3-13-1617/77 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Elle Kask Otsuse kuulutamise aeg ja koht 19.02.2015, Tallinn Haldusasja number 3-13-1617 Haldusasi I.R. kaebus Harju Maakohtu 27.06.2013 käskkirja nr 13-3/13- I.R. teenistusest vabastamise kohta konsultandi ametikohalt õigusvastaseks tunnistamiseks ning hüvitisena 24 kuu ametipalga vastustajalt väljamõistmiseks, alternatiivselt tunnistada õigusvastaseks ja tühistada Harju Maakohtu kohtudirektori 27.06.2013 käskkiri nr 13-3/13-182, ennistada I.R. tööle ja mõista välja tasu teenistusest sunnitud puudutud aja eest. Menetlusvorm Suuline, kirjalik. Menetlusosalised Kaebuse esitaja I.R., tema lepinguline esindaja Kunnar Korsten ning vastustaja Harju Maakohus, volitatud esindaja Kristina Saareke.

Resolutsioon 1.Jätta I.R. kaebus rahuldamata. 2.Menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul selle avalikult teatavaks tegemisest arvates esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 180 lg 1, § 181 lg 1, § 182 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Harju Maakohtu kohtudirektori 27.06.2013 käskkirja nr 13-3/13-182 alusel vabastati I.R. 30.06.2013 teenistusest Harju Maakohtu konsultandi ametikohalt koondamise tõttu seoses konsultantid ametikohtade kaotamisega kohtu koosseisust. 29.07.2013 esitas I.R. Tallinna Halduskohtule kaebuse Harju Maakohtu 27.06.2013 käskkirja nr 13- 3/13-182 õigusvastasuse tuvastamise ning 24 kuu ametipalga hüvitisena väljamõistmise nõudes. 01.08.2014 esitas I.R. kaebuse nõuete täienduse, milles taotleb teha kindlaks Harju Maakohtu esimehe 13.02.2013 käskkirja nr 11-1/2 ja Harju Maakohtu esimehe 18.12.2012 käskkirja nr 8-1/6 tühisus; tunnistada õigusvastaseks Harju Maakohtu kohtudirektori 27.06.2013 käskkiri nr 13-3/13-182 ja hüvitisena välja mõista I.R. kasuks 24 kuu ametipalk summas 23016 eurot, alternatiivse nõudena tunnistada õigusvastaseks ja tühistada Harju Maakohtu kohtudirektori 27.06.2013 käskkiri nr 13-3/13- 182, ennistada I.R. tööle ja mõista vastustajalt välja tasu teenistusest sunnitud puudutud aja eest. 29.09.2014 määrusega jättis Tallinna Halduskohus I.R. taotluse kaebuse muutmiseks rahuldamata osas, millega kaebaja palub Harju Maakohtu esimehe 13.02.2013 käskkirja nr 11-1/2 ja Harju Maakohtu esimehe 18.12.2012 käskkirja nr 8-1/6 tühisuse tuvastamist ning määras jätkata menetlust Harju Maakohtu 27.06.2013 käskkirja nr 13-3/13-182 õigusvastaseks tunnistamise ning hüvitisena 24 kuu ametipalga vastustajalt väljamõistmise nõudes, alternatiivse nõudena tunnistada õigusvastaseks ja tühistada Harju Maakohtu kohtudirektori 27.06.2013 käskkiri nr 13-3/13-182, ennistada I.R. tööle ja mõista vastustajalt välja tasu teenistusest sunnitud puudutud aja eest. 13.10.2014 esitas I.R. Tallinna Halduskohtu 29.09.2014 kohtumääruse peale määruskaebuse. 05.12.2014 jättis Tallinna Ringkonnakohus I.R. määruskaebuse rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 29.09.2014 kohtumääruse muutmata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja: I.R. leiab, et Harju Maakohtu kohtudirektori 27.06.2013 käskkiri nr 13-3/13-182 on õigusvastane. Justiitsministeeriumi poolt käivitatud projekti (Harju Maakohtu tõhusama õigusemõistmise projekt) raames kaotati Harju Maakohtus konsultantide ametikohad. Kaebaja on seisukohal, et antud projekti raames ei ole õigustatud ametnike koondamine. Konsultandi ja kohtujuristi õigused ja kohustused kattuvad. Avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 90 lg 3 kohaselt koondamine ei ole lubatud, kui ametikoha ülesanded antakse üle teisele struktuurüksusele samas ametiasutuses või teisele ametiasutusele.

ATS § 90 lg 4 kohaselt koondamine ei ole lubatud, kui ametikoha ülesandeid muudetakse nii, et ametniku haridus, töökogemus, teadmised ja oskused sobivad ametikoha muudetud ülesannete täitmiseks või kui ametniku vahetu või kõrgemalseisev juht peab võimalikuks teda mõistliku aja jooksul ametiasutuse kulul ametialasel koolitusel ette valmistada neid täitma ning ametnik on nõus muudetud ülesandeid täitma. Avaliku teenistuse seaduse eelnõu seletuskirjas, mis on kooskõlastatud Eesti Kohtunike Ühinguga, on märgitud järgmist: Enne ametniku koondamise tõttu teenistusest vabastamist peab talle võimaluse korral pakkuma samas ametiasutuses tema haridusele, töökogemusele, teadmistele ja oskustele vastavat ning eelmise teenistuskohaga sarnaste teenistusülesannetega ametikohta.

Ümberkorralduste ja struktuurimuudatuste käigus tuleks alati kaaluda, kas ametnikule on sobiva ametikoha leidmine võimalik ja juhul, kui ei ole võimalik, siis tuleb ka pakkumata jätmist põhjendada. Lisaks tuleb tähele panna, et kuna kõik vabad ametikohad täidetakse reeglina konkursi teel, siis ametnikule uue ametikoha pakkumisel konkursi korraldamise kohustus ei kehti. Justiitsministeeriumi kodulehel on kirjeldatud antud projektiga kaasnevat: projekti olulisim muudatus, mis peab kindlasti kaasa tooma kohtuasjade kiirema ja kvaliteetsema menetluse, oli kohtujuristi ameti loomine.

