3-14-51307/21 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-14-51307 Otsuse kuupäev

19. veebruar 2015 Kohtunik Kadri Palm Kohtuasi Aneli Šmigelskite kaebus Keskkonnaameti 27. mai 2014. a otsuse nr V 13-7/14/12292-1 õigusvastasuse tuvastamiseks ja kahju hüvitamiseks Menetlusosalised Kaebaja Aneli Šmigelskite Vastustaja Keskkonnaamet, volitatud esindajad Kristiin Jääger, Madli Linder, Liisa Rennel, Ivar Omler Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON

1. Jätta Aneli Šmigelskite kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Menetlusosalistel on õigus esitada kohtuotsuse peale apellatsioon vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavaks tegemisest ehk hiljemalt 23. märtsil 2015 (HKMS § 181 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aneli Šmigelskite esitas 6. mail 2014 Keskkonnaametile metsateatise nr 18076000113, milles märkis, et soovib teha lageraiet Tudulinna vallas asuva Aaroni maaüksuse (katastritunnus 81501:003:0247, registriosa nr 3323208) eraldistel 5 ja 8 (I kd, tl 6).

2. Keskkonnaamet peatas 27. mai 2014. a otsusega nr V 13-7/14/12292-1 metsateatise nr 18076000113 menetluse (I kd, tl-d 44-45). Keskkonnaamet selgitas, et Keskkonnaministeeriumile esitati 24. jaanuaril 2014 ettepanek Pärnamäe lendorava püsielupaiga piiride ja kaitsekorra muutmiseks. Nimetatud ettepanekut arvestades andis Keskkonnaministeerium 30. jaanuaril 2014 Keskkonnaametile ülesande võtta Pärnamäe lendorava püsielupaiga kaitse alla võtmise ettepanek töösse ja korraldada ettepanekus nimetatud loodusobjekti kaitse alla võtmise põhjendatuse ja kavandatud piirangute otstarbekuse ekspertiis. Ekspertiis tehakse 2014. a jooksul. Ettepaneku kohaselt jääb kogu Aaroni maaüksus projekteeritava Pärnamäe lendorava püsielupaiga territooriumile: eraldised 1 ja 2 paiknevad

3-14-51307

osaliselt sihtkaitsevööndis ja osaliselt piiranguvööndis ning eraldised 3−12 paiknevad kogu ulatuses piiranguvööndis. Nii hetkel kehtiv kui ka kavandatav kaitsekord ei näe ette lageraie tegemise võimalust lendorava püsielupaigas. Keskkonnaamet leidis, et kavandatav lageraie eraldistel 5 ja 8 võib oluliselt mõjutada kaitse alla võtmise ettepanekus nimetatud loodusobjekti seisundit ja seda ei saa püsielupaiga moodustamise käesolevas menetlusetapis lubada. Seetõttu peatas Keskkonnaamet looduskaitseseaduse (LKS) § 8 lg 6 alusel A. Šmigelskite poolt esitatud metsateatise nr 18076000113 menetluse kõigi kavandatud tööde osas. Menetlus peatati kuni loodusobjekti kaitse alla võtmise või kaitse alla võtmisest keeldumise otsuse tegemiseni, kuid mitte kauemaks kui 28 kuuks haldusakti andmise menetluse peatamise otsuse tegemisest arvates.

3. Keskkonnaamet teatas 3. juuni 2014. a kaitsekohustuse teatisega A. Šmigelskitele, et Aaroni maaüksusel asub osaliselt lendorava elupaik, ning selgitas A. Šmigelskite kohustusi sellega seoses (I kd, tl-d 30-31).

4. A. Šmigelskite esitas 27. juunil 2014 Tartu Halduskohtule kaebuse Keskkonnaameti tegevuse peale (I kd, tl-d 4-5) ja 7. juulil 2014 kaebuse täpsustuse (I kd, tl 52). A. Šmigelskite rõhutas, et Aaroni maaüksusel ja sellega külgnevatel kinnistutel ei asu lendorava elupaik, mistõttu on piirangud tema tegevusele põhjendamatud. Aaroni maaüksusel ei ole I kaitsekategooria loomaliigi lendorava elupaika, sest maaüksusel ei ole ühtegi asustatud pesapuud leitud ega ka muid elutegevuse jälgi. Keskkonnaametil ei ole kunagi olnud tõendeid lendorava pesapuude kohta Aaroni kinnistul või sellega piirneval 25 m tsoonis, mis oleks andnud alust koheselt lendorava pesapuud kaitsta (LKS § 50 lg 2 p 1). Kaitsekohustuse teatisele lisatud kaardil on eraldis 1 viirutatud ja märgitud lendorava elupaigana. Sellel eraldisel on umbes viis aastat tagasi teostatud lageraie ja seal kasvab noorendik, mis on lendoravale sobimatu elupaik.

5. Tartu Halduskohus jättis 1. septembri 2014. a määrusega kaebuse käiguta (I kd, tl-d 54-55). Kohtu jaoks ei olnud piisavalt arusaadav, milliste nõuetega kaebaja kohtu poole pöördub. Kohus leidis, et kaebajal oleks oma õiguste kaitseks otstarbekaim taotleda Keskkonnaameti

27. mai 2014. a otsuse kui menetlustoimingu õigusvastasuse tuvastamist ja kahju hüvitamist.

6. Kaebaja märkis 15. septembri 2014. a vastuskirjas, et vaidlustab menetlustoimingut ja taotleb talle tekitatud varalise kahju hüvitamist (I kd, tl-d 60-61). Füüsilisest isikust ettevõtjana majandab kaebaja Vana-Altru talu, mille põhitegevus on seotud perele kuuluva talumetsa majandamisega. Seoses raiete peatamisega jäi ettevõtluses saamata 12 483 eurot. Lisaks põhjustab raieküpse metsa õigeaegselt tegemata raie kahju, mille suurust on raske objektiivselt hinnata. Riik kasutab kaebaja rahalisi vahendeid looduskaitselistel eesmärkidel hüvitamata kaebajale tekitatud kahju. Samas on kaebaja kohustatud tasuma maamaksu. Looduse kaitsmine on ühiskondlik kokkulepe ja ei tohiks olla eraomanike poolt sundfinantseeritud.

7. Tartu Halduskohus tõlgendas 19. septembri 2014. a määruses kaebaja vastuskirja nii, et kaebaja taotleb Keskkonnaameti 27. mai 2014. a otsuse õigusvastasuse tuvastamist ja talle tekitatud kahju hüvitamist. Kohus ei käsitlenud tuvastamisnõuet enam eraldi nõudena, vaid asus seisukohale, et kaebaja on kohtule sisuliselt esitanud hüvitamiskaebuse, mille lahendamise raames tuleb kohtul anda hinnang ka Keskkonnaameti 27. mai 2014. a otsuse kui menetlustoimingu õiguspärasusele. Kohus võttis kaebuse menetlusse.

3-14-51307

8. Vastustaja palus 17. oktoobri 2014. a vastuses kaebusele jätta kaebuse läbi vaatamata või alternatiivselt jätta rahuldamata (I kd, tl-d 73-79). Vastustaja põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

8.1. Hüvitamiskaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Praegusel juhul ei ole kaebajale võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg-s 4 nimetatud kahju tekkinud. Vastustaja ei ole lageraiete lubatavuse osas lõplikku seisukohta võtnud, st keelanud kaebajal raiete tegemist. Lõpliku seisukoha võtmine eeldab seda, et keskkonnaminister otsustab LKS § 10 lg 2 kohaselt loodusobjekti kaitse alla võtmise või kaitse alla võtmisest keeldumise. Metsateatise menetlus on LKS § 8 lg 6 alusel peatatud, st kavandatud raiete osas on otsuse tegemine edasi lükatud. Metsateatise menetluse peatamisest tingitud kahju saaks väljenduda vaid majandustegevuse (ajutise) takistamisega kaasnevas kahjus, mitte saamata jäänud tulus.

8.2. LKS § 8 lg-s 6 sätestatud metsateatise menetluse peatamise eeldused on täidetud. Esiteks on kaebaja taotlenud Keskkonnaametilt luba Aaroni kinnistul raie teostamiseks, s.o haldusakti andmiseks haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 1 tähenduses. Teiseks jääb Aaroni kinnistu

27. mai 2014. a kirjas esitatud põhjenduste kohaselt kavandatava Pärnamäe lendorava püsielupaiga territooriumile, mille kaitse alla võtmiseks on Eesti lendorava ekspert Uudo Timm esitanud ettepaneku. Keskkonnaministeeriumi 30. jaanuari 2014. a kirjaga on Keskkonnaametile tehtud ülesandeks võtta Pärnamäe lendorava püsielupaiga kaitse alla võtmise ettepanek töösse ja korraldada ettepanekus nimetatud loodusobjekti kaitse alla võtmise põhjendatuse ja kavandatud piirangute otstarbekuse ekspertiisi koostamine. Kolmandaks mõjutaksid Aaroni kinnistul kavandatud lageraied lageraie olemusest tulenevalt suure tõenäosusega moodustatava püsielupaiga ja seeläbi lendorava seisundit.

8.3. Metsateatise menetluse peatamisel ei tehtud kaalutlusvigu, menetluse peatamine oli proportsionaalne. Kokkuvõtlikult lähtus Keskkonnaamet metsateatise menetluse peatamisel järgmistest olulistest asjaoludest ja põhjendatud huvidest: 1) lendorava kaitseks kohustava regulatsiooni olemasolu ja imperatiivsus; 2) kavandatava tegevuse asukoht; 3) Pärnamäe lendorava püsielupaigas kavandatav kaitsekord ja kaitsekorrast lähtuvad piirangud; 4) Pärnamäe lendorava püsielupaiga moodustamise menetluse kulg ja menetluse käigus tuvastatu; 5) kavandatava tegevuse, s.o lageraie olemus ja eeldatav tagajärg. Arvestades ühelt poolt kaitstava hüve kaalukusega, mis väljendub lendorava kaitseks LKS-s ettenähtud kaitsemeetmete imperatiivsuses, samuti loodusdirektiivis väljendatud vastutuses loomaliigi kaitse saavutamisel, teiselt poolt metsaomanikule kohalduvate piirangute iseloomu ja raskusega, sealhulgas asjaoluga, et peatamist kohaldatakse tähtajaliselt (kuni 28 kuud), on Keskkonnaamet seisukohal, et metsateatise menetluse peatamine oli proportsionaalne.

8.4. Asjaolud, mille arvesse võtmata jätmist kaebaja ette heidab, ja tõendid, millega kaebaja oma seisukohti põhjendab, ei ole käesolevas asjas asjakohased. LKS § 8 lg-st 6 ei tulene, et metsateatise menetluses, täpsemalt metsateatise menetluse peatamise üle otsustamisel, peaks haldusorgan läbi viima veel täiendavaid kaitse alla võtmise menetluse osaks olevaid menetlustoiminguid, sh et peatamise eelduse – taotletav haldusakt võib mõjutada loodusobjekti kaitse alla võtmise ettepanekus nimetatud loodusobjekti seisundit – täidetuks lugemine eeldab metsateatise menetluses lendorava elupaikade olemasolu ja kavandatud raiete negatiivse mõju tõendamist.

8.5. Vastustaja selgitab, et antud juhul ei ole Aaroni kinnistul metsateatisega nr 18076000113 taotletud lageraie teostamine peatatud mitte LKS § 50 lg 2 p 1 alusel automaatselt tekkinud

3-14-51307

ringikujuliste püsielupaikade tõttu, vaid LKS § 10 lg 2 alusel moodustatava püsielupaiga tõttu LKS § 8 lg 6 alusel.

8.6. Hüvitamisnõudes väljendatud summa 12 483 eurot on põhjendamata. Kaebaja esitatud kalkulatsioonid on kontrollimatud ega saa olla korrektsed.

9. Vastustaja esitas 22. jaanuaril 2015 kohtule tõendi – „Lendorava elupaikade ja olemasolevate ning kavandatavate püsielupaikade ekspertiis“ (I kd, tl-d 129-155).

10.1. Kaebaja esitas Keskkonnaameti vastusele järgmised vastuväited (I kd, tl-d 158-162). Kasutades Keskkonnaameti poolt kohtule edastatud materjale ja viiteid selgub järgnev: 1) keskkonnaregistri kood KL09104274 ei seostu Aaroni, Veske, Pärnamäe kinnistutega (Aaroni nr 3323208, 81501:003:0247; Veske nr 3306108, 81501:003:0256; Pärnamäe nr 343808, 81501:002:0300; 2) Keskkonnaameti vastuväites kirjeldatud Pärnamäe ja Veske kinnistutel 2012 kuni 2014 leitud 11 uue lendorava pesapuu olemasolu tõendada ei saa. Avalikud seire andmed näitavad uute registreeritud pesapuude asukohaks muud kohad; 3) ainsana esineb seos Veske ja Pärnamäe kinnistutega ülevaates lendoravate registreerimisest Pärnamäe lendorava elupaigas. Äratab kahtlust asjaolu, et dokumendi koostaja ja seiraja on ilmselt sama isik; 4) lendorava olemasolu Aaroni, Veske või Pärnamäe kinnistutel tõendamist ei leia; 5) 24. jaanuari 2014. a seisuga on piirangute aluseks lendorava leiukoht keskkonnaregistri koodiga KL09104274; 6) kõik piirangud kinnistutel tulenevad LKS § 8 lg-st 6.

10.2. Samuti selgitas kaebaja kahjunõudes esitatud kalkulatsiooni. Raietööde (s.h lageraiete) planeerimine toimub järgmiselt: 1) on pikaajaline tööde ja tegevuste planeerimine. Planeerimisel arvestatakse kinnistule metsakorralduskavas loetletud 10 aasta jooksul lubatud raietööde mahuga; 2) raiete järjekord ajalises mõõtmes otsustatakse hinnates puistu seisundit. Esimeses järjekorras raiutakse kahjustatud või raieküpsuse oluliselt ületanud eraldised. Raieküpsuse oluliselt ületanud ja kahjustatud metsades väheneb pidevalt nii raiutava metsa maht, kui ka langeb puidu kvaliteet; 3) otsust raiete tegemisel mõjutab enim hetke olukord puiduturul, kus puuliigiti on väga suured hinnakõikumised; 4) oluline on kinnistule ligipääs suvel, talvel ja materjali väljaveokaugus. Kaebaja poolt esitatud kalkulatsioonid on hinnangulised ja koostatud vastavalt OÜ Paadenurme Puit tehtud suulisele hinnapakkumisele, mis eelneb kirjalikule eellepingule, kus fikseeritakse raiet lubava teatise korral metsamaterjali hinnad.

11. Kaebaja esitas vastuväited vastustaja poolt kohtule tõendina esitatud lendorava elupaikade ja olemasolevate ning kavandatavate püsielupaikade ekspertiisile (II kd, tl-d 2-4). Lendorava kodupiirkonna määratlemisest tuleneb otseselt sihtkaitsevööndi ulatus. Lendorava kaitse tegevuskavas kirjeldatud uuringute käigus tehti olulisi vigu, seega on sihtkaitsevööndi pindala valesti määratletud. Keskkonnaamet käsitleb LKS § 8 kohast loodusobjekti kaitse alla võtmise ettepanekut, vääramatu jõuna, mida see ka tegelikult on, kuna LKS § 8 lg 1 võimaldab igaühel lõpmatult esitada loodusobjekti kaitse alla võtmise ettepanekut, millele järgnevad LKS § 8 lg 6 tulenevad piirangud. Käesoleva kaebuse raames ei ole kaebaja lõplik eesmärk (Aaroni kinnistu majandamine) saavutatav. Tõenäoliselt on uus nõuetekohane ettepanek juba koostamisel. Uue nõuetekohase loodusobjekti kaitse alla võtmise ettepaneku tegemist võimaldab lendorava kaitse tegevuskava 2014-2018, mis on riikliku keskkonnastrateegia aluseks. LKS § 25 lg 2 kohaselt kaitsekorralduskava koostamise ja kinnitamise korra kehtestab ja kaitsekorralduskava kinnitaja määrab keskkonnaminister.

