2-14-59126/45 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kai Kullerkupp

Määruse tegemise aeg ja koht

18. veebruar 2015 Tartu

Tsiviilasja number

2-14-59126

Tsiviilasi

AS-i Tamsalu Terko (pankrotis), pankrotihaldur Martin

Kruppi ja pankrotihaldur Sirje Taela avaldus Aadu

Jaansoo pankroti väljakuulutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 25. novembri 2014 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS-i Tamsalu Terko (pankrotis), pankrotihaldur Martin

Kruppi ja pankrotihaldur Sirje Taela määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitajad (võlausaldajad):

1)

AS

Tamsalu

Terko

(pankrotis)

(registrikood:

101778866); esindajad pankrotihaldurid Martin Krupp ja Sirje

Tael;

2) Pankrotihaldur Sirje Tael (isikukood: XXX);

3) Pankrotihaldur Martin Krupp (isikukood: XXX);

Määruskaebuse esitajate esindaja Kerli Kase

Vastustaja: Aadu Jaansoo (isikukood: XXX)

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Maakohtu 25. novembri 2014 määruse

lõppjäreldused ja resolutsioon muutmata, täiendades

maakohtu määruse õiguslikke põhjendusi.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud määruskaebuse

esitajate kanda.

Edasikaebamise kord

Määruse peale ei saa Riigikohtule edasi kaevata.

ASJAOLUD

1. Võlausaldajad AS Tamsalu Terko (pankrotis), pankrotihaldur Martin Krupp ja

pankrotihaldur Sirje Tael (võlausaldajad) esitasid 15. oktoobril 2014 ühise avalduse PankrS

§ 10 lg 2 p 2 alusel võlgniku Aadu Jaansoo pankroti väljakuulutamiseks. Avalduse kohaselt

mõisteti Viru Maakohtu 28. märtsi 2014 määrusega võlgnikult menetluskulud pankrotihaldur

S. Taela kasuks 1 356,83 eurot, pankrotihaldur M. Kruppi kasuks 1 356,83 eurot ja AS-i

Tamsalu Terko (pankrotis) 1 131,03 eurot. Kohtulahend jõustus 15. septembril 2014.

Võlausaldajad on esitanud täitmisavaldused kohtutäitur Risto Kütile, kes on 15. oktoobril 2014

teavitanud, et võlgnikul puudub vara kõigi kohustuste täitmiseks.

Viru Maakohus võttis 29. oktoobri 2014 määrusega võlausaldajate pankrotiavalduse

menetlusse ning määras ajutise halduri määramise otsustamiseks eelistungi 12. novembriks

2014 kell 11.00.

Võlgnik vaidles 31. oktoobril 2014 avaldusele vastu, leides, et võlausaldajad ei ole järginud

PankrS § 10 lg 2 p 1 nõudeid. Vastuväite kohaselt ei ole ei kohus ega võlausaldajad edastanud

talle täitmisele kuuluvat jõustunud kohtulahendit, avalduses märgitud summad ei vasta

tegelikkusele, talle ei ole antud pankade arveldusarveid kuhu nõue tasuda.

12. novembri 2014 kohtuistungil esitas võlgnik maksedokumendi 1 356,83 euro tasumise kohta

kohtutäituri arveldusarvele Viru Maakohtu 28. märtsi 2014 määruse alusel ning kinnitas, et

ülejäänud summad maksab sama päeva jooksul. 12. novembril 2014 kl 16:36 esitas võlgnik

maksedokumendid Martin Krupi kasuks 1 356,83 euro tasumise kohta ja AS Tamsalu Terko

(pankrotis) kasuks 1 131,03 euro tasumise kohta. Võlausaldajad on 18. novembril 2014 esitanud

täituri kinnituse (tl 108–109), et võlgniku poolt tasutud summad on jõudnud täituri kontole.

Võlausaldajad märkisid, et ei esita avaldusest loobumise avaldust, kuivõrd sel juhul jäävad kõik

menetluskulud nende kanda. Antud juhul on võlgnik teinud maksed peale kohtusse

pankrotiavalduse esitamist ja kuna pooled on pidanud käima ka istungil, siis peavad kulud

jääma võlgniku kanda. Võlgnik ei ole tasunud kohtutäiturile kogu täitemenetluses nõutavat

summat, tasumata on kohtutäituri tasu osa, millest tulenevalt ei kanna täitur võlausaldajatele

üle kogu summat ning võlausaldajate nõuded jäävad osaliselt rahuldamata. Võlgnik leidis 24.

novembri 2014 menetlusdokumendis (tl 121), et menetluskulud tuleb jätta võlausaldajate

kanda.

MAAKOHTU SEISUKOHT

2. Viru Maakohus jättis 25. novembri 2014 määrusega võlausaldajate avalduses A. Jaansoo

pankroti väljakuulutamiseks ajutise halduri nimetamata. Maakohus määras tagastada riigi

eelarvest pankrotimenetluse kulude katteks tasutud 2 000 eurot. Maakohus jättis avaldajate

kulud nende endi kanda ning võlgniku A. Jaansoo kulud avaldajate kanda järgmiselt:

pankrotihaldurid S. Tael ja M. Krupp kannavad kumbki 35,29 % kuludest ning AS Tamsalu

Terko (pankrotis) kannab 29,42 % võlgniku kuludest.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt esineb PankrS § 15 lg 3 p-s 6 nimetatud alus ajutise

halduri nimetamata jätmiseks, s.o kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise

halduri nimetamata, kui võlgnik on enne ajutise halduri nimetamist täitnud kohustuse, millel

pankrotiavaldus põhineb. Maakohus leidis, et tuleb lähtuda võlausaldajate nõuetest sellisena,

nagu need on pankrotiavalduses näidatud. Võlgnik on pankrotiavalduses iga võlausaldaja osas

nimetatud kohustuse täitnud ja tõendanud täitmist vastavate maksekorraldustega.

Võlausaldajad ei ole oma pankrotiavalduses esitatud nõuetele liitnud juurde kohtutäituri tasu,

mistõttu ei saa pankrotimenetluses selle mittetasumist võlgniku poolt arvestada.

PankrS § 15 lg 6 kohaselt tuleb määrata menetluskulude jaotus juhul, kui ei nimetata

võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutist haldurit, st sel juhul kannab avalduse

läbivaatamisega seotud menetluskulud pankrotiavalduse esitaja. Antud juhul jäävad kulud

kolme võlausaldaja kanda. Maakohus, tuginedes Riigikohtu määrusele tsiviilasjas nr 3-2-1-17-

11 ning PankrS § 3 lg-le 2, leidis, et pankrotimenetluse algatamise avaldus lahendatakse hagita

menetluses ning hagita menetluses reguleerib menetluskulude jaotamist üldnormina

TsMS § 172. TsMS § 172 järgi toimub kulude kindlaksmääramine eraldi menetluse raames

peale kulude jaotust sisaldava lahendi jõustumist. Tulenevalt võlausaldajate kogunõude

summast 3844,69 eurot võlgniku vastu (1 356,83+1 356,83+1 131,03), on pankrotihaldurite S.

Tael ja M. Krupp osalus kummalgi 35,29 % nõudest ning AS Tamsalu Terko (pankrotis) osalus

on 29,42% nõudest. Samas suurusjärgus tuleb igal võlausaldajal võlgnikule hüvitada tema

võimalikud menetluskulud. Avaldus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks on

võimalik esitada 30 päeva jooksul kulude jaotust kindlaksmäärava lahendi jõustumisest.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJATE TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

3. AS Tamsalu Terko (pankrotis) ning pankrotihaldurid S. Tael ja M. Krupp esitasid maakohtu

määruse peale määruskaebuse, milles paluvad tühistada Viru Maakohtu 25. novembri 2014

määrus, millega Viru Maakohus jättis A. Jaansoole ajutise halduri nimetamata ning

menetluskulud määruskaebuse esitajate kanda, ning saata tsiviilasi tagasi maakohtusse.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt:

1) ei ole vastustaja käesoleva ajani täitnud kogu kohustust määruskaebuse esitajate ees, mis

annaks aluse ajutise halduri nimetamata jätmiseks PankrS § 15 lg 3 p 6 alusel. Kuivõrd

vastustajalt võlgnevuse sissenõudmiseks on määruskaebuse esitajad algatanud täitemenetlused,

on vastustaja poolt tasutud summadest arvestatud maha täitemenetluse kulu ning täituri tasu,

mistõttu määruskaebuse esitajatele ei ole kogu võlgnevust kohtutäituri poolt ära tasutud.

