2-12-41973/25 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. veebruar 2015. a Tartu

Tsiviilasja number

2-12-41973

Tsiviilasi

Swedbank AS hagi A.S. vastu 17 500 euro nõudes

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

8 750 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 17. detsembri 2013. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Swedbank AS-i apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(hageja):

Swedbank

AS

(registrikood:

10060701), esindaja Külli Reinfeld

Vastustaja (kostja): A.S. (isikukood: XXX), esindaja

Kaili Siilak

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 17. detsembri 2013.a

otsus osaliselt, s.o osas, milles kohus jättis hagi

rahuldamata. Teha tühistatud osas uus otsus, millega

rahuldada täies ulatuses Swedbank AS hagi A.S. vastu.

2. Mõista välja A.S. ilt võlgnevus 17 500 (seitseteist

tuhat

viissada)

eurot

Swedbank

AS-i

kasuks.

Võlgnevus on tekkinud 07.08.2006.a Swedbank AS-i ja

K.P. ’a vahel sõlmitud laenulepingu nr 06-127696-EL

alusel.

3. Rahuldada Swedbank AS-i apellatsioonkaebus.

Menetluskulude jaotus

Jätta

maakohtus

ja

ringkonnakohtus

kantud

menetluskulud A.S. i kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Swedbank AS (hageja, apellant) esitas 17. oktoobril 2012 Tartu Maakohtule hagi A.S. i (kostja,

vastustaja) vastu 17 500 euro väljamõistmiseks.

Hagiavalduse kohaselt andis hageja K.P. ale 07. augusti 2006 laenulepingu nr 06-127696-EL

alusel laenu summas 69 644 eurot sihtotstarbega ridaelamuboksi ost asukohaga XXX, XXX küla,

Tähtvere vald, Tartumaa. Lepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks seati tagatisena

hüpoteek korteriomandile asukohaga XXX, XXX küla, Tähtvere vald, Tartumaa. Laenusaaja suri

29.10.2008. Tartu notar Paavo Uibopuu andis 30.12.2008 välja pärimistunnistuse laenusaaja

tütrele A.S. ile. Kostja ei ole nõuetekohaselt täitnud laenulepingust tulenevaid kohustusi. Laenu

tagatiseks olnud korteriomandi müügist laekunud summa ei katnud lepingust tulenevat

võlgnevust. Kostjal on tasumata 26 337,81 eurot, millest põhiosa on 17 500 eurot, intress 749,64

eurot, varakindlustus 109,94 eurot, viivised 7 958,39 eurot, varakindlustuse viivis 19,84 eurot.

Hageja nõuab kostjalt üksnes põhivõlgnevuse 17 500 euro tasumist.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Laenuleping sõlmiti sihtotstarbega ridaelamuboksi ost ja remont,

mida laenusaaja ja tema abikaasa S.P. kasutasid kuni laenusaaja surmani ühise eluasemena. Seega

oli tegemist perekonna huvides võetud kohustusega, mille eest abikaasad vastutavad mõlema

abikaasa lahusvaraga. Kostja on tasunud oma kohustuste täitmiseks kokku 1 766,73 eurot.

Arvestades korteri müügist saadud tuluga ja laenusaaja abikaasa kohustusega, saaks kostja

põhivõlg olla maksimaalselt 10 507,74 eurot. Kostja nõustub 5 225,34 euro suuruse põhiosa

nõudega.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohtu 17. detsembri 2013 otsusega rahuldati hagi osaliselt ja mõisteti kostjalt hageja

kasuks välja võlgnevus 8 750 eurot. Menetluskulud jäeti 50 % ulatuses hageja ja 50 % ulatuses

kostja kanda.

Maakohus põhjendas, et kuna ühe abikaasa surma korral ühisvara ei jagata, muutub abikaasade

ühisomand ühe abikaasa surma korral abikaasade kaasomandiks võrdsetes mõttelistes osades

(RKTKo 3-2-1-86-08). Seega kuulus K.P. a pärandvara hulka ½ mõttelist osa laenukohustusest.

Tegemist on osavõlaga ning surnud abikaasa pärijatelt saab nõuda kohustuse täitmist üksnes

surnud abikaasale langenud osas. Kuivõrd K.P. a ja S.P. abielu lõppes enne 01. juulit 2010 ning

abielu lõppemise ajal kehtinud PKS kohaselt ühisvara ühe abikaasa surma korral ei jagatud siis ei

saa kohaldada PKS (2009) § 39, mille teise lause kohaselt kohaldatakse abikaasade ühisvara

jagamisele pärast ühe abikaasa surma kaaspärijate kohta PärS-is sätestatut.

Pärimistunnistusest nähtuvalt on K.P. a seadusjärgseks pärijaks tütar A.S. . Pärandaja abikaasa on

pärimisest loobunud. Ka pärimistunnistuse kohaselt kulus K.P. a pärandvara hulka muu hulgas ½

mõtteline osa laenulepingust nr 06-127696-EL tulenevatest õigustest ja kohustustest. Pärandi

avanemise hetkel 29. oktoobril 2008 oli laenulepingu alusel tasumata laenu põhiosa summas

67 245,94 eurot. Eeltoodust tulenevalt päris kostja nimetatud summast pool, s.o 33 622,97 eurot.

Korteriomandite (XXX ja XXX) müügist laekunud summa arvel tuleb lugeda kostja ning S.P.

kohustused täidetuks võrdses ulatuses. Sellest tulenevalt on kostja kohustuste katteks laekunud

tagatiste müügist (41 311,66/2) 20 655,83 eurot ning kohustus on vähenenud 22 422,56 eurot võrra

(sh alates pärandi vastuvõtmise hetkest põhivõlgnevuse katteks tasutud 1 766,73 eurot).

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Swedbank AS esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu

17. detsembri 2013 otsus rahuldamata jäetud osas ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi

täies ulatuses ja jätta menetluskulud vastustaja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) tuleb antud juhul lähtuda käesoleval ajal kehtivast pärimisseadusest, s.o PärS §-dest 147-157 ja

159-161. PärS § 184 sätestab, et kui pärand on avanenud enne 2009. aasta 1. jaanuari ja

kaaspärijate õigusi teostatakse, kohustusi täidetakse või pärandvara jagatakse pärast 2009. aasta

1. jaanuari, kohaldatakse käesoleva seaduse §-de 147-157 ja 159-161 sätteid. Kohaldamisele

kuulub ka PKS § 39, mis sätestab, et kui abielu lõpeb ühe abikaasa surmaga, kuulub surnud

abikaasa osa ühisvaras tema pärandvara hulka. Abikaasade ühisvara jagamisele pärast ühe

abikaasa surma kohaldatakse kaaspärijate kohta pärimisseaduses sätestatut. Seetõttu ei ole enne

kehtiva pärimisseaduse ja perekonnaseaduse jõustumist tehtud Riigikohtu lahend käesoleval juhul

kohaldatav ega asjakohane;

2) on väär maakohtu seisukoht, mille kohaselt vastutab vastustaja vaid ½ mõttelise osa

laenukohustuse täitmise eest. PärS § 148 lg 2, mille teine lause sätestab, et pärandil lasuvate

kohustuste täitmise eest vastutavad kaaspärija ja osa omandaja solidaarselt. Apellandil

võlausaldajana on võlaõigusseaduse (VÕS) § 65 lg-st 1 tulenevalt õigus otsustada, kelle vastu ta

oma nõude esitab. Seetõttu on nõue vastustaja vastu kogu ulatuses põhjendatud;

3) lähevad PärS § 130 lg 1 kohaselt pärandi vastuvõtmisega pärijale üle kõik pärandaja õigused ja

kohustused, välja arvatud need, mis oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga või

mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna. Võlaõiguslik kohustus on päritav.

Vastustaja on laenusaaja pärija, kes vastutab apellandi kui võlausaldaja ees kogu laenulepingust

tulenevate kohustuste täitmise eest. Pärimisseadus, perekonnaseadus ega ükski muu seadus ei

võimalda võlausaldaja nõusolekuta laenukohustuse jagamist. Seega on väär ning põhjendamatu

maakohtu seisukoht, et tegemist on osavõlaga. Üksnes juhul, kui võlakohustus oleks võlausaldaja

nõusolekul mitme isiku vahel jagatud, saaks asuda seisukohale, et vastustaja vastutab võlausaldaja

ees vaid osaliselt. Käesoleval juhul ei ole võlausaldaja sellist nõusolekut andnud, mistõttu vastutab

vastustaja seadusest tulenevalt apellandi ees kogu ulatuses ja seetõttu on apellandi nõue vastustaja

vastu tervikuna põhjendatud.

5. A.S. vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

otsuse muutmata.

Vastuväidete kohaselt:

1) oli vastustaja ainupärija, mistõttu ei ole mingit alust kohaldada kaaspärijate õigussuhete

regulatsioone, seda ei kehtiva ega 1995. aasta pärimisseaduse kohaselt. PärS (2009) § 147 ja PärS

(1997) § 141 sisustavad kaaspärijate mõiste ühte moodi – tegemist on mitme isikuga, kes on

pärandi vastu võtnud ning nad on selleks olnud õigustatud. Maakohus tuvastas (otsuse p 5), et K.P.

a (ainu)pärijaks oli tütar A.S. (kostja), kuivõrd üleelanud abikaasa oli pärimisest loobunud;

2) oli laenukohustus pärandaja ja tema abikaasa ühine kohustus. Abikaasade solidaarkohustus

tuleneb perekonnaseaduse (1995) § 20 lg-st 2, mille kohaselt perekonna huvides võetud rahalise

kohustuse järgi vastutavad abikaasad ühisvaraga ja mõlema abikaasa lahusvaraga. PärS (1997) § 2

kohaselt on pärand pärandaja vara. TsÜS § 66 kohaselt on vara isikule kuuluvate rahaliselt

hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum, kui seadusest ei tulene teisiti. PärS (1997) § 2 teise lause

kohaselt ei ole pärandiks pärandaja õigused ja kohustused, mis seadusest tulenevalt või oma

olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga. Kuivõrd abikaasade solidaarkohustus tuleneb

abielulisest suhtest, on see oma olemuselt seotud pärandaja isikuga ega saanud vastustajale juba

ainuüksi seetõttu üle minna. Pärijale 30. detsembril 2008 väljastatud pärimistunnistuse p-st 4

nähtuvalt moodustab pärandvara vaid ½ suurusest mõttelisest osast vaidlusalusest

laenukohustusest. Ka Riigikohus on asunud seisukohale, et abikaasade ühisomand muutub ühe

abikaasa surma korral abikaasade kaasomandiks võrdsetes mõttelistes osades (RKTKo 3-2-1-86-

08). Nii on tuvastanud õigesti ka maakohus vaidlustatavas otsuses ja mõistnud kostjalt välja vaid

pärijana temal lasuva kohustuse osa;

3) ei oleks apellandi viidatud PKS § 39 asjassepuutuv isegi juhul, kui vastavat redaktsiooni oleks

põhjust kohaldada. Nimelt tuleneb viidatud sättest otsesõnu, et ühisvara jagamisele kohaldatakse

kaaspärijate kohta pärimisseaduses sätestatud. Seega on sätte kohaldamise eelduseks asjaolu, et

pärandi on vastu võtnud rohkem kui üks isik. Vastupidisel juhul tekiks pärandvara ühisus ka

pärandi vastuvõtmisest loobunud isikuga. Riigikohus on eelviidatud lahendis üheselt märkinud, et

tekkida saab aga üksnes kaasomand võrdsetes mõttelistes osades.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu

TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada – osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata ja kostjalt

hageja kasuks 8 750 eurot välja mõistmata. Ringkonnakohus peab võimalikuks teha tühistatud

osas uus otsus ilma asja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmata, rahuldades hagi täies

ulatuses ja mõistes kostjalt hageja kasuks välja täiendavalt 8 750 eurot lisaks maakohtu poolt

väljamõistetud summale. Kokku kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 17 500 eurot.

Ringkonnakohus rahuldab Swedbank AS-i apellatsioonkaebuse.

Vastavalt TsMS § 651 lõikele 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kuna

apellatsioonimenetluses ei ole vaidlustatud maakohtu seisukohti hagi ½ ulatuses rahuldamise osas,

ei tule ringkonnakohtul selles osas maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust kontrollida.

7. Vaidlustamata asjaolude kohaselt on kostja (vastustaja) 29.10.2008.a surnud K.P. a ainupärija.

Pärandajal oli sõlmitud laenuleping apellandiga (AS-ga Swedbank) ning hagi esitamise aja seisuga

olid laenulepingust tulenevad kohustused täitmata summas 26 337,81 eurot, sh laenu põhiosa

17 500 eurot. AS Swedbank nõudis pärijalt üksnes põhivõlgnevuse tasumist summas 17 500 eurot.

Samas ei ole vaidluse all ka asjaolu, et pärandaja K.P. oli abielus ning laenulepingust nr 06-

127696-EL tulenenud kohustus kuulus kuni 31. detsembrini 2009.a kehtinud PKS § 20 lg 2 alusel

abikaasade ühiskohustuste hulka, mille täitmise eest vastutasid mõlemad abikaasad nii kogu

ühisvaraga kui ka kummagi abikaasa lahusvaraga.

Pooltel on vaidlus õiguslikus küsimuses, kas ühe abikaasa surma tagajärjel muutus ühisvaral

lasunud kohustus osakohustuseks (VÕS § 63 mõttes), kus võlausaldajal on võimalik nõuda

kummaltki kohustatud isikult (s.o üleelanud abikaasalt e leselt ja pärijalt) täitmist eraldi üksnes

kummalegi langevas osas, või jäi solidaarkohustusena tekkinud kohustus ka pärimise korral

endiselt solidaarkohustuseks, mis võimaldab võlausaldajal VÕS § 65 lg 1 järgi esitada kogu nõude

täies ulatuses üksnes ühe solidaarvõlgniku vastu, muutmata seejuures kohustuse jaotust

solidaarvõlgnike omavahelises suhtes (VÕS § 69 lg-d 1 ja 2).

8. Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, millele asus ka maakohus, et abikaasade K.P. a

ja S.P. abielu lõppemine K.P. a surmaga (29.10.2009.a) tõi kaasa solidaarkohustuse muutumise

osakohustuseks.

Iseenesest on õige kostja seisukoht, et K.P. surma ajal (29.10.2008) kehtinud PKS § 18 lg 1

kohaselt võidi abikaasade ühisvara jagada abielu kestel, abielu lahutamisel või pärast seda. Pärast

abielu lõppemist abikaasa surmaga ei saanud ühisvara jagada kehtinud PKS § 18 ja 19 tähenduses.

Sisuliselt tulenes PKS § 18 lõikest 1, et abielu lõppemisel ühe abikaasa surma tõttu muutusid

ühisvara esemed seaduse alusel üleelanud abikaasa ja pärijate kaasomandis olevaks.

Kohaldamisele kuuluvat õigust puudutavas osas nõustub ringkonnakohus maakohtu

seisukohtadega, mille kohaselt ei kuulu käesolevas asjas kohaldamisele alates 1. jaanuarist 2010.a

kehtiva perekonnaseaduse § 39. Eelpool käsitletud õiguslik tagajärg (ühisvarasuhte lõppemine ja

kaasomandisuhte tekkimine) saabus juba pärandi avanemisel (29.10.2008.a) ning see ei muutunud

pärimisseaduse ja perekonnaseaduse uute redaktsioonide jõustumisel. Kuna pärandvara koosseis

tuleb kindlaks määrata pärandi avanemise aja seisuga (RKTKo 3-2-1-151-09 p 13), ei saa

käesolevas asjas kohaldada alates 1. jaanuarist 2010.a kehtivat perekonnaseadust.

Samuti on õige kostja seisukoht, et nimetatud põhimõtted kohalduvad lisaks ühisvara hulka

kuuluvatele asjadele ja varaliselt hinnatavatele õigustele ka abikaasade poolt võetud kohustuste

puhul (sarnane seisukoht väljendub Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-116-00). Seega saab abielu

lõppemisel ühe abikaasa surma tõttu lugeda abikaasade ühise kohustuse pärandvara hulka

kuuluvaks ½ ulatuses. Järelikult saab õigeks pidada ka 30.12.2008.a koostatud pärimisõiguse

tunnistuselt (t lk 24-27) nähtuvaid andmeid, sealhulgas punktis 4 märgitut, mille kohaselt kuulus

K.P. pärandvara hulka ½ suurune mõtteline osa K.P. ja AS-i Hansapank (hilisema ärinimega AS

Swedbank) vahel sõlmitud laenulepingutest tulenevatest õigustest ja kohustustest.

9. Ühisomandi lõppemine ja muutumine kaasomandiks ei too aga kaasa igasuguse varalise seotuse

lõppemist. Ühisomandi lõppenuks lugemine ja asendamine kaasomandi režiimiga oli põhjendatav

vajadusega teha pärandvara koosseisu määramisel kindlaks surnud abikaasa pärand, kuna pärida

sai üksnes surnud abikaasale pärandi avanemise ajal kuulunud vara. Isiku surma korral sai ja saab

teis(t)ele isiku(te)le üle minna üksnes surnud isiku vara (sellele seisukohale asus ka Riigikohus

tsiviilasjas nr 3-2-1-151-09 p 15). Samas on ka kaasomandi puhul siiski tegemist ühise omandiga

(AÕS § 70 lg 1-3) ning kaasomanikud on oma varaliste õiguste teostamisel seotud teiste

kaasomanike õigustega (AÕS §§ 71-75). Teistest kaasomanikest sõltumatu omanikustaatuse

tekkimiseks saab kaasomanik nõuda kaasomandi lõpetamist (AÕS § 76 lg 1) ning sel juhul toimub

kaasomandi jagamine (AÕS § 77). Kolleegiumi arvates oleks algselt solidaarse kohustuse

lugemine osakohustuseks võrreldav pigem õigusliku olukorraga, mis tekib kaasomandi jagamisel.

PärS § 130 lg 1 kohaselt lähevad pärandi vastuvõtmisega pärijale üle kõik pärandaja õigused ja

kohustused, v.a need, mis oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis

seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna. Kolleegium nõustub apellandi

(Swedbank AS-i) seisukohaga, et võlaõiguslikud kohustused on päritavad ning laenulepingust

tulenev kohustus läks pärijale üle samasugusel kujul nagu see kuulus pärandajale. Samuti ei tulene

seadustest võimalust jagada laenukohustust osakohustusteks ilma võlausaldaja sellekohase

tahteavalduseta.

10. Eeltoodut arvestades nõustub ringkonnakohus apellandi seisukohaga, mille kohaselt on

kohustuse jagunemine mitme kohustatud isiku (käesoleval juhul: laenusaaja abikaasa ja kostja kui

pärija) vahel seotud võlgnike sisesuhtega, kuid see ei too automaatselt kaasa solidaarkohustusena

tekkinud kohustuse muutumist osakohustuseks. Vastasel juhul kahjustuksid potentsiaalselt

võlausaldaja huvid, kuivõrd tal tekiks vajadus esitada eraldi nõuded mitme kohustatud isiku vastu.

Kolleegiumi

arvates

tuleb

võlausaldaja

huve

arvestades

lähtuda

seisukohast,

et

solidaarkohustusena tekkinud kohustus jääb solidaarkohustuseks ega muutu osakohustuseks ka

solidaarvõlgniku surma korral ja tema vara pärija(te)le üleminekul.

Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja (kostja) seisukohaga, mille kohaselt ei saanud kostja pärida

solidaarkohustust, kuna see on abielu institutsioonist tulenevalt seotud otseselt pärandaja isikuga.

Õige on küll, et solidaarkohustus tulenes käesoleval juhul abikaasade varasuhtest (kehtinud PKS

§ 20 lg 2), kuid see ei tähenda iseenesest, nagu oleks solidaarkohustus lahutamatult seotud

pärandaja isikuga. Solidaarkohustused on käibes tavapärased ning võlausaldaja huve arvestades ei

saa määravaks pidada asjaolu, missugusel konkreetsel õiguslikul alusel (s.o kas leping või seadus)

solidaarne vastutus tekkis.

Ringkonnakohus märgib, et pärandi avanemise seisuga (29.10.2008.a) kehtinud PärS §-de 10 lg 1,

§ 12 ja § 13 lg 1 kohaselt olnuksid nii kostja kui lesk (pärandaja abikaasa) olnud seadusjärgsed

pärijad, kuid pärandaja abikaasa on asja materjalide kohaselt pärandist loobunud. See asjaolu ei

mõjuta iseenesest kummagi nimetatud isiku vastutuse ulatust, kuna loobunu loeti kehtinud PärS

§ 123 lg 1 järgi antud pärimisasja mõttes surnuks enne pärandajat, välistades sellega tema

olemasolu pärandaja õigusjärgluse tähenduses täielikult. Kui pärandaja abikaasa ei oleks pärandist

loobunud, oleksid tema ja kostja olnud kaaspärijateks ning sel juhul oleksid nad hageja kui pärandi

suhtes nõudeõigust omava isiku ees vastutanud samuti solidaarselt (kehtinud PärS § 142 lg 2).

Kolleegium leiab, et pärandaja abikaasa loobumine pärandist ei toonud käesoleval juhul kaasa

võlausaldaja positsiooni muutumist selliselt, et solidaarne kohustus muutus osakohustuseks.

11. Asjas ei ole vaidlust laenulepingust tuleneva kohustuse suuruse üle ning hea usu põhimõttega

on kooskõlas hageja poolt nõude esitamine üksnes põhivõla ulatuses (17 500 eurot), loobudes

kõrvalnõuetest summas kokku 8 837,81 eurot.

Samuti ei ole vaidlust selles, et laenu tagatiseks olnud kinnisasjade (ühishüpoteegiga koormatud

korteriomandid XXX/XXX ja XXX Põltsamaal) müügist on laenulepingust tuleneva võlgnevuse

katteks laekunud kokku 41 311,81 eurot, millest eluasemelaenu lepingu nr 06-127696-EL järgse

kohustuse katteks arvestati 35 771,15 eurot (võttes arvesse ka pärandaja teisi kohustusi, mis olid

hüpoteegiga tagatud). Maakohus on õigesti märkinud, et mõlema tagatiseks olnud korteriomandi

müügist laekunud summa tuleb arvestada laenulepingust tulenevate kohustuste katteks sõltumata

sellest, missuguse mõttelise osa nimetatud korteritest kostja vastavalt pärimisõiguse tunnistusele

päris. Iseenesest on õige ka maakohtu seisukoht, et kuna laenukohustuse täitmise eest vastutavad

võrdses ulatuses (50:50) kostja ja S.P., siis tuleb ka tagatiste realiseerimisest saadud tulem

arvestada võrdsetes osades kummagi võlgniku kohustuste katteks. Küll aga ei pea ringkonnakohus

põhjendatuks seisukohta, et solidaarne kohustus muutus pärimise tulemusena osakohustuseks, mis

võimaldaks jagada kohustuse võlgnike vahel võrdsetes osades ja rahuldada hageja nõude

käesolevas menetluses üksnes pooles ulatuses.

Ringkonnakohus märgib, et nii seadusest tuleneva eelduse (VÕS § 69 lg 1) kui ka

pärimistunnistuse kohaselt on solidaarvõlgnike kohustused käesoleval juhul võrdsed. VÕS § 69

lg 2 kohaselt läheb solidaarkohustuse täitnud võlgnikule üle võlausaldaja nõue teiste võlgnike

vastu (s.o solidaarvõlgniku tagasinõue), v.a talle endale langevas osas. Seega saab eeldada, et

käesolevas otsuses käsitletud kohustuse täitmise korral tekib kostjal õigus esitada tagasinõue teise

solidaarvõlgniku (S. P) vastu ½ kohustuse ulatuses, s.o summas 8 750 eurot.

12. TsMS § 173 lg 3 ja § 162 lg 1 alusel tuleb asjas kantud menetluskulud jätta kostja (vastustaja)

kanda.

Kuna käesolevas asjas on lõpplahend tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud

oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus

määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava

määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku

tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning

kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud

tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab

maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik

määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv).

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/