3-14-51307

12. Vastustaja vastuväidete kohaselt ei eelda metsateatise menetluse peatamine lendorava pesapuude paiknemist vaidlusalusel kinnistul/vaidlusalustel eraldistel (II kd, tl-d 7-9). Lendorava esinemist kavandatavas Pärnamäe lendorava püsielupaigas tõendavad riikliku seire andmed. Kehtiv metsamajandamiskava ei takista LKS § 8 lg-s 6 sätestatud ajutise piirangu rakendamist. U. Timmi 24. jaanuaril 2014 esitatud ettepaneku Pärnamäe lendorava püsielupaiga piiride ja kaitse-eeskirja eelnõuga kavandatud kaitsekorra muutmiseks õiguspärasus ei ole praeguse vaidluse esemeks. Kaebaja kahjunõue on endiselt põhjendamata.

KOHTU SEISUKOHT

13. Käesolevas asjas on Aneli Šmigelskite esitanud kohtule hüvitamiskaebuse, mille lahendamise raames tuleb kohtul anda hinnang ka Keskkonnaameti 27. mai 2014. a otsuse kui menetlustoimingu õiguspärasusele. Keskkonnaamet peatas 27. mai 2014. a otsusega nr V 13- 7/14/12292-1 metsateatise nr 18076000113 menetluse kõigi kavandatud tööde osas LKS § 8 lg

6 alusel. Metsateatise kohaselt soovis kaebaja teha lageraiet Tudulinna vallas asuva Aaroni maaüksuse eraldistel 5 ja 8, kuid Keskkonnaamet leidis, et kavandatav lageraie võib oluliselt mõjutada lendorava seisundit ja seda ei saa püsielupaiga moodustamise menetlusetapis lubada.

14. Kohus, hinnanud menetlusosaliste esitatud põhjendusi ja tõendeid, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus selgitab esmalt Keskkonnaameti 27. mai 2014. a otsuse õiguspärasusega seonduvat (I) ja peatub siis kahju hüvitamise aspektidel (II).

I

15. LKS § 10 lg 3 kohaselt võtab liigid I või II kaitsekategooria kaitse alla Vabariigi Valitsus nende loetelu sisaldava määrusega. Need liigid, mille püsielupaigad on sama seaduse § 50 lg 2 kohaselt automaatselt kaitstud, kuuluvad I kaitsekategooriasse. LKS § 50 lg 2 p 1 sätestab, et kui samas paragrahvis nimetatud liigi püsielupaik, välja arvatud asustamata tehispesa, ei ole kindlaks määratud § 10 lg 2 kohaselt, on selleks lendorava pesapuu ja seda ümbritsev ala 25 meetri raadiuses. Vabariigi Valitsuse 20. mai 2004. a määruse nr 195 „I ja II kaitsekategooriana kaitse alla võetavate liikide loetelu“ § 4 lg 2 p 17 kohaselt on lendorav (Pteromys volans) I kaitsekategooria loomaliik. LKS § 48 lg 1 näeb ette, et I kaitsekategooria liikide kõikide teadaolevate elupaikade või kasvukohtade kaitse tagatakse kaitsealade või hoiualade moodustamise või püsielupaikade kindlaksmääramisega. Lendorav on kantud ka esmatähtsa liigina EÜ nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (loodusdirektiiv) II lisa liikide nimestikku.

16. Praegusel juhul on lageraied peatatud LKS § 8 lg 6 alusel, mitte keelatud tegevus lähtudes LKS § 50 lg 2 p-st 1 ja lg-st 4 tulenevatest piirangutest. LKS § 8 lg 6 sätestab, et kui on esitatud loodusobjekti kaitse alla võtmise ettepanek või algatatud kaitse alla võtmise menetlus sama seaduse § 9 lg 1 tähenduses, siis on haldusorganil, kellele on esitatud taotlus muu haldusakti andmiseks, mis võib mõjutada ettepanekus nimetatud loodusobjekti seisundit, õigus peatada haldusakti andmise menetlus. Haldusakti andmise menetlus peatatakse kuni loodusobjekti kaitse alla võtmise või kaitse alla võtmisest keeldumise otsuse tegemiseni, kuid mitte kauemaks kui 28 kuuks haldusakti andmise menetluse peatamise otsuse tegemisest arvates.

17. LKS § 6 sätestab, et looduskaitseseaduse alusel korraldatavale haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades looduskaitseseaduse erisusi. LKS § 8 lg 6 on kaalutlusõigust ette nägev norm. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades

3-14-51307

olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldi kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest.

18. Kaalutlused, millest Keskkonnaamet metsateatise menetluse peatamisel lähtus, on kohtu hinnangul järgmised: 1) kavandatavad lageraied eraldistel 5 ja 8 jäävad projekteeritava Pärnamäe lendorava püsielupaiga territooriumile; 2) lendorav on I kaitsekategooria kaitsealune liik; 3) kõikide I kaitsekategooria liikide teadaolevate elupaikade või kasvukohtade kaitse tagatakse kaitsealade või hoiualade moodustamise või püsielupaikade kindlaksmääramisega; 4) eraldised 5 ja 8 jäävad kavandatava püsielupaiga Pärnamäe piiranguvööndisse. LKS § 31 lg

2 ega keskkonnaministri 14. juuli 2006. a määrus nr 52 piiranguvööndis lageraie teostamist ei luba; 5) 2010. a ekspertiisi kohaselt on ettepanek Pärnamäe lendorava püsielupaiga, mille territooriumile jääb osaliselt ka Aaroni kinnistu, moodustamiseks põhjendatud. 2014. a ettepanekust, mille kohane piir hõlmab kogu kinnistut, lähtuv ekspertiis on alles koostamisel; 6) liigi säilimisel on kriitilise tähtsusega ohuteguriks elupaikade kadumine, elupaikade isoleeritus, väike populatsioon, kisklus, pesapuude raie ning häirimine. Lageraie kavandatud ulatuses teostamisel jääb praeguse lendoravale sobiva metsa asemel alles lage ala ja seega lendorava seisund kahjustuks.

19. Kohus nõustub vastustajaga, et LKS § 8 lg-s 6 sätestatud metsateatise menetluse peatamise eeldused on käesolevas asjas täidetud. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on taotlenud Keskkonnaametilt luba Aaroni kinnistul raie teostamiseks, s.o haldusakti andmiseks HMS § 51 lg 1 tähenduses. Kuigi kaebaja seab kahtluse alla lendorava uurijate pädevuse, ei muuda see siiski fakti, et Aaroni kinnistu suhtes on esitatud kaitse alla võtmise ettepanek. Nii on U. Timm esitanud 24. jaanuaril 2014 ettepaneku Pärnamäe lendorava püsielupaiga piiride ja kaitseeeskirja eelnõuga kavandatud kaitsekorra muutmiseks. U. Timmi ettepanek ei ole praeguse vaidluse esemeks. 30. jaanuaril 2014 tegi Keskkonnaministeerium Keskkonnaametile ülesandeks võtta Pärnamäe lendorava püsielupaiga kaitse alla võtmise ettepanek töösse ja korraldada ettepanekus nimetatud loodusobjekti kaitse alla võtmise põhjendatuse ja kavandatud piirangute otstarbekuse ekspertiisi koostamine. Lendorava esinemist kavandatavas Pärnamäe lendorava püsielupaigas tõendavad riikliku seire andmed. Aaroni maaüksuse eraldistel nr 5 ja

8 kavandatud lageraied mõjutaksid suure tõenäosusega moodustatava püsielupaiga ja seeläbi lendorava seisundit.

