4-14-8891/14 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

12. veebruar 2015, Tartu ( ) kirjalik menetlus Väärteoasja number 4-14-8891 Kohtukoosseis Paavo Randma, Mati Kartau, Tiit Lõhmus Väärteoasi A.D väärteoasi liiklusseaduse § 201 lg 2 ja § 203 järgi Apelleeritud kohtuotsus

Tartu Maakohtu (Viljandi kohtumaja) 9. detsembri 2014 otsus Apellatsiooni esitaja A.D kaitsja advokaat Birgit Sisask Menetlusalune isik

A.D , isikukood: XXX; elukoht: XXXX.

RESOLUTSIOON

1. Maakohtu otsus jätta muutmata

2. Apellatsioon jätta rahuldamata.

3. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt

Advokaadibüroo Valge&Uiga kaudu 144 eurot advokaat Birgit Sisaskile tema poolt apellatsioonimenetluses A.D-le riigi õigusabi osutamise eest.

4. Menetluskulu kaitsja tasu summas 124 eurot jätta riigi kanda.

5. A.D-lt mõista välja menetluskulu kaitsja tasu advokaat Birgit Sisaski poolt osutatud õigusabi eest 20 eurot riigituludesse.

6. A.D tasuda väljamõistetud summa Maksuja Tolliameti arveldusarvele SEB a/a EE351010052031000004, Danske Bank AS Eesti filiaal a/a

EE873300333499990003, №rdea Bank Finland PLC Eesti filiaal a/a

EE401700017002872300 või Swedbank a/a EE502200221014193355.

Maksekorraldusse märkida viitenumber 99915700010195 ja selgitus: „A.D , 4-14-8891, menetluskulud.“ Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva määruse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viljandi Maakohtu 09.12.2014 otsusega tunnistati A.D süüdi LS § 201 lg 2 ja § 203 järgi ning talle mõisteti KarS § 63 lg 1 kohaselt LS § 201 lg 2 alusel karistuseks 5 päeva aresti. KarS § 69 rakendades asendati A.D-le mõistetud arest üldkasuliku tööga

10 tunni ulatuses ja selle tegemise tähtajaks määrati 31.01.2015.

1.1 Maakohus arutas väärteoprotokolli kohaselt A.D-le ette heidetavat tegu selles, et tema 04.10.2014 kell 21.16 Viljandi linnas Looga tn 14 juures juhtis mootorsõidukit juhtimisõiguseta, olles eelnevalt juhtimiselt kõrvaldatud. Mootorsõidukiks oli mopeed, mis oli registreerimata. Sellega A.D rikkus LS § 90 lg 1 p 3 ja § 76 lg 1 nõudeid ning pani toime LS § 201 lg 2 ja § 203 järgi kvalifitseeritavad väärteod.

1.2 Maakohus asus seisukohale, et LS § 201 lg 2 ja § 203 järgi kvalifitseeritavate väärtegude toimepanemine A.D poolt on leidnud tõendamist. Kohtuotsuse motiivid olid kokkuvõtlikult alljärgmised.

1.2.1 Maakohus leidis, et tõenditeks, mis kinnitavad A.D poolt registreerimata mootorsõiduki, s.o mopeedi, juhtimist ilma juhtimisõiguseta, on väärteoprotokoll, isiku juhtimiselt kõrvaldamise otsus ja menetlusaluse isiku enda ütlused, milles ta tunnistab oma süüd. A.D võttis nii väärteoprotokolli koostamisel kui maakohtu istungil omaks, et juhtis mopeedi ilma juhtimisõiguseta ja mopeed oli registreerimata. Asjaolu, et A.D oli mootorsõiduki juhtimiselt juhtimisõiguseta isikuna kõrvaldatud ka varem, tõendavad aga nii tema enda ütlused kui Tartu Maakohtu 13.06.2014 otsus väärteoasjas nr 4-14-3080, millega isikut on LS § 201 lg 2 järgi karistatud 2 päeva pikkuse arestiga. Kohus tutvus nii mainitud kohtuotsuse kui tolles väärteoasjas koostatud A.D sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusega.