Loodud kohtujuristi ametikoht tõstab kindlasti nii kohtumenetluse kiirust, kui ka kvaliteeti, kuna kohtujurist saab tänu oma kõrgemale kvalifikatsioonile osaleda menetluse ettevalmistamisel ning võib seejuures ka iseseisvalt teha menetlustoiminguid, nagu näiteks koostada lahendite projekte, menetleda riigi õigusabi taotlusi, menetluskulusid jne. Samu tööülesandeid on kaebaja konsultandina kohtus täitnud aastaid. Kaebaja ülesandeks konsultandina oli teha erinevaid kohtulahendeid - otsustada tsiviilasja menetlusse võtmine, lahendada menetlusosaliste taotlusi ning valmistada ette lõpplahendite projekte.

Korraldavad määrused allkirjastas kaebaja ise. Harju Maakohus on viinud läbi kaks avalikku konkurssi kohtujuristi ametikohale: 02.01.2013 ja 15.05.2013. Tulenevalt ATS § 16 lg 1 ja Kohtute seaduse § 1251 lg 5 kohaselt täidetakse vaba ametikoht avaliku konkursi korras. Harju Maakohtus ei olnud aga selleks ajaks õiguspädevalt kinnitatud kohtu struktuuri ja koosseisu ja seega vabu kohtujuristi ametikohti ei olnud. Konkursi läbiviimine oli õigusvastane. Kohtute seaduse § 1251 alusel kohtujuristi ameti loomisega ei olnud seadusandja eesmärgiks koheselt kaotada konsultandi ametikoht, vaid seda pidi tegema järk-järgult viie aasta jooksul.

Seaduse eelnõu seletuskirjas on märgitud: „Mõistliku üleminekuaja jooksul on plaanis asendada kõik tänased konsultantide ametikohad kvalifitseeritud kohtujuristide ametikohtadega. Tulenevalt olemasolevate kohtuametnike ebaühtlasest kvalifikatsioonitasemest saavad olemasolevad kohtuametnikud kohtujuristiks üldises korras kandideerides avalikul konkursil. Tublidele ja süsteemis ennast tõestanud olemasolevatele kohtuametnikele on kandideerimisel eelis, et süsteem neid juba tunneb ja teab kui häid spetsialiste. Konsultandid, kes ei vasta kohtujuristile kehtestatud haridusnõudele või kes ei soovi jätkata kohtujuristina ning seetõttu ei osale avalikul konkursil kohtujuristi kohale, jätkavad tööd konsultantidena.

Menetlusseadustikes nähakse ette, et konsultantidel säilib allkirjaõigus veel vähemalt viis aastat. Viie aastaga peaks olema ametisse nimetatud piisav arv kohtujuriste, et oleks võimalik tagada kohtus tõrgeteta tööprotsess“. Harju Maakohus aga kaotas kõik konsultandi ametikohad üheaegselt. Selline tegevus on vastuolus Põhiseaduse §-des 9, 10, 13 ja 14 sätestatud põhimõtetega (õiguspärane ootus, võrdne kohtlemine, kaitse riigivõimu omavoli eest, õiguste ja vabaduse ja puudulik tagamine seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu poolt).

Enne koondamist ei pakutud kaebajale teist ametikohta (koondamise ajal oli Harju Maakohtus täitmata mitmeid ametikohti) ega võimalust kandideerida istungisekretäri kohale. ATS § 90 lg 7 kohaselt enne ametniku koondamise tõttu teenistusest vabastamist peab talle võimaluse korral pakkuma samas ametiasutuses tema haridusele, töökogemusele, teadmistele ja oskustele vastavat ning eelmise ametikohaga sarnaste teenistusülesannetega ametikohta, välja arvatud ametiasutuse likvideerimise korral. Kuna Harju Maakohtus oli täitmata mitmeid ametikohti (referent, kohtuistungi sekretär), mis vastaksid kaebaja erialale ja kvalifikatsioonile, siis tulnuks kaebajale teist ametikohta pakkuda ja kaebaja tema nõusolekul nimetada teisele ametikohale võimaldamaks töötamise jätkamist Harju Maakohtus.

Asjaolu, et pakkumist vabadele ametikohtadele kaebajale ei tehtud, on kinnitanud kohtuistungil ka vastustaja tunnistaja Inna Erikson. Kaebaja ei nõustu tunnistaja Inna Eriksoni ütlustega selle kohta, et kaebajat teavitati võimalusest kandideerida vabale kohtuistungi sekretäri ametikohale. Kaebajat ei ole teavitatud vabast kohtuistungi sekretäri ametikohast. Samuti kaebaja ei nõustu tunnistaja Inna Erikson ütlustega selle kohta, et e-kirja teel saadeti aprillis 2013 pakkumine vabale istungisekretäri ametikohale konsultantidest A. V. ja K.

T., viimane neist on kinnitanud, et talle pakuti e-maili teel võimalust kandideerida kohtuistungi sekretäri ametikohale alles juuni lõpus 2013 peale seda, kui ta oli ise küsinud, kas Harju Maakohtus on vabu ametikohti. Kaebaja kandideeris jaanuaris 2013 välja kuulutatud konkursil Harju Maakohtu kohtujuristi ametikohale. Harju Maakohtu esimehe kinnitusel ei osutunud kaebaja valituks, kuna kaebaja lapsed (H. R. ja H. R.) on tihti haiged. Haigekassa andmetel ei ole kaebaja lastega viimase kolme aasta jooksul enne jaanuaris 2013 välja kuulutatud konkursi hoolduslehel olnud.

Seega leiab kaebaja, et antud juhul on tegemist otsese diskrimineerimisega ning seda tuleb arvestada hüvitise väljamõistmisel. ATS § 13 kohaselt ametiasutused peavad tagama teenistusse soovijate ja teenistuses olevate isikute kaitse diskrimineerimise eest, järgima võrdse kohtlemise põhimõtet ja edendama võrdõiguslikkust. Soolise võrdõiguslikkuse seaduse (SoVS) § 3 kohaselt on otsene sooline diskrimineerimine ka isiku ebasoodsam kohtlemine seoses lapsevanemaks olemise, perekondlike kohustuste täitmise seotud asjaoludega. SoVS § 6 lg 1 kohaselt diskrimineerivateks loetakse tööelus juhtumeid, kui tööandja valib

tööle või ametikohale, võtab tööle või tööpraktikale, edutab, valib väljaõppele või ülesande täitmiseks

või saadab koolitusele ühest soost isiku, jättes kõrvale kõrgema kvalifikatsiooniga vastassoost isiku, välja arvatud juhul, kui tema tegevusel on kaalukad põhjused või see tuleneb sooga mitteseotud asjaoludest. SoVS § 6 lg 2 p 1 kohaselt tööandja tegevust loetakse diskrimineerivaks ka siis, kui ta SoVS § 6 loetletud otsuseid tehes jätab isiku kõrvale või kohtleb teda muul moel halvemini raseduse, sünnitamise, lapsevanemaks olemise, perekondlike kohustuste täitmise või mõne muu soolise kuuluvusega seotud asjaolu tõttu. Vastustaja ei ole käesolevas kohtuasjas tõendanud, et ta ei ole rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet. SoVS § 4 lg 2 kohaselt isik, kelle vastu on avaldus esitatud, peab menetluses tõendama, et ta ei ole rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet. Kui isik keeldub tõendamisest, võrdsustatakse keeldumine diskrimineerimise omaksvõtuga. Kaebaja leiab, et käesoleval juhul tuleb kõrvale kalduda ATS § 105 lg 2 nimetatud hüvitise piirist ning õiglane on, arvestades kaebuses toodut ja käesolevas haldusasjas tuvastatut ning tulenevalt ATS § 105 lg 3, välja mõista kaebaja kasuks hüvitisena tema 24 kuu ametipalk. Kaebaja on esitanud ka alternatiivse nõude. Kaebaja leiab, et sellise nõude esitamine on õiglane ja kaitseb kaebaja huve paremini, kui esialgselt esitatud nõue. Kaebaja töötas üle 10 aasta Harju Maakohtus erinevatel ametikohtadel, olles kohtuistungi sekretär, konsultant-istungisekretär ning konsultant. Kaebaja soovib jätkata avalikku teenistust. Kaebaja ei soovi, et ebaõige koondamise tõttu katkeb tema avaliku teenistuse staaž ja sellega kaasnevad edasised hüved. Kaebaja teenistustest vabastamine koondamise tõttu olukorras, kus tulevalt seadusandja eesmärgist pidid konsultandid jääma teenistusse veel viie aasta jooksul, on ilmselt ebaõiglane ning vastustaja tegevus ja haldusakt on vastuolus Põhiseaduse §-des 9, 10, 13 ja 14 sätestatud põhimõtetega (õiguspärane ootus, võrdne kohtlemine, kaitse riigivõimu omavoli eest, õiguste ja vabaduse ja puudulik tagamine seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu poolt).

Vastustaja: Kohtute seaduse (KS) § 1312 kohaselt konsultandi või muu kohtuametniku võib kohtujuristi ametikohale nimetada üksnes käesoleva seaduse § 1251 lõikes 5 nimetatud korras ning juhul, kui ta vastab käesoleva seaduse § 1251 lõikes 4 kehtestatud nõuetele. KS § 1251 lg 4 järgi kohtujuristiks võib nimetada isiku, kes vastab käesoleva seaduse § 47 lõike 1 punktides 1–3 kehtestatud nõuetele. Kohtujuristiks ei või nimetada isikut, keda avaliku teenistuse seaduse kohaselt ei või võtta teenistusse ametnikuna. KS § 1251 lg 5 kohaselt kohtujuristi vaba ametikoht täidetakse avaliku konkursi korras.

Konkursi korraldab ning kohtujuristi nimetab ametisse ja vabastab ametist kohtu esimees. Harju Maakohtu esimees kuulutas 02.01.2013 välja avaliku konkursi kohtujuristi ametikohtadele. Avalduse esitanud isikule saatis kohus konkursi tingimused. Kohtujuristi konkursi läbiviimiseks on Harju Maakohtu esimehe 03.01.2013 käskkirjaga nr 11-1-1/1 moodustatud konkursikomisjon, kes on ka välja töötanud konkursi tingimused. Vastavalt konkursi tingimustele koosneb konkurss kirjalikust (kohtulahendi projekti koostamine toimiku baasil) ja suulisest voorust (vestlus isiksuseomaduste ja õigusteadmiste väljaselgitamiseks).

Vestlusvooru lubatakse üksnes need kohtujuristi ametikoha taotlejad, kelle kirjaliku vooru tulemus on vähemalt 3 punkti. Vestlusel hinnatakse konkursil osaleja sobivust kohtujuristi ametikohustuste täitmiseks. Hindamisel võetakse arvesse isiksuse üldist silmaringi, tema kõlbelisi omadusi, kõne-, argumenteerimisja suhtlemisoskust, oskust mõtteid loogiliselt ja arusaadavalt väljendada, riigikeele oskust, senist haridusteed ja töökogemust. Vestlusel võidakse arutada ka osaleja kirjaliku vooru tulemusi ja esitada muid küsimusi. Konkursil osalenutele tehakse tulemused teatavaks komisjonile avaldatud sidevahendite kaudu hiljemalt 10 päeva jooksul vestlusest.

Vabariigi Valitsuse 02.05.1996 määrusega nr 124 (kuni 31.03.2013 redaktsioonis) kinnitatud konkursija atesteerimiskomisjoni põhimääruse p 17 kohaselt riigi või kohaliku omavalitsuse ametiasutuse juhi otsuse alusel võib avaliku konkursi välja kuulutada ka muude ametikohtade täitmiseks vastavas ametiasutuses. Avaliku konkursi väljakuulutamisel riigi ametiasutuses vaba ametikoha täitmiseks järgitakse konkursi läbiviimisel kõiki avaliku teenistuse seaduses ja käesolevas korras avaliku konkursi läbiviimist reguleerivaid sätteid. Vastustaja selgitab, et 02.01.2013 väljakuulutatud kohtujuristi konkursi kohta on koostatud 06.02.2013 kohtujuristi konkursikomisjoni hinnang konkursist osavõtnud kohtujuristide kandidaatide sobivusele.

