3-14-51346/31 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-14-51346 Otsuse kuupäev

16. veebruar 2015 Kohtunik Kadri Palm Kohtuasi X kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks Menetlusosalised Kaebaja X Vastustaja Tallinna Vangla, volitatud esindaja Aiki Kangur Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON

1. Rahuldada X kaebus osaliselt.

2. Mõista Tallinna Vanglalt X kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 352 eurot. Kohustada Tallinna Vanglat kandma see summa X vanglasisesele isikuarvele. Edasikaebamise kord Menetlusosalistel on õigus esitada kohtuotsuse peale apellatsioon vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavaks tegemisest ehk hiljemalt 18. märtsil 2015 (HKMS § 181 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X esitas 7. aprillil 2014 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse, mille vangla registreeris 9. aprillil 2014 numbriga 5-18/14/10688-1 (tl-d 14-16). 20. aprillil 2014 esitas kaebaja vanglale tähtaja ennistamise taotluse (tl 17).

Kaebuse põhjendused ja taotlus

2. Tartu Halduskohtusse saabus 2. juulil 2014 X kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks, kuna Tallinna Vangla alandas tema inimväärikust ajavahemikul 2007 kuni 2011 (tl-d 2-6). Eesti Vabariik Euroopa Liidu liikmesriigina on kohustatud kinni pidama Euroopa Liidu standarditest kinnipeetavate elamistingimuste suhtes. Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist (EIÕK) tuleneb, et igale kinnipeetavale peab olema tagatud isiklik ruum 4 m2. Isikliku ruumi raamidesse ei kuulu tualettruum, mis on abiruum, ja Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahenditest lähtuvalt ka mööblialune pind. EIÕK art 3 kohaselt ei tohi kedagi piinata ega ebainimlikult kohelda. Kaebaja taotleb kahjuhüvitist 10 eurot

3-14-51346

ööpäeva eest, mis on samaväärne EIK-i kohtulahendile Tunis vs. Eesti ja proportsioonis talle tekitatud mittevaralise kahjuga. Ruumipuudus on avaldanud hävitavat mõju kaebaja psüühikale.

3. Tulenevalt asjaolust, et X esitas Tartu Halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks ja kohus võttis kahjunõude menetlusse, lõpetas Tallinna Vangla Xi Tallinna Vanglale esitatud kahjunõude menetluse (tl 35).

Vastustaja seisukohad

4. Tallinna Vangla leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata (tl-d 35-39, 86-89). Vastustaja põhjendused on järgmised.

4.1. Kaebaja oli Tallinna Vanglas ajavahemikul 15. aprillist kuni 16. oktoobrini 2011 vahistatuna ja alates 17. oktoobrist 2011 süüdimõistetuna. Ka alates 17. oktoobrist 2011 ei muutunud kaebuse esitaja suhtes kohalduv režiim, kuna isik viibis vastuvõturežiimil, kus samuti puudub õigus liikuda väljaspool oma kambrit.

4.2. Vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg 6 (kehtiv kuni 31. detsembrini 2013) ja § 7 lg 1 eesmärgiks on tagada, et kambrisse majutatakse üksnes mõistlik hulk kinnipeetavaid ja nende eluruumis on olemas igapäevaeluks minimaalselt vajalikud esemed. Nimetatud sätetest ei tulene, et igale kinnipeetavale peab olemas kambris ettenähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda lisaks pinnale, millel asub VSkE § 7 lg 1 ettenähtud kambrisisustus. Seega pidi kambris iga kinnipeetava kohta olema vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, millel võivad paikneda ka kambri sisustuse kohustuslikud elemendid. Vangla leiab, et põrandapinnast ei tule maha arvata WC alust pinda. Ka väljaspool vanglat ei arvestata (nt eluruumi ostmisel) WC pinda ruumi kogupinnast maha. WC ja ka mööblialuse pinna maha arvamine kambri põrandapinna suurusest oleks põhjendatud üksnes juhul, kui tegemist oleks sellise ruumiga või esemetega, mida kinnipeetav kasutada ei saa ja mis seetõttu vähendab põhjendamatult kambripinda. Tallinna Vangla tegevuses kaebuse esitaja vanglasisesel paigutamisel puudub õigusvastasus, sest kaebajale on olnud tagatud õigusaktides ettenähtud põrandapind. Seega on täitmata üks kahju hüvitamise nõude eeldustest.

4.3. Kaebaja oli Tallinna Vanglas paigutatud järgmiselt: a) kambrisse nr 434 perioodil

15. aprillist kuni 6. juulini 2011; b) kambrisse nr 74 (kartserikamber) perioodil 7. juulist kuni

10. juulini 2011; c) kambrisse nr 434 perioodil 11. juulist kuni 15. septembrini 2011; d) kambrisse nr 350 perioodil 16. septembrist kuni 21. oktoobrini 2011; e) kambrisse nr 133 perioodil 22. oktoobrist kuni 20. detsembrini 2011.

Kamber Kambri pind m2 Periood Kambri täituvus Põrandapind m2 isiku kohta ilma tualetita 16,8 15.04.2011- 06.07.2011

6 (59 päeva)

5 (23 päeva)

4 (1 päev) 2,55 3,06 3,83 7,4 07.07.2011- 10.07.2011

1 (4 päeva) 7,4 16,8 11.07.2011- 15.09.2011

6 (63 päeva)

5 (4 päeva) 2,55 3,06

3-14-51346

22,7 16.09.2011- 21.10.2011

6 (24 päeva)

5 (9 päeva)

4 (3 päeva) 3,53 4,23 5,29 16,4 22.10.2011- 20.12.2011

6 (30 päeva)

5 (24 päeva)

4 (6 päeva) 2,45 2,93 3,67 Kokku 250 päeva

4.4. Kaebaja leiab, et tänapäevaseks standardiks Euroopa Liidus on 4 m2 põrandapinda kinnipeetava kohta. Tallinna Vangla eelmärgitud väitega ei nõustu. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tõi 20. juuni 2014. a otsuses nr 3-4-1-9-14 välja EIK-i hiljutises, 6. veebruari 2014. a otsuses asjas nr 2689/12, Semikhvostov vs. Venemaa öeldu, et EIK on alati keeldunud määramast, milline ruutmeetrite arv peab olema kinnipeetavale tagatud muid faktoreid arvesse võtmata, et tagatud oleks EÕIK artikliga 3 kooskõlaline kohtlemine.

4.5. Kaebuse esitaja märgib kaebuses, et talle võimaldati vaid üks 20-minutiline dušikord nädalas, mis oli ilmselgelt ebapiisav hügieeninõuete täitmiseks. Vangistusseaduse (VangS) §

50 lg 2 sätestab, et kinnipeetavale võimaldatakse vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel, saun, vann või dušš. Tallinna Vanglas viibivatele kinnipeetavatele võimaldatakse pesemisi graafiku alusel ühel korral nädalas. Kuna vahistatutele on kambris lubatud muuhulgas seep ja veekeetjad ning kambris, kus kaebuse esitaja viibis, asus kraanikauss koos voolava veega, siis sai isik ennast elementaarsel määral pesta ka kambris olles. Ei vangistusseadusest ega ka vangla sisekorraeeskirjast tulene, et kambri pesemiskoht peab olema varustatud kuuma (sooja) veega. Kui vangistust reguleerivad õigusaktid ei kohusta vanglat võimaldama kinnipeetavale iga päev pesemiseks sooja vett, siis vanglas igapäevaseks tarbimiseks sooja vee puudumine ei ole õigusvastane. Tallinna Vangla hinnangul ei saa inimväärikuse alandamiseks pidada seda, et kaebaja sai Tallinna Vanglas viibides käia duši all kord nädalas.

4.6. VangS § 90 lg 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. VSkE § 8 lg-st 4 tulenevalt puudub vastuvõtuosakonnas viibival kinnipeetaval samuti liikumisõigus väljaspool oma kambrist. Vastavalt VangS § 55 lg-le 2 tuleb kinnipeetavale võimaldada vähemalt üks tund päevas värskes õhus viibimist. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebuse esitajale jalutamisi võimaldati. Vangla märgib, et ajavahemikul 12. aprillist kuni 24. maini 2011 osales kaebaja Tallinna Vanglas vihajuhtimise sotsiaalprogrammis, mis toimus ühel korral nädalas kestvusega 1,5 tundi. Ajal, mil toimus programmi õppetöö, oli X samuti võimalik viibida väljaspool oma kambrit.

4.7. Tallinna Vangla leiab ja peab vajalikuks rõhutada, et X ei ole rakendanud esmaseid õiguskaitsevahendeid (Riigikohtu lahendid asjades nr 3-3-1-47-08 ja nr 3-3-1-2-10), s.t püüdnud väidetud kahju tekkimist ära hoida.

4.8. Tallinna Vangla leiab, et ka juhul, kui kaebuse esitajale oleks kogu vanglas viibimise ajal olnud tagatud 3 m2 suurune pindalamiinimum, ei oleks tal kambris olnud võimalik teha märkimisväärselt rohkem võrreldes sellega, mida oli võimalik teha vähem kui 3 m2 põrandapinna juures, ent mille tegemine oleks heaolu või elukvaliteeti oluliselt parandanud. Samuti ei saa väita, et 3 m2 suuruse miinimumi täitmisel oleks olnud privaatsust oluliselt rohkem, kui seda oli kaebuse esitajal. See tähendab, et kaebuse esitaja heaolu kõnealuses kambris ei oleks saanud olla eelnimetatud 3 m2 suuruse miinimumnõude täitmise korral oluliselt

3-14-51346

suurem. See omakorda tähendab, et kaebuse esitajale väidetavalt tekkinud mittevaraline kahju ei saa olla märkimisväärne.

4.9. Arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need sellised, et oleksid kaebuse esitaja inimväärikust riivanud. Kambrites, milles kaebuse esitaja viibis, oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida. Akna olemasolu tagas kambri loomuliku valgustatuse. Täiendava kunstliku valgusallikana oli kambrite laes kaks valgustit, lisaks oli kambrites kaks seinalampi – üks tualetis, teine kambriukse kohal olev öövalgusti. Lisaks avatavale aknale oli kambrites sundventilatsioon. Nõutava temperatuuri kindlustas kambrites keskküttesüsteem. Kõigis kõnealustes kambrites (va kartserikamber nr 74, kus WC ei ole magamisruumist eraldatud) oli magamisruumist eraldatud ja veega WC ning kraanikauss. Lisaks võimaldati kinnipeetavatele duši kasutamist. Voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Igal kinnipeetaval oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22:00 – 06:00 oli vanglas öörahu, mis tähendab, et iga isik sai korralikult välja puhata. Eeltoodust lähtuvalt on Tallinna Vangla seisukohal, et kuigi põrandapinna suurus, mis kaebuse esitajale Tallinna Vanglas tagatud oli, võinuks mõnel perioodil olla EIK seisukohti arvestades suurem, ei ole tegemist nii väikese pinnaga, mis iseseisva alusena saaks tekitada küsimusi EIÕK rikkumisest. Arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need sellised, et oleksid kaebuse esitaja inimväärikust riivanud ning seetõttu on Tallinna Vangla seisukohal, et kaebuse esitajale ei ole põhjustatud sellist mittevaralist kahju, mis tingiks selle rahalise hüvitamise.

KOHTU SEISUKOHT

5. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

6. Kaebaja on esitanud kohtule mittevaralise kahju hüvitamise nõude seoses Tallinna Vanglas perioodil 2007 kuni 2011 nõuetele mittevastavates tingimustes kinni pidamisega. Kaebajale tekitatud väidetav kahju seisneb inimväärikuse alandamises, kuna teda hoiti kambrites, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli alla 4 m2. Praeguseks menetlusstaadiumiks on kohtud välja selgitanud, et X kaebus tuleb läbi vaadata üksnes ajavahemiku 15. aprill kuni 20. detsember 2011 osas.

7. Kinnipidamiskohtades kinni peetud isikute inimväärikuse austamise nõue tuleneb eelkõige EIÕK konventsiooni art-st 3 ja Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-st 18. EIÕK art 3 sätestab keelu kedagi piinata, ebainimlikult või alandavalt kohelda või karistada. Eesti Vabariik ratifitseeris EIÕK ja selle lisaprotokollid 15. juunil 2005 vastu võetud seadusega, mis jõustus

1. jaanuaril 2006. Seega on EIÕK Eesti Vabariigile siduv välisleping ning tulenevalt PS § 123 lg-st 2 vastuolu korral ülimuslik siseriikliku õiguse ees. EIK, kelle pädevuses on EIÕK art 32.1. kohaselt EIÕK tõlgendamine ja kohaldamine, on EIÕK art 3 kohaldamisel korduvalt selgitanud kinnipidamistingimuste, s.h kinnipeetavate kasutuses oleva isikliku ruumi tähendust isiku õiguste kaitse tagamisel ning EIÕK art 3 rikkumise tuvastamise kriteeriume. Riigikohtu halduskolleegium selgitas 21. aprilli 2010. a otsuses asjas nr 3-3-1-14-10 (p 9), et kooskõlas EIK praktikaga saab inimväärikust alandavaks pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes peeti (15. märtsi 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-93-09, p

3-14-51346

11 ja seal viidatud EIK praktika).

8. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium selgitas 20. juuni 2014. a otsuses asjas nr 3-4-1-9-14, p-s 36, et riigil lasub kohustus tagada isikute inimväärikus nende kinnipidamise korral ja kohtu määratud karistuse täideviimisel. Mõningased kannatused ja ebameeldivused kaasnevad isiku kinnipidamisega paratamatult. Kinnipidamisega paratamatult kaasnevad kannatused ja ebameeldivused ei ole aga seesugused, mis juba iseenesest tähendaks isiku inimväärikuse alandamist. Kinnipidamistingimused võivad olla vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest.

9. Selleks, et hinnata, kas kaebaja isiklik ruum vastas õigusaktidest tulenevatele nõuetele, tuleb kohtu arvates esmalt kindlaks teha, kuidas arvutatakse kinnipeetavale ette nähtud isiklikku ruumi. EIK jättis 19. detsembri 2013. a otsuses asjas Tunis vs. Eesti kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel kambri üldpindalast välja tualeti pindala. Sellest tulenevalt nõustub kohus kaebajaga, et isikliku ruumi kindlakstegemisel tuleb kambri üldpindalast maha arvutada tualeti pindala. Samas nõustub kohus vastustaja seisukohaga, et põrandapinnast ei tule välja arvata mööblialust pinda. Sellist seisukohta toetab EIK-i järjekindel praktika. Nii eelviidatud EIK otsuse asjas Tunis vs. Eesti p-dest 9, 11 ja 46 kui ka 9. jaanuari 2014. a otsuse asjas Jevšnik vs. Sloveenia p-dest 7, 21 ja 25 nähtub selgelt, et EIK lähtub isikliku ruumi arvutamisel kambri pindala ja seal viibivate kinnipeetavate jagatisest, arvestamata kambris asuvat mööblit. Esemete olemasolule kambris viitab EIK reeglina siis, kui eelkirjeldatud jagamistehte tulemusel on tuvastatud, et isiklikku ruumi on alla 3 m2, ilmestamaks praktilist kitsikust. Ka Tallinna Ringkonnakohus on 18. detsembri 2014. a otsuses asjas nr 3-14-50078 selgitanud, et põrandapinnast ei tule mööblialust pinda maha arvata (viidatud otsuse p 10).

10. Vastustaja esitas 4. septembril 2014 ja 28. jaanuaril 2015 kohtule andmed kaebaja isikliku ruumi kindlakstegemiseks tabelitena, mille kohus saatis kaebajale tutvumiseks. Vastustaja andmetel, mida kaebaja ei ole vaidlustanud, viibis kaebaja vaidlusalusel perioodil Tallinna Vangla kambrites nr 434, 74, 350 ja 133. Kambris nr 434 viibis kaebaja 122 päeva tingimustes, kus põrandapinda isiku kohta oli 2,55 m2. Kambris nr 133 viibis kaebaja 30 päeva tingimustes, kus põrandapinda isiku kohta oli 2,45 m2 ja 24 päeva tingimustes, kus põrandapinda oli 2,93 m2. Seega oli 176 päeval kaebaja isiklik ruum alla 3 m2. Ülejäänud päevadel oli kaebajale tagatud üle 3 m2 põrandapinda. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Juhul kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt nt Blejusca vs. Rumeenia, nr 7910/10, p 41; Mandic ja Jovic vs. Sloveenia, nr 5774/10 ja 5985/10, p-d 77–80). 3-4 m2 põrandapinna puhul on rikkumise tuvastamisel arvestatud ka muid kinnipidamisega seonduvaid asjaolusid (vt EIK lahendeid Modarca vs. Moldova nr 14437/05; Olariu vs. Rumeenia nr 12845/08; Fehér vs. Ungari nr 69095/10; Ciolan vs. Rumeenia nr 24378/04; Iacov Stancin vs. Rumeenia nr 35972/05; Cojocaca vs. Rumeenia nr 19548/04; Gurenko vs. Venemaa nr 41828/10).

11. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märkis 20. juuni 2014. a otsuses asjas nr 3-4-1-9-14, p-des 37 ja 38, et 2,5 m2 on sedavõrd väike pindala, et pikka aega sellises kambris

3-14-51346

viibimine on tõenäoliselt inimväärikust alandav. Näiteks Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee soovitab tagada mitme kinnipeetavaga ruumis vähemalt 4 m2 põrandapinda isiku kohta. Samas ei ole 2,5 m2 kambri põrandapinda ühe kinnipeetava kohta siiski nii väike pindala, mille puhul saab inimväärikuse alandamist eeldada. Näiteks olukorras, kus isiku kohta on tagatud küll kõigest 2,5 m2 kambri pindala, aga isik on kohustatud kambris viibima üksnes ööajal ja seejuures on tagatud piisav ventilatsioon, kohane temperatuur, öörahu ja muud vajalikud tingimused väljapuhkamiseks, ei pruugi olla tegemist inimväärikuse alandamisega. Käesoleva asja materjalidest nähtuvalt ei viibinud kaebaja kambris üksnes ööajal. Kaebaja suhtes kohaldati režiimi, kus tal puudus õigus liikuda väljaspool oma kambrit. Vaidlust ei ole siiski selles, et üks tund päevas värskes õhus viibimist kaebajale võimaldati. Kohus nõustub vastustajaga, et tingimused väljapuhkamiseks olid kaebajale tagatud.

12. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Hüvitise vähendamise võimalus kannatanu tegevuse tõttu tuleneb RVastS § 13 lg 1 p-st 4 ja võlaõigusseaduse § 139 lg-test 1 ja 2. Riigikohtu halduskolleegiumi senise praktika kohaselt võib kahjunõue olla välistatud või avaliku võimu kandja vastutus piiratud, kui kahju tekitanud haldusakti või toimingu vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või vähendanud ning kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja haldusakti või toimingu vaidlustamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjusi (17. juuni 2002. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-32-02, p 25).

13. Kohtule ei nähtu, et kaebaja oleks saanud oma tegevuse või taotlustega mõjutada kinnipeetavale ette nähtud isikliku ruumi tagamist. Kambrite ülerahvastatus oli tingitud vanglate üldisest ruumikitsikusest ning tegemist oli üldteada probleemiga. Seetõttu on kohus seisukohal, et RVastS § 7 lg-s 1 viidatud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine käesoleval juhul ei takista hüvitisnõude rahuldamist. Kohus möönab, et vabade kohtade puudumise tõttu võis kaebaja kinnipidamise tingimuste parandamine olla keerukas, kuid sellest ei saa teha järeldust, et vastustaja oleks kaebaja õiguste rikkumisel käitunud õiguspäraselt.

14. Riigikohtu halduskolleegium on 10. septembri 2009. a otsuses asjas nr 3-3-1-24-09, p-s 9 selgitanud, et kinnipidamise ja vangistuse tingimused sõltuvad muu hulgas ka riigi majanduslikest võimalustest, kuid kolleegiumi arvates saab õigusvaidlustes majanduslikke võimalusi arvestada kaalumisruumi olemasolul. Majanduslike faktoritega ei saa õiguslikult põhjendada seaduses imperatiivselt sätestatud normide järgimata jätmist.

15. Ka käesoleval juhul on vastustaja tegevus olnud vastuolus imperatiivse normiga, mis keelab isiku inimväärikuse alandamise ega luba põhjustada talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad. Käesolevas asjas esitatud vastustaja seisukohtadest nähtub, et vastustaja oli teadlik ülerahvastatuse probleemist, samuti EIK praktikast selles küsimuses. EIK on järjepidevalt (nt 11. veebruari 2010. a otsus asjas Salakhutdinov vs. Venemaa, p 66) selgitanud, et alla 3 m2 suurune põrandapind kinnipeetava kohta on iseseisvalt EIÕK art 3 rikkumine. Seega on kaebaja jätkuv kinnipidamine isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates tingimustes olnud teadlik valik. Vastavalt eeltoodule tuleb vastustaja tegevus lugeda süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis.

16. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et kaebaja hoidmine Tallinna Vangla kambrites, mille pindala ei olnud vähemalt 3 m2 iga kambrisse paigutatud kinnipeetava kohta, oli õigusvastane

3-14-51346

(st 176 päeva). Samas nõustub kohus vastustajaga, et inimväärikuse alandamiseks ei saa pidada seda, et kaebaja sai Tallinna Vanglas viibides käia duši all kord nädalas. Isikliku ruumi puudus võib siiski iseenesest olla piisav alus rikkumise tuvastamiseks (Bahna vs. Rumeenia, kaebus nr 75985/12). Kohtu hinnangul on kaebaja kandnud mittevaralist kahju, mida ei saa hüvitada üksnes rikkumise tuvastamisega.

17. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (Riigikohtu halduskolleegiumi 10. oktoobri 2013. a otsus asjas 3-3-1-38- 13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Seetõttu ei saa määravat tähendust omistada asjaolule, kui suures ulatuses on kohus teistes asjades mittevaralise kahju hüvitisi välja mõistnud. Samuti ei saa kohtule ette heita kohtupraktika muutmist vastavalt Riigikohtu lahenditele. Riigikohtu hinnangul ei ole kohus eksinud kaalutlusreeglite vastu, kui ta võttis hüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvesse ka EIK praktikat ning seda, millal EIK konkreetse hüvitise välja mõistis. Hüvitise suurus, mille EIK mõistis välja ca 8 aastat tagasi, ei pruugi enam vastata tänastele nõuetele. Kolleegium märgib täiendavalt, et ringkonnakohtul ei ole keelatud kõrvale kalduda EIK-i praktikas väljamõistetud hüvitiste suurustest, sest mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb ka EIK sarnaselt ringkonnakohtule individuaalse otsuse (Riigikohtu halduskolleegiumi 5. märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-10-14, p 12.1.)

18. Hüvitise suuruse väljamõistmisel arvestab kohus asjaoluga, et kaebajale võimaldati iga päev vähemalt ühetunnine jalutuskäik. Samuti osales kaebaja perioodil 12. aprillist kuni 24. maini 2011 Tallinna Vanglas vihajuhtimise sotsiaalprogrammis, mis toimus ühel korral nädalas kestvusega 1,5 tundi. Ajal, mil toimus programmi õppetöö, oli Xil samuti võimalik viibida väljaspool oma kambrit. EIK on korduvalt leidnud, et isikliku ruumi ebapiisavust võib kompenseerida kinnipidamise režiim, kus kinnipeetud isikul on võimalik päeval liikuda väljaspool kambrit (Pozaić vs. Horvaatia, kaebus nr 5901/13). Kohus võtab hüvitise suuruse määramisel arvesse, et kaebaja pidi 30 päeva viibima kambris, milles põrandapinda kinnipeetava kohta oli alla 2,5 m2 ja 146 päeva kambrites, mille põrandapind jäi 2,5 ja 3,0 m2 vahele. Kaebaja ei viibinud kõiki päevi järjest kambrites, kus põrandapind oli alla 3 m2, selle perioodi sees oli perioode, kus kambris viibis vähem kui 6 kinnipeetavat või viibis kaebaja suurema põrandapinnaga kambrites. Ka on selle 176 päeva hulgas 24 päeva, kus ühe isiku kohta oli kambris vaba ruumi 2,93 m2, mis on vähem kui 3 m2, kuid siiski lähedal miinimumnormile ja seega ei saa kaebaja õiguste rikkumist lugeda väga intensiivseks. Samas arvestab kohus seda, et vastustaja ei rakendanud meetmeid isikliku ruumi puudumise leevendamiseks (täiendav värskes õhus viibimine, ajutine ümberpaigutamine teise vanglasse). Samuti peab kohus hüvitise määramisel silmas seda, et ei ole ilmnenud muid asjaolusid, mis oleksid võinud süvendada rikkumise mõju kaebajale või mille kumulatiivne toime ühes isikliku ruumi vähesusega oleks kvalitatiivselt muutnud kaebajale tekkinud mittevaralise kahju olemust.

19. Kaebaja on taotlenud vastustajalt 10 euro väljamõistmist ühe ööpäeva eest. Kohus leiab, et sellise hüvitise väljamõistmine ühe ööpäeva eest ei ole põhjendatud. Arvesse võttes käesoleva otsuses märgitut, peab kohus kaebajale tekitatud mittevaralise kahju eest kohaseks rahaliseks hüvitiseks 352 eurot, s.o 2 eurot ööpäeva eest. Seega rahuldab kohus Xi kaebuse osaliselt.

20. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid (HKMS § 109 lg 1 esimene lause). Tartu Halduskohus rahuldas 19. augusti 2014. a määrusega Xi menetlusabi taotluse ja vabastas ta riigilõivu tasumisest (tl-d 23-23 pöördel), samuti vabastas kohus 30. septembri 2014. a

3-14-51346

määrusega kaebaja riigilõivu tasumisest määruskaebuse esitamisel (tl-d 56-57). HKMS § 118 lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. Kohus ei pea mõistlikuks Tallinna Vanglalt kui riigiasutuselt menetluskulude riigituludesse väljamõistmist (HKMS § 108 lg 11).

/allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Palm kohtunik