3-14-52551/16 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 12. veebruar 2015, Jõhvi Kohtuasja number 3-14-52551 Kohtuasi A.L.i kaebus Viru Vangla 14.08.2014 käskkirja nr 6-3/1271-D tühistamiseks Menetlusosalised ja esindajad Kaebaja: A.L. Vastustaja: Viru Vangla, esindaja Agu Rillo Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta A.L.i kaebus täies ulatuses rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste kulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 16.03.2015. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 06.08.2014 koostas Viru Vangla V üksuse vanemvalvur Sven Normak ettekande nr 4479 (tl 39) selle kohta, et avastas samal päeval kella 18.10 paiku telefoni helistamise laua pealt sinna mitte kuuluvaid paberitükke, kuid nende eemaldamist takistas kinnipeetav A.L. (edaspidi kaebaja), kes rebis paberid ta näppude vahelt ära ega allunud korduvatele korraldustele need tema kätte anda. 07.08.2014 teatati kaebajale distsiplinaarmenetluse algatamisest (tl 40). Samal päeval kirjutas ta toimunu kohta seletuskirja (tl 41), 13.08.2014 vormistati distsiplinaarmenetluse protokoll (tl 37-38). 14.08.2014 koostati Viru Vanglas käskkiri nr 6-3/1271-D (11-12), millega karistati kinnipeetav kaebajat noomitusega selle eest, et ta ei allunud 06.08.2014 kella 18.10 paiku vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele anda paberid tema kätte. 23.09.2014 vaideotsusega nr 6-12/200-

2 (tl 15-16) jättis vangla käskkirja kehtetuks tunnistamiseks esitatud vaide (tl 13-14) rahuldamata.

Veel on kohtutoimikusse esitatud 15.09.2014 vormistatud menetlustoimingu protokoll (tl 44), milles kirjeldatakse turvakaamera salvestiselt 06.08.2014 kella 18.10 kuni 18.15 toimunu kohta nähtuvat.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED

2. 20.10.2014 koostatud kaebuses (tl 1) kurtis kaebaja, et vangla on teda alusetult karistanud ega ole rahuldanud ka vaiet. Ta palus, et kohus vaataks distsiplinaarasja üle. Seejuures ta selgitas, et istus laua taga ja rääkis telefoniga kui sinna tuli vanemvalvur, kes hakkas laual olevaid paberitükke eemaldama ja kortsutama ning käskis ära anda ka tema käes oleva paberi, tema seda aga ei teinud, sest seal oli talle vajalik telefoninumber. Ta eitas paberite ära rebimist ning lisas, et vanemvalvur segas tema privaatse telefonikõne lõpuni viimist ja kompromiteeris teda ema ees, kellega tekkis lahkheli.

3. Viru Vangla (edaspidi vastustaja) vastuses (tl 31) paluti jätta kaebus rahuldamata ning leiti, et vaidlustatud käskkiri on nii vormiliselt kui sisult õiguspärane. Seejuures väideti, et kaebajat karistati sest, et ta keeldus allumast korraldusele anda ära laual asunud talle mittekuuluvad paberid ning kuna tegemist polnud olemuslikult ilmselgelt tühise korraldusega, tuli tal see täita. Viru Vangla kodukorra punktile 8.2.2 tuginedes väideti veel, et kinnipeetavatel on keelatud omandada teiste kinnipeetavate asju ning lisati, et kuna vangistusseaduse § 66 lg 2 kohaselt vastutab vanglaametnik julgeoleku tagamise eest vanglas, oli ta õigustatud kontrollima ka seda paberit, mille kaebaja laualt võttis ja enda käes hoidis.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Käesolevas asjas vajavad lahendust küsimused, kas vanglateenistuse ametnik oli õigustatud andma kaebajale korraldust anda ära tema käes olev paber ning kas selle eiramise eest määratud karistus on vastavuses rikkumise asjaolude, raskuse ja kaebaja isikuga.

5. Kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määramine on kaalutlusõiguse alusel langetatav otsustus, mille puhul on haldusorganil õigus kaaluda selle üle, kas üldse karistada distsipliinirikkumise toime pannud isikut ning milline konkreetne karistus valida. Kohtu volitused on niisuguste otsuste puhul piiratud. Ta saab halduskohtumenetluse seadustiku § 158 lg 3 tulenevalt hinnata vaid seda, kas langetatud otsustuse õiguspärasuse eeldused on täidetud ning diskretsiooni piirid, eesmärk ja õiguse üldtunnustatud põhimõtted järgitud, kuid tal ei ole võimalik hinnata otsuse sisulist otstarbekust ega teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest.

6. Haldusakti õiguspärasuse eeldused sisalduvad haldusmenetluse seaduse §-s 54 ja nõuavad, et see oleks antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastaks vorminõuetele. Vangistusseaduse § 67 p 1 sätestatu kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks kohustatud täitma vanglas kehtivaid sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Korraldusele mitteallumine saab olla õigustatud ainult selle ilmselge tühisuse puhul. Kinnipeetava teistsugune arusaam oma kohustustest ja sellega seotud arvamus korralduse õiguspärasusest ei anna talle õigust keelduda vanglaametniku korraldust täitmast, sest vastupidine raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas. Niisugust seisukohta on Riigikohtu halduskolleegium ühemõtteliselt väljendanud oma lahendis nr 3-3-1-103-06 ning see on kohaldatav ka vaidlustatud käskkirja puhul.

7. Käskkirjast nähtuvalt rajanes kaebajale antud korraldus vangistusseaduse § 67 p-le 2, mis keelab kinnipeetaval takistada vanglateenistuse ametnikke nende kohustuste täitmisel. Tema ise pole distsiplinaarmenetluses, vaides ega kaebuses eitanud, et sai vanemvalvurilt korralduse anda ära tema käes olnud paberitükk, kuid jättis selle täitmata. Vangistusseaduse § 66 lg-s 2 sätestatuga vanglateenistuse ametnikule pandud kohustus vastutada vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja vangla julgeoleku eest sisaldab ka kinnipeetava valduses olevate asjade kontrollimise õigust. Seega ei kinnita miski kohtule esitatust, et tegemist oli tühise korraldusega. Kaebajal tuli korraldus ilma vastu vaidlemata ära täita olenemata, kas ta ise pidas seda õigeks ja seaduslikuks või mitte ning seejuures ei oma olulist tähendust, kes täpselt ja kas üldse vaidluse põhjustanud pabereid teise osapoole käest ära rebis.

8. Kohtutoimikusse esitatud distsiplinaarmenetluste materjalidest nähtuvalt on kaebaja puhul järgitud kõik vangistusseaduse § 64 lg 1, 2, 3, 4 tulenevad nõuded. Teda on teavitatud menetluse algatamisest ning antud võimalus selle ajal ennast seletuste abil kaitsta. Menetluste käik on protokollitud justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“ §

97 lg 2 kehtestatud nõuete kohaselt. Karistus on määratud sama sisekorraeeskirja § 17 sätestatud pädevuse ja seaduses ettenähtud tähtaja piires. Seejuures on piisava ulatusega käsitletud nii süüteo asjaolusid kui seda, miks üldse on vaja kaebajat karistada ning millest tema puhul karistuse valikul lähtuda. Vangistusseaduse § 63 lg 1 p-des 1, 2, 3 ja 4 sätestatu lubab selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade ja muude õigusaktide nõuete rikkumise puhul kohaldada mitut erinevat liiki karistust. Kuna kaebajale distsipliinirikkumise eest määratud noomitus on neist kõige kergem, pole alust järeldada, et see on ebaproportsionaalne ega arvesta tema isikut, rikkumise asjaolusid või mistahes muud sarnast. Miski kohtule esitatust ei tõenda ka, et distsiplinaarmenetluse käigus oleks rikutud otsustust mõjutada võinud olulisi menetlusnõudeid, põhiseadusest tulenevaid õigusi ning õiguse üldisi põhimõtteid.

9. Eeltoodud järeldustel pole Tartu Halduskohtul alust pidada vaidlustatud käskkirja õigusvastaseks ega seda tühistada. Seega jääb kaebus täies ulatuses rahuldamata ning kaebaja poolt 15 euro suuruse riigilõivu tasumisega kantud menetluskulu halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt ta enda kanda. Vastustaja oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole, mistõttu jäävad tema võimalikud kulutused sama seadustiku § 109 lg 1 kohaselt hüvitamata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane