3-14-56/33 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Tiina Pappel, Maili Lokk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja

koht

20. veebruar 2015, Tartu

Haldusasja number

3-14-56

Haldusasi

Aleksei Maksimovi kaebus Tartu Vangla poolt

eraldihoidmise printsiibi rikkumisega põhjustatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 07.05.2014. a otsus

Menetluse alus

ringkonnakohtus

Aleksei Maksimovi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Aleksei Maksimov

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata kaebaja taotlused ringkonnakohtus tunnistajate

ülekuulamiseks ja selle tarbeks kohtuistungi korraldamiseks.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 7. mai 2014. a

otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 20.02.2015, arvates (HKMS § 212

lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus

menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja

§ 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav A. Maksimov esitas 12.11.2013 Tartu Vanglale taotluse 2 190 000

euro suuruse kahjuhüvitise saamiseks selle eest, et vangla rikkus väidetavalt

vangistusseaduse (VangS) § 12 lg 1 p-s 4 sätestatud eraldihoidmise printsiipi.

2. Tartu Vangla jättis 13.01.2014. a otsusega A. Maksimovi taotluse läbi vaatamata

osas, mis puudutas tema kinnipidamist enne 12.11.2010 ning rahuldamata osas, mis

puudutas tema kinnipidamist alates 12.11.2010.

3. A. Maksimov esitas 16.01.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vanglalt

kahjuhüvitise väljamõistmiseks VangS § 12 lg 1 p 4 rikkumise eest.

Kaebuse ja 23.02.2014. a täienduse kohaselt rikkus Tartu Vangla kaebaja õigusi

sellega, et viis tema kui endise politseiametniku 03.08.2012 erisektsioonist S7, kus

kandsid karistust endised riigiametnikud, üle üldsektsiooni S8. Kaebaja nõuab 1000

eurot iga üldsektsioonis viibitud päeva eest. Rikutud on VangS § 41, s.o

inimväärikuse austamise ja õiguste järgimise kohustust. 05.03.2014 esitatud

täienduses taotles kaebaja kolme temaga sarnases olukorras oleva tunnistaja

ärakuulamist, kes kõik arvavad, et endistel ohvitseridel ja ametnikel pole vaja

narkomaanide ja röövlitega tutvust pidada. Vangla ei suuda tagada endiste ametnike

julgeolekut, hoides neid koos kriminaalidega.

09.04.2014 toimunud istungil täpsustas kaebaja, et kaebus hõlmab perioodi

03.08.2012-20.02.2014 ning kahjunõude summaks on 54 000 eurot. Kaebaja leidis,

et igal hetkel võib tekkida konflikt ning VangS § 12 lg 1 p 4 ongi mõeldud konfliktide

ennetamiseks.

4. Tartu Halduskohus jättis 07.05.2014. a otsusega kaebuse rahuldamata.

Otsuse kohaselt on vangla kaebaja hinnangul alandanud tema inimväärikust.

Kaebaja on endine politseiametnik. VangS § 12 lg 1 p 4 näeb ette, et vanglas

hoitakse eraldi isikuid, keda nende endise ametialase tegevus tõttu ähvardab

kättemaksuoht. Isikute eraldihoidmist korraldatakse julgeolekuinformatsioonist

lähtuvalt ning iga üksikjuhtumit analüüsides. Vastustaja senise praktika kohaselt on

endisi ametnikke koos muude vähemohtlike kinnipeetavatega paigutatud S7

osakonda, käesoleval ajal nii S7 kui S8 osakonda. Seega ka varasemalt viibisid

endised ametnikud ühes osakonnas koos tavakinnipeetavatega. Kui varasemalt

viibisid endised ametnikud ühes osakonnas, siis nüüd kahes (S7 ja S8) ning seega ei

saa väita, et vastustaja ei ole alates 03.08.2012 kaebaja suhtes üldse eraldihoidmise

printsiipi kohaldanud. Tartu Vanglas ei ole osakonda, kuhu oleks paigutatud ainult

endised ametnikud ning VangS § 12 lg 1 p 4 seda ka ei nõua. Eraldihoidmise

printsiibil ei ole iseseisvat eesmärki, vaid see on üks vahend julgeoleku tagamiseks.

Selle printsiibi rakendamine ei tähenda isiku paigutamist kindlasse osakonda, vaid

isiku paigutamist vanglas viisil, mis välistab kättemaksuohu. Vanglas ei ole A.

Maksimovi julgeolekule ohtu täheldatud ning ka kaebaja ise ei oska ühtegi teda

ohustavat isikut nimetada. Endise ametialase tegevuse tõttu ohustatud isikute

väärkohtlemisena ei saa võtta pelgalt asjaolu, et isikuid hoitakse koos n.ö

tavakinnipeetavatega või et neil on endal abstraktne hirm väärkohtlemise ees.

Vastustaja ei ole kaebajat 03.08.2012 S7 sektsioonist S8 sektsiooni üle viimisega

rikkunud VangS § 12 lg 1 p-i 4, vangla tegevus ei olnud õigusvastane ning kaebus

jääb seetõttu rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. A. Maksimov palub 14.05.2014. a apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse

tühistada.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei nõustu kaebaja halduskohtu otsusega, kuna

tunnistajaid ei kuulatud ära, ning ta taotles samade tunnistajate (V. Vesingi, A. Minin,

V. Issakov) ärakuulamist ka ringkonnakohtus. Vangla ja kohus asuvad ühes

Justiitsministeeriumi süsteemis ja ka kohus ei järgi seadust. Riigiametniku viibimine

üldsektsioonis on reaalne oht. Kui kaebaja Tartu Vanglasse toodi, ütlesid

operatiivosakonna töötajad, et ta viibib karistusaja lõpuni sektsioonis S7, kuid vangla

murdis sõna ja rikkus VangS § 12 lg 1 p-i 4.

6. Tartu Vangla palub oma 18.06.2014. a vastuses apellatsioonkaebuse

rahuldamata jätta.

Vastuse kohaselt nõustub vastustaja halduskohtu otsusega ning jääb enda

varasemate seisukohtade juurde. Vastustaja märkis, et tähtsust ei oma

apellatsioonkaebuses esitatud väited kinnipeetavate regioonide järgi

regionaalvanglates hoidmise, kodust kaugel karistuse kandmise ning lähedaste

mugavusele kohtumistele tulemise kohta. Mittevaralise kahju hüvitamiseks ei piisa

ainult väitest, et haldusorgani tegevus on õigusvastane.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus märgib esmalt, et ei pea käesolevas asjas vajalikuks kuulata

üle kaebaja poolt nimetatud tunnistajaid (V. Vesingi, A. Minin, V. Issakov) ega

korraldada selleks kohtuistungit, mistõttu jätab kohus kaebaja sellekohased taotlused

rahuldamata. HKMS § 131 lg 1 p 2 kohaselt võib kohus asja läbi vaadata kirjalikus

menetluses, kui kohtu hinnangul on asja lahendamiseks olulised asjaolud võimalik

välja selgitada kohtuistungit korraldamata ning menetlusosalistel puudub ilmselgelt

põhjus kohtuistungi korraldamist nõuda, arvestades kaalul olevaid õigushüvesid ja

vaidluse iseloomu, sealhulgas kui menetlusosaliste vahel on vaidluse all üksnes

õigusküsimused. Tulenevalt HKMS § 62 lg-st 2 võtab kohus vastu ainult sellise tõendi

ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist

tõendit, millel on asjas tähtsust. Sama sätte teise lause kohaselt ei ole tõendil asjas

tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu

hinnangul juba piisavalt tõendatud.

Antud vaidluse asjaoludest tulenevalt puudub käesoleval juhul vajadus saada

täiendavaid selgitusi kaebaja poolt nimetatud tunnistajatelt. Kaebajal on olnud endal

võimalus kirjeldada kohtule kahju hüvitamise nõude aluseks olevaid asjaolusid. Mõne

teise kinnipeetava subjektiivne hinnang väidetavalt kaebajaga samasuguses

olukorras olemisele ei saa omada tähtsust kaebaja poolt esitatud kahjunõude

lahendamisel. Kõiki vastava olukorraga kaasnenud objektiivseid asjaolusid on

kaebajal endal olnud võimalus halduskohtule kohtuistungil selgitada ning seda on ta

ka teinud. Samuti on kaebaja juba halduskohtult taotlenud V. Vesingi, A.

Minini ja V. Issakovi ärakuulamist, kuid halduskohus jättis selle taotluse põhjendatult

rahuldamata.

Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et vaidluse asjaolud on tuvastatavad juba

toimiku materjalide pinnalt ning täiendavalt tunnistajate ülekuulamine ning selleks

istungi korraldamine ka ringkonnakohtus ei ole antud juhul asja lahendamiseks

vajalik ega põhjendatud, mistõttu jätab kohus vastavad kaebaja taotlused

rahuldamata. Istungi korraldamise ning tunnistajate ülekuulamise taotluse

rahuldamata jätmise põhjuseid on ringkonnakohus kaebajale selgitanud ka

käesoleva haldusasja menetlemise käigus tehtud 14.11.2014. a määruses.

8. Ringkonnakohus leiab, et A. Maksimovi apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei

ole alust ning Tartu Halduskohtu vaidlustatud otsus tuleb jätta muutmata.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsustes toodud põhjendustega

ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks vaidlustatud

otsuste tühistamisele. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu vaidlustatud otsustest ja

asja materjalidest, et halduskohus oleks kohaldanud materiaalõiguse norme vääralt

või rikkunud kohtumenetluse norme.

Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsuste põhjendustega, ei

pea ringkonnakohus HKMS § 201 lg 4 alusel vajalikuks käesolevas otsuses sama

vaidlusküsimuse osas täiendavaid põhjendusi esitada.

Vastuseks apellatsioonkaebuses toodule märgib ringkonnakohus siiski järgmist.

9. Käesolevas asjas on kaebaja esitanud kohtule mittevaralise kahju hüvitamise

nõude. Tulenevalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-st 1 võib isik, kelle õigusi on

avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud,

nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole

võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või

taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju

rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse

võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea

nime teotamise korral. Eelnevast tulenevalt peab mittevaralise kahju hüvitamise

nõude rahuldamiseks olema täidetud järgmised eeldused: avaliku võimu kandja peab

olema käitunud õigusvastaselt, isikule peab avaliku võimu kandja tegevuse või

tegevusetuse tagajärjel olema tekkinud mõne RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud õiguse

rikkumisega põhjustatud kahju ning avaliku võimu tegevuses peab esinema süü.

Käesolevas asjas esitatud kahju hüvitamise nõude puhul ei ole eelnimetatud

eeldused täidetud.

10. Ka ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesoleva vaidluse asjaoludest nähtuvalt avaliku

võimu kandja, so Tartu Vangla, käitunud kaebaja suhtes õigusvastaselt ning tuvastatud ei ole,

et kaebajale oleks üldse tekkinud hüvitamisele kuuluvat kahju.

Kaebaja märkis halduskohtule esitatud kaebuses, et vangla rikub tema õigusi sellega, et ei

täida VangS § 12 lg 1 p-s 4 sätestatud kohustust (eraldihoidmise printsiip) ja tema, kui endise

politseiametniku üleviimisega vangla eluosakonnast S7 eluosakonda S8 on alandatud tema

inimväärikust. Kaebaja väitel on üksnes tema teise eluosakonda üleviimine tekitanud talle

stressi ja loonud pideva ohuolukorra, kuna ta on selles osakonnas koos tavaliste

kriminaalkurjategijatega.

VangS § 12 lg 1 p 4 näeb ette, et vanglas hoitakse eraldi isikuid, keda nende endise ametialase

tegevuse tõttu ähvardab kättemaksuoht.

Ringkonnakohus leiab, et VangS § 12 lg 1 p-s 4 toodud normi tuleb hinnata koosmõjus VangS

§ 66 lg-ga 1, mis sätestab, et kinnipeetavate järelevalve korraldatakse viisil, mis tagab

vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas.

Mõlemad normid sisaldavad vanglateenistuse kohustuse tagada kord ja julgeolek vanglas, mis

tähendab ühtlasi ka kinnipeetavate põhiõiguste kaitset. Eraldihoidmise printsiibil ei ole

iseseisvat eesmärki, vaid ta on üks vahend julgeoleku tagamiseks vanglas. Eraldihoidmise

printsiibi rakendamine ei tähenda seega alati isiku paigutamist kindlasse osakonda, vaid isiku

paigutamist vanglas viisil, mis välistab kättemaksuohu.

Vastustaja on juba halduskohtus selgitanud, et Tartu Vanglas ei hoita täielikult teistest eraldi

neid kinnipeetavaid, keda nende endise ametialase tegevuse tõttu võib abstraktselt ähvardada

kättemaksuoht. Isikute eraldihoidmist korraldatakse julgeolekuinformatsioonist lähtuvalt ning

igat üksikjuhtumit analüüsides. Vastustaja senise praktika kohaselt on endisi ametnikke koos

muude vähemohtlike kinnipeetavatega paigutatud S7 osakonda, käesoleval ajal kasutatakse

selleks nii S7 kui S8 osakonda. Tartu Vangla 13.01.2014 otsusest nähtub, et ka varasemalt

viibisid endised ametnikud ühes osakonnas koos teiste vähemohtlike tavakinnipeetavatega,

ehk kinnipeetavatega, kes ei olnud endised ametnikud. Kui varasemalt olid endised

ametnikud paigutatud ainult ühte eluosakonda (S7), siis käesoleval ajal ka eluosakonda S8.

Seega ei saa väita, et vastustaja ei ole alates 03.08.2012 kaebaja suhtes üldse VangS § 12

sätestatud eraldihoidmise printsiipi kohaldanud. Ka varasemalt ei olnud Tartu Vanglas

osakonda, kuhu oleks paigutatud ainult endised ametnikud ning sellist kohustust ei näe

tegelikult ette ka VangS § 12 lg 1 p 4.

Vastustaja poolt esitatud seletuste ja muude materjalide kohaselt ei ole Tartu Vanglas

täheldatud ka ohtu A. Maksimovi julgeolekule. Samuti ei ole tema karistuse kandmise ajal S8

osakonnas fikseeritud intsidente, mille käigus oleks kaebajat rünnatud või mingil muul viisil

tema julgeolekut ohustatud. Ka kaebaja ise on märkinud, et ta ei oska nimetada ühtegi isikut,

kelle poolt võiks teda ähvardada kättemaksuoht. Kaebaja ei ole samuti ise välja toonud, kelle

poolt konkreetselt ta ohtu kardab või eeldab või millised asjaolud on andnud põhjust pidevaks

väidetavaks ohutundeks ja stressiks. Sellist teavet ei ole kaebaja esitanud varasemalt ka

vangla julgeolekutöötajatele.

11. Mis puudutab veel VangS § 12 lg 1 p 4 tõlgendamist, siis on vastustaja ja halduskohus

põhjendatult viidanud Õiguskantsleri kontrollkäigu kohta koostatud materjalidele, millest

nähtub, et Tartu Vanglat külastati 17.05.2013 ja 20.05.2013-21.05.2013 ning kontrollkäigu

läbiviimisel keskenduti muuhulgas ka VangS § 12 lg 1 p 4 alusel teistest kinni peetavatest

isikutest eraldi hoitavate isikute olukorrale, s.o eraldihoidmise printsiibi järgimisele.

Kontrollkäigu tulemusena koostatud aruandes märgiti, et eluosakondade S7 ja S8 puhul on

tegemist kahe osakonnaga, kus viibivad ka isikud, keda hoitakse vanglas eraldi VangS § 12 lg

1 p 4 kohaselt, ning et vangla töökorra järgi hoitakse nimetatud isikuid eluhoone 7 ja 8

osakonnas koos teiste vangidega. Õiguskantsleri hinnangul on kehtiva õiguse alusel võimalik

paigutada enne vanglakaristuse kandmist teatud ameteid pidanud isikud igal juhul ja

konkreetseid julgeolekuohte hindamata teistest n.ö tavakinnipeetavatest eraldi. Teise

lahenduse järgi, s.o nii nagu on teinud Tartu Vangla, on võimalik selliste isikute paigutamisel

lähtuda ka konkreetsete isikute suhetest ja nendest lähtuvast ohust. Õiguskantsler on ka

märkinud, et esimene võimalus on kahtlemata vanglateenistusele lihtsam, kuid samas ei

pruugi see olla isikute põhiõiguste mõttes kõige tõhusam ning möönnud, et VangS § 12 lg 1

p 4 võimaldab ka sellist tõlgendust eraldihoidmise printsiibist, nagu seda on tõlgendanud ja

reaalaselt rakendanud Tartu Vangla.

Kontrollkäiguga seotud materjalides viidatakse muuhulgas ka EIK lahendile 09.11.2006

nr 26260/02 Golubev vs Venemaa, milles kohus on endise ametialase tegevuse tõttu ohustatud

isikute paigutamise osas nentinud, et selliste isikute väärkohtlemisena ei saa võtta pelgalt

asjaolu, et isikuid hoitakse koos n.ö tavakinnipeetavatega või asjaolu, et et neil on endal

abstraktne hirm võimaliku väärkohtlemise ees.

12. Eelnevast lähtudes on halduskohus asunud õigesti seisukohale, et Tartu Vangla ei ole

kaebajat 03.08.2012 eluosakonna S7-st sektsioonist S8 sektsiooni üle viies rikkunud

VangS § 12 lg 1 p-st 4 tuleneva eraldihoidmise printsiibi nõudeid ja selline tegevus ei olnud

õigusvastane, kuna kõnealust normi võib rakendada ka nii, et isiku paigutamisel erinevatesse

sektsioonidesse hinnatakse igal konkreetsel juhul individuaalselt, kas konkreetse isiku endise

ametialase tegevuse tõttu ähvardaks teda selles sektsioonis viibivate, kuid samuti

vähemohtlike kinnipeetavate kättemaksuoht või mitte. Kaebaja puhul ei ole vastustajal olnud

informatsiooni selle kohta, et teda oleks vanglas senini ohustatud või talle võiks

kättemaksuoht sektsioonis S8 tekkida tema endisest tegevusest tulenevalt.

Ainuüksi kaebaja väide, et juba tema teise eluosakonda üleviimise fakt tekitas talle stressi ja

lõi pideva ohuolukorra, ei anna alust asuda seisukohale, et vastustaja tegevus oli õigusvastane

ja tekitas kaebajale ka hüvitamist vääriva mittevaralise kahju.

Riigikohtu halduskolleegium on selgitanud, et mittevaralise kahju väljamõistmisel peab

kaebuse faktiline ja õiguslik põhjendus kohtuid veenma, et ebameeldivused, mida kaebaja pidi

seoses vangla tegevusega taluma, ületasid piiri, mis eristab üldjuhul vastava tegevusega

kaasnevaid ebamugavusi piinavast, julmast või väärikust alandavast kohtlemisest

(vt. näiteks RKHKo 06.09.2007, nr 3-3-1-40.07, p 12). Nagu juba märgitud, ei ole tuvastatud

Tartu Vangla õigusvastast käitumist ega ka seda, et kaebaja kui endise politseiametniku

paigutamist osakonda, kus viibivad ka n.ö tavalised kinnipeetavad, saaks pidada tema

inimväärikuse alandamiseks või alandavaks kohtlemiseks.

13. Ringkonnakohus jätab tähelepanuta apellatsioonkaebuses esitatud kaebaja arutlused selle

kohta, et ta ei saa aru, miks teda peab hoidma Tartu Vanglas, s.o eemal lähedastest ja kodust,

kui ta võiks olla ka Tallinna Vanglas, kus lähedastel oleks mugavam kohtumistel käia jne.

A. Maksimov pöördus halduskohtusse üksnes sellesisulise kaebusega, et temale

hüvitataks mittevaraline kahju, mis tekkis väidetavalt sellest, et vastustaja ei täida

tema, kui endise politseiametniku suhtes VangS § 12 lg 1 p-s 4 sätestatud

eraldihoidmise printsiipi ja teda hoitakse ühes sektsioonis koos nende

kriminaalkorras karistatutega, kes ei ole endised ametnikud. Seega ei oma

käesolevas asjas tähtsust ja ei ole asjassepuutuvad apellatsioonkaebuses toodud

väited kinnipeetavate regioonide järgi regionaalvanglates hoidmise, kodust kaugel

karistuse kandmise jms. kohta.

14. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja mittevaralise

kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks puuduvad alused ning Tartu Halduskohus on

kaebuse põhjendatult rahuldamata jätnud. Kuna ka apellatsioonkaebus ei sisalda

asjaolusid, mille pinnalt kuuluks kaebus rahuldamisele, jääb apellatsioonkaebus

rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 07.05.2014. a otsus muutmata.

Madis Ernits

/allkirjastatud

digitaalselt/

Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/