3-13-2003/40 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja Ruth Plaks Otsuse tegemise aeg ja koht 18.02.2015, Tallinn Haldusasja number 3-13-2003 Haldusasi Kristette OÜ kaebus Veterinaarja Toiduameti 31.07.2013 otsuse nr 2 õigusvastasuse tuvastamise ning tühistamise, 30.08.2013 vaideotsuse nr 45 tühistamise ja vaidlustatavate haldusaktide ning vaidega seonduvate teabenõuete ja dokumentide asutuse dokumendiregistrist kustutamise kohustamise või nende asutusesiseseks kasutamiseks tunnistamiseks kohustamise nõudes Menetlusosalised Kaebaja – Kristette OÜ, volitatud esindaja Aare Hõbe Vastustaja – Veterinaarja Toiduamet, volitatud esindaja v.adv Jaanus Tehver Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 11.03.2014 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Kristette OÜ apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kohtuistung 11.02.2015

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Kristette OÜ apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 11.03.2014 otsus haldusasjas nr 3-13-2003 ja saata asi samale halduskohtule uueks läbivaatamiseks.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 20.03.2015. Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul talle kassatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist Riigikohtu istungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

3-13-2003 2(6) kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Veterinaarja Toiduameti Järvamaa Veterinaarkeskus (VTA) seadis 31.07.2013 otsusega nr 2 loomatauditõrje seaduse (LTTS) § 451 alusel OÜ-le Kristette kuuluvas mesilas kaks kitsendust – mitte viia mesila territooriumilt välja mesilasi, mesila inventari ning mesindussaadusi, v.a inimtoiduks kasutatav mesi (p 1.1); kasutada asjakohaseid bioohutuse meetmeid, et vältida haigustekitajate levimist teistesse mesilatesse (p 1.2). Otsuse kohaselt leiti mesilast ameerika haudmemädaniku tekitajaid Paenibacillus larvae.

2. VTA jättis 30.08.2013 vaideotsusega nr 45 rahuldamata Kristette OÜ vaide VTA 31.07.2013 otsuse nr 2 peale.

3. Kristette OÜ esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse VTA 31.07.2013 otsuse nr 2 ja 30.08.2013 vaideotsuse nr 45 tühistamiseks. Lisaks palus kaebaja kohustada VTA-d kustutama asutuse dokumendiregistrist vaidlustatavad haldusaktid ning Kristette OÜ vaidega seotud teabenõuded ja dokumendid. Rikutud on ärakuulamisõigust, kuna vastustaja ei andnud kaebajale enne otsuse tegemist mingeid selgitusi tema suhtes läbiviidava menetluse kohta. Kaebajale ei antud võimalust esitada omapoolseid selgitusi ega vastuväiteid tuvastatu kohta. Otsuses puudub nõutav faktiline põhistus, viidatud on ainult LTTS §-le 451. Riskianalüüsi teostamine oli veterinaarkorralduse seaduse (VetKS) § 21 lg 3 kohaselt kohustuslik, otsuses aga puuduvad viited riskianalüüsi tulemustele. Puudub viide, millisele eeskirjale tuginedes on piirangud kohaldatud. Määramata on jäetud kitsenduste kohaldamise ulatus. Otsuse p-s 1.1 seatud keeld ei võimalda kaebajal mesilast nõuetekohaselt võtta inimtoiduks kasutatavat mett, kaebaja ei saa saata mesilast materjali veterinaarseteks proovideks, desinfitseerida tarusid ja sulatada kärgi. Otsuse p 1.1 on vastuolus sama otsuse p-s 1.2 toodud bioohutuse meetme tarvitusele võtmise kohustusega, kuna p 1.1 keelab inventari väljaviimise mesila territooriumilt. Tegelikkuses puudusid mesilas haigustunnused. VTA ei ole kliinilise pildi alusel vastupidist tuvastanud ega kõrvalekaldeid täheldanud. Mesilast mesinduse hooajal mesila kolmandal külastusel võetud proovi uurimistulemus erines uurimisteates TA1309792-B märgitud uurimistulemusest. Mesila külastusel oli proovi identifitseerimisnumber mesilas 27174/S13/5/BR, uurimisteatel oli proovi ID numbriks märgitud EE27174/Su13/5/BR. Otsuse tegemisel tugineti haudmeproovile, mis ei ole võetud nõuetekohaselt. Kaebajal on tekkinud kahtlus, et haudmeproovid võisid olla saastunud. Vastustaja ei ole koostanud kaebajale VetKS § 21 lg 2 kohast veterinaartõendit ega rakendanud loomataudi kahtluse korral LTTS § 35 lg 1 kohaseid meetmeid, mis on selle loomataudi tõrjeeeskirjas. Ameerika haudmemädaniku tõrje-eeskiri puudub.

4. VTA lõpetas 11.10.2013 otsusega nr 4 OÜ-le Kristette kuuluvas mesilas VTA 31.07.2013 otsuse nr 2 p-s 1.1 kehtestatud kitsendused. Otsuse kohaselt võttis VTA arvesse ameerika haudmemädaniku leviku ulatust, mis ei olnud hetkel üheselt määratletav ning leidis, et

3-13-2003 3(6) kitsenduste kehtestamine tõkestamaks ameerika haudmemädaniku levikut laiemalt ei olnud antud olukorras asjakohaseks meetmeks.

5. Kaebaja ei nõustunud 12.02.2014 kohtuistungil menetluse lõpetamisega ning taotles vaidlustatud haldusakti p 1.1 õigusvastasuse tuvastamist. Kaebaja arvates aitab see kaasa osaühingu maine taastamisele, kusjuures haldusakti õigusvastasuse tuvastamise korral on võimalik taotleda ettevõttele tekitatud kahju hüvitamist. Kaebaja selgitas, et jääb VTA 30.08.2013 vaideotsuse nr 45 tühistamise nõude juurde ning taotleb ka VTA kohustamist kustutama dokumendiregistrist vaidlustatavad haldusaktid ning Kristette OÜ poolt esitatud vaidega seonduvad teabenõuded ja dokumendid.

6. Tallinna Halduskohus lõpetas 11.03.2014 kohtuotsusega menetluse VTA 31.07.2013 otsuse nr 2 p 1.1 puudutavas osas, sest need kitsendused lõpetati VTA 11.10.2013 otsusega nr

4 ja selles osas on kaebaja oma eesmärgi saavutanud. Ülejäänud osas jättis halduskohus kaebuse rahuldamata. Kohus põhjendas otsust alljärgnevalt. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et kohtumenetluse käigus kehtetuks tunnistatud haldusakte ei saa kohus enam reeglina tühistada. Haldusakti kehtetuks tunnistamise korral menetluse lõpetamine ei kahjusta kaebaja õigusi. Vaidlustatud haldusakti õigusvastaseks tunnistamine ei ole vajalik kaebaja õiguste kaitseks. Asja materjalis pole andmeid kaebaja maine kahjustamise kohta. Kuna inimtoiduks kasutatav mesi piirangu alla ei kuulunud, on paljasõnaline väide mee müümata jätmise tõttu 3600 euro saamata jäämise kohta. Kahju hüvitamise nõue oleks ilmselgelt perspektiivitu. Vaidlustatud otsuse p 1.2 osas tõusetub kõigepealt küsimus, kas sellel punktil on üldse enam sisulist toimet pärast seda, kui kaebaja saavutas p 1.1 osas oma eesmärgi. Vastustaja osundas seonduvalt punktiga 1.2 LTTS §-le 71, mille kohaselt peab loomapidaja rakendama loomataudi ennetamiseks vastavaid bioohutusmeetmeid ning asus sellest tulenevalt ühtlasi ka seisukohale, et taoline seadusest tulenev kohustus ei saa kaebaja õigusi rikkuda. Tegemist on loomataudi ennetamiseks, mitte aga selle tagajärgede kõrvaldamiseks ettenähtud kohustustega. Seega on küsimus pigem selles, kas seadusest tulenevaid ja teatava ennetava tegevusega seonduvaid kohustusi on vaja mingisuguses osas ka veel haldusaktis dubleerida või kas selline praktika on otstarbekohane, kuid see ei anna alust vaidlustatud haldusakti sellekohase punkti tühistamiseks. Kohus nõustus vastustajaga, et dokumentide registreerimine ei saa iseenesest kaebaja õigusi rikkuda. Avaliku teabe seaduse (AvTS) § 12 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt tuleb asutusele saabunud ning asutusest väljasaadetud dokumendid, samuti asutuses koostatud ja allkirjastatud õigusaktid registreerida.

