4-15-67/5 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-15-67

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 13.02.2015.a, Tallinnas Liivalaia kohtumaja Väärteoasja number 4-15-67 (2302,14,015335) Kohtunik Violetta Kõvask Väärteoasi

E.L

05.01.2015.a kaebus Politseija

Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse

vanemväärteomenetleja Hannes Küünarpuu 11.12.2014.a otsusele väärteoasjas nr 2302,14,015335. Kaebuse esitaja

E.L , isikukood: XXX; elukoht: xxx; sidevahend: XXX; e-mail: XXX. Kohtuväline menetleja

Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri

Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus. Menetluse liik Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

4-15-67

Jätta E.L 05.01.2015.a kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja

Hannes Küünarpuu 11.12.2014.a otsusele väärteoasjas nr 2302,14,015335 kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks rahuldamata.

Jätta Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Hannes Küünarpuu 11.12.2014.a otsus väärteoasjas nr 2302,14,015335 muutmata. Rahatrahv peab olema tasutud V™S § 204 lg 3 sätestatud korras.

Rahatrahv tuleb tasuda Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Hannes

Küünarpuu 11.12.2014.a otsuses väärteoasjas nr 2302,14,015335 märgitud

Rahandusministeeriumi arvele EE 891010220034796011 SEB Pangas, arvele EE 932200221023778606 Swedbank pangas, arvele EE 403300333416110002 Danske pangas või arvele EE 701700017001577198 №rdea pangas. Kohustuslik on märkida viitenumber 10220145252460 LS § 227 lg 5 p 1 alusel lisakaristusena võtta E.L-ilt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 2 (kaheks) kuuks. Vastavalt LS § 127 on E.L kohustatud 5 (viie) tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Maanteeametile. Kohtuotsuse ärakiri saata E.L-ile ning Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse menetlusteenistusele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsiooni advokaadist esindaja vahendusel Riigikohtule Harju

Maakohtu kaudu 30 (kolmekümne) päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada kirjalikult Harju Maakohtule 7 (seitsme) päeva jooksul, alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest.

4-15-67

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise korral on kohtuotsuse terviktekst kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav

15 (viieteistkümne) päeva möödumisel alates kassatsiooniteate esitamisest. VAIDLUSTATUD OTSUSE SISU

Kaevatava otsusega karistati E.L Liiklusseaduse ( § 227 lg 2 alusel edaspidi LS) rahatrahviga 70 trahviühikut, summas 280 eurot ning LS § 227 lg 5 p 1 alusel lisakaristusega mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmisega 2 (kaheks) kuuks. Otsusega tehti kindlaks, et E.L juhtis mootorsõidukit kiirusega 122 km/h +/- 8 km km/h. Lubatud suurim kiirus sellel teelõigul on 90 km/h. Seega ületas E.L lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 24 km/h.

Oma sellise tegevusega rikkus E.L LS § 15 lg 1 p 1 /Suurim lubatud sõidukiirus asulavälisel teel on 90 kilomeetrit tunnis/ nõudeid, pannes toime väärteo, milline on kvalifitseeritav LS § 227 lg 2 /Mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis – karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni/ järgi. Kohtuvälise menetleja otsusest nähtub, et menetlusalune isik ei ole vastulauset esitanud. Karistust kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus, karistust raskendavad asjaolud puuduvad.

Kohtuväline menetleja tutvunud väärteoasjas kogutud materjalidega asus seisukohale, et E.L on toime pannud temale inkrimineeritud väärteo, protokoll on koostatud õigesti ning alused väärteomenetluse lõpetamiseks puuduvad. Kiirusemõõteseade oli tehniliselt korras, omas kehtivat taatlust. Kiirust mõõtnud liikluspolitseinik Genes-Deivid Pikani on mõõtmisel järginud kiirusmõõturiga sõidukiiruse mõõtmise mõõtemetoodika nõudeid. Liiklusjärelevalve

kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll on täidetud ja seadme näit fikseeritud vastavalt mõõtemetoodikale.

