3-14-52644/13 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-14-52644 Otsuse kuupäev 17. veebruar 2015 Kohtunik Tanel Saar Kohtuasi Vladimir Beljakovi kaebus Tallinna Vangla vastu hüvitise nõudes summas 3000 eurot seonduvalt kaebaja hoidmisega inimväärikust alandavates tingimustes Tallinna Vanglas 21. kuni 24. veebruarini 2014 Asja läbivaatamine kirjalikus menetluses Menetlusosalised

Resolutsioon Kaebaja – Vladimir Beljakov Vastustaja – Tallinna Vangla

1. Jätta Vladimir Beljakovi taotlus täiendavate tõendite kogumiseks rahuldamata. 2. Jätta Vladimir Beljakovi kaebus rahuldamata. 3. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 19. märts 2015. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik 1. Vladimir Beljakov esitas 4. märtsil 2014 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles ta nõudis hüvitist 3000 eurot seoses sellega, et 21. veebruarist kuni 24. veebruarini 2014 viibis ta Tallinna Vanglas pimedas kambris. Tallinna Vangla jättis taotluse rahuldamata 15. oktoobri 2014 otsusega nr 5-18/14/7221-4. 2. 26. septembril 2014 saabus Tartu Halduskohtusse V. Beljakovi kaebus, milles ta nõudis hüvitist 3000 eurot seoses 21. veebruarist kuni 24. veebruarini 2014 Tallinna Vanglas pimedas kambris viibimisega ning 7000 eurot seoses 2. maist 2012 kuni 28. märtsini 2013 Tallinna Vanglas olnud ebapiisava põrandapinnaga. Kaebus registreeriti haldusasjana nr 3-14-52217. Kaebaja märkis, et Tallinna Vangla ei ole kahju hüvitamise taotlusi tähtaegselt lahendanud. Ühtlasi taotles kaebaja ka enda riigilõivu tasumisest vabastamist kaebuse esitamisel.

2

3. Tartu Halduskohus esitas 1. oktoobril 2014 Tartu Vanglale kohtunõude, milles palus väljastada väljavõtte V. Beljakovi vanglasisesest isikuarvest. Tartu Vangla täitis kohtunõude 3. oktoobril 2014. 4. 7. oktoobril 2014 esitas Tartu Halduskohus kohtunõude Tallinna Vanglale, milles palus teatada, kas V. Beljakov on esitanud Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse ning kas Tallinna Vangla on selle lahendanud. Tallinna Vangla täitis kohtunõude 17. oktoobril 2014. 5. 31. oktoobri 2014 määrusega haldusasjas nr 3-14-52217 eraldati V. Beljakovi esitatud hüvitamisnõue seoses pimedas kambris viibimisega haldusasja nr 3-14-52217 menetlusest. Antud nõue registreeriti haldusasjana nr 3-14-52644. 6. Tartu Halduskohus jättis 4. novembri 2014 määrusega V. Beljakovi vabastamata riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel ning andis kaebajale tähtaja riigilõivu 90 eurot tasumiseks. 7. 11. novembril 2014 saabus Tartu Halduskohtusse V. Beljakovi avaldus, milles ta teatas riigilõivu tasumisest. 8. Oma 12. novembri 2014 määrusega võttis Tartu Halduskohus V. Beljakovi kaebuse menetlusse ning andis Tallinna Vanglale tähtaja kaebusele kirjalikult vastamiseks. 9. Tallinna Vangla palus oma 3. detsembri 2014 kirjalikus vastuses kaebusele jätta see rahuldamata. 10. Tartu Halduskohus määras 23. detsembril 2014 asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Kohus andis menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamiseks tähtaja 23. jaanuarini 2015, täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks 30. jaanuarini 2015 ning teatas, et kohtuotsus tehakse asjas avalikult teatavaks 17. veebruaril 2015. 11. Kaebaja esindaja vandeadvokaat Tanel Mällas esitas 23. jaanuaril 2015 menetluskulude nimekirja. 12. 30. jaanuaril 2015 esitati asjas Tartu Halduskohtule kaebaja täiendavad seisukohad. Kaebuse põhjendused 13. Kaebuse kohaselt toodi kaebaja 21. veebruaril 2014 Soomest Tallinna Vanglasse ning paigutati kambrisse nr 119. Kambris puudub loomulik valgus, kuna akna asemel on 64 auguga rauast riba. Selle taga on veel metallist ribid, mis välistavad valguse sissepääsu kambrisse täielikult. 21. veebruaril 2014 enne õhtust loendust põles kambris läbi ainus valgusallikas. Tualetis puudus valgus täielikult. Kaebaja sõnul palus ta valvuritel kutsuda isik, kes vahetaks lambipirni, kuid valvurid nendele palvetele ei vastanud. Nii loendusi kui päevaseid kontrolle teostati taskulambiga, kas siis tulles kambrisse või valgustades kambrit toiduluugi kaudu. V. Beljakov selgitab, et ta oli sunnitud kambris kätega katsudes ja kompides liikuma ning ta sõi vaevaliselt, kuna ta lihtsalt ei näinud süüa. Tualetis käimine oli pimeduse tõttu peaaegu võimatu. Valgusallikas vahetati välja 24. veebruaril 2014 kella 21.00 paiku ja sedagi pärast seda, kui kaebaja oli 23. veebruaril 2014 kuulutanud välja näljastreigi. Kaebaja on seisukohal, et sellega põhjustati talle inimväärikust alandavaid kannatusi ning proportsionaalne hüvitis selle eest on 3000 eurot. 14. 30. jaanuari 2015 täiendavates seisukohtades selgitab kaebaja, et vastustaja väide, nagu oleks kamber varustatud aknaga kindlustamaks valguse olemasolu päevasel ajal, on ebatäpne, sest faktiliselt valguse juurdepääsu päevasel ajal ei toimu, kuna tegemist on pigem õhutusava kui aknaga. Samuti vaidleb kaebaja vastu väitele, et tualetis oli valgustus olemas, kuna Tallinna Vangla etapikambrites tuled tualettruumides enamasti ei põle. Kõnealuse ajaperioodi vältel avati kambri kontrollimiseks kambri ukse sees olev luuk ning taskulambiga valgustades kontrolliti kaebaja kohalolekut. Selline tegevus ei oleks olnud vajalik, kui kamber oleks olnud piisavalt valgustatud. Ka ukse kohal olev nn öölamp puudus kambris nr 119 täielikult. Kaebaja hinnangul on tõendatud, et kaebaja teavitas vangla personali valgustuse puudumisest, kuna kaebaja esitas pärast seda, kui tema korduvaid viited valgustuse puudumise kohta eirati, 23. veebruaril 2014 avalduse toidust loobumiseks ning 25. veebruaril 2014 avalduse uuesti toitlustamisele saamiseks.

