3-13-100/67 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht

20. veebruar 2015, Tallinn Haldusasja number 3-13-100 Haldusasi AS Alexela Terminal kaebused Maksuja Tolliameti 18.12.2012 maksuotsuse nr 12.2-3/4182-7, 18.01.2013 maksuotsuse nr 12.2-3/4182-10 ja 28.03.2013 maksuotsuse nr 12.2-3/4182-13 tühistamiseks ning tasutud maksusumma tagastamiseks Menetlusosalised Kaebaja – AS Alexela Terminal, volitatud esindajad vandeadvokaadid Egon Talur ja Jaanus Mody Vastustaja – Maksuja Tolliamet, volitatud esindaja Andreas Aas Vaidlustatud kohtulahendid Tallinna Halduskohtu 08.04.2014 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Maksuja Tolliameti apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine 26.01.2015

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Maksuja Tolliameti apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 08.04.2014 otsus haldusasjas nr 3-13-100 osas, millega kohus tühistas Maksuja Tolliameti 18.12.2012 maksuotsuse nr 12.2-3/4182-7, 18.01.2013 maksuotsuse nr 12.2-3/4182-10 ja 28.03.2013 maksuotsuse nr 12.2-3/4182-13 lõplikku dumpinguvastast tollimaksu, lõplikku tasakaalustavat tollimaksu ja aktsiisimaksu puudutavas osas.

3. Ülejäänud osas jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 08.04.2014 otsus haldusasjas nr 3-13-100 muutmata.

4. Muuta menetluskulude jaotust ning mõista Maksuja Tolliametilt AS Alexela Terminal kasuks välja menetluskulud 1828,25 eurot (tuhat kaheksasada kakskümmend kaheksa eurot ja 25 senti). Ülejäänud osas jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

3-13-100 2(15) EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 23.03.2015 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Alexela Terminal tollilattu ladustati 30.10.2009 biodiislikütust FAME B 100 1 GRADE kogumahus 4 089 297 kg. AS Alexela Terminal deklareeris biodiislikütuse vabasse ringlusesse järgmiste tollideklaratsioonidega: 09EE1160EE91870247 18/12/2009, 10EE1160EE90085797 19/01/2010, 10EE1160EE90556720 30/03/2010, 10EE1160EE90859677 13/05/2010, 10EE1160EE91111983 17/06/2010, 10EE1160EE91397314 30/07/2010. Kauba vabasse ringlusesse deklareerimisel märgiti tollideklaratsioonides kauba saatjana Bioversal Trading Inc, kauba lähteriigiks ning päritoluriigiks Kanada ning transpordivahendiks laev Stolt Kite.

2. Maksuja Tolliameti (MTA) 18.12.2012 maksuotsusega nr 12.2-3/4182-7 määrati AS-le Alexela Terminal tasumisele kuuluvaid makse 71 200,77 eurot, sh lõplik dumpinguvastane tollimaks 24 969 eurot, lõplik tasakaalustav tollimaks 34 364,97 eurot ja käibemaks 11 866,80 eurot. Maksuotsusega tuvastati, et tollideklaratsiooniga 09EE1160EE91870247 18/12/2009 deklareeritud biodiislikütus tuleb lugeda pärinevaks USA-st ja kuulub seetõttu maksustamisele dumpinguvastase ning tasakaalustava tollimaksuga.

MTA 18.01.2013 maksuotsusega nr 12.2-3/4182-10 määrati AS-le Alexela Terminal tasumisele kuuluvaid makse 483 674,41 eurot, sh dumpinguvastane tollimaks 169 617,04 eurot, lõplik tasakaalustav tollimaks 233 444,97 eurot ja käibemaks 80 612,40 eurot. Maksuotsusega tuvastati, et tollideklaratsiooniga 10EE1160EE90085797 19/01/2010 deklareeritud biodiislikütus tuleb lugeda pärinevaks USA-st ja kuulub seetõttu maksustamisele dumpinguvastase ning tasakaalustava tollimaksuga.

MTA 28.03.2013 maksuotsusega nr 12.2-3/4182-13 määrati AS-le Alexela Terminal tasumisele kuuluvaid makse 639 525,61 eurot, sh lõplik dumpinguvastane tollimaks 114 340,81 eurot, lõplik tasakaalustav tollimaks 157 368,05 eurot, käibemaks 54 341,70 eurot ja aktsiisimaks 313 475,05 eurot. Maksuotsusega tuvastati, et tollideklaratsioonidega 10EE1160EE90556720 30/03/2010; 10EE1160EE90859677 13/05/2010; 10EE1160EE91111983 17/06/2010 ja 10EE1160EE91397314 30/07/2010 deklareeritud biodiislikütus tuleb lugeda pärinevaks USA-st ja kuulub seetõttu maksustamisele dumpinguvastase ning tasakaalustava tollimaksuga. Lisaks kohustati AS-i Alexela Terminal

3-13-100 3(15) tasuma aktsiisi alates 16.12.2010 kuni 2011. a juunikuuni (k.a) aktsiisivabalt tarbimisse lubatud biodiislikütuselt.

Maksuhaldur asus eelnimetatud maksuotsustes seisukohale, et tollideklaratsioonide esemeks olnud biodiislikütuse päritoluriigiks ei olnud Kanada, vaid USA. Seda seisukohta põhjendatakse kõigis maksuotsustes viitega Euroopa Pettusevastase Ameti (OLAF) 16.07.2012 lõppraportis nr 2010/0093 kajastatud asjaoludele. Dumpinguvastase ja tasakaalustava tollimaksu määramisel on maksuotsustes viidatud Euroopa Liidu (EL) nõukogu määrustele nr 598/2009 ja 599/2009 ning käibemaksu määramise osas käibemaksuseaduse (KMS) § 1 lg 1 ple 2 ja § 13 lg-le 1.

3. AS Alexela Terminal esitas Tallinna Halduskohtule kaebused MTA 18.12.2012 maksuotsuse tühistamiseks (haldusasi 3-13-100), MTA 18.01.2013 maksuotsuse tühistamiseks (haldusasi 3-13-345) ning MTA 28.03.2013 maksuotsuse tühistamiseks (haldusasi 3-13-922). 1) Maksuhalduri kogutud tõendid ei kinnita, et vaidlusalune biodiislikütus pärineb USA-st. OLAF lõppraporti lisast 1.2.1 nähtub, millal ja kuidas toodi biodiislikütus mahutisse, millest see hiljem laevale Stolt Kite pumbati, ent pole võimalik veenduda, et tegemist on sama kütusega, mis on Kanadasse imporditud USA-st OLAF lõppraporti lisas 1.2.3 nimetatud tollideklaratsioonide alusel. Maksuhaldur oleks pidanud välja nõudma OLAF lõppraportis viidatud tollideklaratsioonid ja neid vahetult hindama. OLAF lõppraporti järeldus ei ole kontrollitav ning maksuhalduri poolt sellele tuginemine on lubamatu. 2) OLAF lõppraport on tervikuna ebausaldusväärne, kuna selle lisades sisalduv teave on Eestisse kütuse ekspordi kuupäeva ja laeva nime osas vastuoluline ning liiati on erinevad isikud, sh Bioversel Trading Inc, esitanud Kanada föderaalkohtusse hagi lõppraporti töölähetuse aruandes nimetatud Kanada Piiriteenistuse Ameti ja Kanada riigi vastu. Maksuhaldur oleks pidanud välja nõudma nimetatud kohtuasja materjalid ning nende pinnalt OLAF lõppraporti järelduste usaldusväärsust hindama. Olenemata Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 25.05.1999 määruse (EÜ) nr 1073/1999 Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdluste kohta art 9 lg-s

2 sätestatust ei saa maksuotsuse põhjendusi rajada üksnes lõppraportis esitatud järeldustele, jättes nende järelduste paikapidavuse ja usaldusväärsuse sisuliselt hindamata. 3) Maksuhaldur on kütuse päritolu tuvastamisel jätnud põhjendamatult tähelepanuta kaebaja poolt imporditud biodiislikütuse tootja päritolusertifikaadi nr CBVL-E09-010, mille kohaselt pärineb see kütus Kanadast. Maksuhaldur ei ole välja toonud ühtki asjaolu, mis päritolusertifikaadi autentsuse kahtluse alla seaks. 4) Vaidlusaluse kütuse USA päritolu seab kahtluse alla see, et kütuse maksumus vastas turuhinnale. Bioversel Trading Inc müüs kütuse kaebajale hinnaga 794,50 USA dollarit tonn (USD/t), sama kütuse börsihind Rotterdami sadamas 2009. a oktoobris oli keskmiselt 880 USD/t, minimaalne börsihind aga 817,5 USD/t. Kui lisada ostuhinnale prahiraha Quebecist Paldiskini 68,25 USD/t, siis osteti kütus sisuliselt Rotterdami sadamas noteeritud turuhinnaga. Määruste 598/2009 ja 599/2009 eesmärk on elimineerida USA-st pärit biodiislikütuse ekspordihinna ja mittekahjustava hinna vahe, ent antud juhul kujuneks vaidlusaluse biodiislikütuse hinnaks koos maksudega 1398,68 USD/t, mis on turuehk börsihinnast oluliselt kõrgem. Kaupa ei müüdud seega kaebajale alla mittekahjustava hinna ning ekspordihind ei kujutanud endast ühenduse tööstusharule mingisugust kahjulikku mõju. 5) Isegi kui OLAF lõppraport oleks usaldusväärne, on maksuotsused nõuetekohaselt põhjendamata, sest raport ei kinnita, et vaidlusalune kütus pärines USA-st. Lõppraportist nähtuvalt on kontrollitud üksnes seda, kust kütus Kanadasse toodi, mitte aga selle kütuse

3-13-100 4(15) päritolu. Isegi kui see kütus ei ole Kanada päritolu, vaid toodud Kanadasse USA-st, ei tähenda see automaatselt, et kütus oleks USA päritolu.

6) Maksuotsused on vastuolus komisjoni määrustega nr 720/2010 ja 721/2010 ning nõukogu rakendusmäärustega 443/2011 ja 444/2011, kuivõrd nimetatud aktid keelavad kõnealuseid tollimakse sisse nõuda biodiislikütuselt, mis on imporditud enne Kanadast lähetatud biodiislikütuse suhtes uurimise algatamist 11.08.2010. Nõukogu 30.11.2009 määrustest (EÜ) nr 1225/2009 ja nr 597/2009 (algmäärused), samuti määrustest 720/2010 ja 721/2010 tuleneb, et tollimaksude tagasiulatuv sissenõudmine on võimalik üksnes pärast komisjoni määruste andmist imporditud kütuse suhtes, mille import tuli sel eesmärgil registreerida.

Kaebaja poolt kütuse tellimise ja tolliladustamise ajal 2009. a sügisel ei olnud määrustega 598/2009 ja 599/2009 USA-st pärit kütuse suhtes kehtestatud tollimaksusid veel laiendatud Kanadast lähetatud kütuse impordile ega isegi algatatud vastavat uurimist, mistõttu ei saanud kaebaja teada tollimaksudest kõrvalehoidmisest. Kaebajale ei saa ette heita ühtegi kuritarvitust ning kõrvalehoidmine määrustest 598/2009 ja 599/2009 tuvastati 11.08.2010 määrustega 720/2010 ja 721/2010 algatatud uurimise käigus, mille tulemusel andis nõukogu alles 05.05.2011 välja rakendusmäärused 443/2011 ja 444/2011.

7) Mis puudutab kaebaja õigust taotleda komisjonilt vaidlusaluste maksuotsustega määratud tollimaksude tagasimaksmist algse määruse 1225/2009 art 11 lg 8 alusel, siis see õiguskaitsevahend on ette nähtud juhuks, kui tollimaks on ühenduse õigusaktide alusel iseenesest õiguspäraselt määratud, millega aga antud juhul tegemist ei ole. Ühelgi hoolsal ja mõistlikult tegutseval ettevõtjal ei ole eelnimetatud määruse art 11 lg-s 8 sätestatud õiguskaitsevahendi kasutamiseks vajalikke tõendeid, kuna kütuse soetamise ajal ei olnud põhjust ega võimalust ette näha, et vaidlusalune biodiislikütus võib pärineda USA-st.

8) Õiguskindluse põhimõttega ei ole kooskõlas olukord, kus maksumaksjal ei ole enne maksukohustuse tekkimist võimalik aru saada ning ette näha, milliseid makse tuleb maksta. Kaebajal puudusid täiendavad võimalused kauba päritolu täpsemaks väljaselgitamiseks. Tollimaksude määramisega asetatakse kaebaja konkurentidega võrreldes ebavõrdsesse olukorda, sest koos täiendavate tollimaksudega on biodiislikütuse hind keskmiselt 509,11 USD tonni kohta kallim kui vastava biodiislikütuse mittekahjustav hind, samal ajal kui kaebaja konkurentidel oli ja on eelduslikult võimalik biodiislikütust importida mitte kallimalt kui mittekahjustava hinnaga.

9) Intressi nõudmine on ebaõiglane, kuna kaebaja ei saanud ega pidanudki teadma väidetavast maksude tasumata jätmisest.

10) Käibemaksu määramine on põhjendamatu, kuna maksuotsustes ei ole tuvastanud kaebaja õigust käibemaks sisendkäibemaksuna maha arvata ning see põhjustab kaebaja jaoks käibemaksu kumulatsiooni.

4. Tallinna Halduskohus liitis 08.05.2013 ja 13.06.2013 määrustega haldusasjas nr 3-13-100 haldusasjad nr 3-13-100, 3-13-345 ja 3-13-922 ühte menetlusse ning määras haldusasjade ühiseks numbriks 3-13-100.

5. Maksuja Tolliamet palus 20.03.2013, 30.04.2013 ja 17.06.2013 vastustes jätta kaebused rahuldamata. 1) OLAF lõppraportist ja selle lisadest on üheselt tuvastatav vaidlusaluse kütuse pärinemine USA-st. Lõppraportit saab määruse 1073/1999 art 9 lg 2 kohaselt kasutada tõendina. Vaidlusalune biodiislikütus toimetati erinevate raudteevagunitega USA-st Kanadasse Quebeci sadama laofirma Bioversel mahutisse nr 5, kus sellest 4 089 429 kg lastiti laevale Stolt Kite

3-13-100 5(15) ning toimetati Paldiski sadamasse. OLAF poolt maksuhaldurile 21.12.2012 saadetud e-kirjast nähtuvalt on lähetuse aruande lisas nr 1.2.3 esitatud tollideklaratsioonide numbrite nimekiri väljastatud Kanada tolli poolt ning tegemist on sama tõendusliku väärtusega dokumendiga kui tollideklaratsiooni koopia. Need tõendid lükkavad ümber kaebaja poolt esitatud biodiislikütuse päritolusertifikaadis kajastatu, et kütus oli Kanada päritolu. Seetõttu ei pidanud vastustaja vajalikuks ka eelviidatud tollideklaratsioonide vahetut uurimist.

2) Kaebaja käsitlus biodiislikütuse börsihindadest ei ole usaldusväärne. Rakendusmääruse 444/2011 p-st 39 nähtuvalt moodustas Kanadast EL-i imporditud boidiislikütus kokku 9,2% kogu impordist, kusjuures Kanadast imporditud biodiislikütuse hinnad olid turuhinnast ligikaudu 50% odavamad ning sellega löödi alla liidu tootjate müügihindu umbes 40% ringis. Kaebaja ei ole arvestanud, et 2009. a oktoobri keskmine börsihind 880 USD/t oli tegelikult kunstlikult mõjutatud allapoole Kanadast odavama biodiislikütuse impordiga. Kui arvestada kaebaja viidatud börsihinna juurde rakendusmäärustes nimetatud 40%, siis turutingimustele vastavaks hinnaks kujuneb 1466,67 USD/t. Vaidlusaluse biodiislikütuse vabasse ringlusse deklareerimise hetkel hakkas selle börsihind taastuma oma esialgsele tasemele, mistõttu ei ole kaebaja huvid ülemäära kahjustunud ning kaebajal oli võimalik müüa vaidlusalust kütust Euroopa Liidu (EL) sees börsihinnaga, mis oli 2010. a võrreldav kaebaja poolt lõppkokkuvõttes tasutud ostuhinnaga 1389,11 USD/t.

3) Määrustest 1225/2009 ja 597/2009 tulenevalt lähtutakse dumpingutoote tuvastamisel toote ekspordihinna ja tavapärase hinna (normaalväärtuse) vahest. Kaebaja ei ole tõendanud, et vaidlusalusele biodiislikütusele tollimaksude määramine on vastuolus dumpingu ja subsideeritud impordi vastaste regulatsioonide mõttega. Kui kaebaja on seisukohal, et impordile tollimaksude määramine oli eesmärgitu ja vastuolus EL-i turu kaitse eesmärgiga, tuleks tal pöörduda Euroopa Komisjoni poole algmäärustes nr 1225/2009 ja 597/2009 sätestatud korras.

4) Sisuliselt on kaebajale dumpinguvastase ja tasakaalustava tollimaksu määramisega taastatud esialgne turutingimustele vastav hind. Määruse 720/2010 C-osast nähtuvalt kujutas käesolevas asjas Kanadast biodiislikütuse importimine sisuliselt kõrvalehoidumist varasemalt nõukogu määrusega 599/2009 kehtestatud maksudest. Isikul ei saa tekkida õigust algselt kunstlikult madala hinnaga soetatud biodiislikütuse hindade püsimajäämisele olukorras, kus EL institutsioonid on vahepeal tuvastanud, et taolise hinnaga biodiislikütuse importimine tekitab olulist kahju EL biodiislikütuse tootmisharule ning senised börsihinnad on kunstlikult umbes 40% alla löödud.

5) Kanada föderaalkohtus toimuv vaidlus ei oma käesolevas asjas maksustamise seisukohalt määravat tähtsust, sest Kanadas hagi esitamise põhjuseks ei ole kütuse päritoluga seonduv ning liiati ei tähenda üksnes hagi esitamise fakt, et Kanada tolliametnike tegevus oli õigusvastane. Isegi kui kõnealuses kohtuasjas leiab hüpoteetiliselt tõendamist uurimise ebausaldusväärsus, mis võiks seada kahtluse alla OLAF raporti järeldused, võib see olla aluseks kaebaja suhtes välja antud maksuotsuste muutmiseks vastavalt MKS §-dele 101-103, kuid ei välista maksuotsuse tegemist enne kohtuvaidluse lõppemist.

6) Vastustaja ei nõustu kaebajaga, et maksuotsustes oleks tulnud määrata kindlaks kaebaja sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus. Määratud käibemaksu näol on tegemist käibemaksuga, mis tuleb tasuda dumpinguvastaselt ja tasakaalustavalt tollimaksult vastavalt KMS § 13 lg-le 1. Täiendavat käibemaksu ei määratud seoses siseriikliku käibega ning importimisega seoses tasumisele kuuluvate maksude tasumise õigsuse kontroll ei nõua siseriikliku käibe kontrolli. Kui kauba importija on ettevõtja, siis kujutab impordil tasutud käibemaks endast käibemaksu eriliiki, mida saab vastavalt KMS §-s 31 toodud tingimustele sisendkäibemaksuna maha arvata.

3-13-100 6(15) 7) Vastustaja ei nõustu, et vaidlustatud maksuotsused on vastuolus määrustega 720/2010 ja 721/2010. Kaebajale on määratud tollimaksud määruste 598/2009 ja 599/2009 alusel seoses asjaoluga, et maksumenetluse raames on tuvastatud, et vaidlusalune kütus pärines tegelikult USA-st. Ainuüksi määruste 720/2010 ja 721/2010 pealkirjast nähtuvalt on need üksnes varasemaid määrusi 598/2009 ja 599/2009 laiendavad, mistõttu ei saa need kitsendada juba varasemalt kehtestatud ühenduse siseturu kaitset dumpinguhinnaga ja subsideeritud USA biodiislikütuse eest. 8) Kaebajal ei saanud tekkida õiguspärast ootust, et kõrvalehoidumine määrustega 598/2009 ja 599/2009 kehtestatud EL turgu kaitsvatest meetmetest jääb avastamata ning imporditava biodiislikütuse hind jääb dumpinguvastaste ja tasakaalustavate tollimaksudega korrigeerimata. Õiguspärast ootust ei saa tekkida kuritarvituse püsimajäämise suhtes. 9) EL Nõukogu 12.10.1992 määrusega (EMÜ) nr 2913/92 kehtestatud ühenduse tolliseadustiku (ÜTS) süstemaatilisest tõlgendamisest ja senisest Euroopa Kohtu (EK) praktikast tulenevalt on heauskselt käitunud ja õiguspärasele ootusele tuginenud isiku ainusaks kaitsenormiks järelarvestuskande tegemise korral ÜTS art 220 lg 2 p b, mille valguses pidanuks kaebaja praeguses asjas tõendama oma heausksust, mida kaebaja aga teinud ei ole (C-392/02). Lisaks ei ole antud juhul täidetud kõik ÜTS art 220 lg 2 p b kohaldamise eeldused. Tolli eksimusega pole tegemist olukorras, kus tollile esitati tollideklaratsioon ebaõigete andmetega kauba päritolu osas ning kui tollil puudus kohustus kontrollida kauba päritoludokumentide ehtsust (C-348/89). Päritolusertifikaadi esialgne tollipoolne aktsepteerimine ei piira kuidagi tolli võimalust päritolusertifikaati hiljem kontrollida (C-98/83). Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, millest nähtuks, et kaebaja on tõepoolest üritanud kontrollida eksportija poolt väljastatud päritolusertifikaadi ehtsust ja muid päritoluga seotud asjaolusid.

6. Tallinna Halduskohtu 08.04.2014 otsusega rahuldati AS Alexela Terminal kaebused, tühistati vaidlustatud maksuotsused ning tehti MTA-le ettekirjutus maksuotsuste alusel tasutud maksusummade tagastamiseks. 1) Põhjendamatu on kaebaja seisukoht, et vaidlusalused maksuotsused on vastuolus määrustega 720/2010 ja 721/2010 ning määrustega 443/2011 ja 444/2011. Nimetatud määrustest ei tulene, et Kanadast EL-i imporditud biodiislikütusele ei või kohaldada tollimakse määruste 598/2009 ja 599/2009 alusel, kui leiab tuvastamist, et konkreetne biodiislikütus pärines USA-st. Põhimõtteline erinevus ühelt poolt määruste 598/2009 ja 599/20009 ning teiselt poolt määruste 443/2011 ja 444/2011 vahel ongi selles, et esimesel juhul on maksukohustuse tekkimise aluseks asjaolu, et kütus pärineb USA-st, teisel juhul aga see, et kütus on imporditud Kanadast. Antud juhul on maksuhaldur tuginenud esimesena nimetatud määrustele ning lugenud tuvastatuks, et vaidlusalune kütus pärines USA-st. Kui see asjaolu oleks õige, oleks valitud õiguslikul alusel maksustamine võimalik sõltumata sellest, et kaup imporditi EL-i Kanadast. 2) Kohtu kontrollifunktsioon piirdub maksuotsuste õiguspärasuse ja põhjendatuse kontrolliga vaidlusalustes maksuotsustes esitatud põhjendustest ja nendes viidatud tõenditest lähtudes. Eeskätt sel põhjusel jäävad rahuldamata kaebaja taotlused nõuda välja dokumendid, mille kogumist oli kaebaja taotlenud juba maksumenetluses, ent mille kogumist maksuhaldur vajalikuks ei pidanud. 3) Määrustes 598/2009 ja 599/2009 kasutatud sõnastust „USA-st pärit […] biodiislikütus“ tuleb mõista selliselt, et kõnealuste määruste kohaldamisalasse kuulub selline biodiislikütus, mis loetakse USA-st pärinevaks ÜTS 2. ptk 1. jao (art-d 22-26) tähenduses. Puuduvad veenvad tõendid, mis kinnitaks, et vaidlusalune biodiislikütus on toodetud USA-s või sealt saadud. OLAF raportist ja selles kajastatud tõenditest nähtub küll piisavalt veenvalt, et vaidlusalune

3-13-100 7(15) kütus on Kanadasse jõudnud USA-st, kuid sellest ei saa teha järeldust kütuse USA päritolu kohta ÜTS tähenduses. Maksustamise aluseks on määrused 598/2009 ja 299/2009, mille kohaldamisel tuleb tuvastada konkreetse kauba pärinemine USA-st. Maksustamiseks ei piisa üldisest tõdemusest, et impordi toimumise ajal veeti Kanada kaudu EL-i ohtralt USA päritolu biodiislikütust.

4) Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et maksuhaldur oleks pidanud koguma ka tõendid, mis puudutavad Kanada tolliametnike vastu esitatud hagiga seotud asjaolusid. Hagi esitamine ametnike tegevuse õigusvastasust ei kinnita ning lõppraporti aluseks olevaid tõendeid iseenesest kahtluse alla ei sea. Uue tõendi ilmnemisel on isiku õiguste kaitseks olemas HKMS 22. ptk-s sätestatud teistmismenetlus. Asjakohane ei ole ka kaebaja viide 2013. a OLAF ametnike töös avastatud rikkumistele ja vigadele, kuna need ei ole seotud käesolevas asjas vaidluse esemeks oleva lõppraportiga.

5) Maksuhaldur saab kasutada OLAF lõppraportit maksumenetluses tõendina (määruse 1073/2009 art 9), arvestades seejuures, et tegemist ei ole algse tõendiga, vaid ametnike poolt kogutud tõendite põhjal koostatud aruandega (kokkuvõttega ning järeldustega). Kui aga raportist ei nähtu selgelt ja loogiliselt, kuidas on seal esitatud järeldused tehtud või millistele tõenditele tuginetakse, tuleb maksuhalduril uurimispõhimõtte järgimiseks täiendavaid tõendeid koguda. Antud juhul on OLAF raportis esitatud järeldus põhjendatud osas, mis puudutab vaidlusaluse kauba tarnimist USA-st Kanadasse.

Selles osas on raportile lisatud Kanada tolli aruanne, mille usaldusväärsuses ei ole põhjust kahelda. Küll aga ei nähtu, kuidas või mille põhjal tehti järeldus, et vaidlusalune kütus pärineb USA-st ÜTS tähenduses. Nii OLAF töölähetuse aruandes kui lõppraportis märgitakse korduvalt, et ka laeval Stolt Kite Paldiskisse saabunud kütuse näol on tegemist USA-st pärineva kütusega, samas ei nähtu neist aruannetest, kuidas sellisele järeldusele jõuti. Dokument ei saa ühelgi juhul tõendada midagi, mis sellest dokumendist endast ei nähtu.

6) Maksuhaldur ei ole esile toonud ühtki asjaolu, mis annaks alust väita, et kaebaja ei oleks tohtinud usaldada kaubaga kaasas olnud päritolusertifikaati nr CBVL-E09-010. Maksuhaldur on küll märkinud, et kaebaja oleks pidanud astuma täiendavaid samme soetatud biodiislikütuse päritolu kindlakstegemiseks, ent pole seejuures välja toonud ega selgitanud, milles need täiendavad sammud oleks pidanud seisnema. Ka ei nähtu maksuotsusest ega selles viidatud OLAF dokumentidest, et kõnealuse päritolusertifikaadi väljaandmise asjaolusid oleks uuritud.

Kaebajalt ei saa nõuda, et ta tõendaks negatiivset asjaolu, et kaup ei pärinenud USA-st. Antud juhul ei ole tegemist olukorraga, kus kauba importija sooviks saada mõnd maksusoodustust, millisel juhul peaks just tema tõendama maksusoodustuse saamise aluseks olevaid asjaolusid. Kaebaja deklareeris kauba impordi riigist, kust see tõepoolest laevale lastiti ja kaebajale lähetati ning mille kohta oli kaubaga kaasas ka selle päritolu kajastav päritolusertifikaat. Sellises olukorras on maksuhalduril, kes soovib väita, et kaup pärineb tegelikult teisest riigist, ka tõendamiskoormus.

7) Kuivõrd maksuhaldur ei ole kohtule nõuetekohaselt tõendanud, et kaup pärines USA-st, ei ole käesoleva vaidluse lahendamiseks vajalik üksikasjalikult analüüsida poolte väiteid, mis puudutavad biodiislikütuse börsihinda. Iseenesest ei ole poolte vahel vaidlust selles, et tol ajal oli sarnase biodiislikütuse keskmiseks börsihinnaks Rotterdami sadamas 880 USD/t. Määruste 443/2011 ja 444/2011 põhjendustes esitatud asjaolude valguses on põhimõtteliselt usutav, et selline börsihind oli kujunenud hinda moonutavate meetmete abil. Samas ei ole maksuhaldur põhjendanud, miks oleks kaebaja pidanud seda teadma või miks oleks hind, millega kaebaja kütuse soetas, pidanud temas tekitama kahtluse, et kauba päritolu ei pruugi olla see, mis väideti. Olukorras, kus 2009. a sügisel ei olnud EL institutsioonidel aimu võimaliku kuritarvituse koha, ei saa paljasõnalisele väitele toetudes nõuda, et selline kahtlus oleks pidanud tekkima kaebajal.

3-13-100 8(15) Seda sõltumata sellest, et kaebaja näol on tegemist kütuseturul pikaaegselt tegutsenud ja kogenud ettevõtjaga. 8) Põhimõtteliselt on vastustajal õigus, et impordideklaratsiooni esitamine, tolli poolt selle aktsepteerimine vms asjaolud ei anna importijale õiguskindlust selles, et deklaratsioonis esitatud andmed on õiged ja täielikud ega välista hilisemat maksukohustuse korrigeerimist. Selles osas on EK pidanud võimalikuks importija usaldust erandina kaitsta vaid juhul, kui tegemist on suuremahulise ja pikaajalise impordiga (C-314/85 ja C-250/91), millega käesoleval juhul tegemist ei ole. Samuti on vastustajal põhimõtteliselt õigus selles, et ainsaks võimalikuks importija usalduse kaitse mehhanismiks on ÜTS art 220 lg 2 p-s b sätestatud tollivea regulatsioon. Siiski oleks ebamõistlik ning õiguse üldpõhimõtetega vastuolus panna sellises olukorras kogu risk maksukohustuslasele. Sarnasest põhimõttest on kohtupraktika juhindunud näiteks käibemaksuga seotud vaidluste lahendamisel. Viimaste puhul on leitud, et kauba ostjal on kauba eest esitatud arve alusel sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus ka siis, kui kauba tegelikult müüjaks polnud arvel näidatud isik, ent ostja ei teadnud ega pidanudki seda teadma. 9) Asjakohane ei ole vastustaja seisukoht, et kaebaja oleks saanud määruse 597/2009 art 11 lg 8 alusel oma huvide kaitseks komisjoni poole pöörduda. Kaebaja märgib õigesti, et eelnimetatud õiguskaitsevahend on ette nähtud juhuks, kui tollimaksud on määratud iseenesest õiguspäraselt, millega käesoleval juhul tegemist ei ole. Võimalus komisjoni poole pöörduda ei võta igal juhul õigust maksuotsust kohtus vaidlustada. 10) Kuivõrd maksuotsused kuuluvad eeltoodud põhjendustel tühistamisele, ei ole vajalik käsitleda poolte seisukohti intressi ja käibemaksu määramise õigsuse osas. Samuti ei ole sel põhjusel vajalik käsitleda kaebaja väidet vaidlusaluse biodiislikütuse maksustamise vastuolu kohta dumpinguvastaste ja tasakaalustavate tollimaksude üldise mõtte ja eesmärgiga. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. Maksuja Tolliamet palub 05.05.2014 apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada ja uue otsusega kaebused rahuldamata jätta. 1) Tõendite ebaõige hindamine halduskohtu poolt seisneb selles, et halduskohus on jätnud tähelepanuta OLAF töölähetuse aruande lisad ning jõudnud sellest tulenevalt ebaõigele järeldusele, et vaidlusalune biodiislikütus ei pärine USA-st ÜTS art 23 lg 1 tähenduses, vaid on sealt üksnes lähetatud. OLAF töölähetuse aruande lisas 1.2.9 on muu hulgas nimetatud kauba importija Kanadasse, kelleks on Lake Erie Biofuels LLC. Nimetatud äriühingu näol on tegemist USA päritolu biodiislikütuse tootjaga, kes on ühtlasi eksportija USA-st. See asjaolu nähtub ka määruse 598/2009 lisast (lk 23) ja määruse 599/2009 lisast (lk 50). Lisaks öeldule on Lake Erie Biofuels LLC ise tollideklaratsioonidel deklareerinud, et kaup on USA päritolu. Lisaks nähtub biodiislikütuse USA päritolu ka OLAF töölähetuse aruande lisast nr 5. Nimelt raudteevagunid, mis transportisid kütust Kanadasse, tõid selle USA-st. Biodiislikütuse teekonna terviklik kirjeldus on toodud vastustaja 30.08.2013 menetlusdokumendis. Seega on OLAF töölähetuse aruande lisaga koosmõjus muude asjas kogutud andmetega tõendatud vaidlusaluse biodiislikütuse pärinemine (mitte ainult lähetamine) USA-st. Ei ole ka eluliselt usutav, et USA- st lähetatud biodiislikütus võiks pärineda mõnest muust riigist. 2) Halduskohus märkis, et konkreetset kaupa puudutavaid tollideklaratsioone aruandele lisatud ei ole. See ei olegi vajalik. Raportile on lisatud nimekiri raudteevagunitest ja igast selle kohta käivast tollideklaratsioonist. Tegemist on allkirjastatud ja tembeldatud väljatrükiga Kanada tolli infosüsteemist, mis on sama tõendusliku väärtusega kui koopia tollideklaratsioonist endast.

