4-14-9745/10 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

4-14-9745

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 18.02.2015. a Tartu Kohtumaja, Tartu, Kalevi 1 Kohtunik Madis Kägu Kohtuistungisekretär Jane Oidsalu Kohtuvälise menetleja esindaja Lõuna Prefektuurist vanemväärteomenetleja Vallo Tõnuvere Väärteoasja number 4-14-9745 (2780,14,003763) Väärteoasi Vello Reisenbuki kaebus Lõuna Prefektuuri Tartu politseijaoskonna ennetusja menetlustalituse menetlusteenistuse 05.11.2014. a otsusele väärteoasjas nr 2780,14,003763 Menetlusalune isik, kaebuse esitaja Vello Reisenbuk Isikukood: 37107052225, elukoht: XXXX Kaitsja Advokaat Andi Tubin Advokaadibüroo Lentsius & CASUS Kaluri 2, Tartu andi@casus.ee RESOLUTSIOON Juhindudes VTMS § 132 p 1, kohus otsustas:

Jätta Vello Reisenbuki kaebus rahuldamata.

Jätta muutmata Politseija Piirivalveameti Lõuna prefektuuri 05.11.2014. a otsus väärteoasjas nr 2780,14,003763.

Jätta valitud kaitsjale õigusabi eest makstud tasu menetlusaluse isiku Vello Reisenbuki enda kanda.

Edasikaebamise kord

Edasikaebus EV Riigikohtule kassatsiooni korras Tartu Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates otsuse teatavaks saamisest. Kassatsiooniõiguse kasutamisest tuleb kirjalikult teatada Tartu Maakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsiooniteate saamisel on otsuse täistekst kättesaadav kohtu kantseleis alates 13.03.2015. a.

Asjaolud

Vello Reisenbuki karistati Politseija Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri Tartu politseijaoskonna ennetusja menetlusteenistuse 05.11.2014. a otsusega LS § 238 ja TeeS § 401 lg 1 järgi KarS § 63 lg 1 alusel rahatrahviga 62 trahviühiku ulatuses, s.o 248 eurot. Otsuse kohaselt teostas Vello Reisenbuk Soojuse teel, Lohkva külas, Luunja vallas, Tartu maakonnas teeseadusega kehtestatud eriloata erakorralist vedu. Vello Reisenbuk juhtis autorongi, mille massid ja teljekoormused ületasid registreerimisel määratud ning majandusja kommunikatsiooniministri poolt kehtestatud väärtusi. Mootorsõiduki II-telje tegelik teljekoormus oli 9,562t. Lubatud suurim registriteljekoormus 9,5t. Mootorsõiduki III-telje tegelik teljekoormus 10,067t. Lubatud suurim registriteljekoormus 9,5t. Mootorsõiduki tegelik mass 27,426t. Lubatud suurim registrimass 26t. Autorongi tegelik mass 50,565t. Lubatud suurim tegelik mass 44t. Lisaks juhtis Vello Reisenbuk veost vedavat autorongi, mille veos, puitmaterjal, oli nõuetekohaselt kinnitamata, mistõttu ei olnud tagatud, et veos ei veereks, nihkuks või ei kukuks ümber.

24.10.2014. a esitas Vello Reisenbuki kaitsja Andi Tubin kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse. Kaebuses taotletakse kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist Vello Reisenbuki teos väärteotunnuste puudumise tõttu.

Kaebuse kohaselt peab MõõteS § 5 lg 2 p-st 2 karistuse määramisel väärteoasjas olema mõõtetulemuste jälgitavus tõendatud. Vastavalt MõõteS § 5 lg 1 esimesele lausele on mõõtetulemuste jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud, või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Kaalude kasutamist reguleerivad nõuded on sätestatud MõõteS §-des 21-23. Vastavalt MõõteS § 21 lg 2 p-le 2 ja §

23 lg 1 p-le 3, p-le 4, p-le 6 tuleb trahvide arvutamisel massi mõõtmiseks mõeldud kaalude kasutamisel järgida kaalu kohta antud tootjapoolseid juhendeid ning õigusaktide nõudeid.

MõõteS § 5 lg 1 kohaselt on mõõtetulemuse jälgitavuse tõendatuse aspektist nõutav asjakohase mõõtemetoodika kasutamine. Sõiduki koormuse mõõtmisel kasutatav asjakohane mõõtemetoodika on sätestatud Politseija Piirivalveameti peadirektori 01.01.2010.a käskkirjaga nr 40 kehtestatud „Sõiduki koormuse mõõtmise metoodika MM 02-2010“ (edaspidi Metoodika MM 02-2010). Metoodika MM 02-2010 p 7.1 kohaselt tuleb enne sõiduki kaalumist hinnata, kas kaalumiskoht on visuaalselt hinnates tasane. Tee tasapinna kalle võib ideaalsest horisondist olla kuni 10%. Mõõtmise asukohta iseloomustavad andmed tuleb Metoodika MM 02-2010 p 7.4 kohaselt kanda kaalumise protokolli (massimõõteseadme kasutamise protokoll). Väärteoprotokollile tõendina lisatud massimõõteseadme kasutamise protokollis ei ole aga lahtrisse KAALUMISKOHT märgitud pikija ristikallet. Eeltoodud Metoodika MM 02-2010 p 7.4 rikkumisest tulenevalt ei nähtu massimõõteseadme kasutamise protokollist, kas kohtuväline menetleja on järginud enne sõiduki kaalumisele asumist Metoodika MM 02-2010 p 7.1 sätestatut, ei ole kaalumisel kasutatud asjakohast mõõtemetoodikat ning mõõtetulemuse jälgitavus ei ole tõendatud.

Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-67-14 p 57 märkinud, et MõõteS § 5 lg 2 p 2 nõuab mõõtetulemuste jälgitavuse tõendatust alati, kui mõõtetulemuste alusel tuvastatakse avalik-õiguslike normide rikkumine, mille tõttu tehakse ettekirjutus, määratakse karistus väärteoasjas või piiratakse eriõigust. Sama otsuse p-s 74 on Riigikohus asunud seisukohale, et kontrollmõõdistamise akti ei saa tõendina kasutada, kui on rikutud MõõteS § 5 lg-te 1 ja 2 nõudeid. Arvestades eeltoodut ei saa käesolevas väärteomenetluses koostatud massimõõteseadme kasutamise protokoll olla lubatavaks tõendiks ning see tuleb tõendite hulgast kõrvaldada. Kuna väärteoasjas ei ole kogutud tõendeid kooskõlas mõõteseaduse nõuetega, ei ole tõendatud ka menetlusalusele isikule etteheidetava teo toimepanemine. Eeltoodust tulenevalt tuleb väärteomenetlus menetlusaluse isiku suhtes TeeS § 401 lg 1 osas väärteotunnuste puudumise tõttu lõpetada.

Olukorras, kus kohus käsitleb massimõõteseadme kasutamise protokolli lubatud tõendina, märgib kaitsja, et menetlusaluse isiku juhitud autorongi puhul on tegemist õhkpatjadel asuva veoki ja haagisega ning autorongi on kaalutud eraldi: algul veokit, seejärel haagist, kusjuures haagist pole veoki küljest lahti ühendatud. Seega asus veok peale kaaludele sõitmist haagisest kõrgemal ning vastupidi. Peale veoki kaaludele sõitmist vabastas juht sõidupiduri ning tõmbas seejärel koheselt kohtuvälise menetleja korraldusel peale seisupiduri. Õhkpatjade puhul ei saa aga sõidupiduri vabastamise ning käsipiduri pealetõmbamise vahelise lühikese ajahetke vältel õhkpadjad liikuda õigesse asendisse, telgedesse jääb pinge, mistõttu telgedele avalduv koormus ei saa olla tegelikule koormusele vastav. Kaitsja selgitab, et õhkpatjade asend muutub ning vajab uues asendis pingetest vabanemisest lisaaega just seetõttu, et omavahel ühendatud veoki ja haagise eraldi kaalumise ajal asetseb veok peale kaaludele sõitmist haagisest eri tasapinnal (kõrgemal). Menetlusalune isik on eraldi kaalumisele esitanud vastuväite nii massimõõteseadme kasutamise protokollis, kui ka ülekuulamise protokollis, selgitades, et kontrollkaalumisel oli nii autorongi kogukui ka teljekoormus lubatud piirides.

Nõustuda ei saa menetlusalusele isikule tehtud etteheitega, mis puudutab koorma ebapiisavat kinnitust. Menetlusaluse isiku autorong peeti algselt patrulli poolt kinni kaalumiskohast erinevas kohas, kaalumiseks paluti sõita Räpina maanteele, kuna sinna oli suundumas ka kaalubuss, et kaaluda teist autorongi. Nii esimese peatamise, kui ka sõidu ajal kaalumiskohta oli menetlusaluse isiku koorem nõuetekohaselt kinnitatud ning etteheiteid talle ei tehtud. Kaalumiskohas Räpina maanteel lasi menetlusalune isik juba seisval autorongil pingutuskettide õhuga töötavast mehhanismist õhu välja ning ketid lõdvenesid. Erinevalt väärteoprotokolli teokirjelduses sisalduvast etteheitest kinnitab menetlusalune isik, et ei juhtinud nõuetekohaselt kinnitamata veost vedavat autorongi. Sõidu ajal oli veos nõuetekohaselt kinnitatud. Seega ei ole menetlusalune isik toime pannud talle etteheidetud tegu ning eeltoodust tulenevalt tuleb väärteomenetlus menetlusaluse isiku suhtes LS § 238 osas väärteotunnuste puudumise tõttu lõpetada. Kaitsja peab täiendavalt oluliseks märkida ka seda, et veose kinnitusele pöörati tähelepanu ning esitati süüdistus LS § 34 lg 6 rikkumises alles peale seda, kui menetlusalune isik oli esitanud kirjaliku vastuväite massimõõteseadme kasutamise protokolli kaalumismetoodika kohta.

Lõuna prefektuuri kirjalik seisukoht saabus kohtusse 07.01.2015. a. Kohtuväline menetleja ei nõustu esitatud kaebusega ja palub otsuse karistamises TeeS § 401 lg 1 järgi muutmata jätta.

Kohtuväline menetleja on seisukohal, et mõõtetulemuse jälgitavus on tõendatud. MõõteS § 5 lg 1 esimese lause kohaselt on mõõtetulemuse jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtemetoodikat, mille taatluskohustus on täidetud ja on järgitud asjakohast mõõtemetoodikat. Kaalumise teostas liikluspolitseinik S.H., kellel on olemas vastav pädevus. Kasutatud mõõtevahendid olid taadeldud ja kaalumisel lähtuti asjakohasest mõõtemetoodikast. Sõiduki koormuse mõõtmise metoodika MM02-2010 punkti 7.1 järgi peab sõiduki kaalumise koht olema visuaalselt hinnates tasane. Sõiduki või autorongi kogukoormuse määramisel võib tee tasapinna kalle ideaalsest horisontaalist olla kuni 10%. Kahtluse korral tuvastatakse tee tasapinna kalle kaldemõõdikuga või muu meetodiga.

Tartu maakonnas oleva Tatraoru kalle on 5% ja Tartu linnas olev Jakobi mägi on 9% kaldu. Mõlemal juhul jääb metoodika järgi kalle lubatava piiridesse. Tootja kasutusjuhendis ei ole räägitud kalde mõõtmisest. Seisukohale juurde lisatud 4 fotolt on näha, et kaalumiskoht on tasane. Seega puudub kalde suuruses kahtlus ja ei ole vaja kallet kaldemõõdiku või muu meetodiga tuvastada. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et väärteoprotokollile lisatud massimõõteseadme kasutamise protokoll on tõend.

Nii veoauto kui ka haagise kaalumine toimus vastavalt kaalude kasutusjuhendile ja metoodikale. Veoauto ja haagis on käsitletavad eraldi sõidukitena. Liiklusseadus defineerib, et sõiduk on teel liiklemiseks ettenähtud või teel liiklev seade, mis liigub mootori või muul jõul. Vello Reisenbuki kasutuses olnud haagis kuulub sõidukite kategooriasse. Tegemist on täishaagisega.

Majandusja kommunikatsiooniministri 13.06.2011. a määrus nr 42 „Mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuded ning nõuded varustusele“ § 3 p 103 sätestab, et täishaagis on haagis, millel on vähemalt 2 telge, millest vähemalt 1 telg on juhitav ning mille haakeseade saab haagise suhtes vertikaalsuunas liikuda ja mis vedukile kannab üle mitteolulist staatilist vertikaalkoormust (alla 100 kg).

Mõõtemetoodika 9.4 järgi peab kaaludel peatunud sõiduki sõidupiduri vabastama ning sõiduki asend fikseeritakse seisupiduriga. Võimalike pingete vabastamine on eriti tähtis just kaalumist läbiviivate ametnike ohutuse tagamiseks, et ei juhtuks ettevaatamatusest mingit õnnetust.

Kaalude kasutusjuhendis 2.4 on öeldud, et kaalul pidurdades võib kandekonstruktsiooniga sõidukite telje eri astmete vahele jääda pidurdades pinget, mille tõttu tuleb vabastada sõidupidur ja jätta sõiduk seisupiduri peale.

Sõidukikombinatsiooni puhul veoauto ja haagise vahele jäänud mainitud pinge tuleb vabastada eelpool kirjeldatud viisil (vastavalt uuringutele EVOCAR-kaalus ei teki valetulemust nn pinge tõttu, kuid tegeliku astmeja teljemassi saamiseks tuleb võimalikud pinged alati vabastada). Isegi kui haagisele ei rakendu seisupidur, siis tulenevalt ohutustehnikast ja mõõtemetoodikast tuleb vedukile rakendada seisuvõi sõidupidurit, et see ei hakkaks ootamatult liikuma. Seega, kui veduk seisab, siis ei saa see vajuda haagise poole ega haagisest eemale ja lõpptulemuses ei mõjuta see ka kogumassi.

Seda, et selline kaalumisviiskõigepealt auto ning seejärel haagison õige ning igati seaduspärane on leidnud Viru Maakohtu Jõhvi kohtumaja 08.04.2014. a kohtuasjas nr 4-14- 1559, Pärnu Maakohus kohtuasjas nr 4-14-3815, Tartu Maakohtu Võru kohtumaja 04.12.2014. a kohtuasjas nr 4-14-7290, Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja 16.06.2014. a kohtuasjas nr 4- 14-3754 ja Harju Maakohus 29.10.2014. a kohtuasjas nr 4-14-5675, mille käigus teostati ka uurimiseksperiment kolme kaalumisega. Nii kaaluti veduk ja haagis eraldi (kokkuühendatult), terve autorong korraga ja veduk ning haagis eraldi (lahtiühendatult).

Kohtuväline menetleja on kirjalikus seisukohas märkinud, et nõuetekohaselt kinnitamata veos tuvastati seisval sõidukil. Samas ei ole sõitval sõidukil reeglina võimalik koorma kinnitust hinnata.

Kohtuistungil jäid menetlusalune isik ja tema kaitsja kaebuse juurde. Kohtuväline menetleja palus jätta kaebuse rahuldamata ja otsuse muutmata.

Kohtu seisukoht

VTMS § 123 lg 2 sätestab, et maakohus arutab väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

VTMS § 87 kohaselt arutatakse väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses.

KarS § 2 lg 2 alusel karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi.

Antud juhul ei esine VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid.

Menetlusaluse isiku kaebust lahendades annab kohus kõigepealt hinnangu rikkumisele LS §

238 järgi ning seejärel TeeS § 401 lg 1 järgi kvalifitseeritud rikkumisele.

Vello Reisenbukile süüksarvatud rikkumine LS § 238 järgi

LS § 238 näeb ette vastutuse mootorsõidukivõi trammijuhi poolt sõitjatevõi veoseveo nõuete rikkumise eest.

LS § 34 lg 6 kohaselt peab veos olema paigutatud, kinnitatud ja kaetud nii, et see ei ohustaks inimesi, ei rikuks keskkonda, ei põhjustaks varalist kahju ega takistaks liiklust. Veosevedu peab toimuma autoveoseaduse alusel kehtestatud korras.

Autoveoseadus (AutoVS) § 23 lg 1 p 2 kohaselt on valdkonna eest vastutaval ministril õigus kehtestada veose laadimise ja kinnitamise eeskirja.

Teedeja Sideministri 28.09.2000. a määruse nr 81 „Autoveol veose laadimise ja kinnitamise eeskirja“ § 9 lg 1 sätestatu kohaselt tuleb sõidukile paigutatud veose veeremise, nihkumise või ümbermineku vältimiseks veos vajadusel kinnitada kinnitusvahendiga.

Määruse nr 81 § 9 lg 2 p 1, 2 kohaselt ei tohi veos veokastis liikuda selliselt, et see rikuks sõiduki stabiilsust ja liikumiskindlust, kui temale mõjuv vähim jõud vastab kiirendusele sõidusuunas 10 m/sek2 või kiirendusele tahaja külgsuunas 5m/sek2.

Menetlusaluse isiku ütluste kohaselt oli koorem kinnitatud. Autol on automaatrõhkpingutid. Seisu ajal on ketid lõdvad, kui seisupidur peal on, aga siis, kui laseb seisupidurid maha sõiduasendisse, siis automaatselt pingutab ketid ära. Kinnitus on rõhksilindritega pingutav, ei ole rihmad. Seisuasendis laiali langeda ei saa. Koorem on ikkagi postide vahel. Autole on see süsteem peale paigutatud. Varem pole probleemi olnud. Kinnitust on kontrollitud. Koorma pingutamise mehhanismil on kaks töösilindrit, mis ketti pingutavad, sõidu ajal on automaatselt kogu aeg rõhusurve peal, kui järgi annab puit, siis silindrid pingutavad ketti rohkem. Lõdva olla ei saa. Väljas on eraldi kraan, paneb ketid üle, lukustab ära, keerab kraani lahti. Laseb rõhu taha. Põhirõhk membraanile tuleb läbi käsipidurisüsteemi. Vabastades seisupiduri sõiduasendisse, läheb põhirõhk membraanile. Sõites ei ole võimalik, et ketid lõdvad on. Seistes, kui seisupidur peale panna, siis kustub põhirõhk ära. Seistes vabaneb kinnitusmehhanism automaatselt. Mõlemal korral, kui politseinikud ketti jälgisid, auto seisis. Sõiduk ise ei vabasta koormat, ketid ei lähe ise lahti. Mehaaniliselt paneb seisupiduri peale, laseb ise õhu välja, ise ei toimu seal midagi. Kui pingule paneb, siis ongi pingule pandud. Menetlusalune isik saab aru, et koorem peab sõidu ajal kinni olema. Koorem peabki koguaeg kinni olema. Kuskil tõusude ja laskude peal peab ka kinni olema. Parklas ei ole võimalik, et veerema hakkab. Parklas koormat laadides ei käi iga palgi järgi koormat kinnitamas. Auto seisis tee servas ja see oli parkimine.

Kohtu hinnangul on menetlusaluse isiku ütlused ennastõigustavad ja lükatud ümber politseiametnikest tunnistajate ütlustega.

Nii on tunnistaja M.K., kes 09.10.2014. a koos liikluspolitseinik K.J. Räpina maanteel liiklusjärelvalvet teostas, andnud ütlusi, et koorem peab alla 3 meetri vähemalt ühe rihmaga kinnitatud olema, mis peab olema pingutatud ja pingul. Neil on olemas mõõteseade, millega saavad seda kontrollida. Tegemist peab olema rihmadega. Keti pingsust aparaadiga kontrollida ei saa, aga kui käega kinni võtad ja ikka lotendab peal, siis on aru saada, et see koorem ei ole kinnitatud. Metsamaterjali veo puhul on väga selge, et metsamaterjal ei seisa kohapeal, kui äkki pidurdada. Ilma kinnitamata liigub kohapealt ära. Tunnistaja ei ole varem kuulnud, et kui sõiduk seisma jääb ja pannakse seisupidur peale, siis koorma kinnitus iseenesest avaneb, lõdveneb. Tunnistaja on suhelnud ka erinevate metsavedajatega, kes ütlevad, et ei, ise pead vajutama. Peab mingi viga olema, niimoodi ei tohiks lahti tulla. Seisupidurit rakendades ketid lõdvaks minna ei tohi, sellist asja kuulnud ei ole. Kuidas sõidu ajal saab koormarihmade kinnitust kontrollida, koormarihmade kinnituse vaatavad ära kohe, kui seisma jääb ja kui on lahti, kui laseb sõidu ajal lahti, siis mille jaoks, kui raske koorem peal on. Milleks on vaja seda, et seisma jäädes laseb koorma lahti? Koormakinnitust vaatasid siis, kui Räpina maanteel oli, enne kaalumist.

Tunnistaja M.K. ütlustega sarnaseid ütlusi andis tunnistaja S.H.. Tunnistaja nägi kohale minnes, et koorem on kinnitatud kettidega ja ketid olid lahti. Kui koormarihmad on, siis peab käsitsi rihma kinnitama. On ka selliseid, kus nupuvajutusega saab rihmad kinnitada, kuid tunnistaja on näinud väljas rihmade kinnitamist. Auto seisma jäädes koorem iseenesest lahti küll ei tule. Tunnistaja ütluste kohaselt ei olnud selles olukorras mingit põhjust, et oleks pidanud koormarihmad lahti laskma. Metsas paned koorma peale ja siis maanteele jõudes tuleb rihmad üle pingutada. Palk vajub allapoole ja koormarihmad jäävad lõdvaks. Automaatselt peaks pingutama, aga siis tuleb ikka ise üle pingutada. Käsitsi nupule vajutusega tuleb rihmad üle pingutada.

Kohtu hinnangul on nimetatud tunnistaja ütlustega tõendatud, et 09.10.2014. a liiklusjärelevalve teostamise käigus Vello Reisenbuki poolt juhitud sõiduki kontrollimisel olid koormarihmad nõuetekohaselt kinnitamata. Seda, et koormarihmad olid kinnitamata, tõendab kohtu hinnangul kaudselt ka see, et menetlusalune isik on nimetatud rikkumisele esitanud vastuväiteid alles kaebuses ja kohtuistungil ütlusi andes. Nii on menetlusalune isik ütlustes selgitanud, et ta kirjutas enda seletuses, et ta ei ole kaalumisega nõus. Seejärel hakati otsima vigu, et ketid on lõdvad jmt. Menetlusaluse isiku väidete kohaselt temalt keegi ei küsinud, kuidas ketid lõdvad on, kettidest mingit seletamist ei olnud. Samas selgitas menetlusalune isik, kuidas õhkkond oli ärev: politseiametnikud tegid oma tööd ja tema püüdis vastu vaielda.

Antud menetlusaluse isiku selgitustest nähtub, et etteheidetav rikkumine kinnitamata koormarihmade näol sai talle teatavaks juba kontrollimise käigus. Hoolimata sellest ei ole menetlusalune isik kohtuvälises menetluses nimetatud rikkumisele vastu vaielnud, vaid ei nõustunud kaalumise tulemusega ja läbiviimise metoodikaga. Juhul, kui menetlusalusele isikule oleks juba kohtuvälises menetluses teostatud kontrolli käigus olnud teada, et tal on autol peal süsteem, mis seisupiduri rakendamisel koormaketid vabastab ja need jäävad lõdvad, mis ei oleks saanud 3-aastase tööstaažiga kuidagi teadmata olla, oleks olnud igati loogiline, et menetlusalune isik oleks seda juba kontrolli teostanud politseiametnikele avaldanud. Ebaloogiline on, et olukorras, kus heidetakse ette koormarihmade nõuetekohast kinnitamata jätmist, ei avalda Vello Reisenbuk talle teadaolevat põhjendust, miks on sellise rikkumise toimepanemine välistatud, s.t, et ei avalda politseiametnikele nimetatud süsteemi olemasolu. Siiski nähtub käesolevast väärteoasjast Vello Reisenbuki vastupidine käitumine: ta esitab vastuväiteid kaalumisele, avaldades, et ta ei ole sellega nõus, kuid ei esita ühtegi vastuväidet etteheitele, et koormarihmad olid kinnitamata.

Menetlusalune isik on esitatud kaebuses esmakordselt eelpool toodud kaitseversiooni esitanud, märkides, et kaalumiskohas Räpina maanteel lasi menetlusalune isik juba seisval autorongil pingutuskettide õhuga töötavast mehhanismist õhu välja ning ketid lõdvenesid. Ühtegi tõendit sellise süsteemi olemasolu tõendamiseks menetlusalune isik esitanud ei ole.

Kohtuvaidluses leidis kaitsja, korrates kaebuses märgitut, et koormakinnitust puudutavate etteheidetega ei saa nõustuda. Koorem oli nõuetekohaselt kinnitatud esimese peatamise ajal ja sõidu ajal kaalumise kohani. Kaalumiskohas seistes pingutusketid lõdvenesid automaatselt, mis ei tähenda, et koorem oli laiali vajumas. Tegemist oli siis juba seisva autoga. Kohtuväline menetleja on kirjalikus seisukohas nõustunud, et koorem oli sõidu ajal kinnitatud. Arvestades, et koormarihmade nõuetekohane kinnitamata jätmine ja nõuetekohaselt kinnitamata koormaga sõitmine on tõendamata, tuleb KrMS § 7 lg 3 alusel kõrvaldamata kahtlus menetlusaluse isiku kasuks tõlgendada ja väärteomenetlus selles osas lõpetada.

Esiteks märgib kohus, et kohtuväline menetleja ei ole kirjalikus seisukohas kaitsja poolt öeldut avaldanud. Sarnaselt tunnistaja M.K.ga on kohtuväline menetleja kirjalikus seisukohas selgitanud, et sõitval sõidukil ei ole võimalik koorma kinnitust kontrollida. Nõuetekohaselt kinnitamata veos tuvastati peatatud sõidukil.

Teiseks jääb kohtule sarnaselt kohtuvälise menetleja ja tunnistaja M.K.ga arusaamatuks, kuidas oleks kaitsja arvates võimalik koormarihmade kinnitust sõidu ajal kontrollida. Koormarihmade ja kettide nõuetekohase kinnituse kontrollimist sõidu ajal välistab tunnistaja M.K. poolt avaldatu, mille kohaselt saab kinnitusrihmade pingsust kontrollida mõõteseadmega ning kettide kinnitust neist käega kinni võttes (aparaadiga kettide puhul kontrollida ei saa). Kohus on seisukohal, et koormarihmade, kettide nõuetekohast kinnitamist saabki kontrollida ainult seisval sõidukil ja sellest saab teha põhjendatud järelduse koorma kinnituse kohta sõidu ajal vahetult enne kontrolliks peatamist.

Kohus ei nõustu kaebajaga, et antud asjas esineb kõrvaldamata kahtlus, mis tuleks menetlusaluse isiku kasuks tõlgendada ja tooks kaasa väärteomenetluse lõpetamise väärteotunnuste puudumise tõttu. Riigikohus on 14.01.2013. a lahendis nr 3-1-1-125-12 ja 18.06.2010. a lahendis nr 3-1-1-46-10 märkinud, et kohtumenetluse poolele ei saa panna kohustust tõendada mingi asjaolu mitteesinemist, kuid menetlusalune isik või tema kaitsja peavad looma aktiivse kaitsetaktika korral võimaluse esitatud väidete kontrollimiseks. Sarnast seisukohta on Riigikohus avaldanud ka 18.12.2007. a lahendis nr 3-1-1-85-07, nentides, et juhul, kui süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta ise esitama tõendid oma väidete õigsuse tõendamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Lahendis nr 3-1-1-46-10 on näitena toodud, et süüdistatav, kes väidab, et on teinud ettevõtlustulu saamiseks vajalikke kulutusi, peab nende tegemist tõendama või looma võimaluse nende kulutuse tegemist usaldusväärselt kontrollida. Sarnase tõendamiskoormise üleminek ei saa tulla kõne alla n-ö negatiivse asjaolu puhulei saa panna kohustust tõendada mingi asjaolu mitteesinemist.

Kuivõrd kaebuse esitaja tõi rikkumist välistava asjaoluna välja süsteemi olemasolu, mis seisupiduri rakendamisel koormakinnitused lõdvaks laseb, oleks tulnud esitada kohtule seda kinnitavad tõendid. Seda kaebuse esitaja teinud ei ole. Samuti ei ole aktiivset kaitsetaktikat kasutanud kaebuse esitaja võimaldanud kohtul nimetatud väiteid kontrollida.

Öelnud eeltoodut rõhutab kohus, et ei pidanud omal algatusel nimetatud väidete kontrollimiseks täiendavate tõendite kogumist vajalikuks, sest kohtu hinnangul nimetatud rikkumise osas kõrvaldamata kahtlusi menetlusaluse isiku süüdiolekus ei esine. Rikkumise toimepanemine on kogutud tõenditega, eelkõige tunnistajate ütlustega, tuvastamist leidnud. Seda kinnitab ka asjaolu, et puudub igasugune mõistlik ja loogiline seletus, et kui autojuhile on teada, et koorem peab sõidu ajal olema kinnitatud, välistamaks selle liikumise, siis esimese peatamise ajal jätab ta koorma nõuetekohaselt kinnitatuks ning kontrollimise kohta jõudes vabastab koormakinnituse, mistõttu kinnitus lõdveneb. Seda enam, et 3 aasta pikkuse tööstaaži järel peaks olema isikule teada, et juhul, kui ta koormakinnituse enne selle kinnituse kontrollimist lahti laseb, on see karistatavaks rikkumiseks.

Eeltoodule tuginedes tegi kohus kindlaks, et tõendamist on leidnud LS § 238 järgi kvalifitseeritava rikkumise toimepanemine Vello Reisenbuki poolt, s.t sõitjatevõi veoseveo nõuete rikkumine, mis seisnes autorongi juhtimises, mille veos oli nõuetekohaselt kinnitamata.

