3-14-51225/61 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Reelika Lind

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. veebruar 2015. a, Tallinn

Haldusasja number

3-14-51225

Haldusasi

Depoo OÜ kaebus Eesti Haigekassa 04.06.2014 otsuse nr 245

osaliseks tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks vaadata

uuesti läbi kaebaja 22.04.2014 taotlused ravi rahastamise

lepingu sõlmimiseks Lääne-Harjumaal, Tallinna linnas ja

Viimsi vallas tervishoiuteenuse osutamiseks õendusabis

perioodil 01.07.2014–30.06.2018 või alternatiivselt Eesti

Haigekassa

04.06.2014

otsuse

nr

osaliseks

õigusvastaseks tunnistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – Depoo OÜ, volitatud esindajad v.adv Pirkka-Marja

Põldvere ja v.adv Hetti Lump

Vastustaja – Eesti Haigekassa, volitatud esindaja v.adv Ants

Nõmper ja adv Maria Teder

Kolmandad

isikud

–

OÜ

Medendi,

OÜ

TNP

Konsultatsioonid, OÜ Koduõde, SA Ascoli, SA Eesti

Evangeelse Luterliku Kiriku Tallinna Diakooniahaigla,

SA Vähihaigete Toetusravi, SA Albinea, Tallinna

Munitsipaalperearstikeskuse OÜ, Avahoole OÜ

Asja läbivaatamine

21.01.2015 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta Depoo OÜ kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 23.03.2015, välja arvatud HKMS

§ 181 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 181 lg 1).

Vastuseks

esitatud

apellatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

3-14-51225

2(20)

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182

lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Haigekassa (vastustaja) nõukogu kehtestas 01.11.2013 otsusega nr 20 (I kd tl 26-34)

ravi rahastamise lepingu (RRleping) sõlmimiseks tervishoiuteenuse osutajate valiku

väljakuulutamise põhimõtted, RRlepingu sõlmimise asjaolude hindamise alused ja lepingu

tähtaja üle otsustamise tingimused (Alused).

2. Eesti Haigekassa juhatus kuulutas 31.03.2014 otsusega nr 145 (I kd tl 35-37p) välja valiku

Vabariigi Valitsuse 02.04.2003 määruses nr 105 „Haiglavõrgu arengukava“ (Määrus nr

105/2003) nimetamata tervishoiuteenuse osutajatega õendusabi osutamise RRlepingute

sõlmimiseks ajavahemikul 01.07.2014–30.06.2018 (p 1). Otsusega kinnitati õendusabi

RRlepingute sõlmimise ja teenuse osutamise kohtade määramise alused ning RRlepingute

miinimummahud (p 2; lisa 1 – III kd tl 41-52); valikule kuuluvad õendusabi teenuste osutamise

kohad ja teenuse vajadus (ravijuhud) perioodil 01.07.2014–30.06.2015 piirkondlike

osakondade kaupa (p 3; lisa 2 – II kd tl 69-70) ning taotluse esitamise nõuded ja taotluse

soovituslikud vormid (p 4; lisa 3 – II kd tl 71-71p; lisa 4 – II kd tl 72-73p; lisa 5).

Otsuse lisast 1 nähtuvalt otsustati koduõendusteenuse osas kuulutada valik välja Tallinna linnas

11 000 ravijuhu osas (sh 5500 ravijuhu osas 2014. a II poolaastal ja 5500 ravijuhtu osas 2015.

a I poolaastal), Viimsi vallas 380 ravijuhu osas (sh 190 ravijuhu osas 2014. a II poolaastal ja

190 ravijuhtu osas 2015. a I poolaastal) ning Lääne-Harjumaal 760 ravijuhu osas (380 ravijuhu

osas 2014. a II poolaastal ja 380 ravijuhtu osas 2015. a I poolaastal) (lk 9-11).

3. Depoo OÜ (kaebaja) esitas 22.04.2014 taotlused (II kd tl 74-79) RRlepingu sõlmimiseks

koduõendusteenuse osutamiseks Lääne-Harjumaal 760 ravijuhu osas (sh 380 ravijuhu osas

2014. a II poolaastal ja 380 ravijuhu osas 2015. a I poolaastal), Tallinna linnas 2800 ravijuhu

osas (sh 1400 ravijuhuosas 2014. a II poolaastal ja 1400 ravijuhu osas 2015. a I poolaastal) ning

Viimsi vallas 380 ravijuhu osas (sh 190 ravijuhu osas 2014. a II poolaastal ja 190 ravijuhu osas

2015. a I poolaastal).

4. Eesti Haigekassa juhatus kinnitas 04.06.2014 otsusega nr 245 (I kd tl 43-65) Harju

osakonna läbiviidud õendusabi tervishoiuteenuse osutajate valiku tulemused RRlepingu

sõlmimiseks õendusabis (p 1; lisa 1 – I kd tl 45-62). Samuti kinnitati valiku hindamistabelid (p

2; lisa 2 – I kd tl 62p-64p; lisa 3 – I kd tl 65).

Otsuse lisast 1 nähtuvalt otsustati sõlmida perioodil 01.07.2014–30.06.2015 RRlepingud

koduõendusteenuse erialal

− Lääne-Harjumaal:

•

OÜ-ga Medendi 150 ravijuhu osas (sh 2014. a II poolaastal 50 ravijuhu osas ja 2015. a

I poolaastal 100 ravijuhu osas),

3-14-51225

3(20)

•

OÜ-ga TNP Konsultatsioonid 540 ravijuhu osas (sh 2014. a II poolaastal 270 ravijuhu

osas ja 2015. a I poolaastal 270 ravijuhu osas),

•

kaebajaga 70 ravijuhu osas (sh 2014. a II poolaastal 60 ravijuhu osas ja 2015. a

I poolaastal 10 ravijuhu osas);

− Tallinna linnas:

•

OÜ-ga TNP Konsultatsioonid 1620 ravijuhu osas (sh 2014. a II poolaastal 810 ravijuhu

osas ja 2015. a I poolaastal 810 ravijuhu osas),

•

OÜ-ga Koduõde 4320 ravijuhu osas (sh 2014. a II poolaastal 2160 ravijuhu osas ja 2015.

a I poolaastal 2160 ravijuhu osas),

•

SA-ga Ascoli 236 ravijuhu osas (sh 2014. a II poolaastal 118 ravijuhu osas ja 2015. a

I poolaastal 118 ravijuhu osas),

•

OÜ-ga Medendi 1200 ravijuhu osas (sh 2014. a II poolaastal 600 ravijuhu osas ja 2015.

a I poolaastal 600 ravijuhu osas),

•

SA-ga Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Tallinna Diakooniahaigla 1500 ravijuhu osas

(sh 2014. a II poolaastal 750 ravijuhu osas ja 2015. a I poolaastal 750 ravijuhu osas),

•

SA-ga Vähihaigete Toetusravi 1100 ravijuhu osas (sh 2014. a II poolaastal 550 ravijuhu

osas ja 2015. a I poolaastal 550 ravijuhu osas),

•

SA-ga Albinea 238 ravijuhu osas (sh 2014. a II poolaastal 119 ravijuhu osas ja 2015. a

I poolaastal 119 ravijuhu osas),

•

Tallinna Munitsipaalperearstikeskuse OÜ-ga 220 ravijuhu osas (sh 2014. a II poolaastal

110 ravijuhu osas ja 2015. a I poolaastal 110 ravijuhu osas),

•

Avahoole OÜ-ga 375 ravijuhu osas (sh 2014. a II poolaastal 175 ravijuhu osas ja 2015. a

I poolaastal 200 ravijuhu osas),

•

kaebajaga 191 ravijuhu osas (sh 2014. a II poolaastal 108 ravijuhu osas ja 2015. a

I poolaastal 83 ravijuhu osas);

− Viimsi vallas OÜ-ga Medendi 380 ravijuhu osas (sh 2014. a II poolaastal 190 ravijuhu osas

ja 2015. a I poolaastal 190 ravijuhu osas).

Põhjendused:

4.1. Lääne-Harjumaal oli väljakuulutatud ravijuhtude arv kokku 760. Taotlused esitasid OÜ

Medendi, OÜ TNP Konsultatsioonid, kaebaja, SA Vähihaigete Toetusravi ja Eldred OÜ. Kuna

OÜ Medendi ja OÜ TNP Konsultatsioonid said hindamisel enim punkte, otsustati sõlmida

nendega RRlepingud nende taotletud mahus. Järgmisena sai enim punkte kaebaja, kellega

otsustati sõlmida RRleping ülejäänud ravijuhtude osas. Kuna OÜ Medendi, OÜ TNP

Konsultatsioonid ja kaebaja katsid ära kogu väljakuulutatud vajaduse koduõendusteenuse

osutamiseks Lääne-Harjumaal, keelduti RRlepingut sõlmimast SA-ga Vähihaigete Toetusravi

ja Eldred OÜ-ga.

4.2. Tallinna linnas oli väljakuulutatud ravijuhtude arv kokku 11 000. Taotlused esitasid OÜ

TNP Konsultatsioonid, OÜ Koduõde, SA Ascoli, OÜ Medendi, SA Eesti Evangeelse Luterliku

Kiriku Tallinna Diakooniahaigla, SA Vähihaigete Toetusravi, SA Albinea, Tallinna

Munitsipaalperearstikeskuse OÜ, Avahoole OÜ, kaebaja, OÜ Fratino, Eldred OÜ, FIE Julia

Müristaja Abiteenused, OÜ Azeltor, Multimed OÜ, Heategevuse OÜ ja Terviseõde OÜ. Kuna

OÜ TNP Konsultatsioonid, OÜ Koduõde ja SA Ascoli said hindamisel enim punkte, otsustati

sõlmida nendega RRlepingud nende taotletud mahus. Järgmisena said enim punkte OÜ

Medendi, SA Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Tallinna Diakooniahaigla ja SA Vähihaigete

Toetusravi, kellega otsustati sõlmida RRleping nende taotletud mahus. Järgmisena said enim

punkte SA Albinea ja Tallinna Munitsipaalperearstikeskuse OÜ, kellega otsustati sõlmida

3-14-51225

4(20)

RRleping nende taotletud mahus. Avahoole OÜ ja kaebaja said võrdselt punkte ja pakkusid

võrdselt ka hinnakoefitsienti 0,9. Nende vahel korraldati hinnapakkumisvoor, kus mõlemad

pakkusid hinnakoefitsienti 0,85. Seejärel viidi nende vahel läbi liisuheitmine, mille võitis

Avahoole OÜ, kellega otsustati sõlmida RRleping tema taotletud mahus. Kaebajaga otsustati

sõlmida RRleping ülejäänud ravijuhtude osas. Kuna OÜ TNP Konsultatsioonid, OÜ Koduõde,

SA Ascoli, OÜ Medendi, SA Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Tallinna Diakooniahaigla, SA

Vähihaigete Toetusravi, SA Albinea, Tallinna Munitsipaalperearstikeskuse OÜ, Avahoole OÜ

ja kaebaja katavad ära väljakuulutatud vajaduse koduõendusteenuse osutamiseks Tallinna

linnas, keelduti RRlepingut sõlmimast OÜ-ga Fratino, Eldred OÜ-ga, FIE-ga Julia Müristaja

Abiteenused, OÜ-ga Azeltor, Multimed OÜ-ga, Heategevuse OÜ-ga ja Terviseõde OÜ-ga.

4.3. Viimsi vallas oli väljakuulutatud ravijuhtude arv kokku 380. Taotlused esitasid OÜ

Medendi, OÜ TNP Konsultatsioonid ja kaebaja. OÜ Medendi ja OÜ TNP Konsultatsioonid

said hindamisel võrdse arvu punkte, kuid kuna OÜ Medendi pakkus hinnakoefitsienti 0,89,

samas kui OÜ TNP Konsultatsioonid pakkus hinnakoefitsienti 0,9, otsustati sõlmida RRleping

OÜ-ga Medendi tema taotletud mahus. Kuna OÜ Medendi katab ära väljakuulutatud vajaduse

koduõendusteenuse osutamiseks Viimsi vallas, siis keelduti RRlepingut sõlmimast OÜ-ga TNP

Konsultatsioonid ja kaebajaga.