3

Vastustaja vastuväited 15. Tallinna Vangla nõustub, et V. Beljakov oli 21. veebruarist kuni 24. veebruarini 2014 paigutatud kambrisse nr 119. Samas peab vastustaja alusetuks kaebaja väidet, et ta pidi sel ajal viibima pimedas. Kamber nr 119 on varustatud akna ja kunstliku valgustusega. Lisaks kambris asuvale valgustile asub valgusti ka kambrist seina ja uksega eraldatud WC-s. Vanglaametnikel on kohustus järelevalve teostamisel kontrollida vähemalt korra tunnis kambris toimuvat ja loenduste läbiviimisel ka kinnipeetava füüsilist seisundit ning kambri tehnilist olukorda. Arvestades asjaolu, et kaebuse esitaja poolt viidatud kambris asub üksainuke kunstlik valgusallikas, kaasnenuks valgusallika purunemisega ilmselgelt väga oluline takistus järelevalve teostamisel, rääkimata piirangutest võimaliku ründeohu tõrjumisel. Eeltoodust tulenevalt on ilmselgelt võimatu, et vanglaametnikud, sh erinevate toimkondade ametnikud, jätnuks kambris elektripirni läbipõlemisele nii pika perioodi jooksul reageerimata. Elektrija valgustustööde teostamise vajaduse ilmnemisel tehakse vastav kanne Riigi Kinnisvara AS hooldustööde programmi Archibus. Käesoleval juhul seda kannet tehtud ei ole ning kuna ühtegi sellist tööd ei tehta ilma Archibusi kandeta, siis saab tõsikindlalt asuda seisukohale, et kaebuse esitaja poolt kirjeldatud olukorda ei esinenud. 16. Vaatamata kaebuse esitaja väidetele, mille kohaselt ta on eelnimetatud kolmel ööpäeval seoses kambri valgustusega lugematutel kordadel valvurite poole pöördunud, ei õnnestunud vastustajal leida ühtegi valvurit, kelle poole kaebuse esitaja antud teemaga pöördunud oleks, ega leida ka ühtegi ametnikku, kes kambris valgustuse puudumisest üldse teadlik oleks olnud. Samuti ei ole kaebuse esitaja nimetanud konkreetseid valvureid, kelle poole ta probleemiga pöördus. Vanglal ei õnnestunud leida ka ühtegi dokumenti, kus oleks kaebuse esitaja poolt nimetatud päeval mingeid kambri nr 119 valgustusega seonduvaid puudusi fikseeritud. Märkused valgustusega seonduva probleemi esinemise kohta puuduvad rikete programmis Archibus ega kajastu ka toimkonna vahetuse üleandmisel-vastuvõtmisel koostatud dokumendis. 17. Kaebuse esitaja väidetes annab alust kahelda ka kaebuse esitaja teadmine sellest, et kambris läbipõlenud elektripirn oli just 75 W võimsusega – vastustajale jääb arusaamatuks, kuidas suutis kaebuse esitaja tuvastada läbipõlenud elektripirni võimsuse, kui väidetavalt ei näinud kaebuse esitaja eelnimetatud kolme ööpäeva jooksul kambris õieti midagi ning elektripirn asus kättesaamatus kõrguses. Samuti ei vasta ei vasta ilmselgelt tõele kaebuse esitaja väited pimedas tualetis käimise kohta kuivõrd tualetis on eraldi valgustus - on ülimalt ebatõenäoline, et kõik kambri valgusallikad üheaegselt purunevad. Sellest tulenevalt on vastustaja seisukohal, et kaebaja ei pidanud viibima tema poolt viidatud tingimustes. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et Tallinna Vangla tegevus ei olnud õigusvastane. Kohtu seisukoht 18. Kaebaja väitel hoidis vastustaja teda kolme ööpäeva vältel, 21. veebruari 2014 õhtust 24. veebruari 2014 õhtuni, Tallinna Vangla kambris nr 119, kus puudus loomulik valgus ning ainsa kunstliku valgusallika pirn oli läbi põlenud. Valguse puudumise tõttu olid kinnipidamistingimused inimväärikust alandavad. Kaebajale tekitati sellega mittevaralist kahju, mille heastamiseks on kohane 3000-eurose rahalise hüvitise maksmine. Kohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. 19. Vangistusseaduse (VangS) § 45 lg 1 ls-te 1 ja 2 kohaselt kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kohus mõistab kaebust selliselt, et kaebaja etteheide vastustajale on see, et kambris nr 119 kunstliku valgusallika läbipõlemise tõttu jäi kaebaja pimedusse, mida võimendas nõuetekohase akna puudumine. Kohus nõustub vastustajaga, et vastustaja tegevus isiku hoidmisel tingimustes, mis ei

