3-14-52049/23 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number 3-14-52049 Otsuse tegemise aeg ja koht

10. veebruar 2015, Tartu Kohtunik Maare Aloe Haldusasi XXX AS, XXX AS, XXX OÜ, XXX AS, XXX AS, XXX AS, XXX OÜ kaebus Tartu Linnavalitsuse poolt 25.07.2014 kaebajate suhtes tehtud reklaamimaksu tagastusnõude rahuldamata jätmise otsuste nr 7-14.2/15092 tühistamiseks ning Tartu Linnavalitsusele ettekirjutuse tegemiseks kaebajate 27.06.2014 tagastusnõudes näidatud enammakse koheseks tagastamiseks ja XXX OÜ ja XXX OÜ kaebus Tartu Linnavalitsuse poolt 11.08.2014 kaebajate suhtes tehtud reklaamimaksu tagastusnõude rahuldamata jätmise otsuste nr 6- 8.2/15092 tühistamiseks ning Tartu Linnavalitsusele ettekirjutuse tegemiseks kaebajate 30.07.2014 tagastusnõudes näidatud enammakse koheseks tagastamiseks Asja läbivaatamise vorm 26.01.2015 toimunud kohtuistungil Menetlusosalised Kaebuste esitajad - XXX AS, XXX AS, XXX OÜ, XXX AS, XXX AS, XXX AS, XXX OÜ, XXX OÜ ja XXX OÜ, esindajad vandeadvokaat Allar Jõks ning advokaat Tanel Molok Vastustaja – Tartu Linnavalitsus, esindaja Kadri Valdre Resolutsioon

1. Jätta kaebajate kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale võib selle avalikult teatavakstegemisest 10. veebruarist 2015 arvates esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul ehk hiljemalt 12. märtsil 2015 (k.a). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XXX, XXX AS, XXX OÜ, XXX AS, XXX AS, XXX AS, XXX OÜ (edaspidi kaebajad) esitasid 27. juunil 2014 Tartu Linnavalitsusele taotluse reklaamimaksu tagastamiseks ning intressi tasumiseks riigivastutuse seaduse alusel. Samuti esitasid kaebajad 27. juunil 2014 reklaamimaksu deklaratsioonid maksuperioodi 1. juuni 2011 kuni 1. juuli 2014 kohta nimetades deklaratsioonides reklaamide asukohtadeks varem esitatud deklaratsioonides esitatud asukohad, reklaami kirjelduse ja reklaami suuruse, kuid näidates maksumääraks ja maksusumma suuruseks

0 eurot. Tartu Linnavalitsuse rahandusosakonna 25. juuli 2014 otsustega nr 7-14.2/15092 (kaebajatele saadetud otsused kannavad kõik ühte numbrit) jäeti kaebajate tagastusnõuded rahuldamata.

2. 25. augustil 2014 esitasid kaebajad ühise kaebuse (I kd, tl 2-8) Tartu Linnavalitsuse rahandusosakonna 25.juuli 2014. a otsuste nr 7-14.2/15092, 7-14.2/15092, 7-14.2/15092, 7- 14.2/15092, 7-14.2/15092, 7-14.2/15092, 7-14.2/15092 tühistamiseks ning ettekirjutuse tegemiseks Tartu Linnavalitsusele kaebajate 27. juuni 2014 tagastusnõudes näidatud enammakse koheseks tagastamiseks (haldusasi nr 3-14-51866).

3. Tartu Halduskohtu 27. augusti 2014 kohtumäärusega haldusasjas nr 3-14-51866 võeti kaebajate kaebus menetlusse ning kohus tegi vajalikud eelmenetluse toimingud.

4. 29. septembril 2014 saabus kohtule Tartu Linnavalitsuse vastus kaebusele (I kd, tl 82-88).

5. XXX OÜ ja XXX OÜ (edaspidi kaebajad) esitasid 30. juulil 2014 Tartu Linnavalitsusele taotluse reklaamimaksu tagastamiseks ning intressi tasumiseks riigivastutuse seaduse alusel. Samuti esitasid kaebajad 30. juulil 2014 reklaamimaksu deklaratsioonid maksuperioodi 1. juuli 2011. a kuni 31. juuli 2014 kohta nimetades deklaratsioonides reklaamide asukohtadeks varem esitatud deklaratsioonides esitatud asukohad, reklaami kirjelduse ja reklaami suuruse, kuid näidates maksumääraks ja maksusumma suuruseks 0 eurot. Tartu Linnavalitsuse rahandusosakonna 11. augusti 2014 otsustega nr 6-8.2/15092 (kaebajatele saadetud otsused kannavad kõik ühte numbrit) jäeti kaebajate tagastusnõuded rahuldamata.