3-13-100 9(15) 3) Olukorras, kus on üheselt tõendatud biodiislikütuse lähetamine USA-st, ei ole olemasolevale kohtupraktikale tuginedes maksuhalduril kohustust täiendavalt tuvastada selle USA päritolu ÜTS mõistes. Nõukogu 10.01.1997 määruse nr 71/97 preambula p-st 15 ja art 2 lg-st 2 järeldub, et kui Hiinast jalgrataste osi EL-i importivad isikud soovivad tugineda väitele, et osad pärinevad tegelikult muust riigist kui Hiina, peavad nad ise tõendama sellise asjaolu tõesust päritolusertifikaadiga, mis vastab EL õigusega kehtestatud nõuetele.

Seega nähtub viidatust, et tõendamiskoormus lasub sellises olukorras kauba importijal, mitte tollil. Praegusel juhul puudus vaidlusalusel kaubal ülaltoodud määruses viidatud nõuetele vastav päritolusertifikaat. Hamburgi kohus (Hamburg Finance Court) leidis 19.04.2011 otsuses nr 4 K 293/09, et kui kauba toomine Hiinast on tõendatud kaubaveo saatedokumentidega, siis ei pea toll veel eraldi tõendama kauba seal riigis tootmist. Sellisel juhul liigub tõendamiskoormus isikule, kes soovib vaidlustada tolli poolt tuvastatud kauba tegelikku päritolu.

4) Halduskohtu seisukoht seonduvalt tõendamiskoormusega, õiguskindlusega ja õiguspärase ootusega on vastuolus ka EK seisukohtadega, nt asjas T-191/09 (Hit Trading). Nimetatud kaasuses oli samuti vaidluse all kauba päritolu. OLAF alustas uurimist vähemalt aasta hiljem kui esitati esimesed kauba tellimused eksportijale. Maksud nõuti sisse tagasiulatuvalt. EK asus seisukohale, et ÜTS art 220 lg 2 p b eesmärk on kaitsta isikute õiguspärast ootust ainult olukorras, kus pädevad organid ise on loonud baasi õiguspärase ootuse tekkimiseks. Dumpinguvastaste meetmete rakendamine oleks ohustatud, kui valesti välja antud päritolusertifikaadid saaksid tuua kaasa selliste meetmete kohaldamata jätmise.

5) Mitte sooduspäritolu üle käivas vaidluses ei teki importija õiguspärase ootuse kaitse sama moodi nagu sooduspäritolu vaidluses. Seda erinevust on täiendavalt selgitatud OLAF dokumendis Legal Advice 5/2013, mille sisu toetub paljuski EK seisukohtadele (mh eelviidatud Hit Trading lahend). Mittesooduspäritolu kaupade kohta väljastatud päritolusertifikaat ei saa tekitada isikul õiguspärast ootust, et dumpinguvastased tollimaksud jäävad tulevikus kohaldamata. Lisaks sellele leitakse, et kolmanda riigi ametivõimud ei ole pädevaks organiks EL dumpinguvastaste reeglite kontekstis ning sellest tulenevalt ei saa nende poolt väljastatud päritolusertifikaadid tekitada isikutel õiguspärast ootust seoses kauba päritoluga.

6) Mitte sooduspäritolu küsimuses ei ole eksportiva riigi poolt välja antud päritolusertifikaadid ning veel vähem kaubanduskoja (mis ei ole isegi pädev organ) poolt väljaantud dokumendid OLAF raportiga võrdväärsed ja kohased tõendid. Mitte sooduspäritolu kaupade, nagu vaidlusalune biodiislikütus puhul kannab tõendamiskoormust eelkõige importija, mitte toll. Nimetatud seisukohta kinnitab ka EK lahend C-97/95 (Pascoal & Filhos), mille kohaselt ei vabasta heas usus käitumine importijat maksude maksmise kohustusest. Kaebaja oleks pidanud biodiislikütuse ostulepingus võtma kasutusele tema huve kaitsvad meetmed. Kaebaja oleks pidanud teadma, et biodiislikütusele on kehtestatud dumpinguvastased ja tasakaalustavad tollimaksud ning seetõttu olema eriti ettevaatlik sellise kauba ostmisel. Vastavad määrused (598/2009 ja 599/2009) avaldati nõuetekohaselt EL Teatajas ja seetõttu tuleb lugeda, et kõik asjaomased isikud on nendest teadlikud, nagu sedastas EK asjas C-370/96 (Covita).

7) Tollivaldkond on EL pädevuses ja seetõttu peab liikmesriigi kohus tõlgendama tolliõigust kooskõlas EK eelneva tõlgendusega (vt EK otsus C-66/80), mitte Eesti kohtute otsustega käibemaksuvaidlustes. Seejuures ei nähtu, millistest käibemaksuvaidlustes tehtud otsustest on halduskohus praegusel juhul juhindunud.

3-13-100 10(15) 8) Ekslik on halduskohtu seisukoht, et OLAF raportil ei ole eraldiseisvat tõendusjõudu. Halduskohus läheb vastuollu EK lahendiga C-153/94 (Faroe Seafood), kus sedastati, et liikmesriigi toll võib tuginedes OLAF raporti järeldustele nõuda tagasiulatuvalt sisse tollimaksud. Sellest nähtub selgelt, et EK on pidanud OLAF raporteid eraldiseisvat tõendusjõudu omavateks dokumentideks, mis ei ole võrdsustatavad haldusorgani poolt koostatud aruannetega. Bulgaaria kohus (Supreme Administrative Court of Bulgaria) leidis 19.07.2013 otsuses nr 9022, et määruse 1073/1999 valguses puuduvad takistused käsitlemaks OLAF raportit kui ametlikku dokumenti, millel on lõplik tõenduslik jõud. Itaalia kohus (Provincial Tax Court of Brescia) leidis 12.07.2013 otsuses nr 65/05/13, et OLAF raportil on absoluutne tõenduslik jõud. 9) Kui kohus ei nõustu eelpool viidatud nõukogu määrusega ega teise liikmesriigi kohtupraktikaga, on tegemist olukorraga, kus kohus peaks pöörduma EK poole eelotsuse taotlusega vastavalt EL toimimise lepingu art-le 267. Samas ei taotle vastustaja eelotsuse küsimist, kuna leiab, et halduskohtu eksimused on võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses.

8. AS Alexela Terminal palub 11.06.2014 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

1) Halduskohus on õigesti hinnanud tõendeid. Isegi, kui eeldada, et vastustaja poolt viidatud OLAF lõppraporti lisad tõendavad vaidlusaluse kütuse lähetamist ja importimist USA-st Kanadasse (millega kaebaja ei nõustu), ei kinnita ega tõenda nimetatud dokumendid vaidlusaluse kütuse päritolu vastavalt EL-s kehtivatele mitte-sooduspäritolu määramise reeglitele (ÜTS art-d 22-26 ja ÜTS rakendussätete art-d 35-65). Otsitud ja põhjendamatu on vastustaja arutluskäik seoses vaidlusaluse kauba päritolu elulise usutavusega. Ekslik ja põhjendamatu on ka seisukoht, et Kanada Piiriteenistuse Ameti poolt esitatud vahendlik tõend on sama tõendusliku väärtusega kui koopiad vastavatest tollideklaratsioonidest. Aruandest ei ilmne, kust kütust imporditi või et selle koostaja oleks tuvastanud, et kütus pärineb ÜTS tähenduses USA-st. Eeltoodud põhjusel ei nõustu kaebaja ka halduskohtu seisukohaga, et lõppraportis esitatud järeldus on põhjendatud osas, mis puudutab vaidlusaluse kauba tarnimist USA-st Kanadasse.

2) EL õigusaktide tõlgendamisel saab siseriiklik kohus lähtuda üksnes vastavatest EL õigusaktidest, võttes arvesse ühtlasi EK poolt vastavate õigusaktide osas antud tõlgendusi. Juhul, kui siseriiklik kohus võtaks EL õiguse tõlgendamisel aluseks teiste liikmesriikide kohtute praktika, ei ole tagatud EL õiguse ühetaoline kohaldamine. Seetõttu tuleb vastustaja viited liikmesriikide kohtute praktikale jätta tähelepanuta.

3) Vastustaja ei ole esitanud ühtegi asjakohast õiguslikku alust, millest tuleneb, et maksuhaldur ei pea tõendama kauba mitte sooduspäritolu ÜTS mõistes. Nõukogu määrus 71/97 puudutab üksnes kitsalt selles määruses reguleeritud konkreetset olukorda. Viidatud määruses on sätestatud seejuures eeldus, et kaup pärineb sellest riigist, kust see on lähetatud. Seega isegi juhul, kui kõnealune määrus oleks käesolevas asjas asjakohane, toetab see hoopis kaebaja seisukohta, et vaidlusalune kütus pärineb eelduslikult Kanadast. Mitte-sooduspäritoluga kauba, nagu vaidlusaluse kütuse puhul ei ole importija kohustatud selle mitte-sooduspäritolu tõendama ega selleks päritolusertifikaati esitama. Sellist kohustust ei ole EL õigusaktidega ette nähtud, mistõttu maksuhalduril puudub ka õigus kaebajalt vaidlusaluse kütuse Kanada päritolu kohta tõendeid nõuda. Kui vastustaja soovib määrata kaebajale maksu kütuse väidetava USA päritolu (mitte-sooduspäritolu) alusel, on vastustaja kohustatud vastava päritolu ka tuvastama.

4) Vastustaja tugineb ekslikult ja meelevaldselt EK otsusele C-97/95. Kõnealuses asjas oli vaidluse all kauba sooduspäritolu (mitte kauba mitte sooduspäritolu, nagu käesolevas asjas).

3-13-100 11(15) Ühtlasi oli eelviidatud kohtuasjas tegemist olukorraga, kus eksportija oli toime pannud tollialase rikkumise. Käesolevas asjas ei ole midagi sellist tuvastatud. Ka kohtuasjas C-153/94 oli vaidluse all kauba sooduspäritolu, mille puhul lasub tõendamiskoormus kauba importijal, erinevalt käesolevast asjast. Kuna vastustaja on asunud seisukohale, et sooduspäritolu ja mitte sooduspäritolu eristamine on oluline, on vastustaja tuginemine kauba sooduspäritolu puudutavatele EK lahenditele ilmselgelt vastuolus vastustaja enda väidetega.

5) EK otsusest kohtuasjas T-191/09 tuleneb üksnes see, et kolmanda riigi ametivõimude poolt ekslikult väljastatud päritolusertifikaadid ei saa tekitada tollivõla eest vastutavale isikule ÜTS art 220 lg 2 p b alusel õiguspärast ootust kauba mitte sooduspäritolu osas, kuna kolmanda riigi ametivõimudel ei ole kohustust kontrollida, kas kauba mitte sooduspäritolu tingimused on täidetud või mitte. Kuna maksuhaldur ei ole vaidlusaluse kütuse USA päritolu ehk tollivõla tekkimise fakti käesolevas asjas tõendanud, ei ole ÜTS art 220 lg 2 p b ja eelviidatud EK seisukohad käesolevas asjas asjakohased. Isegi kui need oleksid asjakohased, ei välista need kaebajale õiguspärase ootuse tekkimist ega selle kaitset. Maksuhaldur ei ole tõendanud, et kaebaja poolt esitatud vaidlusaluse kütuse päritolusertifikaat on väljastatud ekslikult. Kaebaja õiguspärase ootuse kaitse tekib igal juhul põhiseaduse alusel.

6) Päritolusertifikaat, mille ekslikkust ei ole maksuhaldur tõendanud, on asjakohane tõend, mis oma tõendusväärtuselt on vähemalt võrdväärne OLAF poolt koostatavate aruannetega. Erinevalt päritolusertifikaadist on OLAF lõppraport vaidlusaluse kütuse päritolu tuvastamise seisukohast asjakohatu. Halduskohus on õigesti asunud seisukohale, et lõppraportil ei ole eraldiseisvat tõendusjõudu (määruse 1073/1999 art 9 lg 2). EK otsus ühendatud kohtuasjades C-153/94 ja C-204/94 ei kinnita seisukohta, et lõppraport omab eraldiseisvat tõendusjõudu ega ole võrdväärne liikmesriigi ametiasutuste koostatud haldusaruannetega. Ühtlasi oli kõnealuses asjas vaidluse all kauba sooduspäritolu (mitte kauba mitte sooduspäritolu nagu käesolevas asjas), nagu eelnevalt mainitud.

7) Hoolimata sellest, kas määrused 598/2009 ja 599/2009 avaldati nõuetekohaselt EL Teatajas, ei saanud kaebaja vaidlusaluse kütuse ostmise ja tolliladustamise ajal teada ega kahtlustada, et vaidlusalune kütus võib pärineda kunagi tulevikus läbi viidava uurimise tulemusel koostatava lõppraporti kohaselt USA-st. Viide EK otsusele asjas C-370/96 on siinkohal asjakohatu. Nimetatud lahendist tuleneb üksnes see, et määrustest 598/2009 ja 599/2009 pidanuksid olema teadlikud üksnes need ettevõtjad, kes olid teadlikud eelseisvast täiendavate tollimaksude kehtestamise riskist. Käesoleval juhul kaebaja ilmselgelt ei teadnud ega pidanudki seda teadma. Täiendavate tollimaksude kohaldamine põhjustab ühtlasi kaebaja ebavõrdse kohtlemise võrreldes teiste EL-s tegutsevate biodiislikütuste importijatega.

8) Kaebajale maksu määramine riivab ebaproportsionaalselt kaebaja õigust kohasele haldusmenetlusele (sh ärakuulamisõigusele; haldusorgani põhjendatud otsustele, mille andmisel on järgitud ühtlasi uurimispõhimõtet; samuti õigusele selgele ja üheselt mõistetavale haldusmenetlusele), mis annab juba iseseisva aluse apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmiseks. Sisuliselt muutis maksuhaldur apellatsioonkaebuses üllatuslikult maksuotsustes toodud maksu määramise faktilist alust: kui maksuotsustes on aluseks kütuse väidetav USA päritolu, siis apellatsioonkaebuse kohaselt on aluseks kütuse väidetav lähetamine USA-st Kanadasse. Seejuures ei rahuldanud MTA kaebaja taotlust OLAF töölähetuse aruandes viidatud tollideklaratsioonide kogumiseks, jättes seega kogumata ja arvestamata tõendid, mis oleksid võinud kinnitada vaidlusaluse kütuse lähetamise fakti USA-st Kanadasse või selle väite ümber lükata.

9) Käibemaksu määramine on põhjendamatu, kuna vastustaja ei ole maksuotsustes tuvastanud, et kaebajal on õigus maksuotsustega määratud käibemaks sisendkäibemaksuna

3-13-100 12(15) maha arvata, mis põhjustab kaebaja jaoks käibemaksu kumulatsiooni. Ühtlasi on sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse tuvastamata jätmine vastuolus uurimispõhimõttega. Käibemaksu määramine on lõppkokkuvõttes ka eesmärgipäratu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et esitatud apellatsioonkaebus on põhjendatud osaliselt. Halduskohtu otsus tuleb jätta muutmata käibemaksu puudutavas osas ja muus osas tuleb halduskohtu otsus tühistada ning jätta kaebus rahuldamata.

10. USA-st pärineva biodiislikütuse ühendusse importimise suhtes algatati subsiidiumidevastane ja dumpinguvastane menetlus 13.06.2008 teatega EL Teatajas. Ajutine tasakaalustav tollimaks ja ajutine dumpinguvastane tollimaks kehtestati komisjoni 11.03.2009 määrustega 193/2009 ja 194/2009. Lõplikuna kehtestati tasakaalustav ja dumpinguvastane tollimaks 07.07.2009 määrustega 598/2009 ja 599/2009. 11.08.2010 määrustega 720/2010 ja 721/2010 algatati uurimine kehtestatud meetmetest võimaliku kõrvalehoidumisega seoses ning kohustati tolliasutusi võtma asjakohaseid meetmeid Kanadast biodiislikütuse impordi registreerimiseks. Uurimise aluseks oli kahtlus, et tollimaksudest hoitakse kõrvale USA-st pärineva biodiislikütuse ümberlaadimise teel, muu hulgas Kanadas. 05.05.2011 määrustega 443/2011 ja 444/2011 laiendati kõrvalehoidumismenetluse tulemusena USA-st pärineva biodiislikütuse ühendusse importimise suhtes kehtestatud tasakaalustavat ja dumpinguvastast tollimaksu (mis oli kehtestatud määrustega 598/2009 ja 599/2009), kohaldades seda ka Kanadast lähetatud biodiislikütuse impordile olenemata sellest, kas kõnealune biodiislikütus deklareeritakse Kanadast pärinevana või mitte.

11. Maksustamise õiguslikuks aluseks on käesoleval juhul määrused 598/2009 ja 599/2009, millega kehtestati tollimaks USA-st pärineva biodiislikütuse impordile. Maksustamisel ei ole tuginetud määrustele 443/2011 ja 444/2011, millega laiendati USA-st pärineva biodiislikütuse tollimakse Kanadast lähetatud biodiislikütuse impordile, seda eeldatavalt põhjusel, et kaebaja importis kõnealuse biodiislikütuse enne 11.08.2010, kui algatati uurimine kehtestatud meetmetest kõrvalehoidumisega seoses ja mille tulemusena anti määrused 443/2011 ja 444/2011.

12. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kuigi kõrvalehoidumismenetlus USA-st pärit kütuse Kanada kaudu importimise osas algatati hiljem, kui toimus kõnealuse biodiislikütuse import, ei välista see tollimaksude määramist määruste 598/2009 ja 599/2009 alusel, kui leiab tuvastamist, et konkreetne biodiislikütus pärines USA-st.

13. Peamised vaidlusküsimused poolte vahel seisnevad selles, kas maksustamise aluseks olevate asjaolude ja tõendite pinnalt saab teha järelduse, et vaidlusalune biodiislikütus pärines USA-st (ÜTS tähenduses) ning kas kaebaja suhtes kohaldub järelarvestuskande tegemist (tollimaksude tagantjärele nõudmist) välistav ÜTS art 220 lg 2 p b.

14. Vastustaja leiab, et biodiislikütuse pärinemine USA-st on tuvastatav OLAF lõppraporti nr 2010/0093 ja sellele lisatud dokumentide alusel, mida saab määruse 1073/1999 art 9 lg 2 kohaselt kasutada tõendina. Halduskohus leidis, et kui raportist ei nähtu selgelt ja loogiliselt, kuidas on seal esitatud järeldused tehtud või millistele tõenditele tuginetakse, ei ole ainuüksi raportile tuginemine vaatamata määruse 1073/1999 art 9 lg-s 1 sätestatule piisav. Käesoleval juhul ei nähtu halduskohtu hinnangul, kuidas või mille põhjal tehti OLAF raportis järeldus, et vaidlusalune kütus pärineb USA-st ÜTS tähenduses.

15. Ringkonnakohus halduskohtu viimati nimetatud järeldusega ei nõustu. OLAF seisukohad tuginevad lõppraportis viidatud tõenditele ning määruse 1073/1999 art 9 lg-st 2 tulenevalt on

3-13-100 13(15) OLAF aruannetel tõenduslik jõud. Seega peaksid OLAF seisukohtade kahtluse alla seadmiseks esinema selged viited, et tõendeid on kajastatud ebaõigesti või ebapiisavalt. Käesoleval juhul selliseid asjaolusid tuvastatud ei ole.

16. Kõnealusest OLAF lõppraportist ja selle lisadest nähtub ringkonnakohtu hinnangul usaldusväärselt, et vaidlusalune kütus on algselt lähetatud USA-st, millega on nõustunud ka halduskohus. Lõppraport ja selle lisad kirjeldavad kauba teekonda, tuginedes omavahel seostatavatele tõenditele (rahvusvahelise kaubaveo saatedokumendid, tollideklaratsioonid, Kanada tolli aruanne jms). Olgugi, et OLAF raportist ei selgu, et USA-st lähetatud kütuse puhul oleks täielikult kõrvaldatud võimalus, et seda ei ole USA-s saadud ja toodetud (ÜTS art 23 lg 1 ja art 24), siis esiteks ei sea see kahtluse alla kauba lähetamist USA-st ning teiseks ongi sellise asjaolu kontrollimine keeruline, kui mitte võimatu. Nimelt ei laiene EL jurisdiktsioon USA-le ja seega saaks kontrollitegevus sõltuda pigem USA (asutuste ja isikute) koostöövalmidusest kui EL organite, samuti liikmesriikide organite tahtest. EL väliste riikide ja isikute koostöövalmidus ei saa aga olla EL siseturu kaitse (Euroopa Ühenduse asutamislepingu art 133, määruse 193/2009 p 160, määruse 194/2009 p 262, määruse 598/2009 p 172 ja määruse 599/2009 p 180) kriteeriumiks.

Seega ei saa vastava hüpoteetilise võimaluse, et USA-st lähetatud kütus ei ole saadud USA-st või seal toodetud, kontrollimata jätmine seada OLAF lõppraporti usaldusväärsust piisava kahtluse alla ega olla asjaoluks, mis välistab USA-st lähetatud kauba lugemise USA-st pärinevaks. Ühestki OLAF poolt või poolte esitatud tõenditest või seisukohtadest ei nähtu usaldusväärseid viiteid sellele, et kõnealuse biodiislikütuse algne päritolu ÜTS tähenduses ei ole USA. Samuti puuduvad arvestatavad argumendid, mis selgitaksid USA-st kütuse liikumist EL-i Kanada kaudu muul põhjusel kui tollimaksude vältimiseks (s.o algse päritolu varjamiseks).

Eeltoodust lähtudes on OLAF raportiga tuvastatud, et vaidlusalune biodiislikütus on lähetatud USA-st ning nimetatud faktist on omakorda põhjendatud järeldada kauba USA päritolu ÜTS tähenduses. Sellist seisukohta kinnitab määruse 71/97 art 2 lg 2, mille kohaselt tuleb eeldada kauba pärinemist riigist, kust see on lähetatud. Vastupidise tõendamine tuleb lugeda kauba importija kohustuseks.

17. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et määruses 71/97 sätestatud eeldus toetab kaebaja seisukohta. Olgugi, et kaebajale lähetati kütus vahetult Kanadast, siis on OLAF poolt tuvastatud, et Kanadasse lähetati sama kütus USA-st. Seega toetab määruses 71/97 sätestatud eeldus kütuse USA päritolu.

18. Kaubaga kaasas olnud päritolusertifikaat, mis kinnitab kauba Kanada päritolu, on vastuolus OLAF raportis kajastatuga. Olgugi, et vastustaja ei ole tuvastanud, mis on tinginud ebaõige päritolusertifikaadi koostamise, ei saa ainuüksi nimetatud asjaolu lükata ümber OLAF poolt kogutud teavet kauba tegeliku lähtekoha osas. Seega ei lükka päritolusertifikaat ümber järeldust, et kaup on lähetatud USA-st (millest võib omakorda järeldada selle USA päritolu). Küll aga ei saa asuda seisukohale, et kaebaja valduses oleks olnud otsene teave selle kohta, et soetatud biodiislikütus oli eelnevalt lähetatud Kanadasse USA-st ning päritolusertifikaat ei vasta kauba päritolu osas tegelikkusele. Küsimusele, kas vastava teabe puudumine vabastab kaebaja õiguspärase ootuse põhimõttest tulenevalt tagasiulatuvast tollimaksukohustusest, tuleb ÜTS art

220 lg 2 p-st b ning kohtupraktikast johtuvalt vastata eitavalt.

19. Riigikohus on EK asjakohasele praktikale tuginedes selgitanud, et ÜTS art 220 lg 2 sätestab ammendava loetelu juhtudest, mil tasumisele kuuluva maksusumma kohta järelarvestuskannet ei tehta. ÜTS art 220 lg 2 p-s b märgitud aluse rakendamisel tuleb kaaluda, kas on täidetud kõik selles sättes nimetatud kumuleeruvad tingimused: toll tegi vea; arvestades võlgniku kutsealaseid

3-13-100 14(15) kogemusi ja kohusetundlikkust, ei olnud tal võimalik seda viga avastada; võlgnik järgis kõiki kehtivaid õigusakte (Riigikohtu halduskolleegiumi otsuse asjas nr 3-3-1-6-09 p 12). Käesoleval juhul ei ole tuvastatud tolli viga ehk liikmesriigi pädeva ametiasutuse eksimust. Seisukohta, et tollina ÜTS art 4 p 3 ja art 220 mõistes tuleb käsitleda liikmesriigi pädevat organit, on EK selgitanud asjas T-191/09 (p-d 41 ja 43). Kuna täidetud ei ole esimene kohustuslik tingimus, ei kuulu ÜTS art 220 lg 2 p b kohaldamisele ning puudub vajadus analüüsida ülejäänud kahe tingimuse täitmist. Halduskohus on nõustunud vastustajaga selles, et ainsaks võimalikuks importija usalduse kaitse mehhanismiks on ÜTS art 220 lg 2 p-s b sätestatud tollivea regulatsioon.

20. Kauba hinna küsimuses nõustub ringkonnakohus vastustaja ja halduskohtu seisukohaga, et ühenduse tootmisharu kahjustavaks hinnaks ei saa lugeda börsihinda kauba soetamise ajal, vaid hinnangulist normaalväärtust, s.o tavapärast hinda, kui turumoonutust ei oleks esinenud. Kõnealuse kauba normaalväärtust ja ühendusele tekitatud kahju selgitavad määruste 598/2009 ja 599/2009 peatükid 5, 7 ja 8. Isegi kui määruste 598/2009 ja 599/2009 rakendamine võib mõnel üksikjuhul olla eesmärgipäratu, siis selleks on kehtestatud spetsiifilised õiguskaitsevahendid. Nimelt sätestavad määrused, et sellisel juhul tuleb esitada vastav taotlus komisjonile koos asjakohaste selgituste ja tõenditega (määruse 597/2009 art 21 lg-d 1 ja 3; määruse 1225/2009 art 11 lg 8).

21. Kaebaja taotlus Kanada tolliadministratsioonilt algtõendite (tollideklaratsioonide) ning Kanada föderaalkohtu kohtuasja (T-1591-12) toimiku väljanõudmiseks tugineb kokkuvõtvalt kaebaja kahtlusel Kanada tolliadministratsiooni poolt OLAF-le väljastatud teabe ja tõendite tõenduslikus väärtuses ja lubatavuses. Ringkonnakohus leiab sarnaselt halduskohtule, et selliseks kahtluseks ei esine põhjendatud alust ning uute tõendite hilisemal ilmnemisel (näiteks Kanada föderaalkohtu menetluse tulemusena) on võimalik rakendada MKS §-des 101-103 reguleeritud maksuotsuse muutmise aluseid või teistmismenetlust.

22. Käibemaksu määramine imporditava kauba maksustatavalt väärtuselt vastab iseenesest maksuotsustes viidatud õiguslikule alusele (KMS § 1 lg 1 p 2, § 6 lg 1 p 1, § 13 lg 1). Samas on kaebaja põhjendatult viidanud, et kauba importimisel tasumisele kuulunud käibemaksu on õigus sisendkäibemaksuna maha arvata (KMS § 29 lg 3 p 2, § 31 lg 41). Põhimõtteliselt on õige vastustaja seisukoht, et sisendkäibemaksu mahaarvamine on maksukohustuslase õigus, mida tuleb realiseerida (parandus)deklaratsiooni esitamisega. Samas on käesoleval juhul sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse tekkimine otseses seoses tolli järelkontrolli otsusega, st KMS § 31 lg-s 41 sätestatud õigus saab tekkida alates tolli vastava otsuse tegemisest (KMS § 31 lg 4 kohaselt arvatakse kauba importimise korral sisendkäibemaks maha tollideklaratsiooni alusel, KMS § 31 lg 41 lisamisega KMS-i loeti sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse aluseks ka tolli järelkontrolli otsus, kuna sel juhul tollideklaratsiooni ei vormistata). Olukorras, kus toll teeb järelkontrolli otsuse maksusumma määramise üldtähtaja viimasel päeval ja sisendkäibemaksu iseseisvalt ei korrigeeri (nagu see toimus vaidlustatud 18.12.2012 maksuotsus ja 18.01.2013 maksuotsuse puhul), muutub KMS § 31 lg 41 rakendamine parandusdeklaratsiooni esitamise aegumistähtaega arvestades (MKS § 89 lg 1) võimatuks. Maksuhaldur ei ole vaidlustatud maksuotsustes ega ka kohtumenetluses mõistetavalt põhjendanud, millisel põhjusel ei korrigeeritud maksuotsustega KMS § 31 lg-s 41 alusel kaebaja sisendkäibemaksu või millisel viisil on maksukohustuslasel võimalik maksuotsuse tegemise järgselt KMS § 31 lg-s 41 sätestatud õigust kasutada. Olgugi, et 28.03.2013 maksuotsuse puhul oli kaebajal võimalus piiratud tähtaja jooksul parandusdeklaratsioonide esitamiseks, lõppes vastav tähtaeg kohtuvaidluse kestel. Ka viimati nimetatud maksuotsuse puhul ei ole arusaadav, miks maksuhaldur omal initsiatiivil sisendkäibemaksuarvestust ei korrigeerinud ning eeldas, et vaatamata maksuotsuse vaidlustamise õigusele on põhjendatud eeldada kaebaja poolt KMS §

31 lg-s 41 rakendamist enne võimaliku vaidluse lõppemist. Seega on maksuotsused

3-13-100 15(15) käibemaksuarvestust puudutavas osas ebapiisavalt motiveeritud, mis võib olla toonud endaga kaasa vältimatu käibemaksu kumulatsiooni. Eeltoodust tulenevalt jääb halduskohtu otsus muutmata osas, millega tühistati vaidlustatud maksuotsused käibemaksu määramist puudutavas osas.

23. Intressinõuet (MKS § 115 lg 3) vaidlustatud maksuotsustes esitatud ei ole, seega puudub alus analüüsida intressi nõudmise ebaõiglust.

24. Aktsiisimaksu määramisele ei ole kaebaja sisulisi vastuväiteid esitanud.

25. HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta HKMS § 109 lg-st

4 tulenevalt kohtukulude jaotust. Sama põhimõtte järgi tuleb muuta ka kohtuväliste kulude, sh esindajatasu jaotust.

Halduskohus pidas taotletud 19 683,52 eurost vajalikuks ja põhjendatud menetluskuluks 8250 eurot (sh riigilõiv 2250 eurot). Ringkonnakohus jagab seda seisukohta. Kaebuse rahuldamise proportsiooni arvestades (12,3%) kuulub vastustajalt väljamõistmisele 1014,75 eurot (8250 × 12,3%). Ringkonnakohtus taotles kaebaja menetluskulude väljamõistmist vastustajalt summas 6613,75 eurot. Kulude kandmine on tõendatud ning menetluskulude suurus on põhjendatud. Vastustaja pidas menetluskulusid põhjendatuks maksimaalselt samas summas, kui need mõistis välja halduskohus. Kaebuse rahuldamise proportsiooni arvestades kuulub nimetatud summast vastustajalt väljamõistmisele 813,50 eurot (6613,75 × 12,3%). Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, seega jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe

/allkirjastatud digitaalselt/ Villem Lapimaa