1-14-9102/26 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1

1-14-9102

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 17. veebruar 2015. a, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-14-9102 Kohtukoosseis Andres Parmas, Sten Lind, Urmas Reinola Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 12. novembri 2014. a otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik B.U (B.U) (ik: XXX, viibib

Tallinna Vanglas) määruskaebus kohtuotsuse peale menetluskulude väljamõistmise osas

RESOLUTSIOON

Jätta määruskaebus rahuldamata ja Harju Maakohtu 12. novembri 2014. a otsus kriminaalasjas nr 1-14-9102 B.U-lt kriminaalmenetluse kulude riigituludesse

väljamõistmise osas muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD

Käesoleva määruse peale võib esitada advokaadi vahendusel määruskaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 10 päeva jooksul alates määruse teatavaks saamise päevale järgnevast päevast.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Harju Maakohtu 12. novembri 2014. a otsusega B.U lühimenetluses mõisteti süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 8 ja 9 järgi ning teda karistati 1 aasta ja 3 kuu pikkuse vangistusega, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra, s.o 10 kuuni. KarS § 68 lg 1

alusel loeti B.U eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ning loeti karistusaja alguseks 14. juuli 2014. a. Kohtuotsusega mõisteti B.U-lt sundraha 532,50 välja riigituludesse menetluskuludena

eurot ja ratud kaitsjale makstud tasu 192 eurot B.U mää . Kohtuotsusega võimaldati

tasuda menetluskulusid 12 kuu jooksul. Kohtuotsuse motiivides menetluskulude väljamõistmise osas märkis kohus, et üüdistataval puudub Eesti Vabariigis alaline töökoht s

ning seega ka regulaarne sissetulek. Seega käiks kogu menetluskulude kohene maksmine

süüdistatavale üle jõu. Kohus möönis, et kuigi kriminaaltoimiku materjalide kohaselt

süüdistataval töökoht ja ka muud legaalsed sissetulekud puuduvad ning kriminaaltoimiku

2

materjalidest võib teha ühese järelduse, et varguste toimepanemine ongi süüdistatava ainsaks

elatusvahendite allikaks, puuduvad kriminaalasjas tõendid selle kohta, et kohtuotsusega väljamõistetud summade tasumine käiks süüdistatavale ilmselt üle jõu. Seejuures on B.U

puhul tegemist täisealise ja töövõimelise isikuga, kelle tööle asumist kohus eeldab. Kohus pidas märkimist väärivaks, et B.U süüdistatakse tahtlike kuritegude toimepanemises, millest järeldub, et kuritegude toimepanek on olnud B.U enda vaba valik ning eelnevalt korduvalt kriminaalkorras karistatud isikuna oli ta teadlik, et kuritegude toimepanemiste ning kriminaalasja(de) menetlemisega kaasnevad vältimatult ka menetluskulud. Sellest tulenevalt leidis kohus, et menetluskulude riigi kanda jätmisel ei oleks käesoleval juhul positiivset toimet B.U resotsialiseerumisväljavaadetele ja seetõttu tuleb need jätta tervikuna B.U kanda. Maakohus märkis, et B.U karistatakse käesoleva otsuse kohaselt vangistusega. Kuigi tööhõive vanglas ning seega ka menetluskulude tasumine ei pruugi olla kindlustatud, ei saanud kohus aga välistada, et süüdistataval osutub võimalikuks teenida tulu ka vanglas viibimise ajal.

Lisaks märkis kohus, et ka olukorras, kus süüdistatav taotleb menetluskulude tasumisest

osalist vabastamist varatuse tõttu, lasub tal kohustus esitada sellekohaseid tõendeid või

vähemalt taotleda kohtult vastava teabe väljanõudmist. B.U vastavaid tõendeid ega

taotlusi kohtule esitanud ei ole. Analüüsides käesoleva kriminaalasja asjaolusid, samuti seda,

et süüdistatavale mõistetakse käesoleva otsusega pikemajaline tähtajaline vangistus, leidis

kohus, et süüdistatavale võib anda võimaluse hüvitada väljamõistetavad menetluskulud seaduses sätestatud maksimaalse tähtaja, s o 1 aasta jooksul, kohaldades KrMS § 180 lg 3 ja § . 313 lg 1 p 7 ja 12 sätteid.

2. Harju Maakohtu otsuse peale esit -le 3 kaebuse B.U, kes as vastavalt KrMS § 189 lg

vaidlustab kohtuotsust temalt menetluskulude väljamõistmise osas ja palub jätta menetluskulude hüvitamine täielikult või osaliselt riigi kanda. B.U märgib, et talle kohtu poolt määratud maksegraa – – fikut 12 kuu jooksul tasuda igas kuus 60,38 eurot ei saa ta ka parima tahtmise juures täita. Nimelt asub ta hetkel eeluurimisvanglas ja tal puuduvad vastavad rahalised vahendid maksegraafiku täitmiseks, kuna Tallinna Vangla ei taga talle tööd. Samuti ei ole tal vabaduses vallas- ega kinnisvara, mille müümisest võiks saada tulu. Samuti Harku ja

Murru Vangla, kuhu ta läheb pärast kohtuotsuse jõustumist, ei garanteeri kõigile

kinnipeetavatele tööd, tööd saavad eelkõige kogemustega ja pikkade karistusaegadega kinnipeetavad. Samuti ei ole tal lähedasi, sõpru, tuttavaid, kes saaksid teda rahaliselt aidata ja toetada, mille tulemusel saaks ta täita talle esitatud maksegraafiku tingimusi.

3. Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Silvia Kruusmaa esitas ringkonnakohtule vastuse kaebusele, milles leiab, et kaebuse tuleb jätta rahuldamata. Prokuröri arvates ei ole B.U-lt välja mõistetud menetluskulud tavapäratult suured ja isik pole esitanud teavet, millest nähtuks, et tal oleks vabanedes takistus tööle asuda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 3. Ringkonnakohus, vaadanud läbi toimiku materjalid ja esitatud määruskaebuse, leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.

4. Esitatud kaebusest nähtuvalt vaidlustab B.U Harju Maakohtu otsust temalt menetluskulude väljamõistmise osas, taotledes jätta menetluskulude hüvitamine täielikult või osaliselt riigi kanda.

KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Seda seaduse sätet on maakohus õigesti silmas pidanud, mõistes kohtuotsusega

3

B.U-lt välja riigituludesse menetluskulud. Võimalust vabastada süüdimõistetut temalt välja mõistetud menetluskulude maksmise kohustusest ja jätta menetluskulud täies ulatuses riigi kanda, kehtiv seadus ette ei näe. Seetõttu ei ole võimalik ka B.U niisugust taotlust rahuldada. KrMS § 180 lg 3 võimaldab kohtul jätta menetluskulude hüvitamine osaliselt riigi kanda, mida B.U

oma määruskaebuses ka taotleb. Aluseid menetluskulude hüvitamise osaliselt riigi

kanda jätmiseks ei ole aga maakohus tuvastanud ja neid aluseid ei tuvastanud ka ringkonnakohus. Selleks ei anna alust B.U poolt ta kannab kaebuses esitatud väited, et karistust vanglas, vangla ei võimalda talle tööd ning tal puudub sissetulek, samuti puuduvad tal vallas- ja kinnisvara ning lähedased ja tuttavad, kes saaksid teda rahaliselt aidata.

Arvestades seda, et B.U kannab käesoleval ajal vangistust, peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et ehkki vanglatingimustes ei ole kinnipeetava tööga kindlustamine alati tagatud, ei ole see asjaolu menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmise aluseks. Ka Riigikohus

on oma -1-1-120- 07.12.2012 määruses kohtuasjas nr 3 12 väljendatud seisukohta, et

Lisaks tuleb menetluskulude täies ulatuses tasumise võimalikkuse hindamisel arvesse võtta mitte üksnes kohustatud isiku sissetulekut, vaid isikule kuuluvat vara tervikuna, st võimalust tasuda menetluskulud isiku kogu vara arvelt. Ehkki B.U väidab oma määruskaebuses, et

tal ei ole vabaduses vallas-

ega kinnisvara, mille müümisest võiks saada tulu, ei ole ta maakohtule ega ka ringkonnakohtule esitanud tõendeid, mis annaksid alust veendumuseks, et B.U v

araline seisund ei võimalda tal menetluskulusid tasuda kohtuotsuses ettenähtud

korras. Samuti, arvestades B.U korduvat See on aga taotleja enda tõendada.

kriminaalkorra menetluskulude riigi kanda s karistatust, leidis maakohus põhjendatult, et

jätmisel ei oleks käesoleval juhul positiivset toimet B.U

resotsialiseerumisväljavaadetele. Lisaks on maakohus B.U majanduslikku olukorda käesolevas asjas juba ka arvestanud,

rahuldades kaitsja taotluse ning 1 p 7 alusel pidades otstarbekaks anda KrMS § 313 lg B.U-le - menetluskulude tasumiseks KrMS § 417 lg st 2 erineva tähtaja ning võimaldada

tal menetluskulusid tasuda 12 kuu jooksul. Tegemist on kohtupraktikas omaksvõetud maksimaalse tähtajaga süüdimõistetule rahalise kohustuse vabatahtlikuks tasumiseks. Samas

aga peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et süüdimõistetul on õigus esitada oma

elukohajärgsele maakohtule taotlus kriminaalmenetluse kulude tasumise tähtaja

pikendamiseks või ajatamiseks vastavalt KrMS § 24, kuid seda alles pärast -dele 423 ja 4 süüdimõistva otsuse jõustumist ja täitmisele pööramist.

5. Eelnevast lähtuvalt ning tuginedes KrMS § 337 lg 1 p le 1 ja § le 390 jätab ringkonnakohus - - määruskaebuse rahuldamata ning Harju Maakohtu 12. novembri 2014. a otsuse B.U-lt menetluskulude riigituludesse väljamõistmise osas muutmata.

Andres Parmas

Sten Lind

Urmas Reinola