20. Keskkonnaministri 14. juuli 2006. a määruse nr 52 „Lendorava püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri“ § 4 lg-d 4-6 sätestavad kaitsekorra, mille kohaselt on püsielupaiga valitseja nõusolekul püsielupaigas 1. septembrist 15. märtsini lubatud metsa häilraie, mis ei kahjusta lendorava elutingimusi, kusjuures püsielupaiga valitsejal on õigus esitada nõudeid raietehnoloogia, metsamaterjali kokkuveo ning puistu koosseisu ja täiuse osas. Püsielupaigas tuleb hooldus-, valik-, sanitaarvõi häilraie langi suuruse ja kuju kavandamisel tagada, et lank ei ulatuks asustatud pesapuudele ja neid 25 meetri ulatuses ümbritsevale alale. Püsielupaigas tuleb tagada hooldus-, valik-, sanitaarvõi häilraiel metsa liigiline ja vanuseline koosseis järgmiselt: 1) kui puistu esimese rinde koosseisus on haava osakaal alla 30%, on üle 50 aasta

3-14-51307

vanuste haabade ja õõnsustega haabade ning neid 10 meetri raadiuses ümbritsevate puude raie keelatud; 2) üle 50 aasta vanuse metsa pindala ei tohi jääda väiksemaks kui 50% püsielupaigast; 3) lehtpuude osakaal puistus ei tohi jääda väiksemaks kui 10%. Seega ei näe kaitsekord lendorava püsielupaigas ette lageraiete tegemise võimalust.

21. Metsaseaduse § 41 lg-st 1 nähtuvalt on metsateatise menetlejaks Keskkonnaamet. Seega on vaidlusaluse otsuse andnud pädev haldusorgan, kellel oli eelnevalt esitatud järelduste kohaselt olemas kehtivast seadusest tulenev alus selleks, et peatada talle kaebaja poolt esitatud metsateatise menetlemine nende eraldiste osas, millised jäävad lendorava projekteeritava Pärnamäe püsielupaiga sihtkaitsevööndisse. Otsus ei välju seadusega sellele ametile antud kaalutlusõiguse piiridest ning järgib looduskaitseseadusest tulenevat eesmärki kaitsta ohustatud loomaliigi püsielupaiku. Tegemist on tungiva avaliku huviga, mis saab üles kaaluda kaebaja erahuvil rajanevat õigust kasutada vabalt enda omandit. Vastav õigus tuleneb Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-st 32, kuid ei ole absoluutne, sest seadusega võib sellele ette näha kitsendused. Menetluse peatamise üheks eesmärgiks on tagada, et kaitse alla võetav loodusobjekt säiliks menetluse kestel samas seisundis. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 8 kohaselt peavad keskkonnakaitse meetmed tagama kõrgetasemelise kaitse, seejuures tuleb tagada keskkonna terviklik kaitse ja arvestada keskkonnamõju võimalikku ülekandumist ühelt keskkonnaelemendilt teisele. Kuna otsusega üksnes peatatakse metsateatiste menetlemine kuni kaitse alla võtmise küsimuse lahendamiseni, kuid mitte kauemaks, kui seaduses ettenähtud maksimaalseks võimalikuks ajaks, pole põhjust pidada otsuse mõju kaebaja õigustele ülemäära koormavaks. Seda, et rikutud oleks mõnda õiguse üldtunnustatud põhimõtet, ei ole kaebaja väitnud ega tõendanud.

22. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et metsateatise menetluse peatamisel ei tehtud kaalutlusvigu ja haldusorgan tegutses õiguspäraselt.

II

23. Kaebaja leiab, et talle on tekkinud kahju saamata jäänud tulu näol (majanduslik kahju). Füüsilisest isikust ettevõtjana majandab kaebaja Vana-Altru talu, mille põhitegevus on seotud perele kuuluva talumetsa majandamisega. Seoses raiete peatamisega jäi ettevõtluses saamata

12 483 eurot. Lisaks põhjustab raieküpse metsa õigeaegselt tegemata raie kahju, mille suurust on raske objektiivselt hinnata.

24. Õiguspärase haldustegevusega isikule tekitatud kahjulikud tagajärjed üldjuhul hüvitamise ei kuulu. PS § 25 sätestab, et igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Kui aga haldustegevusega sekkutakse isiku põhiõigustesse ja vabadustesse sedavõrd intensiivselt, et haldustegevuse negatiivseid tagajärgi ei ole õiglane jätta üksnes isiku kanda, võib ka õiguspärase haldustegevusega tekitatu kuuluda hüvitamisele. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 16 alusel esitatava õiguspärase haldustegevusega tekitatud kahju hüvitamise nõude eeldusteks on 1) õiguspärane haldusakt või toiming; 2) kahju; 3) isiku põhiõiguste erakordne piiramine; 4) põhjuslik seos põhiõiguste erakordse piiramise ja kahju tekitamise vahel. RVastS § 16 lg 1 kohaselt saab varalise kahju hüvitamist nõuda vaid õiglases ulatuses. Seega ei tule õiguspäraselt ja õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitada samas ulatuses.

25. Käesoleval juhul võib lendorava püsielupaiga kaitse alla võtmisel kaebajale kahju tekkida, kuna ta ei saa omandatud kinnistul lageraiet teostada. Samas on aga võimalik, et püsielupaika kaitse alla ei võeta, kaebaja saab raiet teostada ning seega jääb kahju saabumata. Samuti on

3-14-51307

võimalik, et raieõiguse teostamise ajaks on puidu hind tõusnud, mitte langenud. Juhul, kui tehakse kaitse alla võtmise otsus, ei tähenda ka see veel kahju tekkimist, kuna kaebaja saab seejärel esitada LKS § 20 lg 1 alusel taotluse kinnisasja riigi poolt omandamiseks. Nimetatud sätte kohaselt kaitstavat looduse üksikobjekti sisaldava või kogu ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas asuva kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, omandab riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga kinnisasja väärtusele vastava tasu eest. Kaebaja kahju saab käesoleval hetkel väljenduda vaid selles, et tema majandustegevus antud kinnistul ei ole olnud seni võimalik, kuna metsateatise menetlus peatati. Kohus leiab, et kaebaja õiguste riive ei ole olnud erakordne. Juhul, kui menetlus venib ja peatamine muutub kaebaja õiguste piiramist arvestades ebaproportsionaalseks, on kaebajal võimalik kaitsta oma õigusi kohustamiskaebusega.

26. Kaebuse kohaselt lööb raiete peatamine segi kogu majandustegevuse ja toob raskuseid riigimaksude tasumisel. Riik kasutab kaebaja rahalisi vahendeid looduskaitselistel eesmärkidel, samas on kaebaja kohustatud tasuma maamaksu. Kohus selgitab, et maamaksu ei maksta ainult maaüksustelt, kus toimub metsade majandamine ja on võimalik tulu saada. Maamaksu objekt on maatükk, sõltumata sellest, kas ja kui palju maatükilt tulu teenitakse. Maamaks on omandilt võetav maks, mis laekub maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele. Samas, kui kaebaja maal keelatakse majandustegevus, ei tule sellelt maalt ka maamaksu maksta (maamaksuseaduse (MaaMS) § 4 lg 1 p 1). Maamaksu ei maksta kaitsealade loodusreservaadi ja sihtkaitsevööndi maalt ning püsielupaikade sihtkaitsevööndi maalt (MaaMS § 4 lg 1 p 11). LKS §-s 31 sätestatud piiranguvööndi maalt, 5. peatükis sätestatud hoiualade maalt, § 50 lg 1 alusel määratud püsielupaiga piiranguvööndi maalt ja § 68 alusel sätestatud looduse üksikobjekti piiranguvööndi maalt makstakse maamaksu 50 protsenti maamaksumäärast (MaaMS § 4 lg 2).

27. Kaebaja leiab, et talle on juba tekkinud kahju seetõttu, et raieküpse metsa õigeaegselt teostamata raie põhjustab kahju, mille suurust on raske rinnata. Kohus möönab, et raieküpsuse oluliselt ületanud ja kahjustatud metsades väheneb pidevalt nii raiutava metsa maht, kui ka langeb puidu kvaliteet, kuid kaebaja ei ole kohtule esitanud tõendeid, kui suur kahju on kaebajale tekkinud. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 59 lg 1 kohaselt peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Seega pidi A. Šmigelskite eelkõige ise esitama tõendeid kaebuses väidetud asjaolude kohta.

28. Eelnevat arvesse võtte leiab kohus, et kaebajale ei ole metsateatise menetluse peatamisega hüvitamisele kuuluvat kahju tekitatud.

29. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja menetluskulude väljamõistmist taotlenud ei ole, seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Palm kohtunik