3-12-1793/39 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Tiina Pappel ja Madis Ernits Otsuse tegemise aeg ja koht 13.02.2015, Tartu Haldusasja number 3-12-1793 Haldusasi MegaRunner OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) 20.06.2012. a otsuse nr 13-6/1293 ja 24.07.2012. a vaideotsuse nr 13-4/242 õigusvastasuse tuvastamiseks ning kohustava ettekirjutuse tegemiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 15.03.2013. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus PRIA apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja MegaRunner OÜ Esindaja Meelis Leis Vastustaja PRIA RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 15.03.2013. a otsus muutmata.

2. Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, st kuni 16.03.2015. Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 08.09.2010 esitas kaebaja PRIA-le taotluse maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetuse meetme 3.1 (suurobjektid) raames avalduse elusloomade oksjonikeskuse rekonstrueerimiseks maksumusega XXXXXXXX eurot (taotluse viitenumber 310010650852).

2. PRIA peadirektor rahuldas 31.01.2011. a käskkirjaga nr 13-6/165 (tl 12-13) kaebaja taotluse ning määras kaebajale elusloomade oksjonikeskuse rekonstrueerimise toetuse summas XXXXXXXX eurot.

3. 02.01.2012 esitas kaebaja PRIA-le maksenõude väljamaksele summas XXXXXXXX eurot. Kuludeklaratsioonist (tl 14) nähtuvalt on kaebaja teinud investeeringu XXXXXXXX eurot. Kuivõrd PRIA toetas investeeringut 50 % ulatuses, taotles kaebaja PRIA-lt toetussumma I osamakse väljamakset käibemaksuta summas XXXXXXXX eurot.

4. 13.06.2012 esitas PRIA (tl 38p-40) Lõuna Ringkonnaprokuratuurile avalduse kriminaalmenetluse alustamiseks M.M. , B.J. , K.V. , MegaRunner OÜ, UPA Building OÜ, EKSO AS, Ekso Farm OÜ, EKSO Agro OÜ ning neid esindavate füüsiliste isikute suhtes. Avalduse kohaselt esineb kahtlus, et Megarunner OÜ, Megarunner OÜ juhatuse liige M.M. ning B.J. on läbi fiktiivsete dokumentide esitamise viinud PRIA ametnikud eksitusse tegelikest asjaoludest (sh teeselnud ettevõtte majandustegevuse olemasolu meetme määruses toodud vajalikul määral) ning kavandatud äriplaani tegelikest eesmärkidest. Sellise tegevusega kavatsesid kaebaja ning äriühinguga seotud isikud PRIA-lt välja petta XXXXXXXX eurot.

5. PRIA peadirektor peatas 20.06.2012. a otsusega nr 13-6/1293 (tl 15) kaebajale toetuse väljamaksmise kuni kriminaalasja nr XXXXXXXXXX uurimistulemuste selgumiseni haldusmenetluse seaduse (HMS) § 41 alusel, kuna Lõuna Ringkonnaprokuratuur on teavitanud PRIA-t karistusseadustiku (KarS) § 210 lg 2 tunnustel kriminaalasja alustamisest PRIA avalduse alusel.

6. 05.07.2012 esitas kaebaja PRIA 20.06.2012. a otsuse peale vaide, mille PRIA jättis 24.07.2012. a vaideotsusega nr 13-4/242 (tl 18-19) rahuldamata. Vaideotsuses viitab vastustaja Euroopa Liidu Komisjoni 27.01.2011. a määruse nr 65/2011 artikli 30 punktile 2, mille kohaselt, kui leitakse, et toetuse saaja on tahtlikult esitanud valeandmeid, arvatakse kõnealune tegevus EAFRD (Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi) toetuse alt välja ja kõik selle tegevuse eest juba makstud summad nõutakse tagasi. Vaideotsuses tugineb vastustaja samuti Põllumajandusministri määruse nr 20 „Maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ (määrus nr 20) § 16 lg-le 2, mille kohaselt on PRIA-l õigus keelduda toetuse maksmisest, kui taotluses on taotleja poolt teadlikult esitatud valeandmeid.

7. 22.08.2012 esitas kaebaja Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse (tl 2-7, 61-64, 90-92) PRIA 20.06.2012. a otsuse nr 13-6/1293 ja 24.07.2012. a vaideotsuse nr 13-4/242 tühistamiseks ning PRIA-le kohustava ettekirjutuse tegemiseks välja maksta toetussumma XXXXXXXX eurot. Hiljem asendas kaebaja tühistamisnõude õigusvastasuse tuvastamise nõudega. 1) Kaebaja on teinud investeeringu XXXXXXXX eurot ning arvestades asjaolu, et vastustaja toetas investeeringut 50% ulatuses, kuulub vastustaja poolt I etapis väljamaksmisele XXXXXXXX eurot. Kogu toetussumma väljamakse peatamine kahjustab kaebaja õigusi ning tekitab kogu investeeringuobjekti graafiku nihkumise ja kahjuhüvitise nõuded. 2) PRIA 20.06.2012. a otsus on täielikult põhjendamata ning vastuolus hea halduse tavaga. Kriminaalasja uurimistulemuste selgumine ei saa olla raha väljamakse peatamise tingimuseks. Vastustaja teatest ei nähtu, kelle suhtes on kriminaalmenetlus nr XXXXXXXXXX alustatud ning kuidas on uurimistulemuste selgumine seotud kaebajaga. KrMS § 7 lg 1 kohaselt ei käsitata kedagi kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Kehtivast õigusest ei tulene ühtegi vastustaja volitust peatada uurimistulemuste selgumiseni raha väljamakse. Vastustaja poolt uurimisorganile kahtluse avaldamine ning sellele järgnenud kriminaalmenetluse alustamine ei oma antud asjas mingit tähtsust, sest puudub kriminaalasja lahendanud kohtu jõustunud otsus. 3) Vastustaja ei ole andnud kaebajale võimalust esitada oma arvamust või vastuväiteid otsuse kohta enne otsuse andmist. Kaebaja ei nõustu vastustajaga, et puudus vajadus lisaandmete saamiseks. Vastustajal oli võimalik küsida kaebajalt kvalifitseerumise asjaolu tõendava müügiarve kohta. 4) Kaebajal on juba tekkinud märkimisväärne kahju. Kaebaja sõnul võttis ta investeeringukohustuse kindla veendumuse ja arvestusega, et vastustaja poolt toetussumma määramine ja summade väljamakse faktiliselt toimub. Investeeringu maht ja vastustaja poolt toetuse määramine on omavahel põhjuslikus seoses. 5) Vaideotsuses toodud alustest ei nähtu, et vastustajal on õigus keelduda toetuse maksmisest taotleja poolt teadlikult valeandmete esitamise tõttu. Isegi kui valeandmete esitamise kahtlus püstitada, tuleb toetuse väljamaksest keeldumiseks teadlikult valeandmete esitamise fakt tuvastada.

8. Vastustaja palub kaebusele esitatud ja hiljem täiendatud vastuses (tl 36-38p, 52-53) jätta kaebus rahuldamata.

1) Vastustaja hinnangul ei ole enne kaebaja suhtes algatatud kriminaalasja nr XXXXXXXXXX uurimistulemuste selgumist võimalik teha otsust toetuse väljamaksmiseks ega ka väljamaksmata jätmiseks Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduses, Komisjoni 27.01.2011. a määruses nr 65/2011 ega ka määruses nr 20 toodud alustel. Kui uurimistulemuste selgumisel leiab kinnitust toetuse saaja tahtlus valeandmete esitamiseks, jäetakse toetus välja maksmata. Kuni uurimistulemuste selgumiseni ei ole võimalik toetust välja maksta, sest hilisem toetuse tagasinõudmine võib osutuda võimatuks toetuse saajal rahaliste vahendite puudumise tõttu.