1.2.2 Järgmiseks, vastuseks menetlusaluse isiku kaitsja vastavale väitele, asus maakohus seisukohale, et A.D juhitud mopeed on mootorsõiduk liiklusseaduse mõttes.

Väärteoprotokollis ja isiku sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuses on sedastatud mootorsõiduki kategooriana mopeed L1e kui kaherattaga mootorsõiduk, mille valmistajakiirus ei ületa 45 km/h ja mille sisepõlemismootori töömaht ei ületa 50 cm3 või mille elektrimootori suurim püsi-nimivõimsus ei ületa 4 kW. Sõiduki sedastamise usaldusväärsust mobeedina kinnitab samuti tehasetähise fikseerimine. Lisaks arvestas kohus, et mootorsõidukina mopeedi juhtimist kinnitas A.D ka ise. Kaitsja vastupidine väide on käsitletav paljasõnalisena.

2. Maakohtu otsuse vaidlustas A.D kaitsja advokaat B. Sisask, taotledes kohtuotsuse tühistamist täies ulatuses ja väärteoasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist. Menetluskulud palub kaitsja jätta riigi kanda. Apellandi väited on järgmised.

2.1 Apellandi hinnangul ei ole kinnitust leidnud A.D juhtimisõiguse puudumine ning maakohus on selle asjaolu tõendatuks lugemisel ekslikult tuginenud menetlusaluse isiku ütlustele ja 04.10.2014 juhtimiselt kõrvaldamise otsusele. Isiku enda ütlused on käsitletavad süü tunnistamisena, millele kohtuotsuses ei saa tugineda ilma neid kontrollimata. Samuti on Riigikohus lahendis nr 3-1-1-85-09 leidnud, et menetlusaluse isiku möönduse alusel väärteo toimepanemise kohta ei saa maakohus jätta isikule tehtud süüteoetteheidet faktiliselt ja õiguslikult kontrollimata. Käesoleva väärteoasja kohtulikul arutamisel ei ole uuritud ühtki menetlusaluse isiku ütlusi kinnitavat tõendit. 04.10.2014 juhtimiselt kõrvaldamise otsuses ei sisaldu muud, kui ainult kohtuvälise menetleja konstateering juhtimisõiguse puudumise kohta.

Juhtimisõiguse tuvastamiseks tulnuks teha päring vastavasse riiklikku registrisse ning selle päringu tulemus V™S § 31 5 nõuete kohaselt fikseerida.

2.2 Teiseks ei ole apellandi hinnangul tõendatud A.D eelnev mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldamine LS § 201 lg 2 kohaldamise eeldusena. Sobivaks tõendiks ei ole Tartu Maakohtu 13.06.2014 otsus. Seda põhjusel, et varasemas süüteoasjas tehtud kohtuotsus ei ole teises süüteoasjas tõendiks selle otsusega tuvastatud faktiliste asjaolude kohta, kuna tegemist ei ole iseseisva teadmise allikaga, vaid kohtu hinnanguga selles süüteoasjas kogutud tõenditele; subjektiivne hinnang, ka kohtu oma, ei saa olla tõendiks faktilise asjaolu kohta (vt ka RKKK 3-1-1-96-11). Samuti ei ole Tartu Maakohtu 13.06.2014 viidatud otsust kohtulikul arutamisel uuritud. Väärteomenetluse seadustik ei anna maakohtule väärteoasja arutamisel õigust ise tõendeid koguda. Tulenevalt V™S §-st 2 ja KrMS § 15 lg-st 2 saab maakohtu lahend tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. V™S § 87 kohaselt arutatakse väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Käesolevas asjas olevas väärteoprotokollis, mis on sisuliselt süüdistusaktiks, ei ole Tartu Maakohtu 13.06.2014 otsust tõendina nimetatud.

2.3 Kaitsja hinnangul ei ole tõendatud ka koosseisupärase mootorsõiduki olemasolu LS § 201 lg 2, § 203 tähenduses. Väärteoprotokollis on A.D juhitud sõidukit nimetatud nii mootorsõidukiks kui mopeediks. Kohtuväline menetleja on väärteoprotokollis fikseerinud ka sõiduki kategooria, ent sellisel märkel ei saa olla sisulist tähendust, kuna see pole kontrollitav. Samuti ei saa ainult kategooriamärke alusel teha järeldusi koosseisupärase mootorsõiduki olemasolu kohta või lugeda mootorsõiduki olemasolu tõendatuks pelgalt kohtuvälise menetleja vastava sedastusega väärteoprotokollis või juhtimiselt kõrvaldamise otsuses. Mootorsõiduki olemasolu ei saa jaatada väärteoprotokolli märgitud tehasetähise järgi, kuna tehasetähis või ka VIN-kood on oma definitsiooni järgi sõidukit, mitte mootorsõidukit eristav märge. Väärteoprotokolli märgitud sõiduki kategooriat LS § 93 ette ei näegi. Kuna väärteoasjas ei ole tuvastatud mootorsõiduki olemasolu liiklusseaduse mõttes, ei ole võimalik hinnata ka sõiduki registreerimiskohustust LS § 203 järgi.

2.4 Samuti puudub kaitsja hinnangul maakohtu otsuses põhjendus LS § 203 koosseisu sedastamisele A.D käitumises. Väärteoasja kohtulikul arutamisel ei uuritud ühtki tõendit, millest saaks teha järelduse sõiduki registreerimiskohustuse olemasolu kohta. Samaselt isiku juhtimisõiguse tõendamisega tulnuks sõiduki registreeringu kohta teha päring vastavasse riiklikku registrisse ning selle päringu tulemus vähemalt V™S § 31 5 nõuete kohaselt fikseerida. Eeltoodust tulenevalt leiab apellant, et maakohtu otsuses puudub põhjendus LS

§-s 203 sätestatud rikkumise toimepanemise tuvastamise osas, mistõttu tuleb antud asjaolu lugeda menetlusõiguse oluliseks rikkumiseks V™S § 150 lg 1 p 7 järgi.

3. Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku 26.01.2015 määrusega määrati väärteoasi läbivaatamisele kirjalikus menetluses ja menetlusosalistele anti võimalus esitada seisukohti apellatsiooni osas, samuti muid taotlusi ja taandusi kuni 05.02.2015. Määratud tähtajaks apellatsioonikohtule seisukohti ei esitatud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

4. Ringkonnakohus, tutvunud A.D kaitsja apellatsiooni, vaidlustatud kohtuotsuse ja väärteoasja materjalidega, on seisukohal, et Tartu Maakohtu 09.12.2014 otsus A.D süüditunnistamises LS § 201 lg 2 ja § 203 järgi on seaduslik ning põhjendatud ja selle tühistamiseks või väärteoasja esimesse kohtuastmesse tagasi saatmiseks puudub alus.

Apellatsioon jääb täielikult tagajärjetuks. Oma seisukohta põhjendab apellatsioonikohus järgmiselt.

5. Hinnates apellatsiooni väiteid selgub, et kaitsja on samad argumendid esitanud juba maakohtu istungil ning vaidlustatud kohtuotsuses on kohus neile ka vastanud. Kuivõrd apellatsioonikohus jätab käesolevalt esimese kohtuastme otsuse muutmata, ei pea kolleegium juhindudes V™S § 153 lg 4 p-st 1 vajalikuks maakohtu otsuse põhiosa kõiki asjaolusid korrata ja vastab üksnes apellatsioonis esitatud kaitseväidetele.

6. Kaitsja leiab kõigepealt, et maakohus ei ole piisavalt tõendanud A.D juhtimisõiguse puudumist ja tema varasemalt juhtimiselt kõrvaldamist. Ringkonnakohus on seisukohal, et menetlusalusel isikul juhtimisõiguse puudumise on maakohus õigesti tuvastanud isiku enda ütluste, samuti aga väärteoprotokolli ja tema juhtimiselt kõrvaldamise otsusega.

Viimase kahe puhul on tegemist menetlusdokumentidega, mis on asjas tõenditeks.

Kriminaalkolleegiumil puudub alus kahelda nimetatud dokumentide sisus. A.D juhtimiselt kõrvaldamise otsuses on selgesõnaliselt märgitud, et temal juhtimisõiguse puudumine tuvastati liiklusjärelvalve käigus teostatud kontrollimise tagajärjel. Vastav märge andmete kontrollimise kohta sisaldub ka väärteoprotokollis. Teiseks on mootorsõiduki juhtimisõiguse puudumist tunnistanud menetlusalune isik ise nii väärteoprotokolli koostamisel kui maakohtu istungil. Tegemist on usaldusväärse tõendikogumiga ning maakohtu seisukohta

A.D 04.10.2014 mootorsõiduki juhtimisõiguse puudumisest tuleb lugeda põhjendatuks.

6.1 Teiseks ei saa ringkonnakohtu hinnangul maakohtule etteheiteid teha ka viisis, kuidas kohus tuvastas asjaolu, et A.D on juhtimisõiguse puudumisel mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldanud ka varem. Siinkohal on kohus esmalt asjakohaselt toetunud menetlusaluse isiku enda ütlustele, et kuigi tal juhtimisõigus puudub, on ta sõidukeid juhtinud varemgi. Samuti ei näe kriminaalkolleegium viga ka osundamisel Tartu Maakohtu 13.06.2014 otsusele. Otsusest selgub, et A.D on süüdi tunnistatud LS § 201 lg 1 järgi ja teda karistati 2 päeva pikkuse arestiga. Ringkonnakohus ei pea asjakohaseks kaitsja viidet

Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-96-11, kuivõrd seal käsitleti hoopis teistsugust olukorda.

Tegelikkuses nähtub Riigikohtu sellest lahendist muuhulgas aga, et Riigikohtu praktika kohaselt ei ole välistatud ühe süüteoasja menetlusdokumentide, sh kohtuotsuse, kasutamine teises kriminaalasjas tõendina – muu dokumendina KrMS § 63 lg 1 tähenduses. Lisaks ei saa kaitsjaga nõustuda ka selles, et kohtuotsusele viitamisega on rikutud A.D kaitseõigust. Väärteomaterjalide hulgas sisaldub Politseija Piirivalveameti väljastatud teatis A.D karistusandmetega. Teatisest selgub isiku karistamine ka selle kohtuotsuse järgi. Menetlusaluse isiku karistusandmete arvestamises ja kohtuotsuse sisus ei saa A.D jaoks olla aga midagi üllatuslikku. Lisaks märgib apellatsioonikohus veel seda, et Tartu Maakohtu 13.06.2014 otsus jõustus 21.06.2014 edasikaebamata, mistõttu ei ole mingitki alust kahelda selles tuvastatud asjaolude õigsuses.

6.2 Apellatsioonis on kaitsja kahtluse alla seadnud kohtuvälise menetleja ja maakohtu seisukoha ka selles, et A.D juhitud mopeed oli mootorsõiduk liiklusseaduse tähenduses. Ringkonnakohus ei loe põhjendatuks ka kaitsja seda vastuväidet.

6.2.1 Väärteoprotokollist nähtuvalt on andmete kontrollimisel A.D juhitud sõiduvahendi kategooriaks märgitud L1e. Kaitsja hinnangul sellist kategooriat liiklusseadus ei nimeta. Ringkonnakohus selgitab, et nimetatud kategooriatunnus kirjutatakse lahti majandusja kommunikatsiooniministri määruses Mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuded ning nõuded varustusele, mille § 3 p-s 64 sedastatakse, et mopeed on kahevõi kolmerattaline mootorsõiduk, mis kuulub L1e või L2e kategooriasse. Liiklusseaduse § 2 p-de 40 ja 42 kohaselt on mopeed mootorsõiduk.

6.2.2 Arvestades eeltoodut ja hinnates asjakohaseid tõendeid, s.o S. Mühlberi kinnitust, et ta juhtis mopeedi ning väärteoprotokolli, milles on isiku juhitud mootorsõiduki mopeedi kategooriaks märgitud L1e, puudub alus kahelda asjaolus, et mainitud mopeed oli mootorsõiduk liiklusseaduse mõttes.

6.3 Viimase kaitseväitena leiab kaitsja, et maakohus on jätnud põhjendamata oma seisukoha, et A.D poolt juhitud mopeed oli kehtestatud korras registreerimata. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga ka siin. Vaidlustatud kohtuotsusest nähtuvalt on maakohus siin tõenditena käsitlenud menetlusaluse isiku enda ütlusi ja väärteoprotokolli. A.D on protokolli omakäeliselt kirjutanud, et mopeed oli registreerimata. Seda on ta kinnitanud ka maakohtu istungil, selgitades pikemalt, et ostis mopeedi samal päeval tund aega enne politseile vahele jäämist ja tahtis selle koju viia. Samuti puudub alus arvata, et Politseija Piirivalveameti komissar väärteoprotokolli koostades oleks jätnud kontrollimata asjaolu, kas mootorsõiduk on seaduse kohaselt registreeritud või mitte. Tähelepanuväärne on seegi, et kõneall oleva mopeedi registreerimist ei väida ka kaitsja.

7. Eeltoodud asjaoludel ja juhindudes V™S 147 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

8. A.D kaitsja esitas taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu istungi protokolliga tutvumisele ja selle täiendamise taotluse koostamisele, maakohtu otsusega tutvumisele ning apellatsiooni koostamisele kokku 3 tundi ehk 6 pooltundi, mille eest ta taotleb tasu summas 144 eurot, sh käibemaks 24 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1, § 22 lg-st 7, § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15.12.2009 otsuse (muudetud 30.09.2014 otsusega) punktidest 1 ja 32-

36 juhindudes rahuldada.

8.1 Kaitsja on apellatsioonis taotlenud menetluskulu riigi kanda jätmist. Ringkonnakohus rahuldab kaitsja sellise taotluse osaliselt järgmistel põhjendustel.

A.D-le on riigi õigusabi andmine määratud Tartu Maakohtu 29.10.2014 määrusega juhindudes V™S § 22 lg-st 3 ja RÕS § 15 lg-st 3. Viimati märgitud sätte kohaselt väärteomenetluses juhul, kui kaitsja osavõtt on kohustuslik, antakse taotlejale riigi õigusabi

RÕS § 8 ettenähtud viisi määratlemata ning riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulude hüvitamine toimub kriminaalmenetluse seadustikus ettenähtud korras.

Ringkonnakohus ei pea võimalikuks kaitsjatasu täies ulatuses riigi kanda jätmist. Esmalt selgitab apellatsioonikohus, et V™S § 22 lg-s 3 sisalduv sõnastus (s.o kui V™S § 19 lg-s 3 nimetatud isik ei ole endale kaitsjat valinud, määrab kohtu taotlusel Eesti Advokatuur talle kaitsja riigi kulul) ei pea silmas nimetatud kulu riigi kanda jätmist. Teiseks ei võimalda menetluskulu täiel määral riigi kanda jätmist ka KrMS § 180 lg 3, mille kohaselt juhul, kui isiku varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid arvestades käib menetluskulude hüvitamine talle ilmselt üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Isiku kohustus hüvitada süüdimõistva otsusega kaasnevad menetluskulud tuleneb KrMS § 180 lg-st 1. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd A.D on alaealine, kes alles õpib koolis, siis on kaitsja taotletud 144 euro väljamõistmine temalt ilmselgelt põhjendamatu. Seega tuleb osa menetluskuludest, s.o 124 eurot jätta riigi kanda ning 20 eurot tuleb välja mõista A.D-lt.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Paavo Randma

Mati Kartau

Tiit Lõhmus