Süüd välistavaid asjaolusid ei esine.

Vello Reisenbuk panni talle LS § 238 järgi süüksarvatava väärteo toime kavatsetusega, kuna jättis eelpool tuvastatu alusel koorma teadlikult nõuetekohaselt kinnitamata.

Vello Reisenbukile süüksarvatud rikkumine TeeS § 401 lg 1 järgi

Järgnevalt hindab kohus, kas Vello Reisenbuk pani toime TeeS § 401 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.

TeeS § 401 lg 1 näeb ette vastutuse normidele mittevastavate mõõtmete, massi või teljekoormusega või muul viisil teerajatise püsivust ohustava sõidukiga liiklemise eest, samuti liiklemise eest liiklemiseks suletud teel või liiklemiseks mitteettenähtud teerajatisel.

TeeS § 35 lg 1 kohaselt on erakorralised vedu või sõit, mil suuremõõtmelise või raskekaalulise veose või veoseta sõiduki kas või üks suurim mõõde, mass või teljekoormus ületab TeeS § 33 lg 4 alusel kehtestatud suuruse.

TeeS § 35 lg 2 kohaselt on avalikult kasutataval teel erakorraline vedu ja sõit lubatud eriloaga ja eritasu eest ning üksnes loal märgitud marsruudil ja tingimustel.

LS § 80 lg 1 sätestatu kohaselt ei tohi sõiduki tegelik mass ületada registrimassi ja mis tahes telje koormus registriteljekoormust.

LS § 80 lg 2 sätestatu kohaselt võib sõidukit liikluses kasutada TeeS § 35 kehtestatud korras, kui veosega või veoseta sõiduki mis tahes mõõde, mass või teljekoormus ületab kehtestatud suuruse.

LS § 80 lg 3 sätestatu kohaselt kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega sõiduki, autorongi ja masinrongi lubatud mõõtmed veosega ja veoseta, samuti sõiduki, autorongi ja masinrongi suurimad massid ning teljekoormused.

Majandusja kommunikatsiooniministri 13.06.2011. a määruse nr 42 „Mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuded ning nõuded varustusele“ lisa 1 grupp 11 sätestab sõiduki mõõtmed ja massid.

Tunnistaja M.K. ütluste kohaselt teostas ta 09.10. koos liikluspolitseinik K.J.liiklusjärelevalvet Räpina maanteel. Paarimees teavitas teda, et Luunja poolt keerab Tartu poole metsaveok, millel on koorem peal, paludes kontrollima minna. Tunnistaja suundus antud metsaveokile järgi Tartu poole ja nägi, et sõiduk suundus Tarmekosse, kus võetakse kaske vastu. Tunnistaja sõitis järgi, andis peatumismärguande, läks juhi juurde ja tutvustas ennast. Ütles, et teostavad kontrollkaalumise. See koht ei olnud kaalumiseks sobilik, mistõttu palus tunnistaja menetlusalusel isikul liikuda kaalumiseks kohta, kus seda on võimalik teostada. Suundusid sinna. Sõidukijuht jäi sõidukiga sinna ootama. Teine sõidukijuht tuli ka sinna, kellel oli vaja teostada kontrollkaalumine. Kaalubuss tuli kohale, millega teostasid kontrollkaalumise. Autol oli ülekaal. Kaalujaks oli S.H.. Tunnistaja oli kaalumise ajal läheduses. Tunnistaja ütluste kohaselt tekkis visuaalsel vaatlusel mõte, et seda autot peaks kontrollima. Sõidukil oli reikadeni välja pandud üks koorem ehk üks pakk ja alusel kaks pakki. Tegemist jämeda kasega, siis on koorem raskem. Oli vaja teostada kontrollkaalumist.

Sarnaseid ütlusi andis istungil ka S.H., selgitades, et oli teenistuses koos vanemliikluspolitseinik Priit Kiidroniga. Sõitsid politseivärvides VW Transporteriga, millele on paigaldatud kaalud. Teine patrull oli koosseisus K.J.ja M.K., kes andsid teada, et on kinni pidanud kaks metsaveokit, millele on vaja teostada kontrollkaalumine. Sõidukid olid paigutatud Räpina maantee algusesse. Kohale jõudes selgus, et kiirendusrajal on kaks metsaveokit, millel koormaks kasepalk. Teostasid autorongi kaalumise. Koormal oli lubatust rohkem peal, kui tohiks olla. S.H. oli kaaluja ja isik, kes vaatas kaalud üle enne kaalule sõitmist. Tema andis korralduse, kuna kaalule ja kuna maha sõita.

Menetlusalune isik ei ole vaidlustanud kaalumise toimumist, vaid saadud tulemust ja läbiviimise metoodikat. Menetlusaluse isiku ütluste kohaselt on tal autol kõik kaalud peal, näitab kõiki telgesid. Tema juhindus enda kaaludest, muust tal juhinduda ei ole. Ülekaalu ei oleks tohtinud olla. Tema kaal on õige. Täpselt ei mäleta palju ülekaalu oli, täismass oli 50556 tonni. Ülekaal oli 6 tonni. Menetlusaluse isiku arvestuse järgi ülekaalu ei olnud. Autokaalude järgi oli kaal, need ei ole taadeldud, aga on peale paigutatud ja tema juhindus nende järgi. Kohtuvälises menetluses kirjutas ta ka sinna alla, et ei ole kaalumisega nõus.

Menetlusaluse isiku ja tema kaitsja ei vaidle seega vastu kaalumise faktile, vaid vaidlustavad saadud kaalumistulemust. Kaebuses märgitu ja kohtuistungil avaldatu kohaselt peab karistuse määramisel väärteoasjas olema mõõtetulemuse jälgitavus tõendatud. MõõteS § 5 lg 1 kohaselt on jälgitavus tõendatusse aspektist nõutav asjakohase mõõtemetoodika kasutamine. Metoodika on kehtestatud PPA peadirektori 01.01.2010. a käskkirjaga nr 40. Metoodika kohaselt peab olema kaalumiskoht visuaalselt hinnates tasane. Teekalle võib olla kuni 10%. metoodika kohaselt tuleb mõõtmise asukohta iseloomustavad andmed kaalumise protokolli. Pikija ristikalle tuli samuti protokolli kanda. Vastasel korral ei ole kaalumisel kasutatud asjakohast mõõtemetoodikat kasutatud, mistõttu ei saa kontrollmõõtmise akti tõendina kasutada. Kaebuse esitaja taotleb ka antud rikkumise puhul eeltoodu tõttu väärteomenetluse lõpetamist väärteotunnuste puudumise tõttu.

Kohus ei nõustu kaitsja seisukohaga, kuna Vello Reisenbuki poolt TeeS § 401 lg 1 järgi kvalifitseeritava rikkumise toimepanemine on tõendatud. Kohtu hinnangul on mõõtetulemus jälgitav ning seetõttu puudub kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks antud rikkumise osas alus.

Vello Reisenbuki poolt juhitud autorongi massi üle lubatu olemist tõendab massimõõteseadme kasutamise protokoll (lk 23). Protokolli kohaselt kaaluti Vello Reisenbuki poolt juhitud mootorsõidukit Scania G480 koos haagisega Sommer AP 240F 09.10.2014. a kell 13.40. Kaalumine toimus Tartumaal, Luunja vallas, Tartu-Räpina-Värska 4. kilomeetril. Kaalumiseks on kasutatud 6 mitteautomaatkaalu EVOCAR 2000 (nr 201878, 201879, 201880, 201884, 201885 ja 201886). Kaalude perioodiline kontroll toimus 09.10.2014. a kell 13.38. Protokolli on kantud veduki ja haagise teljekoormused, kogukoormus ja Vello Reisenbuk on omakäeliselt kaalumise juures viibimist kinnitanud.

