3-13-2/59 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Madis Ernits, Tiina Pappel ja Einar Vene Otsuse tegemise aeg ja koht 10. veebruar 2015, Tartu Haldusasja number 3-13-2 Haldusasi Simo Raisti kaebus individuaalsete täitmiskavade õigusvastasuse tuvastamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 27. septembri 2013. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Simo Raisti apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Simo Raist Vastustaja Tartu Vangla RESOLUTSIOON 1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 27. septembri 2013. a otsus muutmata. 2. Jätta apellandi menetluskulu tema enda kanda. 3. Tagastada apellandile 3. veebruaril 2015 esitatud dokumentaalsed tõendid. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 12. märts 2015). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Kinnipeetav Simo Raisti kohta koostati Tartu Vangla poolt 25. mail 2011 ja 6. septembril 2012 individuaalsed täitmiskavad. S. Raisti ohtlikkuse tase määratleti neis täitmiskavades kui „Kõrgohtlik – avalikkus (risk ühiskonnas)“. 2. S. Raist esitas kaebuse, milles palus need täitmiskavad õigusvastaseks tunnistada. Kaebuse kohaselt oli neile täitmiskavadele eelnenud täitmiskavades nimetatud kaebajat vaid ohtlikuks. Kabeaja nimetamine kõrgohtlikuks viis tema ennetähtaegsest vabastamisest ja avavanglasse paigutamisest keeldumiseni. Õigusvastasuse tuvastamine on vajalik kahju hüvitamise nõude esitamiseks.

3. Tartu Halduskohtu 27. septembri 2013. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel. 3.1. Täitmiskava on programmiline dokument, mida üldjuhul tühistada ei saa (RKHKo 3-3-1-95- 09, p 19). 3.2. Vaidlusalustele täitmiskavadele eelnenud täitmiskavades (21. mail 2009 ja 20. mail 2010) on kaebaja loetud avalikkusele ohtlikuks. 3.3. Kaebaja kohta 30. märtsil 2012 koostatud kinnipeetava iseloomustuses on Tartu Vangla toetanud kaebaja vabanemist enne tähtaega allutamisega käitumiskontrollile elektroonilise valve all. Seega ei ole individuaalne täitmiskava mõjutanud vangla poolt kaebaja suhtes enne tähtaega vabastamise osas langetatud otsustust. Järelikult on kaebaja avavanglasse paigutamata jätmise puhul olnud määravaks muud asjaolud kui temast lähtuv riskitase. Samuti ei ole tõendatud, et maakohtu poolt kaebaja tingimisi ennetähtaegselt vabastamata jätmine oli tingitud kaebaja määratlemisest kõrgohtlikuna. Seega ei saanud individuaalne täitmiskava rikkuda kaebaja õigusi. 3.4. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et kaebajast lähtuva ohutaseme vahepealne alandamine kõrgohtlikust ohtlikuks ei olnud põhjendatud. Kaebaja määratlemine kõrgohtlikuna oli kooskõlas ka täitmiskava koostamise juhendiga. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 4. S. Raist esitas halduskohtu otsuste peale apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada. Apellatsioonkaebuste põhjendused on järgmised: 4.1. Kaebaja suhtes 6. septembril 2012 koostatud individuaalse täitmiskavaga võeti kaebajalt võimalus avavanglasse paigutamiseks. 4.2. Täitmiskava koostamisel ei teostatud kaalutlusõigust. 4.3. Tartu Vangla on kinnitanud oma 19. detsembri 2012. a vastuses kaebajale, et kaebaja avavanglasse paigutamine ei olnud võimalik tulenevalt ohutaseme muutumisest. 4.4. Erinevate teiste kinnipeetavate puhul, kes kandsid karistust tahtliku tapmise eest, on ohuhinnang olnud vaid ohtlik, mitte kõrgohtlik. Seega on kaebajat koheldud ebavõrdselt. 4.5. Tunnistajate ütlused ei tõenda täitmiskavade õiguspärasust. Tunnistajad ei olnud selliste ütluste andmiseks kas kvalifitseeritud, ei osanud vastata kaebaja küsimustele, ei osalenud ise täitmiskava koostamisel või esinevad muud asjaolud, mis nende ütlused kahtluse alla seavad. 5. Tartu Vangla vastustes palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel. 5.1. Kinnipeetava ohutaseme määratlemisel ei toimu võrdlust teiste kinnipeetavatega, kes kannavad karistust samasuguse kuriteo eest, vaid iga kinnipeetava ohtlikkust hinnatakse individuaalselt. 5.2. Kaebaja 25. mail 2011 koostatud täitmiskavas kõrgohtlikuks määratlemise tingis vastava metoodika muutus, mitte uue hinnangu alusel ohtlikkuse suurenemine. 5.3. Kaebaja ohtlikkuse taseme vahepealse alandamise põhjustasid hinnangu andnud ametniku ebapiisavad teadmised uuest riskihindamise metoodikast, ja tegelikult ei olnud riskitaseme langetamine õige. 5.4. Kaebaja osas on käesolevaks hetkeks olemas otsus tema Viru Vangla avavangla osakonda paigutamiseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. 7. Kaebajat ei nimetatud kõrgohtlikuks 2009. ja 2010. a täitmiskavades (tl 9-10). Kaebaja osas 25. mail 2011 koostatud täitmiskavas nimetati teda kõrgohtlikuks (tl 11), seejärel 4. juuni 2012. a 2

täitmiskavas nimetati teda jällegi lihtsalt ohtlikuks ning pärast seda 6. septembril 2012 jällegi kõrgohtlikuks (tl 12-13). Kaebaja leiabki, et tema nimetamine kõrgohtlikuks oli õigusvastane ning tõi kaasa talle negatiivse tagajärje – et ta ei pääsenud karistust kandma avavanglasse. 8. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga selles, et kaebaja suhtes ei ole õigusvastaselt käitutud. Kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda enda ohtlikkuse määratlemiseks ühel või teisel konkreetsel tasemel. Kinnipeetaval on üksnes õigus nõuda seda, et tema individuaalne täitmiskava koostataks ja ohutase määratletaks vastavalt kehtestatud korrale. Selleks korraks on justiitsministri 14. mai 2008. a määrusega nr 21 kehtestatud „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“. Ringkonnakohus ei näe, et asjas oleks seda juhendit rikutud. Sellest juhendist ei tulene ka, et korduva riskihindamise tegemisel tuleks juhinduda varasemast riskihindamisest. 9. Paljasõnaline on kaebaja väide, et tema riskihindamisel on rikutud kaalutlusõigust. Ringkonnakohus ei näe reaalseid asjaolusid, milles võinuks vangla kaalutlusviga seisneda. Küll aga rõhutab ringkonnakohus, et kinnipeetava ohtlikkuse taseme määratlemine on väga suure kaalutlusruumiga otsustus, mille kontrollimisel saab halduskohus piirduda vaid kaalutlusreeglite järgimisega ning ei tohi teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 158 lg 3. 10. Asjakohatu on kaebaja väide, et rikutud on võrdse kohtlemise põhimõtet tulenevalt asjaolust, et esineb kinnipeetavaid, keda on sarnaselt kaebajaga karistatud tapmise eest, kuid keda ei ole nimetatud kõrgohtlikuks. See, millise kuriteo eest on isikut karistatud, ei ole ainumääravaks asjaoluks, mille alusel isiku ohtlikkust määratletakse. Samuti ei saa sellest asjaolust järeldada vastuolu vanglaametnike ütlustes, kes andsid halduskohtu istungil tunnistusi. 11. Nõustuda ei saa ka apellatsioonkaebuses esitatud seisukohtadega, kus seatakse kahtluse alla tunnistajate ütluste asjakohasus ja nende usaldusväärsus. Nt on asjassepuutumatu väide, et tunnistajana üle kuulatud kriminaalhooldusametnik ei ole kaebajaga kokku puutunud. Nimetatud ametnikku ei kuulatud üle kui kaebajaga kokku puutunud isikut, vaid kui ametnikku, kes oli riskihindamise metoodika üks väljatöötajatest (tl 47). Ka ülejäänud sellised väited on otsitud ning moonutavad tunnistajate ütlusi või tuginevad tunnistajate varasemale käitumisele kaebajale sobivate argumentide toetamiseks. Kaebaja ohtlikkuse tase tuvastati haldusmenetluses ning hilisemas kohtumenetluses ei saa tunnistajate ütluste põhjal hakata üldjuhul seda ohuhinnangut muutma. Selleks, et varasemat ohuhinnangut saaks kohtumenetluses kahtluse alla seada, peaksid kohtumenetluses ilmnema olulised asjaolud, mida haldusmenetluses ei arvestatud või mida hinnati valesti. Käesolevas asjas selliseid asjaolusid ilmnenud ei ole. Üksnes asjaolu, et presidendikantseleisse suunatud kaebaja iseloomustus oli suhteliselt positiivne, ei tähenda, et see välistaks kaebaja nimetamise kõrgohtlikuks. Ringkonnakohus märgib ka, et kui halduskohus märkis otsuses, et kaebajast lähtuva ohutaseme langetamise põhjendamatust möönis ka selle otsuse teinud ametnik, siis pidas kohus ilmselt silmas selle ametniku poolt kohtuistungil antud lauset „Ütlen seda, et võib-olla oleks pidanud paremini üle vaatama.“ (tl 73). Ringkonnakohtu arvates ei ole sellest ütlusest tehtud halduskohtu järeldus vale, ning seda ka hoolimata asjaolust, et hiljem märkis sama tunnistaja, et tema vaatenurgast oli riskitaseme langetamine siiski õigustatud. Seega rõhutas tunnistaja ise, et see oli üksnes tema subjektiivne hinnang. 3

12. Halduskohus on lõppkokkuvõttes tõdenud, et kaebaja vahepealne riskitaseme alandamine ei olnud põhjendatud. Ringkonnakohus ei näe alust selles järelduses kahelda. Kaebaja püüab küll leida asjaolusid ja hinnanguid, mis teda positiivselt iseloomustaksid, kuid ringkonnakohtu hinnangul ei sea need lõppkokkuvõttes kahtluse alla järeldust, et kaebaja iseloomustamine kõrgohtlikuna oli õiguspärane. 13. Asjakohatud on kaebaja viited õiguspärase ootuse põhimõttele. Tegemist ei ole kaebaja suhtes soodustava haldusakti kehtetuks tunnistamisega, vaid igakordselt uuesti antava hinnanguga kaebaja ohtlikkusele. Samuti ei ole õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumisega tegemist siis, kui isiku kasuks ei korrata varem tehtud vigu (RKHKo 3-3-1-59-06, p 12). 14. Asjaolu, et kaebaja on käesolevaks ajaks viibinud avavanglas ning juba ka ennetähtaegselt vabastatud, ei muuda vaidlustatud täitmiskavadele antavat hinnangut. HKMS § 158 lg 2 ls 2 järgi hinnatakse haldusakti ja toimingu õiguspärasust akti andmise või toimingu tegemise aja seisuga. Seepärast tagastab ringkonnakohus kaebajale 3. veebruaril 2015 esitatud dokumentaalsed tõendid, kuna need puudutavad pärast apellatsioonkaebuse esitamist toimunud sündmusi. 15. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 15 eurot jääb HKMS § 108 lg 1 alusel kaebaja enda kanda. Madis Ernits Tiina Pappel Einar Vene /digitaalselt alla kirjutatud/ /digitaalselt alla kirjutatud/ /digitaalselt alla kirjutatud/ 4