4.4. Kaebaja sai RaKS § 36 lg 4 p-s 10 sätestatud asjaolu hindamisel vähem punkte (4

maksimumpunktist 2 punkti), kuna tal on kehtiv liidestusleping Eesti E-tervise SA-ga, kuid ta

ei ole esitatud Eesti E-tervise SA-le tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 592 lg 1

p-s 3 sätestatud andmeid taotluse esitamise tähtpäeva seisuga. Kaebaja sai RaKS § 36 lg 4 p-s

2 sätestatud asjaolu hindamisel vähem punkte (10 maksimumpunktist 0 punkti), sest teenuse

osutamise kohas on alla 30% koduõendusteenuseid osutavatel õdedel kehtiv Eesti Õdede Liidu

pädevushindamise sertifikaat või läbitud EL Tervishoiu Kõrgkooli poolt pakutav õe erialane

koolitus.

5. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Haigekassa 04.06.2014 otsuse nr

245 tühistamiseks osas:

− millega määrati kaebajale Lääne-Harjumaal, Tallinna linnas ja Viimsi vallas

koduõendusteenuse osutamiseks 22.04.2014 esitatud taotluste hindamisel Aluste p-s 6.1.2 ja

RaKS § 36 lg 4 p-s 2 sätestatud kriteeriumi eest 10 punktist 0 punkti,

− otsustati sõlmida RRlepingud koduõendusteenuse erialal Lääne-Harjumaal OÜ-ga Medendi

150 ravijuhu osas, OÜ-ga TNP Konsultatsioonid 540 ravijuhu osas ja kaebajaga 70 ravijuhu

osas (mitte 600 ravijuhu osas, nagu kaebaja oli taotlenud),

− otsustati sõlmida RRlepingud koduõendusteenuse erialal Tallinna linnas OÜ-ga TNP

Konsultatsioonid 1620 ravijuhu osas, OÜ-ga Koduõde 4320 ravijuhu osas, SA-ga Ascoli

236 ravijuhu osas, OÜ-ga Medendi 1200 ravijuhu osas, SA-ga Eesti Evangeelse Luterliku

Kiriku Tallinna Diakooniahaigla 1500 ravijuhu osas, SA-ga Vähihaigete Toetusravi 1100

ravijuhu osas, SA-ga Albinea 238 ravijuhu osas, Tallinna Munitsipaalperearstikeskuse OÜ-

ga 220 ravijuhu osas, Avahoole OÜ-ga 375 ravijuhu osas ja kaebajaga 191 ravijuhu osas

(mitte 2800 ravijuhu osas, nagu kaebaja oli taotlenud),

− otsustati sõlmida RRlepingud koduõendusteenuse erialal Viimsi vallas OÜ-ga Medendi 380

ravijuhu osas ja mitte sõlmida kaebajaga RRlepingut Viimsi valla teenindamiseks 380

ravijuhu osas.

3-14-51225

5(20)

Samuti palus kaebaja kohustada vastustajat uuesti läbi vaatama kaebaja 22.04.2014 taotlused

RRlepingute sõlmimiseks Lääne-Harjumaal, Tallinna linnas ja Viimsi vallas tervishoiuteenuse

osutamiseks koduõendusteenuse erialal perioodil 01.07.2014–30.06.2018.

Põhjendused:

5.1. Kaebaja pidanuks RaKS § 36 lg 4 p-s 2 toodud asjaolu hindamisel saama

maksimumpunktid, sest vähemalt 50%-l tema taotluses märgitud õdedest oli taotluse esitamise

ajaks omandanud õendusabi eriala. Maksimumpunktide andmine oleks seadnud kaebaja kõigis

kolmes piirkonnas paremusjärjestuses esimesele kohale ja ta oleks saanud kõik taotletud

ravijuhud.

5.2. Vaidlusalusest otsusest ei selgu, millele tuginedes leiti, et kaebaja taotluses nimetatud

õdedest vähemalt 50%-l ei olnud omandatud õendusabi eriala. Samuti ei nähtu, millistele

tõenditele on selle järelduse tegemisel tuginetud. Seega on otsus olulises osas põhjendamata.

Õdede eriala ja kvalifikatsioon nähtub Terviseameti peetavast tervishoiutöötajate riiklikust

registrist. Vastustaja on jätnud need andmed kontrollimata. Samuti on vastustaja keeldunud

vastu võtmast kaebaja esitatud täiendavaid tõendeid. Menetlusnormide oluline rikkumine on

viinud ebaõige haldusakti andmiseni. Vastustaja ei ole teostanud otsuse tegemisel kaalumist

nõuetekohaselt.

5.3. Ebaselgeks jääb, mida on mõeldud EL Tervishoiu Kõrgkooli all, sest sellenimelist kooli

ei ole olemas. Vastuolus RaKS § 36 lg-ga 4 ja Aluste p-ga 1.2 ei ole vastustaja arvestanud ühegi

muu sertifikaadi olemasolu ega mõne teise kui Tallinna või Tartu Tervishoiu Kõrgkooli poolt

pakutava õe eriala koolituse läbimist. RaKS § 36 lg 4 ja Aluste p 6.1.2 kitsendav tõlgendamine

ei ole ratsionaalne ega seetõttu lubatav. Vastustaja ei ole kitsendavat tõlgendamist kuidagi

põhjendanud. Kaebaja hinnangul peaks olema primaarne eriala omandamine, sh õenduse eriala

omandamine muul aktsepteeritaval viisil. Seni, kuni isik on tervishoiutöötajate riiklikus

registris registreeritud ja tema registreerimistõendile on märgitud õendusabi eriala, tuleb

järeldada, et tal on vastav erialane kvalifikatsioon olemas ja õigus sellel erialal töötada. Tallinna

ja Tartu Tervishoiu Kõrgkool said oma kehtiva nimetuse ja rakenduskõrgkooli staatuse alles

2005. a, kaebaja taotlustes väljatoodud õe eriala omavad isikud on omandanud vastava eriala

aga enne 2005. a, seetõttu ei saanudki nad omandada õe erialast haridust Tallinna või Tartu

Tervishoiu Kõrgkoolis. Ei ole ühtegi mõistlikku põhjust, miks peaks õe erialase hariduse enne

2005. a omandanud isikuid kohtlema halvemini. Ühestki kehtivast õigusaktist ei tulene nõuet,

et need isikud peaksid oma õe eriala registreeringu säilitamiseks läbima uuesti Tallinna või

Tartu Tervishoiu Kõrgkooli poolt pakutava sama eriala koolituse. Jääb mulje, et konkurss võib

olla suunatud ühele või paarile taotlejale.

5.4. Kaebaja taotlustes märgitud õdede kvalifikatsioon vastab Aluste nõuetele. Kõigil kaebaja

taotlustes nimetatud õdedel on kehtiv õe eriala registreering Terviseameti peetavas

tervishoiutöötajate riiklikus registris. Terviseamet on väljastanud enam kui 50%-le taotluses

viidatud õdedest registreerimistõendid, millest nähtub, et nad olid taotluste esitamise ajaks

omandanud onkoloogia- või operatsiooniõenduse eriala. Kõik kaebaja taotlustes nimetatud õed

on end ka pärast vastava eriala omandamist iga-aastaselt ja ulatuslikult erialaselt täiendanud.

Samuti on nad vastavatel erialadel aastaid praktilist tööd teinud, mis annab neile olulise eelise

äsja eriala omandanud isikute ees. Vastustaja on andnud otsuses nr 245 kaebajale varasemate

RRlepingute nõuetekohase täitmise eest maksimumpunktid. Kaebaja õdede kõrgekvaliteedilisi

oskusi tõendavad ka kaebaja koostööpartnerite esitatud seisukohad, milles on tunnustatud

kaebaja õdede pikaajalist ja professionaalset erialast tööd ning nende pädevust, usaldusväärsust

ja pühendumust.

6. Vastustaja palus jätta kaebus rahuldamata. Põhjendused:

3-14-51225

6(20)

6.1. Aluste kohaselt antakse 0 punkti juhul, kui alla 30%-l õdedest on Eesti Õdede Liidu

pädevushindamise sertifikaat või läbitud EL Tervishoiu Kõrgkooli poolt pakutav õe erialane

koolitus. Seega antakse taotlejale kõrgemad punktid, kui teenust osutavad õed on läbinud lisaks

õe põhikoolitusele ka õe erialase koolituse. Õe erialaseks koolituseks loetakse õe põhiõppele

järgnevat mittekohustuslikku koolitust, mille õppekava on Eesti Vabariigis võimalik läbida

üksnes Tallinna või Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis. TTKS § 28 lg 3 alusel kehtestatud

sotsiaalministri 04.04.2007 määruse nr 42 “Tervishoiutöötajate registreerimise aluseks olevate

kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide loetelu” (Määrus nr 42/2007) § 6 lg 3 kohaselt

registreeritakse õe põhikoolituse õppekava ja Tallinna või Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis õe

erialase koolituse õpekava läbinud isik õde-spetsialistina. Määruse nr 42/2007 § 6 lg 4 kohaselt

tõendab õe erialase koolituse õppekava läbimist üksnes Tallinna või Tartu Tervishoiu

Kõrgkooli diplom õe erialase koolituse õppekava täitmise kohta. Õe erialase koolituse läbinud

õed omandavad lisaks õe kutsekvalifikatsioonile ka ühte neljast õendusabi erialast, mis on

sätestatud TTKS § 24 lg 2 alusel kehtestatud sotsiaalministri 11.06.2001 määruse nr 58

“Õendusabi erialade loetelu” (Määrus nr 58/2001) § 2 lg-s 1. Õendusabi erialasid on Määruse

nr 58/2001 § 2 lg 1 kohaselt neli: intensiivõendus, kliiniline õendus, terviseõendus ja vaimse

tervise õendus. Õendusabi erialad jagunevad veel alaerialadeks, millel töötamiseks ei ole siiski

nõutud õe erialase koolituse õppekava läbimist Tallinna või Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis. Õe

alaerialal registreeriti isikuid üksnes kuni 01.01.2008 tingimusel, et õde on registreeritud õena

(st läbinud õe põhikoolituse) ja on enne 2002. a töötanud taotletaval alaerialal (Määruse nr

42/2007 § 8 lg 1). Registreering alaerialal ei tähenda, et isik oleks läbinud õe erialase koolituse.

Küll aga peab olema õe erialase koolituse õppekava läbinud isik, kes on Terviseameti hallatavas

tervishoiutöötajate registris registreeritud intensiivõenduse, kliinilise õenduse, terviseõenduse

või vaimse tervise õenduse erialal. Taotluse vormi p 2.2 kohaselt oli Aluste p 6.1.b kriteeriumi

hindamisel oluline see, kas õel on kehtiv pädevussertifikaat või omandatud eriala (kliiniline

õendus, vaimse tervise õendus, intensiivravi õendus, terviseõendus). Kaebaja muutis taotluse

esitamisel õe erialase koolituse õppekava läbimise kriteeriumi sõnastust, jättes välja õendusabi

erialade nimetused. Kuigi kaebaja on taotlustes justkui märkinud, et teenust osutavad õed on

lisaks õe põhiõppele läbinud õe erialase koolituse õppekava ja seega omandanud õendusabi

eriala, siis vastustaja ei tuvastanud haldusmenetluses vastavate väidete tõesust. Osa kaebaja

õdedest olid registreeritud küll alaerialal, kuid ükski õdedest ei olnud omandanud ühte neljast

õendusabi erialast.

6.2. Otsus nr 245 on motiveeritud. Otsuse motivatsioon nähtub otsuse lisast 1. Koos otsuse

lisas 2 toodud hindamistabelitega ja Alustega, milles sätestatud hindamiskriteeriumitele on

sõnaselgelt viidatud, on haldusakti motivatsioon mõistlikult arusaadav. Seda enam, et kaebajale

on eelnevalt ärakuulamistel selgitatud, miks ta Aluste p 6.1.b kriteeriumi alusel punkte ei saa.

Otsuse lisas 1 on lahti kirjutatud, milliste hindamiskriteeriumite alusel on taotlejad punkte

kaotanud. Õe erialane koolitus on õendusabi osutamisse puutuvate õigusaktidega defineeritud

mõiste, millest vastaval erialal teenuseid osutavad isikud on või vähemalt peaksid olema

teadlikud. Kaebajale tutvustati taotluste hindamise esialgseid tulemusi eelnevalt ka

ärakuulamisel, mil tal oli võimalik saada selgitusi õe erialase koolituse nõude kohta ning esitada

arvamusi ja vastuväiteid. On selge, et kaebaja on tegelikult aru saanud, miks tema töötajad

vastavale kriteeriumile ei vasta. See, et kaebaja teeb vahet õe erialase koolituse läbinud õdedel

ja üksnes õpe põhiõppe läbinud, ent õendusabi alaerialal registreeritud õdedel, nähtub kaebaja

30.05.2014 e-kirjast vastustajale, milles palutakse võrdsustada kliinilise õenduse eriala alla

koondatud onkoloogiaõendus ja operatsiooniõendus Alustes nimetatud erialase koolitusega.

Põhjendamatu oleks nõuda, et vastustaja pidanuks vaidlusaluses otsuses loetlema üles kõik õed,

kes on vastava pädevushindamise või õe erialase koolituse läbinud. Ainuüksi Tallinnas oli

taotlejaid 17, kelle juures töötab sadu õdesid. Õdede loetlemine, sh ka teiste Aluste kriteeriumite

juures, muudaks haldusakti ebaülevaatlikuks.

3-14-51225

7(20)

6.3. Vastustaja on kohaldanud menetluses uurimispõhimõtet ja tuvastanud, et kaebaja õdedel

ei ole Eesti Õdede Liidu pädevushindamise sertifikaati ega läbitud õe erialast koolitust, mis

annaks õdedele kvalifikatsiooni ühest neljal õendusabi erialal. Kuigi kaebaja kinnitas taotlustes,

et 50%-l nimetatud õdedest on õe erialane koolitus läbitud, ei esitanud ta õe erialase koolituse

õppekava täitmist tõendeid dokumente menetluse kestel ega ärakuulamisel, kus talle selgitati,

milliseid diplomeid/tunnistusi nõutakse. Kaebaja on esitanud vaid täienduskoolituse alaseid

dokumente või õe diplomite koopiaid, mis aga ei asenda riiklikult akrediteeritud õe erialase

koolituse õppekava läbimist ega eriõppe diplomit.

6.4. Õe erialase koolituse läbimise tuvastamine ei ole kaalutlusotsus. Tegemist on

objektiivselt kindlakstehtava asjaoluga, mida Määruse nr 42/2007 § 6 lg 4 kohaselt tõendab

Eesti Vabariigis õe erialase koolituse läbinud isiku puhul Tallinna või Tartu Tervishoiu

Kõrgkooli diplom. Lisaks võimaldab vastustaja õe erialase koolitusega samaväärse õppekava

läbida ka mõnes Euroopa Liidu õppeasutuses. Ka on võimalik õe erialase koolituse õppekava

läbimist asendada Eesti Õdede Liidu pädevushindamise läbimisega, mille tulemusel saadakse

pädevushindamise sertifikaat. Aluste p 6.1.b võimaldab hinnata tervishoiuteenuse osutaja

kvaliteeti objektiivsete kriteeriumite alusel, mis välistab ebavõrdse kohtlemise erinevate

tervishoiuteenuse osutajate vahel. Aluste p 6.1 on kehtestatud erialaseltse kaasates, ilma milleta

ei oleks võimalik tagada kriteeriumi asjakohasust. Aluste p 6.1.b kriteeriumi hindamisel ei ole

seega oluline õdede võimalik registreering mõnel alaerialal, läbitud täienduskoolituste sisu

(vrdl Aluste p 6.1.a), koolide pädevus jmt asjaolud, millele kaebaja kaebuses viitab. Arvestades

ainuüksi kaebaja poolt menetluses esitatud arvukat täienduskoolituste ja diplomite hulka, oleks

muude võimalike koolituste objektiivne hindamine kõikide tervishoiuteenuse osutajate juures

töötavate õdede lõikes mõeldamatu.

6.5. Vaidlusalune otsus on ka materiaalselt õiguspärane. RaKS § 36 lg 4 p 2 kohaselt on üheks

hindamise aluseks teenuse osutamise kvaliteet ja tingimused. Eesti Haigekassa seaduse § 12 lg

1 p 23 kohaselt on just haigekassa nõukogu pädevuses RaKS § 36 lg-s 4 sätestatud asjaolude

hindamise aluste kinnitamine. Kriteeriumite kehtestamisel on nõukogul seega lai

kaalutlusruum. Nõukogu kinnitas objektiivsed kriteeriumid koduõendusteenuse osutajaga

RRlepingu sõlmimise üle otsustamiseks Aluste p-s 6.1. Kaebaja ei ole pädev RaKS § 36 lg 4 p

2 ega Aluste p 6.1.b sisustama. Samuti jääb arusaamatuks, kas kaebaja püüab vaidlustada Aluste

p 6.1.b kriteeriumi asjakohasust või väita, et ka tema õdedel on olemas pädevushindamise

sertifikaat või läbitud õe erialane koolitus.

6.6. Vastustaja kohaldab RaKS § 36 lg 4 kriteeriume kõikide taotlejate suhtes ühetaoliselt,

lähtudes Alustest. Õdede erialase koolituse läbimine mahus 60 EAP-d annab laiapõhjalisema

ja nüüdisaegsema ettevalmistuse kui varasem spetsialiseerumine kitsal erialal (nt

onkoloogiaõendus), mis oli võimalik 1-2-kuuliste kursustena. Täiendava õe erialase koolituse

mitteläbimine ei keela alaerialadel registreeritud õdedel õdedena töötada. Sellise õiguse annab

neile registreering Terviseameti tervishoiutöötajate registris. Kõik õed, kes on Terviseameti

registris registreeritud, on samas tingimata läbinud ka õe põhikoolituse, millele ei pea tingimata

järgnema õe erialase koolituse läbimine, mis on vabatahtlik täiendav koolitus. Registreerimine

Terviseameti registris on miinimumnõue, mida õdedena töötavad isikud niikuinii peavad

täitma. Selleks, et vastustajal oleks võimalik siiski objektiivsete kriteeriumite alusel eristada

kvaliteetsemaid tervishoiuteenuse osutajaid, ongi koostöös Eesti Õdede Liiduga välja töötatud

kvaliteedi standardina õe erialase koolituse läbinud (või pädevushindamise sertifikaati

omavate) õdede protsent. See lähtub juba 2007. a kehtestatud Määruse nr 42/2007 vaheteost

õdede ja õdede-spetsialistide vahel. Õde-spetsialistideks loetakse õe erialase koolituse läbinud

isikuid.

3-14-51225

8(20)

7. Kolmandad isikud OÜ Medendi, OÜ TNP Konsultatsioonid, OÜ Koduõde, SA Ascoli,

SA Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Tallinna Diakooniahaigla, SA Vähihaigete

Toetusravi, SA Albinea, Tallinna Munitsipaalperearstikeskuse OÜ ja Avahoole OÜ ei ole

kaebuse kohta seisukohta avaldanud.

8. Kaebaja esitas täiendavad seisukohad, täiendades kaebust alternatiivse nõudega

tuvastada vastustaja 04.06.2014 otsuse nr 245 õigusvastasus vaidlusaluses osas. Põhjendused:

8.1. RRlepingu sõlmimise otsuse tegemine on kaalutlusotsus (Riigikohtu lahendid

haldusasjades nr 3-3-1-81-07, 3-3-1-29-12). Järelikult oli vastustaja RaKS § 36 lg 4 p-s 2

sätestatud teenuse osutamise kvaliteedi ja tingimuste hindamisel kohustatud rakendama

kaalutlusõigust. Alused on halduseeskiri, mis peab abistama haldusorganit kaalutlusõiguse

teostamisel, kuid ei tohi kaalutlusõiguse teostamist takistada ega seda välistada. Haldusorganil

peab olema võimalik halduseeskirjas ettenähtud piire ületada, järgides võrdse kohtlemise ja

proportsionaalsuse põhimõtet. Kaalutlusotsuse tegemise õigusele ja kohustusele viitab ka

Aluste p 1.2. Kvaliteetseima teenusepakkuja väljaselgitamisel tuleb hinnata taotlejate

pakkumisi laiemalt, kui vaid teatud fikseeritud tingimustest lähtudes. Aluste p 1.2 võimaldab p

6.1.b laiendavalt tõlgendada, mistõttu ei ole tekkinud vajadust p 6.1.b põhjendatust ja

proportsionaalsust vaidlustada. Eesti Õdede Liidu pädevushindamise sertifikaadi omanike ning

Tallinna ja Tartu Tervishoiu Kõrgkooli poolt pakutava õe erialase koolituse läbinute

eelistamine pikaajalise õe erialase töökogemusega õdedele, kes on läbinud ka arvukalt

erialaseid koolitusi, ei ole alati põhjendatud. Seetõttu eeldab iga taotlus eraldiseisvat ja

konkreetsetest asjaoludest lähtuvat hindamist. Vastupidine tõlgendus tähendaks, et vastustaja

ja Eesti riik tunnistaksid väärtusetuks õed, kes omandasid õendusabi eriala enne 2007. a. Selline

kriteeriumite kitsas tõlgendus pole põhjendatud ega kooskõlas õigusnormidega.

8.2. Kaalutlusõigust teostades pidanuks vastustaja võrdsustama kaebaja taotlustes märgitud

õdede kvalifikatsiooni Tallinna või Tartu Tervishoiu Kõrgkooli või Kohtla-Järve

Meditsiinikooli läbinu ja/või Eesti Õdede Liidu kehtiva pädevushindamise sertifikaadi omaniku

kvalifikatsiooniga. Määruse nr 42/2007 § 6 lg 1 kohaselt registreeritakse õena Tallinna

Tervishoiu Kõrgkoolis, Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis või Kohtla-Järve Meditsiinikoolis õe

põhikoolituse õppekava läbinud isik. Samas on õena registreeritud ka isikuid, kes ei ole läbinud

õe põhikoolituse õppekava ühes nimetatud koolidest. Tallinna ja Tartu Tervishoiu Kõrgkoolid

said oma kehtiva nimetuse ja rakenduskõrgkooli staatuse alles 2005. a ning Määrus nr 42/2007

hakkas kehtima alles 2007. a aprillis. Seega registreeriti varem õdedena ka isikuid, kes olid

omandanud õe kutse mujal, ja neilt ei ole registreeringut ära võetud. Enne Määruse nr 42/2007

jõustumist kehtinud sotsiaalministri 21.12.2001 määruse nr 147 “Tervishoiutöötajate

registreerimise aluseks olevate kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide loetelu” (Määrus nr

147/2001) § 10 lg 1 järgi registreeriti õena isik, kes on omandanud Eestis õe kutse, eriala või

kelle kvalifikatsioon on võrdsustatud õe kvalifikatsiooniga. Määruse nr 147/2001 § 10 lg 2 jj

kohaselt tõendasid õe kvalifikatsiooni mh Kohtla-Järve, Tallinna või Tartu Meditsiinikooli

kutsekeskhariduse diplom või tunnistus või Tartu Ülikooli diplom. Ei ole ühtegi seadusest

tulenevat põhjust, miks peaks enne 2005. a õe kutse omandanud isikuid kohtlema teisiti.

Ühestki kehtivast õigusaktist ei tulene nõuet, et varasemalt õe kutse omandanud isikud peaksid

kvalifikatsiooni säilitamiseks läbima Tallinna või Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe põhikoolituse

õppekava. Seetõttu ei ole põhjendatud tõlgendada Aluste p 6.1.b kitsendavalt, seades

RRlepingu sõlmimise eelduseks õe kutse kvalifikatsiooni omandamise just Tallinna või Tartu

Tervishoiu Kõrgkoolis või Kohtla-Järve Meditsiinikoolis.

8.3. Samadest põhimõtetest lähtudes ei ole põhjendatud väita, et õe eriala omandamist tõendab

vaid Tallinna või Tartu Tervishoiu Kõrgkooli diplom. Määruse nr 147/2001 § 11 järgi

registreeriti õendusabi erialal isik, kellel oli õe kvalifikatsioon ja kes oli läbinud Määruses nr

3-14-51225

9(20)

58/2001 nimetatud erialal spetsialiseerumise või spetsialiseeritud täienduskoolituse. Kokku oli

õendusabi erialasid 16. Õendusabi eriala omandamist tõendas Määruse nr 147/2001 § 11

kohaselt Tartu Ülikooli või Kohtla-Järve, Tartu või Tallinna Meditsiinikooli kutsekeskhariduse

tunnistus või spetsialiseerumis- või spetsialiseeritud täienduskoolituse tunnistus. Ka siinkohal

ei ole ühtegi seadusest tulenevat põhjust, miks peaks enne 2007. a õe eriala (spetsialiseerumise)

omandanud isikuid kohtlema halvemini. Ühestki õigusaktist ei tulene, et õe eriala

(spetsialiseerumise) enne 2007. a muul viisil omandanud isikud peaksid spetsialiseerumise

säilitamiseks läbima Tallinna või Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õendusabi erialase koolituse

õppekava. Eeltoodut kinnitab ka asjaolu, et Terviseameti riiklikus registris ei ole enne 2007. a

õe eriala omandanud õdede registreeringut muudetud. Kõik kaebaja taotlustes nimetatud õed

omavad registri järgi endiselt ühte või mitut õe eriala. Registris puuduvad mistahes märked, et

üks eriala oleks parem või halvem kui teine või et kaebaja õed oleksid omandanud üksnes õe

alaeriala, mitte eriala. Kaebaja ja tema õed on sellele heauskselt seni tuginenud ja varasemalt

ei ole sellest probleemi tekkinud. Sotsiaalministeerium, Terviseamet ega muu organ ei ole

kordagi juhtinud kaebaja ega tema õdede tähelepanu sellele, et nad ei ole omandanud õe eriala

ja seetõttu tuleks registris teha vastav muudatus.

8.4. Eesti Õdede Liidu pädevushindamise sertifikaat võib olla kvaliteedi näitaja. Samas kui

taotluses väljatoodud isik vastab tingimustele, mille alusel Eesti Õdede Liit väljastaks talle

sertifikaadi, siis koostoimes Aluste p-ga 1.2 tuleks järeldada, et see isik on vaidlusaluse

tingimuse samaväärselt täitnud. Eesti Õdede Liidu veebilehelt ei nähtu, et pädevushindamise

sertifikaadi väljastamise eelduseks oleks Tallinna või Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe erialase

koolituse õppekava läbimine. Taotleja hindamisel lähtutakse lisaks õe põhikoolituse läbimist

tõendavale kutsetunnistusele eelkõige taotleja töökogemusest ja enesetäienduse teostusest.

Seega oleks põhjendamatu väita, et õed, kes tegelikkuses eeltoodud tingimused täidavad, kuid

kes ei ole jõudnud täita uut ja formaalset nõuet taotleda Eesti Õdede Liidult vastavat sertifikaati,

ei vasta samadele kvaliteedistandarditele. Vastustaja ei ole varasemalt RRlepingute sõlmimisel

taotlejate hindamisel seadnud tingimuseks Eesti Õdede Liidu pädevushindamise sertifikaadi

olemasolu. Konkurss RRlepingute sõlmimiseks ja selle tingimused kuulutati välja 02.04.2014

ja taotluste esitamise tähtajaks oli 22.04.2014. Eesti Õdede Liidu veebilehelt nähtuvalt koguneb

kutsekvalifikatsiooni hindamise komisjon üksnes iga aasta veebruaris ja septembris. Seetõttu

oli tegemist üllatusliku tingimusega, mida taotlejal oli taotluse esitamise tähtaja jooksul

võimatu täita. Tekib kahtlus, et konkursi tingimused määrati kindlaks selliselt, et teatud teenuste

osutajatel ja teatud liidu liikmetel oleks oluliselt paremad võimalused maksimaalseid punkte

saada. Eesti Õdede Liitu kuulumine ei ole õendusabi teenuse osutamise vältimatuks eelduseks.

Õendusabi teenust osutavate õdede liite on teisigi, nt Eesti Onkoloogiaõdede Ühing, Eesti

Operatsiooniõdede Ühing jne. Seda arvestades on põhjendamatu seada teatud kvalifikatsiooni

omistamise eelduseks Eesti Õdede Liidu liikmepileti olemasolu. Õdede vastavuse hindamisel

tuleb aluseks võtta üksnes sisulised kriteeriumid, mis kinnitavad õdede poolt osutatava teenuse

kvaliteeti, ning nende erialane kogemus, valdkonnaspetsiifilised koolitused ja teadmised.

Samuti on kvaliteedi näitajaks asjaolu, kuidas hindavad õdesid koostööpartnerid ja kas õdede

poolt osutatud teenuse suhtes on esitatud kaebusi. Vastustaja on ka varem lähtunud teenuse

kvaliteedi hindamisel õdede töökogemusest, kuigi õendusabi erialade loetelu oli juba

Määrusega nr 42/2007 kehtestatud.

8.5. Vastustaja ei ole otsuse nr 245 tegemisel teostanud kaalumist. Diskretsioonivolituse

mittetäielik kasutamine ja olulistele asjaoludele mittetuginev kaalumine võivad endast kujutada

sellist olulist diskretsiooniviga, mis on kaalutlusotsuse tühistamise aluseks.

8.6. Otsus nr 245 on nõuetekohaselt motiveerimata. Sellest ei nähtu, et vastustaja oleks Aluste

p 6.1.b kriteeriumi täitmise hindamisel arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et

kaalumine oleks toimunud ratsionaalselt. Mh ei ole otsuses välja toodud, miks enne 2007. a

3-14-51225

10(20)

õendusabi eriala omandanud isikuid koheldakse isikutena, kes ei ole õendusabi eriala

omandanud. Samuti ei ole põhjendatud, miks Eesti Õdede Liidu pädevushindamise sertifikaadi

olemasoluga ei loeta samaväärseks pädevushindamise sertifikaadi andmise tingimuste sisulist

täitmist või miks pikaajalist töökogemust teatud spetsialiseerumisvaldkonnas ei loeta

samaväärseks kvaliteedinäitajaks kui õendusabi eriala omandamist Tallinna või Tartu

Tervishoiu Kõrgkoolis.

8.7. Vastustaja ei ole otsuse nr 245 tegemisel teostanud nõuetekohaselt uurimispõhimõtet.

Kaebaja esitatud õdede koolitusi ja haridust tõendavad tunnistused ja dokumendid on olulised

tõendid, sest need tõendavad kaebaja õdede spetsialiseerumist, nende pikaajalist töökogemust

valitud erialal, nende poolt arvukate spetsialiseeritud täienduskoolituste läbimist ja osalemist

koolitajana. Kaebaja hinnangul on need asjaolud kindlasti olulised, selgitamaks välja

kvaliteetseima õendusabi tervishoiuteenuse pakkujad. Kuna vastustaja ei ole neid tõendeid

arvestanud, ei ole kaebajat reaalselt ära kuulatud.

8.8. Otsus nr 245 on ka materiaalselt õigusvastane. Kaebaja ei ole väitnud, et tema taotlustes

nimetatud õdedest oli vähemalt 50%-l läbitud Tallinna või Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe

erialane koolitus või olemas Eesti Õdede Liidu väljastatud kehtiv pädevushindamise sertifikaat.

Kaebaja väidab, et vähemalt 50% tema taotlustes nimetatud õdedest oli omandanud õe

kvalifikatsiooni ja läbinud (enne 2007. a kehtinud) Määruses nr 58/2001 nimetatud erialal

spetsialiseerumise või spetsialiseeritud täiendkoolituse. Mitmed kaebaja õed on omandanud

onkoloogia eriala. Vähihaigete ravi on patsiendi tervisliku seisundi tõsidust arvestades oluliselt

keerulisem, mitmekülgsem ja laiahaardelisem kui mistahes mu õendusabi liigi all ravitava

patsiendi ravi. Seda arvestades seati onkoloogiaõenduse eriala omandamisele kõrgemad

nõuded, st eriala omandamiseks pidi läbima rohkem spetsialiseeritud koolitusi ja praktilise

kogemuse maht pidi olema suurem. Kaebaja on veendunud, et Tallinna või Tartu Tervishoiu

Kõrgkoolis kliinilise õenduse, intensiivõenduse, terviseõenduse või vaimse tervise õenduse

eriala omandanud õel ei ole niivõrd põhjalikke teadmisi ega niivõrd suurt praktilist kogemust.

Juba ainuüksi see on kvaliteedi näitaja. Seetõttu tuleb kaebaja õdede teadmisi ja praktilisi oskusi

lugeda igal juhul vähemalt samaväärseks kui mitte paremaks nende õdede teadmiste ja

praktiliste oskustega, kes on hiljuti läbinud Tallinna või Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis õe erialase

koolituse.

8.9. Kaebajal puudub informatsioon selle kohta, kas otsus nr 245 on praeguseks ajaks lõplikult

realiseeritud ja/või sellest tulenevad kohustused täielikult täidetud. Kui see on nii ja kohus leiab,

et tühistamiskaebus ei ole kaebaja eesmärgi saavutamiseks otstarbekas, soovib kaebaja riigi

vastu võimaliku kahjunõude esitamist arvestades, et kohus tuvastaks alternatiivselt vaidlusaluse

otsuse õigusvastasuse. Kaebaja hüvitamiskaebus ei oleks ilmselgelt perspektiivitu. Kuna

vastustaja keeldus alusetult kaebajaga tema taotletud mahus RRlepingut sõlmimast, jääb

kaebajal saamata märkimisväärne ettevõtlustulu.

9. Vastustaja esitas täiendavad seisukohad:

9.1. Vastustaja ei ole eitanud, et RRlepingute sõlmimine on kaalutlusotsus. Kaalutlused,

millest vastustaja RRlepingute sõlmimise üle otsustades lähtub, kehtestatakse meelevaldse

valiku vältimiseks Alustes. Aluste piire saab ületada siiski üksnes erandkorras ja põhjendatud

juhtudel, mida antud juhul ei esinenud.

9.2. Vastustaja ei saa hinnata tervishoiutöötajate pädevust. TTKS § 56 lg 1 p 7 alusel

kehtestatud sotsiaalministri 15.12.2004 määruse nr 128 “Tervishoiuteenuste kvaliteedi

tagamise nõuded” (Määrus nr 128/2004) § 4 lg 2 järgi hindavad tervishoiutöötaja pädevust

kutse- ja erialaühenduste moodustatud pädevuskomisjonid. Kui vastustaja hakkaks ise sisuliselt

hindama ühe või teise tervishoiutöötaja pädevust, oleks tegemist selgelt suurema ohuga

3-14-51225

11(20)

taotlejate võrdsele ja ühetaolisele kohtlemisele ja menetluse läbipaistvusele. Vastustajal puudub

ka pädevus võrdsustada kaebaja esitatud dokumente Aluste p-s 6.1.b sätestatud kvalifikatsiooni

ja sertifitseerimise nõuetega. Määruse nr 42/2007 rakendussätetest ei tulene, et Määruse nr

58/2001 mõistes alaerialal töötanud ja registreeritud õdede ettevalmistust oleks alus

võrdsustada õe erialase koolituse läbimisega Tallinna või Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis ja

seeläbi Määruse nr 58/2001 mõistes õendusabi eriala omandamisega. Juhindudes valdkonda

reguleerivatest õigusaktidest, tuvastas vastustaja, et kaebaja juures teenust osutavad alaerialal

registreeritud õed ei ole läbinud õe erialast koolitust, mis vastaks kehtiva Määruse nr 42/2007

kõrgendatud nõudmistele seoses õde-spetsialistidega. Kaebaja peab tervishoiuteenuse

osutajana olema teadlik juba 2004. a vastuvõetud Määrusest nr 128/2004 ja tema suhtes

kehtivatest tervishoiuteenuste kvaliteedi tagamise nõuetest. Seega ei saa pidada kvaliteedi

objektiivse

hindamise

kriteeriumina

kehtestatud

pädevussertifikaadi

nõuet

kuidagi

üllatuslikuks. See, et Alustes sätestatud kriteeriumid on karmistunud, kuid seejuures igati

kooskõlas tervishoiusüsteemi valdkonna õigusaktidega, teenib kindlustatud isikute huve.

9.3. Koduõenduses on asjakohaseks erialaühinguks Eesti Õdede Liit, mille liikmeks saavad

astuda kõik õe kutse omandanud isikud, hoolimata (ala)erialast. Eesti Õdede Liit korraldab

põhikirja p 2.1.10 alusel õendustöötajate sertifitseerimist ja resertifitseerimist selleks välja

töötatud korra alusel. Eesti Onkoloogiaõdede Ühing ja Eesti Operatsiooniõdede Ühing oma

põhikirja kohaselt tervishoiutöötajate pädevuse hindamist läbi ei vii.

9.4. Riigikohtu varasemate arvamuste valguses ei ole põhjendatud järeldada, et vastustaja on

vaidlusalust otsust puudulikult motiveerinud. Kaebaja väited ei võimalda ka järeldada, justkui

ei oleks vastustaja antud juhul teostanud uurimispõhimõtet. Vastustaja avastas hoopis kontrolli

tulemusel, et kaebaja õed ei ole läbinud õe erialast koolitust ega oma Määruse nr 58/2001 §-s 2

loetletud eriala.

KOHTU PÕHJENDUSED

10. RRlepinguga võtab haigekassa kindlustatud isikult üle kohustuse maksta tasu

tervishoiuteenuse osutamise eest vastavalt lepingus ja õigusaktides sätestatud tingimustele

(RaKS § 35 lg 1). RRleping on haldusleping, millele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse

7. peatüki sätteid RaKS-s sätestatud erisustega (RaKS § 35 lg 2). RRlepingu sõlmib haigekassa

tervishoiuteenuse osutaja või osutajatega, seejuures ei ole haigekassa kohustatud sõlmima

RRlepingut kõigi tervishoiuteenuse osutajatega (RaKS § 36 lg-d 1 ja 2). Haigekassa hindab

RaKS § 36 lg 4 järgi RRlepingu sõlmimise ning lepingu tähtaja üle otsustamisel järgmisi

asjaolusid: 1) kindlustatud isikute vajadus teenuse järele ja teenuse kättesaadavus; 2) teenuse

osutamise kvaliteet ja tingimused; 3) teenuse hind; 4) teenuse osutamise võimalikkus vastavalt

majutuse standardtingimustele; 5) tervishoiuteenuse osutajate piirarv; 6) tervishoiuteenuse

osutamise keskmise koormuse näitajad; 7) riigi tervishoiupoliitika arengusuunad; 8) varasemate

ravi rahastamise lepingute või sellesarnaste lepingute nõuetekohane täitmine tervishoiuteenuse

osutaja poolt; 9) maksuvõlgnevuse olemasolu või puudumine ning tervishoiuteenuse osutaja

üldine majanduslik seisund; 10) ravikindlustust ja tervishoidu reguleerivate õigusaktide

nõuetekohane täitmine tervishoiuteenuse osutaja või temale tööd andva isiku poolt.

11. Vastustaja tegi 31.03.2014 otsusega nr 145 eelvaliku RaKS § 36 lg 4 p-s 1 toodud

kriteeriumi osas. Nimetatud otsusega otsustati ära, millises piirkonnas ja millises mahus

RRlepinguid õendusabi teenuse osas sõlmitakse. Harjumaal otsustati valik kuulutada välja 9

piirkonnas: Tallinn, Maardu, Viimsi vald, Kuusalu vald ja Loksa linn, Ida-Harjumaa, Saue linn

ja vald, Harku vald, Saku vald, Lääne-Harjumaa. Kaebaja esitas taotluse RRlepingu

sõlmimiseks koduõenduse erialal 3 piirkonnas: Lääne-Harjumaal, Tallinna linnas ja Viimsi

3-14-51225

12(20)

vallas. Kaebaja ei ole vastustaja otsust nr 145 vaidlustanud ega põhjendanud kaebust

piirkondliku eelvaliku õigusvastasusega.

12. Alustest ja otsuse nr 245 lisast 2 nähtuvalt hinnati RRlepingu sõlmimise üle otsustamisel

üldiste hindamiskriteeriumitena teenuse hinda (RaKS § 36 lg 4 p 3; Aluste p 2.1.1), varasemate

RRlepingute või sellesarnaste lepingute nõuetekohast täitmist tervishoiuteenuse osutaja poolt

(RaKS § 36 lg 4 p 8; Aluste p 2.1.2), maksevõlgnevuse olemasolu või puudumist (RaKS § 36

lg 4 p 9; Aluste p 2.1.3), ravikindlustust ja tervishoidu reguleerivate õigusaktide nõuetekohast

täitmist tervishoiuteenuse osutaja või temale tööd andva isiku poolt (RaKS § 36 lg 4 p 10; Aluste

p 2.1.4), teenuse osutamise kvaliteeti ja tingimusi (RaKS § 36 lg 4 p 2; Aluste p 6.1) ja

tervishoiuteenuse osutamise keskmise koormuse näitajaid (RaKS § 36 lg 4 p 6; Aluste p 6.2).

Otsuse nr 245 lisadest 1 ja 2 ning Alustest nähtub, et kaebaja sai kõigi kohaldatud

hindamiskriteeriumite eest maksimaalsed punktid, v.a Aluste p 2.1.4.c ja p 6.1.b eest. Kaebaja

vaidlustab Aluste p 6.1.b eest antud hindepunkte. Muid hindamiskriteeriume ja antud

hindepunkte ei ole kaebaja vaidlustanud. Samuti ei ole kaebaja vaidlustanud muude RaKS § 36

lg-s 4 sätestatud hindamiskriteeriumide kasutamata jätmist hindamisel. Seetõttu ei kontrolli

kohus selles osas hindamise õiguspärasust.

13. Aluste p 6.1.b järgi oli hindamiskriteeriumiks see, kas teenuse osutamise kohas

koduõendusteenuseid osutaval õel oli taotluse esitamise tähtpäeval kehtiv Eesti Õdede Liidu

pädevushindamise sertifikaat või läbitud Tallinna või Tartu Tervishoiu Kõrgkooli poolt pakutav

õe erialane koolitus. Kui vähemalt 50%-l õdedest oli kehtiv Eesti Õdede Liidu

pädevushindamise sertifikaat või läbitud EL Tervishoiu Kõrgkooli poolt pakutav õe erialane

koolitus, saadi 10 hindepunkti; kui vähemalt 30%-l õdedest oli kehtiv Eesti Õdede Liidu

pädevushindamise sertifikaat või läbitud EL Tervishoiu Kõrgkooli poolt pakutav õe erialane

koolitus, saadi 5 hindepunkti; kui alla 30% õdedest oli kehtiv Eesti Õdede Liidu

pädevushindamise sertifikaat või läbitud EL Tervishoiu Kõrgkooli poolt pakutav õe erialane

koolitus, saadi 0 hindepunkti.

Kaebaja sai selle hindamiskriteeriumi eest 0 hindepunkti, sest ükski tema taotlustes näidatud

õdedest ei olnud läbinud Tallinna, Tartu või EL Tervishoiu Kõrgkooli poolt pakutavat õe

erialast koolitust, samuti ei olnud neil kehtivat Eesti Õdede Liidu pädevushindamise sertifikaati.

14. Kaebaja ei ole vaielnud vastu vastustaja väitele ja on seda ka ise kinnitanud, et tema

taotlustes näidatud õdedel ei ole Eesti Õdede Liidu kehtivat pädevushindamise sertifikaati ega

läbitud Tallinna, Tartu või muus Euroopa Liidu liikmesriigis asuvas tervishoiu kõrgkoolis õe

erialast koolitust. Seega loeb kohus selle faktilise asjaolu halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 60 lg 2 alusel tõendatuks. Kaebaja leiab aga, et vastustaja pidanuks võrdsustama

kaebaja õdede poolt varem läbitud õe erialase koolituse nõutava Tallinna, Tartu või EL

Tervishoiu Kõrgkooli pakutava õe erialase koolitusega, võrdsustama suurte töökogemustega ja

hulga erinevaid täienduskoolitusi läbinud õed Eesti Õdede Liidu pädevushindamise sertifikaati

omavate õdedega ning andma kaebajale Aluste p 6.1.b kriteeriumi eest maksimaalsed 10

hindepunkti.

15. Õdede koolitust reguleerivad õigusaktid ei ole kuigi mahukad ega detailsed. Nende sisu ja

tausta arusaamiseks tuleb vaadata samaaegselt ka valdkondlikke arengukavasid ja põhimõtteid,

mille abil on võimalik tuvastada õigusaktide andja tegelik eesmärk ja normide mõte.

3-14-51225

13(20)

16. “Eesti Haiglavõrgu arengukava 2002”1 kohaselt on selle arengukava eesmärk korrastada

haiglavõrk, suurendada ambulatoorse ravi osakaalu, vähendada haiglaravi osakaalu ja

lühendada selle kestvust, eraldada hooldusravi aktiivravist ja suurendada hooldusravi

osatähtsust. Võrreldes 2001. aastaga pidi 2015. aastaks vähenema akuutravi voodikohtade arv

poole võrra (senise 6500 asemel 3200) ja keskmine ravipäevade arv kolmandiku võrra (senise

6,7 päeva asemel 4,6 päeva) (lk 3). Arengukava elluviimiseks kehtestati Määrus nr 105/2003.

“Eesti hooldusravivõrgu arengukava 2004–2015”2 kinnitab hooldusravivõrgu tihedat seost

haiglavõrgu arengukavaga. Kuna aktiivravi voodikohtade arvu vähendatakse, tuleb luua

võimalused suunata haiged, kes aktiivravi enam ei vaja, ravivõrgu järgmistesse etappidesse.

Selliste teenuse pakkumine on hooldusravivõrgu ülesanne (lk 1). Statsionaarse hooldusravi

kõrval tuli oluliselt tõsta koduõendusabi teenuste mahtu ning luua päevase õendusabi teenuste

võrk. Need ambulatoorse hooldusravi teenused aitavad vähendada vajadust statsionaarse ravi

järele, olles samas tunduvalt odavamad (lk 2). Koduõe ülesandeks on osutada patsiendile

tervishoiuteenuseid visiidi vältel tema kodus (lk 3). Arengukavaga nähti ette, et koduse

õendusabi teenuste maht kahekordistub 2006. aastaks võrreldes 2004. aastaga (lk 4).

Sotsiaalministeeriumi poolt 2001. a koostatud “Eesti hooldusravivõrgu arengukava 2015”3

selgitab samuti, et aktiivravi efektiivsuse tõstmise ja ressursside säästlikuma kasutamise

eelduseks kogu tervishoiusüsteemis on hästitoimiv hooldusravisüsteem. Hooldusravivõrgu

ülesandeks on pakkuda abi nendele patsientidele, kes ei vaja enam aktiivravi, kuid kelle tervislik

seisund ei võimalda neil iseseisvalt toime tulla (lk 7). Hooldusravi eesmärkideks on

väljakujunenud tervisliku seisundi säilitamine, väljakujunenud funktsionaalse seisundi

säilitamine ja võimalusel parandamine, stabiilses seisundis haigete pikaajaline ravi ja toetamine

läbi õendustegevuse, inimese ettevalmistamine hooldusasutusse või koduhooldusele

suunamiseks ning surijate õendusabi. Hooldusravi erinevus aktiiv- ja järelravist seisneb selles,

et põhiliste teenustena osutatakse õendusabi- ja hooldusteenuseid (lk 8). Kodune hooldusravi

on patsiendile õendus- ja arstiabi ning hoolekande teenuste osutamine patsiendi kodus. Kodune

hooldusravi on ravi- ja hoolekandeteenuste kogum, mida osutatakse 1) ägeda haiguse

paranemisperioodis oleva, 2) ravi- või hoolekandeasutusest koju suunatud, 3) kroonilist haigust

põdeva või 4) piiratud funktsionaalse võimekusega patsiendi raviks ja/või efektiivsemaks

toimetulekuks koduses keskkonnas (lk 18).

17. Haiglavõrgu ja hooldusravivõrgu ümberkorraldamine, mille tagajärjel suurenes õdede

iseseisva töö maht ja vastutus, tõi paratamatult kaasa vajaduse korraldada ümber ka õendusabi

tegevus ja sellega seotult tõsta õdede haridus- ja kvaliteedinõudeid. See nähtub Eesti Õdede

Liidu osalusel valminud riiklikust arengukavast “Õendusala arengukava 2002–2015”4 (lk 14,

16), samuti alates 01.01.2008 kehtetu sotsiaalministri 16.07.2002 määruse nr 99 “Õendusala

erialade arengukavad” (Määrus nr 99/2002) § 3 p-dest 1 ja 2. Õenduskoolitus, st õe

põhikoolitus, pidi toetama õenduspraktika arengut ning andma kõrghariduse ja kvalifikatsiooni,

mis võimaldab töötada tervishoiu kõigil tasanditel (“Õendusala arengukava 2002–2015” lk 5,

12). Selleks tuli õppeasutused ja nende õppekavad akrediteerida, suurendada tasemeõppe

võimalusi töötavatele õdedele, et viia nende haridus vastavusse üldõe kutsestandardi nõuetega,

avada 40 ainepunktiga (AP) õppekava kõrgharidusega õdedele spetsialiseerumist nõudvatel õe

erialadel (õpe pidi toimuma riigi finantseerimisel õendusalast haridust andvates õppeasutustes),

1 https://www.sm.ee/sites/default/files/content-

editors/eesmargid_ja_tegevused/Tervis/Tervishoiususteem/hva2002_1_.pdf.

2 http://sm.ee/sites/default/files/content-

editors/eesmargid_ja_tegevused/Tervis/Tervishoiususteem/eesti_hooldusravivorgu_arengukava_2004-2015.pdf.

3 http://rahvatervis.ut.ee/bitstream/1/2048/1/Sotsiaalministeerium2001.pdf.

4 http://www.ena.ee/images/stories/attachments/article/81/Oendusala_arengukava_2002-2015.pdf,

http://www.ena.ee/riiklikud-arengukavad.

3-14-51225

14(20)

korraldada

õenduspersonali

ümberõpet

ja

täienduskoolitust

tingituna

õendusabi

ümberprofileerimisest vastavalt haiglavõrgu ja hooldusravi arengukavale ja kehtestada

ametialase täienduskoolituse nõuded (ametialast täienduskoolitust tuli korraldada õppeasutuste,

ametiala liitude/ühenduste ja õppebaaside koostöös ning arendada tuli ka täienduskoolituse

õppeprogramme). Õdede õpe pidi aastaks 2015 toimuma ülikoolides ja kutsekõrgkoolides

(“Õendusala arengukava 2002–2015” lk 16). Muuhulgas tuli õendusharidus viia kooskõlla

Euroopa Liidu direktiivide, Euroopa nõukogu soovituste jm arengustrateegiatega (“Õendusala

arengukava 2002–2015” lk 11).

18. Kuna õdede koolitus on väga mitmeastmeline ja selles on toimunud aastate jooksul mitmeid

muudatusi, siis tuleks lühidalt käsitleda kõiki astmeid. Õdede hariduses eristatakse kutsealast

põhikoolitust, erialast koolitust ehk spetsialiseerumist, akadeemilist kraadiõpet ja

täienduskoolitust.

19. Kutsealane põhikoolitus on keskharidusjärgne õendusalane rakenduskõrghariduse

omandamine riigi poolt kinnitatud õppekava alusel, mille läbimisel saadakse õe diplom, mis

annab õiguse töötada üldõena kõigis tervishoiu valdkondades. Kutsealane põhikoolitus annab

üldõe III kutsestandardi nõuetele vastava ettevalmistuse ja on aluseks spetsiifilist kompetentsi

arendavale erialasele koolitusele, kraadiõppele ja tööalasele koolitusele. Õppekava kohaselt

kestab koolitus 3,5 aastat ja selle maht on 210 Euroopa ainepunkti (EAP) (vana õppekava järgi

140 AP) (“Õendusala arengukava 2002–2015” lk 6, 8; “Õendusalase koolituse arengukava

2002–2015”5 lk 3, 9; “Õdede erialase koolituse põhimõtted”6 lk17-18; Tallinna Tervishoiu

Kõrgkooli õe põhiõppe õppekava 20117).

20. Kutsealase põhikoolituse alaliigiks on kutsealane tasemeõpe, mida korraldatakse õdedele,

kes lõpetasid meditsiinikooli enne 2000. a kutsekeskhariduse tasemel. Tasemeõpet

korraldatakse riigi poolt kinnitatud diplomiõppe õppekava alusel, mille maht on 60 EAP (40

AP). Õppeaeg on 2 aastat ning õppekava läbimisel arvestatakse eelnevaid õpinguid ja

töökogemust. Tasemeõppe lõpetanu saab kutsekõrghariduse (“Õendusala arengukava 2002–

2015” lk 8; “Õendusalase koolituse arengukava 2002–2015” lk 4, 10; Tallinna Tervishoiu

Kõrgkooli pakutav õe põhiõpe eelneva õe kutsekeskhariduse olemasolul8; Määruse nr 99/2002

§ 5 lg 3). Tasemeõppe käivitamise eesmärk riikliku tellimusena oli kindlustada kõigile õdedele

Euroopa Liidu nõuetele vastav haridustase (“Õendusalase koolituse arengukava 2002–2015” lk

13).

21. Arengukavade koostamise ajal toimus Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas ka õendusalane

bakalaureuseõpe, mis kestis 4 aastat ja mille õppekava maht oli 160 AP. Õppekava läbimisel

sai üliõpilane bakalaureusekraadi õendusteaduses. Bakalaureusekraadi oli võimalik taotleda ka

õendusalase kõrgharidusega õel, kes pidi kraadi saamiseks läbima 40 AP õppekava mahust. Sel

juhul kestis õpe 1 aasta (“Õendusala arengukava 2002–2015” lk 9; “Õendusalase koolituse

arengukava 2002–2015” lk 10). Hetkel Tartu Ülikooli arstiteaduskond õendusalast

bakalaureuseõpet ei paku.9 Õendusalane bakalaureuseõpe kaotati tõenäoliselt seoses

haridusreformiga, mille käigus mindi vastavalt Euroopa Kõrgharidusala Euroopa

haridusministrite ühisdeklaratsioonile (Bologna 19.06.1999) üle üldisele 3+2+4 õppekavade

süsteemile kõrgkoolides. Bakalaureuseõppe mahuks hakkas senise 160 AP asemel olema 120

5 http://www.ena.ee/images/stories/attachments/article/81/Koolituse_arengukava_2002-2015.pdf.

6 http://www.ena.ee/images/stories/attachments/article/81/Odede_erialase_koolituse_pohimotted.pdf.

7 http://www.ttk.ee/public/OE_Oppekava_2011_EHIS.pdf.

8 http://www.ttk.ee/oppimine/173767/26851/160652/.

9 http://www.med.ut.ee/et/oppimine-8.

3-14-51225

15(20)

AP,

mistõttu

vastas

meditsiinikoolides

antav

rakenduskõrgharidus

oma

tasemelt

bakalaureusekraadile (“Õendusalase koolituse arengukava 2002–2015” lk 14-15).

22. Kutsealase põhiõppe järgselt on õel võimalik läbida erialane koolitus ehk spetsialiseeruda

kitsamalt valitud erialal. Kuni 20.04.2007 sätestas Määruse nr 58/2001 § 2 õendusabis 16 eriala.

Seoses haiglavõrgu ümberkorraldamisega, millega sooviti tõsta aktiivravi efektiivsust ja

kasutada ressursse säästlikumalt ning mille käigus vähendati aktiivravi voodikohtade arvu ja

suurendati hooldusravi mahtu, toimusid ümberkorraldused ka õendusvaldkonnas. Suurenes

õendusabi osakaal raviprotsessis, toimus personali ümberõpe ja arendati koostööd eri õendusabi

tasandite vahel õendusabi järjepidevuse tagamiseks. Vähenes eriosakondade osatähtsus.

Raviosakondade vahelised piirid hajusid, mis tõi kaasa õenduserialade arvu vähenemise 4

erialale: üldõendus/kliiniline õendus, intensiivõendus, terviseõendus ja psühhiaatria

õendus/vaimse tervise õendus (“Õendusala arengukava 2002–2015” lk 13-14). Sama erialade

liigituse toob välja ka alates 21.04.2007 muudetud Määruse nr 58/2001 § 2 lg 1 ja Määruse nr

99/2002 § 4. Määruse nr 99/2002 § 4 toob eraldi erialana välja ka radioloogiaõenduse. Praegu

kehtiva Määruse nr 58/2001 § 2 lg 3 p 7 järgi kuulub radioloogiaõendus kliinilise õenduse eriala

alla. Õdede erialade arvu vähendamine/optimeerimine oli teadlik valik (Määruse nr 99/2002 §

4, § 5 lg 1; “Õendusala arengukava 2002–2015” lk 18). Kohus järeldab eeltoodust, et

haiglavõrgu ümberkorraldamise eesmärke ja Määruses nr 58/2001 toodud õdede erialasid ja

alaerialasid arvestades ei olnud tervishoiuteenuse osutajal enam otstarbekas ega ressursisäästlik

hoida palgal 16-l erineval õenduserialal spetsialiseerunud spetsialiste. Põhiõppele järgneva

süvendatud erialase koolituse eesmärgiks sai õpetada välja erialaspetsialistid, kes oleksid

pädevad kõigil alaerialadel ja võimelised neil kõigil erialaspetsiifilisi teadmisi kasutades ja

vastavalt ettenähtud pädevusele töötama.

23. Kuni 2000. a toimusid spetsialiseerumised ja spetsialiseeritud täienduskursused lähtudes

sotsiaalministri 23.12.1996 käskkirjast nr 273 “Õendusalatöötajate kutse ja erialanimistu”.

2000. a nimetati spetsialiseerumised ümber spetsialiseeritud täienduskursusteks, kuna EÜ

direktiivid nõudsid erialase spetsialiseerumise läbimist mahus 40 AP. Spetsialiseerumist

võimaldava õppe ümberkorraldamiseks otsustati kehtestada üleminekuperiood, mil

spetsialiseerumist ei toimunud. Üleminekuperioodi tingisid asjaolud, et puudusid vajaliku

ettevalmistusega õendusõppejõud ning Tallinna ja Tartu Meditsiinikoolid ootasid õppekava

akrediteerimist, mis võimaldaks kujundada koolid ümber rakenduskõrgkoolideks. Tallinna ja

Tartu Tervishoiu Kõrgkoolid said rakenduskõrgkooli staatuse 2005. a. Kohtla-Järve

Meditsiinikool ühendati Tallinna Tervishoiu Kõrgkooliga 2006. a (vt SA Archimedes Eesti

ENIC/NARIC Keskuse veebilehel10 olevat ülevaadet Eesti kõrgkoolidest ajavahemikul 1990–

2013 – Higher Education Institutions in Estonia (1990–2013)11 lk 7). Samuti vajasid aega

õppekavade arendamine, kinnitamine ja registreerimine. Seni oli võimalik läbida vaid

spetsialiseerutud täienduskursusi, mida korraldasid õppeasutused koostööd Eesti Õdede Liidu

ja vastavate erialaühingute ja -liitudega. Spetsialiseeritud täienduskursused olid mahuga 6-40

AP. Koolitus tuli läbi viia kõrgharidusstandardis sätestatud põhimõtete alusel, mis võimaldaks

hiljem arvestada õpitut erialases koolituses. Iga õppeaine lõppedes oli võimalik sooritada

arvestus või eksam. Kursuse eduka läbimise korral väljastati õppijale tunnistus, mis oli

koostatud lähtudes diplomi statuudist, et tagada hiljem võimalus ainete arvestamiseks ja

ülekandmiseks erialaõppes (“Õendusala arengukava 2002–2015” lk 6, 9; “Õdede erialase

koolituse põhimõtted” lk 26).

24. Õe spetsialiseerumine toimub 4 erialal: kliiniline õendus, intensiivõendus, terviseõendus ja

vaimse tervise õendus (Määruse nr 99/2002 § 5 lg 6; Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õe eriala

10 http://www2.archimedes.ee/enic/index.php?leht=48.

11 http://www2.archimedes.ee/enic/File/Higher_education_institutions1990-2013.pdf.

3-14-51225

16(20)

koolituse õppekava alates 201312). Erialast koolitust on võimalik läbida pärast õe põhiõppe

läbimist või koos põhiõppega rakenduskõrgkoolis. Erialane koolitus kestab 1 aasta ja õppekava

maht on 60 EAP13. Erialase koolituse läbimisel koos põhiõppega on nominaalne õppeaeg 4,5

aastat (3,5 + 1) ja õppekava maht 270 EAP (210 + 60). Koolituse läbimine on aluseks

kraadiõppele14. Erialasest koolitusest saadavad teadmised ja oskused tuginevad põhikoolitusest

saadud teadmistele ja on teatud õenduse valdkonnas suuremad ja sügavamad kui põhiõppe

lõpetanul (“Õendusalase koolituse arengukava 2002–2015” lk 3, 5; “Õdede erialase koolituse

põhimõtted” lk 5).

25. Erialast koolitust oli algusaastatel võimalik omandada ka magistriõppe raames.

Magistriõpet korraldatakse ülikoolis õppekava mahuga 120 EAP (80 AP). Õppe lõpetamisel

saadakse magistrikraad ja õenduspedagoogika või õendusjuhtimise eriala (Tartu Ülikooli

õendusteaduse magistriõppe õppekava15). Esialgu peeti võimalikuks ka koolituse õppekava

läbimist pooles mahus (40 AP), mille käigus omandati vaid õde-spetsialisti haridus kliinilise

õenduse, intensiivõenduse, vaimse tervise õenduse või terviseõenduse erialal, mitte aga

magistrikraadi (“Õendusalase koolituse arengukava 2002–2015” lk 14-16; “Õdede erialase

koolituse põhimõtted” lk 4-5, 19-20). Praeguseks on Tartu Ülikooli arestiteaduskonnas

võimalik läbida õendusteaduse magistriõppe õppekava vaid tervikuna, mitte pooles ulatuses.

26. Doktoriõppe õppekava õendusteaduses ei ole Eesti avatud, kuigi selle järele tuntakse

vajadust. Kuna doktoriõppe õppekava avamine Eestis ei ole õppejõudude puuduse tõttu

võimalik ja majanduslikult otstarbekas, siis otsustati riiklikult finantseerida õendusalast

doktoriõpet välisriikides (“Õendusalase koolituse arengukava 2002–2015” lk 10, 15, 17).

27. Tööalane koolitus (täiendkoolitus) on koolitus, mis võimaldab kutse-, ameti- ja/või

erialaste teadmiste, oskuste ja vilumuste omandamist ja täiendamist, samuti ümberõpet kas

töökohas või koolitusasutuses. Tööalase koolituse läbimist tõendab tunnistus või tõend.

Tööalane koolitus on järjepidev, erineva pikkuse ja mahuga kursustest koosnev koolitus, milles

õendusala töötajad osalevad pärast põhikoolituse lõppemist. Tööalane koolitus on suunatud

tegelikele praktilistele vajadustele ning on seotud muutustega tervishoius (“Õendusalase

koolituse arengukava 2002–2015” lk 4; “Õdede erialase koolituse põhimõtted” lk 5-6).

Tööalane koolitus on elukestva õppe lahutamatu osa. Õdede tööalane koolitus toimub

haridusministeeriumi tegevusluba omavates või Eesti Õdede Ühingu poolt aktsepteeritud

koolitus- ja tervishoiuasutustes (“Õendusalase koolituse arengukava 2002–2015” lk 15). Seega

ei võimalda täienduskoolitus läbida tasemeõppe hulka kuuluvat põhi- ega erialaõpet ega

omandada järgmist haridustaset, vaid säilitada olemasolevaid või omandada uusi erialaseid

teadmisi või oskusi mõnes konkreetses kitsamas valdkonnas.

28. Eelkirjeldatud õdede koolituse ülesehitusest, eesmärkidest ja põhimõtetest nähtub, et ühelt

poolt oli õdede haridustaseme tõstmise eesmärgiks õpetada välja õed, kes oleksid valmis

töötama iseseisvalt ja võtma suurema vastutuse. Teiselt poolt oli eesmärgiks tõsta õdede haridus

Euroopa nõuetele vastavale tasemele. Kuna enne 2000. a võimaldas õendusalase põhikoolituse

läbimine omandada kutsekeskhariduse, siis ei saa seda haridustaset võrdsustada pärast 2000. a

antava rakenduskõrgharidusega, sest keskharidus ja kõrgharidus on erinevad haridustasemed.

Samas ei keela õendusalane kutsekeskharidus õena edasi töötada ega vastustaja poolt

RRlepingu sõlmimiseks korraldatud valikul osaleda. Tervishoiutöötajal on õigus osutada

tervishoiuteenuseid, milleks tal on olemas kvalifikatsioon ja mille osas on tema kohta tehtud

tervishoiutöötajate riiklikku registrisse registreering (TTKS § 27 lg-d 1 ja 2). Kaebaja õdedel

12 http://www.ttk.ee/public/6e_eriala_koolituse_oppekava_2013_noukogus_kinnitatud.pdf.

13 http://www.ttk.ee/oppimine/173767/26851/160652/.

14 http://www.ttk.ee/public/6e_eriala_koolituse_oppekava_2013_noukogus_kinnitatud.pdf.

15 http://www.oendusteadus.ut.ee/sites/default/files/ode/oppekava_2014_oendusteadus_01.09.2014.pdf.

3-14-51225

17(20)

on olemas registreeringud tervishoiutöötajate registris õe kutsealal, seega on neil õigus osutada

õendusabi tervishoiuteenuseid vaatamata sellele, et nad ei omandanud õe põhiõpet

rakenduskõrgkoolis. Vastustaja ei põhjendanud kaebajale Aluste p 6.1.b eest hindepunktide

andmata jätmist sellega, et kaebaja õed ei ole läbinud õe põhiõpet Tallinna või Tartu Tervishoiu

Kõrgkoolis, vaid sellega, et neil puudus õe eriala. Õe eriala saab hetkel kehtivate reeglite järgi

omandada vaid kõrgharidust omav õde ja vaid Tallinna või Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis või

mõne muu Euroopa Liidu liikmesriigi tervishoiu kõrgkoolis.

29. Samuti ei saa võrdsustada enne 2000. a ja üleminekuperioodil spetsialiseerumiskoolituse

läbinud ning praegu kehtivatele õigusaktidele vastava õe erialase koolituse läbinud õdesid.

Esiteks toimub praegu korraldatav erialane spetsialiseerumine senise paarikuise koolituse

asemel tervet aastat kestva õppena, mille läbimine on ainepunkte arvestades mahukam ja

põhjalikum (60 EAP/40 AP). Teiseks on praegu antav erialane koolitus ka laiahaardelisem, sest

senise ühe alaeriala (nt onkoloogia) asemel tuleb omandada teadmised kõigi ühe eriala

(intensiivõendus, kliiniline õendus, tervise õendus ja vaimse tervise õendus) alla kuuluvatel

alaerialadel. Seega ei saa vaid onkoloogia spetsialiseerumiskursuse läbinud õde lugeda võrdset

haridust omavaks kliinilise õenduse eriala omandanud õega, kes peab lisaks onkoloogiaõenduse

alaerialale

tundma

ka

diabeediõenduse,

lasteõenduse,

nakkustõrjeõenduse,

operatsiooniõenduse, pulmonoloogiaõenduse, radioloogiaõenduse ja taastusraviõenduse

alaerialasid. Õe alaeriala oli seejuures võimalik omandada tööalase koolituse läbimisega

(Määruse nr 99/2002 § 15 lg 1) või vastaval alaerialal töötamisega (Määruse nr 147/2001 § 11

lg 2), seega ei saa see anda samasugust kvalifikatsiooni kui riiklikult akrediteeritud õppekava

läbimine tasemekoolituses. Mitmel kaebaja juures töötaval õel on tervishoiutöötajate registri

andmetel registreering alaerialal Määruse nr 58/2001 § 2 tähenduses, kuid mitte erialal, nagu

nõudis Aluste p 6.1.b. Selle eest, et tervishoiutöötajate riikliku registri andmed ei vasta

kehtivatele õigusaktidele, ei vastuta vastustaja, vaid Terviseamet. Määruse nr 42/2007 § 8 lg 1

järgi registreeriti kuni 01.01.2008 Määruse nr 58/2001 §-s 2 nimetatud alaerialal isik, kes oli

registreeritud õena ja oli enne 2002. a töötanud taotletaval alaerialal. Alaerialal registreerimine

aga ei tähendanud, et isik oleks läbinud erialal registreerimiseks nõutava erialase koolituse ja

omandanud õde-spetsialisti kvalifikatsiooni. Kehtivad õigusaktid eristavaid vaid 4 õe eriala

(Määruse nr 58/2001 § 2 lg 1) ning võimaldavad anda õde-spetsialisti kvalifikatsiooni vaid

Tallinna või Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis õe kutsele lisanduva õendusabi eriala omandamise

korral (Määruse nr 42/2007 § 2 lg 2). Kaebaja pahameel õendusvaldkonna hariduse

ümberkorraldamise osas saab olla suunatud vaid õigusaktide andja, mitte vastustaja vastu, kes

peab lähtuma oma tegevuses kehtivatest õigusaktidest.

30. Kohtu hinnangul ei saa Aluste p 6.1.b pidada põhjendamatuks. Esiteks ei välista see õe

põhikoolituse läbinud õdede osalemist RRlepingute partnerite valikus. Samas annab see

objektiivse kriteeriumi eristamaks kõrgemalt haritud õdesid madalama haridustasemega

õdedest. Kõrgema haridusega õdede puhul võib eeldada paremaid teadmisi ja kõrget kvaliteeti.

Alused ei piira õe erialase koolituse omandamist vaid Tallinna ja Tartu Tervishoiu Kõrgkooliga,

vaid võimaldab anda kõrgemad hindepunktid ka neile õdedele, kes on omandanud õe erialase

koolituse mõnes muus Euroopa Liidu liikmesriigis asuvas tervishoiu kõrgkoolis. Teisi Eestis

(ka varem) asuvaid koole (nt Tallinna, Tartu ja Kohtla-Järve Meditsiinikool) ei ole nimetatud,

sest need ei võimaldanud läbida Määruse nr 58/2001 § 2 tähenduses õe eriala andvat koolitust

ega omandada õde-spetsialisti kutset Määruse nr 42/2007 § 6 lg 3 tähenduses, seetõttu ei saa

nende koolide diplomid anda Aluste p-s 6.1.b nõutavat kvalifikatsiooni. Kui õe eriala omandati

magistriõppe raames Tartu Ülikoolis, tuleks arvestada ka selle kooli diplomiga. Kaebaja ei ole

aga väitnud ega tõendanud, et tema õdedest oleks keegi omandanud õe eriala Tartu Ülikoolis

õendusalase magistriõppe õppekava alusel.

