3-14-50585/24 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number 3-14-50585 Otsuse tegemise aeg ja koht

12. veebruar 2015, Tartu Kohtunik Maare Aloe Haldusasi XXX kaebus Politseija Piirivalveameti Võru arestimaja nõuetele mittevastavate kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 50 000 eurot Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja – XXX Vastustaja - Politseija Piirivalveamet Resolutsioon Jätta XXX kaebus rahuldamata.

Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale võib selle avalikult teatavakstegemisest 12. veebruarist 2015 arvates esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul ehk hiljemalt 16. märtsil 2015 (k.a). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XXX esitas 21.04.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse (I kd, tl 1-15p) Politseija Piirivalveameti (PPA) Võru arestimaja nõuetele mittevastavate kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 50 000 eurot. Kaebuse kohaselt hoiti XXX perioodidel 07.02.2001-20.02.2001, 04.02.2002-05.03.2002, 25.06.2002 12.11.2002, 04.02.2005-02.05.2005, 05.09.2005-09.09.2005, 23.09.2005 21.10.2005, 18.07.2006- 21.07.2006, 15.09.2006-06.10.2006, 20.10.2006 03.11.2006, 26.04.2007-01.06.2007, 12.11.2007-25.01.2008, 16.09.2008-14.11.2008, 02.02.2011-04.02.2011, 15.03.2011- 16.03.2011, 03.04.2012-10.04.2012, 08.05.2012-29.05.2012, 17.07.2012-24.07.2012 ja 11.09.2012-18.09.2012, kokku 535 päeva jooksul Võru arestimajas ebainimlikes ja inimväärikust alandavates tingimustes. Kaebusele oli lisatud kaebetähtaja ennistamise taotlus (I kd, tl 28-28 p), milles XXX leidis, et tema kaebus tuleks täies ulatuses menetlusse võtta, kuna ei ole möödunud minimaalne 3-aastane kaebetähtaeg peale igat tema viibimist Võru arestikambris, kui teda on taas vahistatud ja paigutatud samadesse tingimustest, seega on rikkumine jätkunud. XXX väitel eeldas ta, et õigusasutuses ei rikuta seadusi ja tingimused, millistes teda hoiti vastavad nõuetele ning tal ei ole ühtegi põhjust kahelda asutuse tegevuse seaduslikkuses. XXX arvates olid eelmainitud põhjused piisavalt olulised, et ennistada kaebetähtajad, kuna talle sai kohtusse pöördumise põhjus (õigusvastaseks tunnistatud Lõuna Politseiprefektuuri tegevus) teatavaks 2013. a novembris.

2. Tartu Halduskohus 14.05.2014. a määrusega (I kd, tl 32-33) vabastas XXX riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel ja võttis M. Klaasi kaebuse menetlusse.

3. PPA esitas 04.06.2014. a vastuse (I kd, tl 38-40p), milles ta leidis, et kaebetähtaja ennistamise taotlus ei ole põhjendatud ning perioodide 07.02.2001-20.02.2001, 04.02.2002 05.03.2002, 25.06.2002-12.11.2002, 04.02.2005-02.05.2005, 05.09.2005 09.09.2005, 23.09.2005- 21.10.2005, 18.07.2006-21.07.2006, 15.09.2006 06.10.2006, 20.10.2006-03.11.2006, 26.04.2007-01.06.2007, 12.11.2007 25.01.2008, 16.09.2008-14.11.2008, 02.02.2011-04.02.2011 ja 15.03.2011 16.03.2011 osas tuleb asja menetlus lõpetada.

4. Tartu Halduskohus 17.06.2014. a määrusega (II kd, tl 1-2p) jättis rahuldamata XXX taotluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks kaebuses PPA vastu Võru arestimaja tingimustega perioodidel 07.02.2001-20.02.2001, 04.02.2002-05.03.2002, 25.06.2002 12.11.2002, 04.02.2005-02.05.2005, 05.09.2005-09.09.2005, 23.09.2005 21.10.2005, 18.07.2006- 21.07.2006, 15.09.2006-06.10.2006, 20.10.2006 03.11.2006, 26.04.2007-01.06.2007, 12.11.2007-25.01.2008, 16.09.2008 14.11.2008, 02.02.2011-04.02.2011 ja 15.03.2011- 16.03.2011 tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks ning lõpetas selles osas asja menetluse HKMS § 152 lg 1 p 2 ja § 124 lg 2 alusel.