Menetluse jätkamine antud olukorras võib kaasa tuua ebaõige otsuse. Menetluse peatamisega ei otsustata isiku õiguste üle, st taotluse rahuldamise või rahuldamata jätmise üle, vaid peatatakse menetlus kuni haldusakti andmiseks vajalike asjaolude selgumiseni. Kuna vastustaja ei oska ennustada uurimistoimingute kestust tähtajaliselt, on toetuse väljamaksmine peatatud kuni uurimistulemuste selgumiseni. 2) 12.04.2012 toetuse saaja juures kohapeal läbi viidud kontrolli juures viibis toetuse saaja esindaja, kes kontrollakti allkirjastamisel oli teadlik kontrolli käigus tuvastatust ja kellel oli võimalik anda ka omapoolseid seletusi.

Menetluse peatamine sai toimuda vastustajal olemasolevate andmete põhjal.

3) Toetuse määramine ei garanteeri veel toetuse väljamaksmist. Toetus makstakse välja peale investeeringu nõuetekohast tegemist ja kuludokumentide esitamist ning juhul kui ei esine aluseid toetuse väljamaksmata jätmiseks. Tegemist ei ole toetuse väljamaksmata jätmisega, vaid makse peatamisega. Selleks, et kindlaks teha, kas antud taotluse raames on tegemist taotlejapoolsete tahtlike valeandmete esitamisega või mitte, on pöördutud uurimisorganite poole, kes tuvastavad süüteokoosseisu subjektiivsed tunnused – kas on tegemist tahtlusega või pigem ettevaatamatusega isiku tegevuses. Uurimistulemuste alusel otsustatakse, kas toetuse väljamaksmata jätmiseks on alus olemas või mitte.

4) Kuna menetluse peatamise otsuse näol on tegemist menetlustoiminguga, ei saa sellele otseselt laieneda HMS § 56 sätestatud nõuded haldusaktide põhjendamisele. Vaideotsuses on vastustaja detailsemalt põhjendanud menetluse peatamise põhjuseid ja need on teatavaks tehtud enne kaebaja poolt kohtusse pöördumist. Esitatud põhjused olid piisavad selleks, et võimaldada kaebajal oma huvisid kaitsta.

5) Kaebaja on osalenud petuskeemis koos teiste äriühingutega ja soovinud jätta PRIA-le väära mulje arvete tasumisest ning kulude abikõlbulikkusest. PRIA-le esitatud dokumentidest nähtuvalt saab järeldada, et tegelikult on kaebaja taotlenud rahasid teisele äriühingule EKSO AS-le. OÜ UPA Building pole reaalselt vaidlusalusel objektil töid teinud, vaid tegelikult on kasutatud alltöövõtjaid. Hoone, mille rekonstrueerimist soovitakse taotleda, kuulub EKSO AS-le. PRIA on veendumusel, et kaebaja investeeringutoetuse taotluse juurde on esitatud kolm fiktiivset ehk ülepaisutatud hindadega hinnapakkumust hoonete rekonstrueerimiseks. K.V. on allkirjastanud arved, mis esitati PRIA-le koos kaebaja maksenõudega. AS EKSO poolt maksuhaldurile kontrollimiseks esitatud kulude ja käibemaksu koondilt Megarunner OÜ oksjonikeskuse ehituse kohta nähtub, et kaebaja poolt vastustajalt taotletavate ehitustööde maksumus on XXXXXXXX eurot, mitte XXXXXXXX eurot, nagu nähtub Megarunner OÜ poolt PRIA-le esitatud kuludokumentatsioonist.

9. Tartu Halduskohus rahuldas 15.03.2013. a otsusega (tl 108-112p) kaebuse, tuvastas PRIA 20.06.2012. a otsuse nr 13-6/1293 õigusvastasuse, tegi PRIA-le ettekirjutuse asja uueks otsustamiseks ning tühistas PRIA 24.07.2012. a vaideotsuse nr 13-4/242. Kohtuotsuse põhjendused on järgmised:

1) Kaebajal on menetlustoimingu vaidlustamiseks kaebeõigus, sest vaidlusaluse menetlustoiminguga on vastustaja peatanud kaebajale varasemalt määratud XXXXXXXX euro suuruse toetuse väljamaksmise. Kuna vaidlustatud otsusega on vastustaja peatanud kogu toetuse väljamaksmise kuni kriminaalasjas nr XXXXXXXXXX uurimistulemuste selgumiseni, siis on sisuliselt peatatud kaebaja kogu investeeringu – elusloomade oksjonikeskuse rekonstrueerimistööde toetamine, mida vastustaja möönab ka vaideotsuses. Kuna vastustaja otsus seab reaalsesse ohtu kaebaja kogu investeeringu teostumise, sest põhjustab kaebajale selliseid kulusid, millega ta ei ole investeeringu tegemise planeerimisel pidanud arvestama, riivab vastustaja menetlustoiming kaebaja õigusi sõltumata vastustaja poolt läbiviidava haldusmenetluse lõpptulemusest. Seega on haldusasjas vaidluse esemeks vastustaja menetlustoimingu õigusvastasuse tuvastamise nõue ja kohustamisnõue menetlustoimingu tegemiseks.

2) Kohus on seisukohal, et vaidlustatud menetlustoiming ja menetlustoimingust tulenev viivitus haldusmenetluses rikub kaebaja õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest. Kohtu hinnangul ei anna PRIA poolt tuvastatud asjaolud PRIA esitatud kaalutlustel alust haldusmenetluse peatamiseks. Halduskohus lähtub sellest, et PRIA ei ole esitanud kaalutlusi selle kohta, miks kaebaja ja kaebajaga seotud füüsilise isiku süü vormi tuvastamisel tuleb eraõigusliku lähenemise asemel lähtuda karistusõiguslikust süü vormi tuvastamisest.

3) Kohus on seisukohal, et vaidlusaluses õigussuhtes tuleb kohaldada eraõiguslikku tahtluse mõistet. PRIA kaalutlused ei veena kohut selles, et sisulise otsuse tegemine käesolevas asjas vastustaja poolt on välistatud enne kriminaalmenetluse tulemuste selgumist. Haldusmenetluse peatamise otsuse näol on tegemist kaalutlusveaga otsustusega. Menetluse peatamine kui menetlustoiming oleks kohtu hinnangul põhjendatud juhul, kui kriminaalmenetluse esemeks oleks asjaolu, millest sõltuks täielikult või osaliselt vastustaja poolt haldusmenetluses tehtav sisuline otsus kaebaja poolt 02.01.2012 PRIA-le esitatud maksenõude kohta ning sellise asjaolu tuvastamine haldusmenetluses ei oleks võimalik. Vastustaja kaalutlused ei veena kohut vastupidise võimatuses. Vastustaja tugineb vaidlustatud menetlustoimingut põhjendades süülisele vastustusele ja süü vormidele. Vastustaja ei ole võtnud seisukohta, miks asjas ei kohaldu eraõiguslik lähenemine kaebaja tahtluse määratlemisel ja kindlakstegemisel.

4) Kohus ei nõustu vastustaja tõlgendusega Komisjoni 27.01.2011. a määruse nr 65/2011 tähendusest asjas. Kohus on seisukohal, et Komisjoni määrus ei piira PRIA õigusi ja kohustusi seonduvalt vaidlustatud menetlustoiminguga. Nimetatud määrusest ei nähtu, et abikõlblikkuse kontroll hõlmaks endas kriminaalmenetlust või kriminaalasjas uurimisel selgunud andmed saaksid olla või oleksid abikõlblikkuse kontrollimise ainukeseks aluseks. Seega ei tulene Komisjoni määruse nr 65/2011 sätetest, et kriminaalmenetluse alustamisel peab haldusmenetluse peatama.