Massimõõteseadme kasutamise protokolli (lk 21, pöördel) kohaselt on veoki I teljekoormus lubatu piires. II telje tegelikuks koormuseks on 9,562 t, lubatud suurimaks teljekoormuseks aga 9,500 t. III telje tegelikuks koormuseks on 10,067 t, lubatud suurimaks teljekoormuseks aga 9,500 t. Mootorsõiduki tegelik mass oli 27,426 t, lubatud suurim registrimass on 26 t. Kui liita kokku mõõteseadme kasutamise protokollis märgitud sõiduki ja haagise massid, siis on tulemuseks 50,565 t, mis on autorongi tegelik mass. Suurimaks lubatud tegelikuks massiks on 44 t.

MõõteS § 5 lg 1 kohaselt on mõõtetulemuse jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud, või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Kui mõõtevahend on kantud MõõteS § 7 lg 3 alusel kehtestatud metroloogilise kontrolli nimistusse ning nõuded mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele tulenevad eriseadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktist, piisab mõõtetulemuse jälgitavuse tõendamiseks taatluskohustuse läbinud mõõtevahendi kasutamisest.

MõõteS § 7 lg 3 sätestab, et valdkonna eest vastutav minister kehtestab MõõteS § 7 lg 1 loetletud kasutusaladest tulenevalt kohustuslikule metroloogilisele kontrollile kuuluvate mõõtevahendite nimistu, mõõtevahendite olulised ja erinõuded, sealhulgas täpsusnõuded, ning mõõtevahendite taatluskehtivusajad (edaspidi metroloogilise kontrolli nimistu).

Majandusja kommunikatsiooniministri 12.12.2006. a määruse nr 104 „Kohustuslikule metroloogilisele kontrollile kuuluvate mõõtevahendite nimistu, mõõtevahendite olulised ja erinõuded, sealhulgas täpsusnõuded, ning mõõtevahendite taatluskehtivusajad“ lisa 2 p 1.13 kohaselt on mitteautomaatkaalude, mida kasutatakse õigusakti täitmise järelevalvel otseselt kontrollmõõtevahendina, taatluskehtivusaeg 1 aasta.

Käesoleval juhul kasutati mõõtmisel 6 EVOCAR 2000 mitteautomaatkaalu (nr 201878, 201879, 201880, 201884, 201885 ja 201886). Kasutatud mitteautomaatkaalude taatlustunnistuste numbrid on kantud 09.10.2014. a massimõõteseadme kasutamise protokolli. Nende kaalude taatlustunnistused on esitatud ka kohtule (lk 28-33). Esitatud sertifikaatidest nähtub, et kaal nr 201878 on taadeldud 15.05.2014. a, nr 201879 on taadeldud 15.05.2014. a, nr 201880 on taadeldud 14.05.2014. a, nr 201884 on taadeldud 16.05.2014. a, nr 201885 on taadeldud 09.09.2014. a ja nr 201886 on taadeldud 16.05.2014. a. Vello Reisenbuki poolt juhitud autorongi kaalumine toimus 09.10.2014. a ning antud sertifikaatidest järeldub, et Vello Reisenbukile süüksarvatud rikkumise fikseerimise ajal olid kõik kaalud kehtiva taatlustunnistusega. Samuti on protokollist nähtuvalt enne kell 13.40 teostatud kontrollkaalumist viidud kell 13.38 läbi kaalude perioodiline kontroll. Kaalud olid töökorras.

Mõõteseadme kasutamise protokolli (lk 23) on märgitud mõõtmise tehioludena, et mõõtmine toimus asulavälisel, hea nähtavusega, kattega teel, oli valge aeg, vihmasadu ning teekate oli märg.

Tunnistaja M.K. ütluste kohaselt käib kaalumiskoha valik selle järgi, et visuaalselt hinnates oleks teepind kaalumiseks sobilik, vastaks nõuetele. Kui tekib kahtlus, et teepind võib olla lubatust rohkem kaldu või ei ole sobilik, siis tehakse kontrollmõõtmine. Kaldemõõdik on bussis olemas selleks standardina ja mõõdavad üle, kas on sobilik ja kui ei ole, siis otsivad uue koha. Kuni 10% on lubatud kalle. Koht, kus Vello Reisenbuki juhitud autorongi kaaluti on uus sile koht, mis on Räpina maanteel. Nad on seal ka varem kontrollkaalumist teinud ja kalded on endale varasemast teatavaks tehtud, lubatu piirides on seal väga minimaalne kalle.

Seda, et tegemist oli visuaalselt hinnates tasase teelõiguga on enda ütlustes kinnitanud ka mõõtmist teostanud tunnistaja S.H.. S.H. ütluste kohaselt oli teelõik visuaalselt hinnates tasane, asfalt puhas. Seal on ka varasemalt kaalumist tehtud. Käesoleval juhul peeti sõiduk mujal kinni, aga kui ei olnud sobiv koht kaalumiseks, siis toimetati sõiduk teise kohta.

Kaitsja on viidanud mõõtemetoodika punktis 7.1 ja 7.4 toodud kohustustele, mille esimese punkti kohaselt peab kaalumiskoht olema visuaalselt tasane ning teise punkti kohaselt tuleb mõõtmise asukohta iseloomustavad andmed kanda kaalumise protokolli, s.h ka pikija ristikalle.

Kohus on eeltoodud mõõtemetoodika ning kaitsja viidatud punktidega tutvunud ning ei ole tuvastanud, et kohtuvälises menetluses läbiviidud kaalumise puhul oleks menetleja nimetatud mõõtemetoodika vastu eksinud, sealhulgas rikkunud nimetatud punkte.

Antud mõõtemetoodika punktist 7.1 tuleneb, et kaalumiskoht peab olema visuaalselt tasane. Mõlemad tunnistajad, nii M.K. kui ka S.H. on ütlustes selgitanud, et veendusid, et kaalumiskoht oleks visuaalselt tasane. Neil ei tekkinud kahtlust, et kaalumiskoht ei ole sobilik. Nad on seal ka varasemalt kaalumist teostanud. Vaadates metoodika punktis 7.4 viidatud näidisprotokolli, mis on lisas 1, siis puudub blanketil koht, kuhu märkida, kas kaalumiskoht on tasane või mitte. Nimetatud tehiolu märkimise kohustust kohus mõõtemetoodikast ei tuvastanud. Kohus asub seisukohale, et politseiametnikel ei ole kohustust mõõteseadme kasutamise protokolli märkida, kas kaalumiskoht on tasane või mitte (nimetatud kohustust „Mõõtekoha valimise“ p 7.1-7.4 ei tulene). Kuigi politseiametnikel ei lasu kohustust protokolli mõõtmiskoha kohta kirjutada, kas see on visuaalselt tasane või mitte, peavad nad selles veenduma ning p 7.1 kohaselt kahtluse korral tasapinna kalde kas kaldemõõdiku või muu meetodiga tuvastama. Kontrollkaalumise kohas käesoleval juhul sellist kahtlust aga ei tekkinud, kuna seal on ka varem mõõdetud ning kuna koht oli sobilik, siis teostatigi tunnistajate ütluste kohaselt kaalumine selles kohas, mitte kohas, kus Vello Reisenbuki poolt juhitud autorong esialgu kinni peeti.

Kohtu seisukohta, et protokolli ei pea märkima, kas mõõtmiskoht oli tasane või mitte, kui see on visuaalselt sobivaks tunnistatud, kinnitavad ka tunnistajad. Tunnistaja M.K. on selgitanud, et kui visuaalselt hinnates tekib kahtlus kaldes, siis mõõdetakse see ära ja märgitakse mõõtetulemus protokolli, kui kahtlust ei ole, siis mõõtmist ei teostata ja seda ka protokolli ei märgita. Pikija ristikalde märgivad protokolli vaid siis, kui kaldemõõdikuga seda mõõdavad. Seda kinnitas ka S.H., kelle ütluste kohaselt hõlmavad tehiolud pikija ristikallet, kuid need ei pea protokollis kirjas olema. Visuaalselt hinnates oli tegemist tasase kohaga, kus on ka varem kaalumist tehtud. Kaldemõõtmist teha vaja ei olnud. Näidud panevad kirja siis, kui teekallet mõõdavad.

Vello Reisenbukil kohapeal vastuväiteid kaalumiskoha sobivuse kohta ei olnud. Lisaks peab kohus siinkohal vajalikuks märkida, et kuigi kaebuse esitaja Vello Reisenbuk on esialgu seadnud kahtluse alla mõõtmise teostamiseks valitud koha, siis istungil on ta ütluste andmise käigus märkinud, et ta ei ole seda väitnud, et see maapind kaalumise kohas vilets oleks. Seega on menetlusalune isik ka istungil nentinud, et kaalumiskoht vastas nõuetele.

Eeltoodule tugines leiab kohus, et massimõõteseadme kasutamise protokoll on lubatav tõend ning selle täitmine ei ole toimunud vastuolus sõiduki koormuse mõõtmise metoodikas märgituga (lk 34-38).

Samuti ei ole kohus tuvastanud, et sõiduki ja selle haagise kaalumine oleks toimunud kaalude kasutusjuhendiga vastuolus olevalt.

Kaalumist teostanud S.H. ütluste kohaselt võtab ta juhi kaasa, kui auto kaalul on. Juhiga kõnnivad ümber auto ja vaatavad, mis kaalud näitavad ja samas jooksevad andmed bussis olevasse arvutisse, väljas midagi kirja panema ei pea. Kaalumise protsess on selline, et paigutavad kaalud auto rataste alla. Tegemist oli täislaadis autorongiga, mistõttu kaalusid käigepealt auto. Auto oli kolmesillaline, iga ratta ette panid kaalu. Sisselülitamisel kaal testib. Vaatab, kas kõik sigmendid töötavad ja et kaalul jääb null ette. Kui kaalud on nullis, siis annavad autojuhile võimaluse vaadata, kui soovib, siis käivad tiiru ümber auto ja siis sõidab kaalu peale vastavalt käsklustele. Kui auto on kaalutud, siis lasevad auto kaalu pealt maha ja paigutavad kaalud haagiserataste ette ja samamoodi kõik kaaluda. Juht sõidab kaalule vastavalt käsklustele, tuleb sõidukist välja. Kui autorong on kaalutud, siis mõõteviga tuleb maha võtta tulemist. Numbrid tuleb sisestada nö Exceli tabelisse. Käsitsi arvutust tegema ei hakka. Menetleja koostab massimõõtmise protokolli.

Sõiduki koormuse mõõtmise metoodika kohaselt (lk 34-38) on lubatud kaaluda sõiduki või autorongi ratta-, teljevõi kogukoormuse saamiseks sõidukit piki või põiksuunas selliselt: - kui kaalud on korraga kõikide rataste all; - telgede kaupa, kasutades kaaludeta rataste all kaalude paksusi tasandusmatte; - telgede kaupa, tasandusmatte kasutamata; - külgepidi, kasutades kaaludeta rataste all kaaludele vastava paksusega tasandusmatte; - külgepidi, tasandusmatte kasutamata; - sõidukit ja haakes poolhaagist eraldi.

Käesoleval juhul kaaluti sõidukit ja haagist eraldi, mis on sõiduki mõõtmise metoodika kohaselt lubatud.

MõõteS § 10 lg 3 kohaselt tuleb mõõtevahendit kasutada nii, nagu see on ette nähtud tootja koostatud kasutusjuhendis. MõõteS 5. jaos on mitteautomaatkaalude kasutamist reguleerivad nõuded § 21-23. MõõteS § 23 lg 1 p 4 kohaselt võib MõõteS § 21 lg 2 loetletud otstarbel kaalu kasutada, kui järgitakse kaalu kohta antud tootjapoolseid juhendeid.

Kohtu hinnangul ei ole vaidlust selles, et Vello Reisenbuki poolt juhitud autorongi puhul kaaluti eraldi vedukit ja järelhaagist ning kaalumisel kasutati 6 EVOCAR 2000 mitteautomaatkaalu. Seda on enda ütlustes kinnitanud tunnistaja S.H. ja kaebuse esitaja ei ole sellele vastuväiteid esitanud.

EVOCAR 2000 kaalude kasutusjuhendi (eestikeelne tõlge lk 49-55) kohaselt on kolmeteljelise sõiduki kaalumiseks vaja 6 kaalu. Nii massimõõteseadme kasutamise protokollist kui ka tunnistaja S.H. ütlustest nähtuvalt kasutati Vello Reisenbuki autorongi kaalumiseks 6 EVOCAR 2000 mitteautomaatkaalu. Seega on kaalumisel kasutatud kaale vastavalt kaalude kasutusjuhendis ettenähtud arvule.

Kaebuse esitaja vastuväide seisneb menetlusaluse isiku ütluste kohaselt selles, et kui isik sõidab kaalu peale, siis peab auto saama seal tükk aega seista. Vello Reisenbuk tuli maha, et auto seisaks ühe koha peal, paneks surved paika. Käru jääb kuskilt pinge alla. Seda saaks võrrelda nagu veeämbri kaalumisega. Enne ei saa õiget kaalu, kui vesi on rahunenud. Põhimõtteliselt on nii, et sõiduk kaalu peale, käsipidur peale, ruttu autost välja, vaadatakse numbrid ära ja auto kaalu pealt maha. Menetlusalune isik leiab, et kui sõidab kaalu peale, tõmbab käsipiduri peale, jäävad sillad pingesse. Peaks aga laskma käsipidur maas autol seista. Siis auto seisab kaalude peal ja saab kaalu paika. Samas selgitas menetlusalune isik, et ta vaatas ise kaalult numbreid ja numbrid ei kõigu.

Antud juhul on kohus seisukohal, et menetlusaluse isiku poolt väljendatud viisil ei saa fikseeritud mõõtetulemus tegelikkusele mittevastav olla, kuna kaalumine on toimunud vastavalt kaalude kasutusjuhendis märgitule. Nimelt on kasutusjuhendi punktis 2.4 kirjas, et kaalul pidurdades võib kandekonstruktsiooniga sõidukite telje eri astmete vahele jääda pidurduse põhjustatud pinget, mille tõttu tuleb vabastada sõidupidur ja jätta sõiduk seisupiduri peale. Sõiduki kombinatsiooni puhul veoauto ja haagise vahele jäänud mainitud pinge tuleb vabastada eelpool kirjeldatud viisil (vastavalt uuringutele EVOCAR-kaalus ei teki valetulemust nn. pingete tõttu, kuid tegeliku astmeja teljemassi saamiseks tuleb võimalikud pinged alati vabastada). Kuna käesoleval juhul on menetlusalune isik kaaludele sõitmise järel käsipiduri peale pannud, on kaalumisel nimetatud pinged olnud vabastatud ja kaalumine on toimunud vastavalt kasutusjuhendile.

Vello Reisenbuk on antud ütlustes avaldanud, et ta ei olnud nõus üldmassiga. Seoses sellega peab kohus vajalikuks lisaks juba eelnevalt tuvastatule märkida, et kohtuväline menetleja on koos väärteotoimikuga edastanud kohtule ka väärteoasjas nr 4-14-5675 teostatud uurimiseksperimendi protokolli (lk 39-41). Selle protokolli kohaselt on kaalutud vedukit koos haagisega ning vedukit ja haagist eraldi. Veduki ja haagise koos kaalumisel on tulemuseks saadud 37 580 kg, terve autorongi kaalumisel 37 550 kg ning eraldi veduki ja haagise kaalumisel 37 520 kg. Sellest nähtub, et kaalumistulemuse erinevus on ainult 60 kg. Vello Reisenbuki poolt juhitud autorongi massina on fikseeritud 50,565 t, lubatud suurimaks massiks on aga 44 t. Seega isegi juhul, kui Vello Reisenbuki poolt juhitud autorongi oleks kaalutud teistmoodi, kui seda on käesolevas väärteoasjas tehtud, s.t, mitte haagist ja vedukit eraldi, siis uurimiseksperimendiga saadud andmetest lähtudes oleks saadud tulemus ikkagi tunduvalt lubatud massi ületanud.

Viimasena märgib kohus, et kuigi käesolevas väärteoasjas ei ole seatud kahtluse alla kaalumise läbiviimist pädeva mõõtja poolt, on väärteotoimikus olemas kaalumist teostanud S.H. kohta teatis, mille kohaselt on S.H. läbinud „Pädeva mõõtja koolituse“ (lk 60). Lisaks on olemas Eesti Akrediteerimiskeskuse tunnistus, et Politseija Piirivalveamet on hinnatud erialaselt pädevaks pikkuse ja liiklusjärelevalve sõidukite massi mõõtmise alal. Seega puudub kahtlus, et Vello Reisenbuki juhitud autorongi kaalumist teostas selleks pädev mõõtja.

Kokkuvõtvalt leiab kohus eeltoodu alusel, et käesolevas väärteoasjas on Vello Reisenbuki poolt juhitud autorongi kontrollimine toimunud kooskõlas kaalude kasutusjuhendiga, sõiduki massi mõõtemetoodikaga ning mõõtetulemus on jälgitav.

Eeltoodu alusel on tõendamist leidnud Vello Reisenbuki poolt TeeS § 401 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine.

Süüd välistavaid asjaolusid ei esine.

KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ka ettevaatamatu tegu. Vello Reisenbuk andis istungil ütlusi selle kohta, et ta on antud tööd teinud 3 aastat ning teda on ka varem kontrollitud. Käesolevate rikkumiste toimepanemise ajal oli Vello Reisenbukil kehtiv karistus samasuguste rikkumiste eest (karistus määratud 21.12.2013. a, täidetud 05.01.2014. a). Kohtu hinnangul on võimalik kogemuste pinnalt hinnata, kas pealelaaditav koorem on ülekaaluline või kaalus. Seda enam, et tunnistaja M.K. andis kohtus ütlusi, et neil tekkis visuaalsel vaatlusel kahtlus, et seda autot peab kontrollima, sest üks koorem oli reikadeni välja pandud ja siis alusel kaks pakki, tegemist jämeda kasega, mistõttu on see koorem raskem. Eeltoodu alusel pani Vello Reisenbuk talle etteheidetava teo toime vähemalt ettevaatamatusest kergemeelsuse vormis, kuna pidi eelnevate kogemuste ja autojuhistaaži pikkuse tõttu pidama võimalikuks, et tema juhitud autorong on ülekaalus. Kohusetundetu suhtumise tõttu ei võtnud ta selle kontrollimiseks aga midagi ette, tuginedes enda autole paigaldatud taatlemata kaaludele, kuigi on ka varem ülekaalulise veose vedamise eest karistada saanud.

Kohtu seisukoht karistuse osas

KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

KarS § 47 lg 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja väärteo eest kohaldada rahatrahvi kolm kuni kolmsada trahviühikut. Trahviühik on rahatrahvi baassumma, mille suurus on neli eurot.

LS § 238 järgi karistatakse mootorsõidukivõi trammijuhi poolt sõitjatevõi veoseveo nõuete rikkumise eest rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.

TeeS § 401 lg 1 järgi karistatakse normidele mittevastavate mõõtmete, massi või teljekoormusega või muul viisil teerajatise püsivust ohustava sõidukiga liiklemise eest, samuti liiklemise eest liiklemiseks suletud teel või liiklemiseks mitteettenähtud teerajatisel rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.

Vello Reisenbukile määras kohtuväline menetleja LS § 238 ja TeeS § 401 lg 1 järgi KarS § 63 lg 1 alusel karistuseks rahatrahvi 62 trahviühiku ulatuses, s.o 248 eurot.

Kohus ei ole tuvastanud, et Vello Reisenbuki puhul esineks karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid. Karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumisel tuleb väljakujunenud praktika kohaselt lähtuda sanktsiooni keskmisest määrast. KarS § 63 lg 1 sätestab, et kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Seega antud juhul, kuna Vello Reisenbuk on mõlemad koosseisud realiseerinud ühe teoga, kohaldada karistust raskema rikkumise, s.t TeeS § 401 lg 1 järgi. Seda on kohtuväline menetleja ka teinud, määrates TeeS § 401 lg 1 alusel karistuseks rahatrahvi 62 trahviühikut. Seega nähtub kohtuvälise menetleja otsusest, et Vello Reisenbukki on karistatud toimepandu eest oluliselt alla karistusraami keskmise määra (100 eurot).

Karistusregistri teatise kohaselt oli Vello Reisenbukil väärteo toimepanemise ajal üks kehtiv karistus analoogse rikkumise eest, kui teda karistati 21.12.2013. a otsusega rahatrahviga 100 trahviühikut, s.o 400 eurot, ning lisaks 2 kehtivat karistust teistliiki liiklusrikkumiste eest.

Eeltoodu alusel, olukorras, kus Vello Reisenbukki on samalaadse rikkumise toimepanemise eest karistatud, kuid millest hoolimata isik jätkab väärtegude toimepanemist, ei ole kohtuvälise menetleja poolt mõistetud karistuse muutmiseks alust. Määratud karistus vastab nii süü suurusele kui ka toimepandu raskusele.

Kokkuvõtvalt tuleb jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja kaebus rahuldamata.

Seisukoht menetluskulude osas

Kaitsja esitas kohtule kaks õigusteenuse eest osutatud arvet, mis palub menetlusaluse isiku kasuks välja mõista. Esitatud arved on summas 403 eurot ja 702 eurot (summad koos käibemaksuga).

VTMS § 23 kohaselt hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigivõi kohaliku eelarve vahenditest, kui väärteomenetlus lõpetatakse VTMS § 29 lg 1 p 1-3 ja 5-6 alustel.

Käesoleval juhul tuvastas kohus, et Vello Reisenbuk on pannud toime talle süüksarvatud väärteod, mistõttu ei kuulu väärteomenetlus Vello Reisenbuki suhtes lõpetamisele.

Kaitsja esitatud taotlus menetluskulude hüvitamiseks tuleb jätta rahuldamata ja valitud kaitsjale õigusabi eest makstud tasu Vello Reisenbuki enda kanda.

Madis Kägu Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/