7. Kristette OÜ esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tallinna Halduskohtu 11.03.2014 kohtuotsus täies ulatuses ning teha uus otsus, millega tunnistada VTA 31.07.2013 otsus nr 2 õigusvastaseks, tunnistada apellatsioonkaebuse p 12 nimetatud dokumendid asutusesiseseks kasutamiseks ning teha neile märge nende tunnistamise kohta õigusvastaseks ja viide kohtulahendile käesolevas haldusasjas. Kohus oleks HKMS § 158 lg 3 kohaselt pidanud hindama kaalutlusõiguse teostamise õiguspärasust. Kohus rikkus HKMS § 2 lg 6, jättes rahuldamata apellandi taotluse uurida Veterinaarja Toidulaboratooriumi dokumente. Vaidlustatud haldusakti andmisel on VTA eksinud oluliselt menetlusnormide vastu ja teinud tõsiseid sisulisi vigu. Kuigi kitsendused on tõepoolest lõpetatud, võib VTA dokumendiregistris avalikustatud VTA otsustest teha eksliku järelduse, et kaebaja mesilas levib mesilastele ohtlik nakkushaigus. On üheselt mõistetav, et taolised dokumendid kahjustavad kaebaja mainet olulisel määral. Edaspidine äritegevus on sellega oluliselt pärsitud. Maine taastamiseks oleks ainuvõimalik tuvastada kohtuotsusega vaidlustatud haldusaktide õigusvastasus ning kõrvaldada VTA otsused

3-13-2003 4(6) avalikust dokumendiregistrist. Juhul, kui see ei peaks olema võimalik, siis tuleks neile lisada märge selle kohta, et nende sisu on ebaõige ning viide kohtulahendile. Apellandi jaoks ongi arusaamatu, miks on avalikud ainult need dokumendid, millega temale kehtestati kitsendused. Nimelt nähtub VTA dokumendiregistrist, et samasisulised otsused nr 1.2-16.2/5 ja 1.2-16.2/7 on tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks AvTS § 35 lg 1 p 12 alusel ja otsus nr 1.2-16.5/3 tunnistati asutusesiseseks kasutamiseks AvTS § 35 lg 1 p 17 alusel. Ebaõige on kohtu seisukoht, nagu ei oleks apellandil kahju tekkinud, kuna mee müük toiduks ei olnud piiratud. On õige, et VTA otsus ei keelanud inimtoiduks kasutatavat mett mesila territooriumilt välja viia. Samas ei olnud mee võtmine kärgedest mesila territooriumil kuidagi võimalik, kuna selleks puudusid seal vajalikud tingimused. Inimtoiduks kasutatava mee käitlemisel tuleb täita Euroopa Liidus kehtivaid nõudeid toiduainete hügieeni kohta. Kärgedest mee võtmine saab toimuda üksnes kinnises ruumis. Apellandi mesilas ühtegi hoonet ei asu. Mee võtmine toimub nõuetele vastavates ruumides, mis asuvad mesilast 35 km kaugusel. Kuivõrd apellandil oli keelatud viia mesila territooriumilt välja inventari, siis ei olnud võimalik välja viia ka meekärgesid, mis välistas täielikult mee võtmise ja müügi. Vastustaja 31.07.2013 otsus keelas mesilaste väljaviimise mesilast. Lisaks mee müügile on apellandi üheks peamiseks tegevusalaks mesilasemade müük. On ilmselge, et keegi ei osta mesilasemasid ettevõttest, milles on tuvastatud ameerika haudmemädaniku olemasolu, kuna nakkus võib ka mesilasemadega edasi kanduda. Klientidel puudub teave, et müügiks pakutavatel mesilasemadel ei ole kokkupuudet ettevõtte mesilas olevate mesilasperedega. Ettevõtte kodukontor, kus tegeletakse mesilasemade müügiga, asub mesilast 35 km kaugusel. Pärast seda, kui avalikku dokumendiregistrisse ilmus teade kitsenduste kehtestamise kohta, loobusid mesilasemade ostust mitmed tellimuse esitanud isikud. Samuti oli apellandil kavas alustada mesilasperede müüki, mida pärast kitsenduste kehtestamist ei olnud võimalik teha. Kuivõrd perioodil 31.07.2013–11.10.2013 ei olnud apellandil võimalik majandustegevusega tegeleda, siis on kahju tekkimine üheselt tuvastamist leidnud.

