3-13-300/74 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Agu Timmi ja Einar Vene Otsuse tegemise aeg ja koht 19. veebruar 2014, Tartu Haldusasja number 3-13-300 Haldusasi Nikolai Lebedevi kaebus Tartu Vangla tekitatud kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 17. oktoobri 2013. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Nikolai Lebedevi apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Nikolai Lebedev Vastustaja Tartu Vangla RESOLUTSIOON 1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 17. oktoobri 2013. a otsus muutmata. 2. Jätta rahuldamata apellandi taotlus kohtuistungi korraldamiseks. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 23. märts 2015). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Kinnipeetav N. Lebedev ei osalenud 2. detsembril 2012 venekeelsel jumalateenistusel ning 3.-22. november 2012 ei osalenud ta ajal, kui viibis Tartu Vangla meditsiiniosakonnas, jalutuskäikudel värskes õhus. N. Lebedev esitas Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse, kuna leidis, et jumalateenistusel ning jalutuskäikudel osalemise mittevõimaldamisega tekitati talle kahju. Tartu Vangla jättis kahju hüvitamise nõude rahuldamata. 2. N. Lebedev esitas kaebuse talle eelkirjeldatud toimingutega tekitatud kahju hüvitamiseks. 3. Tartu Halduskohtu 17. oktoobri 2013. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.

3.1. Kaebaja arvates seisneb vangla tegevuse õigusvastasus selles, et vanglaametnikud jätsid kontrollimata, miks kaebaja ei tule jumalateenistusele, kuigi ta oli end sellele registreerinud. Kaebaja oli enda kinnitusel pärast nälgimist veel nõrk ja kambrist väljas ei käinud. Samas pidi kaebaja vangla kodukorra kohaselt olema teadlik jumalateenistuse ajast ja sellest, et nimetatud üritusel osalemiseks peavad kinnipeetavad kogunema osakonna välisukse juurde sõltumata sellest, kas neid eelnevalt teavitatakse. Seega olukorras, kus kaebaja oli kantud tema sooviavalduse alusel usulises tegevuses osalejate nimekirja ja tema tervis ei võimaldanud tal kambrist väljuda, oli kaebajal endal kohustus eelnevalt teavitada vanglaametnikke oma tervislikust olukorrast. Kuna kaebaja seda ei teinud, siis ei pidanud ega saanud ametnikud teada, et kaebaja tervislik seisund ei võimalda tal iseseisvalt ilma kõrvalise abita jumalateenistusel osaleda. Seega ei käitunud ametnikud õigusvastaselt, kui nad ei tulnud kaebaja kambrisse kontrollima, miks kaebaja jumalateenistusele ei tule. See oleks vastuolus ka usulise tegevuse vabatahtlikkuse põhimõttega. 3.2. Teise vaidlusaluse toimingu puhul leidis kaebaja, et kuna videosalvestiselt on näha, et valvurid ei sisenenud kordagi tema kambrisse psühhiaatria osakonnas ajal, kui teisi kinnipeetavaid viidi jalutama, siis on tõendatud, et kaebajale ei võimaldatud jalutuskäiku õigusvastaselt. Ehkki vangistusseaduse (VangS) § 55 lg-st 2 tuleneb kinnipeetavale subjektiivne õigus värskes õhus viibimisele vähemalt üks tund päevas, on vastustaja vanglaametniku seletuskirjaga tõendanud, et psühhiaatriaosakonnas viibimise ajal küsiti kaebajalt pidevalt, kas kaebaja soovib jalutama minna, kuid kaebaja vastas eitavalt. Vanglaametniku kinnituse kohaselt soovitasid ka raviarst ja õde kaebajal jalutama minna. Kuna kaebaja seda ei soovinud, ei ole kaebaja suhtes õigusvastaselt käitutud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 4. N. Lebedev esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised: 4.1. Kaebaja oli esitanud taotluse kohtuistungil osalemiseks, kuid kuna kohtuistungi ajal kaebaja nälgis, ei olnud ta võimeline istungil osalema ning taotles istungi edasilükkamist. Sellest hoolimata viidi istung läbi ilma kaebaja osavõtuta. 4.2. Vastustaja on esitanud kohtule valeandmeid. Kaebaja vaidleb neile vastu ning märgib, et kaebaja pole osalenud eestikeelsetel jumalateenistustel, valvuritel on võimalik võtta iga kambriga ühendust läbi selektori. Valvurid nägid 2. detsembril 2012 kaebaja seisundit ega küsinud, kas ta läheb kirikusse. 4.3. Jalutuskäikude läbiviimisel ei osalenud see valvur, kes andis ütlusi seletuskirjas. Videosalvestised tõendavad, et valvurid koputasid kambrite ustele ja kutsusid jalutama, kuid kaebaja kambri uksele ei koputatud. 5. Tartu Vangla vastuses leitakse, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust ja põhjendatakse seda järgnevalt: 5.1. Kaebaja esitas alles päev enne kohtuistungit taotluse asja edasilükkamiseks põhjendusega, et ta on nälgimise tõttu liiga jõuetu istungil osalemiseks. Halduskohus ei pidanud edasilükkamise põhjendusi mõjuvateks vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 143 lg-le 1. 5.2. Kahju hüvitamise taotluses rahuldamata jätmise otsuses on ekslikult märgitud, et N. Lebedev oli registreeritud 2. detsembril 2012 toimuvale eestikeelsele jumalateenistusele, kuigi tegelikult oli ta registreerinud venekeelsele jumalateenistusele. Kuid see eksitus ei oma kahju hüvitamise aspektist tähtsust. 5.3. Selektorite kaudu on küll valvuritel võimalik võtta ühendust iga kambriga eraldi, kuid mitte kõigiga korraga. Üksikult kõigi kambrite läbihelistamine on liialt aeganõudev, mistõttu antakse valjuhäälselt osakonna trelluste juures teada kogunemisest jumalateenistusele minekuks. 2

5.4. Jumalateenistusele minek on vabatahtlik ja valvurid ei pea välja selgitama põhjuseid, miks kinnipeetav sellelt puudub. 5.5. Vangivalvuri seletuskirjas antud ütlused vastavad tõele ning N. Lebedev ei vaielnud neile varasemas menetluses vastu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. 8. Asjaolu, et kaebaja ei osalenud kohtuistungil ja et istung viidi läbi ilma tema osavõtuta, ei ole kohtuotsuse tühistamise aluseks. Kaebaja oli esitanud taotluse istungi edasilükkamiseks põhjusel, et ta nälgib juba 56-t päeva ning ei ole võimeline osalema kohtuistungil (78), kuid ainuüksi istungi edasilükkamise taotlus koos põhjenduse äranäitamisega ei tähenda kohtule kohustust istungi edasilükkamiseks. HKMS § 143 lg 3 järgi võib kohus vaadata asja läbi menetlusosalise osavõtuta sõltumata mõjuvast põhjusest, kui asja arutamise edasilükkamine kahjustaks ebaproportsinaalselt avalikku huvi või teiste menetlusosaliste õigust asja arutamisele mõistliku aja jooksul. Olukorras, kus isiku osalemine istungil ei ole otseselt vajalik, kuna asjas on esitatud piisavalt tõendeid ning vaidlusalused küsimused on piisavalt selged, kahjustab istungi edasilükkamine ilmselgelt ebaproportsionaalselt avalikku huvi mõistliku kiirusega kohtumenetluse toimimise osas ning samuti teise menetlusosalise õigust asja arutamisele mõistliku aja jooksul. Sellisel juhul ei oleks asja edasilükkamine enam asja õige lahendamise huvides, vaid lähtuks üksnes menetlusosalise subjektiivsest soovist istungist osa võtta. Niisugune soov ei ole kindlasti kaalukam kui vajadus lahendada haldusasi teise menetlusosalise huvides mõistliku aja jooksul ning kohtusüsteemi mõistliku toimimise ning ülekoormamise vältimise vastu olev avalik huvi. 9. Küsimusel, millises keeles peetaval jumalateenistusel soovis kaebaja vaidlusalusel kuupäeval osaleda, puudub kahju hüvitamise nõude seisukohast igasugune tähendus. 