3-14-51878/70 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Ruth Plaks ja Virgo Saarmets Määruse tegemise aeg ja koht

19. veebruar 2015. a, Tallinn Haldusasja number 3-14-51878 Haldusasi Politseija Piirivalveameti taotlus RKM kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks Menetlusosalised Taotleja – Politseija Piirivalveamet Isik, kelle suhtes taotletakse haldustoiminguks loa andmist – RKM, volitatud esindaja Kristi Toodo Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 19. detsembri 2014. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus RKM määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Jätta RKM määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 19.12.2014 määrus haldusasjas nr 3-14-51878 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politseija Piirivalveameti (PPA) Lõuna prefektuuri konvoiteenistus toimetas 04.08.2014 RKM Lõuna prefektuuri piirivalvebüroo migratsioonijärelevalve talitusse. RKM on Iraagi Vabariigi kodanik, sündinud XX.XX.XXXX, abielus, töökoht puudub, elukoht XXXXXX XXXX XX-XX. Isikul puudus kinnipidamise hetkel seaduslik alus Eesti Vabariigis viibimiseks ning samuti kehtiv reisidokument. Isik peeti väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 19 lg 1 ja § 15 lg 1 alusel 04.08.2014 48-tunniks kinni. Samal päeval võeti isik ebaseaduslikult riigis viibiva isikuna arvele ning vormistati ettekirjutus Eestist lahkumiseks (koheselt sundtäidetav) nr 1029428523 ja kohaldati sissesõidukeeldu viieks aastaks isiku lahkumiskohustuse täitmise päevast alates. Tartu Halduskohtu 04.08.2014 määrusega haldusasjas nr 3-14-51642 anti luba RKM-i paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks.

3-14-51878 2(4) RKM esitas 25.08.2014 varjupaigataotluse. Vastavalt sellele vormistati kinnipidamine ümber välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 361 lg 2 p 5 alusel. Tallinna Halduskohus andis 27.08.2014 määrusega loa paigutada RKM kinnipidamiskeskusesse kuni varjupaigamenetluse lõppemiseni, kuid mitte kauemaks kui 27.10.2014. Luba pikendati 23.10.2014 määrusega.

2. PPA esitas 17.12.2014 Tallinna Halduskohtule taotluse RKM-i kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks kahe kuu võrra. Isik ei oma kehtivat reisidokumenti. RKM-i abikaasa PK on väljendanud soovi oma abikaasaga mitte kohtuda ja kontakteeruda, kuna isik on nii tema kui ka PK laste kallal tarvitanud füüsilist ja vaimset vägivalda. RKM-i vanemad elavad Iraagi pealinnast kaugel ning seal ei ole sõjalist tegevust, isiku vend elab Suurbritannias. Isik on teinud kõik selleks, et teda ei saadetaks Eestist välja, sh peitnud ka oma passi, mille PK kapi tagant leidis. Passi kehtivusaega on võimalik pikendada Iraagi konsulaadis Helsingis ning sellega tegeleb PPA. Isikul puudub elukoht, isik on kehtestatud lähenemiskeelust üle astunud, isik ei ole seaduskuulekas ja ei austa Eesti seadusi. Lisaks on isik 30. ja 31.07.2014 telefonikõnedega terroriseerinud PK, mis näitab, et isik ei ole oma käitumist muutnud, Eestisse jäädes ning vabaduses viibides võib ta jätkata eelnevat käitumist. Isik on lähenemiskeelu rikkumise tõttu kandnud ka vanglakaristust. Isiku varjupaigamenetlus on pooleli. Isik peab kuni varjupaigamenetluse lõppemiseni viibima kinnipidamiskeskuses, kuna kujutab ohtu nii avalikule korrale kui ka XXXXX elavale abikaasale ja tema lastele. Isik on varjupaigataotluse esitanud väljasaatmise vältimiseks. Esinevad VRKS § 361 lg 2 p-des 5 ja 6 sätestatud asjaolud.

3. RKM vaidles 19.12.2014 kohtuistungil PPA taotlusele vastu. Isikut on juba 4 kuud kinni peetud. Iraagis on hetkel ebastabiilne ja ohtlik. Isikul oli juba võimalik Eestist põgeneda, kuid ta ei ole seda teinud. Isiku laps elab Eestis ja ta ei kavatse siit põgeneda.

