4-14-10492/11 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-14-10492

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. veebruaril 2015 Tallinn, Liivalaia kohtumaja

Väärteoasja number

4-14-10492 (2317,14,008198)

Kohtunik

Külli Iisop

Kohtuistungi sekretär

Liisi Kisler

Tõlk

Imbi Kangur-Popova

Väärteoasi

esitatud

kaebus

Politsei-

ja

D.O

Piirivalveameti

Põhja

prefektuuri

korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse

04.12.2014

otsuse

peale

väärteoasjas nr 2317,14,008198

Kohtumenetluse pooled

Kaebuse esitaja (menetlusalune isik): D.O

(isikukood: XXX, elukoht: XXX, ei tööta)

Kohtuväline menetleja: Politseija Piirivalveameti Põhja

prefektuuri

korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskus

(asukoht: Rahumäe tee 6/1, 11316 Tallinn)

Kohtuistungi toimumise aeg

11.02.2015

Istungil osalenud isikud

Menetlusalune isik: D.O

Kohtuväline

menetleja:

PPA

Põhja

prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse esindaja Hannes

Küünarpuu

RESOLUTSIOON

D.O

kaebus

PPA

Põhja

prefektuuri

korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse 04.12.2014 otsuse peale väärteoasjas nr 2317,14,008198 jätta rahuldamata ning otsus muutmata.

Edasikaebamise kord

Väärteomenetluse seadustiku (V™S) §-de 155 ja 156 alusel on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul, arvates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb maakohtule teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest.

Asjaolud ja kohtumenetluse poolte seisukohad

Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse 04.12.2014 otsusega nr 2317,14,008198 karistati D.O Liiklusseaduse (LS) §

227 lg 2 järgi rahatrahviga 200 eurot. Otsuse kohaselt juhtis D.O 13.11.2014 kell

00.15 Tallinnas Pärnu maanteel mootorsõidukit kiirusega 75 +- 3 km/h, ületades sellega teelõigul lubatud suurimat sõidukiirust (50 km/h) mitte vähem kui 22 km/h. Sellega rikkus D.O liiklusseaduse (LS) § 15 lg 1 p 2 nõudeid. D.O esitas 23.12.2014 mainitud otsuse peale kaebuse, milles teatas, et ei ole otsusega nõus, kuivõrd tema arvates on patrull esitanud teise sõiduki andmed. Kaebaja väitel liikusid samal ajal tema kõrval teised sõidukid. Patrull peatas teda teadmata põhjusel ning tema järelepärimisele ei olnud neil esitada videot, milles fikseeritud tema sõiduki registrinumbrid ja mõõdetud kiirus. Kohtuvälise menetleja hinnangul ei ole kaebus põhjendatud ning palus jätta selle rahuldamata. D.O on toime pannud temale LS § 227 lg 2 järgi inkrimineeritud väärteo ja protokoll on koostatud õigesti. Kiirusmõõteseade oli tehniliselt korras, omas kehtivat taatlust ja kiirust mõõtis vastava koolituse läbinud pädev politseiametnik. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll on täidetud ja seadme näit fikseeritud vastavalt mõõtemetoodikale. Karistuse määramisel on menetleja võtnud aluseks sanktsiooni keskmise määra, arvestanud kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumisega. Sanktsiooni keskmises määras mõistetud karistus on kooskõlas kõrgema astme kohtu suunistega. Kohtuistungil kaebaja taotles otsuse tühistamist, kuivõrd ta sõitis õige kiirusega või natuke kiiremini. See, mis politsei mõõtis, ei olnud tema sõiduki kiiruse näit, sest politsei ei esitanud fotot või videot rikkumise kohta. Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et kaebaja poolt kiiruse ületamine on tõendamist leidnud kiirusmõõtekasutamise protokolliga ja tunnistaja ütlustega kiiruse mõõtmise asjaolude kohta.. Otsuse tegija on määranud rahatrahvi õigesti, arvestanud kaebaja isiku, teo ja süüga. Karistus on mõistlik ning mõjutab isikut hoiduma süütegude toimepanemisest.

Kohtu põhjendused

Ära kuulanud kohtumenetluse poolte seisukohad, menetlusaluse isiku ja tunnistaja ütlused ning uurinud kirjalikke materjale, kohus leiab, et D.O süü lubatud kiiruse ületamises mitte vähem kui 22 km/h võrra, on tõendamist leidnud ning tema käitumine on õigesti kvalifitseeritud väärteona LS § 227 lg 2 järgi. Menetlusaluse isiku süüd tõendab liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll, mille kohaselt kasutati 13.11.2014 kiirusmõõteseadet Ultra Lyte UX020606. See seade oli mõõtmise hetkel taadeldud, testitud kell 23.35 ning töökorras. Mõõtmise ajal oli kiirusmõõtur politseinikul käes, mõõtmist teostas Lääne-Harju politseijaoskonna patrullpolitseinik A. Lensment. Kiirust mõõdeti Tammsaare tee–Viljandi mnt vahel, kus lubatud sõidukiirus oli 50 km/h. D.O juhitud sõidukil Ford Mondeo reg. nr XXX sõiduauto kiiruseks mõõtis seade 75 km/h. Mõõtmise kauguseks oli 226,9 meetrit ja mõõtmise ajal video-, helivõi fototehnikat ei kasutatud. Kiiruse mõõtmise asjaolude kohta on kohtuistungil tunnistajana ära kuulatud politseiametnik

A. Lensment, kelle sõnul teostab ta koos Marko Oleskiga liiklusjärelevalvet ning reeglina mõõdab kiirust selles piirkonnas Toyota keskuse juures. Ta on läbinud koolituse kiirusmõõteseadme kasutamiseks ning tal on praktikat selles osas viis aastat. Kaamera kasutamine liiklusjärelevalves ei ole kohustuslik, nemad ei kasutanud seda põhjusel, et neil pole kaamera jaoks spetsiaalset kinnitust. Tunnistaja selgitas kiirusmõõteseadme protokolliga tutvudes üksikasjaliselt, kus ja millise seadmega, millistes ilmastikuoludes ta 13.11.2014 kiirust mõõtis, kuidas UltraLyte seadmega kiirust mõõdetakse, kui tihe oli liiklus, kui kaugelt kiirust mõõtis ning kuidas mõõtevahendi korrasolekut kontrollitakse.

Lisaks märkis tunnistaja, et ta kindlasti ei mõõtnud mõne teise auto kiirust. Oma veendumust põhjendas ta asjaoluga, et UltraLyte seadme puhul suunavad nad punase täpi kahe tule vahele, nii fikseeritakse konkreetse auto kiirus ning eksimise võimalust pole. Kohtueelses menetluses (tl.3) on A. Lensment öelnud, et 13.11.2014 märkas liikluses sõidukit, mille kiiruseks mõõtis 75 km/h, lubatud oli aga 50 km/h. Sõidukiks oli Ford reg. nr XXXning sõidukit juhtis D.O. Mõõtekoht oli Pärnu mnt 232/1 juures. Mõõtevahendite taatlustunnistuse kohaselt on kiirusmõõtur UltraLyte nr UX020606 taadeldud 21.05.2014 ning vastab seadmele MKM 12.12.2006 määrusega nr 104 pandud nõuetele.

Kiirusmõõturi UltraLyte kasutusjuhendist tulenevalt võimaldab kasutatud seade mõõta kiirust maksimaalselt 1200 meetri kauguselt, seadet on võimalik kasutada öösel, kiiruse mõõtmiseks suunatakse sihik sõidukile ning juhul, kui mõõturit sihitakse ebastabiilselt või kestis mõõtmine nõutust vähem, siis annab seade ekraanile veateate. Seega ei ole kohtul alust kahelda selles, et kiirust mõõdeti pädeva ametniku poolt, kasutati lubatavat ja töökorras kiirusemõõteseadet ning kiirusemõõteseadme kasutamise käik ja tulemused on nõuetekohaselt protokollitud.

Kiirust mõõtnud A. Lensmendil on viieaastane töökogemus ning ta oskas kohtus väga üksikasjalikult selgitada seadme UltraLyte kasutustingimusi, mistõttu on kohtu hinnangul välistatud see, et politseiametnik eksis ning mõõtis mõne teise auto kiirust. Kohus on tutvunud seadme UltraLyte kasutusjuhendiga ning selles kirjeldatu põhjal ei ole tekkinud kahtlusi, et politseiametnik oleks eiranud esitatud nõudeid. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et kui puudub video rikkumise kohta, siis ei ole hiljem võimalik kontrollida, et mõõdeti just kaebaja juhitava sõiduki kiirust.

Kohtul ei oleks midagi selle vastu, kui liiklusjärelevalve käik oleks ka salvestatud. Lisaks protokollile oleks võimalik siis vaadata salvestust, ära oleks jäänud näiteks politseiametniku küsitlemine kohtuistungil ning ta oleks saanud tegelda oma igapäevaste tööülesannetega. Ükski kehtiv õigusakt ei nõua kiiruse mõõtmise videosalvestamist ning seetõttu peabki kohus hindama talle esitatud tõendite usaldusväärsust. Tunnistaja on selgitanud, et nende patrullil salvestamise võimalusi kinnituse puudumise tõttu ei olnud, video-, helivõi fototehnika puudumine on fikseeritud ka liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis.

Kohus ei näe põhjust, miks lugeda kiirusmõõteseadme protokoll ja politseitöötaja selgitused kiiruse mõõtmise ja selle fikseerimise osas ebausaldusväärseks. Politseitöötajat on kohtuistungil põhjalikult küsitletud, ta on üksikasjalikult selgitanud seadme kasutamise võimalusi, need haakuvad seadme kasutusjuhendi andmetega ning kohtule ei jäänud muljet, et kaebaja sõiduki asemel võidi mõõta mingi teise sõiduki kiirust. Samuti puudub kohtul alused kohtuvälise menetleja poolt määratud karistuse muutmiseks või tühistamiseks.

KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse ka kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. LS § 227 lg 2 sätestatud rikkumise eest on võimalik karistada isikut rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 6 kuuni. D.O karistati rahatrahviga 50 päevamäära, s.o sanktsiooni keskmises määras.

Kohtuväline menetleja on nii väärteootsuses kui ka kohtus põhjendanud, milles seisneb D.O poolt toimepandud teo ohtlikkus, arvestanud kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumisega ning määranud talle karistuse sanktsiooni keskmises määras. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga. D.O on toime pannud enamohtliku süüteo, st ületanud sõidukiirust vähemalt 22 km/h. Kiiruspiirangud on kehtestatud liiklusohutuse tagamiseks. Kohtu hinnangul näitab lubatud sõidukiiruse tuntav ületamine seda, et D.O ei hooli õigetest ja ohututest liiklusvõtetest ning seab oma tegevusega ohtu nii enda kui kaasliiklejate elu, tervise ja vara.

Seega arvestab mõistetud karistus õiguskorra kaitsmise huvidega ning loodetavasti sunnib sanktsiooni keskmises määras rahatrahv isikut oma käitumist muutma ja mõjutab teda edaspidi taolistest rikkumistest hoiduma. Menetlusnormid, millest kohus juhindub otsuse tegemisel, on V™S § 132 p 1, 133-135.

Külli Iisop

Kohtunik