3-14-52579/39 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja Ruth Plaks Määruse tegemise aeg ja koht 16.02.2015, Tallinn Asja number 3-14-52579 Haldusasi Politseija Piirivalveameti taotlus SEG´i kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks Menetlusosalised ja esindajad Taotluse esitaja – Politseija Piirivalveamet, volitatud esindaja Aleksei Kuznetsov Isik, kelle suhtes taotletakse haldustoiminguks loa andmist – SEG, volitatud esindaja Kristi Toodo Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 23.12.2014 määrus Menetluse alus ringkonnakohtus SEG´i määruskaebus

RESOLUTSIOON 1. Jätta SEG´i määruskaebus rahuldamata. 2. Muuta Tallinna Halduskohtu 23.12.2014 määruse haldusasjas 3-14-52579 põhjendusi vastavalt ringkonnakohtu määruse põhjendustele. Halduskohtu määruse resolutsioon jätta muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Ringkonnakohtu määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul arvates määruse kättesaamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Politseija Piirivalveamet (PPA) esitas 23.10.2014 Tartu Halduskohtule taotluse anda luba SEG’i kinnipidamiseks ja paigutamiseks PPA kinnipidamiskeskusesse kuni tema varjupaigataotluse suhtes lõpliku otsuse jõustumiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Taotluse kohaselt pidas PPA 22.10.2014 Võrumaal Misso vallas Määsi külas kinni 4 isikut, kes nimetasid end Süüria Araabia Vabariigi kodanikeks. Isikute edasise kontrollimise käigus nimetas üks isik ennast SE´iks, sündinud XX.XX XXXX. Hiljem isik muutis oma andmeid. Isiku sõnul on ta Egiptuse Araabia Vabariigi kodanik SEG, sündinud XX.XX.XXXX, abielus, üks laps, emakeel on araabia keel, keskharidus, töötu, elukoht XXXX XXXX, XXXX,

3-14-52579 2(8) XXXXXXXXX, Egiptus. Väitis esialgu, et on Süüria kodanik, kuna ei taha tagasi Egiptusesse minna. Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu peeti SEG 22.10.2014 kl 10.33 väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 15 lg 1 ja § 19 lg 1 alusel kinni kuni 48 tunniks. SEG avaldas 22.10.2014 kl 13.04 PPA-le suuliselt soovi saada varjupaika. Vastavalt sellele vormistati kinnipidamise aluseks välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 361 lg 2 p-d 1, 2 ja 4, § 15 lg 1 p-d 2 ja 3 ning § 15 lg 6 ja isik peeti kuni 48 tunniks kinni. 23.10.2014 esitas isik varjupaigaja elamisloa taotluse, mis võeti vastu ja registreeriti numbriga 7001410160. SEG’i selgituste kohaselt lahkus ta Egiptusest 27.09.2014, kuna tal polnud sissetulekut ega tööd, kuid peret oli vaja toita. Isik otsustas minna kohta, kus on demokraatia ja vabadus. Moskva valiti põhjusel, kuna sinna on kerge viisat saada ja turismiviisa on odav (viisa kestvusajaga 30 päeva maksis 170 eurot). Venemaa viisa aegus 19.10.2014. SEG’i sõnul elas ta Moskvas korteris kogu aeg koos oma venna ja sõpradega. Kuna Venemaal tööd ei olnud, otsustati lahkuda. Eesti kohta luges internetist. Leidis, et Eesti on hea ja ilus ning otsustati siia tulla. Venemaalt lahkumise päeva valisid nad juhuslikult. Enda sõnul oli ta Venemaast tüdinenud. Lahkuti taksoga, mille eest tasus 1500 dollarit, teised maksid ka umbes sama summa. Isik märgib, et ütles inglise keeles, et soovib piiri äärde ja juht viis. Peatudes näitas taksojuht edasimineku suuna, kuhu minna, et jõuda Euroopasse. Kõndisid metsas, kuni jõudsid teeni ja seda mööda edasi. Kui politsei vastu tuli, teadsid, et on Eestis. Isiku sõnul kaotas ta piiri ületades metsas passi. Euroopasse tulles ei olnud kindlat sihtkohta. Ta on rahul, et jõudis Eestisse. Sõpru-sugulasi elab paljudes Euroopa riikides: Itaalias, Rootsis, Poolas, Šveitsis, Hollandis. Naise neli venda elavad juba pikka aega Itaalias. Ta tahab sõpradele ja sugulastele külla minna, kui saab varjupaiga. PPA hinnangul ei pruugi järelevalvemeetmete kohaldamine olla käesoleval juhul tõhus. SEG saabus Eestisse õigusvastaselt. Isikul puuduvad reisidokumendid, mis kinnitaksid, et tegu on just selle isikuga ja ta on Egiptuse Araabia Vabariigi kodanik. Isik tuvastati tema sõnade järgi, puuduvad ametlikud andmed tema isikusamasuse ja kodakondsuse kohta. Isik ütles esialgu, et on Süüria Araabia Vabariigi kodanik. Ilma dokumentideta ei saa aga olla veendunud, et isik on see, kelleks ta end nimetab, ja see raskendab oluliselt isiku ja tema kodakondsuse tuvastamist. SEG pole konkreetselt välja toonud varjupaiga vajaduseks mõjuvaid ja usutavaid põhjuseid ning tõendeid, et tal on põhjust karta tagakiusamist või kuidas tema elu oli Egiptuses ohus. Tema seletused on vastuolulised ega sisaldanud olustikulisi või isiklikke asjaolusid. Isik tõi välja väga üldsõnalisi põhjendusi. Grupi liikmed on andnud vastukäivaid selgitusi oma reisi asjaolude kohta. Isiku Eestisse saabumise ja käitumise asjaolud viitavad võimalikule menetlusest kõrvalehoidmisele ja põgenemise ohule. Olukorras, kus isikule on selgitatud, et varjupaiga vajadus on seotud eelkõige ohuga isiku elule ja tervisele, mitte võimalusega parandada isiku majanduslikku olukorda, võib isik olla motiveeritud põgenema, et vältida riigist väljasaatmist, mis võiks järgneda varjupaigataotluse rahuldamata jätmisele. Ebaseaduslik riiki sisenemine viitab sellele, et isik on valmis panema toime seaduserikkumist oma majandusliku olukorra parandamise eesmärgil ning puudub põhjus arvata, et ta väldiks sarnast käitumist tulevikus. Ka VSS § 68 p 8 sätestab eelduse, et põgenemise oht esineb, kui välismaalane on kinni peetud riigipiiri ebaseadusliku ületamise tõttu ning ta ei ole saanud luba või õigust Eestis viibida. Toodud põhimõte on analoogia korras kohaldatav ka isiku põgenemisohu hindamisel varjupaigamenetluses. Kuna VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud järelevalve meetmed ei pruugi olla piisavalt tõhusad ning esinevad VRKS § 361 lg 2 p-des 1, 2 ja 4 sätestatud kinnipidamise alused, ei saa PPA hinnangul kinnipidamist pidada ebaproportsionaalseks. Käesoleval ajal ei ole võimalik välistada

3-14-52579 3(8) põgenemisohtu. Leebem meede võib takistada isiku korrektset tuvastamist ja varjupaigataotluse nõuetekohast läbivaatamist.