4. Tallinna Halduskohus andis 19.12.2014 määrusega loa RKM-i kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks kuni VRKS § 361 lg-s 2 sätestatud aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 23.02.2015. PPA taotlus on VRKS § 361 lg 1 ja lg 2 p-de 5 ja 6 ning § 362 lg-te 1, 2 ja 5 alusel põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. RKM-i kinnipidamine varjupaigamenetluse lõppemiseni on vajalik. Taotluse kohaselt on PPA-l vaja koguda varjupaigataotluse lahendamiseks täiendavaid tõendeid, kuid isiku käitumisest nähtub, et varjupaigataotlus on esitatud väljasaatmise vältimiseks. Lähtuvalt VRKS regulatsioonist (§ 14 lg-d 1, 2 ja 3), peaks Eestis varjupaika sooviv isik esitama varjupaigataotluse viivitamatult Eestisse saabudes. Käesoleval juhul nähtub isiku käitumisest, et tema soov ei ole saada rahvusvahelist kaitset. Isik on Eestis elanud pikka aega ja esitas varjupaigataotluse alles väljasaatmismenetluses. Samuti kujutab isik vabanemisel ohtu avalikule korrale ja oma perekonnale. Isiku kinnipidamine on proportsionaalne ja vajalik, kuna tema kinnipidamiskeskusest vabastamine raskendaks oluliselt varjupaigamenetluse lõpuleviimist. Isik on kriminaalse taustaga ning on ohuks nii avalikule korrale kui oma perekonnale. Seetõttu puudub kohtul veendumus, et isiku suhtes oleks võimalik kohaldada VRKS §-s 29 sätestatud muid järelevalvemeetmeid.

5. RKM esitas 05.01.2015 Tallinna Halduskohtule määruskaebuse, mille Tallinna Halduskohus 14.01.2015 rahuldamata jättis ning Tallinna Ringkonnakohtule lahendamiseks edastas.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. RKM palub 05.01.2015 (täiendatud 26.01.2015) määruskaebuses tühistada halduskohtu määrus ja teha uus määrus, millega ta kinnipidamiskeskusest vabastatakse.

3-14-51878 3(4) Halduskohus ei ole selgitanud, miks ei ole võimalik kohaldada VRKS §-s 29 mainitud leebemaid järelevalvemeetmeid. Kohus on arvestanud asjasse puutumatuid kaalutlusi, nt ei ole VRKS § 361 kohase isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamise eelduseks ega ka eesmärgiks isiku poolt uute kuritegude ärahoidmise oht. Kohus oleks pidanud põhjendama arvamust, et varjupaigataotlus on esitatud väljasaatmise takistamiseks. Rahvusvahelise õiguse kohaselt on varjupaigataotlust võimalik esitada ka juhul, kui isikul tekib oht päritoluriiki naasmisel. Iraagi Al-Anbari kubernerkonnas eskaleerunud siseriiklik konflikt on alates jaanuarist 2014 levinud üle riigi ja toonud kaasa paljude tsiviilisikute surma. Lisaks on isik 09.10.2014 rahvusvahelise kaitse taotleja intervjuul lisanud, et ta on kolm korda Iraagist põgenenud ning viimasel korral Iraagis viibides ähvardati teda, sest ta on valimistel opositsiooni poolt hääletanud ning ilmselt otsitakse teda ka praegu. Halduskohtu viited isiku ohtlikkusele avaliku korra ja perekonna suhtes on meelevaldsed. Nimetatud terminid on mitmetähenduslikud. Avaliku korra mõiste sisustamisel tuleb lähtuda rahvusvahelisest õigusest. Isiku põhiõigust liikumisele ei tohi piirata põhjusel, et teda on varem kriminaalkorras karistatud. VRKS sätete kohaselt ei ole võimalik isikut kinni pidada juhul, kui isik kujutab ohtu oma perele. Kohus ei ole vältimatut vajadust tuvastanud ega selle olemasolu või puudumist põhjendanud. Määruses ei selgu tõendid, mis kinnitaksid, et isik soovis oma passi varjata.

7. PPA palub 12.01.2015 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata. Halduskohtu määrus on õiguspärane. Kohus tugines seadusele, PPA taotlusele ning kohtuistungil avaldatule. Kohtupraktika kohaselt on varjupaigataotleja kinnipidamiseks piisav ka ainult ühe VRKS § 361 lg-s 2 toodud aluse esinemine. Kohtumääruses on üksikasjalikult välja toodud asjaolud ja põhjendused, millele kohus määruse tegemisel tugines (vt määruse pd 5 ja 6). VRKS § 29 lg 1 ei ole imperatiivne säte, mis tähendab, et haldusorganil on kaalutlusruum selle sätte kohaldamise otsustamisel. Varjupaigasüsteemi kuritarvitamine ja avaliku korra ohustamine õigustavad määruskaebuse esitaja suhtes rangemate meetmete kohaldamist. Olukorras, kus esineb oht avalikule korrale, ei ole ilmselgelt otstarbekas täiendavalt selgitada, miks ei ole võimalik kohaldada VRKS §-s 29 sätestatud leebemaid järelevalvemeetmeid. VRKS § 361 lg 2 p 6 ei sätesta eeldusena korduvate süüdimõistvate kohtuotsuste olemasolu. Normi sõnastusest tulenevalt võib kinnipidamist kohaldada avaliku korra kaitsmiseks. Määruskaebuse esitaja suhtes toimunud süüteomenetlused näitavad, et välistada ei saa isikust tulenevat ohtu avalikule korrale ning isiku kinnipidamine kinnipidamiskeskuses on meede, mis avaliku korra kaitset tagab. Muude järelevalvemeetmete kohaldamine sama tõhusalt avaliku korra kaitset ei tagaks. Seejuures on määruskaebuses avaliku korra mõistet sisustatud ilmselgelt kitsendavalt. Asjakohane on lähtuda korrakaitseseaduse (KorS) § 4 lg-s 1 toodud definitsioonist. Ka KorS § 4 lg-s 2 sisalduvaid kitsendusi arvestades tuleb avaliku korra kaitse all praegusel juhul silmas pidada muu hulgas isiku abikaasa ja tema laste elu ja tervise suhtes esineva võimaliku ohu kõrvaldamist. Tegemist ei ole isiku kahekordse karistamisega, vaid avalikku korda ohustava varjupaigataotleja kinnipidamisega kuni tema taotluse lahendamiseni. PPA-le jääb arusaamatuks, miks ei esitanud isik rahvusvahelise kaitse tegeliku vajaduse korral varjupaigataotlust kohe pärast senise viibimisaluse lõppemist, kui oli selge, et temale abikaasa juurde asumiseks antud elamisluba ei pikendata. Rahvusvahelise kaitse vajadus võib tuleneda ka isiku päritoluriigis pärast tema lahkumist aset leidnud sündmustest, kuid praegusel juhul sellise olukorra esinemist isikuga 09.10.2014 läbi viidud vestluse protokollist ei nähtu. Antud

3-14-51878 4(4) juhul puudub alus arvata, et isiku puhul esineb vaieldamatult pagulasseisund või täiendava kaitse seisund ning temale varjupaiga andmine või tema väljasaatmise võimatus on ilmselge, mistõttu oleks isiku kinnipidamine eesmärgipäratu. PPA on toonud lisaks välja, et määruskaebuse esitaja on püüdnud varjata oma reisidokumenti. Vältimatu vajadus on tuvastatud ja seisneb selles, et isik kujutab vabanemisel ohtu avalikule korrale ja oma perekonnale. RKM-i näol on tegemist kriminaalkorras karistatud isikuga. Määruskaebuse esitaja on korduvalt kasutanud füüsilist ja verbaalset vägivalda oma perekonna suhtes. Isiku varasem käitumine näitab, et isiku vabaduses viibimise ajal ei ole PK ja tema pere elu ja tervis tagatud isegi võimalike menetluslike tõkendite kohaldamisel. Määruskaebuse esitaja vägivaldsus ja seadusvastane käitumine kujutavad endast ohtu nii tema perekonnale kui ka avalikule korrale.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Määruskaebus jääb rahuldamata. Halduskohtu määruses on piisavalt põhjendatud, miks on RKM-i jätkuv kinnipidamine vajalik. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega ning HKMS § 201 lg-le 4 ning § 203 lg-le 2 tuginedes vastavaid põhjendusi ei korda. Ringkonnakohus hindas ka 16.12.2014 määruses samas asjas RKM-i kinnipidamise õiguspärasust ning midagi olulist ei ole vahepealsel ajal muutunud.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe

/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets