2-12-12201/51 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Ülle Jänes, Iko Nõmm, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht

20. veebruar 2015, Tallinn Tsiviilasja number 2-12-12201 Tsiviilasi AS DNB Liising hagi ST vastu võla saamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 10. oktoobri 2014 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik ST apellatsioonkaebus Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses

61 270,48 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja: AS DNB Liising (registrikood 11315936), lepinguline esindaja Madis Sirkel Kostja: ST (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Hannes Toodu Menetluse liik Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 10. oktoobri 2014 otsus muutmata.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

1. Maakohtus kantud menetluskulud jäävad 63% ulatuses kostja ST kanda ja 37% ulatuses hageja AS DNB Liising kanda.

2. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad kostja ST kanda.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asjaolud

1. AS DNB Liising esitas 23.03.2012 Harju Maakohtule hagi ST-e, TAS ja RK OÜ vastu solidaarselt võla 97 272,31 euro ja viivise 95 777,79 euro saamiseks.

2. Maakohus jättis 14.01.2013 määrusega hagi läbi vaatamata RK OÜ osas ja 13.08.2013 määrusega TAS osas.

3. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja RK OÜ 2008.a 9 liisingulepingut. Hageja ja kostja sõlmisid 28.11.2008 käenduslepingu nr 101336, millega kostja kohustus tagama kõiki hageja ja RK OÜ vahel sõlmitud liisingulepingutest tulenevaid liisinguvõtja kohustusi solidaarselt liisinguvõtjaga. Kostja vastutuse rahaliseks maksimumsummaks määrati 61 270,48 eurot (958 674,72 krooni).

4. RK OÜ rikkus liisingulepinguid ja hageja saatis 17.02.2009 liisinguvõtjale ja käendajatele hoiatuse lepingute ülesütlemise kohta juhul, kui kostjad ei tasu võlgnevust

14 päeva jooksul ning teavitas, et liisingulepingute ülesütlemise korral on neil kohustus lepingute esemed hagejale viivitamatult tagastada. Liisinguvõtja ja käendajad võlgnevust ei tasunud ning hageja luges liisingulepingud ülesöelduks. Hageja edastas 12.11.2009 kostjale võlateatise, milles andis kostjale 14-päevase tähtaja võlgnevuse

6 288 834,82 krooni tasumiseks. Hagejale ei ole liisinguesemete valdust üle antud.

Kostja vastuväited

5. Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Hagi on aegunud, kuna hageja ütles liisingulepingud üles 17.02.2009 ülesütlemisteatise edastamisest 14 päeva möödumisel, seega 01.03.2009. Hagiavaldus on esitatud kohtule 23.03.2012 ja hageja nõuded on TsÜS § 146 lg 1 kohaselt aegunud.

6. Käendusleping on heade kommetega vastuolus ja seetõttu tühine. Kostja on tarbijast käendaja, kellele on pandud ebamõistlikult suur vastutus. Hageja rikkus liisingulepingute sõlmimisel oluliselt oma kohustusi ja on seega vastutav kohustuste täitmata jätmise eest. Hageja oleks pidanud enne lepingute sõlmimist analüüsima põhivõlgniku majanduslikku olukorda. Hagejale pidi olema teada nii ettevõtte kui ka üldine majanduslik olukord 2008. aasta lõpus. Hageja ei hinnanud põhivõlgniku krediidivõimelisust ja kogu risk on langenud tarbijast käendajale.

7. Tüüptingimuste järgse viivise puhul on tegemist ebamõistlikult kahjustava ja seega tühise tüüptingimusega. Viivitusintress 0,25% päevas on ebamõistlikult suur. Juhul, kui viivisekokkulepe ei ole tühine, siis tuleb viivist vähendada.

Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused

8. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla

61 270,48 eurot. Menetluskulud jättis kohus 63% ulatuses kostja ja 37% ulatuses hageja kanda.

9. Hageja sõlmis põhivõlgniku RK OÜ-ga kapitalirendi tüüpi liisingulepingud nr-d 101352, 101365, 101378, 101381, 101585, 101608, 101624, 101750, 101860 ja 103923. Kostja vastutuse aluseks on 28.11.2008 sõlmitud käendusleping nr 101336, mille järgi on tema vastutuse rahaline maksimumsumma 61 270,48 eurot (958 674,72 krooni).

10. Tõendamata on kostja väited käenduslepingu heade kommete vastasuse ja tühisuse osas Tarbijast käendajaga sõlmitud käenduslepingu tühisuse alused saavad tuleneda VÕS § 143 lg 2 sätestatust ja üldistest TsÜS § 86-89 sätestatud alustel. Kuivõrd käenduslepingus on märgitud käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma, siis ei ole käendusleping VÕS § 143 lg 2 alusel tühine.

11. Käendusleping ei ole heade kommetega vastuolus ega tühine ka TsÜS § 86 järgi. Kostja ei ole tõendanud oma majanduslikult rasket olukorda, ei ole põhistanud lepinguliste kohustuste ebamõistlikult tasakaalust väljas olemist või käenduslepingu äärmiselt ebasoodsatel tingimustel sõlmimist. Asjaolu, et kostja väidete kohaselt ei ole hageja piisavalt kontrollinud RK OÜ kui põhivõlgniku krediidivõimelisust, ei tähenda seda, et hageja oleks rikkunud oma kohustusi kostjaga käenduslepingut sõlmides ja seetõttu oleks käendusleping tühine. Käendusleping on kehtiv ja pooltele siduv.

12. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et liisingulepingud on üles öeldud alates 01.03.2009. Liisingulepingute esemeid ei tagastatud VÕS § 367 lg 3 kohaselt hageja valdusesse. Liisingulepingu ülesütlemisel 01.03.2009 tekkinud VÕS § 367 lg 1 kohane hageja kulutuste hüvitamise põhinõue muutus sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 kohaselt mõistliku aja möödudes hageja poolt liisingulepingute ülesütlemisest ja hetkest, mil hageja pidi mõistlikult teada saama liisinguesemete valduse tagasisaamise võimatusest. Liisinguesemete valduse tagasisaamise võimatuse asjaoludest teadasaamise mõistlikuks ajaks võib pidada vähemalt 6 kuu pikkust perioodi, mille jooksul liisinguandja saab anda liisinguvõtjale täiendava tähtaja liisingueseme tagastamiseks ning teha omapoolseid toiminguid liisingueseme asukoha väljaselgitamiseks ja valduse taastamiseks. Seega muutus hageja nõue VÕS § 82 lg 7 kohaselt sissenõutavaks 6 kuu möödudes liisingulepingute ülesütlemisest 01.03.2009 ehk kõige varasemalt 01.09.2009.

13. Kuivõrd hageja kahju hüvitamise nõue aegub TsÜS § 146 lg 1 kohaselt 3 aastat pärast nõude sissenõutavaks muutumist, on hageja VÕS § 367 lg 1 alusel esitatud liisinguesemete ostuhinna finantseerimiseks tehtud kulutuste nõude aegumise tähtaeg 01.09.2012. Hageja esitas kohtule hagi 23.03.2012, st enne aegumistähtaja möödumist ja need nõuded ei ole aegunud.

14. Enne liisingulepingute ülesütlemist 2009.a tasumata liisingumaksete näol on tegemist korduvate kohustustega. TsÜS § 154 järgi on osamaksete aegumistähtajaks 31.12.2012 kell 24.00 ja hagi on selles osas esitatud enne aegumistähtaja möödumist, st osamaksete võlgnevuse nõuded ei ole aegunud.

15. Maakohus analüüsis kõikide liisingulepingute alusel esitatud nõudeid ja leidis, et kostja peab hagejale tasuma liisingulepingute üldtingimuste, VÕS § 108 lg 1, § 145 lg 1 ja §

367 lg 1 alusel tasumata osamaksed ja intressimaksed ning kulud, mis liisinguandja kandis seoses liisinguesemega (liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimiseks tehtud ja osamaksetega katmata kulutused). Hagejal on õigus nõuda kohustuste täitmist kokku 97 272,31 euro suuruses summas. Arvestades käenduslepingus kokku lepitud rahalise vastutuse maksimummäära 61 270,48 eurot, tuleb hagi rahuldada eelmärgitud suuruses ja hagi kuulub rahuldamisele osaliselt.

Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused

16. Kostja palub tühistada maakohtu otsuse hagi rahuldatud osas ja jätta hagi läbi vaatamata või alternatiivselt teha asja maakohtule tagasi saatmata uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata või kui ringkonnakohus leiab, et uue otsuse tegemine ei ole võimalik, saata asi tagasi maakohtule uueks arutamiseks.

17. Maakohus rikkus oluliselt menetlusnormi, kui ta ei jätnud hagi läbi vaatamata. Kohtu menetluses on kriminaalasi, kus on poolte vahel vaidlus sama nõude üle. Maakohus märkis 13.08.2013 määruses, et puuduvad tõendid selle kohta, et vaidlus oleks sama eseme kohta samal alusel. Samas jättis maakohus tähelepanuta kriminaalasjas tehtud otsuses esile toodud asjaolud, kus on nimetatud konkreetsed liisingulepingud ja sõidukid, mille eest hüvitist nõuti. Tegemist on samade lepingute ja sõidukitega, mis on käesoleva hagi aluseks. Käesolevas vaidluses on rahuldatud hageja nõue kostja vastu teistkordselt. Sellise olukorra vältimiseks ongi ette nähtud hagi läbi vaatamata jätmise regulatsioon. Kohus oleks pidanud jätma hagi läbi vaatamata.