8. VTA vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kuna halduskohus lõpetas osaliselt asja menetluse ja jättis kaebuse rahuldamata motiivil, et vaidlustatud otsus ja vaideotsus ei riku kaebaja õigusi, ei saanud kohus rikkuda HKMS § 158 lg-t 3. Halduskohus ei rikkunud HKMS § 2 lg-t 6, jättes rahuldamata kaebaja taotluse dokumentide väljanõudmiseks Veterinaarja Toidulaboratooriumilt. Kaebaja ei esitanud menetlusnormi rikkumisele vastuväidet, mistõttu ei saa kaebaja HKMS § 90 lg-st 2 tulenevalt kohtu väidetavale veale enam tugineda. Apellandi väitel ei ole halduskohus piisavalt täitnud selgitamiskohustust, kuid on ebaselge, mida oleks halduskohus pidanud antud juhul pooltele selgitama ning kuidas selliste selgituste väidetav andmata jätmine mõjutas asja otsustamist. VTA nõustub halduskohtuga, et apellandi tuvastusnõuded tuli jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebuses tuginetakse uuele asjaolule, mida halduskohtus ei esitatud – väide, et apellant ei saanud mesilast välja viia ka inimtoiduks kasutatavat mett sellepärast, et EL nõuded toiduainete hügieeni kohta nõuavad mee võtmist kinnises ruumis, kuid antud juhul mesilas ühtegi hoonet ei ole. VTA vaidleb sellele asjaolule vastu esiteks põhjusel, et tegemist on uue asjaoluga, mille arvestamiseks ringkonnakohtus puudub HKMS §-s 198 sätestatud alus, ning teiseks põhjusel, et apellandi väidetud asjaolu ei esine, kuna absoluutset nõuet, et mee võtmine peab toimuma suletud (kinnises) ruumis, ei näe ette ükski Eesti ega Euroopa Liidu õigusakt. Apellandi väide mesilasemade müügist ja mesilasperede müügi kavatsusest tuleb samuti jätta tähelepanuta, sest sellele asjaolule kaebaja halduskohtus ei tuginenud.

3-13-2003 5(6) Kõigile apellandi etteheidetele vaidlustatud haldusaktide õigusvastasuse kohta on VTA juba vastanud esimese astme menetluses halduskohtus ning ta ei pea vajalikuks neid korrata. Apellatsioonkaebuse väited selle kohta, mida kaebaja esindaja nägi laborit külastades ja mis laboris tema väitel toimus, on paljasõnalised ja need väited ei saa olla aluseks halduskohtu otsuse tühistamisele. VTA palub ringkonnakohtul tõendina mitte vastu võtta apellatsioonkaebuse lisana 2 esitatud dokumenti, kuivõrd sellise tõendi vastuvõtmiseks pole täidetud HKMS § 198 tingimused. Halduskohus jättis õigesti rahuldamata apellandi nõude kohustada vastustajat eemaldama dokumendiregistrist vastustaja poolt koostatud dokumendid (otsused ja vaideotsus). See, et kõik dokumendid peavad olema registreeritud dokumendiregistris, tuleneb avaliku teabe seaduse § 12 lg-st 1. Isegi asjaolu, et dokumendiregistrisse kantud haldusakt tühistatakse või tunnistatakse õigusvastaseks, ei ole alus selle kustutamiseks dokumendiregistrist. Küsimus sellest, kas dokumendiregistrisse kantud otsused ja vaideotsus on avalik teave või piiratud juurdepääsuga teave ning kuidas on korraldatud sellele juurdepääs (kas dokumendiregistri kaudu või mitte), väljub käesoleva haldusasja piiridest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Halduskohus ei kontrollinud LTTS § 451 alusel seatud kitsenduste sisulist õiguspärasust, kuna leidis, et pärast kitsenduste esimese punkti edasiulatuvalt kehtetuks tunnistamist ei ole kaebajal põhjendatud huvi nõuda haldusakti õigusvastaseks tunnistamist, mh seetõttu, et haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamise nõue oleks perspektiivitu. Kaevatava otsuse teise punkti osas nõustus kohus vastustaja seisukohaga, et see ei riku kaebaja õigusi, kuna kohustus rakendada ennetavaid bioohutusmeetmeid tuleneb loomapidajale vahetult seadusest (LTTS § 71).

10. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu nende seisukohtadega. Kaebaja vaidlustas riikliku järelevalve korras antud ettekirjutuse, milles seati kaebaja tegevusele kitsendused põhjendusega, et kaebaja mesilas tuvastati kergesti nakkava loomataudi tekitajaid. Need kitsendused mõjutavad ilmselgelt olulisel määral kaebaja majandustegevust. On eluliselt usutav, et selliste andmete avaldamine avalikkusele võib mõjutada kaebaja suhteid klientidega ja tema ettevõtlust laiemalt. Kaebaja on põhistanud, miks ei olnud mee võtmine praktilistel põhjustel võimalik (mee võtmine toimub ruumides, mis asuvad mesilast 35 km kaugusel). Seetõttu ei ole välistatud, et vaidlustatud haldusakt võis kaebajale tekitada kahju ning HKMS § 152 lg-s 2 ja § 45 lg-s 2 sätestatud tingimused tuvastamiskaebuse menetlemiseks on täidetud. Kas kahju tekkis ning kas ja millises ulatuses see kuulub hüvitamisele, saab tuvastada haldusakti õigusvastasust konstateeriva kohtuotsuse alusel esitatava kahju hüvitamise nõude lahendamise raames.

11. Nõustuda ei saa ka väitega, et kaebajal puudub kaebeõigus VTA otsuse p 1.2 vaidlustamiseks. Haldusakti põhjendustes viidatakse ainult LTTS §-le 451, mis näeb ette ettekirjutuse tegemise loomataudi kahtluse või diagnoosimise korral. On selge, et otsuse p-d 1.1 ja 1.2 kehtestati mõlemad reaktsioonina konkreetsele loomataudi kahtlusele. Otsuse p 1.2 õiguslikuks aluseks oli ilmselt LTTS § 453 lg 2, mis sätestab, et VTA otsustab käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud abinõude kohaldamise (LTTS § 453 lg 1 p 1 näeb ühe loomatauditõrje abinõuna loomataudi kahtluse ja puhkemise korral ette sama seaduse §-s 71 nimetatud bioohutusmeetmete rakendamise), võttes arvesse riskianalüüsi tulemusi ja määrates kindlaks abinõude kohaldamise ulatuse koos LTTS § 451 lõikes 3 nimetatud kitsenduse kohaldamise otsusega, mis lõpetatakse sama paragrahvi lõikes 4 sätestatud alustel ja tähtajal ning mis toimetatakse loomapidajale kätte sama paragrahvi lõikes 5 sätestatud korras ja tähtajal. Seega moodustavad p-d 1.1 ja 1.2 ühtse terviku, mis kuulub täies ulatuses tühistamisele või õigusvastaseks tunnistamisele, kui peaks tuvastatama, et haldusakti andmiseks puudus faktiline alus.

