1-13-11358/25 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

20. veebruar 2015, Tallinn Kriminaalasja number

1- -11358 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Sten Lind ja Urmas Reinola Kriminaalasi

M.V süüdistus KarS § 320 lg 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 26. novembri 2014 otsus

Apellatsiooni esitaja Kaitsja Prokurör Merry Tiitus Süüdistata v

M.V , isikukood 35609044245, varem

kriminaalkorras karistamata, vahi all ei viibinud. Kaitsja Mihkel Gaver Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Pärnu Maakohtu 26. novembri 2014 aasta otsus kriminaalasjas nr 1- - 11358 M.V süüdistuses KarS § 320 lg 1 järgi muutmata.

2. Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata.

3. Määrata Advokaadibüroole Sirje Must makstava riigi õigusabi tasu suuruseks kaitsja Mihkel Gaveri poolt M.V-le apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest ükssada kuuskümmend k 168,00 ( aheksa ) eurot, sealhulgas käibemaks 28,00 (kakskümmend kaheksa) eurot.

4. KrMS 185 lg 2 alusel välja mõista M.V lt - Eesti Vabariigi kasuks

168,00 aheksa ) eurot ( ükssada kuuskümmend k määratud kaitsjale makstud tasu katteks.

Kaitsjatasu kuulub tasumisele 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas

EE891010220034796011 või Swedpangas nr EE932200221023778606

Nordea Bank Finland PLC eesti filiaalis EE 701700017001577198, viitenumber 2800049748 (selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik).

Edasikaebamise kord

Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul.

SÜÜDISTUS:

1. M.V süüdistatakse selles, et tema 25.06.2012 a., ajavahemikul kell 9.50 kuni 12.50, andis Pärnus Pikk t. 18 asuvas Lääne Prefektuuris kriminaalasja nr.

XXXXXXXXXXXX kohtueelse menetluse käigus kannatanu esindajana teadvalt valeütlusi selle kohta, et ta ei ole koostanud ühtegi revisjonikomisjoni aruannet ja aruandele alla kirjutanud. 17.06.2009 a. KÜ XXX-XXXXX XX revisjonikomisjoni aruanne ei ole tema koostatud ja aruandel olev M.V nimelt allkiri ei ole tema poolt kirjutatud.

Eelnimetatud kriminaalasjas määrati 06.02.20913 a. käekirjaekspertiis, mille alusel koostatud ekspertiisiaktist nr. 13E-DK0017 nähtuvalt jõudis ekspert arvamusele, et 2008 majandusaasta aruande juurde kuuluv 17.06.2009 a. KÜ

XXX-XXXXX XX revisjonikomisjoni aruanne on allkirjastatud M.V nimelt M.V poolt.

Seega andis M.V kriminaalasjas XXXXXXXXXXXX kannatanu esindajana 25.06.2012 a., ajavahemikul kell 9.50 kuni 12.50 Pärnus Pikk t. 18 asuvas Lääne Prefektuuris ülekuulamisel teadvalt valeütlusi selle kohta, et tema ei ole allkirjastanud muuhulgas ka 17.06.2009 a. revisjonikomisjoni aruannet. Eeltoodu alusel on M.V le esitatud süüdistus KarS § 320 lg 1 järgi, s.o. - kannatanu esindajana kriminaalmenetluses teadvalt valeütluste andmises.

PÄRNU MAAKOHTU OTSUS:

2. Maakohus tunnistas M.V s teda süüdi KarS § 320 lg 1 järgi ning karista rahalise karistusega summas 100 ( ) ükssada 12.10 euro suurust päevamäära, s.o. summas 1210 ( üks tuhat kakssada kümme) eurot. KarS § 66 lg 1 ja 3 kohaselt määras rahalise karistuse tasumise M.V ositi

(10 k) kümne kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust summas (121) ükssada kakskümmend üks eurot kuus.

APELLATSIOON:

3. Kaitsja vaidlustab maakohtu otsuse täies ulatuses. Kaitsja leiab, et maakohus on rikkunud kriminaalmenetlusõigust oluliselt tõendite hindamisel ning tuvastanud seeläbi alusetult, et M.V on just teadlikult (st otsese tahtlusega) andnud valeütlusi. Lisaks on kohus isikut süüdi tunnistades kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, jättes menetluse käigus tuvastamata, kas M.V andis ütlusi tõendamiseseme seisukohal oluliste asjaolude kohta.

3.1. et M.V ei ole Kaitse põhiliseks argumendiks terve menetluse kestel oli, olnud ei kuriteokaebuse esitamisel ega ka hiljem sama asjaolu osas kannatanu esindajana ütlusi andes kestvalt teadlik, et tema poolt öeldu ei vasta tõele. Täpsemini tähendab see, et M.V ei olnud kummalgi hetkel teadlik, et vale on tema väide sellest, et tema ei ole ligikaudu kolm aastat tagasi andnud allkirja revisjonikomisjoni aruandele. Kaitse seisukoht oli, et proua võis esineda sellise väitega seetõttu, et ta inimlikult ei mäletanud enam ligikaudu kolm aastat tagasi antud allkirja.

Kaitsja hinnangul on M.V kuriteoteates läbivalt väitnud, et see ei ole tema allkiri ning see on võltsitud. Võltsitud allkiri ei saa olla isiku enese oma. Seetõttu on kaitsja hinnangul ka vale kohtu järeldus, et M.V justkui oleks olnud teadlik, et revisjonikomisjoni aruandel on tema allkiri. Ei ole tuvastatud isiku teadlikkust sellest, et tema oleks olnud teadlik, et see allkiri seal ei ole võltsitud ning on tõepoolest kirjutatud tema enese poolt.

Kohus on ebaõigesti tuvastanud, et isik oli juba 29.03.2012 kuriteoteadet esitades teadlik enese allkirja esinemisest revisjonikomisjoni aruandel. Kui kohus ei oleks sellist viga teinud, siis ei oleks kohtul olnud ka põhjust arvata, et M.V teadis kannatanu esindajana ütlusi andes, et tema allkiri on revisjonikomisjoni aruandel. Seetõttu on kaitsja hinnangul asjakohatu kohtu hinnang, et ei ole usutav, et isik kolm kuud hiljem kannatanu esindajana ülekuulamisel ei mäleta enam enese poolt kolm kuud tagasi kuriteoteates esitatud andmeid ta ei saanudki neid andmeid –

mäletada, sest ta ei teadnud neid andmeid ka kolm kuud varem kuriteoteadet esitades. Kaitsja rõhutab, et M.V ei ole kordagi (ei kuriteoteates ega ka ülekuulamisel kannatanu esindajana) eitanud seda, et ta on teadlik, et revisjonikomisjoni aruandel on tema allkirjaga sarnane allkiri. M.V on ka kannatanu esindajana ülekuulamisel väitnud, et neil aruannetel on tema allkirjaga sarnane allkiri ja neile on alla kirjutatud tema nimel. Aga ta on samas väitnud ka, et need aruanded ei ole tema poolt koostatud ja neil olev allkiri ei ole tema poolt kirjutatud.

Kaitsja hinnangul on kohus teinud tõendite hindamisel vea M.V motiivi olemasolu tuvastamisel (kohtuotsuse lk 5, eelviimane lõik). Nimelt leidis kohus, et M.V motiiv valeütluste andmiseks seisnes selles, et ta soovis distantseeruda enese poolt revisjonikomisjoni aruandele antud allkirjast seetõttu, et tal varasemalt pole olnud etteheiteid korteriühistu tegevusele finantsvallas. Kaitsja hinnangul ei ole selline järeldus eluliselt usutav. Sellise oletuse eelduseks on, et M.V oli varasemalt andnud revisjonikomisjoni aruannetele allkirja selliselt, et ei olnud tegelikult teadlik finantsolukorrast ning nüüd tagantjärgi mõistis, et ühistu võis olla teinud tegevuse käigus vigasid. Kaitsja hinnangul ei ole eluliselt usutav, et M.V üldse võiks esitada kuriteoteate situatsioonis, kus ta leiab, et on vajadus distantseeruda revisjonikomisjoni aruandele antud allkirjast. Mõistlik inimene jätaks sellises olukorras kuriteoteate esitamata ning lihtsalt loodaks, et minetused ühistu tegevuses välja ei tule. Sellises situatsioonis ise kuriteoteate esitamine vastupidi tõmbaks asjale tähelepanu ning seetõttu töötaks vastu kohtu poolt oletatud eesmärgile distantseeruda allkirjast.

Tulenevalt eelnevast leiab kaitsja, et maakohus on rikkunud

kriminaalmenetlusõigust oluliselt tõendite hindamisel ning tuvastanud seeläbi alusetult, et M.V on just teadlikult andnud valeütlusi. Kaitsja hinnangul on kohus eelnevaga rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis vastavalt KrMS § 338 p 3 on kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise aluseks.

3.2. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamine valeütluste objekti välja selgitamata jätmisel .

Riigikohus on otsuses asjas nr 3-1-1-100-07 p-s 7 sedastanud järgmist: „Sealjuures tuleb KarS § 320 lg 1 järgi esitatud süüdistuse kohtulikul arutamisel tuvastada, et isik oli tunnistaja kriminaalmenetluses, teda on vastutusest hoiatatud ja ta andis ütlusi tõendamiseseme seisukohalt oluliste asjaolude kohta.” Eelnevast tulenevalt on KarS § 320 lg 1 sätestatud süüteo objektiivse koosseisu tunnuseks mh ka asjaolu, et isiku poolt antud ütlused olid antud tõendamiseseme seisukohalt olulise asjaolu kohta. Kahjuks ei ole kohus vastavale nõudele otsuses sõnagi pühendanud ning on jätnud kaitsja hinnangul sellega tuvastamata ühe süüteo koosseisu objektiivse külje tunnustest.

Käesolevas asjas ei ole süüdistusaktis märgitud, milles seisnes konkreetsete

M.V poolt antud ütluste olulisus. Käesolevas asjas ei ole süüdistusakti süüdistuse osas öeldud isegi seda, milline oli menetletava kriminaalasja kvalifikatsioon ja millised olid selle kriminaalasja tõendamiseseme asjaolud.

Kuivõrd vastavat asjaolu ei süüdistusaktis kajastatud, siis seetõttu kaitsja hinnangul maakohul ei olnud isegi võimalust hinnata, kas M.V poolt kannatanu esindajana antud ütlused võisid üldse omada tolles kriminaalasjas tähtsust ja kas need olid antud tõendamiseseme seisukohalt olulise asjaolu kohta. Kuigi kaitsja juhtis enese kaitsekõnes vastavale puudusele tähelepanu, ei ole kahjuks ka kohus kohtuotsuses pööranud tähelepanu küsimusele sellest, milles seisnes M.V poolt antud ütluste tähendus selles kriminaalasjas, mille raames ta kannatanu esindajana üle kuulati.

Eelnevast tulenevalt on kohus kaitsja hinnangul isikut süüdi tunnistades kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, jättes menetluse käigus tuvastamata, kas

M.V andis ütlusi tõendamiseseme seisukohal oluliste asjaolude kohta.

Karistatav saab olla üksnes sellise teo toimepanemine, mis täidab kõik süüteo koosseisu tunnused. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamine on käesolevas asjas viinud selleni, et isik on mõistetud süüdi sellise teo eest, mis ei ole kuritegu. Vastavalt KrMS § 338 p 2 on materiaalõiguse ebaõige kohaldamine kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise aluseks.

3.3. Kaitsja taotlus

Kaitsja hinnangul on eelnevast tulenevalt rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust M.V esinenud tahtluse vormi tuvastamisel ja lisaks on süüteokoosseisu tunnuse tuvastamata jätmisega kohaldatud ebaõigesti materiaalõigust. Eelnevast tulenevalt on kaitsja hinnangul süüdistatav alusetult süüdi mõistetud. Eeltoodud ja ülal täpsemini selgitatud asjaolud on kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise alusteks vastavalt KrMS § 338 p dele 2 ja 3. Kuivõrd ülal -

kirjeldatud põhjusel (puudus süüdistusaktis) ei ole ka madalama astme kohtul sama asja uuesti sama süüdistusakti alusel arutades võimalik isikut süüdi mõista, siis ei ole kaitsja hinnangul perspektiivikas saata kriminaalasi uueks arutamiseks madalama astme kohtule. Tulenevalt eelnevast vaidlustab kaitsja M.V kohta tehtud kohtuotsuse täies ulatuses ning taotleb KrMS § 340 lg 2 p 1 alusel ringkonnakohus tühistaks , et maakohtu otsuse täies ulatuses; teeks samas asjas uue otsuse, millega mõistaks M.V õigeks kõigis talle esitatud süüdistustes;

Seoses maakohtu otsuse tühistamisega jätta riigi kanda menetluskulud nii maakohtus kui ka ringkonnakohtus toimunud menetluses.

Apellant ei taotle uute tõendite uurimist ringkonnakohtu poolt ja ei taotle suulise menetluse korraldamist.

PROKURÖRI SEISUKOHT:

4. Kriminaalmenetluses on tõendamist leidnud, et M.V oli aastaid KÜ XXX-

XXXXX XX revisjonikomisjoni liige. Tunnistajate ja

HS NM ütlustega on

kinnitust leidnud, et revisjonikomisjoni liikmed said soovi korral tutvuda korteriühistu raamatupidamisdokumentidega ning kedagi ei sunnitud

revisjonikomisjoni aruandele allkirja andma. Sellest tulenevalt ei ole riikliku süüdistaja jaoks eluliselt usutav, et inimene, kes on olnud mitu aastat korteriühistu revisjonikomisjoni liige, ei mäleta, et ta on allkirjastanud revisjonikomisjoni aruandeid.

Riiklik süüdistaja nõustub maakohtuga, et M.V väited on ümber lükatud teiste kriminaalasja kohtulikul uurimisel kindlaks tehtud faktiliste asjaoludega ning mittemäletamise puhul on tegu kaitsetaktikaga, mille M.V on endale valinud.

Mainimist vajab, et riiklik süüdistaja peab üldse küsitavaks M.V poolt maakohtus antud ütluste õiguspärasust, kuivõrd ei süüdistusega ka kaitseaktis ei olnud kohtus uuritavate tõendite loetelus nimetatud süüdistatava ütluseid.

Antud kriminaalasja silmas pidades seisneb KarS § 320 süüteokoosseisu objektiivne külg menetlustoimingule allutatud kannatanu või tunnistaja poolt vale ütluse esitamises. Subjektiivsest küljest eeldab vaadeldav koosseis tahtlust kõigi selle objektiivsete asjaolude suhtes. Koosseis on täidetud kui isik tegutseb vähemalt otsese tahtlusega, s.t isik peab olema teadlik, et ta annab vale ütluse. Riiklik süüdistaja on seisukohal, et eelnimetatud koosseisulised asjaolud peavad olema kaetud süüdistusega ning see nõue on konkreetse kriminaalasja süüdistusaktiga ka täidetud. Tõepoolest nähtub Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendist nr 3-1-1-100-07, et tõendada tuleb isiku osalemine menetluses tunnistajana ning see, et ta andis ütlusi tõendamiseseme seisukohalt oluliste asjaolude kohta. Leian, et see Riigikohtu lahendist tulenev nõue tõendada ära, et isik andis ütluseid tõendamiseseme seisukohalt oluliste asjaolude kohta, ei puudutab süüdistuse sõnatust ning seda asjaolu ei pea süüdistusse lisama.

Konkreetsel juhul olid M.V poolt kriminaalasjas nr

XXXXXXXXXXXX

kannatanu esindajana antud ütlused olulised, kuna M.V puhul oli tegu isikuga, kes oli esitanud prokuratuurile kuriteoteate, milles heitis tollasele KÜ

XXX-XXXXX XX juhatuse liikmele ette korteriühistu raha omastamist. Muuhulgas nähtub M.V esitatud kuriteoteatest, et avaldaja (ehk M.V)

kinnitab, et tema poolt ei ole kunagi koostatud revisjonikomisjoni aruannet ning tegemist on ilmselge võltsinguga.

Antud kuriteoteate alusel alustati kriminaalasja nr XXXXXXXXXXXX menetlust KarS 201 lg 1 tunnustel.

Kriminaalmenetluse alustamise teatises olev kuriteo kvalifikatsioon ei ole edasises menetluses siduv, samuti võib ühe kriminaalmenetluse raames läbi viia kohtueelset menetlust eri kuritegude osas.

Konkreetsel juhul märgiti alustamise teatisesse uuritava kuriteo kvalifikatsiooniks KarS § 201 lg 1. Kuna M.V oli kuriteoteates märkinud ära, et tema arvates on revisjonikomisjoni aruannete puhul tegu võltsingutega, siis oli menetleja kohustatud M.V le kannatanu esindajana ülekuulamisel esitama küsimusi ka - revisjonikomisjoni aruannete autentsuse kohta. M.V ütlustest tulenevalt sai menetleja võtta seisukoha kas määrata revisjonikomisjoni aruannetel allakirjutanu tuvastamiseks käekirjaekspertiis või mitte.

M.V andis kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXXX kannatanu esindajana ütluseid, mille kohaselt revisjonikomisjoni aruanded ei ole minu koostatud ja aruannetel minu nimelt allkiri ei ole minu poolt kirjutatud“.

Selleks, et selgitada välja kas eksisteerib õiguslik alus esitada ME- le (või kellelegi kolmandale) kahtlustus KarS § 344 lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos, teostatigi kriminaalasjas käekirjaekspertiis, millest nähtub, et revisjonikomisjoni aruannetel olev M.V allkiri on kirjutatud M.V poolt.

Seega on riiklik süüdistaja jätkuvalt seisukohal, et M.V andis 25.06.2012 kannatanu esindajana kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXXX ütluseid tõendamiseseme seisukohalt oluliste asjaolude kohta.

Tulenevalt eeltoodust ning kooskõlas KrMS § 337 lg 1 p 1 jätta kaitsja palub Mihkel Gaver´ i apellatsioon rahuldamata ja Pärnu Maakohtu 26.11.2014. a otsus M.V süüküsimuses muutmata.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

5. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, otsuse ja apellatsiooni ga

väi prokuröri seisukohaga, leiab detega ning , et maakohtu otsus apellatsiooni alusel tühistamisele ei kuulu.

6. Vaidlus pole maakohtu poolt tuvastatus, et M.V kuulus 2005 maist kuni

2009 juunikuuni KÜ revisjonikomisjoni ning tal oli õigus XXX-XXXXX XX revisjonikomisjoni aruannete allkirjastamiseks.

V dlus puudub ka kohtu poolt tuvastatus, et M.V puhul oli tegu isikuga, kes ai

oli 29.03.2012 esitanud prokuratuurile kuriteoteate, milles heitis tollasele KÜ

XXX-XXXXX XX juhatuse liikmele ette korteriühistu raha omastamist. Muuhulgas nähtub M.V esitatud kuriteoteatest, et avaldaja kinnitab, et tema poolt ei ole kunagi koostatud revisjonikomisjoni aruannet ning tegemist on ilmselge võltsinguga/ t.lk. 27-

29/. Antud kuriteoteate alusel alustati 12.04.2012 aastal kriminaalmenetlust KarS 201 lg 1 tunnustel/ t.lk. 37/ . Menetluse raames on 25. 06. 2012 aastal M.V kannatanu esindajana üle kuulatud. Ütluste sisu on maakohtu otsuses refereeritud ( otsuse 5 lk). M.V on jätkuvalt kinnitanud, et tema ei ole koostanud ega allkirjastanud ühtegi revisjonikomisjoni aruannet. 17.06.2009 aasta korteriühistu revisjonikomisjoni aruandel olev M.V allkiri pole tema poolt kirjutatud. amise Ülekuul protokolli kohaselt on kannatanu esindajale tema õigusi tutvustatud ja samuti on

M.V andnud allkirja sellest, et teda on hoiatatud kriminaalvastutusest teadvalt vale ütluse andmise eest( t.lk. 40-42).

Käekirjaekspertiisiaktis kategoorilises vormis antud arvamuse kohaselt 2008 aasta majandusaast XXX XXXXX XX a aruande juurde kuuluv 17.06.2009 KÜ XX revisjonikomisjoni aruanne on allkirjastatud M.V nimelt M.V poolt/ t.lk. 60-62/. Maakohtu poolt tõendite kogumis ühe seadusliku tõendina käekirjaekspertiisiakti arvestamist pole kaitsja vaidlustatud.

7. Kaitsja on apellatsioonis leidnud, et t puudus kohtul esitatud süüdistuse pinnal

võimalus tõendamiseseme asjaolusid tuvastada. Süüdistusaktis pole märgitud milles seisnes M.V poolt antud ütluste olulisus ega ka menetleva asja kvalifikatsioon. Kolleegium sellise etteheitega ei nõustu.

Otsuses nr 3-1-1- -

28 14 on Riigikohus märkinud, et kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Kolleegium leiab, et eeltoodud nõue on täidetud ja süüdistuses on arusaadavalt esitatud faktilised asjaolud, millised riikliku süüdistaja seisukohalt on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Samuti on ära toodud süüdistatava käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustab kuriteokoosseisu ning tõendid millised prokuröri arvates kinnitavad süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid. Ära on toodud kellena oli M.V ütlusi andnud, samuti millal ja kus ta teadvalt valeütlusi andis ja millised tema poolt antud ütlused pole tõesed.

Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-83- sedastanud , et süüdistus ei pea ega saagi sisaldada asjaolusid, millest oleks tuletatav isiku karistamise aluseks olevate asjaolude olemasolu põhjendus. Põhjendus selle kohta, miks loetakse mingi süüdistuses kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma kohtuotsuses (KrMS § 312 p 1), mitte aga süüdistuses endas.

Maakohtu istungiprotokolli kohaselt ( t.lk. 73 se ), pärast prokuröri poolt süüdistu

avaldamist, on süüdistatav kinnitanud, et on süüdistus arusaadav. talle

8. KarS § 320 lg 1 näeb muuhulgas ette vastutuse kannatanu poolt kriminaalmenetluses teadvalt vale ütluse andmise eest.

Valeütlus seisneb tõendamisel tähtsate asjaolude moonutamises, mille all omakorda mõistetakse ütluste andmisel tegelikkusele mittevastavate asjaolude avaldamist.

8.1. Kaitsja on leidnud, et maakohus on isikut süüdi tunnistades kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, jättes tuvastamata kas is ütlusi M.V and tõendamiseseme seisukohalt oluliste asjaolude kohta. Kolleegium kaitsja seisukohta ei jaga. Tuvastatud on, et kannatanu esindajana ülekuulamisel antud ütlused, et tema pole

17.06.2009 revisjonikomisjoni aruannet allkirjastanud, selt, et tähendasid sisuli

tema allkir aruandel olid antud

i on tud ME võltsi . Ütlused poolt ühistu raha

omastamise tunnustel alustatud kriminaalmenetluses, kus kuriteokaebuses oli tõstatud küsimus ka võltsimisega seonduva kuriteo toimepanemises. Nimetatud ütlused andsid aluse menetlejale ka käekirjaekspertiisi määramiseks.

Eeltoodu alusel kolleegium leiab, et M.V poolt kannatanu esindajana

25.06.2012 aastal antud ütlused olid tõendamiseseme seisukohalt oluliste asjaolude kohta.

8.2. Kaitsja on leidnud, et M.V ei olnud kuriteoteate ega ka kannatanu esindajana ütlusi andes teadlik, et tema väide sellest, et t vale on a ei ole

revisjonikomisjoni aruandele allkirja andnud. Ta võis esineda sellise väitega seetõttu et ei mäletanud enam kolm aasta tagasi antud allkirja.

Maakohtus on kaitsja esitanud analoogse versiooni ning kohus on otsuses juba sellist väidet analüüsinud ning jõudnud kolleegiumi arvates seaduslikult järeldusele, et aastaid korteriühistu revisjonikomisjoni liige M.V, kes oli

andis sellest teadvalt valeütlusi et pole ühtegi aruannet allkirjastanud , .

Kohtuistungil on süüdistatava ristküsitlemisel vastuolu e tõttu avaldat d ud M.V

kahtlustatavana ülekuulamise protokoll, kus ta kinnitab 2006 aastal revisjonikomisjoni otsuse allkirjastamist. Olles veendunud ja teadlik, et 17.06.2009 aruandel on tema nimelt allkiri pandud, on ikkagi and ud n

ja kinnitanud, et allkiri pole tema poolt sõnaselgelt ütlusi

kirjutatud, ehk tegemist on tema

allkirja võltsimisega. Süüdistatav ei ole oma ütlustes kahelnud või viidanud mingile võimalusele või mittemäletamisele allkirja kirjutamise osas. Samas on asja materjalidega, sh. tunnistaja

HS ütlustega, kes oli koos M.V-ga revisjonikomisjoni liikmeks, tuvastatud, et aastaaruannete koostamiseks tutvusid liikmed kogu vajaliku dokumentatsiooniga ning pärast aruandega tutvumist allkirjastasid komisjoni liikmed aruanded. Tunnistaja ütlused on kooskõlas ka kategoorilises vormis ekspertiisiaktis antud arvamusega, et M.V on ise allkirjastanud 17.06.2009 aruande. Seega on tuvastatav, et tegemist pole allkirja võltsimisega.

Kohtukolleegium leiab, et maakohus on seaduslikult tuvastanud, et M.V kannatanu esindajana ülekuulamisel teadis, et annab teise isiku poolt kuriteo toimepanemise asjaolude suhtes valesid ütlusi.

Kokkuvõtvalt kolleegium leiab, et KrMS § 61 lg 2 alusel on kohus hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt ning endanud, on põhj

miks ta süüdistatava M.V talle esitatud süüdistuses süüdi tunnistab.

Kohtukolleegiumil puudub alus vahetult uuritud ja otsuses hinnatud tõendeid teisiti hinnata.

Kaitsja poolt apellatsioonis viidatud otsuse KrMS § 338 p 2,3 ettenähtud

tühistamise alused Apellatsioonis esitatud väited on pole tuvastatavad.

analoogsed juba maakohtus esitatutega ning kohtuotsuses on neid juba analüüsitud ning nendega mittenõustumist põhjendatud. Kohtukolleegium leiab, et samade väidete apellatsioonis uuesti esitamine maakohtu põhistatud järeldusi ei kummuta.

9. Mõistetud karistuse ebaseaduslikkusele ei ole apellatsioonis viidatud.

Kolleegium seisukohalt on maakohtu poolt sanktsioonis ettenähtud

kergemaliigilise karistuse mõistmine kooskõlas KrM § 56 ettenähtuga. S Põhjendatud on ka KarS § 66 kohaldamine ning rahalise karistuse ositi tasumise võimaldamine.

10. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 26. novembri 2014 aasta otsuse muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata.

11. Kaitsja on esitanud ringkonnakohtule taotluse õigusabi osutamisega seotud tasu suuruse ja kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks.

Apellatsiooni koostanud kaitsja on taotlenud kohtulikuks menetluseks ettevalmistumise eest koos käibemaksuga 168,00 euro hüvitamist.

Apellatsioonimenetlusega seotud toiminguteks on märgitud kohtuotsusega tutvumine, nõupidamine kaitsealusega ja apellatsiooni koostamine.

Kolleegium leiab, et taotlus kuulub rahuldamisele. gud Taotluses näidatud toimin

on olnud vajalikud ning esitatud Taotletud summa on ajakulu on mõistlik. põhjendatud, seega kooskõlas KrMS § 175 lg 1 p 4 ettenähtuga.

KrMS § 185 lg 2 sätestab, et maakohtu otsuse muutmata jätmisel kannab apellatsioonimenetluse kulud isik, kellel need on tekkinud. Antud juhul vaatas ringkonnakohus kriminaalasja läbi kaitsja apellatsiooni alusel, seega jäävad menetluskulud süüdistatava kanda.

Ivi Kesküla, Sten Lind , Urmas Reinola (allkirjastatud digitaalselt)