10. Asjaolu, et valvuritel võis olla võimalik kaebaja kambriga selektori abil ühendust võtta, ei tähenda, et kaebajaga oleks õigusvastaselt käitutud. Halduskohus on põhjalikult selgitanud, et olukorras, kus kaebaja tundis end kirikusse minemiseks liiga nõrgana, kuid soovis seda ikkagi teha ja vajanuks selleks abi, pidi ta sellest ise vanglaametnikele eelnevalt teada andma. Vanglaametnikele ei saa kuidagi õigusvastast käitumist ette heita, kuna nad ei saanud teada, et kaebaja võib abi vajada. Üksnes sellest, et vanglaametnikud võisid vaidlusalusel 2. detsembril 2012 kaebaja seisundit näha, ei saa teha järeldust, et vanglaametnikud oleksid pidanud ka huvi tundma, kas ta soovib kirikusse minna. Kirikus käimine on vabatahtlik ning sellest, et kaebaja ise ettenähtud ajaks kohale ei ilmunud ega andnud teada ka soovist, et ta võib kirikusse minemiseks abi vajada, oli vanglaametnikel igati õigustatud teha järeldus, et kaebaja ei soovigi kirikusse minna. Küll aga järeldub eelnevast, et kaebajal oli 2. detsembril 2012 kokkupuude vanglaametnikega, mistõttu oli kaebajal võimalik teada anda enda soovist usuüritusele minemiseks ning sellest, et ta võib vajada selleks abi. 11. Ringkonnakohus ei näe alust kahelda ka seletuskirja andnud vanglaametniku ütlustes selle kohta, et psühhiaatriaosakonnas viibimise ajal oli kaebaja avaldanud selget soovi jalutuskäikudel mitte osaleda (tl 43). Apellatsioonkaebuses esitatud väide, et see ametnik ei olnud kinnipeetavaid jalutuskäigule kutsunud ametnike seas, kuid sellest hoolimata ei koputatud kaebaja kambriuksele ega kutsutud teda jalutama, on asjakohatu. On ilmne, et järelikult oli kaebaja eitav suhtumine 3

jalutamisse vanglaametnike seas hästi teada ning kaebajale jalutamise võimalusest igakordselt uuesti märkuandmine olnuks eesmärgipäratu, kuna kaebaja keelduv suhtumine oli ette teada. 12. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel oli kaebaja vabastatud. 13. Kaebaja taotlus asjas istungi korraldamiseks jääb rahuldamata. HKMS § 182 lg 1 p 9 järgi tuleb istungil asja arutamise soov märkida kohe apellatsioonkaebuses. Kui apellant sellist soovi ei avalda, siis eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Apellatsioonkaebuses kaebaja istungi korraldamise soovi ei märkinud. Sellest teatas kaebaja alles pärast apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist vastuseks ringkonnakohtu määrusele, millega anti vastustajale võimalus vastuse ja seisukohtade esitamiseks. Sealjuures oli halduskohtu otsuse vaidlustamisviites märgitud, et ringkonnakohus võib lahendada asja kirjalikus menetluses, kui menetlusosaline ei taotle istungi korraldamist. Seetõttu tuleb kaebaja taotlus istungi korraldamiseks rahuldamata jätta, kuna kaebaja ei olnud sellest õigeaegselt teada andnud. Samuti märgib ringkonnakohus, et asjas puudub vajadus istungi korraldamiseks, kuna asjas ei käi enam sisuliselt vaidlust faktiliste asjaolude üle ja kohus võib sellisel juhul lahendada asja kirjalikus menetluses (HKMS § 131 lg 1 p 2). 14. Riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel oli kaebaja vabastatud. Tiina Pappel Agu Timmi Einar Vene /digitaalselt alla kirjutatud/ /digitaalselt alla kirjutatud/ /digitaalselt alla kirjutatud/ 4