Kaebaja on võtnud õigeks, et talle saadeti 15.02.2013 e-kiri, milles teavitati, et kaebaja ei osutunud kohtujuristi konkursil valituks. ATS § 20 järgi konkursi lõpptulemustest teavitatakse kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis konkursi võitnud isikut ja valituks mitteosutunud kandidaate otsuse tegemise päevale järgneva 14 kalendripäeva jooksul. Seega on vastustaja kaebajale tähtaegselt teatanud konkursi lõpptulemustest kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, et kaebaja ei osutunud kohtujuristiks valituks. Harju Maakohtu esimees kuulutas 20.05.2013 välja avaliku konkursi 20 kohtujuristi ametikohale.

Kohtujuristi konkursi läbiviimise kord avaldati koos konkursi teatega. Kaebaja ei läbinud suulist vooru, mistõttu ei esitanud komisjon teda kohtu esimehele kohtujuristiks nimetamiseks. 28.06.2013 kohtujuristi konkursikomisjoni otsusega on leidnud kinnitust, et komisjon võttis arvesse kirjaliku töö taset, suhtumist töösse, kõne-, argumenteerimisja suhtlemisoskust, oskust mõtteid loogiliselt ja arusaadavalt väljendada, riigikeele oskust, senist haridusteed ja töökogemust ja jäeti kaebaja osas tegemata ettepanek kohtu esimehele kohtujuristiks nimetamiseks.

Tunnistaja Viivi Villemsoni ütlustest nähtuvalt oli komisjoni liikmete üksmeelne otsus jätta kaebaja osas tegemata ettepanek kohtu esimehele kohtujuristiks nimetamiseks. KS § 1251 lg 2 ja 3 kohaselt kohtujurist on pädev tegema ka neid toiminguid ja lahendeid, mida kohtumenetluse seaduse kohaselt on pädev tegema kohtunikuabi või muu kohtuametnik. Kohtujurist on oma ülesannete täitmisel sõltumatu, kuid peab seaduses ettenähtud ulatuses järgima kohtuniku juhiseid. Iseenesest on õige kaebaja osundamine Riigikohtu Üldkogu 04.02.2014 otsuse nr 3-4-1-29-

13 ja 26.06.2014 otsusele nr 3-2-1-153-13, millega tunnistati KS § 1251 lõige 2 ja Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § lõige osas, mille kohaselt võib tsiviilkohtumenetluses menetluskulud kindlaks määrata kohtujurist, põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks. Üldkogu pidas seejuures vajalikuks rõhutada, et praeguses asjas tegeletakse üksnes selle küsimusega, kas kohtujurist on pädev tsiviilkohtumenetluses menetluskulude kindlaksmääramise ülesannet kooskõlas PS §-ga 146 täitma. Üldkogu ei anna selle otsusega üldist ja kõikehõlmavat hinnangut, millised konkreetsed ülesanded kohtusüsteemis on käsitatavad õigusemõistmisena PS §

146 mõttes ning kas ja millistel tingimustel saab neid kohtus anda ametnike pädevusse, kes ei ole kohtunikud. Samuti ei anna üldkogu käesolevas asjas hinnangut küsimusele, kas ja millistel tingimustel on õigusemõistmise ülesannet võimalik anda ka institutsioonile, mis ei ole kohus. Küll aga on kehtivas Pankrotiseaduses, Riigi õigusabi seaduses, Notari tasu seaduses sätestatud kohtunikuabi pädevus. Pankrotiseadus § 841 lg 1-2, 4 kohaselt kohtu ülesandeid võib käesolevas paragrahvis sätestatud ulatuses ja korras kohtuniku asemel täita ka kohtunikuabi. Kohtunikuabi on pädev juriidilisest isikust võlgniku pankrotimenetluses tegema kohtumäärusi ja teostama kohtu poolset järelevalvet, sealhulgas osalema võlausaldajate üldkoosolekul. Kohtunik otsustab pankrotiasjas enda ja kohtunikuabi täpsema tööjaotuse ning võib anda kohtunikuabile suuniseid. Kohtunikuabi pädevusele ja tema taandamisele kohaldatakse vastavalt TsMS § 595 lõigetes 2–4 sätestatut. Seega on ainetu kaebaja väide, et konsultandi ja kohtujuristi õigused ja kohustused kattuvad ning viide ATS §

90 lg 3, mille kohaselt koondamine ei ole lubatud, kui ametikoha ülesanded antakse üle teisele struktuuriüksusele samas ametiasutuses või teisele ametiasutusele. Kaebaja väide, et ta tegi viis kuud sisuliselt sama tööd, mis kohtujuristid, kuid märgatavalt väiksema palga eest, on põhjendamatu, kuna konsultandil puudus kohtunikuabiga võrdsustatud pädevus. Kaebaja väide, et Harju Maakohtu esimehe kinnitusel ei osutunud ta valituks, kuna kaebaja lapsed (H.

R. ja H. R.) on tihti haiged, on ebaõige ja tõendamata. Kaebaja poolt 22.05.2013 saadetud teabenõudele on Harju Maakohtu esimees vastanud 22.05.2013 elektronkirjaga. Ainetu ja asjakohatu on kaebaja argumentatsioon, et antud juhul on tegemist otsese diskrimineerimisega ning viide soolise võrdõiguslikkuse seaduse (SoVS) § 3, mille kohaselt on otsene sooline diskrimineerimine ka isiku ebasoodsam kohtlemine seoses lapsevanemaks olemise, perekondlike kohustuste täitmise seotud asjaoludega. Vastustaja selgitab, et Harju Maakohtus teenistusse asunud 63-st kohtujuristist on 27-l kohtujuristil alaealised lapsed.

Seega on kaebaja arusaam diskrimineerimisest seoses lapsevanemaks olemisega ebausaldusväärne. Kaebaja on taotlenud kohtudirektori 27.06.2013 käskkirja nr 13-3/13-182 õigusvastaseks tunnistamist ja hüvitisena 24 kuu ametipalga 23016 euro väljamõistmist. Kaebaja vaidlustas pärast ATS uue redaktsiooni jõustumist 29.04.2013 ning seega tuleb lähtuda ATS § 105 lg-s 1 näidatud nõuetest. Viidatud sätte kohaselt on õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametnikul õigus nõuda vabastamise kohta antud haldusakti õigusvastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ning hüvitist ametniku kolme kuu keskmise palga ulatuses.

Kaebaja esitas 01.08.2014 alternatiivse nõude ja taotles kohtudirektori 27.06.2013 käskkirja nr 13- 3/13-182 õigusvastaseks tunnistamist ja tühistamist, teenistusse ennistamist ning sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmist. Teenistusse ennistamise ja teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu nõue on ATS § 105 lg 4 kohaselt üksnes ametnikul, kes oli teenistusest vabastamise ajal rase, kellel on õigus rasedusja sünnituspuhkusele või kes kasvatab alla seitsmeaastast last. Kuna kaebaja kasvatab kaht alla seitsmeaastast last, siis on nõue lubatav, tuginedes ATS § 105 lg-le 4.

Kaebaja väide, et jaanuaris 2013 talle saadetud teade koondamisest on tingimuslik, et kui kaebaja osaleb kohtujuristi konkursil ning kui ta ei osutu valituks, siis jätkab konsultandina töötamist, on kohut eksitav. Eelmärgitud informatiivse teate väljastas kohtudirektor 10.01.2013 eesmärgiga teavitada konsultante kohtujuristi konkursist ja eelseisvast konsultantide ametikohtade koondamisest. Küll aga saatis kohtudirektor 27.03.2013 kaebajale teate vabastamisest koondamise tõttu alates 30.06.2013 Avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 90 lg 1 alusel.

Kaebaja on teate kättesaamist digitaalselt kinnitanud. ATS § 90 lg 7 kohaselt enne ametniku koondamise tõttu teenistusest vabastamist peab talle võimaluse korral pakkuma samas ametiasutuses tema haridusele, töökogemusele, teadmistele ja oskustele vastavat ning eelmise ametikohaga sarnaste teenistusülesannetega ametikohta, välja arvatud ametiasutuse likvideerimise korral. Vastustaja leiab, et ATS § 90 lg 7 ei nõua kaebajale teise ametikoha pakkumisest teavitamise kirjalikku taasesitamist võimaldavat vormi. Kohtuistungil on tunnistaja Harju Maakohtu personalijuhi Inna Eriksoni ütlustega tõendatud, et koondamisteate edastamise ning koondamise vahelisel ajal aprillis 2013 tekkis Harju Maakohtus kolm vaba kohtuistungisekretäri ametikohta ning seoses sellega vestles personalijuht telefoni teel ka I.R.ga, kes ei soovinud kandideerida kohtuistungi sekretäri ametikohale.

Kuna koondatavatest konsultantidest keegi ei soovinud asuda vabanenud kohtuistungisekretäri ametikohale, kuulutas Harju Maakohus välja avaliku konkursi. Vastustaja on seisukohal, et tunnistaja vande all antud ütluste ebausaldusväärsuses puudub alus kahelda. Harju Maakohtus on igal kohtunikul oma istungisekretär ning praktika on selline, et kui kohtuniku koht on täitmata, ei täideta ka vabanenud istungisekretäri kohta enne, kui uus kohtunik on ametisse kinnitatud. Kaebaja koondamise ajal oli igal töötaval kohtunikul istungisekretär olemas.

Eelmärgitud informatiivse teate väljastas kohtudirektor 10.01.2013 eesmärgiga teavitada konsultante kohtujuristi konkursist ja eelseisvast konsultantide ametikohtade koondamisest. Küll aga saatis kohtudirektor 27.03.2013 kaebajale teate vabastamisest koondamise tõttu alates 30.06.2013 Avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 90 lg 1 alusel. Kaebaja on teate kättesaamist digitaalselt kinnitanud. ATS § 90 lg 7 kohaselt enne ametniku koondamise tõttu teenistusest vabastamist peab talle võimaluse korral pakkuma samas ametiasutuses tema haridusele, töökogemusele, teadmistele ja oskustele vastavat ning eelmise ametikohaga sarnaste teenistusülesannetega ametikohta, välja arvatud ametiasutuse likvideerimise korral.

Vastustaja leiab, et ATS § 90 lg 7 ei nõua kaebajale teise ametikoha pakkumisest teavitamise kirjalikku taasesitamist võimaldavat vormi. Kohtuistungil on tunnistaja Harju Maakohtu personalijuhi Inna Eriksoni ütlustega tõendatud, et koondamisteate edastamise ning koondamise vahelisel ajal aprillis 2013 tekkis Harju Maakohtus kolm vaba kohtuistungisekretäri ametikohta ning seoses sellega vestles personalijuht telefoni teel ka I.R.ga, kes ei soovinud kandideerida kohtuistungi sekretäri ametikohale. Kuna koondatavatest konsultantidest keegi ei soovinud asuda vabanenud kohtuistungisekretäri ametikohale, kuulutas Harju Maakohus välja avaliku konkursi.

Vastustaja on seisukohal, et tunnistaja vande all antud ütluste ebausaldusväärsuses puudub alus kahelda. ning puudub alus Harju Maakohtu kohtudirektori 27.06.2013 käskkirja nr 13-3/13-182 õigusvastaseks tunnistamiseks ja hüvitisena 24 kuu ametipalga 23 016 euro väljamõistmiseks kui ka alternatiivsete nõuete kohtudirektori 27.06.2013 käskkirja nr 13-3/13-182 õigusvastaseks tunnistamiseks ja tühistamiseks, teenistusse ennistamiseks ning sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmiseks.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega, vastustaja kirjaliku seletusega, kuulanud menetlusosaliste suulisi selgitusi ja tunnistajate vande all antud ütlusi, hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata.

Justiitsministeeriumi poolt käivitati projekt „Tõhusam õigusemõistmine Harju Maakohtus“, mille raames kaotati Harju Maakohtus kõik konsultantide ametikohad ning ühtlasi kinnitati nende asemel kohtujuristi ametikohad. Kohtute seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja kohaselt eelnõuga luuakse kohtujuristi institutsioon, mis aitab tõsta kohtunikku kohtuasja ettevalmistamisel abistavate kohtuametnike kvalifikatsiooni ja seeläbi kohtute töökvaliteeti ning tõhustab kohtumenetlust. Kohtujuristi institutsiooni loomise eesmärk on kohtuametnike kvalifikatsiooni tõstmine ja seeläbi esiteks kohtute töökvaliteedi parandamine ning teiseks kohtumenetluse tõhustamine ja mõistliku menetlusaja tagamine.

Avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 16 lg 1 ja Kohtute seaduse (KS) § 1251 lg 5 kohaselt täidetakse vaba ametikoht avaliku konkursi korras. Konkursi korraldab ning kohtujuristi nimetab ametisse ja vabastab ametist kohtu esimees. KS § 1251 lg 4 alusel kohtujuristiks võib nimetada isiku, kes vastab käesoleva seaduse § 47 lõike 1 punktides 1–3 kehtestatud nõuetele. Kohtujuristiks ei või nimetada isikut, keda avaliku teenistuse seaduse kohaselt ei või võtta teenistusse ametnikuna. Harju Maakohus viis läbi kaks avalikku konkurssi kohtujuristi ametikohale (02.01.2013 ja 15.05.2013). Valituks osutunud kohtujuristid nimetas ametisse Harju Maakohtu esimees.

Harju Maakohtu esimees kuulutas 02.01.2013 välja avaliku konkursi kohtujuristi ametikohtadele. Kohtudirektor edastas 10.01.2013 informatiivse e-kirja eesmärgiga teavitada konsultante kohtujuristi konkursist ja eelseisvast konsultantide ametikohtade koondamisest. I.R. allkirjastas digitaalselt eelnimetatud teate 10.01.2013. Kohtujuristi konkursi läbiviimise kord avaldati koos konkursi teatega. Avalduse esitanud isikule saatis kohus konkursi tingimused. Kohtujuristi konkursi läbiviimiseks Harju Maakohtu esimehe 03.01.2013 käskkirjaga nr 11-1-1/1 moodustati konkursikomisjon, kuhu kuulusid Helve Särgava (esimees), Meelis Eerik, Meeli Kaur, Indrek Soots, Sirje Õunpuu ja Viive Villemson, kes töötas välja ka konkursi tingimused.

Vastavalt konkursi tingimustele koosnes konkurss kirjalikust (kohtulahendi projekti koostamine toimiku baasil) ja suulisest (vestlus isiksuseomaduste ja õigusteadmiste väljaselgitamiseks) voorust. Vestlusvooru, mille kohta on vormistatud protokoll (kandidaatidega suulised vestlused toimusid ajavahemikus 01.-05.02.2013), lubati üksnes need kohtujuristi ametikoha taotlejad, kelle kirjaliku vooru tulemus oli vähemalt 3 punkti. Kahe vooru peale kokku sai I.R. 7 punkti. Komisjon määras lükata edasi kohtujuristide kandidaatide sobivusele hinnangu andmise 06.02.2013. 02.01.2013 välja kuulutatud kohtujuristi konkursi kohta koostati 06.02.2013 kohtujuristi konkursikomisjoni hinnang konkursist osa võtnud kohtujuristide kandidaatide sobivusele.

Nimetatud dokumendist nähtub, et konkursikomisjon oli kohal täies koosseisus ning komisjon, kuulanud ära ja esitanud küsimusi kohtujuristi kandidaatidele, võtnud arvesse kirjaliku töö taset, suhtumist töösse, kõne-, argumenteerimisja suhtlemisoskust, oskust mõtteid loogiliselt ja arusaadavalt väljendada, riigikeele oskust, senist haridusteed ja töökogemust, otsustas jätta tegemata ettepanek kohtu esimehele nimetada kohtujuristiks I.R.. Hinnangus on kirjas, mida komisjon arvestas kohtujuristi kandidaatide valikul. Halduskohtul puudub pädevus hakata komisjoni otsust ümber hindama ning komisjoni eest otsustama, keda kandidaatidest oleks pidanud eelistama jne.

See, kes osutus valituks ja kes mitte oli kollegiaalne otsus ning komisjon oli pädev seda otsustama. ATS § 20 kohaselt konkursi lõpptulemustest teavitatakse kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis konkursi võitnud isikut ja valituks mitteosutunud kandidaate otsuse tegemise päevale järgneva 14 kalendripäeva jooksul. Kaebajale saadeti 15.02.2013 e-kiri, milles teavitati, et ta ei osutunud kohtujuristi konkursil valituks. Vastustaja teatas kaebajale tähtaegselt konkursi lõpptulemusest, et kaebaja ei osutunud kohtujuristiks valituks.

I.R., kes kandideeris jaanuaris 2013 välja kuulutatud konkursil Harju Maakohtu kohtujuristi ametikohale, väidab, et Harju Maakohtu esimehe kinnitusel ei osutunud ta valituks, kuna tema alaealised lapsed (H. R. ja H. R.) olid tihti haiged, mistõttu kaebaja leiab, et antud juhul on tegemist tema otsese diskrimineerimisega. Vastustaja kaebaja sellekohase väitega ei nõustu ning leiab, et see on ebaõige ja tõendamata. Kaebaja poolt 22.05.2013 saadetud teabenõudele on Harju Maakohtu esimees Helve Särgava vastanud 22.05.2013 elektronkirjaga. Vastustaja arvates on ainetu ja asjakohatu kaebaja argumentatsioon, et antud juhul on tegemist otsese diskrimineerimisega ning viide Soolise võrdõiguslikkuse seaduse (SoVS) §-le 3, mille kohaselt on otsene sooline diskrimineerimine ka isiku ebasoodsam kohtlemine seoses lapsevanemaks olemise, perekondlike kohustuste täitmise seotud asjaoludega. Vastustaja selgitab, et Harju Maakohtus teenistusse asunud 63-st kohtujuristist on 27-l kohtujuristil alaealised lapsed, seega on kaebaja arusaam diskrimineerimisest seoses lapsevanemaks olemisega ebausaldusväärne. Kohus sarnaselt vastustajaga leiab, et kaebuse esitajat ei ole diskrimineeritud ning viide SoVS §-le 3 on asjakohatu. Kohus käesolevas asjas ei ole tuvastanud kaebaja diskrimineerimist vastustaja poolt.

Ka teise, 15.05.2013 toimunud, Harju Maakohtu kohtujuristi konkursi tulemusel I.R. ei osutunud valituks ning kohtujuristi konkursi komisjon otsustas jätta tegemata ettepanek kohtu esimehele nimetada kohtujuristiks I.R. (konkursikomisjoni 28.06.2013 otsus). Kohus juba eelnevalt on öelnud, et kohtul puudub pädevus hakata konkursikomisjoni tulemusi ümber hindama või komisjoni eest teostama valikuid vms. Tunnistaja Viive Villemson, kes oli konkursikomisjoni liige, kinnitas kohtule, et kohtunikud jäid kohtujuristide valikuga rahule ning uus süsteem toimib.

28.06.2013 kohtujuristi konkursikomisjoni otsusest nähtuvalt komisjon võttis arvesse kirjaliku töö taset, suhtumist töösse, kõne-, argumenteerimisja suhtlemisoskust, oskust mõtteid loogiliselt ja arusaadavalt väljendada, riigikeele oskust, senist haridusteed ja töökogemust. Kaebaja osas jäeti tegemata ettepanek kohtu esimehele tema kohtujuristiks nimetamiseks, mida kinnitas tunnistaja Viivi Villemsoni oma vande all antud ütlustega, mis on asjas suuliseks tõendiks. Tunnistajana üle kuulatud Harju Maakohtu vanemanalüütik Viivi Villemsoni ütluste kohaselt 28.06.2013 oli konsultantide viimane tööpäev Harju Maakohtus, siis läksid mittevalituks osutunud konsultandid koondamisele.

27.06.13 oli I.R. vestlusvoorus. Konkursikomisjoni istungile toodi kõik kirjalikud tööd, samuti kandideerivate ankeedid koos nende juurde kuuluvate hinnetelehtedega. Tunnistaja valmistas istungiks ette kandidaatide nimekirja, kes on vestlusvooru kutsutud, nimekirja olid kantud ka kirjalike tööde hinded. Kandidaat kutsuti istungile, kus teda suuliselt küsitleti. Suulisesse vestlusvooru kutsuti

61 inimest. Küsimused olid väga erinevat laadi, isikuomaduste väljaselgitamiseks olid ette valmistatud ankeetküsimused. Suuline voor kestis ca 15-20 minutit. Seejärel komisjon otsustas ja pani kirja hinnangud. Juunis toimunud konkursil tehti I.R. suhtes otsus, et teda mitte mingil juhul ei soovitata ühelegi kohtunikule, see oli üksmeelne komisjoni otsus kaebajat mitte esitada kohtujuristiks nimetamiseks. Küsimus oli selles, et I.R.l ei olnud hästi kirjalik töö tehtud. Väljaspoolt maja tulnud

kandidaadid tegid kirjalikud tööd hindele „4“ ja „5“, I.R. tegi hindele „3“. I.R. ei käinud ka korralikult

tööl, ei tulnud õigel ajal tööle ning lahkus töölt varem. Komisjon hindas õigusteadmiste kõrval ka töösse suhtumist. I.R. pandi kohe kandidaatide pingerea lõppu, see oli konkursikomisjoni kollegiaalne otsus. 28.06.-ks oli komisjonil kandidaatide pingerida olemas ning komisjon tegi oma ettepaneku esimehele. V. Villemson kinnitas kohtule, et ta ei ole kunagi kuulnud, et I.R. oleks tihti lastega haiguslehel olnud. Komisjoni liikmed ei küsinud kunagi kandidaadilt, mis perekonnaseis tal on, kui palju tal lapsi on jne, laste olemasolu küsimuse püstitamine oli täiesti välistatud. Kohtunike töönõupidamisi ei ole kunagi protokollitud. H. Särgava tegi ettepaneku V. Villemsonile ette kanda 07.02.2013 kohtunike nõupidamisel konkursi tulemused. V. Villemson luges tulemused ette. Selline konkurss oli esmakordne, praktika selles osas puudus. Kohtunikud käisid esimese konkursi istungeid kuulamas. Komisjon tegi kohtujuristide pingerea vastavalt sobivusele, seejärel kohtunikud märkisid, millist kohtujuristi soovivad, loosimist ei tehtud. Oli ka konsultante, kellel ei olnud veel magistrikraadi, samas nende kohtunikud soovisid, et konsultandid kaitseksid ära magistrikraadi ja seejärel läbiksid konkursi ning jääksid neile kohtujuristideks. Tunnistajale ei meenunud, et kohtunik

K. Laurisaar oleks soovinud kaebajat enda kohtujuristiks, kohtunikud Laurisaar ja Kirsipuu valisid kohtujuristid pingereast. Tunnistaja kinnitas, et nad olid väga suured demokraadid kohtujuristide valimisel. V. Villemson kinnitas samuti, et ta on olnud konkursi läbiviimise korra ettevalmistamise juures ja et uus süsteem toimib ning kohtunikud on kohtujuristide tööga rahul.

Kohtudirektor edastas 27.03.2013 kaebajale teate teenistusest vabastamisest koondamise tõttu alates 30.06.2013 ATS § 90 lg 1 alusel. Kaebaja kinnitas teate kättesaamist digitaalselt. ATS § 90 lg 7 kohaselt enne ametniku koondamise tõttu teenistusest vabastamist peab talle võimaluse korral pakkuma samas ametiasutuses tema haridusele, töökogemusele, teadmistele ja oskustele vastavat ning eelmise ametikohaga sarnaste teenistusülesannetega ametikohta, välja arvatud ametiasutuse likvideerimise korral. Kaebaja leiab, et tema koondamine Harju Maakohtu konsultandi ametikohalt oli ebaseaduslik.

Kaebaja väidab, et enne koondamist ei pakutud temale teist ametikohta ega võimalust kandideerida istungisekretäri kohale ning kuna Harju Maakohtus oli täitmata mitmeid ametikohti (referent, kohtuistungi sekretär), mis vastaksid kaebaja erialale ja kvalifikatsioonile, siis tulnuks kaebajale teist ametikohta pakkuda ja tema nõusolekul nimetada ta teisele ametikohale võimaldamaks töötamise jätkamist Harju Maakohtus. Kaebaja väitel asjaolu, et pakkumist vabadele ametikohtadele kaebajale ei tehtud, on kinnitanud kohtuistungil ka vastustaja tunnistaja Inna Erikson.

Kohus kaebaja poolt väidetuga ei nõustu. Kaebajale anti võimalus kandideerida vabale istungisekretäri ametikohale, kuid ta ei soovinud seda. Kohtuistungil tunnistajana vande all üle kuulatud Harju Maakohtu personalijuhi Inna Eriksoni ütlustega on tõendatud, et koondamisteate edastamise ning koondamise vahelisel ajal aprillis 2013 tekkis Harju Maakohtus kolm vaba kohtuistungisekretäri ametikohta ning seoses sellega vestles personalijuht telefoni teel ka I.R.ga, kes ei soovinud kandideerida kohtuistungi sekretäri ametikohale. Kuna koondatavatest konsultantidest keegi ei soovinud asuda vabanenud istungisekretäri ametikohale, kuulutas Harju Maakohus välja avaliku konkursi kohtuistungi sekretäri ametikohale.

Tunnistajana üle kuulatud Harju Maakohtu personalijuhi Inna Eriksoni ütluste kohaselt I.R. ja veel 6 ametnikku vabastati teenistusest koondamise tõttu. Koondamine toimus seoses struktuurimuudatustega. Koondati kõik konsultantide ametikohad. Kui konsultandid ei kandideerinud või ei osutunud valituks, siis nad koondati. Esimesed koondamisteated edastati 2013 märtsi lõpus, siis ei olnud ühtegi vaba ametikohta pakkuda, ei olnud pakkuda vabasid ametikohti ka juunis. Aprillis vabanesid istungisekretäride ametikohad, neid oli kokku 3. Koondamissituatsioonis oli 18 ametnikku, kellele pidi tegema pakkumise.

I. Eriksoni ülesanne oli välja selgitada, kas kellelgi on huvi kandideerida istungisekretäri ametikohale, sel juhul oleks korraldatud sisekonkurss. Küsitluste käigus selgus, et kellelgi 18-st koondatavast polnud huvi kandideerida istungisekretäri ametikohale, mistõttu kuulutati välja avalik konkurss, keegi konsultantidest konkursil ei kandideerinud. Kaebajaga oli suuline vestlus telefoni teel. Kaebaja olevat kuulnud, et teda ei soovita sellele ametikohale, I. Erikson ütles talle, et just vastupidi, et ta võib kandideerida. I.R. vastas I.

Eriksonile, et ei soovi kandideerida istungisekretäri ametikohale. Kohtu esimees andis ülesande välja selgitada, kes 18-st koondatust sooviks kandideerida istungisekretäriks. Kõigile e-kirju ei saadetud, osadega vestles I. Erikson suuliselt, sest see polnud ametlik pakkumine, I. Erikson ei osanud öelda, kes said e-kirja teel pakkumise. Kõik 18 koondatavat olid võrdsed kandidaadid, ei olnud põhjust pingerida koostada, sest koondati kõik konsultandi ametikohad. Kaebaja oli tugev istungisekretäri kandidaat, aga ta ütles, et ei soovi istungisekretäri kohale kandideerida.

Kohtul ei ole alust kahelda tunnistajate ütlustes, kohtu hinnangul on need usaldusväärsed ning kohus hindab neid kogumis teiste asjas kogutud kirjalike tõenditega.

Kaebuse esitaja leiab, et kõnealuse projekti raames ei olnud õigustatud ametnike koondamine. Kaebaja väitel Harju Maakohus kaotas kõik konsultandi ametikohad üheaegselt, milline tegevus on vastuolus Põhiseaduse (PS) §-des 9, 10, 13 ja 14 sätestatud põhimõtetega (õiguspärane ootus, võrdne kohtlemine, kaitse riigivõimu omavoli eest, õiguste ja vabaduse ja puudulik tagamine seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu poolt). Kohus kaebaja väidetega ei nõustu. Kohus ei ole pädev otsustama koondamise vajaduse, otstarbekuse jms üle. Käesolevas haldusasjas on tuvastatud, et koondamine oli tingitud ülalviidatud Justiitsministeeriumi projekti elluviimisest, millega kaasnes Harju Maakohtus konsultandi ametikoha kaotamine ning kohtujuristi ametikoha loomine. Kõigile konsultantidele anti võrdselt võimalus kandideerida kohtujuristi ametikohale ning kaebuse esitaja kasutas seda võimalust, kuid ei osutunud valituks. Koondamisest teavitati kaebuse esitajat kirjalikult. Kaebuse esitajale pakuti suuliselt ka vakantset istungisekretäri ametikohta, millest aga kaebaja keeldus, peale istungisekretäri ametikoha muid ametikohti kaebajale tol hetkel pakkuda ei olnud, mida kinnitavad tunnistaja I. Eriksoni ütlused. Kohus leiab samuti, et kaebaja suhtes ei ole rikutud Põhiseaduse eelviidatud sätteid.

Kohus, analüüsinud haldusasjas kogutud nii kirjalikke kui suulisi tõendeid, asub seisukohale, et vastustaja tegevus Harju Maakohtu kohtujuristi ametikohale konkursi läbiviimisel, mille tulemusel I.R. ei osutunud valituks Harju Maakohtu kohtujuristi ametikohale, ning kaebuse esitaja koondamisel ei olnud õigusvastane.

Kohus eeltoodut kokku võttes leiab, et vaidlustatud Harju Maakohtu 27.06.2013 käskkiri nr 13-3/13- 182, mille alusel I.R. vabastati teenistusest Harju Maakohtu konsultandi ametikohalt arvates 30.06.2013 koondamise tõttu seoses konsultandi ametikohtade kaotamisega kohtu koosseisus, on õiguspärane ning puudub alus kaebaja nõuete rahuldamiseks.

Vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-le 108 lg 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Elle Kask Kohtunik