Määruskaebuse esitamise seisuga on AS-i Tamsalu Terko (pankrotis) nõude jääk 164,60 eurot,

pankrotihaldur S. Taela nõude jääk 197,46 eurot ja pankrotihaldur M. Krupi nõude jääk 197,46

eurot. Määruskaebuse esitajatel on endiselt nõuded vastustaja vastu, mille täitmiseks vastustajal

vahendid puuduvad;

2) võib kohus PankrS § 31 lg 2 teise lause alusel pankroti siiski välja kuulutada, kui esineb

PankrS § 15 lg 3 p-s 6 nimetatud alus ajutise halduri nimetamata jätmiseks. Määruskaebuse

esitajad on seisukohal, et käesoleval juhul ei esine PankrS § 15 lg 3 punktis 6 nimetatud alust

ajutise halduri nimetamata jätmiseks ja vastustaja ei ole täitnud kogu kohustust määruskaebuse

esitajate ees. Määruskaebuse esitaja leiavad, et kohtu diskretsiooniotsusest lähtuvalt ja

tuginedes PankrS § 31 lg 2 teisele lausele peaks kohus vastustaja pankroti välja kuulutama;

3) puudub vastustajal vara kohustuste täitmiseks. Vastustaja suhtes on täitmisel Eesti Vabariigi

Maksu- ja Tolliameti nõue summas 368 915,23 eurot, seega on käesoleval juhul olemas ka

avalik huvi pankrotimenetluse välja kuulutamiseks;

4) on maakohus eksinud menetluskulude jaotamisel. Määruskaebuse esitajad on seisukohal, et

käesoleval juhul on õiglane jätta menetluskulud TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel kogu

ulatuses vastustaja kanda, kuivõrd vastustaja tegevusetus oma kohustuste täitmisel on

põhjustanud määruskaebuse esitajate poolt võlgnevuse sissenõudmiseks täitemenetluse

algatamise ning pankrotiavalduse esitamise kohtule.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

4. Vastustaja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud

määruskaebuse esitajate kanda.

Vastuse kohaselt:

1) ei ole määruskaebuses arvestatud asjaolusid sellisena, nagu need on pankrotiavalduses

näidatud. Määruskaebuse esitajad valetavad, et vastustaja ei ole täitnud kogu kohustust nende

ees;

2) ei ole kohtutäituri tasu nõue käesolevas asjas pankrotiavalduse esitamise aluseks olev nõue.

Kohtutäitur Risto Kütti poolt algatatud täitemenetlused on vaidlustatud tsiviilasjas nr 2-14-

62583.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuses esitatud väited ei anna alust muuta maakohtu

määruse lõppjäreldust ja resolutsiooni, mille kohaselt jäeti ajutine haldur nimetamata ning

menetluskulud määruskaebuse esitajate kanda. Ringkonnakohus muudab ja täiendab TsMS §

659 ja § 657 lg 1 p 21 alusel maakohtu määruse õiguslikke põhjendusi.

6. Asjas puudub vaidlus selle üle, et pärast pankrotiavalduse esitamist kandis vastustaja

kohtutäituri arveldusarvele nõuete katteks kolmes osas 1 356,83 eurot, 1 356,83 eurot ja

1 131,03 eurot, s.o määruskaebuse esitajate nõuetega võrdse summa. Maakohus leidis, et

võlausaldajate nõuded on täidetud ning jättis ajutise halduri nimetamata.

Määruskaebuse esitajad leiavad, et kuivõrd kohtutäitur arvestas osa raha täituri tasude katteks,

ei ole vastustaja määruskaebuse esitajate nõudeid rahuldanud. Määruskaebuse esitajate nõuete

jääk on 559,52 eurot (197,46+197,46+164,6).

Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas tuleb kohaldada PankrS § 15 lg 3 p 3, mille kohaselt

jätab kohus võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, kui võlausaldaja

pankrotiavalduse aluseks olevate nõuete suurus ei ületa füüsilise isiku puhul 1 000 eurot. Sätte

eesmärk on võlgniku kaitsmine kergekäeliselt esitatud pankrotiavalduste eest. Kolleegiumi

arvates tuleb ajutine haldur PankrS § 15 lg 3 p 3 alusel jätta nimetamata ka juhul, kui

pankrotiavalduse esitamise seisuga oli võlausaldajate nõue küll suurem kui 1 000 eurot, kuid

enne ajutise halduri nimetamist vähenes võlgnevus alla nimetatud piirmäära. Käesoleval juhul

on nõuded vastustaja vastu vähenenud alla 1000 euro ning seega on alus ajutise halduri

nimetamiseks ära langenud. Ringkonnakohus märgib, et isegi kui võlausaldajate nõude suurus

ületab PankrS § 15 lg 3 p-s 3 märgitud piirmäära, ei anna ainuüksi see asjaolu automaatselt

alust nimetada võlgnikule ajutine haldur.

PankrS § 15 lg 3 p 3 näeb ette erandi ning võimaldab nimetada ajutine haldur ka alla 1 000 euro

nõuete puhul, kui nimetatud nõude suhtes on aasta jooksul enne pankrotiavalduse esitamist

tulemusteta toimunud täitemenetlus. Kuivõrd määruskaebuse esitajate nõuete täitmiseks

oktoobris 2014 algatatud täitemenetlused on kestnud alla ühe aasta, ei ole ajutise halduri

nimetamine PankrS § 15 lg 3 p 3 alusel võimalik. Kuna ajutine haldur tuleb jätta nimetamata

võlausaldajate nõude ebapiisava suuruse tõttu, ei ole võlgniku varaline olukord käesolevas asjas

oluline ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks analüüsida määruskaebuse esitajate väiteid

vastustajal vara puudumise kohta.

7. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse esitajate seisukohaga, et PankrS § 31 lg 2 teisest

lausest tulenevalt peaks kohus vastustaja pankroti siiski välja kuulutama. Ringkonnakohtu

arvates tuleb kohaldada PankrS § 31 lg 2 esimest lauset, mille kitsam eesmärk on reguleerida

juhtumit, mil pankrotiavalduse esitamise ajal vastas võlausaldaja pankrotiavaldus § 15 lg 3

nõuetele, kuid pankrotimenetluse algatamise staadiumis on võlausaldaja nõude suurus

vähenenud allapoole § 15 lg-s 3 sätestatud piirsummat või on tema nõue vastavas ulatuses

vaidlustatud. Sel juhul ei saa võlausaldaja avalduse alusel pankrotti välja kuulutada (vt ka

RKTKo 3-2-1-50-05 p 12). Kuivõrd kirjeldatud olukorras tuleb ringkonnakohtu hinnangul

pankrot jätta välja kuulutamata, ei ole ajutise halduri nimetamine otstarbekas.

8. Vastuseks määruskaebuse esitajate väitele, et esineb avalik huvi pankrotimenetluse

väljakuulutamiseks, märgib ringkonnakohus, et pankrotiseadus ei seosta pankroti

väljakuulutamist avaliku huvi olemasoluga. Määruskaebuse esitajate viide Eesti Vabariigi

nõuetele vastustaja vastu on asjakohatu.

9. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et tulenevalt PankrS § 3 lg-st 2 on

pankrotiseadus eriseadus tsiviilkohtumenetluse seadustiku suhtes ning kui PankrS sätestab

eriregulatsiooni, tuleb sellest juhinduda. Kuivõrd PankrS reguleerib, kuidas tuleb jaotada

menetluskulud ajutise halduri nimetamata jätmisel, siis ei kohaldu TsMS normid. PankrS § 15

lg 6 kohaselt kui kohus ei nimeta võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutist haldurit, kannab

avalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud pankrotiavalduse esitaja. Seega on maakohus

jätnud õigustatult menetluskulud vastustajate kanda. Määruskaebuse esitajad ei ole maakohtu

kulude jaotamist endi vahel vaidlustanud.

Kuivõrd maakohus jättis õigesti ajutise halduri nimetamata ja menetluskulud määruskaebuse

esitajate kanda ning ringkonnakohus jätab maakohtu resolutsiooni muutmata, ei pea

ringkonnakohus vajalikuks muuta menetluskulude jaotust.

10. Kuna määruskaebus tuleb jätta rahuldamata, siis tuleb ringkonnakohtus kantud

menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel määruskaebuse esitaja kanda. Menetluskulude

hüvitamiseks tuleb menetlusosalisel pöörduda pärast lahendi jõustumist 30 päeva jooksul

maakohtu poole.

Alates 01.01.2015 on muutunud menetluskulude kindlaksmääramise kord. Riigikohus on

tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14 (p 22) märkinud, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes

kohtuastmes on tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt

kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast

tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja

menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning

kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu

määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab kohus TsMS § 174 lg 1 teise lause

kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel

(eelkõige riigilõiv).

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kai Kullerkupp