18. Samuti rikkus maakohus materiaalõiguse norme. Hagi oleks tulnud jätta rahuldamata TsÜS § 142 lg 1 ja § 146 lg 1 alusel aegumise tõttu. Hagiavalduses toodud asjaolude kohaselt on hageja kõik liisingulepingud üles öelnud 17.02.2009 ülesütlemise avaldusega. Avalduse kohaselt luges liisinguandja lepingu üles öelduks 14 päeva jooksul kohustuste täitmata jätmisel. Seega ütles liisinguandja lepingud üles ning liisingulepingutest tulenevad kohustused muutusid sissenõutavaks 01.03.2009. Hageja esitas hagiavalduse 23.03.2012.

19. Maakohus jättis tähelepanuta kriminaalasjas tehtud lahendis toodud asjaolud ja selle, et kostja on käendaja, mitte liisinguvõtja. Hageja ei saanud kostjalt nõuda liisingueseme tagastamist. Hagejale oli vahetult pärast lepingu ülesütlemist teada, et sõidukeid ei ole võimalik tagastada ja ta oli esitanud kuriteoteate omastamise ja kelmuse kohta. Tegemist oli laofinantseeringuga ning pooltevahelise praktikaga, mille kohaselt sõidukid võõrandati edasi ja seejärel täideti laekunud summadest kohustused liisinguandja ees. Kohus jättis need asjaolud tähelepanuta.

20. Hageja ei esitanud apellatsioonkaebusele vastust.

Ringkonnakohtu seisukoht

21. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata.

22. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.

23. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme õigesti ja ei rikkunud menetlusnorme. Kohus hindas tõendeid õigesti ja tegi nende alusel põhjendatud järeldusi. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

24. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud maakohtul alust jätta hagi TsMS § 423 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata. Kostja taotles hagi läbi vaatamata jätmist põhjendusega, et Harju Maakohtu menetluses on kriminaalasi nr 1-12-7190, kus hageja on esitanud kostja vastu tsiviilhagi samal alusel. Samas ei ole kostja kohtu ette toonud asjaolusid ega esitanud tõendeid, mille alusel saaks teha järelduse, et kohtu menetluses on samade poolte vahel asi sama eseme kohta samal alusel. Hageja ei ole seda asjaolu TsMS § 231 lg 2 teise lause kohaselt omaks võtnud. Kriminaalasjas tehtud (jõustumata) kohtuotsusega hageja tsiviilhagi rahuldamine ei võimalda iseenesest teha järeldust selle kohta, et nõuete esemed ja alused on samad.

25. Kostja leiab ebaõigesti, et liisingulepingutest tulenevad kohustused muutusid sissenõutavaks lepingute ülesütlemise päevast 01.03.2009. Liisingulepingu ülesütlemise korral muutub liisinguandja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Mõistliku aja pikkus sõltub muu hulgas liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast, nagu leidis õigesti ka maakohus. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, mis võimaldaks teha järelduse, et hageja oli juba liisingulepingute ülesütlemise ajal teadlik sellest, et liisinguvõtja talle vaidlusaluseid liisinguesemeid ei tagasta.

26. Tähtsust ei ole asjaolul, et kostja käendajana ei saanud liisinguesemeid tagastada. VÕS § 145 järgi ei vabasta see käendajat kohustuste täitmisest võlausaldaja ees.

27. Maakohtu menetluses ei tuginenud kostja asjaolule, et liisingulepingute näol oli tegemist laofinantseeringuga ja pooltevahelise praktika järgi tuli liisitud sõidukid edasi võõrandada. Ringkonnakohus jätab eelnimetatud väited TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta.

Menetluskulud

28. Kuna ringkonnakohus jätab kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja esimese astme kohtu otsuse muutmata, jätab kohus apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.

29. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-147-14 p-22 selgitanud menetluskulude kindlaksmääramise korda järgmiselt: „1. jaanuaril 2015 jõustusid TsMS muudatused, mis olulisel määral muutsid menetluskulude kindlaksmääramise korda. TsMS § 174 lg 1 esimese lause uue redaktsiooni kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 177 lg 1 uue redaktsiooni kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (p 1) või määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (p 2). Seejuures nähakse TsMS § 176 lg 4 uues redaktsioonis ette menetlusosaliste kohustus esitada igas kohtuastmes, kus asja menetletakse, menetluskulude nimekiri selle kohtuastme menetlusega seotud kulude kohta. /……/ Kolleegiumi arvates tuleb kohtutel eespool nimetatud probleemi ületamiseks tõlgendada kehtivaid menetluskulude kindlaksmääramise sätteid selliselt, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv)“.

Ülle Jänes

Iko Nõmm

Ande Tänav

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/