4-14-10123/10 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-14-10123

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. veebruaril 2015.a Tallinnas, Liivalaia kohtumajas

Väärteoasja nr

4-14-10123 (2302,14,012907)

Kohtunik

Katre Poljakova

Väärteoasi esitatud kaebus Politsei – ja Piirivalveameti A.T Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 18.11.2014.a otsusele väärteoasjas nr 2302,14,012907;

Kohtumenetluse pooled Menetlusalune isik: A.T, isikukood: XXX, Eesti Vabariigi kodanik, elukoht: XXX, e-post: XXX;

Kohtuväline menetleja: PPA Põhja Prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus (Rahumäe tee 6/1 Tallinn)

Asja läbivaatamine

Kaebuse lahendamine istungi menetluses

Kohtuistungi toimumise aeg

10. veebruaril 2015.a

Kohtuistungil osalenud isikud Kaebuse esitaja A.T

Kohtuvälise menetleja esindaja Jaak Paju

Tunnistaja Ethel Tohver

Kohus juhindub

V™S § 132 p 2, § 109 – 111;

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada osaliselt A.T poolt Harju Maakohu Liivalaia kohtumajale

03.12.2014.a esitatud kaebus Politsei – ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 18.11.2014.a otsusele nr 2302,14,012907.

2. Tühistada Politsei – ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 18.11.2014.a väärteootsus nr 2302,14,012907 ja nimelt A.T-le LS § 259 lg 2 p 3 järgi inkrimineeritud väärteokoosseisu ja temale karistuseks määratud rahatrahvi 25 trahviühiku mõistmise osas ning teha väärteoasjas uus otsus.

3. Kvalifitseerida ümber A.T-le Liiklusseaduse § 259 lg 2 p 3 järgi inkrimineeritud väärtegu Liiklusseaduse § 259 lg 1 järgi.

4. Tunnistada A.T süüdi Liiklusseaduse § 50 lg 3 p 2 ja Liiklusseaduse § 32 lg

1 p 1 nõuete rikkumises s.o Liiklusseaduse § 259 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest ja karistada teda, rahatrahviga 5 trahviühiku ulatuses s.o summas 20.- (kakskümmend) eurot.

5. Rahatrahv tuleb tasuda 15 päeva jooksul arvates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest väärteoasjas nr 2302,14,012907 tehtud 18. novembri 2014.a otsuses märgitud

Rahandusministeeriumi arveldusarvetele märkides viitenumbriks 10220145234446 ja selgitusse väärteoasja number (2302,14,012907). Kui nimetatud tähtajaks ei ole rahatrahv tasutud, siis saadetakse kohtuotsus kohtutäiturile täitmiseks.

6. Käesolev kohtuotsus teha teatavaks A.T-le ja Politsei – ja Piirivalveameti

Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitusele. Edasikaebamise kord

Väärteomenetluse seadustiku (V™S) §-de 155 ja 156 alusel on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kättesaamisest, teatades kassatsiooni esitamisest maakohtule 7 päeva jooksul samast päevast arvates.

Vaidlustatud kohtuvälise menetleja otsus

Politsei – ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 18.11.2014.a otsusega väärteoasjas nr 2302,14,012907 karistati menetlusalust isikut A.T (A.T) Liiklusseaduse (edaspidi LS) § 259 lg 2 p 3 alusel rahatrahviga 25 trahviühikut, s.o 100 eurot.

Väärteoasja otsuse nr 2302,14,012907 kohaselt osales A.T 01.10.2014.a kell 17:06 liikluses jalgratturina Suur-Sõjamäe tn 10, Tallinn, Harju Maakond, liikles mööda kõnniteed ning kõnniteega ristuval parkla juurdesõiduteel sõitis ebaõigelt valitud olukorrakiiruse tõttu ette vasakult lähenenud Hyundaile. Oma tegevusega põhjustas liiklusõnnetuse ning varalise kahju Swedbank Liising AS-le, rikkudes selliselt LS § 50 lg 3 p 2 ja § 32 lg 1 p 1 nõudeid, pannes toime väärteo, milline on kvalifitseeritud LS § 259 lg 2 p 3 järgi.

Kohtumenetluse poolte seisukohad

Eelpool märgitud otsusele esitas A.T 03.12.2014.a Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale kaebuse, millises taotleb kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ning väärteomenetluse lõpetamist V™S § 29 lg 1 p 1 alusel, kuna tema ei ole rikkunud talle etteheidetud liiklusseaduse nõudeid LS § 50 lg 3 p 2 ja § 32 lg 1 p 1, millest tulenevalt puudub ta käitumises LS § 259 lg 2 p 3 sätestatud väärteokoosseis. Nimelt selgitab A.T kohtule esitatud kaebuses, et kohtuvälise menetleja poolt on juhtum lahendatud ühekülgselt jalgratturi kahjuks, kohtuväline menetleja on vääralt hinnanud menetlusaluse isiku käitumist liiklusseaduses sätestatud rikkumistena, jätnud välja selgitamata väärteo toimepanemise olulised asjaolud ja jätnud tähelepanuta liiklusseadusest autojuhile tulenevad nõuded. Kaebuse esitaja leiab, et kohtuväline menetleja on jätnud uurimata, kas kõnniteel liikumine oli õigustatud sõidutee seisukorra tõttu, arvestamata on jäetud, et kõnealusel Suur – Sõjamäe teelõigul on liiklus tihe ja kiire, sõidutee kitsas ja äärekividega ääristatud, teelõigul puudub jalgrattatee, kergliiklustee või jalgrattarada sõiduteel, sõiduteel liiklevad ka veokid, mis raskendavad ja muudavad jalgratturi sõitmise sõiduteel väga ohtlikuks. Kaebaja on asunud seisukohale, et märgitud asjaolud õigustasid tema liikumist antud teelõigul kõnniteel LS § 32 lg