5) Kohus on seisukohal, et vastustaja on prokuratuurile saadetud avalduse kohaselt tuvastanud asjaolud, mis annavad talle aluse sisulise otsuse tegemiseks küsimuses, kas kaebajale tuleb kehtiva õiguse kohaselt toetus ja/või selle esimene osa välja maksta, või esinevad alused toetuse ja/või toetuse esimese osa väljamaksmisest keeldumiseks. Vastustaja kohustuseks on tuvastada kaebaja poolt teadlike valeandmete esitamise fakt. Seda on kohtu hinnangul võimalik teha võlaõigusseaduses sätestatud tahtluse mõistele tuginedes, milleks on kehtiva objektiivse õiguse kohaselt pädev vastustaja.

(6) Ärakuulamisõigusega seonduv ei ole vastustaja toimingu õigusvastasuse tuvastamisel määrav.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

10. PRIA esitas Tartu Halduskohtu 15.03.2013. a otsuse peale apellatsioonkaebuse (tl 119-123), milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus asja uueks läbivaatamiseks saatmata.

1) Vastustaja arvates on menetluse peatamiseks objektiivsed ja mõjuvad põhjused ning peatamine on proportsionaalne võrreldes taotletava eesmärgiga. PRIA-l on enne kaebajale toetuse väljamaksmist läbi viidud kontrollimenetluse raames tekkinud kahtlused, et tegemist võib olla tahtlikult valeandmete esitamisega kaebaja poolt. Vastustaja viitab Tartu Ringkonnakohtu 02.09.2011. a otsusele haldusasjas 3-10-2039, kus on märgitud, et valeandmete esitamisega ei ole tegemist olukorras, kui taotleja esitab andmed PRIA-le sellisel kujul, nagu ta need kolmandatelt isikutelt sai.

Valeandmete esitamisega saab olla tegemist ainult sel juhul, kui taotleja on ise võltsinud, moonutanud või mõnel muul viisil muutnud olemasolevaid andmeid. Vastustaja hinnangul on analoogne olukord ka käesolevas kaasuses. Selleks, et kindlaks teha, kas antud taotluse raames on tegemist taotlejapoolsete tahtlike valeandmete esitamisega või mitte, on PRIA pöördunud uurimisorganite poole, kes tuvastavad süüteokoosseisu subjektiivsed tunnused – kas on tegemist tahtlusega või pigem ettevaatamatusega isiku tegevuses. Uurimise käigus tuvastatud faktiliste asjaolude põhjal otsustatakse, kas toetuse väljamaksmata jätmiseks on alus olemas või mitte.

Taotluse rahuldamise s.o toetuse määramise otsuse kehtetuks tunnistamiseks puudub käesoleval ajal samuti alus (tahtluse esinemisel tuleks seda teha).

2) PRIA nõustub kohtuga, et Komisjoni 27.01.2011. a määrus nr 65/2011 ei näe tõepoolest ette kriminaalmenetluse ajaks haldusmenetluse peatamist, mis ei tähenda aga seda, et haldusorgan üldse ei võiks menetlust peatada. Määruse nr 65/2011 lg 9 sätestab, et liikmesriigid võivad abikõlblikkuse kriteeriumidele vastavuse kontrollimiseks kasutada teistelt talitustelt, asutustelt või organisatsioonidelt saadud tõendusmaterjali. Määruse art 4 p 8 näeb ette, et olenemata üksikute toetuskavade mis tahes erisätetest, ei maksta toetusi toetusesaajatele, kelle puhul on kindlaks tehtud, et nad on tekitanud sellise toetuse saamiseks vajalikud tingimused kunstlikult, saamaks kasu kõnealuse toetuskava eesmärkide vastaselt.

Määruse art 30 p 2 näeb ette, et juhul kui leitakse, et toetusesaaja on tahtlikult esitanud valeandmeid, arvatakse kõnealune tegevus EAFRD toetuse alt välja ja kõik selle tegevuse eest juba makstud summad nõutakse tagasi. Lisaks arvatakse toetusesaaja välja sama meetme alusel toetuse saamisest sel aastal, mil rikkumine avastati, ning sellele järgneval kalendriaastal. Nimetatud säte ei kohaldu üksnes tagasinõudmise puhul, „väljaarvamine“ tähendab ka seda, et toetust ei maksta ja otsus toetuse määramise kohta tunnistatakse kehtetuks.

3) Avalduses väljatoodud faktiliste asjaolude põhjal, enne uurimistulemuste selgumist, ei ole võimalik teha otsust toetuse väljamaksmiseks ega ka väljamaksmata jätmiseks. Kui uurimistulemuste selgumisel leiab kinnitust toetuse saaja poolne tahtlus valeandmete esitamiseks, jäetakse toetus välja maksmata. Kuni uurimistulemuste selgumiseni ei ole võimalik ka toetust välja maksta, sest hilisem toetuse tagasinõudmine võib osutuda võimatuks toetuse saajal rahaliste vahendite puudumise tõttu. Menetluse jätkamine antud olukorras võib kaasa tuua ebaõige otsustuse. Haldusmenetluse peatamist sellises olukorras on pidanud lubatavaks ka Riigikohtu halduskolleegium (RKHKo 14.01.2009, 3-3-1-62-08, p 9).

11. Kaebaja palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 128-129p) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. 1) Kaebaja ei nõustu vastustajaga, et antud asjas kohalduvad vastustaja poolt viidatud ringkonnakohtu lahendis esitatud seisukohad. Vastustaja pole kolmandatelt isikutelt andmeid saanud, vastustaja on saanud ehitustöövõtu müügiarved lepingupartnerilt UPA Building OÜ-lt. Kui käsitleda taotlejat ja PRIA-t kahepoolses suhtes olevana, on mõistagi UPA Building OÜ kolmas isik ning selles mõttes puudub viidatud kohtulahendile tuginedes vastustaja poolt mistahes valeandmete kahtlus. PRIA-le anti tutvumiseks ja kontrolliks adekvaatne ehitusalane dokumentatsioon, mis pärines UPA Building OÜ-lt. See, kuidas UPA Building OÜ oma alltöövõtja või alltöövõtjatega suhtleb, pole vastustaja kontrollialas. Seetõttu ei saa vastustajale ette heita seda, et 4-ks ehitusetapiks jagatud toetusprojekti puhul ostis UPA Building OÜ töövõtu I etapis teenust odavamalt või kallimalt kui PRIA-le meeldiks. Maksuja Tolliamet on tuvastanud, et käibemaksu arvestus ja tasumine on täiesti nõuetekohane. 2) Asjaolu, et prokuratuur algatas kriminaalmenetluse, ei tähenda seda, et PRIA on Komisjoni määruse nr 65/2011 lg 9 kohaselt saanud tõendusmaterjali ning see kuidagi õigustaks vastustajale toetussumma I väljamakse peatamist. Uurimisorgani tegevusest ja menetluse senisest käigust igasugune teave puudub. Püstitatud kahtlused on asjakohatud. 3) Vastustaja on rikkunud HMS § 41 ega pole vaidlustatud toimingu puhul teinud teatavaks väljamakse tõenäolist aega. „Uurimistulemuste selgumiseni“ pole ajamäärus, millest vastustaja saaks oma tegevusi mõistlikult planeerida. PRIA pole kirjeldanud, miks vastustaja süü kindlakstegemine eraõiguslike meetmetega oli antud juhul välistatud. Sellist põhjendust pole võimalik tagantjärele lugeda ka apellatsioonkaebusest. 4) Komisjoni määruse nr 65/2011 sätetest ei tulene, et kriminaalmenetluse alustamisel peab haldusmenetluse peatama. Eesti õigusruum tunneb ka nn paralleelmenetlusi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele selgitab ringkonnakohus järgmist.

13. Pooled vaidlevad selle üle, kas PRIA-l oli õigus peatada haldusmenetlus, milles ta pidi otsustama, kas kaebaja 02.01.2012 esitatud maksenõue rahuldada või mitte. Ringkonnakohus juhib esmalt tähelepanu haldusmenetluse seaduse põhimõtetele. HMS § 5 lg 2 järgi viiakse haldusmenetlus läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. HMS § 5 lg 4 kohaselt viiakse menetlustoimingud läbi viivituseta, kuid mitte hiljem kui seaduses või määruses sätestatud tähtaja jooksul. Nende sätete kontekstis tuleb mõista ka HMS § 41, millele vastustaja on haldusmenetlust peatades tuginenud ja mis sätestab: „Kui haldusakti või toimingut ei ole võimalik anda või sooritada ettenähtud tähtaja jooksul, peab haldusorgan viivituseta tegema teatavaks haldusakti andmise või toimingu sooritamise tõenäolise aja ning näitama ettenähtud tähtajast mittekinnipidamise põhjuse.“ PRIA on apellatsioonkaebuses tuginenud Riigikohtu otsusele, milles Riigikohus ei välistanud haldusmenetluse peatamise võimalust (RKHKo 14.01.2009, 3-3-1-62-08, p 9). Halduskohtu istungil viitas PRIA Riigikohtu halduskolleegiumi 16.12.2008. a otsusele, kus Riigikohus leidis muuhulgas: „Kuigi haldusmenetluse üldregulatsioon ega ka planeerimismenetluse sätted otseselt ei käsitle menetluse peatamise võimalusi, on menetluse peatamine kooskõlas haldusmenetluse üldpõhimõtetega olukorras, kus menetluse jätkamine tooks kaasa asja ebaõige otsustamise“ (RKHKo 16.12.2008, 3-3-1-56-08, p 20). Ka ringkonnakohus leiab, et kuigi haldusmenetluse seadus ei sisalda menetluse peatamise alust nagu näiteks Austria üldine haldusmenetlusseadus (§ 38), ei saa menetluse peatamise võimalust päriselt välistada. Siiski tuleb asuda seisukohale, et kui haldusmenetluse peatamine piirab menetlusosalise õigusi, nagu see on käesoleval juhul, ja seda ei kaalu üles teiste menetlusosaliste õigused, nagu see planeerimismenetluses sageli on, siis peab peatamiseks olema seaduslik alus. Ringkonnakohus leiab, et HMS § 41 ei ole eraldivõetult piisav seaduslik alus haldusmenetluse peatamiseks käesoleval juhul.