5. 30.06.2014 saabus Tartu Halduskohtusse XXX määruskaebus (II kd, tl 7-7p), milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 17.06.2014. a määrus ja võtta tema kaebus menetlusse täies ulatuses. Tartu Ringkonnakohtu 03.11.2014 määrusega jäeti XXX määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 17.06.2014 määrus muutmata.

6. 09.01.2015 määrusega kohus otsustas asja lahendada kirjalikus menetluses ja andis menetlusosalistele võimaluse esitada täiendavaid taotlusi ja dokumente. Kumbki menetlusosaline täiendavaid dokumente ei esitanud.

KAEBAJA VÄITED

7. Kaebuse põhjenduste kohaselt põhjustati kaebajale moraalseid kannatusi Võru arestimajas järgmiste nõuetele mittevastavates tingimustes hoidmise asjaoludega: kambrite pindala mittevastavus nõuetele, mis ei taganud kaebajale minimaalset vaba põrandapinda; olematu ventilatsioon kambrites, mille tõttu oli kambrites liigniiskus; kambrite puudulik sisustus (puudus laud ja tool); kambrid olid hämarad, sest aken ei lasknud valgust läbi; kambris asuv WC polnud piisavalt eraldatud; normidele mittevastav toitlustamine; ei võimaldatud tutvuda õigusaktide ja kohtulahenditega ning tal ei võimaldatud viibida vähemalt üks tund päevas värskes õhus.

VASTUSTAJA VASTUVÄITED

8. Vastustaja on seisukohal, et kaebus Politseija Piirivalveameti poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks on tõendamata ja alusetu, järelikult tuleb jätta rahuldamata ning võimalikud menetluskulud tuleb jätta kaebuse esitaja kanda. Riigikohtu halduskolleegiumi senise praktika kohaselt võib kahjunõue olla välistatud või avaliku võimu kandja vastutus piiratud, kui kahju tekitanud haldusakti või toimingu vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või seda vähendanud ning kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja haldusakti või toimingu vaidlustamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjusi (17.06.2002 otsus haldusasjas nr 3-3-1-32-02, p 25). Halduskolleegium on seisukohal, et arestimajas viibiv isik peab võimaluse korral püüdma mittevaralise kahju tekkimist ära hoida või vähendada.

KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS

9. Kaebaja väidab, et viibides erinevatel aegadel erinevates Võru arestimaja kambrites, ei tagatud talle nõuetekohast minimaalset vaba põrandapinda ehk isiklikku ruumi. Tulenevalt kehtiva ASkE § 12 lõikest 3 on kinnipeetule kambris ette nähtud põrandapinda vähemalt 2,5 m2, kusjuures juttu ei ole mitte vabaks liikumiseks ettenähtud põrandapinnast, vaid üldpinnast. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis Võru arestimaja tööarvestuse raamatu kohaselt kinnipidamiskambrites alljärgnevalt:

- kambris nr 1 (pindala 14,6 m2) 03.04.-10.04.2012 üksinda, seega põrandapinda ühe inimese kohta 14,6 m2, 11.09.-14.09.2012 koos teise kinnipeetavaga, seega põrandapinda ühe inimese kohta 7,3 m2;, 15.09.-16.09. ja 18.09.2012 koos kahe kinnipeetavaga, seega põrandapinda ühe inimese kohta 4,87 m2, 17.09.2012 koos kolme kinnipeetavaga, seega põrandapinda ühe inimese kohta 3,65 m2;

- kambris nr 3 (pindala 15,1 m2) 08.05.-22.05.2012, 27.05.-29.05.2012 ja 18.07.-24.07.2012 koos teise kinnipeetavaga, seega põrandapinda ühe inimese kohta 7,55 m2, 23.05.-26.05.2012 üksinda, seega põrandapinda ühe inimese kohta 15,1 m2, 17.07.2012 koos kahe kinnipeetavaga, seega põrandapinda ühe inimese kohta 5,03 m2.

Eelnevast nähtuvalt asub kohus seisukohale, et igas kambris, kus kaebaja viibis, oli üldpinda rohkem kui 2,5 m2, seega on kaebaja etteheide seoses põrandapinna vähesusega alusetu.

10. Kaebaja arvates puudus arestimajas ventilatsioon, mistõttu oli kambris liigniiskus. Kohtule teadaolevalt oli Võru arestimaja kambrites 2012. aastal ventilatsioonisüsteem olemas, mis tagas piisava õhuvahetuse. Kaebaja tunnistab oma kaebuses riiete pesemist ja kuivatamist kambris. Kohus on veendunud, et rõskus kambris oli ilmselgelt tingitud pesu kuivatamisest kambris, sest arestimaja kambrid ei ole mõeldud pesu pesemiseks ja kuivatamiseks. Riideesemeid on võimaldatud kinnipeetutel omaste kaudu koju saata ja nende poolt puhtakspestuna tagasi tuua. Arestimaja töö arvestuse raamatute sissekannetest nähtuvalt on kaebaja sellist võimalust ka kasutanud – temale on toodud riideid 10.04.2012, 22.05.2012, 11.09.2012 ja 18.09.2012. Seega polnud kambris niiske sisekliima tekitamine pesupesemise ja kuivatamise tõttu vajalik ja möödapääsmatu ning sõltus eelkõige kinnipeetu enda tegevusest.

11. Kaebaja väidab, et kambrid olid liiga vähe valgustatud, lae all oli ainult üks pisike pirn, klaasplokkidest aken ei lasknud valgust läbi või puudus aken üldse (kambris nr 7). Asja materjalidest nähtuvalt ajavahemikel 03.04.2012–10.04.2012, 08.05.2012–29.05.2012, 17.07.2012–24.07.2012 ja 11.09.2012–18.09.2012 kaebaja ilma aknata kambris nr 7 ei viibinud. Vastustaja on seisukohal, et kuigi ükski õigusakt ei kehtesta minimaalset lukside arvu arestimaja kambritele, oli loomuliku valguse ebapiisav juurdepääs kompenseeritud kunstliku valgustusega, mille paigaldamisel oli arvestatud elutegevuseks vajaliku normaalse võimsusega (vähemalt 60 W). Kambris nr 3, kus kaebaja viibis, on olemas ka klaasplokkidest aken, mis ei pruukinud küll kaebaja jaoks piisavalt loomulikku valgust läbi lasta, kuid loomuliku valguse ja kunstliku valgustuse kombinatsioon oli igal juhul elutegevuseks piisav nagu nõuab vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 45 lg 1. Kohus on seisukohal, et kuna kaebaja viibis väidetavalt arestimaja hämarates kambrites suhteliselt lühikese aja jooksul, siis ei ole eluliselt usutav, et need võisid kaebajale tekitada alandusi ja hingelisi kannatusi. Samuti ei ole asjas tõendeid selle kohta, et kaebaja silmanägemine reaalselt kahjustunud oleks.

12. Kaebaja väidab, et kambris puudusid laud ja tool. Kohus märgib, et alates 24.10.2011 hakkas kehtima uus ASkE redaktsioon (siseministri 27.09.2011 määrus nr 21), mille § 13 lg 1 sätestab kambri ainukese kohustusliku sisustuselemendina ühevõi kahekordse voodi. Ülejäänud kambri sisustuse elemendid (laud, istekoht, valjuhääldi, riidenagi, pesemiskoht, WC, isiklike asjade hoiukoht) kuuluvad kambri sisustuse hulka võimaluse korral.

13. Kaebaja väidab, et tal ei võimaldatud Võru arestimajas viibimise kestel viibida vähemalt üks tund päevas värskes õhus. VangS § 93 lg 5 räägib vahistatu õigusest soovi korral üks tund päevas vabas õhus viibida (kuid mitte jalutada). Samasuguse sõnastusega on ka kehtiv ASkE § 31 lg 2, mis samuti räägib vahistatu õigusest soovi korral üks tund päevas valve all värskes õhus viibida. Kuigi Võru arestikambril puudub jalutusboks, on arestimaja kinnipeetutele ettenähtud õiguse realiseerimiseks sisse seadnud avatud aknaosaga ja sisustusest tühjendatud värskeõhu kambri pindalaga 12 m2. Ükski õigusakt ei näe ette, millistele tehnilistele tingimustele peab vastama ruum, milles üks tund päevas värskes õhus viibitakse. Samuti ei sätesta ükski õigusakt, et kõnealust õigust saab teostada vaid jalutushoovis ning mitte jalutuskambris. Arvestades, et kinnipeetavaid niikuinii ei viida valve all jalutama vabasse keskkonda, nt tänavale, parki jne, siis ei ole kohtu arvates olemuslikku vahet, kas jalutatakse jalutushoovis või jalutuskambris ning ASkE § 31 lõikes 2 sätestatud õigus on tagatud võrdselt mõlemal juhul.

14. Kaebaja heidab ette seda, et kambris asuv WC polnud piisavalt eraldatud ja levitas haisu. Kehtiva ASkE § 13 lõike 1 punktist 7 tulenevalt kuulub kambri sisustusse võimaluse korral WC, kuid ASkE ei reguleeri ei kambris asuva WC konstruktsiooni ega kehtesta nõudeid selle eraldatuse suhtes muust kambrist. Arestimaja kambrites asuva WC eraldatuse probleem on analoogiliste kaebuste lahendamisel kõigis kohtuastmetes hinnangu saanud ning seetõttu kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kinnipeetavate endi julgeoleku ning järelevalve vajadusest tulenev poolavatud või avatud WC kambris ei piira kinnipeetava privaatsust rohkem, kui see on VangS § 90 lõikest 4 tulenevalt vajalik ja mõistlik. Ka Riigikohtu halduskolleegium on osutanud asjaolule, et Euroopa Inimõiguste Kohus on korduvalt leidnud, et täielikult eraldava vaheseinata tualeti kasutamine ei ole iseenesest kinnipeetava inimväärikust alandav. Tualettruumi avatust on Euroopa Inimõiguste Kohus võtnud arvesse ühe komponendina asjaolude kogumist, mille alusel on kohus hinnanud, kas kinnipidamise tingimused kambris ületavad minimaalse raskusastme, et tegemist oleks isiku väärikust alandava kohtlemisega (RKHKo 17.06.2010, 3-3-1-95-09, p 36). Kaebusest ei nähtu, et kaebaja privaatsust oleks rikutud rohkem, kui VangS-i § 90 lõikest 4 ja §

156 lõikest 2 tulenevalt oli vajalik ja mõistlik. Kuigi kirjeldatud WC-tingimused võisid kaebuse esitajas tekitada tunde, et tema väärikust on alandatud, ei saa vastustajale tema väärikuse alandamist ette heita, sest WC Võru arestimaja kambrites vastas nõuetele. Seega tuleb kohtu arvates kaebuse esitaja kirjeldatud ebamugavusi käsitleda kui arestimajas kinnipidamisega paratamatult kaasnevaid.

15. Kaebaja arvates ei vastanud toitlustamine kehtestatud normidele ja oli puudulik. Vastustaja vastusest nähtuvalt toimub toitlustamine Võru arestimajas vastavalt sotsiaalministri 31.12.2002 määrusele nr 150 „Toidunormid kinnipidamisasutustes“. Arestimajas pakutava toidu vastavust nõuetele kontrollib regulaarselt, nii korraliselt kui ka erakorraliselt, Terviseamet. Terviseamet ei ole tuvastanud rikkumisi Võru arestimaja kinnipeetavate toitlustamises. Ka õiguskantsleri kontrollkäikude materjalides ei ole ühtegi etteheidet toidu kvaliteedile või normidele mittevastavale toitlustamisele. Seega on kaebaja väited seoses toitlustamisega kohtu arvates otsitud ja üldsõnalised, nimetamata mitte ühtegi konkreetset fakti või näidet oma väidete kinnitamiseks. Kohus nõustub vastustajaga, et arestimaja ei ole kohustatud tagama igaühe individuaalsetele eelistustele vastavat toitu. Tulenevalt viidatud sotsiaalministri määruse § 1 lõikest 2 peab arestimajas pakutav toit katma kinnipeetava elutegevuseks vajaliku toidutarbe, rahuldama optimaalse toiduenergiavajaduse ning minimaalse mikrotoitainete (vitamiinid ning mineraaltoitained) ja valguvajaduse. Individuaalsete toidueelistuste järgmiseks on kinnipeetul võimalik lasta endale erinevaid toiduaineid tuua või pakiga saata. Pakiga on lubatud saata küllaltki laias valikus toiduaineid, nt juurja puuvilju, mahla, konserve, täissuitsuvorsti, kompvekke jne (vt ASkE § 36 lõike 2 punkt 9). Kaebaja on seda võimalust ka kasutanud – arestimaja töö arvestuse raamatu väljavõtetest nähtuvalt on temale toodud 15.05.2012 toiduaineid ja maiustusi ning 10.04.2012, 08.05.2012, 22.05.2012, 11.09.2012 ja 18.09.2012 toiduaineid.

16. Mis puutub kaebaja väidetesse seoses sellega, et tal ei võimaldatud tutvuda õigusaktide ja kohtulahenditega, samuti et tal ei võimaldatud kokkusaamist emaga, on paljasõnalised ja tõendamata ning neid väiteid ei ole kohtul võimalik tagantjärele kontrollida.

17. Kaebaja väited selle kohta, et tema kui mittesuitsetaja paigutati tema tahte vastaselt kambrisse koos suitsetajaga, võib küll olla tõene, kuid kohus ei saa jätta märkimata asjaolu, et kaebajale on 05.04.2012, 10.04.2012, 22.05.2012 ja 11.09.2012 toodud arestimajja pakiga muuhulgas suitse (vt väljavõtet arestimaja töö arvestuse raamatust), mis viitab sellele, et ka kaebaja ise on tõenäoliselt suitsetaja. Seetõttu ei ole kohtule usutav, et teda häiris koos suitsetajaga ühes kambris viibimine.

18. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 järgi isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Käesoleval juhul oli kaebajal võimalus vastustajale esitada toimingu sooritamise nõue, kuid kaebaja ei ole esitanud tõendeid oma õiguste sel viisil kaitsmise kohta Võru arestimajas viibimise ajal. Riigikohtu halduskolleegiumi senise praktika kohaselt võib kahjunõue olla välistatud või avaliku võimu kandja vastutus piiratud, kui kahju tekitanud haldusakti või toimingu vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või seda vähendanud ning kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja haldusakti või toimingu vaidlustamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjusi (17.06.2002 otsus haldusasjas nr 3-3-1-32-02, p 25). Halduskolleegium on seisukohal, et arestimajas viibiv isik peab võimaluse korral püüdma mittevaralise kahju tekkimist ära hoida või vähendada.

Kohus märgib, et kaebajal oli antud juhul võimalus oma õigusi kaitsta, kui ta viibis Võru arestimajas, kuid ta ei võtnud oma õiguste kaitseks ja nõuete koheseks esitamiseks midagi ette, esitades oma nõuded vastustajale alles 1,5 aastat hiljem.

19. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab kohus tuvastama, et haldusorgan on süülise tegevusega kahjustanud kaebaja RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud õigushüve. VangS § 41 lõike 1 alusel tuleb vahistatut kohelda viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Kaebuses toodud faktide pinnalt ei ole kohtul alust arvata, et kaebajat koheldi Võru arestikambris mingil erilisel viisil ning et tema eluja olmetingimused arestikambris oleks erinenud Võru arestikambris kinnipidamisega tavapäraselt kaasnevast.

20. Eeltoodut arvestades asub kohus seisukohale, et XXX kaebus tuleb jätta rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maare Aloe kohtunik