4

vasta VangS § 45 lg-s 1 sätestatud nõuetele, on õigusvastane. Käesoleval juhul, aga ei ole aga valgustuse puudumine kambris tõendatud. 20. Riigi Kinnisvara aktsiaseltsi (RKAS) võrgulehekülje1 andmetel kuulub Tallinna Vangla RKAS hallatavate objektide hulka, s.t tegemist on objektiga, millel RKAS üürileandjana pakub üüriteenust. Tallinna Vangla on selgitanud, et hoone kasutamisega seotud puuduse ilmnemisel registreeritakse see elektroonselt RKAS vastavas keskkonnas, milles hiljem fikseeritakse ka puuduse kõrvaldamine. Vastustaja on tõendina esitanud archibus andmebaasi väljatrüki vaidlusaluse perioodi kohta (tl 46). Sellest ilmneb, et ajavahemikul 21. veebruarist kuni 24. veebruarini 2014 ei ole registreeritud kambris nr 119 valgusti läbipõlemist ega muud puudust, samuti ei ole fikseeritud valgusti pirni asendamist või muude hooldustööde teostamist. Pidades silmas, et samas on registreeritud erinevaid valgustitega seotud probleeme teistes kambrites peab kohus eluliselt usutavaks, et andmebaas kajastab õigesti sel perioodil Tallinna Vangla kambrites esinenud puudusi ja nende kõrvaldamise aega. Kuna kaebaja väidetud valgusti läbipõlemist ei ole kajastatud, siis puudub alus lugeda kaebaja väide tõendatuks. Kohus nõustub siinjuures vastustajaga, et järelevalvekohustuse täitmise tõttu oleks vastustaja ametnikud ilmselt ka kaebaja teateta valgusti läbipõlemist märganud kambris. Täiendavalt sunnib kaebaja väites kahtlema asjaolu, et vastustaja kinnitusel ei õnnestunud leida ühtegi vastustaja ametnikku, kellele kaebaja oleks valgusti läbipõlemisest teada andnud ning ka kaebaja ise ei ole nimetanud, kes teate saanud ametnikud olid. Vastustaja esitatud Tallinna Vangla valveplaani II osast (tl 35-45) nähtuvalt on kaebaja keeldunud toidust 23. veebruaril 2014, kuna ei ole rahul kambriga 119 (tl 40 pöördel, tl 42, tl 43 pöördel ja tl 45). Kohtu hinnangul ei saa aga toidust keeldumise faktist teha järeldust, et kaebaja kambris puudus valgustus, olukorras, kus hooldustööde vajadust kajastav andmebaas valgusti läbipõlemist ei kinnita ning puuduvad muud tõendid valgusti läbipõlemise kohta. Kaebaja toidust loobumise ja kambriga rahulolematuse fikseerimine kinnitab pigem asjaolu, et vastustaja on usaldusväärselt dokumenteerinud aset leidnud intsidendid, mistõttu vastupidise märke puudumisel võib eeldada ka valgusti töökorras olekut. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et tõendatud ei ole V. Beljakovi väide kunstliku valguse puudumise kohta kambris nr 119 ajavahemikul 21. veebruarist kuni 24. veebruarini 2014. Seega ei ole tõendatud Tallinna Vangla õigusvastane tegevus, mis väidetavalt seisnes kaebaja kunstliku valgusallikata jätmises. Siinjuures ei pea kohus asja lahendamisel oluliseks väiteid, mis seonduvad kambri tualetis asuva täiendava valgusallikaga, kuna sellest ei sõltu kaebuse rahuldamine. 21. Vastavalt HKMS § 59 lg 1 ls 1 peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited. Seetõttu lasus eelkõige kaebajal kohustus tõendada valgusti läbipõlemist ja valgustuse puudumist kambris. Kaebaja on 30. jaanuaril 2015, s.o kirjalikus menetluses menetlusdokumentide esitamiseks antud tähtaja viimasel päeval esitanud taotluse täiendavate tõendite, vastavalt kambri nr 119 koridori turvakaamera salvestise ja kaebaja isikutoimiku, väljanõudmiseks Tallinna Vanglalt ja Tartu Vanglalt. Kohtu hinnangul tuleb taotlus jätta rahuldamata, kuna see on esitatud hilinenult, taotluse rahuldamine tooks kaasa asja lahendamise viibimise. HKMS § 51 lg 1 järgi peavad menetlusosalised esitama oma avaldused nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on asja kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt, kui asi vaadatakse läbi kirjalikus menetluses, tuleb uusi asjaolusid või taotlusi sisaldav avaldus esitada nii, et selle saaks teistele menetlusosalistele edastada vähemalt seitse päeva enne menetlusdokumentide esitamise

1 http://www.rkas.ee/kinnisvaraportfell/objektid/#units/3446

5

tähtaja lõppu. Hilinenult esitatud taotlust menetleb kohus üksnes juhul, kui see ei põhjusta kohtu arvates menetluse viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Käesolevas asjas tooks täiendavate tõendite kogumine paratamatult kaasa asja lahendamise edasilükkamise. Samas ei ole kaebaja selgitanud miks täiendavate tõendtite kogumise taotluse varasem esitamine võimalik ei olnud. Seetõttu jääb kaebaja taotlus tõendite väljanõudmiseks rahuldamata. 22. Kohus märgib veel täiendavalt, et suure tõenäosusega ei oleks ka taotluse rahuldamise korral võimalik saada asja lahendamiseks olulisi andmeid. Turvakaamerate salvestisi ei säilitata tähtajatul ning tavapäraselt on nende kustutamise/ülekirjutamise tähtaega paar kuud. Seetõttu on tõenäoline, et käesolevaks ajaks ei ole taotletav videosalvestis säilinud. Kaebaja isikutoimikus väidetavalt kajastatud toidust loobumise faktiga on kohus aga juba arvestanud. Asjaolu täiendav tõendamine ei ole vajalik. 23. Kaebaja on väitnud lisaks, et loomuliku valguse pääs kambrisse oli oluliselt takistatud ning kambris asunud kunstlik valgusallikas ei andnud piisavalt valgust. Kohus on seisukohal, et ka juhul, kui kaebaja väiteid tõendatuks lugeda ei tooks see kaasa kaebuse rahuldamist. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg-st 1 tulenevalt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Isikul võib olla kinnipidamistingimustest tulenevalt õigus mittevaralise kahju rahas hüvitamisele juhul, kui kinnipidamisega kaasnev isikuõiguste riive ületab kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (vt RKHK 15. märtsi 2010 otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p 11). Kaebaja seostab Tallinna Vanglas inimväärikust alandavates tingimustes hoidmist kolmepäevase perioodiga. Kohus leiab, et kinnipidamise lühiajalisuse tõttu ei saanud ka võimalik kambri valgustuse mittenõuetekohasus kaasa tuua kaebaja õiguste sedavõrd intensiivset riivet, et see oleks kvalifitseeritav inimväärikus alandamisena RVastS § 9 lg 1 mõttes. Vastavalt ei oleks õigustatud kaebaja kasuks rahalise hüvitise väljamõistmine vastustajalt. 24. Eeltoodu alusel, arvestades, et tõendatud ei ole Tallinna Vangla õigusvastane tegevus, mis seondub kunstliku valguse puudumisega kambris ning ülejäänud osas ei ole kaebaja väitnud inimväärikuse alandamisena kvalifitseeritavat õiguste riivet, leiab kohus, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. 25. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar kohtunik