1 p 1 tähenduses ja Tallinnas jalgratturite sõitmine kõnniteel on tavapärane praktika, politsei jalgratturitele taolisi süüdistusi ei esita, andes seeläbi signaali, et aktsepteerib jalgratturite liiklemist kõnniteel. Kaebuse esitaja on asunud seisukohale, et kohtuväline menetleja on jätnud välja selgitamata ja hindamata, kui suur oli tema sõidukiirus ja, kas see olusid arvestades oli liiga suur. Kohtuvälise menetleja poolt on tähelepanuta jäänud autojuhile liiklusseadusest tulenevad kohustused, milliseid autojuht ei täitnud. Kaebuses juhitakse kohtu tähelepanu sellele, et kaebaja toob välja eelkõige LS § 50 lg 3 p 2 nõudeid ja LS § 16 lg 1; § 33 lg 1 ja § 35 lg 1 tulenevad kohustused. Samuti asub ta seisukohale, et LS § 17 lg 3 ja § 31 lg 7 kohaselt oli antud teelõigul tee andmise kohustus parklaalalt väljasõitval sõidukijuhil, kuna teelõigul puudusid reguleerivad liikluskorraldusvahendid, mis oleksid korraldanud teeandmise kohustuse teisiti ja kohustanud kõnniteel liiklejat andma teed parklaalalt väljasõitvale sõidukile.

Kohtule esitatud kaebusest nähtub, et A.T hinnangul on kohtuväline menetleja tõlgendanud LS § 32 lg 1 p 1 sätestatut kitsendavalt jalgratturite kahjuks, sest kuna liiklusseadus näeb ka üldiselt ette liikluses vähemkaitstud liikleja ohutuse, siis on loogiline või seaduse mõttega kooskõlas pigem § 32 lg 1 p 1 tõlgendamine vähemkaitstud liikleja ohutuse suhtes laiendavalt, tuleb silmas pidada, et jalgrattur ei ole mootorsõiduki suhtes suurema ohu allikas küll aga on seda mootorsõiduk jalgratturi jaoks. A.T on asunud seisukohale, et LS § 32 lg 1 p 1 sätestatud sõidutee seisukorrana tuleb mõista ka potentsiaalseid ohte tulenevalt näiteks liiklustihedusest, teelaiusest või ka jalgrattaraja puudumisest, s.t kui palju ruumi on sõidutee ääres mootorsõidukite kõrval jalgratturil ohutuks liiklemiseks, või näiteks tee ääristus – või äärekivide olemasolu sõidutee ääres, mis muudab liikumise teepervele võimatuks. Kaebuse esitaja juhib kohtu tähelepanu faktile, et liiklusõnnetus juhtus kella 17.06 ajal ja tema sõitis pärast tööpäeva lõppu mööda Suur – Sõjamäe tee äärset kõnniteed. Eeltoodud kellaajal on tegemist tööpäevajärgse tipptunniga., siis on liiklus tihedam kui tavaliselt. Tähelepanu väärseks peab kaebuse esitaja ka teadmist, et liiklusõnnetuse toimumiskoha ümbruses paikneb palju laohooneid, mis paratamatult tähendab seda, et lisaks sõiduautodele sõidab nimetatud tänaval palju veoautosid. Tiheda liiklusega neljarealisel tänaval jalgrattaga sõiduteel sõitmine olukorras, kus sõiduteel puudub jalgrattarada ja tee lõppeb äärekividega võib jalgratturi jaoks olla eluohtlik. Sõidurea laius nimetatud tänaval ei ole piisav, et võimaldada jalgratturil ohutult liikuda sõiduteel. Seega ei ole A.T hinnangul tema rikkunud LS § 32 lg 1 p 1 sätestatut ning kohtuväline menetleja on jätnud sisuliselt hindamata tema poolt vastulauses esitatud seisukohad, rikkudes selliselt V™S § 150 lg 1 p 7 sätestatut. Kaebuse esitaja A.T juhib kohtule esitatud kaebuses tähelepanu sellele, et kohtuvälise menetleja otsuses puuduvad põhjendused tema – A.T LS § 50 lg 3 p 2 sätestatud rikkumise kohta.

Kaebuse esitaja selgitab kohtule esitatud kaebuses, et LS § 50 lg 3 p 2 kohaselt peab juht kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust ning vähendama kiirust ning vajaduse korral seisma jääma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb. Seega tulnuks kohtuvälise menetlejal nimetatud rikkumise tuvastamiseks välja selgitada, milline pidi olema olukorrale vastav kiirus ja, milline see oli nõuet rikkunud juhil. Kaebuse esitaja selgitas kohtule esitatud kaebuses, et LS § 50 lg 3 p 1 sätestatud nõuet ta rikkunud ei ole kuna mitte temale ei olnud liikumiskiirus vastavalt olukorrale vastav, vaid hoopis mootorsõiduki juhi oma.

Kohtuväline menetleja esitas 29.12.2014.a. kohtule kirjaliku seisukoha, millises selgitatakse, et LS § 32 lg 1 p 1 kehtestab väga selge ja konkreetse käitumisnormi mille kohaselt ei tohi jalgrattur sõita kõnniteel, märkides, et samas sätestab seadus ka erandi, mille kohaselt võivad kõnniteed kasutada tasakaaluliikuri juht, alla 13-aastane jalgrattur ja tema kuni kaks saatjat, väikelast ratastoolis sõidutav jalgrattur ja jalgrattur, kui sõiduteel sõitmine tee seisukorra tõttu on oluliselt raskendatud. Kohtule esitatud vastuses märgitakse, et kohtuväline menetleja ei nõustu kaebaja väitega, et LS §

32 lg 1 p 1 kirjeldatud tee seisukorra all tuleb mõista ka näiteks liiklustihedust, jalgratta tee puudumist ja äärekivide olemas olu teeääres. Kohtuväline menetleja on asunud seisukohale, et seaduse tekstist lähtuvalt on seadusandja mõelnud konkreetselt tee seisukorda, mitte teel olevat liiklustihedust. Kohtuväline menetleja on juhtinud kohtu tähelepanu faktile, et väärteomaterjalides kogutud tõenditest nähtub, et Suur – Sõjamäe tee tänava seisukord on hea, tänavalt ei toimunud teetöid ega olnud muid takistusi. Samuti on kohtuväline menetleja tõdenud, et väärteomaterjalide juurde ei ole lisatud ühtegi tõendit selle kohta, et kaebajal oleks olnud liiklusõnnetuse toimumise ajal liikuda Suur – Sõjamäe 10 juures oleval kõnniteel, märgitust tulenevalt on kohtuväline menetleja asunud seisukohale, et A.T-le on õigustatult esitatud süüdistus LS § 32 lg 1 p

1 alusel ja viimasele on õigustatult määratud ka rikkumise eest karistus. Kohtuväline menetleja selgitab kohtule, et LS § 50 lg 3 p 2 sätestab, et juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks ja vastavalt olukorrale vähendama kiirust ning vajaduse korral seisma jääma, kui tingimused seda nõuavad. Käesoleval hetkel on kohtuväline menetleja seisukohal, et otsuse tegija on õigesti märkinud, et kuigi ei ole tuvastatud, et menetlusalune isik oleks ületanud lubatud sõidukiirust, siis see ei tähenda seda, et tegemist oli õigesti valitud sõidukiirusega. Kohtuväline menetleja on asunud seisukohale, et liiklusõnnetuse tehiolude pinnalt saab järeldada, et liiklusõnnetus toimus seetõttu, et menetlusalune isik ei olnud liikluses piisavalt ettevaatlik, ei jälginud hoolikalt liiklusolukorda ning ei hinnanud sõidukiirust. Kohtuväline menetleja selgitab, et väärteoasja materjalidega on tuvastatud fakt, et tunnistaja XXXtegi kõik endast oleneva veendumaks, et tema sooritatav manööver on ohutu. Juhul, kui A.T oleks valinud õige sõidukiiruse, siis oleks viimasel olnud piisavalt aega oma sõidki peatamiseks ja liiklusõnnetuse vältimiseks. Märgitust tulenevalt on kohtuvälise menetleja hinnangul kaebajale inkrimineeritud rikkumine tõendamist leidnud ja kvalifitseeritud õigesti ja seetõttu tuleb 18.11.2014.a koostatud otsus jätta muutmata ja kaebus rahuldamata.

Kohtus tuvastatud asjaolud Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajas 10.02.2015.a toimunud kohtuistungil kaebuse esitaja A.T kinnitas, et tema jääb täielikult kohtule esitatud kaebuse juurde ja palub, et kohus talle esitatud süüdistuse tühistaks. Kaebuse esitaja A.T selgitas kohtule et tema hakkas minema töölt koju. Nimelt sõitis ta mööda Lõõtsa tänavat, kuni see ristus Suur-Sõjamäe teega. Sealt pööras ta Suur-Sõjamäe teele ja ta tahtis minna Ülemiste ristmikult üle Järvevana teele. Peale Mainori Kõrgkooli, kus on ristumiskoht sõitis ootamatult teele aga auto.

Nii autojuht kui ka tema ei saanud enam pidama. Selleks, et otsest kokkupõrget vältida pööras tema – A.T ratta autoga paralleelseks, ühel hetkel oli kokkupõrge ja ta oli pikali, mis hetkel kukkumine oli, seda ta fikseerida ei suutnud. Auto liikus kõrvalt teele, parkla teelt välja, tahtis minna sõiduteele. Siis, kui toimus kokkupõrke hetk, siis auto hakkas liikuma kõnniteele. Tema – A.T oli otseliikuja, auto liikus talle siis ette kõnnitee peale. Peale liiklusõnnetust toimetati ta Kesklinna haiglasse, vigastustena oli tal rindkere põrutus ja viga oli saanud põlv.

Suuremaid kahjustusi sai ratas, sõidukile tekkinud vigastustest märkas ta ainult seda, et piltidelt oli näha kriimustusi. Kohtuvälise menetleja Jaak Paju esitatud küsimustele andis kaebuse esitaja A.T selgitusi selle kohta, et tema ei oska öelda seda, missuguse kiirusega ta sõitis, sest ta sest ta vaatas liiklust, ma ei vaadanud koguaeg spidomeetri näitu, kuid kiirus pidi olema madal, sest kui ta alustas Lõõtsa tänavalt ja pööras seejärel Suur-Sõjamäe teele, siis seal on vahepeal kaks kõrvaltee liikumiskohta, üks ongi siis Keerise tänava ristumine Suur-Sõjamäe teega.

Seal võtab ta alati väga hoo maha, sest sealt sõidavad koguaeg autod, seal on äärekivid. Kinnitab ta seda, et jälgis kõnniteeliiklust. Ta ei pea saladuseks seda, et sõitis kõnniteel, kus oli ka üks jalakäija. Kõnniteel sõitis ta seetõttu, et Suur-Sõjamäe liiklus on väga tihe, sõidutee ääres ei ole absoluutselt ette nähtud jalgratta teed, kus rattur saaks ohutult liigelda. Need tagajärjed on päris kohutavad, mis seal tekkida võivad. See on ka põhjus, miks ta sõitis just nimelt kõnnitee peal. Kuna ta on aktiivne rattaga tööl käija, siis ta arvab, et see on õige viis ja ta julgeb väita, et valdav enamus rattureid sõidab seal justnimelt kõnnitee peal, väljaarvatud üksikud.

Kaebuse esitaja A.T kinnitas kohtuvälisele menetlejale ta tõesti ei proovinudki tol päeval sõiduteel sõita, sest ta sõidabki kõnniteel. Millal ta esimest korda märkas autot, millega ta kokku põrkas, seda momenti ta ei oska nii täpselt öelda. Ta eeldab, et oli peale Keerise tänava ristumiskohta, sest see auto tuli tema jaoks ootamatult. Sest ta sõitis mitusada meetrit mööda sirgelt kulgevat kõnniteed, kui auto oleks seal seisnud, peatunud, oleks ta seda 100 m tagant pidanud nägema. Millal ta autot nägi, seda ta konkreetselt öelda ei oska.

Ta pidurdas nii palju kui sai, ehk siis instinktiivselt keeras paremale, et mitte otse otsa sõita. Autost ta mööda sõita ei tahtnud, ta tahtis pidama jääda ja ta lootis, et ka auto jääb pidama, aga nii auto kui ka tema s.t mõlemad liikusid. Ta arvab, et kui autojuht oleks kohe pidama saanud, siis ei oleks ka mingeid kahjustusi tekkinud. Liiklusõnnetus toimus parklast väljasõidu kohas. Tema – A.T teada on seal ka tõkkepuu, autod sõidavad sealt välja tavaliselt nii, et nina jääb veerandile või poolele kõnniteele, peatuvad ja vaatavad, kas on liiklejaid.

Kui on otse liikuv liikleja, siis lastakse läbi, sest otsesuunal liiklejal on õigus ja siis sõidavad edasi. Aga auto kindlasti ei jäänud pidama kõnnitee servas, vaid juba sõitis. Kui auto oleks kõnnitee servas pidama jäänud, siis oleks viimane teda näinud, sest ta oli juba mitusada meetrit otse liikunud mööda kõnniteed. Kaebuse esitaja A.T märkis kohtuvälise menetleja esitatud küsimustele, et tema ei oska öelda, kui suur oli tal vahemaa autoga, kohe kui auto ta vaatevälja tuli hakkas ta pidurdama. Tema

– A.T oli šokis. Kohtu esitatud küsimustele selgitas kaebuse esitaja, et kokkupõrge toimus n-ö kõnnitee ja sõidutee ülemineku kohal ja auto liikus peale kokkupõrget edasi. Kohtuvälisele menetlejale kinnitas A.T, et tema liigutas jalgratast ilmselt seetõttu, et oli ehmatanud, alguses ta ei teadnud, et jalgratas on katki. Kiirabi helistas välja ilmselt autojuht. Autojuhiga nad ei rääkinud omavahel selles, kes on süüdi. Teab ta seda, et ka autojuht oli šokis, viimasel käed värisesid ja oli väga ehmunud. Kinnitab ta seda, et sõiduauto asukoht, mida on fotodelt näha, on see koht, kus autojuht kohe peale õnnetust seisma jäi. Eelpool märgitud kuupäeval toimunud kohtuistungil kuulati tunnistajana üle ka Ethel Tohver, kes andis ütlusi selle kohta, et tema on A.T näinud ühel korral ja seda liiklusõnnetusega seoses, viimase vastu ta mingit vihavaenu ei tunne ja ta saab kohtule rääkida tõtt.

Tunnistaja XXXkinnitas 10.02.2015.a toimunud kohtuistungile, et liiklusõnnetus toimus 01.10.2014.a. Tema – XXXsõitis sõiduautoga Hyndai SantaFe. Nimelt tuli ta välja Suur-Sõjamäe tee parklast, tõkkepuu tagant. Aadressi ta öelda ei oska, kuid parkla asub Lõõtsa tänaval. Sealne parkla tõkkepuu töötab sedasi, et kui sõita teatud kaugusele, siis see tuleb ise automaatselt lahti. Kui tõkkepuu tuli lahti, siis sõitis ta vaikselt välja. Kuna seal on kaks posti, siis tuleb sealt hästi vaikselt minna ja samuti ka seetõttu, et seal on kohe kõnnitee. Vahemaa tõkkepuu ja kõnnitee vahel on väga lühike, sinna tuleb jääda seisma. Tema – XXXsõitis vaikselt välja, vaatas paremale, vasakule ja jäi seisma sõidutee ääre peale. Sõiduki esiosa jäi kõnniteele, ta seisatas vaatas vasakule ja hakkas vaikselt keerama Suur-Sõjamäe teele paremale. Autos olid ka ta lapsed, kes hiljem ütlesid talle, et jalgrattur kiirendas. Kohtuvälise menetleja Jaak Paju esitatud küsimustele XXXselgitas, et jalgratturit nägi ta ise alles siis, kui kokkupõrge oli toimunud. Ilmastikuolud sel päeval olid sellised, et oli valge ja kuiv. Kinnitab ta seda, et ratturil tema mäletamist mööda midagi eredat seljas ei olnud. Seda, kas ta peale kokkupõrget ka kohe seisma jäi, ta ei tea, sest ta ei saanud aru, mis juhtus. Kui ta autost välja tuli, siis jalgrattur oli auto kõrval, ta küsis viimaselt, kas on abi vaja, rattur tõusis püsti nad läksid teeserva ja siis tema – XXXhelistas politseisse. Sündmust võis veel pealt näha üks jalgrattur, üks mees, kuid viimane väitis talle, et ei näinud midagi pealt. Kinnitab ta seda, et jalgratas peale õnnetust samasse kohta ei jäänud, Eret võttis selle endaga kaasa tee kõrvale. Talle

– Ethel Tohverile ei meenu see, et nad oleksid omavahel arutanud selle üle, kes on süüdi. Tunnistaja XXXkinnitas kohtuistungil kohtuvälisele menetlejale, et tema autole mingit varalist kahju ei tekitatud. Algselt oli auto peal valge triip, kuid kui ta läks liikluskindluste esindaja poole siis selgus, et seda sai lapiga maha pühkida. Seda, kas jalgratturile tekkis mingeid vigastusi ta öelda ei oska, kiirabiautosse viimane läks, mis edasi toimus seda ta ei tea.

Kohtuvälise menetleja esindaja Jaak Paju kinnitas 10.02.2015.a toimunud kohtuistungil, et kohtuväline menetleja jääb kaebuse esitaja A.T poolt vaidlustatud otsuse juurde. Samuti asus kohtuvälise menetleja esindaja Jaak Paju seisukohale, et kohtuistungil kaebuse esitaja ja tunnistaja ütlustega on tõendamist leidnud, et kaebuse esitaja A.T on rikkumise toime pannud, juhtides kohtu tähelepanu sellele, et kohtuväline menetleja on oma arvamust väljendanud nii otsuses kui ka kohtule esitatud kirjalikus seisukohas. Menetlusalusele isikule karistuse määramisel on arvestatud toime pandud rikkumist, menetlusaluse isikut ning eeltoodust tulenevalt taotleb ta otsuse muutmata jätmist.

Menetlusalusele isikule väärteootsuses etteheidetud varalise kahju tekitamise osas selgitas kohtuväline menetleja Jaak Paju kohtule, et kohtuvälisel menetlejal on olnud kogemust selliste õnnetustega, kus tekib varaline kahju. Sellise kriimustuse, millisele tunnistaja ka viitas, mille saab maha pühkida on erinevate Eesti kohtunike hinnangul tegemist siiski varalise kahju.

Kohtuotsuse motiivid Kohus, ära kuulanud kaebuse esitaja A.T selgitused, tunnistaja Ethel Tohver´i ütlused ja kohtuvälise menetleja esindaja Jaak Paju seisukoha ning uurinud väärteoasjas kogutud kirjalikke tõendeid jõudis alljärgnevale seisukohale.

Nimelt vaidlustab kaebuse esitaja A.T temale inkrimineeritud väärtegu, milline on kvalifitseeritud Liiklusseaduse (edaspidi LS) § 259 lg 2 p 3 järgi, menetlusalune isik ei nõustu sellega nagu tema oleks 01.10.2014.a kella 17.06 ajal liikluses jalgratturina Suur- Sõjamäe tn 10

Tallinn, Harjumaal liigeldes mööda kõnniteed ning kõnniteega ristuval parkla juurdesõiduteel ebaõiget olukorrakiirust valides rikkunud LS 32 lg 1 p 1 ja § 50 lg 3 p 2 nõudeid, pannes toime LS § 259 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava väärteo s.t oma tegevusega põhjustanud liiklusõnnetuse ning varalise kahju Swedbank Liising AS-le. Kohus tõdeb ja märgib, et käesolevas väärteoasjas ei ole tekkinud vaidlust selles, et A.T 01.10.2014.a kella 17.06 ajal sõitis jalgrattaga Suur – Sõjamäe tn 10 Tallinn, Harjumaal mööda kõnniteed ning kõnniteega ristuva parkla juurdesõidutee läheduses. Antud fakt on kinnitamist leidnud nii kaebuse esitaja A.T enda kohtus antud ütlustega kui ka käesolevas väärteoasjas kogutud kirjalike tõenditega ja nimelt: sündmuskoha vaatlusprotokolliga, teatisega liiklusõnnetuse kohta, fototabelitega, A.T koostatud arvamusega väärteoprotokolli nr

AB1312904 kohta väärteoasjas nr 2302,14,012907 ja käesolevas väärteoasjas koostatud kohtuvälise menetleja otsusega. Käesolevas väärteoasja menetluse raames on A.T-le etteheidetud LS § 32 lg 1 p 1 nõuete rikkumist. Nimelt näeb seadusandja märgitud väärteokoosseisus ette piirangud jalgratturi liiklemisele. LS §

32 lg 1 p 1 nõuete kohaselt jalgrattur ei tohi sõita kõnniteel, välja arvatud tasakaaluliikuri juht, alla 13-aastane jalgrattur ja tema kuni kaks saatjat ning väikelast rattatoolis sõidutav jalgrattur ja jalgrattur kui sõiduteel sõitmine tee seisukorra tõttu on oluliselt raskendatud. Märgitust tulenevalt saab teha järelduse, et seadusandja on ette näinud ammendava loetelu olukordi, milliste esinemise korral jalgrattur võib liigelda kõnniteel.

Kohtu hinnangul 01.10.2014.a ei olnud A.T näol tegemist sellise isikuga, kes oleks vastanud eelpool välja toodud loetelus kirjeldatud jalgratta juhi omadustele. Käesoleval hetkel on kaebuse esitaja A.T nii kohtule esitatud kaebuses kui ka kohtuistungil kinnitanud, et tema sõidabki pidevalt jalgrattaga kõnniteel kuna eraldi teerada jalgrattaga sõitmiseks Suur –

Sõjamäe tänaval sõiduteel rajatud ei ole ning tiheda liiklusvoolu tõttu, ta sõiduteel sõita ei julgekski. Kohus ei pea sellekohaseid kaebuse esitaja väiteid ajakohasteks ja põhjendatuteks, vaid pigem oma ebaõiget tegutsemisviisi õigustavaks. Kohus võib nõustuda sellega, et tänapäeva linnaliiklus sõiduteedel on tihe, sageli ka ohtlik, kuid märgitud teadmis, ei saa pidada õigustavaks ja toetavaks kaebuse esitaja väära tegutsemise – jalgrattaga sõiduteel sõitmise – harjumust.

Kohtu hinnangul ei ole käesolevas väärteoasjas kogutud ega esitatud tõendeid selle kohta, et 01.10.2014.a kella 17.06 ajal väärteo toimepanemise kohas s.o Suur – Sõjamäe tn 10 vahetus läheduses asuval sõiduteel oleks olnud jalgrattaga sõitmine oluliselt raskendatud LS § 32 lg 1 p 1 mõttes. Kohtumenetluse käigus ülekuulatud tunnistaja XXXandis ütlusi selle kohta, et päeval, mil liiklusõnnetus aset leidis s.o 01.10.2014.a oli ilm kuiv, nii kaebuse esitaja A.T ise kui ka tunnistaja XXXkaebemenetluse käigus ei ole avaldanud ja andnud ütlusi selle kohta, millised annaksid kohtule võimaluse pidada õigustatuks A.T jalgrattaga sõitmist kõnniteel. Käeoleva väärteoasja menetluse käigus kogutud dokumentaalsest tõendist ja nimelt sündmuskoha vaatlusprotokollist s.t selles sisalduvast infost ja selle juurde lisatud fototabelitest nähtub, et 01.10.2014.a Suur – Sõjamäe 10, Tallinn vahetus läheduses oleva sõidutee kate, kus A.T oleks pidanud jalgrattaga sõitma oli samuti kuiv, teel erielemendid puudusid, tegemist oli tasase teega s.t sõidutee oli korras. Eeltoodust tulenevalt hetkel nõustub kohus kohtutuvälise menetlejaga selles osas, et A.T

01.10.2014.a Suur – Sõjamäe tn 10, Tallinnas jalgrattaga jalakäijate teel sõites rikkus eelpool märgitud LS § 32 lg 1 p 1 nõudeid. Käesoleva väärteomenetluse raames on A.T-le etteheidetud seda, et tema on rikkunud LS § 50 lg 3 p 2 nõudeid. Nimelt näeb seadusandja märgitud väärteokoosseisus, ette juhi kohustuse liikluses liigeldes sh jalgratta juhil valida sobiv sõidukiirus. LS § 50 lg 3 p 2 kohaselt juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral seisma jääma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb.

Käesoleva väärteoasja menetluse raames on kaebuse esitaja A.T asunud seisukohale, et LS § 50 lg 3 p 2 nõudeid rikkus hoopis autojuht, kuid kohus sellega ei nõustu. Kohtu hinnangul ei ole käesolevas väärteoasjas kogutud ühtegi tõendit selle kohta, millised viitaksid, et 01.10.2014.a mootorsõidukit Hyundai reg nr XXXjuhtinud XXXoleks rikkunud LS § 50 lg 3 p 2 tulenevaid nõudeid. Käesoleva väärteoasja menetluse raames on kaebuse esitaja A.T ise kinnitanud, et temale ei olnud teada, mis kiirusega ta ise liikus, aga see pidi olema madal.

Kohus asub seisukohale, et kaebus esitaja sellekohane väide ei haaku teiste käesolevas väärteoasjas kogutud tõendites sisalduva infoga. Kui jätta kõrvale fakt, et A.T ei olekski tohtinud jalgrattaga kõnniteel sõita, kuna vastavad lubavad liikluskorraldusmärgid märgitud teelõigul puudusid, siis vähetähtsaks ei saa pidada ka teadmist, et LS § 31 lg 5 kohaselt jalgrattaga jalakäija vahetusläheduses võib sõita üksnes jalakäija kiirusega selgitas kohtus, et kõnniteel, . A.T kus tema jalgrattaga liikus, seal liikus ka üks jalakäija.

Kohtu hinnangul on ilmselge, et kui A.T oleks sõitnud jalgrattaga madalal kiirusel, siis ei oleks liiklusõnnetust aset leidnud. Kohtuistungil tunnistaja XXXja kaebuse esitaja A.T antud ütluste pinnalt on võimalik teha järeldus selles, et mitte mootorsõidukit Hyndai reg nr XXXjuhtinud XXXei sõitnud jalgratast juhtinud A.T-le otsa vaid vastupidi. Kohus juhib tähelepanu sellele, et LS § 50 lg 3 p 2 ei ole seadusandja otseselt ette näinud, missuguse kiirusega juht sõidukit juhtima peab vaid juhitava sõiduki kiirus ei tohi ületada lubatud sõidukiirust ning sõiduki kiirus peab olema juhi poolt valitud selline, milline võimaldaks tal vastavalt olukorrale vajaduse korral sõidukiga ka seisma jääda.

Väärteoasjas kogutud tõenditest ja nimelt: kaebuse esitaja enda ja tunnistaja XXXkohtus antud ütlustest, sündmuskoha vaatlusprotokollist ning selle lisaks olevast skeemist ja fototabelistest, nähtub, 01.10.2014.a ei suutnud jalgratast juhtides, enda teel et A.T

takistust nähes pidurdada, millisest tulenevalt on võimalik asuda seisukohale ja järeldada, et viimane oli valinud vale sõidukiiruse. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga selles, et vale sõidukiiruse valikut ei saa samastada lubatud sõidukiiruse ületamisega s.t eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et A.T 01.10.2014.a Suur – Sõjamäe tn 10, Tallinnas jalgrattaga jalakäijate teel sõites rikkus eelpool märgitud LS § 50 lg 2 p 3 nõuet s.t kaebuse esitaja ei valinud jalgrattaga liikudes õiget sõidukiirust. Käesolevas väärteoasjas on A.T-le etteheidetud väärtegu inkrimineeritud LS § 259 lg 2 p 3 järgi. Märgitud väärteokoosseisus nähakse ette vastutus jalgratturi juhi poolt liiklusnõuete muu rikkumise eest. LS § 259 lg 1 kohaselt jalgratturi poolt liiklusnõuete muu rikkumise eest, kui puudub LS §-s 226, 234, 236, 237, 239 või 241 sätestatud väärteokoosseis, karistatakse rahatrahviga kuni kümme trahviühikut ja sama teo eest, kui sellega on tekitatud varaline kahju karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.

A.T suhtes 20.10.2014.a koostatud väärteoprotokollist AB1312904 ja 18.11.2014.a koostatud väärteootsusest nr 2302,14,012907 nähtub, et kaebuse esitajale on ette heidetud liiklusõnnetuse põhjustamist ning Swedbank Liising AS’le varalise kahju tekitamist. Käesoleval hetkel kohus ei nõustu sellega, et A.T 01.10.2014.a kella 17.06 ajal liikudes jalgratturina Suur – Sõjamäe tn 10 Tallinn juures mööda kõnniteed, sattudes liiklusõnnetusse oleks põhjustanud sellega Swedbank Liising AS’le otsest varalist kahju. Väärteoasjas on kogutud tõendeid selle kohta, millised kinnitavad fakti, et XXXpoolt 01.10.2014.a juhitud Hyndai reg nr

XXXkuulus küll Swedbank Liising AS-le, märgitut toetab sündmuskoha vaatlusprotokollis sisalduv info, kuid käesoleva väärteoasja menetluse käigus ei ole kohtule esitatud ühtegi dokumentaalset tõendit selle kohta, millised võimaldaksid kohtul asuda seisukohale, et Swedbank

Liising AS’le oleks kaebuse esitajale etteheidetud väärteo toimepanemise tulemusel tekkinud varaline kahju. Tunnistaja XXXkinnitas 10.20.2015.a Harju Maakohtus toimunud kohtuistungil, et mingit varalist kahju ei tekkinud, alguses oli küll triip peal, aga kui ta läks liikluskindlustusse, siis selgus, et selle triibu sai lapiga maha pühkida. Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajas 10.02.2015.a kohtuväline menetleja asus seisukohale, et ka kriimustusi, millised on liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud ja, milliseid annab lapiga maha pühkida võib vaadelda kui varalist kahju. Kohus kohtuvälise menetleja poolt avaldatud seisukohaga ei nõustu. Kohtu hinnangul varaline kahju kujutab endast igasuguseid mittevabatahtlikult saabunud negatiivseid varalisi tagajärgi. Varaline kahju jaguneb seaduse kohaselt omakorda "otseseks varaliseks kahjuks" ja "saamata jäänud tuluks" (VÕS § 128 lg 2, 3). Otsene varaline kahju tekib isiku olemasolevate õigushüvede kahjustamise korral ja väljendub isiku olemasoleva vara vähenemises. See hõlmab VÕS § 128 lg 3 kohaselt eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise. Käesoleva väärteoasja menetluse raames ei ole tõendamist leidnud fakt, et Swedbank Liising AS vara väärtus oleks vähenenud, millisest tulenevalt asub kohus seisukohale, et A.T-le LS § 259 lg 2 p

3 järgi inkrimineeritud väärtegu tuleb kvalifitseerida ümber LS § 259 lg 1 järgi s.o jalgratturi poolt liiklusnõuete muu rikkumine, kui puudub LS §-s 226, 234, 236, 237, 239 või 241 sätestatud väärteokoosseis oma väära ja temale tuleb mõista uus karistus. Kohtu hinnangul on A.T käitumisega täitnud märgitud väärteokoosseisu nii objektiivse kui ka subjektiivse külje. Kohus asub seisukohale, et A.T-le inkrimineeritud väärtegu, milline kuulub kvalifitseerimisele LS § 259 lg 1 järgi on kaebuse esitaja poolt toime pandud teadlikult ja tahtlikult. Kaebuse esitaja on kohtus kinnitanud, et tema ei olegi proovinud sõiduteel sõita vaid sa sõidab kõnniteel. Käesolevas väärteoasjas kohus ei ole tuvastanud, et kaebuse esitaja tegevuses oleksid ilmnenud LS §-s 226, 234, 236, 237, 239 või 241 väärteokoosseisu tunnuseid, millised välistaksid viimase teo kvalifitseerimise LS § 259 lg 1 järgi.

Menetlusaluse isiku karistus Käesoleval hetkel A.T taotleb kohtult tema suhtes koostatud väärteootsuse tühistamist, väärteomenetluse lõpetamist V™S § 29 lg 1 p 1 alusel, kuid kohus sellega ei nõustus, sest kohus ei ole tuvastanud A.T käitumises õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid. Käesolevas väärteoasjas on kohus asunud seisukohale, et A.T on rikkunud nii LS § 32 lg

1 p 1 kui ka LS § 50 lg 3 p 2 nõudeid ja pannud seoses sellega toime väärteo, milline on kvalifitseeritav LS § 259 lg 1 järgi. Märgitud väärteo toimepanemise eest näeb seadusandja karistusena ette rahatrahvi kuni 10 trahviühikut. Kohus selgitab, et vastavalt KarS § 56 lg 1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Liiklusseaduse § 259 lg 1 kohaselt on karistatav jalgratturi poolt liiklusnõuete muu rikkumine, kui puudub LS §-s 226, 234, 236, 237, 239 või 241 sätestatud väärteokoosseis. Hinnates A.T süü suurust LS § 259 lg 1 alusel kvalifitseeritavas teos, leiab kohus, et viimase süü toimepandud teos ei olnud väga suur ja seda võib pidada keskmisest väiksemaks. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et menetlusalune isik A.T, juhtides väärteoprotokollis ja otsuses märgitud ajal ning kohas keelatud kohas, mittesobiva kiirust valides jalgratast ei tekitanud sellist olukorda, millisega oleks kaasnenud raske tagajärg või oluline kahju. Käesoleval hetkel peab kohus vajalikuks viidata Riigikohtu lahendites nr 3-1-1-40-04 ja nr 3-1- 1-99-06 avaldatule ja nimelt on Riigikohus märkinud, et karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks peab arvestama ka süüdlase isikut. Kohus leiab, et kehtivate karistuste olemasolu on kõnekas asjaolu iseloomustamaks isiku õiguskuulekust ja seda tuleb uute karistuste mõistmisel ka arvesse võtta otsustamaks tõhusaima karistusmeetme küsimust. Käesoleval hetkel ei ole kohtule vähetähtsaks teadmine, et kaebuse esitaja A.T hoopis puuduvad väärteokaristused, nimelt ei ole viimast karistusregistrisse kantud, märgitut toetab tema suhtes väljastatud väärteoasja materjalide juurde lisatud ning märgitut peab kohus menetlusalust isikut karistusregistri õiend iseloomustavaks asjaoluks.

Vaatamata sellele, et A.T kahetsust avaldanud ei ole, märgitu on tingitud ilmselgelt asjaolust, et viimane on asunud seisukohale, et tema ei ole süüdi on kohus veendunud, et viimane teeb juhtunust õiged järeldust ja, et tema ei jätka samalaadsete väärtegude toimepanemisega. Kohtuväline menetleja on karistanud A.T LS § 259 lg 2 p 3 alusel toimepandud väärteo eest rahatrahviga 25 trahviühikut s.t summas 100 eurot s.o sanktsiooni keskmises määras. LS §

259 lg 1 nähakse sanktsioonina ette rahatrahv kuni 10 trahviühikut. Eeltoodud asjaolusid arvesse võttes ja nimelt eelkõige seda, et menetlusaluse isiku süü ei olnud suur samuti, et kaebuse esitajal puuduvad väärteokaristused eest peab kohus võimalikuks karistada teda LS § 259 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 5 trahviühiku ulatuses s.o summas 20 eurot, milline on kohtu hinnangul piisav mõjutamaks kaebajat käituma edaspidi ühiselukorraldust järgival arvestaval viisil, sest kohus on veendunud, et kaebuse esitaja näol ei ole tegemist isikuga, kes rikuks süstemaatiliselt õiguskorda.

Kohus juhindub V™S § 132 p 2, § 109 - § 111;

Kohtunik Katre Poljakova (allkirjastatud digitaalselt)