3-14-52936/13 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Einar Vene, Agu Timmi Määruse tegemise aeg ja koht 23.02.2015, Tartu Haldusasja number 3-14-52936 Haldusasi Aleksandr Streltsovi kaebus Viru Vangla 21.11.2014. a vastuse nr 6-16/255-2 õigusvastasuse tuvastamiseks ja mittevaralise kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 04.12.2014. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus Aleksandr Streltsovi määruskaebus Asja läbivaatamine kirjalik menetlus Menetlusosalised kaebaja Aleksandr Streltsov vastustaja Viru Vangla RESOLUTSIOON Jätta Aleksandr Streltsovi määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 04.12.2014. a määrus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse saamisest arvates. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Kinnipeetav Aleksandr Streltsov esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla 21.11.2014. a vastuse nr 6-16/255-2 õigusvastasuse kindlakstegemiseks ja mittevaralise kahju hüvitamiseks kohtu äranägemisel vahemikus 10 000 – 25 000 eurot. Kaebaja taotles kaebuses ka enda vabastamist riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamisel. 2. Tartu Halduskohus jättis 04.12.2014. a määrusega kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamata (p 1) ning kaebuse käiguta, andes riigilõivu summas 250 eurot tasumiseks tähtaja 15 päeva määruse jõustumisest (p 2). Halduskohus leidis, et kaebaja vabastamine riigilõivu tasumise kohustusest ei ole põhjendatud, kuivõrd teda ei saa pidada maksejõuetuks isikuks. A. Streltsovi isikuarve väljavõttelt nähtub, et taotluse esitamise hetkel oli tema isikuarvel vaba jääk 309,28 eurot. Käesoleva asja menetluskulud kaebaja jaoks piirduvad eeldatavasti riigilõivuga 250 eurot, seega ei ole riigilõivu tasumine kaebajale ebamõistlikult suur kohustus. Seega esineb seadusest tulenev alus menetlusabi mitteandmiseks ja ei nähtu asjaolusid, mis annaks põhjust halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 112 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusabi andmise keelu eiramiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

3. A. Streltsov esitas määruskaebuse Tartu Halduskohtu 04.12.2014. a määruse tühistamiseks. Määruskaebuse kohaselt tõlgendas kohus kaebaja kaebust valesti, sest ta tõi oma kaebuses välja summa alates 10 000 kuni 25 000 euroni, kohtu äranägemisel. Kaebaja märkis, et kui kohus tahab saada mingit protsenti õiglasest kahjuhüvitisest, siis on kaebaja nõus tasuma riigilõivu järelmaksuga, kuid seda ainult juhul, kui ta saab õiglase kompensatsiooni. Kaebaja ei saa ära anda enda viimast järelejäänud raha 290 eurot, sest ta kulutab kuus 20 kuni 30 eurot hügieenitarvetele, sokkidele, aluspesule ja kantseleikaupadele, lisaks tuleb tasuda elektri eest. Seega palub kaebaja kohtult võimalust tasuda riigilõiv järelmaksuga. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 4. Ringkonnakohus leiab, et A. Streltsovi määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 04.12.2014. a määrus muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud määruses esitatud põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4, § 203 lg 2). 5. Ringkonnakohus märgib, et mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmisel, samuti juhul, kui kaebajal on võimatu või ebamõistlikult keeruline varalise kahju suurust kindlaks teha, võib kaebaja jätta hüvitise suuruse kaebuses märkimata ja taotleda õiglast hüvitist kohtu äranägemisel. Kuni 31.12.2014 kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) § 571 lg 3 sätestas, et kaebuse esitamisel rahalise hüvitise maksmiseks või kahju hüvitamiseks, kui nõutava hüvitise summa jäetakse kaebuses märkimata ning taotletakse õiglast hüvitist kohtu äranägemisel, tasutakse riigilõivu 250 eurot. 6. A. Streltsov taotles kaebuses kahjuhüvitist 10 000 – 25 000 eurot kohtu äranägemisel, s.o märgitud ei ole ei konkreetset summat ega ka selgelt taotletud hüvitist kohtu äranägemisel. Ringkonnakohtu hinnangul tõlgendas halduskohus kaebaja sellist taotlust siiski õigesti kui taotlust määrata kaebajale hüvitis kohtu äranägemisel. Hüvitise nõudmist teatud summade vahemikuna halduskohtumenetluse seadustik ei võimalda. Ringkonnakohus juhib tähelepanu ka sellele, et kui arvutada riigilõivu RLS § 571 lg 2 alusel protsendina hüvitise summast, siis 10 000 – 25 000 euro puhul oleks tasumisele kuuluv riigilõiv 300 – 750 eurot, s.o igal juhul üle 250 euro. Seega on halduskohus kaebust kaebaja jaoks soodsamalt tõlgendanud. Asjaolu, et halduskohus ei võimaldanud kaebajal hüvitise suurust veelkord täpsustada, ei ole kaebajat halvemasse olukorda asetanud ega tema õigusi rikkunud seda enam, et A. Streltsov kordab ka esitatud määruskaebuses väidet, et ta soovib hüvitist alates 10 000 eurost kuni 25 000 euroni. Niisiis on õige lähtuda riigilõivusummast 250 eurot. 7. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja vabastamine riigilõivu tasumisest ei ole põhjendatud, kuna kaebaja ei ole isik, kes ei suudaks riigilõivu tasuda. Samas peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et halduskohtu määruses sisaldub väär põhjendus, justkui esineks praegusel juhul HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatud olukord, mille puhul on kaebajale menetlusabi andmine keelatud ning mille kohta halduskohus nentis, et ta ei näe aluseid menetlusabi andmise keelu eiramiseks. Ringkonnakohus leiab, et HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatut arvestades ei ole A. Streltsovile menetlusabi andmine iseenesest keelatud, kuna tema menetlusabi taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu (24.07.2014 – 23.11.2014) sissetulek oli 0 eurot (tl 16). Samas järeldus, et HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel ei ole kaebajale menetlusabi andmine keelatud, ei tähenda, et kohus peab A. Streltsovi riigilõivu tasumise kohustusest vabastama. Kohtul on HKMS § 110 lg 1 p 1 ja § 111 lg 1 alusel õigus kaaluda, kas isikule on põhjendatud menetlusabi anda või mitte. Kuna kaebaja vanglasiseselt 2 2

isikuarvelt nähtub, et tal oli piisavalt vahendeid riigilõivu tasumiseks (menetlusabi taotluse esitamise seisuga oli konto vaba jääk 309,28 eurot), siis ei näinud halduskohus põhjust kaebajale menetlusabi anda ning ringkonnakohus nõustub halduskohtuga. 8. Määruskaebuse rahuldamiseks ei anna alust ka määruskaebuses esitatud väited, et kaebajal on järelejäänud rahast vaja osta hügieenitarbeid, aluspesu ja kantseleitarbeid ning maksta tasu elektriteenuse eest. Tegemist on kulutustega, mille tegemine ei saa kaebaja majanduslikust seisust nähtuvalt olla kuidagi välistatud ning need ei muuda teda maksejõuetuks. Samuti puudub kohtul alus võtta menetlusabi taotleja majandusliku seisundi hindamisel arvesse tulevikku suunatud kulutusi. Kaebaja isikukonto väljavõttest perioodi 24.07.2014 – 23.11.2014 kohta elektri eest tasumist ei nähtu, mistõttu on alust arvata, et kaebaja nelja kuu jooksul elektri eest tasunud ei ole ja tal sellist kulu tegelikult ei esine. Riigikohus on 12.03.2012. a määruse nr 371361-12 p-s 9 selgitanud, et menetlusabi andmise otsustamisel ei tule arvesse võtta asjaolu, et taotlejal peab pärast riigilõivu tasumist jääma mõistlikul määral raha juhuks, kui tekib vajadus põhjendatud kulutuste tegemiseks. 9. Kaebaja on soovinud riigilõivu tasumist järelmaksuga ning seda alles pärast seda, kui kohus on tema suhtes positiivse otsuse teinud ning ta on vastustajalt hüvitise saanud. Ringkonnakohus selgitab, et riigilõiv tuleb tasuda kaebuse esitamisel (HKMS § 104 lg 1) ning halduskohtu-menetluse seadustik, sh selles sisalduvad menetlusabi sätted, ei võimalda riigilõivu tasumist järelmaksuga pärast kohtuotsuse tegemist ja täitmist. Seega tuleb kaebajal tasuda riigilõiv 250 eurot siiski 15 päeva jooksul alates Tartu Halduskohtu 04.12.2014. a määruse jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel Einar Vene Agu Timmi 3 3