2. Tartu Halduskohus andis 24.10.2014 määrusega nr 3-14-52579 loa SEG’i kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse alates 24.10.2014 kuni VRKS § 361 lg-s 2 sätestatud kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Põhjendused olid järgmised. Kohtuistungil selgitas SEG, et on pärit Egiptusest. Esialgu valetas, et sündis Süüria Araabia Vabariigis ning oma nime. Egiptusest lahkus seoses parema elujärje otsimisega, sest Egiptuses ei olnud tööd, tal on keskharidus, majanduslik olukord oli halb. Egiptusesse jäi naine ja üheaastane laps. Isik soovib jääda Eestisse ning taotleb varjupaika. Egiptuses on rahutused ning politsei süüdistab teda poliitikaga tegelemises, kuid ta ei tee seda. Egiptuses on probleemid seoses politsei alusetute süüdistustega, mistõttu pidi sealt lahkuma. Pass läks kaduma teel Euroopa Liitu. Ta ei teadnud, et saabus Eestisse. Isiku kinnipidamisel 22.10.2014 ei leitud tema juurest ühtegi dokumenti. Kuna SEG’il puuduvad isikut tõendavad dokumendid, ei ole võimalik tõsikindlalt väita, et isik on see, kes ta väidab end olevat. Järelikult esinevad VRKS § 361 lg 2 p-des 1 ja 2 toodud alused. Esineb alus isiku paigutamiseks kinnipidamiskeskusse ka VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel. Kohus nõustub taotlejaga, et isiku käitumine ei anna kindlust selles, et leebemate järelevalvemeetmete kohaldamisel on tagatud varjupaigamenetluse lõpetamiseks vajalike menetlustoimingute läbiviimine. Olukorras, kus isikule on selgitatud, et varjupaiga vajadus on seotud eelkõige ohuga isiku elule ja tervisele, mitte võimalusega parandada isiku majanduslikku olukorda, võib isik olla motiveeritud põgenema, et vältida riigist väljasaatmist, mis võiks järgneda varjupaigataotluse rahuldamata jätmisele. Esialgse teabe põhjal möönab kohus, et isiku põgenemise ohu esinemine on tõenäoline. Sellele viitab asjaolu, et isik on andnud vastuolulisi ütlusi ning tema eesmärgiks ei olnud jõuda kindlasse sihtkohta. Seega võib isik püüda Eestist lahkuda enne varjupaigamenetluse lõppu. Edasise varjupaigamenetluse käigus saab PPA teavet kogudes ja analüüsides seda seisukohta kinnitada või ümber lükata. Käesolevaks ajaks ei ole kohtule teada selliseid asjaolusid, mis välistaksid põgenemisohu. Kohaldatav meede ei ole kohtu hinnangul ebaproportsionaalne. Kohus nõustub taotleja seisukohaga, et kuigi isik on võimalik paigutada majutuskeskusesse ja kohaldada VRKS § 29 lg-s 1 nimetatud järelevalvemeetmeid, ei ole taoline variant tõhus, kuna ei teeniks efektiivselt PPA poolt taotletavat eesmärki. Kohtu hinnangul on käesolevas asjas tuvastatud asjaolud oma kogumis sellised, mis õigustavad isiku kinnipidamist ja kinnipidamiskeskusesse paigutamist. Erilisi asjaolusid, mis kinnipidamise välistaksid, ei esine.

3. PPA esitas 18.12.2014 Tallinna Halduskohtule taotluse pikendada SEG`i kinnipidamise tähtaega kahe kuu võrra vastavalt VRKS 362 lg-le 5, kuna isiku puhul esinevad VRKS § 361 lg 2 p-des 4 ja 5 sätestatud kinnipidamise alused. Käesolevaks ajaks on isikuga toimunud intervjuu. PPA on jätkuvalt seisukohal, et tema varjupaigataotlus oli esitatud väljasaatmise vältimiseks ning on olemas ka põgenemise oht. SEG´i kinnipidamise alus ei ole veel ära langenud. Tema ütlused on vastuolulised (näiteks kinnipidamisel väitis ta, et passi andis smugeldaja kätte, hiljem aga, et kaotas selle Venemaal viibides). Tal on palju tuttavaid erinevates Euroopa Liidu liikmesriikides, tegelikuks sihtriigiks aga oli Šveits, kuhu ta võib suunduda, kui ta kinnipidamiskeskusest vabastada. Dokumendi hoiule võtmine on samuti välistatud, kuna seda tal ei ole. Isik tuleks kinnipidamiskeskusest vabastada eelkõige siis, kui

3-14-52579 4(8) tema taotlus oleks põhjendatud ning kuuluks ilmselt rahuldamisele. SEG´i varjupaigataotluse põhjendatuse kohta ei saa seda öelda.

4. Tallinna Halduskohus pikendas 23.12.2014 määrusega luba SEG´i kinnipidamiskeskuses kinnipidamiseks kuni varjupaigamenetluse lõppemiseni, kuid mitte kauemaks kui 23.02.2015 (k.a). Kohus leidis, et PPA taotluses toodud asjaoludel on SEG´i kinnipidamine varjupaigamenetluse lõppemiseni vajalik. Kohus nõustus PPA-ga, et SEG´i käitumisest nähtub, et tema soov ei ole saada rahvusvahelist kaitset. PPA on tuginenud asjaoludele, et isikul puuduvad dokumendid, ta on andnud vastuolulisi ütlusi ning varjanud oma tegelikku päritolu, ta ületas riigipiiri ebaseaduslikult, on elanud varasemalt ebaseaduslikult Rootsis, tema lõppsihiks on Saksamaa ning ta on varasemalt taotlenud varjupaika Šveitsis. PPA on tuginenud ka asjaolule, et vajalik on välja selgitada varjupaigataotluse menetlemisel tähtsust omavad asjaolud ning on olemas isiku põgenemise oht. Esialgse teabe põhjal möönab kohus, et isiku põgenemise ohu esinemine on tõenäoline. Sellele viitab asjaolu, et isik on andnud vastuolulisi ütlusi, ta on elanud varasemalt ebaseaduslikult Rootsis ning tema eesmärgiks oli jõuda Saksamaale. Seega võib isik püüda Eesti Vabariigist lahkuda enne varjupaigamenetluse lõppu. Edasise varjupaigamenetluse käigus saab PPA teavet kogudes ja analüüsides seda seisukohta kinnitada või ümber lükata. Kohus nõustus PPA-ga, et käesoleval juhul esinevad VRKS § 361 lg 2 p-des 4 ja 5 sätestatud kinnipidamise alused. Varjupaigataotleja kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal üksikjuhtumil varjupaigataotlejaga seotud olulisi asjaolusid. Kohtu hinnangul on käesoleval juhul SEG´i kinnipidamine proportsionaalne ja vajalik, kuna tema kinnipidamiskeskusest vabastamine raskendaks oluliselt varjupaigamenetluse lõpuleviimist. Seetõttu puudub kohtul veendumus, et isiku suhtes oleks võimalik kohaldada VRKS §-s 29 sätestatud muid järelevalvemeetmeid.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 5. SEG esitas 03.01.2015 Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse halduskohtu määruse tühistamiseks ja uue määruse tegemiseks, millega vabastada määruskaebuse esitaja kinnipidamiskeskusest; kui kohus ei pea võimalikuks uue määruse tegemist, saata asi Tallinna Halduskohtule uueks arutamiseks. Põhjendused on järgmised. Määruskaebuse esitaja hinnangul puuduvad määruses sisulised põhjendused, et järelevalvemeetmed ei ole tõhusad. Selles osas on halduskohtu seisukohad oletuslikud. Rahvusvahelise asüüliõiguse ja VRKS § 361 lg 1 kohaselt võib varjupaigataotlejaid kinni pidada vaid erandjuhtudel ning eelnevalt tuleks kaaluda võimalike leebemate järelevalvemeetmete kasutamise võimalusi. Halduskohus oli seisukohal, et kinnipidamiskeskusest vabastamine raskendaks oluliselt varjupaigamenetluse lõpuleviimist ning seetõttu puudus kohtul veendumus, et isiku suhtes oleks võimalik kohaldada VRKS §-s 29 sätestatud muid järelevalvemeetmeid. Kohus ei ole mitte mingil määral põhjendanud määruskaebuse esitaja kinnipidamise vältimatut vajalikkust. Määruskaebuse esitaja hinnangul ei saa kohtu siseveendumus, et kinnipidamiskeskusest vabastamine raskendab varjupaigamenetlust, olla aluseks mitte võimaldada varjupaigataotlejatele leebemate järelevalvemeetmete kohaldamist. Ülaltoodut silmas pidades ei ole halduskohus põhjendanud, miks ei ole käesoleval juhul varjupaigamenetluse lõpuleviimine võimalik, kui varjupaigataotleja viibib varjupaigataotlejate

3-14-52579 5(8) majutuskeskuses (kus isik oleks olnud kohustatud VRKS § 29 lg 1 p 1 ja § 34 lg 1 koosmõjus viibima). Määruskaebuse esitaja kinnipidamine kinnipidamiskeskuses on vastuolus rahvusvahelise õigusega ning kinnipidamiseks puudub vältimatu vajadus. Isikuvabadus on üks inimese põhiõigustest ning sisserändajate kinnipidamist peab kohaldama vaid viimasel võimalusel ning erandjuhtudel. Mitmed rahvusvahelise õiguse normid sätestavad sisserändajate kinnipidamise eesmärgid ja eeldused; lähtutakse vajalikkuse, proportsionaalsuse ning varjupaigataotlejaga seotud oluliste asjaolude arvestamise printsiipidest ning põhimõttest, et kedagi ei tohi meelevaldselt ja ebaseaduslikult kinni pidada. Nii inimõiguste ülddeklaratsioon, kodanikuja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti art 9 kui Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 5 tagavad õiguse isikuvabadusele ning kaitse meelevaldse kinnipidamise eest. VRKS-i muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu teise lugemise seletuskirjas (354 SE II) märgiti: „§ 361 lõikesse 1 on sätestatud selged juhised PPA-le ja halduskohtule varjupaigataotlejate kinnipidamiseks: kinnipidamine on võimalik väga rangelt ainult lõikes 2 sätestatud kinnipidamise aluse olemasolul, kui §-s 29 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada (nt on suur oht, et isik vaatamata järelevalvemeetmete kohaldamisele siiski põgeneb). Kinnipidamine peab olema rangelt kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega (hinnatakse selle eesmärki, vajalikkust, mõõdukust), samuti tuleb võtta arvesse iga üksikjuhtumi hindamisel konkreetse varjupaigataotlejaga seotud olulisi asjaolusid (nt tema haavatavus jms). Lõikes 2 on selgelt sätestatud, et varjupaigataotleja kinnipidamine peab olema vältimatult vajalik, s.t muul viisil ei saa tagada varjupaigamenetlust. Kokkuvõttes peab isiku kinnipidamine olema äärmiselt põhjalikult läbi kaalutud ning tõepoolest viimane abinõu menetluse tagamiseks.“ Seega on seadusandja „vältimatut vajadust“ sisustanud selliselt, et tegemist peab olema olukorraga, kus (i) varjupaigamenetlust ei saa muul viisil tagada ning (ii) tegemist on viimase abinõuga menetluse tagamiseks. Tallinna Halduskohus on märkinud, et „isikul puuduvad dokumendid, ta on andnud vastuolulisi ütlusi ning on varjanud oma tegelikku päritolu, ta ületas riigipiiri ebaseaduslikult, on varasemalt elanud ebaseaduslikult Rootsis, tema lõppsihiks on Saksamaa ning ta on varasemalt taotlenud varjupaika Šveitsis“ ning „isiku põgenemise ohu esinemine on tõenäoline. Sellele viitab asjaolu, et isik on andnud vastuolulisi ütlusi, ta on elanud varasemalt ebaseaduslikult Rootsis ning tema eesmärgiks oli jõuda Saksamaale.“ Antud asjaolud käivad määruskaebuse esitaja venna kohta (haldusasja nr 3-14-52576 raames), määruskaebuse esitaja ei ole varasemalt oma päritoluriigist lahkunud. Antud kohtu põhjendustest nähtub, et määrus baseerub vääratele asjaoludele, mis toob kaasa määruse õigustühisuse. Pagulasseisundi konventsiooni art 31 kohaselt ei tohi pagulasi (sh varjupaigataotlejaid) karistada ebaseadusliku piiriületuse või riigis viibimise eest, mistõttu ei ole määruskaebuse esitaja ebaseaduslik riiki sisenemine asjaoluks, mida tuleks arvesse võtta kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamisel. Varjupaiga taotlemiseks on isikud sageli sunnitud sisenema riigi territooriumile eelneva loata. Seetõttu võib varjupaigataotlejate olukord oluliselt erineda tavaliste sisserändajate omast, kuna neil võib olla võimatu täita juriidilisi ja muid nõudeid, mis on vajalikud riiki sisenemiseks, näiteks ei saa nad tagakiusamise ja/või põgenemise tõttu hankida vajalikke reisidokumente. 6. PPA vastuses määruskaebusele palutakse jätta määruskaebus rahuldamata, kuid muuta halduskohtu määruse põhjendusi. Vastuväited on järgmised. PPA 18.12.2014 taotluses olid toodud faktilised ja õiguslikud põhjendused, samuti oli taotluses piisavalt selgitatud SEG´i jätkuva kinnipidamise vajalikkust. Tallinna Halduskohus nõustus kaevatavas kohtumääruses PPA seisukohtadega ning andis põhjendatult loa. Tallinna

3-14-52579 6(8) Halduskohus analüüsis määruskaebuse esitajaga seotud asjaolusid, isiku antud selgitusi ja PPA taotluses esitatud põhjendusi ning jõudis õigesti järeldusele, et VRKS §-s 29 sätestatud leebemaid järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Reeglina tuleb varjupaigataotlus esitada esimeses turvalises riigis koheselt riiki sisenemisel (VRKS § 14 lg 1). Asjas on tuvastatud, et enne Eestisse saabumist viibis isik peaaegu kuu aega Venemaal, kuid ei ole palunud seal varjupaika. Varjupaigamenetluse raames 08.12.2014 toimunud intervjuul selgitas isik, et tema sooviks oli jõuda Euroopasse, et elada seal normaalset elu, ja on võimalus saada rahvusvahelist kaitset, et oleks võimalik silmad kinni panna ja puhata ning soovis elada tavalist elu. PPA on nõus, et järelevalvemeetmete kohaldamist peab iga juhtumi puhul hoolikalt kaaluma, kuid nende reaalne läbikatsetamine ei ole otstarbekas juhul, kui varjupaigataotleja puhul esineb reaalne põgenemise oht. VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud järelevalvemeetmed baseeruvad usaldusel. Varjupaigasüsteemi kuritarvitamise ja põgenemisohu puhul ei saa rääkida usaldusest. Tallinna Halduskohus asus põhjendatult seisukohale, et SEG´i kinnipidamine on proportsionaalne ja vajalik, kuna tema PPA kinnipidamiskeskusest vabastamine raskendaks oluliselt varjupaigamenetluse lõpuleviimist. Eelnevast järeldub üheselt, et halduskohus on käesolevas asjas hinnanud määruskaebuse esitaja kinnipidamise tähtaja pikendamise vajalikkust ja proportsionaalsust ning kohtumäärusest nähtuvad kaalutlused, millest on halduskohus lähtunud vaidlustatud kohtumääruse tegemisel. Seega on väär määruskaebuse esitaja seisukoht, et halduskohus ei ole hinnanud SEG´i kinnipidamise tähtaja pikendamise vältimatut vajadust. PPA on seisukohal, et halduskohus on viidanud kaevatavas kohtumääruses asjaoludele, mis ei ole seotud määruskaebuse esitajaga, vaid tema venna AE´iga. Ilmselt võis nimetatud eksimus olla tingitud asjaolust, et mõlema isikuga seotud asjaolud on üsna sarnased, nad saabusid Eestisse koos ning halduskohus lahendas PPA taotlused nii SEG´i kui ka AE´i kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks ühel istungil, millest tulenevalt võis kohus vaidlusaluse määruse tegemisel eksida ning märkida asjaolud, mis käivad tegelikult määruskaebuse esitaja venna kohta. Samas ei ole alust väita, et kohus oleks kaevatava määruse tegemisel tuginenud täielikult vääradele asjaoludele, kuna määruse põhjendavas osas viitas kohus ka õigetele asjaoludele (isik on andnud vastuolulisi ütlusi ning varjanud oma tegelikku päritolu, ületas riigipiiri ebaseaduslikult). PPA on seisukohal, et kaevatava halduskohtu määruse põhjendusi tuleb osaliselt muuta, jättes välja põhjendused, mis puudutavad määruskaebuse esitaja vennaga seotud asjaolusid.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust halduskohtu määruse tühistamiseks. Määruse põhjendusi tuleb siiski osaliselt muuta.

8. Halduskohus viitas kaevatavas kohtumääruses osaliselt asjaoludele, mis ei ole seotud SEG´iga, vaid tema venna AE´iga. Ringkonnakohtu hinnangul ei too see eksimus siiski kaasa halduskohtu määruse tühistamist, vaid AE´i puudutavad põhjendused tuleb määrusest välja jätta. Nimelt tugines kohus kinnipidamise põhjendatuks lugemisel õigustatult PPA taotluses toodud asjaoludele ja need puudutasid üksnes SEG´i (vt Riigikohtu 03.02.2015 määruse nr 3- 3-1-56-14 p 10 3. lõik). Ringkonnakohus põhjendab allpool lähemalt, miks oli PPA taotlusele tuginevalt SEG´i kinnipidamise tähtaja pikendamine seaduslik ja põhjendatud. Ilmselt oli

3-14-52579 7(8) halduskohtu eksimus tingitud sellest, et SEG´i ja tema venna kinnipidamise küsimust arutati ühel kohtuistungil.

9. Määruskaebuse esitaja arvates ei ole halduskohus sisuliselt põhjendanud seisukohta, et SEG´i kinnipidamiseks esineb vältimatu vajadus ja muude järelevalvemeetmete kohaldamine ei ole tõhus. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohus rikkunud selles osas kohtumenetluse norme, mis tooks kaasa halduskohtu määruse tühistamise. Halduskohus hindas määruskaebuse esitaja kinnipidamise vajalikkust ja proportsionaalsust ning määrusest nähtuvad kaalutlused, millele halduskohus tugines. PPA taotluses põhistati asjaolusid, mis viitasid asjakohaselt SEG´i poolt varjupaiga taotlemise õiguse kuritarvitamisele ja tema põgenemise ohule, ning kohus nõustus nendega.

10. Ringkonnakohus nõudis PPA-lt välja täiendavad tõendid, mis kinnitavad veenvalt SEG´i põgenemise ohtu ja tema varjupaigataotluse perspektiivitust PPA taotluse esitamise seisuga. Nimelt nähtub 23.10.2014 toimunud SEG´i kahtlustatavana ülekuulamise protokollist, et tema esialgsed ütlused ei sisaldanud üldse konkretiseeritud tagakiusu ohtu Egiptuses, vaid Eestisse saabumise põhjuseks olid eeskätt majanduslikud ja heaolu parandamise kaalutlused (tlk 125- 126). Eestisse saabus määruskaebuse esitaja koos vennaga, kelle eesmärk oli jõuda Šveitsi – vaevalt said kahel üheskoos halva elu eest Eestisse tulnud vennal olla erinevad lõplikud sihtriigid. SEG´il olid Eestisse jõudes kaasas märkimisväärne kogus asju, mis loetleti PPA 22.10.2014 isiku ja tema asjade läbivaatuse ja asjade hoiule võtmise protokollis (tlk 118-121), mis ei anna tunnistust päritoluriigist tagakiusu hirmus põgenemisest, vaid pigem reisi etteplaneerimisest. Esialgu valetas määruskaebuse esitaja oma päritoluks Süüria, mis üldteadaolevalt võimaldab praegusel ajal kergemini saada varjupaika. SEG väitis piiril, et tema pass oli piiriületuse käigus metsa kadunud (mis võimaldas varjata päritolu ja identiteeti ning valetada end süürlaseks), samas tema vend AE väitis, et tema passi võttis ära smugeldaja enne piiriületust – on eluliselt väheusutav, et smugeldaja võtab ühelt üle piiri toimetatavalt isikult passi ära, aga teisele jätab alles. SEG´i hilisem jutt varjupaigamenetluses talle ebaseadusliku meeleavalduse eest kolmeaastase vangistuse mõistmise kohta ei tundunud asja menetlevale ametnikule põhjendatult usaldusväärne, kuna esialgsetes ütlustes ja varjupaigataotluses (tlk 123) sellele viiteid polnud. Usaldust ei ärata varjupaigataotleja, kelle esialgsed ütlused puudutasid Egiptuses valitsevat üldist halba olukorda majanduses ja inimõiguste vallas, hiljem aga ilmuvad väited konkreetse kohtumenetluse kohta, kus olevat mõistetud pikaajaline vangistus (tlk 109). Prognoosotsus põgenemise ohu olemasolu kohta põhineb seega isikuga seotud asjaolude kogumile antud hinnangule.

11. SEG´i ähvardab varjupaigataotluse tagasilükkamise korral väljasaatmine. VRKS § 361 lg 2 p 5 eesmärk on vältida võimalust, et eeldatavasti väljasaatmisele kuuluv isik saaks varjupaigataotluse esitamise õiguse kuritarvitamisega eelise. Samuti on säte määratud tagama seda, et isik ei hoiaks väljasaatmisest lõplikult kõrvale (ei põgeneks) ning oleks varjupaigataotluse tagasilükkamise korral kättesaadav selleks, et väljasaatmine saaks jätkuda. Kui on põhjendatud kahtlus, et varjupaigataotlus esitati esmajoones väljasaatmise vältimiseks, siis on selle kahtlusega hõlmatud ka kahtlus, et isik ei pruugi varjupaigataotluse rahuldamata jätmise ajal olla enam kättesaadav. Kui tuvastatud asjaoludest tulenevalt esineb põhjendatud kahtlus, et varjupaigataotlus esitati esmajoones väljasaatmise vältimise eesmärgil, esineb alus isiku kinnipidamiseks, kui teiste järelevalvemeetmetega ei ole võimalik tagada isiku kättesaadavust varjupaigamenetluses (Riigikohtu 29.01.2015 määruse nr 3-3-1-52-14 määruse p 12 3. ja 4. lõik).

12. Praegusel juhul ei ole alust väita, et põgenemise oht on väike. Põgenemisohu tuvastamise tõttu ei ole võimalik SEG´i põgenemist eelduslikult tõhusalt ära hoida majutamiskeskusse

3-14-52579 8(8) paigutamisega, kus isik peab VRKS § 34 lg 5 järgi viibima kella 22-st kuni 6-ni, ning VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine (elamine kindlaksmääratud kohas, ilmumine määratud ajavahemike järel PPA-sse registreerimisele, PPA teavitamine elukohast eemal viibimisest kauem kui kolm päeva, välisriigi reisidokumendi või muu isikut tõendava dokumendi PPA-le hoiule andmine). Põgenemisohu tuvastamisel on kinnipidamiskeskuses kinnipidamine proportsionaalne VRKS § 361 mõttes. SEG´i kinnipidamiskeskuses kinnipidamise pikendamine oli põgenemisohu vältimiseks vajalik (teist sama efektiivset vahendit ei ole) ning see ei olnud ka ilmselgelt mittemõõdukas.

13. SEG´i kinnipidamine oli enne vaidlusalust luba kestnud kaks kuud ning pärast täiendava kahtluse tekkimist taotles PPA selle pikendamist veel kahe kuu võrra uutel alustel. Seda pole ringkonnakohtu veendumusel alust pidada ilmselgelt mittemõõdukaks ega ebaproportsionaalseks. PPA põhjendas 10.02.2015 vastuse p-s 3 ringkonnakohtule veenvalt ja asjakohaselt, milliseid toiminguid tuli PPA-l varjupaigamenetluses SEG´i osavõtul veel sooritada. Ringkonnakohtu arvates pole praeguse asja materjalides mistahes viiteid sellele, et isikult on vabadus võetud meelevaldselt.

14. Tuleb märkida, et SEG loobus 13.01.2015 varjupaigataotlusest ja teatas soovist koju naasta (tlk 104). Ehkki see sündmus leidis aset pärast halduskohtu loa andmist, kinnitab see tagantjärgi esialgse kahtluse põhjendatust, et taotleja väited ei olnud tõsiselt võetavad ja isiku tegelikud eesmärgid varjupaiga taotlemisel seisnesid milleski muus.

15. Riigikohus asus 03.02.2015 määruse nr 3-3-1-56-14 p-s 18 seisukohale, et pagulas-seisundi konventsiooni art 31 ei ole kinnipidamiskeskusesse paigutamise asjas kohaldatav, sest tegemist ei ole karistusega.

/allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/ Villem Lapimaa /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks