3-15-428/7 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 20.02.2015, Tallinn Haldusasja number 3-15-428 Haldusasi Politseija Piirivalveameti taotlus Z.L.’i kinnipidamiskeskusesse paigutamise loa saamiseks Menetlusosalised Taotluse esitaja – Politseija Piirivalveamet, esindaja Marika Kasak Isik, kelle suhtes taotletakse haldustoiminguks loa andmist

– Z.L. (endine Z. G.) Kohtuistungi toimumise aeg 20.02.2015, Tallinnas Resolutsioon Anda luba Z.L.’i paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 20.04.2015 (k.a). Edasikaebamise kord Määrusele võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates. ASJAOLUD

1. 19.02.2015 esitas Politseija Piirivalveamet (PPA) Tallinna Halduskohtule taotluse Z.L.’i kinnipidamiskeskusesse paigutamise loa saamiseks. Taotluse kohaselt 18.02.2015 kell 13:40 kontrollisid Politseija Piirivalveameti (edaspidi PPA) Põhja prefektuuri piirivalvebüroo Tallinna kordoni ametnikud Tallinna Vanasadama D-terminaalis profileerimise käigus Gruusia kodanikku, Z.L.i, sündinud xx xx xxxx, Gruusias. Isik esitas kontrolliks isikut tõendava dokumendina Gruusia kodaniku passi nr xxxxxxx kehtivusega 23.12.2014-23.12.2024, milles oli Hollandi Kuningriigi ametivõimude poolt Tbilisis 16.01.2015 väljastatud ühekordne 30-päevane Schengeni viisa perioodiks 24.01.2015 kuni 10.03.2015. Isiku passi andmetel sisenes ta Schengeni viisaruumi Ungaris asuva Ferihegy piiripunkti kaudu 08.02.2015. Kuna Tallinna kordoni ametnikul tekkis kahtlus, et isik võib Eestis viibida ebaseaduslikult, teostati isiku suhtes päring läbi Sirene büroo Rootsi Kuningriiki. Päringu tulemusena selgus, et isik on vahetanud perekonnanime, eelnevalt oli tegemist Z. G. ja Rootsi Kuningriik on isiku suhtes kehtestanud SIS II määruse artikkel 24 alusel sissesõidukeelu Schengeni viisaruumi (kolmanda riigi kodanikud, kellel keelatakse Schengeni alale siseneda või seal viibida) 26.07.2012-26.07.2015. Samuti on Z. G. suhtes kohaldanud sissesõidukeelu SIS II määruse artikkel 24 alusel Leedu Vabariik perioodiks 28.11.2013-22.11.2016. Z.L. on 09.12.2014 esitanud Eesti Vabariigile ühekordse lühiajalise viisataotluse nr 2014/647/1685 sugulaste või sõprade külastamiseks, millele 12.12.2014 on koostatud keelduv otsus. Z.L.i sõnul saabus ta Eestisse 09.02.2015 laevaga Helsingist ja soovis nüüd reisida Rootsi Kuningriiki, sest isiku sõnul olevat Rootsist lihtsam lennukiga Gruusiasse lennata. Kuna Z.L.ile on kohaldatud Schengeni viisaruumi sisenemise keeld, siis tühistas PPA 18.02.2015 isiku Hollandi Kuningriigi poolt väljastatud Schengeni viisa ja isik peeti 48 tunniks kinni Väljasõidukohustuseja sissesõidukeelu seaduse § 15 lg 1, § 15 lg 3, § 19 lg 1, § 15 lg 2 p 1 alusel ja toimetati kinnipidamiseks PPA Kinnipidamiskeskusesse.

Riigipiiri seaduse § 111 lg 3 kohaselt peab Riigipiiri ületaval kolmanda riigi kodanikul olema kehtiv välisriigi või rahvusvahelise organisatsiooni reisidokument, Eesti Vabariigi poolt antud välismaalase reisidokument või tagasipöördumise luba, kuhu on kantud viisa andmed, või esitab ta kontrollimisel lisaks reisidokumendile elamisluba tõendava dokumendi, kui Euroopa Liidu õigusakt, välisleping või seadus ei sätesta teisiti.

Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 1 lg 1 kohaselt sätestab VSS välismaalasele Eestist väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu kohaldamise alused ja korra ning välismaalase Eestist läbisõidu korra. Vastavalt VSS § 2 lg 1 peab välismaalasel Eestis viibimiseks olema seaduslik alus. Välismaalasel on keelatud viibida Eestis seadusliku aluseta. PPA lähtub oma tegevuses kehtivast seadusest, arvestades sealjuures õiguse põhiprintsiipe ning tavasid. Riik peab omama kontrolli riigis ebaseaduslikult viibivate ja väljasaatmisele kuuluvate isikute üle. Välismaalaste seaduse (VMS) § 43 lg

1 kohaselt peab välismaalasel Eestisse saabumiseks ja Eestis ajutiseks viibimiseks olema seaduslik alus

Z.L.il puudub käesoleval ajal Eesti Vabariigis viibimiseks seaduslik alus, isik ei oma kehtivat Schengeni viisat ega elamisluba. Isik on ülekuulamise käigus andnud ütluseid, et Eestis elab tema abikaasa S. L., s. xx xx xxxx, kes on Eesti Vabariigi kodanik. Rahvastikuregistris on S. L. perekonnaseis vallaline ja puudub märge isiku abiellumise kohta Z.L.iga.

PPA on menetluse käigus antud asjaolu põhjalikult kaalutlenud ja arvesse võtnud võimalikku riivet isiku perekonnaelule. Seadusevastasest käitumisest ei peaks välismaalane saama tuletada endale täiendavaid õigusi, kuivõrd sellisel juhul on rikutud õiguskindluse printsiip. Selline olukord ei saa olla kooskõlas ka avaliku huviga. Arvestades, et riigis ebaseaduslik viibimine on keelatud ja karistatav rahatrahvi või arestiga, samuti seda, kui koormavaid haldusakte (ettekirjutused lahkumiseks) ja intensiivseid sunnivahendeid (kinnipidamine, väljasaatmine) rakendatakse ebaseadusliku viibimise lõpetamiseks, on ilmselge, et tegemist on olulise avaliku huviga. Kohtud on leidnud, et isiku füüsilise vabaduse õigusele ja huvile, et tema eraja perekonnaellu ei sekkutaks, vastandub avalik huvi. Üldjuhul ei ole välismaalasel subjektiivset õigust elada ja viibida just nimelt Eesti Vabariigi territooriumil. Z.L.i suhtes on PPAl põhjendatud kahtlus (ülekuulamisel kinnitas isik, et ei soovi Eestist lahkuda), et isik hakkab kõrvale hoidma väljasaatmismenetlusest, ei ole huvitatud tagasipöördumisest kodakondsusjärgsesse riiki ega enda seadustamisest Eesti Vabariigis. Ülaltoodust tulenevalt on PPA seisukohal, et isik ohustab oma seaduserikkumisega Eesti Vabariigi julgeolekut ja avalikku korda ja tema suhtes ei saa kohaldada vabatahtliku lahkumistähtajaga ettekirjutust. Samuti ei ole asjaolusid hinnates tema suhtes võimalik rakendada seadustamisettekirjutust, vastavalt VSS § 9 lg 1, tehakse ettekirjutus kohustusega taotleda kehtestatud korras elamisluba Eestis viibimise seadustamiseks Eestis viibimisaluseta viibivale välismaalasele, kes on eesti rahvusest või kes on asunud Eestisse elama enne 1990. aasta 1. juulit ega ole siit lahkunud elama mõnda teise riiki ning kelle jätkuv Eestis viibimine ei kahjusta Eesti riigi huve.

PPA menetluspraktika näeb ette, et välismaalane, kes taotleb esmakordset elamisluba Eesti Vabariigis, esitab taotluse välisriigis, kui ei esine erakorralisi asjaolusid (terviseseisund, kõrge vanus või oht elule või väärkohtlemisele välisriigis), mis tingiksid erandkorras elamisloa taotlemise siseriigis.

Riik ei ole kohustatud aktsepteerima välismaalase elukohariigi valikut, mistõttu välismaalase perekonnaelu elamine ei pea vältimatult teostuma Eesti territooriumil. Riigi iseseisvate õiguste hulka kuulub otsustusõigus, kas välismaalasele elamisluba anda, rikkumata seejuures Põhiseadusega tagatud igaühe õigusi, eelkõige perekonnaelu puutumatust. Riik on kohustatud tagama välismaalase õiguse elada Eestis täisväärtuslikku perekonnaelu, kuid see õigus ei ole piiramatu.

Rahvusvahelise õiguse põhimõtete kohaselt on igal riigil õigus otsustada välismaalaste riiki sisenemine, nende sealviibimine ja riigist väljasaatmine. ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni artikli 12 ja 13 tähtsamaid põhimõtteid on see, et isik peab riigis viibima seaduslikult. Isikul ei ole õigust vabalt sõita teise riiki ning jääda sinna ebaseaduslikult elama.

PPA koostas Z.L.ile 18.02.2015, Eestis seadusliku aluseta viibiva ja viibinud välismaalase arvestuskaarti nr 1031312513, isiku kinnipidamise protokolli väljasõidukohustuseja sissesõidukeeluseaduse (edaspidi VSS) § 15 lg 1, § 15 lg 3, § 15 lg 2 p 1 ja § 19 lg 1 alusel, ettekirjutuse Eestist lahkumiseks (koheselt sundtäidetav) nr 1031096314 VSS § 11 lg 1, § 7’2 lg

2 p 1 (esineb välismaalase põgenemise oht), § 7’2 lg 2 alusel Eestist lahkumiseks koheselt, kuid mitte hiljem kui 18.02.2015. Ettekirjutus kuulus sundtäitmisele 18.02.2015.

Lähtudes eeltoodust peab Politseija Piirivalveamet vajalikuks väljasaatmise täideviimiseks isiku paigutamist PPA Kinnipidamiskeskusesse.

PPA Kinnipidamiskeskusesse paigutamine ei ole isiku karistamine, vaid haldussunni vahend, mille eesmärgiks on kehtiva haldusakti täitmise tagamine.

VSS § 23 lg 1 alusel isiku paigutamine PPA kinnipidamiskeskusesse on haldusmenetluse korras kohaldatav abinõu, mida rakendatakse Eestis ebaseaduslikult viibiva isiku suhtes, keda pole olnud võimalik VSS § 18 lg 1 sätestatud tähtaja jooksul riigist välja saata.

Arvestades eeltoodut ja asjaolu, et täiendavate päringute tegemine isikuga seotud asjaolude kontrollimiseks, Gruusia ametivõimudega tagasivõtu kooskõlastamine, reisiplaani koostamine ja sõidupileti broneerimine võtab aega, siis ei ole väljasaatmist 48 tunni jooksul võimalik lõpule viia, millega seoses palume vastavalt VSS § 23 paigutada PPA Kinnipidamiskeskusesse kuni tema väljasaatmiseni Eesti Vabariigist.

2. Kohtuistungil jäi PPA oma taotluse juurde.

3. Kohtuistungil vaidles Z.L. PPA taotlusele vastu, kinnitas, et ta on valmis ise ostma lennupileti ja soovib viibida abikaasa juures Tallinnas kuni lahkumiseni ning on valmis alluma võimalikele kontrollmeetmetele. Samuti seletas ta, et Rootsis ei mõistetud teda süüdi, vaid vabastati ning kompenseeriti kinnipidamine. Rootsi suundumise kavatsuse suhtes selgitas ta, et ta soovis tegelikult sealt edasi minna sõprade juurde Hollandisse ja Prantsusmaale, et viia sealt Gruusiasse sõprade auto ja sel viisil koju jõuda. Leedu sissesõidukeelu suhtes selgitas ta, et oli seal ebaseaduslikult ja lahkus riigist pärast vastava ettekirjutuse saamist vabatahtlikult.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Kohus leiab, et Politseija Piirivalveameti taotlus Z.L.i kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks on VSS § 2 lõike 1, § 14 lõike 1 ja § 23 lõike 1 alusel põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. VSS § 2 lg 1 kohaselt peab välismaalasel Eestis viibimiseks olema seaduslik alus ning välismaalase Eestis viibimine ilma seadusliku aluseta on keelatud. Z.L.il puuduvad välismaalaste seaduse §-s

43 sätestatud seaduslikud alused Eesti Vabariigis viibimiseks. VSS § 14 lõike 1 kohaselt saadetakse välismaalane Eestist välja lahkumisettekirjutuse sundtäitmise tähtaja saabumisel.

PPA tegi Z.L. 18.02.2015 ettekirjutuse nr 1031096314 Eestist lahkumiseks ning ettekirjutus on vastavalt VSS § 72 lg 2 p-ile 1 koheselt sundtäidetav. VSS § 72 lg 2 p 1 kohaselt lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja võib jätta määramata ja lahkumisettekirjutuse kohe sundtäita, kui esineb välismaalase põgenemise oht. Seega kuulub Z.L. Eesti Vabariigist väljasaatmisele.

Samas ei ole Z.L.i kohene väljasaatmine võimalik, kuna väljasaatmisega seonduvad muud toimingud (päringute tegemine isikuga seotud asjaolude kontrollimiseks, Gruusia ametivõimudega tagasivõtu kooskõlastamine, reisiplaani koostamine ja sõidupileti broneerimine) võtavad aega.

VSS § 23 lg 1 sätestab, et kui väljasaadetavat on vaja käesoleva seaduse § 15 lõikes 2 sätestatud alusel ja lõikes 1 nimetatud põhimõtteid arvestades kinni pidada kauem kui 48 tundi, taotleb Politseija Piirivalveamet või Kaitsepolitseiamet halduskohtult loa väljasaadetava kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks.

5. Kinnipidamiskeskusesse paigutamise loa andmisest tuleks keelduda, kui isiku väljasaatmine näib perspektiivitu või kui väljasaatmise perspektiiv on küll olemas, kuid kinnipidamiskeskuses kinnipidamine on muudel põhjustel ebaproportsionaalne sekkumine põhiseaduse § 20 lg 2 p-ga 6 kaitstud vabaduspõhiõigusesse. Käesoleval juhul selliseid põhjusi ei esine. Z.L.il ei ole õigust Eestis viibida. Kohtutoimikust puuduvad dokumendid, mis annaksid alust arvata, et isiku väljasaatmine Eesti Vabariigist oleks perspektiivitu. Kohus nõustub PPA taotluse põhjendustega ja seisukohaga, et isiku kinnipidamiskeskusesse mittepaigutamine võib oluliselt raskendada tema väljasaatmist, kuna isiku varasem käitumine – ebaseaduslik viibimine mitmes Schengeni viisaruumi riigis, teadlik ebaseaduslik sisenemine Eesti Vabariiki peale viisataotluse rahuldamata jätmist, nime vahetamine väidetava abiellumise käigus võimaliku eesmärgiga vältida temale varasemalt kehtestatud Schengeni viisaruumi sisenemise keeldu ja soov liikuda Schengeni viisaruumis sh jõuda Rootsi, kes on algselt vastava sissesõidukeelu Schengeni viisaruumi perioodiks 26.07.2012-26.07.2015 kehtestanud ja sealt edasi vastavalt kohtuistungil avaldatule Hollandisse ja ka Prantsusmaale, et sõita sõprade autoga Gruusiasse näitab, et teda ei saa pidada seaduskuulekaks isikuks. Eeltoodu suhtes on isik andnud ka vastukäivaid ütlusi, sest esialgu väitis ta kinnipidamisel, et soovis minna Rootsi, kuna sealt on odavam koju sõita. Kohtuistungil väitis ta aga, et tegelikult oli tema eesmärgiks liikuda Rootsist edasi. See seab samuti kahtluse alla, et tema tegelikuks eesmärgiks oli tulla Eestisse väidetava abikaasa juurde, sest sellisel juhul ei oleks ta ilmselt pärast võrdlemisi lühikest - 9 päeva kestnud Eestis olekut – pidanud edasi liikuma teistesse Euroopa riikidesse. Eeltoodu näitab, et isik ei ole olnud seaduskuulekas, on teadlikult tegutsenud Schengeni viisaruumi ebaseaduslikuks sisenemise ja seal liikumise eesmärgil, tema eesmärk ei ole viibida Eestis pikaajaliselt abikaasa juures ja ta võib hakata väljasaatmismenetlusest, vaatamata kohtuistungil esitatud vastupidistele väidetele, kõrvale hoiduma – see tähendab, et esineb põgenemise oht. Seega võib isiku vabastamine saada takistuseks väljasaatmismenetluse läbiviimisel.

6. Eeltoodu tõttu annab kohus loa paigutada Z.L. PPA kinnipidamiskeskusesse kuni tema väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks, s.o mitte kauem kui 20.04.2015 (k.a).

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv Kohtunik