3-14-51225

18(20)

31. Siiski ei piira Aluste p 6.1.b kõrgemate hindepunktide andmist vaid õe erialase koolituse

läbimisega, vaid võimaldab paindliku lahendusena arvestada ka Eesti Õdede Liidu väljastatud

pädevushindamise sertifikaadiga. Seega ei kohustata õe hariduse varem omandanud isikuid

kooli tagasi minema, nagu leidis kaebaja.

32. Määruse nr 128/2004 § 4 lg 1 kohaselt töötatakse tervishoiutöötaja pädevuse nõuded välja

kutse- ja erialaühenduste poolt. Sama paragrahvi lg 2 järgi hindavad tervishoiutöötaja pädevust

kutse- ja erialaühenduste moodustatud pädevuskomisjonid. Eesti Õdede Liidu põhikirja p

2.1.10 järgi korraldab Eesti Õdede Liit õendustöötajate sertifitseerimist ja resertifitseerimist.

Teised kaebaja viidatud õdede ühingud – Eesti Operatsiooniõdede Ühing ja Eesti

Onkoloogiaõdede Ühing – oma põhikirja kohaselt õdede sertifitseerimist ega pädevushindamist

läbi ei vii.16 Kuigi Eesti Õdede Liidu veebilehel17 olevate andmete järgi küsitakse õe

kutsekvalifikatsiooni/kutsepädevuse hindamiseks mh Eesti Õdede Liidu liikmepileti koopiat, ei

nähtu kusagilt, et liitu kuulumine oleks pädevushindamise kohustuslikuks nõudeks. Kolmanda

isiku OÜ Koduõde esindaja selgitas kohtuistungil, et hinnatud on ka nende õdede pädevust, kes

ei kuulu liitu. Liidu liikmepiletit küsitakse liidu veebilehel olevast infost nähtuvalt vaid seetõttu,

et liidu liikmetele kehtib hindamise läbiviimisel soodushind. Seega oli ka kaebaja õdedel

võimalik taotleda enda kutsekvalifikatsiooni/kutsepädevuse hindamist.

33. Eesti Õdede Liidu veebilehel18 olevast teabest võib järeldada, et kutsepädevust hinnatakse

kutsestandardi järgi. Veebilehel olev viide on siiski vananenud dokumendile. SA Kutsekoda

veebilehe19 andmetel kehtis viimane õe kutsestandard 28.09.2011–04.01.201220. Selle

kutsestandardi21 järgi on kutsekvalifikatsioonid Õde III, IV ja V ning Õde-spetsialist IV ja V

(Kutsestandardi lk 5-6). Aluste p 6.1.b ei määra kindlaks, millist konkreetset

kutsekvalifikatsiooni pidi õde kvaliteedikriteeriumite eest maksimumpunktide saamiseks

omama. Järelikult saab eeldada, et piisanuks ka Õde III kutsekvalifikatsioonist. Õde III

kutsekvalifikatsiooni taotlemise eelduseks on 1) riiklikult tunnustatud õendusalane kõrgharidus

(rakendus-, bakalaureuse-, kutsekõrgharidus); või 2) riiklikult tunnustatud õendusalase

koolituse läbimine ja vastava kutsekeskhariduse tunnistuse/diplomi olemasolu, kutsealane

töökogemus ja tööalane täiendkoolitus. Seega on võimalik pädevushindamist taotleda ja Aluste

p 6.1.b hindamiskriteeriumi eest hindepunkte saada ka juhul, kui õel ei ole kõrgharidust, kuid

on olemas kutsekeskharidus, mida täiendavad töökogemus ja täienduskoolitused. Kaebaja

selgitas, et tema õed on läbinud arvukalt koolitusi ja on pikaajalise töökogemusega.

34. Pädevushindamist ei saa aga läbi viia ning töökogemuse ja täienduskoolituste piisavust ja

asjakohasust hinnata vastustaja või kohus. Selline õigus on vaid Eesti Õdede Liidu

pädevushindamise komisjonil. Seega puudub nii vastustajal kui kohtul õigus kaebaja esitatud

täienduskoolituste tunnistustele ja koostööpartnerite toetuskirjadele tuginedes lugeda kaebaja

õed pädevushindamise läbinud õdedega võrdses seisus olevaks.

35. Kutsekvalifikatsiooni hindamine on küll tasumine (täistasu 64 eurot, soodushind 32 eurot),

kuid arvestades pädevushindamise tõenduslikku jõudu tervishoiutöötaja kutsekvalifikatsiooni

osas, ei saa sellist väljaminekut pidada ebamõistlikult suureks. Sellise kulu kandmine võib jääda

ka tööandja kanda, kes peaks olema huvitatud oma töötajate pädevuse tõendamisest.

16 Vt http://www.estorna.ee/index.php?id=10544, http://eons.ee/dokumendid/.

17 http://www.ena.ee/paedevuse-hindamine/hindamise-kord-ja-vajalikud-dokumendid.

18 http://www.ena.ee/paedevuse-hindamine/kutse-omistamisepaedevuse-hindamsie-kord.

19 http://www.kutsekoda.ee/et/kutseregister/kutsestandardid/valdkond/10521978.

20 http://www.kutsekoda.ee/et/kutseregister/kutsestandardid/10087073.

21 http://www.kutsekoda.ee/et/kutseregister/kutsestandardid/10087073/lae/ode-iii-iv-v-11pdf.

3-14-51225

19(20)

36. See, et vastustaja ei ole seni nõudnud RRlepingute sõlmimisel tervishoiutöötaja pädevuse

hindamist, ei takista tal seda edaspidi teha. Patsientide õigusi ja huve pidades silmas ning ravi

rahastamise

piiratud

ressursse

arvestades

on

vastustaja

põhjendatult

nõudnud

tervishoiutöötajatelt nende pädevuse tõendamist. Sellise õiguse annab vastustajale ka Määruse

nr 128/2004 § 4 lg 3. Kuna tervishoiutöötajate pädevust on hinnatud juba 10 aastat, siis ei saanud

selline tingimus tulla kaebajale üllatuslikult. Õdede haridusele esitatavate nõuete karmistumine

pidanuks motiveerima oma pädevuse hindamist taotlema vähemalt neid õdesid, kes olid

omandanud õe kutse kutsekeskhariduse tasemel. Samuti pidi kaebaja vastustaja senise

lepingupartnerina teadma seniste RRlepingute lõpptähtajast 31.03.2014 (II kd tl 29) ja uue

valiku väljakuulutamise eeldatavast ajast talvel või kevadel 2014, mistõttu oli tal põhjust juba

varakult otsida infot uute valikukriteeriumite ja hindamisaluste kohta, et ka uue lepingu

sõlmimiseks ette valmistuda. Nõukogu kinnitas Alused juba 01.11.2013. Eesti Õdede Liidu

veebilehe andmetel toimub õdede kutsekvalifikatsiooni hindamine 2 korda aastas (veebruaris ja

septembris), seega jõudnuks kaebaja vajadusel taotleda oma õdede pädevuse hindamist.

37. Kaebaja etteheited vastustajale seoses kaalumisreeglite rikkumisega on eeltoodud

põhjendusi arvestades asjakohatud. Vastustajal oli kaalumisõigus hindamiskriteeriumite

kehtestamisel Alustes. Kaebaja ei ole Aluseid vaidlustanud. Alused sätestasid praegusel juhul

objektiivsed kriteeriumid kvaliteetsemate tervishoiuteenuse osutajate väljaselgitamiseks. Kuna

kriteeriumid olid selgelt määratletud ega näinud ette täiendava kaalumise võimalust, siis ei

pidanud vastustaja Aluste p 6.1.b kohaldamisel teostama täiendavat kaalumist. Kaebaja

väljatoodud kaalumine poleks olnud ka asjakohane ega oleks taganud taotlejate võrdset

kohtlemist. Vastustaja on pidanud põhjendatult kvaliteedikriteeriumiks erialase koolituse

läbimist, sest see andis õe põhikoolitusega võrreldes põhjalikumad teadmised konkreetsel

erialal. Alaerialal läbitud spetsialiseeritud koolitus ei ole ei oma mahu, kestuse ega õppekava

osas võrreldav õe erialase koolitusega, mistõttu puudub alus võrdsustada kaebaja õdesid, kes on

omandanud mõne alaeriala, erialase koolituse läbinud õdedega. Kaebaja õed ei ole läbinud ka

pädevushindamist. Pädevushindamine tõendab, et õel on piisav töökogemus ja ta on läbinud

piisaval arvul vajalikke ja asjakohaseid täienduskoolitusi oma oskuste ja teadmiste

edasiarendamiseks, mistõttu on ta kursis uuemate ravivõtete ja teadusuuringute tulemustega

ning ta osutab seetõttu eelduslikult kvaliteetsemaid teenuseid. Vastustajal puudub õigus ise

täienduskoolituste tunnistuste pinnalt õdede pädevust hinnata ning lugeda kaebaja õed võrdseks

pädevushindamise läbinud õdedega. Samuti seaks see ebaõiglasesse olukorda õed, kes on teinud

pädevushindamise läbimiseks pingutusi (viimase viie aasta tööanalüüsi koostamine) ja tasunud

selle eest ettenähtud tasu. Seega puudusid praeguses olukorras asjakohased kaalutlused, mida

vastustaja pidanuks täiendavalt kaaluma.

38. Vastustaja esitatud haldusmenetluse dokumentidest (II kd tl 80) nähtub, et kaebaja kuulati

haldusmenetluses ära ja talle selgitati, miks ta ei saanud Aluste p 6.1.b eest hindepunkte.

Kaebajal võimaldati avaldada oma seisukohad (II kd tl 81-81p). See, et vastustaja ei nõustunud

kaebaja seisukohtadega, ei tähenda veel seda, et kaebajat ei oleks ära kuulatud. Kuna kaebaja

kuulati ära ja talle selgitati haldusakti andmise põhjusi juba enne valikutulemuste

väljakuulutamist, siis ei saa kaebaja tugineda vaidlusaluse otsuse vaidlustamisel haldusakti

vähesele motiveeritusele. Haldusakti motiveerimise eesmärk ongi anda adressaadile teada

haldusakti andmise põhjused. Samuti peaks kaebaja õendusabi valdkonnas tegutsejana tundma

valdkondlikke õigusakte, sh õdede haridusele esitatavaid nõudeid.

39. Vastustaja ei ole rikkunud ka menetlusnõudeid ega uurimiskohustust.

40. Kohtu hinnangul on vaidlusalune otsus nr 245 piisavalt põhjendatud. Põhjendused

nähtuvad nii otsuse lisast 1, kus on selgitatud, miks anti mõne hindamiskriteeriumi eest

maksimaalsest vähem punkte, lisast 2, kust nähtuvad iga kohaldatud hindamiskriteeriumi osas

3-14-51225

20(20)

antud hindepunktid, Alustest, kus on kirjeldatud, milliseid hindamiskriteeriume kohaldatakse

ning milliseid hindepunkte ja millistel tingimustel on võimalik saada. Samuti arvestab kohus

vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud põhjenduste ja tõenditega ning valdkonda

reguleerivate õigusaktide, arengukavade ja põhimõtetega. Kohtu hinnangul on taotlejate

hindamine õendusabi valdkonnas toimunud õiguspäraselt. Seetõttu tuleb kaebus jätta

rahuldamata.

41. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb HKMS § 108 lg 1 järgi jätta menetluskulud

kaebaja kanda. Vastustaja ja kolmandad isikud ei ole taotlenud nende kantud menetluskulude

kaebajalt väljamõistmist ega esitanud kohtule menetluskuludokumente, seetõttu jäävad nende

menetluskulud nende enda kanda (HKMS § 109 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/

Reelika Lind

Kohtunik