1-14-3303/49 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg

20.veebruar 2015

Kriminaalasja number

1-14-3303 (kirjalik menetlus)

Kohtukoosseis

Tiit Lõhmus, Paavo Randma, Maarika Kuusk

Kriminaalasi

Juri Kolesnikovi (Kolesnikov) süüdistuses KarS § 114 p-de 1,

4, § 121, § 199 lg 2 p 9 järgi üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Tartu Maakohtu (Viljandi kohtumaja) 4. novembri 2014 otsus

Apellatsiooni esitaja

süüdistatav Juri Kolesnikov ja kaitsja vandeadvokaat Ahto

Sirendi

Prokurör

Marja-Liina Talimaa

Süüdistatav

Juri Kolesnikov, isikukood: XXX, elukoht: XXX , ei tööta,

varem kriminaalkorras karistatud.

Kaitsja

Vandeadvokaat Ahto Sirendi

RESOLUTSIOON:

1. Tartu Maakohtu 4. novembri 2014 otsus jätta muutmata ja süüdistatav Juri

Kolesnikovi ja tema kaitsja vandeadvokaat Ahto Sirendi apellatsioonid rahuldamata.

2. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo

Ann Saar kaudu 624 eurot (kuussada kakskümmend neli eurot), sealhulgas käibemaks

104 eurot (ükssada neli eurot), vandeadvokaat Ahto Sirendile tema poolt Juri

Kolesnikovile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.

3. KrMS § 185 lg 2 alusel välja mõista punktis 2 nimetatud menetluskulu Juri

Kolesnikovilt.

Juri Kolesnikovil tasuda väljamõistetud summa Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele SEB a/a

EE351010052031000004, Danske Bank AS Eesti filiaal a/a EE873300333X 9990003, Nordea

Bank Finland PLC Eesti filiaal a/a EE401700017002872300 või Swedbank a/a

EE502200221014193355. Maksekorraldusele märkida viitenumber 99915700010645 ja

selgitus „Juri Kolesnikov 1-14-3303 kohtukulud“.

Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva määruse jõustumisest arvates. Kui rahalised

nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks

kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul

alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada otsuse

teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse

poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on

kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu

1. Tartu Maakohtu 04.11.2014 otsusega mõisteti Juri Kolesnikov KarS § 114 p-de 1 ja 4 järgi

esitatud süüdistuses süüdi ning teda karistati vangistusega 18 aastat. J. Kolesnikov tunnistati

süüdi ka KarS § 121 järgi ning talle mõisteti karistuseks 1-aastane vangistus ning KarS § 199

lg 2 p 9 järgi ning karistati vangistusega 6 kuud. KarS § 64 alusel loeti kergem karistus kaetuks

raskemaga ning liitkaristuseks mõisteti 18 aastat vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati

mõistetavat karistust Tartu Maakohtu 07.05.2013 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata

osa, s.o 3 kuu vangistuse võrra ning lõplikult ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 18

aastat 3 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg karistusaja

hulka ning karistuse kandmise alguseks loeti 07.11.2013.

2. J. Kolesnikovile on esitatud süüdistus selles, et tema olles varem toime pannud tapmise,

07.11.2013 päevasel ajal, viibides oma elukohas Viljandi linnas XXX korteris X , tungis

tapmise eesmärgil kallale N.K. ile, keda lõi korduvalt haamriga pähe. Julmal viisil haamriga

pähe tagudes tekitas J. Kolesnikov N.K. ile pea- ja kaelapiirkonda 11 raiehaava, mille

tulemusena tekkis N.K. il äge verekaotus välisest verejooksust ning N.K. suri sündmuskohal.

Süüdistusaktis on J. Kolesnikovi tegu kvalifitseeritud KarS § 114 p-de 1 ja 4 järgi tapmisena,

mis oli toime pandud julmal viisil ja vähemalt teist korda.

J. Kolesnikovi süüdistatakse selles, et tema, olles karistatud Tartu Maakohtu 07.05.2013

otsusega varguste toimepanemise eest, viibides 06.11.2013 kella 17-18 paiku Viljandi linnas

XXX H.L. i elukohas, varastas H.L. i käekotist mobiiltelefoni Nokia 3220 väärtusega 25 eurot,

mobiiltelefoni Nokia 6060 väärtusega 25 eurot ja mobiiltelefoni Nokia 2660 väärtusega 25

eurot, põhjustades vargusega H.L. ile kahju kokku 75 eurot.

Süüdistusaktis on J. Kolesnikovi tegu kvalifitseeritud KarS § 199 lg 2 p 9 järgi võõra vallasasja

äravõtmisena selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis oli toime pandud süstemaatiliselt.

J. Kolesnikovi süüdistatakse selles, et tema, 06.11.2013 kella 17-18 paiku, viibides Viljandi

linnas XXX H.L. i elukohas, lõi ja lõikas tekkinud sõnavahetuse käigus lauanoaga triibud V.P.

i kaelale, millega tekitas V.P. ile valu ja tervisekahjustuse, s.o haavad kaelal.

J. Kolesnikovi süüdistatakse selles, et tema, 07.11.2013 päevasel ajal, viibides Viljandi linnas

XXX – X lõi näkku ja pähe S.S. i, millega tekitas S.S. ile valu ja tervisekahjustuse, s.o

sarnaluumurru.

Süüdistusaktis on J. Kolesnikovi tegu kvalifitseeritud KarS § 121 järgi kehalise

väärkohtlemisena, s.o teise inimese löömisena.

3. KarS § 114 p-de 1 ja 4 alusel esitatud süüdistuse osas leidis maakohus järgmist.

Maakohtu hinnangul puudus kahtlus, et sündmuskohalt leitud haamer on identifitseeritav kui

kuriteo toimepanemise vahend ning puudus ka kahtlus, et N.K. oli tapetud sündmuskohalt

leitud haamriga. Maakohus leidis, et kannatanu S.S. i ütlustes alus kahtlemiseks puudub ning

nimetatud ütlustest (kd III lk 29) järeldas maakohus, et S.S. on haamrit kasutanud korteri

remontimisel, J. Kolesnikov ei ole haamrit korteri remontimisel kasutanud. Süüdistuse välistel

muudel asjaoludel J. Kolesnikovi DNA haamri varrele sattumist ei ole tuvastatud.

Maakohtu hinnangul sai S.S. i ütlustest (kd III lk 28 – 29) järeldada, et korteris viibisid nii N.K.

kui ka pärast alkoholi tarvitamise algust J. Kolesnikov. S.S. i ütlustest sai maakohtu hinnangul

järeldada, et tema etteheide J. Kolesnikovile sai vastuse agressiivse ründe kujul – J. Kolesnikov

lõi S.S. i näkku. Nimetatud etteheite põhjustas asjaolu, et S.S. nägi N.K. i surnukeha ja küsis

selle kohta J. Kolesnikovilt, ise toimunus kahtlemata. Maakohus leidis, et eeltoodud ütlustes

kahtlemiseks igasugune alus puudub.

Maakohus järeldas ka S.S. i usaldusväärsetest ütlustest telefonikõne kohta, et J. Kolesnikovi

telefonikõnes avaldatu kinnitab S.S. i ütlusi seoses korteris 07.11.2013 toimunuga. Enda süüd

välistada üritades esitas J. Kolesnikov S.S. ile versiooni, justkui viimane oleks ise N.K. it

rünnanud.

Tunnistaja S.K. ütlustest (kd III lk 29) järeldas maakohus, et puudub alus S.S. ile mingisugust

agressiivsust ette heita, nagu seda teeb J. Kolesnikov. Maakohus leidis, et J. Kolesnikovi

tegevus enda süü välistamiseks (menetlejatele esitamiseks väljamõeldud versioonid kuritegude

toimepanemisest kolmandate isikute poolt) välistab J. Kolesnikovi ütluste tõepärasuse.

Kuivõrd N.K. oli tapetud haamriga ja haamri varrelt leiti J. Kolesnikovi DNA-d, siis maakohus,

eelnimetatud ja –kirjeldatud tõendeid kogumis hinnates järeldas, et J. Kolesnikov Viljandi

linnas XXX korteris nr X , 07.11.2013 tungis kallale N.K. ile, lõi teda korduvalt haamriga pähe,

J. Kolesnikov tekitas taolisel viisil N.K. ile pea- ja kaelapiirkonda 11 raiehaava, mille

tulemusena tekkis N.K. il äge verekaotus välisest verejooksust ning N.K. suri sündmuskohal.

3.1. Maakohtu hinnangul kinnitasid eeltoodud järeldusi lisaks nimetatud tõenditele järgmised

tõendid.

3.1.1. Sündmuskoha vaatlusprotokoll (kd I lk 44 – 45), DNA ekspertiisi arvamuslik osa (kd I

lk 107), kannatanu S.S. i ütlused (kd III lk 29), ekspert E.T. i kohtuistungil antud ütlused (kd

III lk 55), ekspertiisiakt nr 13E-TR0012 (kd I lk 82 – 84, fotod lk 86 – 96), millest maakohus

järeldas, et J. Kolesnikov kandis 07.11.2013 kuritegusid sooritades heledaid sündmuskohalt

leitud laigulisi pükse.

3.1.2. Tunnistaja J.I. e ütlused (kd III lk 45) ja tunnistaja A.R. ütlused (kd III lk 43), tunnistaja

Z.G. kohtueelsel uurimisel antud ütlused (kd II lk 192), millega leidis kinnitust asjaolu, et J.

Kolesnikov kandis enne N.K. i tapmist mitmel korral heledaid pükse ning kandis neid ka

07.11.2013 kuritegusid sooritades.

3.1.3. DNA ekspertiisi arvamuslik osa (kd I lk 104), millest nähtub, et J. Kolesnikovi

aluspükstelt verekahtlasest määrdumisest leidi N.K. i DNA ja DNA ekspertiisi arvamuslik osa

(kd I lk 106), millest nähtub, et J. Kolesnikovi kätelt leiti N.K. i DNA. Eeltoodud tõenditega

luges maakohus tõendatuks, et J. Kolesnikov oli rasket kuritegu sooritades N.K. i vahetus

läheduses, temaga kokkupuutes.

3.1.4. Tunnistaja J.P. ütlused (kd III lk 59), tunnistaja K.T. ütlused (kd III lk 38), millest

maakohus järeldas, et J. Kolesnikov viibis 07.11.2013 sündmuskohal, XXX korteris nr X , kus

toimus alkoholitarbimine ning J. Kolesnikov väljus XXX korterist nr X mitte tema enda poolt

kirjeldatud asjaoludel.

3.1.5. Tunnistaja L.N. ütlused (kd III lk 40), tunnistaja V.K. i ütlused (kd III lk 41), millest

maakohus järeldas, et 07.11.2013 kuulsid nad päeva ajal helisid, mida suure tõenäosusega saab

lugeda Viljandi linnas XXX korteris nr X toimunud rünnetega kaasnevaks.

3.1.6. Tunnistaja J.A. ütlused (kd III lk 35 – 36), millest nähtub, et J. Kolesnikov esitas tema

poolt valitud politseiametnikule enda versiooni, mille kohaselt ta korterisse ei sisenenudki.

Kohtuistungil andis J. Kolesnikov ütlusi (kd III lk 77), mis maakohus luges

ebausaldusväärseteks. Süüdistatava ütlused lükkas maakohus ümber S.S. i ütlustega, millega

on tõendatud , et J. Kolesnikov viibis enne S.S. i näkku löömist korteri köögis, millest maakohus

omakorda järeldas, et J. Kolesnikovi ütlused, milles ta eitab kuritegude toimepanemist (väites

J.A. le muu hulgas enda mittesisenemist korterisse), on vastuolulised ja ebausutavad. Samuti

nähtus sündmuskoha vaatlusprotokollist (kd I lk 38 – 39), et vannistoas vannist leiti musta värvi

jope Nike, millel on näha verekahtlast määrdumist ja selle jope põuetaskust leiti kolm J.

Kolesnikovile kuuluvat dokumenti. Eeltoodule tuginedes leidis maakohus, et J. Kolesnikovi

ütlused, et ta leidis verise jope koridorist, on ilmselt otsitud ja ebausaldusväärsed. Maakohus,

tuginedes ka tunnistaja J.A. eeltoodud ütlustele, tuvastas, et kinnipidamisel oli J. Kolesnikov

jätkuvalt agressiivne. Nimetatu kinnitas maakohtu hinnangul asjaolu, et J. Kolesnikovi versioon

tema poolt õiguskuuleka kodanikuna teiste isikute poolt toimepandud kuriteost teatamise suhtes

(mida justkui kinnitab kõne häirekeskusesse – asitõendi vaatlusprotokoll kd I lk 73 – 74), ei

vasta tegelikkusele.

3.1.7. Tunnistaja M.K. ütlused (kd III lk X – 51), millest nähtub, et J. Kolesnikov M.K. ga

telefonitsi suheldes avaldas M.K. le, et ta tappis inimese, kusjuures eelnevalt oli J. Kolesnikov

helistanud ja kutsunud M.K. t korterisse, sest on probleem. Maakohus leidis, et puudub alus

kahelda J. Kolesnikovi poolt tunnistajale avaldatu tõepärasuses. J. Kolesnikovi versioon, et

tema halb keeleoskus ei võimaldanud M.K. l öeldust sisuliselt aru saada, oli maakohtu

hinnangul ilmselgelt otsitud, sest tunnistaja ütlustes kahtlemiseks alus puudub.

3.1.8. Sideettevõtjalt saadud andmete protokoll (kd I lk 133 – 136), mille kohaselt viibis

J. Kolesnikov kõnede ajal tugijaamade levipiirkonnas, kuhu jääb kuriteo sündmuskoht.

Nimetatu kinnistas maakohtu hinnangul M.K. ütluste tõepärasust telefonikõnes osalenud

isikute (J. Kolesikov ja M.K. ) viibimiskohtadega puutumuses. Jälitustoimingu käigus saadud

informatsioon (jälitustoimingu protokoll kd II lk 8, 15, 20, 22, 24, 28, 46), mille kohaselt tegeles

J. Kolesnikov vahi all olles aktiivselt võimaluste otsimisega leidmaks isikuid ja tõlgendamaks

sündmusi enda süü välistamise suunal. Nimetatu muutis maakohtu hinnangul täiendavalt J.

Kolesnikovi kohtus antud ütlused ebausaldusväärseteks.

3.2. J. Kolesnikov on Viljandi Maakohtu 12.06.1998 otsusega KrK § 101 p 2, 7, 8; KrK § 141,

KrK § 141 lg 1 järgi karistatud vangistusega 15 aastat.

N.K. ile tekitatud vigastuste arv ja haamri kasutamine võimaldab järeldada J. Kolesnikovi otsest

tahtlust N.K. it tappa. Nimetatud asjaoludest (vigastuste arv ja haamri kasutamine) koosmõjus

vigastuste tekitamise piirkonnaga järeldas maakohus, et J. Kolesnikovi poolt toimepandud

tapmise julm viis väljendub erilises hoolimatuses inimelu kui väärtuse suhtes, sest eranditult

kõik haamrilöögid olid sooritatud pea- ja kaelapiirkonda.

Maakohus leidis, et J. Kolesnikovi tegu on kvalifitseeritav KarS § 114 p-de 1 ja 4 järgi

tapmisena, mis on toime pandud julmal viisil ja vähemalt teist korda.

4. Seega leidis et KarS § 199 lg 2 p 9 alusel esitatud süüdistus on tõendatud kannatanu H.L. i

ütlustega (kd III lk 33 – 34), mis on 06.11.2013 toimunud vargusega seoses usaldusväärsed,

selged ja mööndusteta mõistetavad. H.L. i ütluste tõepärasust kinnitas maakohtu hinnangul ka

asitõendi vaatlusprotokollist nähtuv (kd I lk 70 – 71), mille kohaselt leiti sündmuskoha vaatluse

käigus Viljandis XXX – X korterist kolm mobiiltelefoni. Vastupidised, vargust eitavad J.

Kolesnikovi ütlused ei olnud maakohtu hinnangul usaldusväärsed, sest need on vastuolus

usaldusväärsete kannatanu ütlustega.

J. Kolesnikov on karistatud Tartu Maakohtu 07.05.2013 otsusega (kd I lk 135 – 139) varguste

toimepanemise eest KarS § 199 lg 2 p 9 järgi tingimisi vangistusega 3 kuud, katseajaga 18 kuud.

Eeltoodule tuginedes leidis maakohus, et J. Kolesnikov, olles karistatud Tartu Maakohtu

07.05.2013 otsusega varguste toimepanemise eest, varastas 06.11.2013 kella 17-18 paiku

Viljandi linnas XXX H.L. i elukohast H.L. i käekotist mobiiltelefoni Nokia 3220 väärtusega

25 eurot, mobiiltelefoni Nokia 6060 väärtusega 25 eurot ja mobiiltelefoni Nokia 2660

väärtusega 25 eurot, põhjustades vargusega H.L. ile kahju kokku 75 eurot.

5. J. Kolesnikovile KarS § 121 järgi esitatud süüdistus.

5.1. Maakohus leidis, et 06.11.2013 toimunud episood on tõendamist leidnud kannatanu V.P. i

ütlustega (kd III lk 31 – 32), mille kohaselt oli ta H.L. iga K.K. elukohas, kui J. Kolesnikov

tuli nende juurde, tekitas noaga kannatanu kaelale vigastused, mille järel kannatanu lahkus.

Samuti luges maakohus usaldusväärseteks kannatanu H.L. i ütlused (kd III lk 33 – 34), sest

need haakuvad teineteisega. Tunnistaja M.K. ütluste (kd III lk X ) kohaselt soovis J.

Kolesnikov V.P. i lüüa. Hiljem nägi ta, et V.P. oli voodis pikali ja hoidis kõrist kinni, pärast

seda lahkus ruumist. Eeltoodud tunnistaja ütlused kinnitasid maakohtu hinnangul täiendavalt

kannatanute ütluste tõele vastavust.

V.P. ile tekitatud vigastusi tõendab samuti kohtueelses menetluses ülekuulamise käigus

koostatud fototabel (kd I lk 69), millelt on näha V.P. i paremal pool kaelal armi. J. Kolesnikovi

paljasõnaline eitus V.P. i kehalise väärkohtlemisega seoses oli maakohtu hinnangul ümber

lükatud eeltoodud tõenditega.

Maakohus leidis, et J. Kolesnikov pani kehalise väärkohtlemise V.P. i suhtes toime otsese

tahtlusega, sest tema tegevus oli eesmärgipärane, suunatud elutähtsale kehapiirkonnale.

Eelmärgitust tulenevalt järeldas maakohus, et 06.11.2013 kella 17-18 paiku, viibides Viljandi

linnas XXX H.L. i elukohas, J. Kolesnikov lõi ja lõikas tekkinud sõnavahetuse käigus

lauanoaga triibud V.P. i kaelale, millega tekitas V.P. ile valu ja tervisekahjustuse, s.o haavad

kaelal.

5.2. Maakohus leidis, et 07.11.2013 toimunud kuriteoepisood on tõendamist leidnud kannatanu

S.S. i ütlustega (kd III lk 28 – 29), mis olid maakohtu hinnangul usaldusväärsed, selged ja

mööndusteta mõistetavad. SA Tartu Ülikooli Kliinikumi epikriisi (08.11.2013, kd I lk 68)

kohaselt on kannatanule S.S. ile määratud põhidiagnoosiks sarnaluumurd; ülalõualuu-sarnaluu

kompleksmurd paremal. Sündmuskoha kahel fotol on nähtav (kd I lk 43) kannatanu S.S. ile

tekitatud tervisekahjustuse paiknemine parema silma piirkonnas.

Vastupidiseid (löömist eitavaid) J. Kolesnikovi ütlusi ei pidanud maakohus usaldusväärseteks,

sest need on vastuolus kannatanu S.S. i usaldusväärsete ütlustega ja osundatud dokumentaalsete

tõenditega.

Maakohus leidis, et J. Kolesnikov pani kehalise väärkohtlemise S.S. i suhtes toime otsese

tahtlusega, sest J. Kolesnikovi löök oli suunatud (reaktsioonina küsimusele) kannatanu näkku

ja löök oli sooritatud luumurru tekkimist põhjustava tugevusega.

Maakohtu hinnangul on tõendatud, et J. Kolesnikov 07.11.2013 päevasel ajal, viibides Viljandi

linnas XXX lõi näkku S.S. i, millega tekitas S.S. ile valu ja tervisekahjustuse, s.o

sarnaluumurru.

6. Eelmärgitust tulenevalt järeldas maakohus, et süüdistused kehalise väärkohtlemise ajas,

kohas ja viisis leidsid kohtuistungil usaldusväärselt kinnitust. Seega leidis maakohus, et

J. Kolesnikovi toimepandud teod vastavad KarS § 121 ettenähtud kuriteokoosseisule.

7. Maakohus tuvastas J. Kolesnikovi õigusvastase käitumise. Süüd välistavaid asjaolusid

maakohus ei tuvastanud. Kohtupsühhiaatriaekspertiisi aktis (kd I lk 116 – 119) antud

eksperdiarvamuse kohaselt ei põe J. Kolesnikov vaimuhaigust, tal ei esine vaimutegevuse

ajutist riket, nõrgamõistuslikkust ega nõdrameelsust. Tal ei esinenud kuriteo toimepanemise

ajal seisundit, mis oleks mõjutanud olulisel määral tema teadvust ja käitumist ning oleks

takistanud tal adekvaatselt oma tegudest aru saada ja neid juhtida. J. Kolesnikov oli

süüdivusseisundis.

8. Vastuseks J. Kolesnikovi ja tema kaitsja väidetele märkis maakohus järgmist.

Tõendatus on kohtul tõendamise tulemusena kujunenud veendumus, et tõendamiseseme

asjaolud on olemas või puuduvad. Maakohus leidis, et esitatud süüdistused on põhjendatud.

N.K. i kehavigastused, mis ei põhjustanud tema surma ja J. Kolesnikovi kätel jälgede

puudumine, ei ole maakohtu hinnangul J. Kolesnikovi süüd välistavad.

S.S. i alkoholijoove iseenesest ei muuda tema ütlusi ebausaldusväärseteks. Asjas uuritud

tõendid ei kinnita kaitsja järeldust, et S.S. ile tekitatud kehavigastusi ei ole võimalik rusikaga

tekitada.

Tunnistajana ülekuulatud S.K. viibimist kuritegude toimepanemise kohas või selle vahetus

läheduses ei ole millegi alusel võimalik järeldada. Kaitsja kahtlus, et S.K. poolt kasutatud

telefon võis paikneda ilma S.K. ta väljaspool Viljandi maakonda (sideettevõtjalt saadud

andmete protokoll, kd II lk 200 – 202) ei ole millegagi põhjendatud.

Asjaolu, et H.L. sai politseiprefektuurist informatsiooni varastatud telefonide kohta

J. Kolesnikovi süüd ei välista. Maakohus ei nõustunud kaitsjaga ka osas, mis puudutab

telefonide väärtust.

9. Karistuse mõistmisel lähtus maakohus KarS §-st 56.

Maakohus leidis, et J. Kolesnikovi karistamine vangistusest kergemate karistustega (KarS

§ 199 lg 2 p 9 ja KarS § 121 järgi) on välistatud, sest tema poolt korduv kuritegude toimepanek

ei võimalda vangistusest erinevate karistustega karistuseesmärke täita. Maakohus leidis, et

vangistusest erinev karistus ei taga ega mõjuta J. Kolesnikovi edaspidi hoiduma süütegude

toimepanemisest.

J. Kolesnikovi on varem kriminaalkorras korduvalt karistatud: 1) Tartu Maakohtu 07.05.2013

otsusega KarS § 199 lg 2 p 9 järgi tingimisi vangistusega 3 kuud katseaeg 18 kuud (kd I lk 137 –

141); 2) Tartu Maakohtu 27.10.2009 otsusega KarS § 263 p 1, 4 järgi vangistusega 2 aastat 11

kuud 20 päeva (kd I lk 142 – 148); 3) Viljandi Maakohtu 12.06.1998 otsusega KrK § 101 p 2,

7, 8; KrK § 141, KrK § 141 lg 1 järgi vangistusega 15 aastat (kd I lk 1X – 155).

Samuti märkis maakohus, et J. Kolesnikov on kriminaalasja esemeks oleva KarS § 114 p-de 1

ja 4 alusel kvalifitseeritava teo toimepanemisega täitnud kuriteokoosseisu kaks erinevat

kvalifitseerivat tunnust, ta pani tapmise toime julmal viisil (KarS § 114 p 1) ja teist korda

(KarS § 114 p 4), seega on J. Kolesnikovi süü keskmisest oluliselt suurem.

J. Kolesnikovi süü suurust näitasid maakohtu hinnangul ka asjaolud, mille kohaselt puuduvad

igasugused usutavad andmed, et kannatanu N.K. andis mingilgi viisil ajendi temavastaseks

ründeks. J. Kolesnikov üritas pärast tapmise toimepanemist kuriteo jälgi varjata. J. Kolesnikov

ei ole kuidagi väljendanud kuritegude toimepanemise suhtes kahetsust, otsides võimalusi ja

kaasosalisi erinevate versioonide ja lugude tekitamiseks, kusjuures ainsaks eesmärgiks on

isikliku vastutuse vähendamine.

J. Kolesnikovi vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud.

Kohtuistungil ei ilmnenud mingeid asjaolusid (sh seoses tegevusalaga, perekondliku

olukorraga, J. Kolesnikovi väärtushinnangute vastavusega ühiskonnas üldtunnustatud

normidele), millest saaks järeldada mingisugustki J. Kolesnikovi positiivset suundumust

tulevikku.

Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et arvestades karistuseesmärke ja J. Kolesnikovi süü

suurust, tuleb J. Kolesnikovi karistada vangistusega sanktsiooni keskmisest suuremas määras.

J. Kolesnikovi apellatsioon

10. J. Kolesnikov taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega

mõistetakse J. Kolesnikov talle esitatud süüdistustes KarS § 114 p-de 1 ja 4, § 121 ja § 199 lg

2 p 9 järgi õigeks. Alternatiivselt taotleb apellant asja tagastamist uueks uurimiseks. Kuni uue

otsuse tegemiseni taotleb süüdistatav elukohast tõkendina lahkumise keelu kohaldamist.

10.1. Süüdistatav märgib, et talle ei oleks V.P. i ründamine noaga kasulik olnud, mistõttu tema

seda ei teinud. Kui motiiviks pidada raha, mis V.P. pensionina sai, siis miks J. Kolesnikov seda

temalt lihtsalt ära ei võtnud. J. Kolesnikov leiab, et tal ei olnud kasu ja motiivi – vastupidi, ta

oleks endale ainult kahju teinud. Samuti leiab apellatsiooni esitaja, et enne tema süüdistamist

tulnuks kontrollida noal võimalikke vere, sõrmejälgede või DNA olemasolu. J. Kolesnikov

leiab, et politseinikud veensid V.P. i J. Kolesnikovi vastu ütlusi andma, sest V.P. il olid ka endal

probleemid, aga „õigete“ ütluste eest sai ta palju väiksema karistuse ja talle lubati vanglast

ennetähtaegset vabanemist. Apellatsiooni esitaja hinnangul on sama M.K. ga, kes andis kõigis

episoodides tema vastu ütlusi. J. Kolesnikov lisab, et V.P. i ja M.K. t on kerge ära kasutada,

kuna nad on vaimselt haiged ja arvel psühhiaatriakliinikus ning saavad selle eest

invaliidsuspensioni. Samuti joovad nad tihti ja seetõttu võivad nad kergesti midagi unustada

või segi ajada – J. Kolesnikov peab võimalikuks, et V.P. mõtles lihtsalt välja, et J. Kolesnikov

on süüdi, sest ta oli kõvasti purjus.

10.2. Seoses varguse episoodiga märgib J. Kolesnikov, et telefonid andis H.L. talle ise, et

J. Kolesnikov saaks nende juurde sobivad laadijad valida. Eeltoodut kinnitas kohtus ka V.P. ,

et kuulis juttu laadijatest. Samuti ei ole H.L. telefonide maksumust kinnitanud, öeldes kohtus,

et ei tea palju need telefonid maksavad, aga arvab et 75 eurot. J. Kolesnikov märgib, et talle

H.L. i telefone vaja ei olnud, J. Kolesnikovil oli endal kaks telefoni. H.L. alkoholi tarvitamise

tõttu lihtsalt unustas, et ta oli ise need telefonid J. Kolesnikovile andnud, et ta neile laadijad

otsiks, sest J. Kolesnikovil oli mitu vana laadijat.

10.3. Seoses KarS § 114 p-de 1 ja 4 alusel esitatud süüdistusega märgib J. Kolesnikov järgmist.

Tegemist oli kõige tavalisema kaklusega, milles osalejad olid purjus ning mille käigus said S.S.

ja N.K. viga. Apellatsiooni esitaja hinnangul suri N.K. seetõttu, et tal oli veres palju alkoholi

ja muid segusid ning S.S. ei kutsunud kiirabi, kuigi kohtus on S.S. andnud ütlusi, et oli

adekvaatne ja liikus – käis tualetis ja köögis ning nägi koridoris palju verd.

Eeltoodud situatsioonis helistaks iga inimene kiirabisse, kuid kui S.S. il ei olnud midagi varjata,

siis miks ta kiirabisse ei helistanud. Seega tahtis S.S. ajada apellandi hinnangul kõike J.

Kolesnikovi peale. Samuti toob süüdistatav välja asjaolud, milles S.S. eksis. Nimelt ei lamanud

N.K. koridoris, vaid ta oli tualetis, kus ta suri. Seega tuleb välja, et S.S. nägi N.K. it kui viimane

veel elas ja koridoris lamades verest tühjaks jooksis. S.S. ütles, et J. Kolesnikov lõi S.S. i ja

viimane kaotas teadvuse köögis, aga tegelikult toimus asi toas diivanil, mis omakorda kinnitab,

et S.S. valetab. Samuti ei ole apellandi jaoks reaalne, et S.S. süüdistab teda rusikaga löömises

pea paremale poole, kuid paremale poole saab lüüa vaid vasakukäeline, J. Kolesnikov on aga

paremakäeline. Samuti ei oleks rusikalöökidest tekkinud kannatanul selliseid vigastusi ning ka

teo toimepanija käele oleksid vastavad jäljed jäänud. Apellant ei oska seletada, kuidas lisaks

S.S. i DNA-le ka tema enda DNA haamrile sattus – ilmselt seetõttu, et J. Kolesnikov võttis

haamri kätte, kui kraanikaussi parandati ning ta tahtis haamrit teise kohta tõsta.

10.4. Apellant leiab, et tema kõnede pealtkuulamise tulemusena saab teha vaid ühe järelduse,

et ta ei ole antud tegu toime pannud. Samuti on uurimata, mis suhted olid N.K. i, S.S. ski ja

S.K. vahel. Samuti märgib süüdistatav, et tal oleks olnud võimalus teo toimepanemise korral

süütõenditest ja laibast vabaneda, kuid ta otsustas kutsuda abi, mis veelkord näitab, et tema

antud tegu toime ei pannud. J. Kolesnikov leiab, et kurjategijat ei ole siiani leitud ning tema süü

antud kuriteo toimepanemises ei ole tõendatud.

11. J. Kolesnikov esitas lisaks apellatsioonile veel kirjalikud seisukohad, mille kohaselt leiab

süüdistatav, et uurimine viidi läbi rikkumiste toimepanemisega. S.S. ja S.K. olid uurimise ajal

vabaduses ja mõjutasid vabalt tunnistajaid ja kuriteo asjaolusid. Samuti ei organiseeritud

ristküsitlust ja uurimiseksperimente, kuigi süüdistatav on seda palunud nii suuliselt kui

kirjalikult. Ristküsitluse ja uurimiseksperimendi ajal oleks välja selgitatud, kes annab

valeütlusi, kuna S.S. on alati andnud erinevaid tunnistusi ja arutanud seda S.K. ga. Näiteks

ütles S.S. , et oli N.K. i laipa näinud koridoris, samas kui laip leiti WC-st. Lisaks on S.S. öelnud,

et süüdistatav on teda löönud ja ta kaotas teadvuse köögis, kuigi S.S. leiti toast diivanilt. Samuti

on S.S. vaikinud sellest, et nad on kahekesi S.K. ga N.K. it peksnud ning seda, et S.K. oma

tuttavatega peksis nii S.S. kit kui ka süüdistatavat ennast.

J. Kolesnikovi kaitsja apellatsioon

12. J. Kolesnikovi kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega

mõistetakse J. Kolesnikov talle esitatud süüdistuses KarS § 114 p-de 1 ja 4, § 121 ja § 199 lg 2

p 9 järgi õigeks. Alternatiivselt taotleb kaitsja J. Kolesnikovile mõistetud karistuse

vähendamist.

Kaitsja leiab, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 8

mõttes. KrMS § 339 lg 2 tähenduses näeb kaitsja kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist

selles, et kohus ei ole tõendite hindamisel lähtunud in dubio pro reo põhimõttest. Eeltoodu on

viinud materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni.

13. Seoses J. Kolesnikovile KarS § 121 järgi esitatud süüdistusega S.S. i kehalises

väärkohtlemises märgib kaitsja järgmist.

13.1. Nimelt jääb kaitsjale arusaamatuks, kuidas on võimaik, et J. Kolesnikov, kui antud hetkel

purjus isik, tekitas lihtsa rusikalöögiga kannatanule nii suures ulatuses vigastusi. Kaitsja peab

ebatõenäoliseks, et rusikalöögiga ülalõualuude killunenud murru põhjustamise tagajärjel ei

olnud süüdistatava rusikal vähimatki paistetust. Seega leiab kaitsja, et tuvastamata on, kas

vigastuse tekkimise kirjeldatud mehhanism on üldse võimalik.

13.2. Kaitsja leiab, et S.S. i ütluste usaldusväärseteks lugemisel vähimagi kriitikata on

maakohus üritanud mööda minna asjaolust, et tegemist oli joobes isikuga, kes tegelikult ei

mäletanud eelmise päeva ega 07.11.2013 sündmustest sisuliselt midagi, ka eelnenud ööst ei

mäletanud kannatanu sedagi, kus nad ööbisid (kohtuistungi protokoll lk 8). Käsitlemata on

jäetud seegi, et Viljandi Haiglas mõõdetuna oli S.S. i alkoholisisaldus veres 2,9 promilli,

millises seisundis ei saagi inimesel mingit mälu olla. Kaitsja leiab, et S.S. i sedavõrd lünklikku

tunnistust ei ole võimalik tõsiselt võtta. Käesoleval hetkel ei ole teada, millest on S.S. i

ütlustesse vormitud mälufragmendid kujunenud, kas need tulenevad tegeliku elu sündmustest,

hilisematest ülekuulamistest või arvukatest telefonivestlustest (sh ka J. Kolesnikoviga). Kaitsja

hinnangul on S.S. i ütluste kasutamine J. Kolesnikovi süüdimõistmisel ainsa tõendina lubamatu

ja need ütlused tuleb mitteusaldusväärsetena kõrvale jätta.

14. J. Kolesnikovile KarS § 114 p-de 1 ja 4 järgi esitatud süüdistuse osas on kaitsja seisukoht

järgmine.

14.1. Kaitsja märgib, et kriminaalasjas puudub vaidlus küsimuses, et N.K. on tapetud

asitõendiks tunnistatud haamriga, kuid kes seda tegi, selle kohta ei ole kriminaalasjas ühtegi

üheselt mõistetavat ja konkreetsele isikule viitavat tõendit. Kaitsja leiab, et kohus on antud

kuriteoepisoodi J. Kolesnikovi poolt toimepanemise tõendatuks lugemisel lähtunud

välistamismeetodist põhimõttel, et keegi teine seda toime panna ei saanud.

14.2. Kaitsja hinnangul on kohus jätnud täielikult tähelepanuta eksperdi-kohtuarsti arvamuse

p-s 2 toodu, mille kohaselt nahaalused verevalumid rindkerel, paremal õlal ning küünarvarrel

ning vasakul õlavarrel, nahaalused verevalumid paremal säärel ning parempoolse 7 roide murd

on saabunud ajavahemikus orienteeruvalt 2 ööpäeva enne surma saabumist (kd I lk 53).

Eeltoodud vigastused näitavad kaitsja hinnangul üheselt, et keegi on enne 07.11.2013 päevast

aega N.K. i põhjalikult läbi peksnud. Selle tagajärjeks võis olla sama inimese poolt ka haamriga

peksmine 07.11.2013 XXX – X korteris. Kohus ei ole tuvastanud ka niivõrd jõhkra teo motiivi

ja eesmärki, mistõttu puudub kohtuotsuses põhjendus, sest keegi ei pane antud tegu toime ilma

ainsagi motiivita.

14.3. Kaitsja leiab, et J. Kolesnikovi ütlusi osas, mille kohaselt ta käis korterist ajavahemikul

14.00 – 16.30 väljas, ei ole ühegi teise tõendiga ümber lükatud. Seega ei ole ümber lükatud ka

ütlused osas, mille kohaselt võis korteris antud ajavahemikul käia isik, kes varasemalt oli

kannatanut peksnud ja nüüd kannatanu haamriga tappis. Samuti märgib kaitsja, et kui S.S. i

ütluseid ja sündmuskoha vaatluse fotosid kooskõlas hinnata, on selge, et S.S. i ütlused ei

kannata

usaldusväärsuse

seisukohalt

vähimatki

kriitikat

ja

need

ütlused

tuleks

mitteusaldusväärsetena jätta tõendikogumist välja.

14.4. Kaitsja leiab, et täiesti ekslik on maakohtu järeldus, mille kohaselt süüdistusvälistel

asjaoludel ei saanud J. Kolesnikovi DNA haamrivarrele sattuda. Kaitsja kohaselt võis

J. Kolesnikovi DNA sattuda igale selles korteris olnud esemele, sealhulgas haamrivarrele.

Samuti märgib kaitsja, et J. Kolesnikov on selgitanud vere sattumist heledatele pükstele,

mistõttu puudub selles osas igasugune vaidlus. Samuti on kaitsja jaoks kohatu majaelanikest

tunnistajate ütlustega J. Kolesnikovi poolt tapmise tõendatuks lugemine, näiteks tunnistaja J.A.

ütlustest on kohus rõhutanud ainult J. Kolesnikovi süüstavat osa. Kaitsja leiab, et ka tunnistaja

M.K. ütlused tuleks tõendikogumist välja arvata.

15. Jälitusmaterjalidele kui tõenditele tuginedes on kohtuotsuses J. Kolesnikovi ütlused

ebausaldusväärseteks loetud. Kaitsja leiab, et jälitustoimingu läbiviimine on ebaseaduslik.

Kohus andis kriminaalasjas loa kuriteo matkimiseks, telefoni arestimajja viimiseks, kuid samal

ajal kehtisid J. Kolesnikovi suhtes prokuröri kehtestatud lisapiirangud KrMS § 1431 alusel.

Eeltoodud kahe akti üheaegne kehtimine ei ole kaitsja hinnangul õiguslikult võimalik.

16. J. Kolesnikovile KarS § 199 lg 2 p 9 järgi esitatud süüdistuse osas on kaitsja seisukoht

järgmine. Kaitsja leiab, et vargus ei ole tõendamist leidnud. Samuti kinnitavad J. Kolesnikovi

ütlusi selle kohta, et H.L. ise andis talle need telefonid laadijate leidmiseks, kannatanu V.P. i

kohtus antud ütlused, et laadijatest oli juttu. Telefonidel puudus ka sisuline väärtus, kuigi H.L.

neile karistusõiguslikult tähendusliku väärtuse andis.

17. V.P. i kehalises väärkohtlemises KarS § 121 järgi leiab kaitsja, et J. Kolesnikovi ütlused,

mis eitavad kuriteo toimepanemist, leiavad kinnitust tunnistaja M.K. ütlustest. Teisalt aga

kannatanu V.P. i ütlused ei ole tõsikindlat kinnitust leidnud.

Eeltoodud asjaoludel leiab kaitsja, et J. Kolesnikov kuulub täies ulatuses õigeksmõistmisele,

kuna etteheidetavate tegude tema poolt toimepanemine ei ole piisavat tõendamist leidnud.

Prokuratuuri kirjalikud seisukohad esitatud apellatsioonide osas

18. Kaitsja apellatsiooni kohta märgib prokuratuur järgmist.

18.1. Esmalt ei nõustu prokurör kaitsja apellatsioonis tooduga, mille kohaselt peaks S.S. ile

tekitatud vigastuse mehhanism olema tuvastatud eksperdi arvamusega. Kriminaalmenetluse

seadustik ei näe ette asjaolusid, mille tõendamine oleks aprioorselt võimalik üksnes eksperdi

arvamuse alusel. Prokurör lisab, et kohtupraktikas on tunnustatud võimalust rajada

süüdimõistev otsus ka üksnes kannatanu ütlustele ning maakohus on oma otsuses põhjendanud,

et kannatanu S.S. i ütluste usaldusväärsuses ei ole alust kahelda.

18.2. V.P. i kehalise väärkohtlemise episoodi osas nõustub prokurör maakohtu otsuses tooduga

täielikult ning leiab, et kannatanu V.P. i ja tunnistajate H.L. i ning M.K. ütlustes ei ole

mingisugust alust kahelda.

18.3. Seoses varguse episoodiga leiab prokurör, et maakohus on põhjendatult leidnud, et

J. Kolesnikovi ütlused on ebausaldusväärsed, kuid kannatanu H.L. i ütluste usaldusväärsuses ei

ole alust kahelda.

18.4. Süüdistuses KarS § 114 p-de 1 ja 4 järgi on prokuröri seisukohad järgmised.

J. Kolesnikov andis kohtus ütlusi, et tema ajavahemikul 14.00-16.30 XXX – X korteris ei

viibinud. Nimetatud väitega ei saa prokurör nõustuda, sest sideettevõtjalt saadud andmete

protokoll kinnitab üheselt, et ajavahemikul kell 14.03 kuni 16.56 on J. Kolesnikov viibinud

tugijaama piirkonnas, kuhu jääb ka kuriteo sündmuskoht. Tunnistaja J.P. kohtuistungil antud

ütlustest nähtub, et tema jõudis koju tagasi kella 14.00-15.00 ajal ning siis kuulis hirmsat jorinat,

mida nagu tema aru sai, tegi toosama mees, s.o J. Kolesnikov. J. Kolesnikov on kohtuistungil

öelnud, et tema korteris ei viibinud ning sai kellegagi kokku, kuid selle isiku nime öelda ei

soovinud. Riigikohus on korduvalt oma otsustes selgitanud, et juhul, mil süüdistatav otsustab

end kaitsta aktiivselt, peab ta ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või

vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end

aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo

reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes

tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-

85-07). Seega ei ole prokuröri hinnangul alust rääkida kahtlustest, mida tuleks tõlgendada

J. Kolesnikovi kasuks. Kaitsja leiab, et S.S. i ütlused tuleb kui mitteusaldusväärsed

tõendikogumist välja jätta, prokurör leiab aga, et S.S. i ütluste usaldusväärsuses ei ole alust

kahelda.

Apellant leiab, et ekslik on kohtu järeldus, et süüdistusevälistel asjaoludel ei saanud

haamrivarrele J. Kolesnikovi DNA sattuda. S.S. kinnitas kohtuistungil, et nimetatud haamrit

kasutasid nad koos J. Kolesnikovi sõbraga köögis oleva kraanikausi remontimisel ning J.

Kolesnikov remontimisest osa ei võtnud.

Kaitsjale jääb arusaamatuks, mida soovitakse kohtuotsuses tõendada heledate pükstega.

J. Kolesnikov on selgitanud vere pükstele sattumise mehhanismi, mis tema seletuse kohaselt

toimus järgmiselt, et enne tema korterist lahkumist tekkis N.K. il ja S.S. il tüli, mida tema

lahutama läks. N.K. il hakkas ninast verd jooksma ja see sattus tema heledatele laigulistele

pükstele. Jäljeekspertiisi kohaselt oli heledatel laiguliste pükste säärtel olevad pritsmed

tekitatud viisil, kus pükse kandnud isik oli kannatanule vigastuste tekitamise hetkel vahetus

läheduses, näoga kannatanu poole. Kannatanu N.K. i veri oli pükste säärtel pritsmetena.

Prokurörile jaoks ei ole eluliselt usutav, et ninast jooksnud veri oleks jätnud sellised jäljed

pükstele.

Kaitsja arvates tuleb tõendikogumist välja jätta M.K. ütlused. Maakohus on oma otsuses

käsitlenud M.K. kohtuistungil antud ütlusi ning leidnud, et M.K. ütlustes puudub alus kahelda.

J. Kolesnikovi versioon, et tema halb keeleoskus ei võimaldanud M.K. l öeldust sisuliselt aru

saada, on otsitud.

Kaitsja leiab, et jälitustoimingute läbiviimine oli ebaseaduslik. Jälitustoimingud viidi läbi

kohtuniku loa alusel lubatud ajavahemiku piires.

Kaitsja on apellatsioonis esitanud ka alternatiivse taotluse, et juhul kui ringkonnakohus ei pea

õigeksmõistmist põhjendatuks, siis kergendada J. Kolesnikovile mõistetud karistust. Prokurör

leiab, et mõistetud karistus ei kuulu kergendamisele. Maakohus on oma otsuses põhjalikult

põhjendanud J. Kolesnikovile mõistetud karistust. Arvestades J. Kolesnikovi poolt

toimepandud kuritegusid, sh üks esimese astme raske isikuvastane kuritegu, ja asjaolu, et teda

on korduvalt kriminaalkorras karistatud, ei ole talle mõistetud karistus ülemäära karm, sest

temale varem mõistetud karistused ei ole hoidnud teda uute kuritegude toimepanemisest

eemale.

Prokurör on seisukohal, et J. Kolesnikovi kaitsja apellatsioon on põhjendamatu ning selles

toodud väited ei anna alust maakohtu otsuse, milline on seaduslik ja põhjendatud,

tühistamiseks. Maakohus on teinud uuritud tõendite pinnalt veenvalt argumenteeritud otsuse,

mistõttu puuduvad alused kaitsja apellatsiooni rahuldamiseks. Maakohus on hinnanud kõiki

kogutud tõendeid kogumis, samuti on kohus hinnanud tõendite usaldusväärsust ning kohtu

siseveendumuse kujunemine on selgelt jälgitav. Kaitsja on esitanud samad argumendid ka

maakohtus ning maakohus on neid põhjalikult käsitlenud.

19. J. Kolesnikovi apellatsiooni osas märgib prokurör järgmist.

J. Kolesnikov palub oma apellatsioonis end õigeks mõista või siis tagastada kriminaalasi

politseile täiendavaks uurimiseks.

Süüdistuses KarS § 121 järgi leiab J. Kolesnikov, et politseinikud veensid V.P. i tema vastu

ütlusi andma. Prokuröri hinnangul ei esine mingit põhjust, miks politseiametnikud oleksid

pidanud seda tegema. Samuti ei vabanenud V.P. vastutusest, vaid maakohus mõistis ta süüdi

ning karistas vastavalt seadusele.

Süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9 järgi selgitab J. Kolesnikov, et H.L. andis talle ise telefonid,

et võiks nende juurde laadijad valida. J. Kolesnikov leiab, et nimetatud telefonid maksid 10-15

eurot. Prokuröri hinnangul ei ole mingisugust alust kahelda selles väärtuses, mida H.L.

telefonidele omistas.

Süüdistuses KarS § 114 p-de 1 ja 4 järgi leiab J. Kolesnikov, et toimus kaklus, mille käigus

löödi S.S. i ja N.K. it. N.K. suri seetõttu, et tema veres oli palju alkoholi. Surnu kohtuarstlikust

ekspertiisist nähtub, et N.K. i surma põhjuseks on peapiirkonna raiehaavad, mille tagajärjel

tekkis äge verekaotus välisest verejooksust. N.K. i verest ja silma klaaskeha vedelikus leiti

etanooli, kuid see ei olnud surma põhjuseks.

J. Kolesnikov tunnistab M.K. le helistamist, kuid väidab, et ajas eestikeelsed sõnad segamini

ning M.K. sai temast valesti aru. J. Kolesnikovi ütlused on ennast õigustavad ning tema poolt

esitatud põhjendus otsitud.

Eeltoodule tuginedes palub ringkonnaprokurör jätta J. Kolesnikovi ja kaitsja apellatsioonid

Tartu Maakohtu 04.11.2014 otsusele rahuldamata.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

20. Ringkonnakohus, andnud menetlusosalistele võimaluse seisukohtade esitamiseks, tutvunud

maakohtu lahendi, esitatud apellatsioonide ja menetlusosaliste kirjalike seisukohtadega,

uurinud kriminaalasja materjale, sealhulgas kohtuistungite protokolle ning hinnanud

kriminaalasjas kogutud tõendeid, leiab, et esitatud apellatsioonid on põhjendamatud,

rahuldamisele ei kuulu ja Tartu Maakohtu 04.11.2014 otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas

esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata vastavalt KrMS § 342

lg 3 p-le 1.

Kuna ringkonnakohtu hinnangul on maakohus kriminaaltoimiku materjalide ja tõenditega

põhjalikult tutvunud ja oma seisukohti vajalikult motiveerinud ning kolleegium maakohtu

otsuse põhjendustega nõustub, ei korda ringkonnakohus neid täielikult ja vastab vaid

apellatsioonides esitatud olulisematele väidetele. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu

otsuses kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist ja materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist.

Kehtiva kriminaalmenetlusõiguse kohaselt lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese

astme kohtul. Nii realiseeruvad esimese astme kohtus asetleidval üldmenetlusel täielikult

KrMS § 15 lg-s 1 sätestatud kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse põhimõtted. Kuigi

kriminaalasja arutamisel apellatsiooni korras on ringkonnakohus KrMS § 15 lg 1 ja § 335 lg 1

kohaselt õigustatud tõendeid uurima ja hindama põhimõtteliselt samas mahus kui maakohus,

mis tähendab, et välistatud ei ole sealhulgas ka isikuliste tõendiallikate vahetu ülekuulamine

apellatsioonimenetluses, lubab KrMS § 15 lg 2 ringkonnakohtul erinevalt maakohtust oma

lahendi rajada ka üksnes maakohtus uuritud ja teise astme kohtumenetluses avaldatud tõenditele

(RKKKo nr 3-1-1-48-11).

Ringkonnakohus märgib menetlusõigusest tulenevalt, et apellatsioonimenetlus ei ole sama asja

teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse

kontrollimine apellatsiooni piires (RKKKo nr 3-1-1-115-04).

KrMS § 342 lg 3 p-de 1 ja 2 kohaselt võib ringkonnakohus jätta esimese astme kohtu otsuse

põhiosa asjaolud kordamata ja vajaduse korral lisada omapoolsed põhjendused. Seega ei pea

ringkonnakohus oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele

maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus

nõustub.

Etteruttavalt märgib ringkonnakohus, et apellatsioonides esitatud vastuväited süüdistusele ja

kaitseversioonid on valdavalt samad, mida maakohus on oma otsuses juba ammendavalt

käsitlenud. Samuti leiab ringkonnakohus, et J. Kolesnikovi apellatsioonis esitatud taotlus

kohtuotsuse jõustumiseni tõkendina elukohast lahkumise keelu kohaldamiseks on alusetu ning

jääb rahuldamata.

21. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha J. Kolesnikovile KarS § 114 p-de 1 ja 4 järgi

esitatud süüdistuses (I), siis süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9 järgi (II) ja seejärel süüdistuse

KarS § 121 osas (III). Seejärel käsitleb ringkonnakohus küsimust jälitustoimingu lubatavusest

(VI) ning võtab seisukoha mõistetud karistuse osas (V). Viimasena lahendab ringkonnakohus

menetluskuludesse puutuva (VI) ning seejärel sedastab apellatsioonimenetluse tulemused (VII).

Nendes küsimustes on ringkonnakohtu seisukohad järgmised.

I

22. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses jälgitavalt esitatud tõendite analüüsiga ning

leiab samuti, et J. Kolesnikovi süü N.K. i tapmises on tõendatud. Eeltoodu alusel ei korda

ringkonnakohus maakohtu poolt sisukohaselt käsitletud tõendeid kõiges üle ning vastab

apellatsioonides esitatust olulisimale.

22.1. Ringkonnakohus leiab, et J. Kolesnikovi ja kaitsja apellatsioonis toodud kaitseväited

kuriteo toimepanemise kohta kellegi teise, kolmandate isikute poolt on alusetud ning ei ole

kuidagi kooskõlas kogutud tõenditega. Kolmandate isikute korteris viibimise on enda ütlustes

välistanud ka kuriteopaigas viibinud S.S. (kd III lk 30). Kaitsja väide, et J. Kolesnikovi ütluste

kohaselt käis J. Kolesnikov korterist ära kell 14:00 – 16:30, ei ole teiste tõenditega kinnitust

leidnud, mistõttu on asjakohatu versioon, et korteris võis käia keegi, kes oli N.K. it ka varem

peksnud ja nüüd uuesti tagasi tulles tappis kannatanu haamriga. Eeltoodud kaitsja väide, et

J. Kolesnikov ei ole antud tapmist toime pannud, on usaldusväärselt ümber lükatud S.S. i

ütlustega, mille kohaselt korteris kolmandaid isikuid ei käinud, ning muuhulgas asjaoluga, et

J. Kolesnikovi riietelt, sh ka saabastelt, leiti N.K. i verd. N.K. i tapmise osas ei oma tähendust

kehavigastused, mis on kohtueksperdi arvates kannatanul tekkinud ca 2 ööpäeva enne surma

saabumist, sest N.K. i surma põhjustasid kuriteo toimepanemisel haamriga tekitatud hulgalised

pea piirkonna raiehaavad (kd I lk 61).

Siinkohal jagab ringkonnakohus prokuröri kirjalikes seisukohtades esitatud arusaama, mille

kohaselt kinnitab J. Kolesnikovi sündmuskohal viibimist sideettevõtjalt saadud andmete

protokoll, mille kohaselt viibis J. Kolesnikov ajavahemikus 14:03 kuni 16:56 tugijaama

piirkonnas, kuhu jääb ka kuriteo sündmuskoht (kd I lk 133 – 136). J. Kolesnikovi enda ütlused,

mille kohaselt sai ta antud ajavahemikul kokku isikuga, kelle nime ta öelda ei soovi, on

siinjuures alusetud – sest juba maakohus on süüdistatava ütlustele hinnangu andmisel

Riigikohtu praktikast tulenevalt rõhutanud, et juhul, kui süüdistatav otsustab end aktiivselt

kaitsta, kuid jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust

nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlusest,

mis tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. J. Kolesnikovi sündmuskohal viibimist antud

ajavahemikul on kinnitanud ka tunnistajad J.P. (kd I lk 59) ja K.T. (kd III lk 38).

Kaitseversiooni S.S. i väidetavast osalusest N.K. i tapmise toimepanemises välistavad lisaks J.

Kolesnikovi otseselt süüstavatele tõenditele ka DNA ekspertiisiakti tulemused (kd I lk 110),

mille kohaselt leiti S.S. ilt võetud proovidelt vaid tema enda DNA-d.

22.2. Ringkonnakohtule ei ole kogutud tõendusteabest tulenevalt eluliselt usutav kaitseväide,

et J. Kolesnikovi aluspüksid, heledad püksid ning jope said N.K. i verega kokku siis, kui

kannatanu N.K. il oli ninaverejooks. Samuti pole mingit sisukohast teavet, et N.K. i ja S.S. i

vahel oleks aset leidnud tüli vahetult enne N.K. i tapmist. Jälgides sündmuskoha

vaatlusprotokolli fotodelt (kd I lk 31 – 53) nähtuvat vere kogust ning vere pritsmete suunda, on

igati usutav, et N.K. i veri sattus J. Kolesnikovi riietele just kuriteo toimepanemise ajal

asetleidnud vägivaldse tegevuse käigus. J. Kolesnikovi ütluste ebausaldusväärsust kinnitavad

ka S.S. i ütlused (kd III lk 29), mille kohaselt on nad peale sündmusi suhelnud telefoni teel.

S.S. i ütlustest nähtub, et J. Kolesnikov soovis veenda S.S. i andma ütlusi J. Kolesnikovi kasuks

– juskui oleks S.S. ja N.K. omavahel tülli läinud ning N.K. oleks S.S. i haamriga rünnanud,

mispeale S.S. teostas enesekaitset. Ringkonnakohtu arvates kinnitab eeltoodu ilmekalt

süüdistatava ütluste mitteusaldusväärsust ning tema soovi kaitseversioonina süüstada S.S. i

kannatanu surmas.

Kaitsja on veel väitnud, et S.S. i ütlused ei ole sündmuskoha vaatlusprotokolli fotodega

kooskõlas, mistõttu ei ole need usaldusväärsed. Ringkonnakohus eeltoodud väitega ei nõustu

ning tutvudes sündmuskoha vaatlusprotokolli fotode (kd I lk 31 – 53) ning S.S. i ütlustega (kd

III lk 27 – 30), eelnimetatud tõendite vahel kaalukat vastuolu ei leidnud. Asjaolu, et S.S. nägi

enda ütluste kohaselt lamavat meest esikus ning sündmuskoha vaatlusprotokolli fotodel on N.K.

i surnukeha asukohana tuvastatud WC, ei välista asjaolu, et kui S.S. viimati N.K. it nägi, oli

kannatanu veel esikus, sest esikus (välisukse juures) asubki WC. Samuti on tunnistaja K.T.

andnud järgmisi ütlusi (kd III lk 38):“ Tulin ülesse, hakkasin võtmega oma ust lahti keerama.

Kuulsin, et naaberkorteris oli hirmus kolin ukse taga. See ei olnud nii kui võtmega ukse

keeramise kolin, see oli nagu suurem kolin. Ja siis ma nägin J. Kolesnikovi väljumas sealt“.

Hiljem vastab tunnistaja prokuröri küsimusele, et kolin oli justkui selline, nagu midagi oleks

uksel ees olnud, mingi suurem selline kolin. S.S. on samuti öelnud, et N.K. asus esikus seljaga

vastu välisust (kd III lk 28), mistõttu on usutav, et J. Kolesnikovi vägivaldse tegevuse tulemusel

kannatanu suhtes oli N.K. i lõplik asukoht WC-s.

Ringkonnakohus leiab, et süüdistatava apellatsioonis esitatud kaitseväide, mille kohaselt N.K.

i ja S.S. i vahel toimus tavaline kaklus, milles osalejad olid purjus ja mille käigus said mõlemad

vigastusi, on mitmeti vastuolus J. Kolesnikovi varasemalt antud ütlustega, mille avaldamist

prokurör ka maakohtu istungil nõudis (kd III lk 76). Kohtueelses menetluses andis J.

Kolesnikov ütlusi:“ Ma jõin viina ja nemad jõid oma jooki mingitest väikestest pudelitest.

Minul oli natukene üle poole pudeli seda viina. Mingil hetkel läksin ma linna jalutama“. Seega

ei olnud süüdistatav kohtueelse uurimise varasemas staadiumis N.K. i vere sattumist oma

riietele osanud millegagi selgitada ning jättis N.K. i ja S.S. i vahel toimunud väidetavast

kaklusest

täiesti

avaldamata.

Käesolevas

asjas

ongi

täheldatav,

et

süüdistatava

kaitseversioonide areng ja rohkus on olnud kriminaalmenetluse käigus pidevalt muutumises.

J. Kolesnikovi kaitseväide, et tema N.K. i tapmist toime ei pannud ja minnes tagasi korterisse

nägi esikus ootamatult suures ulatuses verd ning WC-s N.K. i surnukeha, osutub

mitteusaldusväärseks ka seetõttu, et J. Kolesnikovi kinnipidamise hetkel lisaks teistele seljas

olnud riietele leiti verd ka J. Kolesnikovil jalas olnud sokkidelt (kd I lk 124 – 130).

Ringkonnakohtu jaoks on eluliselt mitteusutav olukord, kus isik, kes väidetavalt leiab enda

üürikorterist tapetud inimese ning näeb, et segipaisatud korteri põrand ning seinad on verega

määrdunud, võtab välisjalanõud jalast, et korterit taolises olustikus vaadata, määrides seejuures

oma sokid verega.

22.3. Samuti peab ringkonnakohus alusetuks süüdistatava väidet, justkui näinuks S.S. verest

tühjaks jooksvat N.K. it korteri koridoris, kuid olenemata sellest ei helistanud kiirabisse, vaid

varjas oma tegu, et hiljem J. Kolesnikovi süüdistada. Siinkohal leiab ringkonnakohus samaselt

maakohtuga, et S.S. , kellel polnud puutumust kannatanu tapmisega, ei omanud võimalust

kiirabisse helistamiseks, sest S.S. , pöördudes küsimusega toimunu kohta J. Kolesnikovi poole,

kaotas J. Kolesnikovi poolt näkku löömise tagajärjel teadvuse. Siinkohal välistavad

J. Kolesnikovi versiooni toimunu kohta S.S. i usaldusväärsed ütlused (kd III lk 28), mille

kohaselt ärkas S.S. üles ja tahtis minna WC-sse, aga siis nägi esikus lamavat meest ja kui ta

kööki läks J. Kolesnikovile ütlema, et mis viimane teinud on, siis J. Kolesnikov lõi teda ja S.S.

kaotas teadvuse ning tuli teadvusele alles Viljandi haiglas.

22.4. J. Kolesnikovi seob N.K. i tapmise toimepanemisega tõenduslikult ka haamri varrelt leitud

J. Kolesnikovi DNA (kd I lk 97 – 115). Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt S.S. i ütlustest

(kd III lk 29) tehtud järeldusega, et S.S. on haamrit kasutanud korteri remontimisel, J.

Kolesnikov ei ole haamrit korteri remontimisel kasutanud. Süüdistatava enda versioon, justkui

jäi haamer talle mingil ajal ette ning ta tõstis selle teise kohta, on ringkonnakohtu hinnangul

paljasõnaline väide, millega süüdistatav püüab ennast ilmselgelt distantseerida puutumusest

kuriteo toimepanemise vahendiga vahetult enne kannatanu tapmist. Samuti tõendavad J.

Kolesnikovi poolt haamri kasutamist N.K. i tapmisel kaudselt J. Kolesnikovi pükstel tuvastatud

mitmed verepritsmed nii suunaga ülevalt alla kui ka alt üles. Tulenevalt ekspertiisiaktis (kd I lk

82 – 96) toodud eksperdi arvamusest, tekkisid pükste säärtel olevad pritsmed viisil, kus pükse

kandnud isik oli kannatanule vigastuste tekitamise hetkel vahetus läheduses, näoga kannatanu

poole. Ringkonnakohus jagab ekspertiisiaktis toodud arvamuse seisukohta, et süüdistatava

tegevuse tagajärjel, kus süüdistatav seisis näoga kannatanu poole ning lõi kannatanut haamriga

peapiirkonda,

tekkisid

süüdistatava

heledatele

pükstele

ekspertiisiaktis

fikseeritud

veremäärdumised. Eeltoodu lükkab ringkonnakohtu hinnangul ümber varemnimetatud

kaitseväite, et antud pritsmed (suunaga nii ülevalt alla kui alt üles) tekkisid J. Kolesnikovi

pükstele N.K. i väidetava ninaverejooksu tagajärjel.

22.5. Ringkonnakohus, tutvudes majaelanike kohtuistungil antud ütlustega, leiab, et maakohus

ei ole lähtunud ainuüksi J. Kolesnikovi süüstavatest ütlustest, nagu leiab kaitsja, vaid maakohus

on hinnanud tunnistajate ütlusi kooskõlas asjas kogutud tõenditega, mis kinnitavad 07.11.2013

J. Kolesnikovi viibimist sündmuskohal XXX – X . Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtu

poolt tunnistajate L.N. (kd III lk 40) ja V.K. i (kd III lk 41) ütlustest tehtud järeldustega, mille

kohaselt kuulsid tunnistajad helisid (mütsud, tumedad mütsud, mütsakad), millest saab

järeldada XXX – X korteris asetleidnud jõulist vägivaldset tegevust kannatanu suhtes.

22.6. Kaitsja väide, mille kohaselt on tunnistaja M.K. ütlused ebausaldusväärsed ning tuleks

tõendikogumist välja jätta, on ringkonnakohtu hinnangul alusetu. Tunnistaja M.K. ütlustest (kd

III lk X ) nähtub ringkonnakohtu hinnangul üheselt, et J. Kolesnikov helistas talle ning ütles, et

tule minu juurde, et probleem on. Samuti vastas M.K. maakohtus prokuröri küsimusele, et J.

Kolesnikovi hääl tundus närviline. M.K. selgitas, et kui tema küsis J. Kolesnikovilt mis

probleem on, siis vastas J. Kolesnikov, et tule siia ja siis näed. M.K. selgitas, et ta küsis J.

Kolesnikovilt ka otse, et ega ta ei teinud seda (ega ta ei tapnud). Seejärel on M.K. vastanud

prokuröri küsimusele:“Tema nagu telefoni teel karjus, et jaa, ma tapsin inimese ja siis nagu tal

oli põhiline sõna fakk“. Ringkonnakohus, hinnates M.K. ütlusi kooskõlas teiste asjas kogutud

tõenditega leiab, et tunnistaja ütlustes ja süüdistatava poolt temale avaldatus puudub alus

kahelda. On ilmselge, et pärast kuriteo toimepanemist oli J. Kolesnikov emotsionaalselt

ärritunud. Siinkohal süüdistatava ütlused, mille kohaselt ta eesti keelt eriti hästi ei oska ning

võis segamini ajada sõnad tapnud ja tapetud, on ringkonnakohtu hinnangul otsitud kaitseväide,

mis on eespool ja maakohtus kogumis analüüsitud tõenditega kooskõlas täielikult ümber

lükatud.

22.7. Nähtuvalt kannatanute S.S. i (kd III lk 29), V.P. i (kd III lk 31, 32) ja H.L. i (kd III lk 33)

ütlustest muutus J. Kolesnikov alkoholi tarvitades ettearvamatuks (hakkab märatsema, hakkas

märatsema, läheb hulluks, ta ägestus, läks kurjaks). Arvestades kuriteo toimepanemise

olustikku, kus isikud olid hommikust saadik alkoholi tarvitanud, J. Kolesnikovi

alkoholitarvitamisega kaasnevaid iseloomumuutusi ning kannatanu N.K. il tuvastatud pea

piirkonna rohkete raiehaavade olemasolu, mis olid kantud vaieldamatult süüdistatava jõhkrast

agressiivsest käitumisest, leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsuses (otsuse lk 3 – 12)

analüüsitud tõenditest ning eespool toodud tõendite analüüsist nähtub üheselt, et J. Kolesnikov

on N.K. i tapmise toime pannud julmal viisil.

Kaitsja esitatud väide, mille kohaselt ei ole maakohus niivõrd jõhkra teo motiivi ja eesmärki

tuvastanud, mistõttu puudub kohtuotsuses põhjendus, sest keegi ei pane antud tegu toime

ainsagi motiivita, on siinkohal alusetu.

Asjaolu, et J. Kolesnikovi julma tapmisteo eesmärk või motiiv on tõsikindlalt teadmata (või

seda ei olegi), ei tähenda kriminaalmenetluslikku rikkumist. Tuvastatud on süüdistatava poolt

teo

toimepanemise

fakt.

Kohtupraktika

kinnitab

sageli

kuritegusid,

kus

ühise

alkoholitarvitamise tagajärjel ühe isiku tapmisega lõppenud sündmuses polegi võimalik

arvestatavat kuriteomotiivi usaldusväärselt tuvastada.

23. Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu poolt süüdistatava tahtluse vormi tuvastamisega,

mille kohaselt N.K. ile tekitatud vigastuste arv ja haamri kasutamine võimaldab järeldada J.

Kolesnikovi otsese tahtluse tappa N.K. .

Seega kaitseväited, millega püütakse J. Kolesnikovi distantseerida N.K. i tapmisest, jäävad

edutuks.

Süüdistatava J. Kolesnikovi käitumismustri puhul on vajalik välja tuua tema brutaalne tegevus

inimelu suhtes. Varasemalt toime pandud tapmisel lõi J. Kolesnikov korduvalt kannatanule

kiviga pähe. Arvestades asjaolu, et J. Kolesnikovi on ka eelnevalt tapmise toimepanemise eest

karistatud (Viljandi Maakohtu 12.06.1998 otsusega KrK § 101 p 2, 7, 8; KrK § 141, KrK § 141

lg 1 järgi vangistusega 15 aastat), on õige J. Kolesnikovi tegu kvalifitseerida tapmisena, mis on

toime pandud julmal viisil ja vähemalt teist korda.

II

24. Ringkonnakohtu hinnangul ei kummuta apellatsioonides toodud väited J. Kolesnikovi poolt

KarS § 199 lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemist.

24.1. J. Kolesnikovi väide, justkui oleks H.L. unustanud, et ta telefonid J. Kolesnikovile

laadijate otsimiseks andis, on ringkonnakohtu hinnangul asjakohatu ja ümber lükatud

kannatanu H.L. i ütlustega (kd III lk 33), mille kohaselt kannatanu avastas järgmisel päeval

peale J. Kolesnikovi külaskäiku, et ridikülist on kadunud 3 mobiiltelefoni. J. Kolesnikovi

selgitus, et tal endal on 2 mobiiltelefoni ning H.L. i põhimõtteliselt väärtusetute telefonide

varastamine ei oleks süüdistatavale kasulik olnud, on ringkonnakohtu hinnangul ümber lükatud

ka süüdistatava enda ütlustega (kd III lk 73). Nimelt on J. Kolesnikov andnud veel ütlusi, et

H.L. pakkus talle neid telefone panti selle eest, et J. Kolesnikov pidi oma dokumentide

taastamise eest tasuma (väidetavalt H.L. i poolt rahakoti varastamise tõttu) ning juhul, kui H.L.

raha ei leia, võib J. Kolesnikov antud telefonidega teha mida soovib. J. Kolesnikovi ütluste

kohaselt ta antud hetkel telefonide panti võtmisest nende väärtusetuse tõttu keeldus. Eeltoodule

tuginedes leiab ringkonnakohus, et J. Kolesnikov, jättes rääkimata H.L. i telefonidele võimalike

laadijate otsimisest, mõtles hiljem välja selgituse, kuidas seletada H.L. i telefonide leidmist

tema elukohast XXX – X . Asjaolu, et kannatanu V.P. on andnud ütlusi (kd III lk 31), et mingi

laadijate jutt (vaidlus) J. Kolesnikovi ja H.L. i vahel oli, ei lükka ümber kannatanu H.L. i ütlusi

telefonide varguse kohta ning asjaolu, et telefonid leiti J. Kolesnikovi elukohast XXX – X (kd

I lk 70 – 71). Ringkonnakohus kordab veelkord, et J. Kolesnikovi ütluste usaldusväärsuse

välistab süüdistatava enda ütluste ja versioonide muutmise erinevus telefonide tema kätte

sattumise osas - esmalt pantimise võimalus, mil laadijate otsimist J. Kolesnikov ei nimetanudki

ning hiljem hoopis selgitused laadijate otsimise osas, milleks oli justkui kannatanu H.L. i

nõusolek.

24.2. Vastupidiselt kaitsja väitele, mille kohaselt ei ole varguse toimepanemine J. Kolesnikovi

poolt tõendatud, leiab ringkonnakohus, et KarS § 199 lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo

toimepanemist J. Kolesnikovi poolt tõendavad eelkõige kannatanu H.L. i järjekindlad ütlused

(kd III lk 33 – 34) ning asitõendi protokoll (kd I lk 70 – 71), mille kohaselt leiti sündmuskoha

vaatluse käigus XXX – X korterist kolm H.L. ile kuuluvat mobiiltelefoni.

Eeltoodule tuginedes leiab ringkonnakohus nõustuvalt maakohtuga, et J. Kolesnikov, olles

karistatud Tartu Maakohtu 07.05.2013 otsusega varguste toimepanemise eest, varastades H.L.

i elukohast XXX , Viljandi 3 mobiiltelefoni koguväärtusega 75 eurot, pani toime KarS § 199 lg

2 p 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

III

25. Kehaliste väärkohtlemiste osas käsitleb ringkonnakohus esmalt 06.11.2013 kannatanu V.P.

i suhtes toimepandud episoodi ning seejärel 07.11.2013 kannatanu S.S. i suhtes toimepandud

episoodi.

25.1. J. Kolesnikovi apellatsiooni väide, mille kohaselt puudus tal igasugune motiiv V.P. i

ründamiseks ning soovi korral oleks J. Kolesnikov võinud lihtsalt V.P. ile kuuluva raha ära

võtta, on ringkonnakohtu hinnangul maakohtu otsusega analüüsivalt ümber lükatud.

Ringkonnakohus märgib, et J. Kolesnikovi apellatsioonis esitatud väited kuriteo

mittetoimepanemise osas on ennast õigustavad, alusetud ning maakohtu poolt kogumis uuritud

tõenditega ümber lükatud.

Nimelt on V.P. i suhtes ründe toimumine tõendatud V.P. i ütlustega maakohtus (kd III lk 31),

mille kohaselt lõi J. Kolesnikov teda noaga kaks korda kaela piirkonda, kannatanu H.L. i

ütlustega (kd III lk 33), mille kohaselt võttis J. Kolesnikov lauanoa ja lõi V.P. i kaks korda kaela

piirkonda, peale seda jooksis V.P. K.K. elamisest välja, tema riietus oli verine. Tunnistaja

M.K. ütluste (kd III lk X ) kohaselt soovis J. Kolesnikov V.P. i lüüa, hiljem nägi M.K. V.P. i

voodis pikali ja V.P. hoidis kõrist kinni. Ringkonnakohus leiab, et nii kannatanu kui

tunnistajate ütluste kohaselt lõi J. Kolesnikov V.P. i lauanoaga mitmel (vähemalt kahel) korral

kaela piirkonda. V.P. ile tekitatud vigastused on fikseeritud kohtueelses menetluses

ülekuulamise käigus koostatud fototabeliga (kd I lk 69), millelt on nähtav V.P. i kaelal paremal

pool asuv arm.

Kaitsja väide, justkui kinnitaks tunnistaja M.K. ütlused süüdistatava J. Kolesnikovi ütlusi, on

alusetu. M.K. ütlustest (kd III lk X ) nähtub üheselt, et V.P. oli voodis pikali ja hoidis kõrist

kinni. Eeltoodu ei kinnita ringkonnakohtu hinnangul kuidagi J. Kolesnikovi ütlusi, mille

kohaselt tema V.P. i ei rünnanud.

Ringkonnakohus leiab sarnaselt maakohtuga, et J. Kolesnikov, rünnates noaga V.P. i ning

tekitades kannatanu kaelale vigastusi, pani kehalise väärkohtlemise toime otsese tahtlusega,

sest tema tegevus oli eesmärgipärane ning suunatud kehavigastuse tekitamisele.

Eeltoodule tuginedes leiab ringkonnakohus, et 06.11.2013 kella 17-18 paiku, viibides Viljandi

linnas XXX H.L. i elukohas, lõi ja lõikas J. Kolesnikov tekkinud sõnavahetuse käigus

lauanoaga triibud V.P. i kaelale, millega tekitas V.P. ile valu ja tervisekahjustuse, s.o haavad

kaelal.

25.2. Kannatanu S.S. i suhtes 07.11.2013 toime pandud kehalise väärkohtlemise episoodiga

seonduvat käsitles ringkonnakohus eelnevalt juba J. Kolesnikovile KarS § 114 p-de 1 ja 4 alusel

esitatud süüdistuse juures.

Siiski rõhutab ringkonnakohus veelkord, et S.S. i kehaline väärkohtlemine on leidnud

tõendamist eelkõige kannatanu S.S. i enda sellekohaste usaldusväärsete ütlustega (kd III lk 28),

millest nähtuvalt ärkas kannatanu üles ja tahtis WC-sse minna, aga siis nägi esikus lamavat

meest ja kui S.S. kööki läks J. Kolesnikovile ütlema, et mis sa tegid, siis lõi J. Kolesnikov S.S.

i ja S.S. kaotas teadvuse ja järgnevalt tuli S.S. teadvusele alles Viljandi haiglas. Samuti nähtub

sündmuskohal tehtud kahest fotost (kd I lk 43) kannatanule tekitatud tervisekahjustuste

paiknemine parema silma piirkonnas, mis on fikseeritud ka SA Tartu Ülikooli Kliinikumi

epikriisiga (kd I lk 68). Ringkonnakohtu hinnangul on J. Kolesnikovi kaitseväide, mille

kohaselt on süüdistatav paremakäeline ja seetõttu vigastuste tekitamine kannatanu paremale

näopoolele tema poolt välistatud, kannatanu S.S. i ütlustega ümber lükatud. Samuti märgib

ringkonnakohus, et kindlasti on paremakäelisel isikul võimalik kannatanut rünnata isikute

vastastikuses asendis ka selliselt, et löök tabaks kannatanu paremat näopoolt.

Veel välistab süüdistatava hinnangul tema poolt teo toimepanemise asjaolu, et S.S. i ütluste

kohaselt kaotas ta teadvuse köögis, kuid sündmuskoha fotodelt nähtuvalt leiti S.S. diivanilt.

Ringkonnakohus leiab, et kannatanu S.S. i asukoht kehavigastuse tekitamise momendil ja

hiljem sündmuskoha fikseerimisel ei oma kehalise väärkohtlemise episoodi toimumise osas

määravat kaalu, sest teadvuse kaotanud kannatanu asukohta võis süüdistatav hiljem muuta,

samuti võis kannatanu ise oma esmasest ründejärgsest asukohast edasi liikuda (istungil on

kannatanu ka ise möönnud, et seda, kuidas ta diivani peale sai, seda ta ei tea).

Tagajärjetuks jääb ka kaitsja apellatsioonis esitatud väide, justkui ei saa kannatanu ütlusi tema

joobe tõttu usaldusväärseks pidada. Samuti leiab kaitsja, et J. Kolesnikov ei saanud kannatanule

sellises mahus kehavigastusi tekitada, sest süüdistatava enda kätele ei tekkinud vähimatki

paistetust. J. Kolesnikovi poolt S.S. i kehalist väärkohtlemist eitavad ütlused on ringkonnakohtu

hinnangul ümber lükatud kannatanu ütluste ning asjas kogutud dokumentaalsete tõenditega. On

ilmselge, et S.S. i küsimusele N.K. i tapmise asjaolude kohta vastas joobes ning agressiivselt

meelestatud J. Kolesnikov uuritavas käitumissituatsioonis S.S. i suhtes vägivallaga.

Ringkonnakohus rõhutab siinkohal ka maakohtu seisukohta, mille kohaselt S.S. i alkoholijoove

iseenesest ei välista tema ütluste usaldusväärsust. Samuti on maakohus õigesti leidnud, et asjas

uuritud tõendid ei kinnita kaitsja väidet, et S.S. ile tekitatud kehavigastusi ei ole võimalik

rusikaga tekitada.

Arvestades eeltoodut ja maakohtus uuritud tõendeid, leiab ringkonnakohus, et 07.11.2013,

viibides Viljandi linnas XXX – X lõi J. Kolesnikov S.S. i näkku, tekitades S.S. ile valu ja

tervisekahjustuse, s.o sarnaluumurru. Tuvastatud on ka J. Kolesnikovi tahtlus S.S. i suhtes

kehalise väärkohtlemise toimepanemise osas – arvestades tervisekahjustuse paiknemist ning

sündmuskohal S.S. ist tehtud fotodelt nähtuvat vigastust, leiab ringkonnakohus samaselt

maakohtuga, et J. Kolesnikov pani kehalise väärkohtlemise toime otsese tahtlusega. Eeltoodut

ilmestab ka asjaolu, et J. Kolesnikovi tegevus oli reaktsiooniks S.S. i küsimusele kannatanu

N.K. iga toimunu kohta.

26. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et J. Kolesnikovi poolt toimepandud teod vastavad

KarS § 121 ettenähtud kehalise väärkohtlemise kuriteokoosseisule.

IV

27. Kaitsja leidis, et jälitustoimingu läbiviimine oli ebaseaduslik. Kohus andis loa kuriteo

matkimiseks ja telefoni arestimajja viimiseks, kuid samal ajal kehtisid süüdistatava

J. Kolesnikov suhtes prokuröri kehtestatud lisapiirangud. Eeltoodud kahe akti üheaegne

kehtimine ei ole kaitsja hinnangul õiguslikult võimalik.

Ringkonnakohus leiab, et kaitsja esitatud seisukoht jälitustoimingu ebaseaduslikkuse osas pole

asjakohane. Ringkonnakohtu hinnangul asjaolu, et prokuröri poolt olid süüdistatava suhtes

kehtestatud lisapiirangud (suhtlemispiirang, et isik ei saaks mõjutada vabaduses viibivaid

isikulisi tõendiallikaid, lasta hävitada olulist tõendusteavet jne.) ning teisalt andis kohus loa

kuriteo matkimiseks ning telefoni arestimajja viimiseks (jälitustegevus), teineteist õiguslikult

ei välista. Jälitustoimingu läbiviimine teenis tõendite kogumise eesmärki. Asjaolu, et

süüdistatav, olles ise allutatud lisapiirangutele, otsustas kuriteo matkimise teel arestimajja

toimetatud mobiiltelefoni kasutada, ei muuda jälitustoimingu läbiviimist ebaseaduslikuks.

Ringkonnakohus viitab maakohtu kohtuistungi 13.10.2014 protokollile (kd III lk 61), kus

kaitsja on maakohtult taotlenud loa taotlemise, andmise ja jälitustoimingu tegemise

seaduslikkuse suhtes seisukohta. Maakohus avaldas 14.10.2014 kohtuistungil (kd III lk 64), et

on jälitustoimikuga tutvunud ning mingeid rikkumisi ei tuvastatud. Maakohus lisas, et prokuröri

taotlus oli esitatud kuupäevaliselt ning jälitustoimingu teostamise luba oli samuti antud

kuupäevaliselt.

Ringkonnakohus, tuginedes Riigikohtu praktikale, mille kohaselt kohtumenetluse poole

taotlusega kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust kaasneb kohtu kohustus veenduda eeskätt

jälitustoimingu lubatavuse eelduseks oleva kohtu või prokuratuuri loa olemasolus ning selles,

et tõendina kasutatav teave on saadud just lubatud toimingute käigus ja loas märgitud

ajavahemikul (vt RKKKo nr 3-1-1-63-08), leiab, et maakohus on jälitustoimikuga korrektselt

tutvunud ning järeldanud, et rikkumisi jälitustoiminguks loa andmisel (oli olemas prokuratuuri

taotlus ning kohtu luba jälitustoimingu läbiviimiseks) ning jälitustoimingu läbiviimisel (ajaline

kehtivus) ei esinenud. Käesoleval juhul ringkonnakohus jälitustoimingu läbiviimises olukorras,

kui süüdistatavale on kehtestatud lisapiirangud, rikkumist ei tuvastanud. Jälitustoimingut on

J. Kolesnikovi suhtes toimetatud vastavalt kohtu loa alusel ja loa tingimusi järgides.

V

28. Süüdistatavale mõistetud liitkaristuse osas märgib ringkonnakohus esmalt, et maakohus on

seadusest tulenevalt järginud karistuse mõistmise üldpõhimõtteid KarS § 56 sätete järgi.

J. Kolesnikovi kaitsja taotleb esmalt süüdistatava õigeksmõistmist KarS §-de 114 p 1 ja 4, § 121

ja § 199 lg 2 p 9 järgi esitatud süüdistuses. Alternatiivselt taotleb kaitsja J. Kolesnikovi karistuse

kergendamist.

28.1. Kuna ringkonnakohus J. Kolesnikovi süüdimõistmise ning karistamise motiividega

KarS § 114 p 1 ja 4, § 121 ja § 199 lg 2 p 9 järgi nõustub, ei kuulu kaalumisele ka

J. Kolesnikovile mõistetud liitkaristuse tühistamine. Ringkonnakohus leiab, et tõendamist on

leidnud J. Kolesnikovi poolt talle süüdistuses esitatud kuritegude toimepanek.

28.2. Samuti leiab ringkonnakohus, et J. Kolesnikovile KarS §-de 114 p 1 ja 4, § 121 ja § 199

lg 2 p 9 järgi toimepandud kuritegude eest KarS § 64 alusel mõistetud liitkaristus 18 aastat

vangistust kergendamisele ei kuulu.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus samuti õigesti mõistnud KarS § 121 ja § 199 lg 2 p 9

sätestatud kuritegude eest J. Kolesnikovile reaalse vangistuse. J. Kolesnikovi poolt nimetatud

kuritegude korduv toimepanemine näitab, et isikut ei ole võimalik alternatiivsete karistuste

kohaldamisega õiguskuulekale teele juhtida ning vangistusest kergemaliigiliste karistustega ei

ole antud isiku puhul kindlasti võimalik karistuseesmärke täita.

Samuti ei anna alust isiku karistuse vähendamiseks KarS § 114 p-de 1 ja 4 järgi toimepandud

kuriteo asjaolud. J. Kolesnikov on N.K. i tapmisel täitnud kuriteokoosseisu kaks erinevat

kvalifitseerivat tunnust – ta pani tapmise toime julmal viisil ja vähemalt teist korda, mistõttu on

maakohus õigesti tuvastanud, et J. Kolesnikovi süü on keskmisest oluliselt suurem. Süü suuruse

juures on maakohus õigesti tuvastanud ka süüdistatava käitumise, millega isik püüdis enda

vastutust vähendada, kuriteo jälgi varjata ning kuriteo toimepanemist ei kahetsenud. Eeltoodule

tuginedes on J. Kolesnikovile sanktsiooni keskmisest suuremas määras vangistuse mõistmine

igati põhjendatud.

VI

29. Süüdistatava J. Kolesnikovi kaitsja vandeadvokaat A. Sirendi esitas ringkonnakohtule

taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu

otsusega tutvumiseks 1,5 tundi, apellatsiooniseisukohtade kooskõlastamiseks J. Kolesnikoviga

1 tund ja apellatsiooni koostamiseks 4 tundi (kokku 6,5 tundi), mille eest taotleb ta kaitsjatasu

624 eurot (sh käibemaks 104 eurot). Ringkonnakohus leiab, et kaitsjatasu suurus on

põhjendatud ja rahuldab taotluse.

Tulenevalt KrMS § 185 lg 2 ls-st 1 jääb menetluskulu J. Kolesnikovi enda kanda, kuna

apellatsioon jäi rahuldamata.

VII

30. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu

04. novembri 2014 otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata.

Tiit Lõhmus

Paavo Randma

Maarika Kuusk

/allkirjastatud digitaalselt/