6. 11. septembril 2014 esitasid kaebajad ühise kaebuse (II kd, tl 2-8) Tartu Linnavalitsuse rahandusosakonna 11. augusti 2014 otsuste nr 6-8.2/15092 tühistamiseks ning ettekirjutuse tegemiseks Tartu Linnavalitsusele kaebajate 30. juulil 2014 tagastusnõudes näidatud enammakse koheseks tagastamiseks (haldusasi nr 3-14-52049). Kaebajad esitasid koos kaebusega ka taotluse liita esitatud kaebus haldusajaga nr 3-14-51866.

7. Tartu Halduskohtu 16. septembri 2014 kohtumäärusega haldusasjas nr 3-14-52049 võeti kaebajate kaebus menetlusse ning kohus tegi vajalikud eelmenetluse toimingud.

8. 9. oktoobril 2014 saabus kohtule Tartu Linnavalitsuse vastus kaebusele (II kd, tl 35-42).

9. Tartu Halduskohtu 15. oktoobri 2014 kohtumäärusega kohus liitis haldusasjad nr 3-14-51866 ja nr 3-14-52049 ühte menetlusse, jättes haldusasja nr-ks 3-14-52049.

10. Kuna vastustaja asus mõlemas kohtule saadetud vastuses kaebusele seisukohale, et menetlusse oleks vaja kaasata asjatundjana arvamuse andmiseks Rahandusministeerium, siis kohus kaasas oma 15. oktoobri 2014 kohtumäärusega asjas arvamuse andmiseks Rahandusministeeriumi.

11. 5. novembril 2014 saabus kohtule Rahandusministeeriumi arvamus (II kd, tl 49-50).

26. jaanuaril 2015 toimunud kohtuistungil esitasid kaebajate esindajad kohtule menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid ning taotluse menetluskulude summas 7542,82 eurot väljamõistmiseks vastustajalt (tl 61-75).

KAEBAJATE VÄITED

12. Kaebajad leiavad, et kohalike maksude seaduse (KoMS) § 10 lõiked 2, 4, 5 ning Tartu Linnavolikogu 5. detsembri 2013 määrus nr 1 „Reklaamimaks“ on vastuolus Põhiseaduse §-dega

3 ja 113. Kaebajad on seisukohal, et kuna KoMS sätestab reklaamimaksu tasumise kohustuse, kuid ei määra kindlaks selle kohustuse olulisi elemente, siis on see vastuolus PS §-s 113 sätestatud seadusereservatsiooniga ega ole seetõttu formaalselt põhiseaduspärane. Kaebuse esitajad leiavad, et kuna reklaamimaksu kohustuslikud elemendid ei ole kindlaks määratud seaduse tasemel õigusaktidega, siis on KoMS põhiseadusega vastuolus vähemalt osas, milles see ei taga kehtestatud avalik-õigusliku rahalise kohustuse elementide (eelkõige maksumäära, aga ka maksuobjekti, maksusoodustuse ning ka maksu tasumise korra) kindlaksmääramist kooskõlas PS §-s 113 sätestatud seadusereservatsiooniga. Kaebajate arvates on rikutud seadusereservatsiooni põhimõtet, mille kohaselt peavad avalik-õigusliku rahalise kohustuse olemuslikud tingimused olema kindlaks määratud seadusega, järelikult on vaidlustatud haldusaktid õigusvastased, kuivõrd tuginevad põhiseadusega vastuolus olevatele sätetele. Kaebajad väidavad, et Riigikohus on oma lahendites leidnud, et seadusandja on PS kohaselt kohustatud ise kehtestama maksuobjekti, maksumäära ning ka maksuintressi ja/või viivise. Seadusandja ei või PS § 113 eirata ning jätta maksu kohustuslikud elemendid sätestamata või delegeerida nende sätestamise olulises osas täitevvõimule või kellelegi kolmandale. Nende põhimõtete eiramine tähendab PS § 113 rikkumist. Kaebajad on seisukohal, et PS kaitseb läbi § 113 isikuid KOV omavoli eest, piirates küsimuste ringi, mille üle otsustamist tohib seadusandja loovutada KOV-ile. PS § 157 lg 2 ei võimalda lahendust, kus KoMS kehtestab vaid kohalike maksude nimekirja ja kõik ülejäänu, alates maksuobjekti defineerimisest ja lõpetades maksumäärade sätestamisega jääb täielikult KOV-i kindlaks määrata ilma igasuguste seadusandlike piiranguteta. Kaebajad on seisukohal, et kuivõrd reklaamimaksu regulatsioon on põhiseadusega vastuolus, siis on kaebajate poolt tasutud reklaamimaksu summad makstud õigusliku aluseta ning tuleb MKS §

33 alusel ning MKS § 106 sätestatud korras tagastada.

VASTUSTAJA VASTUVÄITED

13. Vastustaja vaidleb kaebusele täies ulatuses vastu ning leiab, et kaebustes toodud asjaolud ei anna alust Tartu Linnavalitsuse rahandusosakonna nii 25. juuli 2014 otsuste nr 7-14.2/15092, 7-14.2/15092, 7-14.2/15092, 7-14.2/15092, 7-14.2/15092, 7-14.2/15092, 7-14.2/15092 kui ka 11. augusti 2014 otsuste nr 6-8.2/15092 ja 6-8.2/15092 tühistamiseks. Vastustaja on seisukohal, et KoMS § 10 lg-d 2, 4 ja 5 on kooskõlas põhiseaduse sätetega ning seega on ka Tartu Linnavolikogu poolt kehtestatud Maksumäärus kookõlas põhiseadusega. Vastustaja vastuväidete kohaselt eristab Põhiseadus riiklikke makse (PS § 113) ning kohalikke makse (PS § 157 lg 2).

Maksukorralduse seaduse § 3 lg 1 sätestab seetõttu samuti, et Eesti maksusüsteem koosneb maksuseadusega sätestatud ja kehtestatud riiklikest maksudest ning seaduse alusel vallavõi linnavolikogu poolt oma haldusterritooriumil kehtestavatest kohalikest maksudest. Kuivõrd kohalike maksude kehtestamise võimalus seaduse alusel on põhiseaduses selgelt välja toodud, siis ei ole vastustaja hinnangul asjakohane rääkida, et kohalikele maksudele peaks kohalduma lisaks PS §-le 157 lg-le 2 ka PS § 113. Põhiseaduse sätted ei ole hierarhilises süsteemis ning ei saa öelda, et mõni põhiseaduse säte oleks olulisem või vähem olulisem kui teine.

Ka PS §-de 157 ning 154 suhtes kehtivad üldised põhiseaduse I ja II peatükis toodud üldsätted ning põhiõigused, vabadused ja kohustused. Põhiseaduse erinevad üldsätted toimivad koosmõjus erisätetega ning konkretiseerivad ja täpsustavad üksteist. Põhiseaduse erisätted reguleerivad erinevaid valdkondi, mistõttu ei ole võimalik ka üks-ühele üle kanda PS §-s 113 sätestatud nõudeid riiklikelt maksudelt kohalikele maksudele vaatamata sellele, et ka kohalike maksude puhul on tegemist avalik-õiguslike rahaliste kohustustega. Põhiseaduse § 157 lg-st 2 järeldub, et kohalikule omavalitsusele on tagatud õigus kehtestada kohalikke makse ja koguda maksutulusid.

PS § 157 lg 2 sätestatud seaduse reservatsiooni põhimõtte kohaselt on kohalikul omavalitsusel õigus kehtestada selliseid makse, mis on ette nähtud seadusega. PS § 157 lg-st 2 sätestatud seaduse reservatsiooni põhimõttest „seaduse alusel õigus“ tuleneb, et seadusandjal on õigus sätestada seadusega kohalike maksude liigid ja maksude tasumise õiguslik alus. Põhiseaduse alusel on seadusandjal seega õigus otsustada, millised maksud on kohalike maksudena lubatud, kehtestada maksuõigussuhte elemendid ja reguleerida maksude kehtestamise nõuded, kui PS §-st 157 ei tulene, et seadusandja peaks ise kõik maksu tasumise tingimused sätestama seaduses.

Seega kohalikud maksud, kohalike maksude kehtestamise kord ja kehtestamisele esitatavad nõuded sätestatakse kohalike maksude seaduses (KoMS § 4). Kuigi KoMS ise ei kehtesta ühtegi kohalikku maksu, ei saa volikogu maksumääruse kehtestamisel eirata seaduse normistikku (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 22. detsembri 1998. a otsust nr 3-4-1-11-98). Vastustaja leiab, et kaebuses väljatoodud kohtulahenditest üheski ei ole analüüsitud olukorda, kas kohalike maksude osas peaks kehtima lisaks PS § 157 lg-le 2 ka PS §-s 113 sätestatu.

Pigem on kohtud siiani leidnud, et kohalike maksude puhul reguleerib maksude kehtestamist PS 157 lg 2, mitte aga PS § 113. Nii PS §-st 154 lg-st 1 kui ka PS §-st 157 lg-st 2 tuleneb, et kohalik omavalitsus tegutseb kohalike maksude kehtestamisel kooskõlas seadustega. Kui seaduses ei ole toodud volitus nt kohaliku maksu kehtestamiseks, siis ei ole võimalik kohalikul omavalitsusel oma õigustloovat pädevust laiendada (vt näiteks RKPJKo 22.12.1998 asjas nr 3-4-1-11-98).

KAASATUD ISIKU ARVAMUS

14. Kaasatud isik – Rahandusministeerium on seisukohal, et reklaamimaksu määra (k.a teiste maksuelementide) sätestamine kohaliku omavalitsuse (edaspidi KOV) üksuse kehtestatud maksumääruses on kooskõlas PS §-ga 113, § 157 lg-ga 2, KoMS-ga ning õigusteooria ja – praktika arusaamadega. Rahandusministeeriumi arvamuses leitakse, et kuna kohaliku maksu kehtestamine on kohaliku elu küsimus, siis igasuguste õiguslike piirangute seadmine (k.a kohaliku maksu alamja ülemmäära sätestamine) peab arvestama KOV universaalpädevust. Seega võib seadusandja teoreetiliselt kohaliku maksu määra piirnumbreid seada, kuid need peavad jääma sedavõrd avaraks, et reaalselt ühegi KOV universaalpädevust ei rikuta. Universaalpädevust rikkumata saaks seaduses kohaliku maksu alammäär olema ebamõistlikult madal ja ülemmäär ebamõistlikult kõrge, et mitte riivata KOV pädevust kehtestada oma territooriumil kohaliku eluolu arvestav kohaliku maksu reaalselt kohaldatav määr. Tõsi, et puhtteoreetiliselt lähenedes võiks näiteks KoMS-s kehtestada, et reklaamimaksu määr on reklaamipinnalt 1 m2 ööpäevas 0,01–1 000 000 eurot, kuid selline regulatsioon ei tagaks õigusselgust ega viiks meid sugugi lähemale juba täna kehtivale õiguspärasele olukorrale, mis annab KOV-le kohaliku maksu määra kehtestamise pädevuse. Selle pädevuse realiseerimine ei vaja PS § 157 lg 2 kohaselt kohaliku maksu määrale ülemega alammäära seadmist. Kaasatud isik leiab, et kaebuses toodud põhjendamatu formalism viib paratamatult KOV enesekorraldusõiguse rikkumiseni (piirmäära piiratus) või õigusliku nihilismini (piirmäära avarus).

KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS

15. Vaidlust ei ole menetlusosalistel selles, et kaebajad on tasunud reklaamimaksu õiges määras ning kooskõlas Tartu Linnavolikogu 7. detsembri 2006 määrusega nr 48 „Reklaamimaks“ (kehtis kuni 31. detsember 2013), kui ka kehtiva Tartu Linnavolikogu 5. detsembri 2013 määrusega nr 1 „Reklaamimaks“ (edaspidi maksumäärus). Vaidlust ei ole ka selle üle, et Tartu Linnavolikogu poolt kehtestatud „Reklaamimaksu“ määrus on kooskõlas kehtiva kohalike maksude seaduse, maksukorraldusseadusega ja/või muude asjakohaste seadustega.

16. Vaidlus on käesolevas asjas selle üle, kas kohalike maksude seadus ning selle alusel kohaliku omavalitsuse volikogu poolt kehtestatud reklaamimaks on kooskõlas põhiseadusega.

17. Kohus ei nõustu kaebajate väitega, et KoMS § 10 lõiked 2, 4 ja 5 on vastuolus põhiseaduse §-dega 3 ja 113. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kaebajate poolt püstitatud küsimust tuleks laiendada ning küsimuse all on, kas kohalikele maksudele tuleks kohaldada PS §-s 113 riiklike maksude kohta sätestatut või PS § 157 lg-s 2 kohalike maksude kehtestamise kohta sätestatut arvestades seejuures kohaliku omavalitsuse autonoomiaga (PS § 154). Vaidlust ei ole selle üle, et KoMS §

10 lõiked 2, 4 ja 5 peavad olema kooskõlas PS §-s 3 sätestatud üldise seaduse reservatsiooniga ning küsimuse all on antud juhul vaid asjaolu, kas KoMS § 10 lõiked 2, 4 ja 5 peavad olema kooskõlas PS §-ga 113 või PS § 157 lg-ga 2.

18. Asja materjalidest nähtuvalt on vastustaja maksumääruse koostamisel juhindunud KoMS §-s

4 sätestatust ning maksumäärus sisaldab järgmisi andmeid: maksu nimetus, maksuobjekt, maksumaksjad, maksumäärad, maksu tasumise kord, maksu tasumise tähtpäev või tähtaeg, maksusumma arvutamise või määramise kord, maksukohustuse tekkimise aeg, võimalikud maksusoodustused ja nende andmise kord, maksumääruse jõustumise aeg. Vaidlustatud maksumäärusest nähtub selgelt, milline reklaam on maksumääruse kohaselt maksustatav, samuti on kohtu arvates maksumääruse §-des 3,4 ja 5 piisavalt selgelt ja üheselt mõistetavalt selgitatud, mida, millal ja kuidas maksustatakse.

19. Kohus ei nõustu kaebajate seisukohaga, et avalik-õigusliku rahalise kohustuse olulised komponendid peavad olema kindlaks määratud seadusega (PS §-d 3, 10 ja 113). Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et PS §-s 113 sätestatud riikliku maksu kehtestamise tingimused ei ole üks-ühele ülekantavad kohalikele maksudele, kuna kohalike maksude sätestamise ja kehtestamise suhtes kehtib PS § 157 lg 2. PS § 113 sätestab, et riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed sätestab seadus. PS § 157 lg 2 sätestab, et kohalikul omavalitsusel on seaduse alusel õigus kehtestada ja koguda makse ning panna peale koormisi. Seega on nende kahe paragrahvi sõnastus erinev ning neis sisalduv volitusnorm on samuti erinev

- riiklikud maksud (PS § 113) peavad olema seadusega sätestatud ja kehtestatud ning kohalikud maksud (PS § 157 lg 2) peavad olema seaduses vaid sätestatud. Kohalike maksude puhul kehtivad nii PS §-s 3 sätestatud seaduslikkuse põhimõte kui ka PS §-s

10 sätestatud demokraatliku õigusriigi põhimõte. Põhiseaduse § 157 lg 2 annab kohalikule omavalitsusele õiguse seaduse alusel kehtestada ja koguda makse, st et kohalikul omavalitsusel on õigus kehtestada vaid neid makse, mis on seaduses sätestatud. KoMS § 2 lg 1 sätestab, et vallavõi linnavolikogul on õigus käesoleva seaduse lausel anda määrusi kohalike maksude kehtestamiseks. KoMS § 5 p 5 kohaselt on kohalikuks maksuks reklaamimaks. Seega on kohtu arvates KoMS-is tagatud PS §-s 3 sätestatud seaduslikkuse ning PS §-s 10 sätestatud õigusriigi ja halduse seaduslikkuse põhimõte.

20. Kohus ei saa nõustuda kaebajate seisukohaga, et tulenevalt PS §-st 113 võib seadusandlik võim oma kohustusi edasi delegeerida vaid kindlate tingimuste täitmisel, sest antud juhul on vaidlus kohalike maksude üle, mida reguleerib PS § 157 lg 2, mitte aga PS § 113.

Kohaliku omavalitsuse volitus kohaliku maksu kehtestamiseks seaduse alusel tuleneb otse PS §

157 lg 2 sõnastusest. Kohus on seisukohal, et seadusandjal on õigus seadusega sätestada kohalikke makse ja kohalike maksude kehtestamise nõudeid, kuid põhiseadus ei kohusta sätestama kohalike maksude kõiki tingimusi seaduses. Kohalik omavalitsus ei vaja kohtu arvates eraldi seadusandja volitust otsuse tegemiseks, millist seaduses nimetatud kohalikku maksu kehtestada.

21. Kohtu arvates ei kehti PS § 113 kõigi avalik-õiguslike kohustuste suhtes, sest kuigi kohalike maksude puhul on tegemist samuti avalik-õiguslike rahaliste kohustustega, on kohalik omavalitsus kohalike maksude kehtestamisel seotud PS § 157 lg-ga 2, mis täpsustab antud juhul üldist seaduse reservatsiooni ja annab riigile volituse määrata garantii sisu. Õiguskirjanduses on leitud, reservatsioon ei tähenda nagu võiks riik seadustega kaotada KOV olemusliku pädevuse, ta saab aga KOV erinevaid elemente konkretiseerida. Seaduse reservatsioon PS 14. ptk-s esineb § 154 lg-tes 1 ja 2 § 155 lg-s 2; § 156 lg-s 2, § 157 lg-tes 1 ja 2, § 169. Riik ei tohi seaduse reservatsiooni kasutades KOV sisu kaotada ja KOV õiguste riive peab olema proportsionaalne (V. Olle, Munitsipaalõigus. Loengud. Juura 2004, lk 30-31).

22. Ka Riigikohus on oma põhiseaduse järelevalve kolleegiumi 4. novembri 1993 otsuses II-4/A- 4/93 sisuliselt tunnustanud kohaliku omavalitsuse õigust kehtestada seaduse alusel kohalikke makse. Kohus leiab, et juhul, kui seadusandlik võim määraks kindlaks kõik maksuelemendid, sh piirkonnad, kus reklaamimaksu kohaldada, siis kaotaks see kohalikule omavalitsusele põhiseadusega antud õiguse korraldada kohaliku elu küsimusi iseseisvalt.

23. Kaebajate väide, justkui oleks reklaamimaksu objekt seaduses määratlemata, ei vasta tegelikkusele. Antud vaidluse puhul tuleneb kohaliku omavalitsuse üksuse pädevus reklaamimaksu kehtestamiseks kohalike maksude seadusest. KoMS § 10 lg 1 kohaselt maksavad reklaamimaksu füüsilised ja juriidilised isikud omavalitsuse territooriumile paigaldatud, samuti omavalitsuse territooriumil elunevatele ja asuvatele füüsilistele ja juriidilistele isikutele kuuluvatena registreeritud ühissõidukitele paigaldatud kuulutustelt ja reklaamilt. Eelpool nimetatud sättest tuleneb, et maksustamisele kuuluvad reklaam ja kuulutused. Reklaamiseaduse § 2 lg 1 p 3 kohaselt on reklaam teave, mis on avalikustatud mis tahes üldtajutaval kujul, tasu eest või tasuta, teenuse osutamise või kauba müügi suurendamise, ürituse edendamise või isiku käitumise avalikes huvides suunamise eesmärgil. Reklaamiseaduse § 2 lg 2 annab ka loetelu, mida ei käsitleta reklaamina.

24. Asja materjalidest nähtuvalt ei kuulu Tartu linna territooriumil maksustamisele kuulutused nende ebamäärase õigusliku staatuse tõttu. Kuna reklaamiseadus kuulutuse mõiste definitsiooni ei anna, siis on Tartu Linnavolikogu poolt kehtestatud Maksumääruse § 1 järgi Tartu linna territooriumi reklaamimaksu objektiks ainult reklaam, ehk siis teave, mis on avalikustatud mis tahes üldtajutaval kujul, tasu eest või tasuta, teenuse osutamise või kauba müügi suurendamise, ürituse edendamise või isiku käitumise avalikes huvides suunamise eesmärgil (maksuvabastused on Maksumääruse §-s 3).

25. Kohtule ei ole usutav kaebajate väide, et ettevõtjad ei tea, mille eest ning kuidas nende käest reklaamimaksu tasumist nõutakse, sest kohtu arvates on Tartu Linnavolikogu poolt kehtestatud reklaamimaksumäärus piisavalt selge ja üheselt mõistetav. KOKS § 7 lg 4 sätestab, et volikogu ja valitsuse määruse eelnõule kohaldatakse Vabariigi Valitsuse poolt Vabariigi Valitsuse ja ministri määruse eelnõu kohta kehtestatud normitehnilisi nõudeid erisustega, mis tulenevad kohaliku omavalitsusüksuse õiguslikust seisundist. Volikogu võib kehtestada täpsema korra normitehniliste nõuete rakendamiseks. Vabariigi Valitsuse 22.12.2011 määruse nr 180 „Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri“ § 63 sätestab, et määruse eelnõu kooskõlastamiseks esitamise ning eelnõu määruse andmiseks esitamise korral lisatakse eelnõule seletuskiri. Ka Tartu Linnavolikogu poolt kehtestatud maksumäärusele on lisatud õiend (seletuskiri), mis annab ülevaate maksumääruse eelnõu põhiseisukohtadest ja muudatustest ning seletab muudatuste ja täpsustuste sisu. Seletuskirja eesmärk on põhjendada eelnõu vastavust volitusnormile, eelnõu põhiseisukohti ja kaasnevaid muudatusi ning anda ülevaade määruse mõjudest.

26. Põhjendamatu on kaebajate väide, et kuna KOV-idel puudub seadusest tulenev piir, kui kõrge määraga võib reklaami maksustada, saavad KOV-id kehtestada põhjendamatult kõrgendatud maksumäärasid. Kohus on seisukohal, et ühegi maksu puhul, olgu see siis riiklik või kohalik maks, ei ole garantiid, et seaduses või määruses kehtestatud maksumäära ei muudeta. Küll aga kehtib kohalike maksuõigusaktide suhtes nii kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 36 lg-s 1 tulenev piirang, mis sätestab, et kohalikud maksud ja maksumäärade muudatused kehtestatakse enne linnaeelarve või lisaeelarve vastuvõtmist ning ka PS §-st 10 tulenev õiguskindluse põhimõte.

27. Kaebajate seisukoht, et neil on õigus tagasi saada alusetult tasutud reklaamimaks MKS § 33 lg 1 alusel, on väär. MKS § 33 lg 1 kohaselt on maksumaksjal õigus saada tagasi maksuhaldurile seaduses või haldusaktis ettenähtust suuremas summas tehtud makse ja rahalise kohustuse tasumisel või tasaarvestamisel (§ 105 lg 1) tekkinud enammakse, sealhulgas enne kohustuse tasumise tähtpäeva tehtud makse (§ 105 lg 2) ning maksuhalduril on nimetatud õigusel vastav kohustus. Asja materjalidest nähtuvalt ühtegi vastavat tõendit, mis tõendaksid ettenähtust suuremas summas reklaamimaksu tasumist, kaebajad vastustajale esitanud ei ole. Vaidlust ei ole menetlusosalistel ka selle üle, et kaebuse esitajad oleksid tasunud reklaamimaksu vales määras või oleks eksponeeritud maksustamisele kuuluvat reklaami, seega puudus kohtu arvates vastustajal alus tagastusnõude rahuldamiseks.

28. Mis puutub kaebajate nõudesse intressi maksmise osas, siis peab kohus vajalikuks märkida, et kuivõrd kaebajate tagastusnõuded ei ole põhjendatud ja tasutud summad ei kuulu tagastamisele, ei saa ka hüpoteetiliselt rääkida võimalusest intressi tasuda, sest intressinõude tekkimiseks vajalikku olukorda ei tekkinud.

29. Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et KoMS § 10 lg-d 2, 4 ja 5 on kooskõlas põhiseaduse sätetega ning seega on ka Tartu Linnavolikogu poolt kehtestatud maksumäärus kooskõlas põhiseadusega, järelikult puudub kaebuste rahuldamiseks alus.

30. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebajate menetluskulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maare Aloe kohtunik

Kohtuotsuse põhjendusi on muudetud Tartu Ringkonnakohtu 17.05.2016.a otsusega

Tartu Ringkonnakohtu 17.05.2016.a otsus

Resolutsioon

1. Jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 10.02.2015. a otsuse resolutsioon muutmata, asendades halduskohtu otsuse põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega. 2. Jätta kaebajate menetluskulud kaebajate endi kanda.