3-13-2003 6(6)

12. Halduskohus rikkus HKMS § 2 lg-d 4-6 ja § 120 lg 1 p 3, asudes seisukohale, et kaebaja soovis vaidlustada VTA otsuste dokumendiregistrisse registreerimise. Kohtuotsuses märgiti küll iseenesest õigesti, et AvTS § 12 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt tuleb asutusele saabunud ning asutusest väljasaadetud dokumendid, samuti asutuses koostatud ja allkirjastatud õigusaktid registreerida, kuid kaebaja tahe ja eesmärk, nagu ta apellatsioonimenetluses üle kinnitas, oli vaidluse kontekstist tulenevalt suunatud sellele, et vaidlustada dokumentide avalikkusele kättesaadavaks tegemine.

Kaebuse menetlusse võtmise 18.12.2013 määrusest ei nähtu, et kohus oleks sellesisulist nõuet ettevalmistavas menetluses üldse käsitlenud, ehkki kaebuse p 3 sisaldas taotlust kustutada dokumendiregistri kanded. Kohtuistungil arutati dokumendiregistriga seotud nõuet, VTA esindaja ei pidanud seda põhjendatuks, kuna dokumendi registreerimist ei saa kehtetuks tunnistada ja see ei riku ka kaebaja õigusi, mispeale avaldas kaebaja soovi, et sellisel juhul tunnistataks dokumendid asutusesiseseks teabeks. Kohtuistungi protokollist ega kohtuotsusest ei nähtu, mis sai alternatiivsest nõudest (HKMS § 37 lg 3 ls 2).

Kohus ei uurinud, kas kaebaja tegelikuks sooviks oli vaidlustada teabele juurdepääsupiirangu kehtestamata jätmine ja kohustada vastustajat seda tegema. Selle asemel jäeti nõue tähelepanuta, mis on kohtumenetluse normi oluline rikkumine ja toob kaasa kohtuotsuse tühistamise. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et AvTS § 28 lg 1 p 14 kohaselt on teabevaldaja kohustatud avalikustama riikliku või teenistusliku järelevalve ettekirjutused või otsused nende jõustumisest alates. AvTS § 36 lg 1 p 12 sätestab, et teabevaldaja ei tohi asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks tunnistada riikliku või teenistusliku järelevalve korras või distsiplinaarkorras tehtud jõustunud ettekirjutusi või antud akte ning andmeid kehtivate karistuste kohta.

Seega on ettekirjutuse kehtivuse ajal selle avalikustamine kohustuslik. Praegusel juhul tuleb kaebajale selgitada, et pelgalt haldusakti õigusvastaseks tunnistamine ei kõrvalda haldusakti kehtivust (jõustumist), selle saab kaasa tuua vaid haldusakti tühistamine. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kaebajale selgitada, et Riigikohtu 13.11.2014 otsuse nr 3-3-1-44-14 p-de 9-12 valguses on tühistamisnõue endiselt lubatav, kuna otsust tagasiulatuvalt tühistamata pole kaebuse eesmärgi saavutamine võimalik. Otsuse tühistamise korral muutub ettekirjutus AvTS § 35 lg 1 p 2 kohaselt teabeks, mille VTA on kohustatud tunnistama asutusesiseseks kasutamiseks.

13. Asi tuleb saata esimese astme kohtule tervikuna uueks läbivaatamiseks (HKMS § 199 lg 2 p-d

2 ja 3). Kaevatava otsuse p 1.1 ja dokumendiregistriga seotud kaebaja tegeliku nõude osas pole kaebust sisuliselt üldse lahendatud. Ülejäänud osas (otsuse p 1.2 ja vaideotsuse vaidlustamine) pole kohus kontrollinud VTA tegevuse sisulist õiguspärasust. Apellatsioonkaebus tuleb lugeda rahuldatuks osaliselt.

/allkirjastatud digitaalselt/ Villem Lapimaa

/allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks