15.03.2007–23.07.2007, 24.10.2007–30.05.2008, 21.11.2008–02.07.2009 ja 19.01.2010–10.06.2010 osas HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata jätmisele.

16. HKMS § 104 lg 5 p 3 kohaselt tasutud riigilõiv tagastatakse, kui kohus jätab kaebuse läbi vaatamata, välja arvatud juhul, kui see toimub HKMS § 151 lg 1 p 2 või 3 või lg 2 alusel. Kuna esitatud kaebus jääb osaliselt läbi vaatamata HKMS § 151 lg 1 p 1 alusel, on kaebajal õigus käesoleva määruse jõustumisel nõuda kohtult kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu osalist tagastamist. Riigilõivuseaduse § 12 järgi on riigilõivu tasunud isikul õigus taotleda riigilõivu tagastamist kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti. Toimiku materjalidest nähtuvalt tasus kaebaja riigilõivu 45 eurot 07.07.2014. Riigilõivu tagastamise taotlus tuleb kohtule esitada kirjalikult ning selles tuleb ära märkida nii tagasinõutav riigilõivusumma kui ka andmed kaebaja arvelduskonto kohta, kuhu soovitakse riigilõivu tagastamist. Kuna S. Maltsev on asja materjalidest nähtuvalt 2014. a oktoobris vanglast vabanenud, siis puuduvad toimikust andmed kaebaja arvelduskonto kohta, kuhu tuleks tagastamisele kuuluv riigilõivusumma kanda. Kaebaja on kaebuselt tasunud riigilõivu 45 eurot (tl 29). Kaebuse kohaselt viibis S. Maltsev Tallinna Vanglas 1185 päeva ning ta nõuab iga päeva eest 20 eurot, mis teeb kokku

23 700 eurot. Kuna kaebuse osa, mida halduskohus läbi vaatamata ei jäta (28.10.2010–18.04.2012) juhul, kui käesolev määrus sellisena jõustub, hõlmab 539 päeva, siis jääb kaebus selles esitatud nõuet arvestades läbi vaatamata 646 päeva osas (1185-539=646), millele vastab hüvitisesumma 12 920 eurot. Kogu nõutud hüvitisest moodustab läbi vaatamata jääv osa seega 55% ning tasutud riigilõivust (45 eurot) on 55% 24,75 eurot. Seega on 24,75 eurot see summa, mille tagastamist võib S. Maltsev Riigilõivuseaduse §-s 12 märgitud korras ja tähtajal kohtult käesoleva määruse jõustumisel taotleda. Kaebaja on tasunud riigilõivu 15 eurot ka määruskaebuse esitamisel (tl 70), kuid see riigilõivusumma tagastamisele ega hüvitamisele ei kuulu, kuna ringkonnakohus menetleb määruskaebust ja lahendab selle sisuliselt ning olenemata määruskaebuse osalisest rahuldamisest jääb suurem osa kaebuses esitatud hüvitamisnõudest siiski halduskohtumenetlusest välja, kuid seda teisel alusel võrreldes halduskohtu 14.08.2014. a määruses tooduga. II

17. Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.

18. Tallinna Vangla esitas määruskaebuse Tartu Halduskohtu 14.08.2014. a määruse tühistamiseks osas, milles sellega ei lõpetatud menetlust perioodil 28.10.2010 – 26.03.2011 väidetavalt tekitatud kahju hüvitamise nõude osas. Vaidlustatud määruse resolutsioonis puudub otseselt punkt, millega jätkatakse menetlust perioodi 28.10.2010 – 26.03.2011 osas, kuid määruse põhjendustes (p 14) on selgitatud, et kohus peab kaebust muuhulgas selle perioodi osas tähtaegseks. HKMS § 124 lg 4 sätestab: „ Kui menetlusosaline taotleb kohtult asja menetluse lõpetamist kaebetähtaja rikkumise tõttu, teeb kohus taotluse kohta põhjendatud määruse. Määruse peale võib esitada määruskaebuse, kusjuures määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule.“ Tallinna Vangla on oma 08.08.2014. a seisukohas väljendanud arvamust, et kaebaja poolt esile toodud ajavahemiku 28.10.2010–18.04.2012 puhul saab kohus kaebuse läbi vaadata vaid perioodi 27.03.2011 – 18.04.2012 osas ning ajavahemiku 28.10.2010 – 26.03.2011 puhul on mööda lastud kahjunõude esitamise tähtaeg ja see ei kuulu ennistamisele. Seega sisuliselt on vastustaja vastavalt HKMS § 124 lg-le 4 taotlenud menetluse osalist lõpetamist kaebetähtaja rikkumise tõttu ning halduskohus jättis selle taotluse rahuldamata. Kuigi halduskohus ei ole taotluse rahuldamata jätmist resolutsioonis eraldi punktina vormistanud, ei võta see vastustajalt õigust määruskaebust esitada ning ringkonnakohtul seda lahendada.