14. Vastavalt HMS §-le 6 on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. HMS § 38 sätestab: „(1) Haldusorganil on õigus nõuda haldusmenetluse käigus menetlusosalistelt ning muudelt isikutelt nende käsutuses olevate tõendite ja andmete esitamist, mille alusel haldusorgan teeb kindlaks asja lahendamiseks olulised asjaolud. (2) Tõendiks võib olla menetlusosalise seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, paikvaatlus, tunnistaja ütlus ning eksperdi arvamus. (3) Menetlusosaline on kohustatud haldusorganile esitama ja teatavaks tegema talle teada olevad menetluses tähtsust omavad asjaolud ja tõendid. Selle kohustuse täitmata jätmisel võib haldusorgan soodustava haldusakti andmisel jätta taotluse läbi vaatamata.“ Nende normide kohaselt on haldusorgan ennekõike ise kohustatud uurima asjaolusid ja vajadusel koguma tõendeid. Kui PRIA jõuab tõendite hindamise tulemusena veendumusele, et kaebaja on esitanud tahtlikult valeandmeid, siis tuleb jätta maksenõue rahuldamata. Kui aga asjaolud ei anna piisavalt alust sellise veendumuse kujunemiseks, siis tuleb maksenõue rahuldada. Vastustaja on viidanud Tartu Ringkonnakohtu 02.09.2011. a otsusele haldusasjas nr 3-10-2039, mille kohaselt ei ole valeandmete esitamisega tegemist olukorras, kui taotleja esitab andmed PRIA-le sellisel kujul, nagu ta need kolmandatelt isikutelt sai, vaid valeandmete esitamisega saab olla tegemist ainult sel juhul, kui taotleja on ise võltsinud, moonutanud või mõnel muul viisil muutnud olemasolevaid andmeid. Ringkonnakohus täiendab oma varasemat seisukohta ja leiab, et valeandmete esitamisega võib olla tegemist ka sellisel juhul, kui isik esitab PRIA-le ebaõigeid andmeid, mida keegi kolmas on võltsinud või moonutanud, kusjuures isik on teadlik nii andmete ebaõigsusest kui ka andmete võltsimisest või moonutamisest kolmanda isiku poolt. Valeandmete esitamise seisukohalt ei ole vahet, kas isik võltsib või moonutab andmeid ise, laseb esitatavaid andmeid eelnevalt kellelgi kolmandal võltsida või moonutada või kasutab kellegi kolmanda võltsitud või moonutatud andmeid teadlikult enda huvides ära.

15. PRIA on tuginenud Komisjoni 27.01.2011. a määruse nr 65/2011 preambuli lg-le 9, mis sätestab, et liikmesriigid võivad abikõlblikkuse kriteeriumidele vastavuse kontrollimiseks kasutada teistelt talitustelt, asutustelt või organisatsioonidelt saadud tõendusmaterjali. Määruse art 4 lg 8 näeb ette, et olenemata üksikute toetuskavade mis tahes erisätetest, ei maksta toetusi toetusesaajatele, kelle puhul on kindlaks tehtud, et nad on tekitanud sellise toetuse saamiseks vajalikud tingimused kunstlikult, saamaks kasu kõnealuse toetuskava eesmärkide vastaselt. Määruse art 30 lg 2 näeb ette, et juhul kui leitakse, et toetusesaaja on tahtlikult esitanud valeandmeid, arvatakse kõnealune tegevus EAFRD toetuse alt välja ja kõik selle tegevuse eest juba makstud summad nõutakse tagasi. Lisaks arvatakse toetusesaaja välja sama meetme alusel toetuse saamisest sel aastal, mil rikkumine avastati, ning sellele järgneval kalendriaastal. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et viidatud normid on asjakohased. Samuti nõustub ringkonnakohus, et määruse art 30 lg 2 ei kohaldu üksnes tagasinõudmise puhul, vaid ka siis, kui toetus jääb välja maksmata, kuna otsus toetuse määramise kohta tunnistatakse kehtetuks. Ringkonnakohus juhib siiski vastustaja tähelepanu sellele, et määruse preambuli lk 9 näeb ette kaalutlusõiguse kasutada teistelt talitustelt, asutustelt või organisatsioonidelt saadud tõendusmaterjali, mitte kohustuse, mis õigustaks kõrvale jätma haldusmenetlusõigusliku uurimisprintsiibi. Komisjoni määruse nr 65/2011 art 4 lg 8 ja art 30 lg 2 reguleerivad aga materiaalõigust ning mitte menetlust. Haldusmenetluse osas ei muuda seega viidatud Euroopa

Liidu õiguse sätted eelpool toodud tõlgendust ning materiaalõiguslikku tõlgendust on ringkonnakohus eelnevas punktis selgitanud.

16. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Kaebaja on küll taotlenud menetluskulude väljamõistmist, kuid ei esitanud ringkonnakohtule tähtaegselt menetluskulude nimekirja. Seega jäävad apellatsioonimenetluse menetluskulud poolte endi kanda.

Agu Timmi Tiina Pappel Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/