Väärteo toimepanemine on tõendatud tunnistaja ja menetlusaluse isiku ütluste ning liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokolliga. Kohtuväline menetleja arvestas karistuse määramisel asjaoludega, et menetlusaluse isiku süü on keskmise suurusega. Karistust kergendava asjaoluna arvestas kohtuväline menetleja ütlustes väljendatud kahetsusega. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Karistusregistri andmetel on menetlusalust isikut varasemalt karistatud liiklusseaduse nõuete rikkumise eest rahatrahvi ja

4-15-67

juhtimisõiguse äravõtmisega. Määratud rahatrahv ja lisakaristus on täidetud. Varasemalt määratud karistus ei ole mõjutanud menetlusalust isikut seaduskuulekalt käituma ning ta jätkab väärtegude toimepanemist. Seega peab kohtuväline menetleja vajalikuks kohaldada lisakaristust. Võttes arvesse ülaltoodu ja juhindudes KarS § 56 lõikest 1, määras kohtuväline menetleja E.L 'le karistuseks LS § 227 lg 2 alusel rahatrahvi 70 trahviühiku ulatuses, so 280 eurot ja LS §

227 lg 5 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõigus ära võtmise 2 (kaheks) kuuks. KAEBUSE SISU

05.01.2015.a esitas E.L kaebuse Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri

Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Hannes Küünarpuu 11.12.2014.a otsusele väärteoasjas nr 2302,14,015335 kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks. Kaebuse kohaselt kahtleb kaebaja, kas mõõdeti kaebuse esitaja juhitud sõiduki kiirust. Nimelt oli antud teelõigul järjest mitu autot. Kaebaja soovib tõestust, et auto kiirust mõõdeti just tema autolt. Kaebaja on seisukohal, et kuivõrd pole tõendatud, et kiirust mõõdeti just tema autolt on sellega rikutud seadust.

Samuti soovib kaebaja teada, kas mõõtmine toimus tunnistaja juures. Nimelt kiirust mõõdeti liikuvast autost, see tähendab, et üks politseinikest juhtis autot ega saanud kuidagi kontrollida, millise auto kiirust mõõdeti. Kaebaja E.L palub kohtul tühistada kohtuvälise menetleja otsus ning lõpetada menetlus.

Samuti nähtub kaebusest, et E.L ei soovi kohtuistungist osa võtta ning taotleb asja lahendamist kirjalikus menetluses. Kohtuväline menetleja on omapoolse kirjaliku seisukoha seoses kaebusega esitanud 16.01.2015.a.

Kohtuvälise menetleja kirjalikust vastusest nähtub, et kohtuväline menetleja on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kaebuses maakohtule E.L palub kohtuvälise menetleja otsus tühistada ja menetlus lõpetada. Taotlust põhjendab kaebaja asjaoludega, et ei ole tõendatud, et mõõtetud kiirus pärines tema poolt juhitud sõidukilt ning kuivõrd kiirust mõõdeti liikuvast sõidukist ei saanud politseinik kes autot juhtis kontrollida, millise sõiduki kiirust mõõdeti. Antud teelõigul liikus mitu sõidukit järjest. Menetleja olles tutvunud kaebusega ja väärteoasjas kogutud materjalidega asus seisukohale, et E.L süüline käitumine LS § 15 lg 1 p 1 nõuete rikkumisel on aset leidnud, tema poolt toime pandud ja tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega ning väärtegu on õigesti kvalifitseeritud

4-15-67

LS § 227 lg 2 järgi. Menetlusaluse isiku poolt toimepandud väärtegu on õigusvastane ja KarS § 30 ja § 27 alusel õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. E.L poolt juhitud sõiduki liikumiskiiruse mõõtmisel on järgitud asjaomaste õigusaktide nõudeid, mõõteseade oli taadeldud ning mõõtetulemus jälgitav. Kiirusmõõturi kasutamise protokollilt nähtub, et sõidukiirust mõõdeti statsionaarselt paigaldatud seadmega Stalker DSR 2X DPO 19604 taatlustunnistuse nr TTRSS- 14/00175 (taadeldud 09.09.2014.a). Sõiduki Subaru Legacy reg. nr. XXX sõidukiiruse mõõtmisel kasutati kiirema objekti jälgimise mõõtmise režiimi liikuvast sõidukist. Samuti nähtub liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokollilt, et menetlusaluse isiku poolt juhitud sõiduk lähenes mõõtjale II sõidurajal, millel ta liikus üksinda. Kiirusmõõteseadme Doppler helisignaal oli radarmõõturil ühtlane. Kohtuvälisel menetlejal puudub alus kahelda liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli ja tunnistaja ütluste usaldusväärsuses.

Liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamiseprotokolli usaldusväärsust kinnitavad ka menetlusaluse poolt vahetult pärast rikkumise toime panemist antud ütlused menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollil. Menetlusalune isik on omakäeliselt kirjutanud, et „Kiirustasin tööle ja pikal sirgel, kus nähtavus oli hea ja teisi liiklejaid ei olnud ületasin kogemata kiirust". Mõõteseaduse § 5 lg 1 kohaselt loetakse mõõtetulemuse jälgitavus tõendatuks vaid juhul, kui selle on teinud pädev mõõtja, kasutades taadeldud või kalibreeritud mõõtevahendit ja järgides mõõtemetoodikat. Seda silmas pidades ja võttes arvesse väärteoasjas kogutud tõendites kajastuvaid asjaolusid on mõõtetulemuse jälgitavus Mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes tõendatud.

Väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine kvalifitseeritud õigesti LS § 227 lg 2 järgi. V™S §-st 2 tulenevalt kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. Sama põhimõtet kordab V™S § 31 lg 1 ka tõendamise ja tõendite kogumise osas. KrMS § 62 ja § 63 lg 1 kohaselt on tõendamiseseme asjaolu esinemise või selle puudumise tõendamine võimalik ka tunnistaja, s.o tõendamiseseme asjaolusid teada võiva isiku ütlustega. Samas sätestab KrMS § 66 lg 2, et kriminaalasjas ei või tunnistajana osaleda samas asjas kahtlustatav või süüdistatav isik, samuti uurimisasutuse ametnik, prokurör ega kohtunik, kelle menetluses on kriminaalasi. Viidatud sätetest ei tulene põhimõtet, et kohtuvälise menetleja ametnik ei või olla tõendi allikaks. KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või uurimisasutuse või kohtuvälise menetleja ametnik olla tunnistajaks üksnes tema menetluses olevas asjas. Kohtuvälise menetleja teiste ametnike, kes väärteoasja ei menetle, vaid teostavad näiteks riiklikku järelevalvet, osalemisele väärteomenetluses tunnistajatena KrMS § 66 lg 2 aga piiranguid ei sea (vt nt

4-15-67

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. septembri 2005.a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-69-05, p-d 5-6 ja

22. märtsi 2013. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-28-13, p 6). Kriminaalkolleegium on ka märkinud, et: "Arusaadavalt saab kohtuvälise menetleja ametnik menetluse käigus teavet faktilistest asjaoludest, millel on väärteomenetluses tähtsust. Need asjaolud tuleb menetlusseaduses sätestatud korras tõendina vormistada, võimaldamaks nende kasutamist tõendamisel. KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või aga menetleja neid asjaolusid tõendada asja menetlenud isiku ütlustega, s.t kohtuvälise menetleja ametnik ei või jätta tõendeid kogumata ja anda selle asemel menetluses ütlusi." (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. aprilli 2005. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-29-05, RT III 2005, 16, 163, p 7). Seega on kohtupraktikas asutud seisukohale, et KrMS § 66 lg 2 piirab kohtuvälise menetleja selle ametniku osalemist väärteomenetluses tunnistajana, kes menetles sama väärteoasja. LS § 15 lg-s 1 p 1 sätestatu kohaselt on suurim lubatud sõidukiirus asulavälisel teel 90 kilomeetrit tunnis. Vastavalt LS § 227 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21-40 kilomeetri tunnis rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 6 kuuni ning sama paragrahvi lõike 5 p 1 kohaselt võib kohaldada ka lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 1 kuust kuni 3 kuuni. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistamise mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Väärteoasjas kogutud materjalidest nähtuvalt saab teha järelduse, et isiku süü mootorsõiduki juhtimisel lubatud suurimat sõidukiirust ületades on keskmine.

Kohtuväline menetleja on seisukohal, et õige ja kohtupraktikaga kooskõlas on, et ka varem väärtegusid toimepannud isik võib oma järjekordset süütegu siiralt kahetseda, ent seejuures tuleb menetlejal iga sellise kahetsusavalduse siirust hinnata. Menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis on E.L märkinud, et „Kahetsen kiiruseületamist". Väärteootsusel on menetleja märkinud karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamliku kahetsuse. Seega on kohtuväline menetleja, hinnanud menetlusaluse isiku poolt avaldatud kahetsuse siirust ja asunud seisukohale, et kahetsus on tõsiselt võetav ning siirana käsitletav.

Kohtuväline menetleja on lähtunud lisaks süü suuruse arvestamisega karistuse määramisel ka õiguskorra kaitsmise huvidest, mille alla kahtlemata kuulub ka liikluskord. Menetlusalusele isikule

4-15-67

inkrimineeritud väärteo puhul on tegemist massiliselt toimepandava liiklusalase väärteoliigiga. Kuivõrd liiklusseaduses on karistusraamid laia vahemikuga arvestades alam ja ülemmäära, tuleb karistuse määramisel lähtuda erinevate liiklusalaste rikkumiste taunitavusest ning rikkumise võimalikest tagajärgedest. Liiklusõnnetuste arvu seostatakse suures osas lubatud suurima sõidukiiruse ületamisega. Nii nimetatuna võib see tunduda paljasõnaline, kuid seda väidet toetab statistika, mille põhjal on koostatud ka Eesti rahvuslik liiklusohutusprogramm. Seega on menetlusaluse isiku poolt toime pandud tegu, mida riik taunib. Seda ilmestavad ka sagedased meediakajastused.

Riigikohtu üldkogu on lahendis nr 3-4-1-2-05 asunud seisukohale, et karistus kujutab endast õiguserikkumise ja selle toimepannud isiku riiklikku hukkamõistu, mis avaldub isiku õiguste ja vabaduste kitsendamises. Karistuse raskuse määravad süü ulatus ning erija üldpreventiivsed vajadused. Teisisõnu peab karistus vastama toimepandud teo ebaõigusele, mõjutama isikut edaspidi rikkumistest hoiduma ning kaitsma õiguskorda. Siinkohal on üldkogu pidanud vajalikuks rõhutada, et õigusrikkumisele vastava karistuse määramisel on seadusandjal suur

otsustamisvabadus. Karistusmäärad põhinevad ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille väljendamiseks on pädev just seadusandlik võim. Samuti on seadusandjal võimalik kujundada riigi karistuspoliitikat ja mõjutada õigusvastast käitumist. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et liikluskasvatuse eesmärk on kujundada üksteisega arvestavaid liiklejaid, kellel on ohutu liiklemise harjumused ja kes tajuvad liikluskeskkonda ning hoiduvad käitumast teisi liiklejaid ohustavalt ja liiklust takistavalt. Iga õigusvastase teo toimepanemine ohustab üldist turvalisust. Üldohtlike süütegude kaitsvaks õigushüveks on eelkõige inimese elu. Üheks vahendiks selle eesmärgi täitmisel on rikkujate mõjutamine läbi selliste karistuste määramiste, mis mõjutavad nende elukorraldust ja suunavad neid edaspidi rikkumisi mitte toime panema. Menetlusalusele isikule inkrimineeritud väärtegu ei olnud juhuslikku laadi vaid tahtlikult toime pandud. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et isiku selline käitumine näitab ilmselgelt tema ükskõikset suhtumist talle lasuvatesse kohustustesse. Kuna menetlusaluse isiku poolt toime pandud rikkumine on vaadeldav ohtliku väärteona, siis isiku ükskõiksus ei piirdu ainult tema enda ja tema lähedastega vaid selle ükskõiksusega on hõlmatud ka teiste kaasliiklejate elu, tervis ja vara. Nende eesmärkide näol on tegemist väga kaalukate põhiseaduslike huvidega. Kohtuväline menetleja palub jätta kaebus rahuldamata. KOHTU SEISUKOHT

4-15-67

Kohus leiab, et E.L 05.01.2015.a kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri

Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Hannes Küünarpuu 11.12.2014.a otsusele väärteoasjas nr 2302,14,015335 kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks tuleb jätta rahuldamata järgnevatel põhjustel.

V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused. V™S § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 9) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §s

87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile.

Väärteotoimikust nähtub väärteoprotokoll, mille kohaselt juhtis E.L mootorsõidukit kiirusega 122 km/h +/- 8 km/h. Suurim lubatud sõidukiirus selle teelõigus on 90 km/h. Seega ületas E.L lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 24 km/h. Selline tegevus rikkus LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid ning tegevus kvalifitseeriti LS § 227 lg 2 rikkumisena. Liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist nähtub, et 19.11.2014.a kell 09:54

Harju maakonnas, Lagedi-Aruküla-Peningi 6.km suunaga Lagedi poole on suurim lubatud sõidukiirus 90 km/h, sõiduk Subaru Legacy, registrimärgiga 045BHJ, mida juhtis E.L, sõitis aga kiirusega 122 km/h. Kiirust mõõdeti Stalker DSR 2X nr DP019604. Mõõtevahendi taatlustunnistuse nr TTRSS-14/00175 (taatlus kehtiv kuni 09.09.2015.a) tõendab, et mõõteseade on taadeldud. Seadet on testitud 19.11.2014.a kella 08:00 ajal ja seade oli töökorras. Seega E.L poolt juhitud mootorsõiduki Subaru Legacy, registrimärgiga XXXkiiruse näit on õige ning E.L ületas sõidukiirust mitte vähem kui 24 km/h. Tunnistaja Genes-Deivid Pikani poolt antud ütlused kattuvad kiirusemõõturi kasutamise protokollis märgituga. Samuti nähtub kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist, et kaebuse esitaja auto liikus teisel sõidurajal, lähenes ning liikus üksinda. Sõidukiiruse mõõtmiseks valiti mõõtmine vastutuleva objekti kiiruse

4-15-67

mõõtmine liikuvast sõidukist ning kiirema objekti jälgimine. Mõõtja asetses esimesel sõidurajal ning liikus kiirusega 86 km/h. Mõõtmine toimus asulasisesel teel, nähtavus oli hea, ilmastik oli sademeteta ning väljas oli valgeaeg. Seadme helisignaal (Doppler helisignaal) oli radarmõõturil ühtlane. Seega olid kohtu hinnangul täidetud kõik nõudmised korraliku mõõtetulemuse saamiseks ning eksimise võimalust ei olnud. Mõõtmiste usaldusväärsus tuleneb mõõteseaduse § 5 lg 1. Vastavalt MõõteS § (edaspidi MõõteS)

5 lg 1 on mõõtetulemuste jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või, mis on jälgitavalt kalibreeritud, või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Kui mõõtevahend on kantud

MõõteS § 7 lõike 3 alusel kehtestatud metroloogilise kontrolli nimistusse ning nõuded mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele tulenevad eriseadusest, piisab mõõtetulemuste jälgitavuse tõendamiseks taatluskohustuse läbinud mõõtevahendi kasutamisest. Kuivõrd mõõtevahendil oli 19.11.2014.a kehtiv taatlustunnistus, mõõtja oli pädev ning mõõtmise ajal järgiti mõõtemetoodika nõudeid on mõõtetulemus jälgitav ja usaldusväärne. MõõteS § 5 lg 2 p 2 kohaselt on jälgitavad mõõtetulemused väärteoasjas karistuse määramise aluseks. Vabariigi Valitsuse 16.06.2011.a määruse nr 78 „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“ § 9 lg 3 p 2 kohaselt ei tohi mõõtesignaali sihtmärgi alas olla teisi sõidukeid. Sama määruse § 1 lg 2 kohaselt on lasermõõtur kiirusmõõtur, mille mõõtemeetodi aluseks on valguskiirega liikuva valgusimpulsi aja mõõtmine mõõtevahendist mõõteobjektini ja tagasi, kusjuures mõõteobjekti kiirus arvutatakse kahe valgusimpulsi aja erinevuse alusel. Kiirusemõõteseade Stalker DSR 2X nr DP019604 on laser tüüpi seade, mis fikseerib konkreetselt ainult just selle sõiduki kiiruse millele on seadme optiline lasersihik suunatud ja seega on välistatud eksimise võimalus. Juhul, kui sihtmärgi alas oleks olnud teisi sõidukeid kuvanuks kiirusmõõteseade veateate E03 (ebastabiilne sihtimine). Mitme sõiduki olemasolul sihtmärgi alas ei ole seade võimeline määratlema objekti kaugust ning selle muutumist, kuna seadmesse jõuavad tagasi impulsid erinevatelt kaugustelt ning signaal ei ole stabiilne ja seetõttu kuvab seade veateate. Väärteoasjas kogutud materjalidega on välistatud, et kiirusmõõteseadmel fikseeritud kiirus 122 km/h võis kuuluda mõnele teisele sõidukile. Seega on E.L poolt juhitud mootorsõiduki Subaru Legacy, registrimärgiga XXX kiiruse näit õige ning E.L ületas sõidukiirust mitte vähem kui 24 km/h. Kohus on seisukohal, et E.L poolt toimepandud väärtegu on tuvastamist leidnud ning tema tegu vastab LS § 227 lg 2 sätestatud väärteo objektiivsetele tunnustele /Mootorsõidukijuhi poolt

4-15-67

lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21-40 kilomeetrit tunnis – karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni/. Menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollist nähtub, et E.L kiirustas tööle ja pikal sirgel kus nähtavus oli hea ja teisi liiklejaid ei olnud kogemata ületas kiirust. Samuti nähtub, et isik oli tööle hiljaks jäämas, kuna hoidis kodus last. E.L kahetseb kiiruse ületamist.

Tunnistaja Genes-Deivid Pikani ütlustest nähtub, et olles 19.11.2014.a tööl teostas ta liiklusjärelvalvet Lagedi-Aruküla-Peningi 6.km, kui tunnistajale vastu suunaga Lagedi mõõtis sõiduki Subaru Legacy, registrimärgiga XXXliikumiskiiruseks 122 km/h +/- 8 km/h. Suurim lubatud sõidukiirus teelõigul 90 km/h. Sõiduk peatatud, juhiks oli E.L. Isik tutvunud radari näiduga ning rikkumisega nõus, isik ütles, et kiirustas koosolekule. Väärteootsus nr 2302,14,015335, millest nähtub, et E.L juhtis mootorsõidukit kiirusega

122 km/h +/- 8 km km/h. Lubatud suurim kiirus sellel teelõigul on 90 km/h. Seega ületas E.L lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 24 km/h. Mõõtevahendi taatlustunnistus nr TTRSS-14/00175, millest nähtub, et kiirusmõõtur Stalker DSR

2X DP019604 on taadeldud ning vastab MKM 12.12.2006.a määruse nr 104 lisa 2 p 8.2. Kiirusmõõtur vastab nõuetele. Taatlemis kuupäevaks on märgitud 09.09.2014.a. Karistusregistri väljavõtte, mille kohaselt on E.L hetkel üks kehtiv karistus. E.L pani toime väärteo, mis kvalifitseeriti LS § 227 lg 3 järgi, st ta ületas suurimat lubatud sõidukiirust 41-60 km/t. Isikule määrati karistuseks rahatrahv, mis tal on täidetud. Samuti võeti isikul selle rikkumise eest ära juhtimisõigus 3 (kolmeks) kuuks. Arhiveeritud väärteokaristustest nähtub, et isikut on karistatud ka juhtimisõiguse äravõtmisega kiiruse ületamise eest. Kohus leiab, et E.L pani teo toime tahtlusega, sest ta ületas teadlikult suurimat lubatud sõidukiirust, teades, et ta on tööle hiljaks jäämas. Seega kohtu hinnangul pani E.L antud väärteo toime tahtlikult. Kohus on seisukohal, et õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei esine ning kohtuväline menetleja ei ole rikkunud väärteomenetluse õigust. Kohus märgib, et määratud karistus on kooskõlas karistuse kohaldamise alustega.

Karistuse mõistmisel arvestatakse süüdlase isikut, süü suurust, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalusega mõjutada isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

4-15-67

Karistusseadustiku §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb sellise hinnangu andmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks Samas peab kohus vajalikuks selgitada teatuid asjaolusid. Esiteks E.L on väitnud, et antud teelõigul olid järjest mitu autot, on paljasõnaline.

Väärteotoimiku materjalidele tuginedes leiab kohus, et selline väide ei ole kohtulikul uurimisel leidnud tõendamist. Samuti märgib kohus, et menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis, mis on teostatud vahetult peale kiiruse ületamiselt tabamist, on isik nentinud „et teisi liiklejaid ei olnud“. Antud väide kattub ka liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokolliga, kust nähtub, et E.L mootorsõiduk liikus üksinda. Riigikohus on 09.06.2006.a kohtuotsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-40-06 asunud seisukohale, et kui menetlusalune isik asub ennast aktiivselt kaitsma, tähendab see ühtlasi tema kohustust teha enda kaitseks väidetu kontrollitavaks, mitte piirduda üldsõnalise mittekontrollitava väitega.

Kuivõrd isik on esitanud sellise väite, millest võib välja lugeda, et tegelik kiiruse ületaja oli hoopis keegi kolmas, peab ta võimaldama kohtul sellist väidet ka kontrollida. Antud juhul seda tehtud ei ole. Seega kohus leiab, et E.L on esitanud sellise väite lootuses kohust eksitada ning saada see läbi soodsam tulemus kaebemenetluses. Mis puudutab väidet, et kas mõõdeti just kaebaja auto kiirust, antud asjaolu on nii kohus kui ka kohtuväline menetleja väga põhjalikult analüüsinud ja leidnud, et tõesti mõõdeti E.L mootorsõiduki kiirust ning seega ületas isiku poolt juhitud mootorsõiduk suurimat lubatud kiirust mitte vähem kui 24 km/h.

Jällegi kaebaja soovib teada, kas kiirust mõõdeti just tema autolt. Kohus selgitab, et antud asjaolu suhtes ei ole kohtul kahtlust. Lisaks on E.L poolt suurima lubatud sõidukiiruse ületamine leidnud tõendamist nii tunnistaja Genis-Deivid Pikani ütlustega, millest nähtub, et E.L oli nõus rikkumisega ning väitis, et kiirustab koosolekule. Samuti menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollist nähtub, et isik oli tööle hiljaks jäämas ning pikal sirgel kus nähtavus oli hea ja teisi liiklejaid ei olnud, ületas ta kogemata kiirust. Kuivõrd antud ütlused on omavahel kooskõlas ei ole kohtul põhjust kahelda, et tunnistaja ja menetlusaluse isiku ütluste usaldusväärsuses.

Kohus leiab, et kuivõrd menetlusalune isik on kohtusse kaebuse esitamisega oma ütluseid muutnud, siis on ta otsustanud eitada oma süüd ning lootnud seeläbi saavutada kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist.

4-15-67

Kuivõrd kohtu hinnangul on leidnud tõendamist, et kaebaja E.L tõepoolest ületas suurimat lubatud sõidukiirust, siis pole isikule karistuse määramisega rikutud ühtegi seadust. Mis puudutab väidet, kas kiiruse mõõtmine toimus tunnistaja juures nõustub kohus kohtuvälise menetleja seisukohaga. Väärteotoimiku materjalidest nähtub, et Genis-Deivid Pikani teostas riikliku järelevalvet, st tema mõõtis kiirust ning väärteoprotokolli koostas Jaanika Kulešas. Kohus viitab Riigikohtu 04.04.2013.a kohtuotsuses nr 3-1-1-36-13 väljendatud seisukohale, mille kohaselt KrMS § 66 lg 2 sätestab, et kriminaalasjas ei või tunnistajana osaleda samas asjas kahtlustatav või süüdistatav isik, samuti uurimisasutuse ametnik, prokurör ega kohtunik, kelle menetluses on kriminaalasi. Viidatud sätetest aga ei tulene põhimõtet, et kohtuvälise menetleja ametnik ei või olla tõendi allikaks. KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või uurimisasutuse või kohtuvälise menetleja ametnik olla tunnistajaks üksnes tema menetluses olevas asjas. Kohtuvälise menetleja teiste ametnike, kes väärteoasja ei menetle, vaid teostavad näiteks , riiklikku järelevalvet

osalemisele väärteomenetluses tunnistajatena KrMS § 66 lg 2 aga piiranguid ei sea. Sama seisukohta on väljendanud Riigikohus ka varasemates lahendites (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 09.09.2005.a kohtuotsuse nr 3-1-1-69-05, p 6 ning Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22.03.2013.a kohtuotsuses nr 3-1-1-28-13, p 6). Seega on väärteotoimikus olevad materjalid koostatud vastavalt kehtivatele õigusnormidele, tunnistajana on õigesti ülekuulatud Genis-Deivid Pikani ja väärteoprotokolli koostajaks on vastavalt seadusele Jaanika Kulešas. Seega on kaebaja väide paljasõnaline ja asjakohatu.

Kohtul puudub alus kahelda liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis ja tunnistaja ütluste usaldusväärsuses.

E.L-ile määrati karistuseks Liiklusseaduse § 227 lg 2 alusel rahatrahv 70 trahviühiku ulatuses, so 280 eurot ja LS § 227 lg 5 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõigus ära võtmise 2 (kaheks) kuuks. Kohtuväline menetleja arvestas karistuse määramisel, et isikut on varasemalt karistatud samalaadse väärteo toimepanemise eest, millede eest määratud karistus ei ole suutnud teda mõjutada seaduskuulekalt käituma. Isiku korduv liiklusreeglite rikkumine näitab tema ükskõikset, üleolevat suhtumist liiklusreeglitesse, liiklusseadusesse ja võimaliku saabuvasse tagajärge. Kohus märgib, et E.L on varasemalt karistatud samaliigilise süüteo toimepanemise eest. Nimelt on tal üks kehtiva karistus, mis on seotud liiklusseadusega. Antud karistus mõisteti talle

18.11.2013.a LS § 227 lg 3 alusel, st tema kiirus ületas lubatud suurimat sõidukiirust 41-60 kilomeetrit tunnis. Antud väärteo eest mõisteti isikule karistuseks rahatrahv ning juhtimisõiguse

4-15-67

ära võtmine. Isik kaebas otsuse kohtusse edasi ning seal jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsus jõustus 26.04.2014.a ning isik tasus mõistetud rahatrahvi alles 06.08.2014.a. Käesoleva väärteo pani isik toime 19.11.2014.a, seega ainult mõni kuu peale eelmise kohtuotsusega mõistetud rahatrahvi tasumist ja juhilubade tagasisaamist. Isik ei ole ilmselgelt teinud vastavad järeldusei eelmisest karistusest ning on jätkanud väärtegude toimepanemist. Kohus leiab, et E.L suhtub LS’is kehtestatud reeglitesse üleolevalt.

Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et kohtuvälise menetleja otsuses on kergendavate asjaoludega arvestatud, seega kohtus isiku poolt näidatud karistus ei näita isiku süüd kergemas vormis ega anna alust kergema karistuse mõistmiseks. LS § 227 lg 2 sanktsioon annab võimaluse isikut rikkumise eest karistada rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Kuivõrd arvestati kergendava asjaoluga, siis määrati LS § 227 lg 2 alusel rahatrahv 70 trahviühiku ulatuses, so 280 eurot ja LS § 227 lg 5 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõigus ära võtmise 2 (kaheks) kuuks. Kohus märgib, et lubatud sõidukiiruse ületamine ohustab nii kaasliiklejate kui ka rikkuja enese elu, tervist ja vara. Liikluskorraldust ja lubatud sõidukiirust on reguleeritud selliselt, et ohu saabumist oleks võimalik vältida või muuta selle tekkimise võimalus minimaalseks. Ohu vältimine on võimalik vaid siis, kui liiklejad järgivad liiklusreegleid ning käituvad sellele vastavalt. Liiga kiire sõit on joobes juhtimise kõrval üks peamisi liiklusõnnetusi põhjustavaid faktoreid. Mida kiiremini auto liigub, seda vähem on juhil võimalusi ja aega üldse midagi enda või teiste kaitseks ette võtta. Kiirus mõjutab õnnetuste tagajärjel tekkinud vigastuste raskusastet ning suurtel kiirustel liiklusõnnetustesse sattudes ei pruugi turvapadjad, -vöö ja kõikvõimalikud muud turvameetmed autos meid piisavalt kaitsta. Kohus selgitab, et ootamatu ohu puhul on inimese reageerimiskiirus hetkel, kui ta ohtu märkab, umbes 1 sekund. Mida suurem kiirus, seda pikema maa sõidab auto enne, kui juht üldse pidurile vajutab. Suurema kiirusega on pidurdusmaa pikem. Üldteada olevaks asja oluks on 50 km/h sõitva mootorsõiduki reageerimismaa on 15 meetrit, pidurdusmaa 25 m ja peatumisteekond 40 meetrit.

Kui mootorsõiduk liigub 122 km/h, siis on reageerimismaa on 36,599 meetrit, pidurdusmaa 148,839 m ja peatumisteekond 185,4399 meetrit. Kõik näitajad on suurenenud poole võrra. Seega kui kaebajale oleks tema valitud sõidukiirusel ette sattunud ootamatu takistus teise liikleja näol

(arvestades, et tegemist oli pimeda ajaga), siis ei oleks ta olnud võimeline piisavalt kiiresti reageerima, et vältida liiklusõnnetuse tekkimist. Arvestades veel asjaoluga, et novembris valitsesid Eestis külmemad ilmastikuolud ning kohati olid teed kaetud musta jääga ning E.L liikus

4-15-67

sellise kiirusega asulasisesel teel, ei oleks ta kohtu hinnangul kindlasti saanud enda poolt valitud kiirusel piisavalt kiiresti pidama.

Kohus selgitab, et kui isik peab normaalseks olukorda, et ta liikluses osaledes ei pea järgima sõiduki sõidukiirust on ta liikluses ohtlik, kuivõrd ta ei taju temast enesest tulenevat ohtu ja selline isik tuleb juhtimiselt kõrvaldada. Kohus selgitab, et riik peab andma selge signaali sellele, et liiklusrikkumiste, sealhulgas mootorsõidukile lubatud suurima sõidukiiruse olulise ületamise näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega. Seega pidi E.L tegema kõik endast sõltuva ning järgima LS nõudeid, et mootorsõiduki juhtimisõigus säilitada. Seega ei ole kaebuse esitaja poolt kohtuistungil antud ütlused piisavaks aluseks tühistada õige ja õiglane otsus. Kohus on seisukohal, et õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei esine ning kohtuvälise menetleja ei ole rikkunud väärteomenetluse sätteid. Kohus märgib, et määratud karistus on kooskõlas karistuse kohaldamise alustega.

Karistuse mõistmisel arvestatakse süüdlase isikut, süü suurust, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalusega mõjutada isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Karistusseadustiku §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb sellise hinnangu andmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks.

Kohus on seisukohal, et E.L-ile mõistetud karistuse näol ei ole tegemist ebaproportsionaalse karistusega, õiguserikkumise iseloomu arvestades.

Käesolevas väärteoasjas ei ole kohus tuvastanud E.L käitumises süüd välistavaid asjaolusid. Karistuse mõistmisel arvestatakse KarS § 56 alusel isiku süüd, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistust raskendavad ja kergendavad asjaolud isiku käitumises puuduvad (kuigi kohtuväline menetleja on kergendava asjaoluga arvestanud). Isik on süüvõimeline ning süüd välistavad asjaolud puuduvad. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus vastab isiku poolt toimepandud teo raskusele ja karistuse tühistamiseks puudub alus.

4-15-67

Kohus juhindus V™S § 132 p 1, § 109, § 110, § 111, § 120.

Violetta Kõvask Kohtunik /Digitaalselt allkirjastatud/