19. Käesoleva määruse põhjenduste jaotises I käsitletut tuleb arvesse võtta ka Tallinna Vangla määruskaebuse lahendamisel. Seega tuleb lähtuda asjaolust, et tegelikult ei ole S. Maltsev kaebuse halduskohtule esitamise tähtaega ületanud, vaid ta on ületanud vanglale kahju hüvitamise taotluse esitamise tähtaega. Ka vangla esitatud menetlusdokumentidest nähtub pigem arusaam, et kahjunõue on vanglale hilinenult esitatud, mitte et kaebaja ei oleks järginud kaebuse esitamise tähtaega. Ringkonnakohus leiab, et vangla seisukoht kahjunõude esitamise tähtaja ületamisest ajavahemiku 28.10.2010 – 26.03.2011 puhul ei ole põhjendatud.

Juba viidatud Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-93-13 p-s 14 on leitud, et inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju kindlaksmääramisel tuleb arvesse võtta kumuleeruvat mõju rikkumise asjaoludest, intensiivsusest, raskusastmest ja kinnipidamise kestvusest ning et kahju lõplik ulatus selgus isikule pärast jätkuva toimingu lõppemist. Kaebuse esitamise tähtaeg võib vaid erandina hakata kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahju lõplikust ulatusest teada varem.

Seega on kaebetähtaja kulgema hakkamise juures oluliseks aspektiks ka kahju lõplikust ulatusest teadasaamine ning kinnipidamise kestus. Kuigi võib nõustuda vanglaga, et kaebaja hakkas oma väidetavaid kannatusi reaalselt tajuma taaskord Tallinna Vanglasse saabumise hetkest, ei pidanud kaebaja ringkonnakohtu hinnangul ajavahemiku 28.10.2010 – 26.03.2011 kestel aru saama, milliseks kujuneb lõplik talle tekitatud kahju, kui ta viibis Tallinna Vanglas veel kuni 18.04.2012. Kaebaja ei saanud ette teada, milline on kinnipidamistingimuste kumuleeruv ja lõplik mõju tema inimväärikusele just selle perioodi lõpuks ning seda olenemata asjaolust, et ta oli Tallinna Vanglas viibinud ka varem.

Seega hakkas tähtaeg kahju hüvitamise taotluse esitamiseks kulgema siiski pärast jätkuva toimingu lõppemist, s.o 19.04.2012, ning kaebaja ei ole perioodi 28.10.2010 – 26.03.2011 osas kahjunõude esitamise tähtaega ületanud. Vangla väide, justkui tuleks kahju hüvitamise nõude esitamise kolmeaastast tähtaega arvutada alates kaebaja poolt Tallinna Vanglasse naasmisest 28.10.2010 või hiljemalt sellest kuupäevast kahe nädala möödumisest, kuna Riigikohus märkis lahendis nr 3-3-1-86-04, et vastutuse aluseks on õigusvastane tegu ise, mitte sellest teadasaamine, jääb arusaamatuks.

Viidatud lahendis ei olnud küsimus kahju hüvitamise nõude tähtaegsuses ning sellele lahendile viitamine ei ole asjakohane. Põhjendatud ei ole ka tugineda Riigikohtu 30.01.2013. a otsusele asjas nr 3-2-1-177-12, mis on tehtud tsiviilasjas ning mille asjaolud on käesoleva asjaga hoopis erinevad, samas kui on olemas Riigikohtu lahend nr 3-3-1-93-13, mis käsitleb käesoleva haldusasjaga sarnast juhtumit ning milles Riigikohus rõhutas (p 13), et inimväärikust alandavate kinnipidamistingimuste korral on mittevaralise kahju hüvitise aluse ja suuruse kindlaks tegemine väga tihedalt seotud just kohtlemise kestusega.

20. Eelneva põhjal leiab ringkonnakohus, et kaebus ei kuulu perioodi 28.10.2010 – 26.03.2011 osas läbi vaatamata jätmisele, sest selles osas oli vanglale esitatud kahjunõue tähtaegne ning kaebajal seega kohustuslik kohtueelne menetlus läbitud. Seega kogu perioodi 28.10.2010 – 18.04.2012 puudutav nõue on vanglale esitatud tähtaegselt.

Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/