3-14-52530/11 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-14-52530

Otsuse tegemise aeg ja koht

10.veebruar 2015, Jõhvi

Kohtunik

Ülle Polluks

Kohtuasi

esindaja M. Meristo kaebus Tallinna Vangla

vastu kahju hüvitamise nõudes, seoses ebapiisava

elamispinna tagamisega Tallinna Vanglas ajavahemikul

06.04.2011 kuni 06.09.2011.

Menetlusvorm

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja esindaja M. Meristo

Vastustaja Tallinna Vangla

Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates.Apellatsioonkaebuse esitamise

viimane päev on 12.03.2015. Apellatsioonkaebus võidakse

lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta

selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik, kaebuse põhjendused ja taotlus, vastustaja vastuväited

1. 04.03.2014 registreeriti Tallinna Vanglas kahju hüvitamise nõue, milles

kaebuse esitaja taotles mittevaralise kahju hüvitamist 10000 eurot, seoses ebapiisava

elamispinna tagamisega Tallinna Vanglas ajavahemikul 30.07.2010-13.08.2010;

01.10.2010-25.02.2011; 06.04.2011 kuni 06.09.2011. Taotluse esitaja hinnangul on

kahjunõue esitatud tähtaegselt, kuna varem ei saanudki nõuet esitada, sest Tallinna

Vangla rikkus tervikuna ja praktiliselt kõigi kinnipeetavate suhtes konventsiooni artiklit

3 ja ükski kinnipeetav sisuliselt oma õigustest ei olnudki teadlik kuni Euroopa

Inimõiguste Kohtu lahendini (Tunis vs Eesti).

2. Tallinna Vangla 23.09.2014 otsusega „Vastus kahju hüvitamise taotlusele ja taotluse

osaline tagastamine“ nr 5-18/14/6531-2 (tl 8-9), tagastas Tallinna Vangla

kahju hüvitamise nõude perioodide 30.07.2010-13.08.2010 ja 01.10.2010-25.02.2011

osas läbivaatamatult ning vangla jättis kaebaja kahju hüvitamise nõude perioodi

06.04.2011-06.09.2011 osas rahuldmata. Tallinna Vangla hinnangul on kahjunõue

30.07.2010-13.08.2010 ja 01.10.2010-25.02.2011 osas esitatud mittetähtaegselt.

Tallinna Vangla leidis, et arvestades, et taotluse esitaja väidetav mittevaraline kahju

seisneb ebapiisavast põrandapinnast tingitud õiguste rikkumises, siis ei saa Tallinna

Vangla hinnangul sellise kahju tekkimine olla tuvastatav läbi teise isiku kaebuses

tehtava kohtuotsuse (Tunis vs Eesti). Tallinna Vangla seisukohta kinnitab ka Riigikohtu

23.03.2005 lahend 3-3-1-86-04, milles halduskolleegium märkis, et vastutuse aluseks

on õigusvastane tegu ise, mitte sellest teadasaamine. Seadusandja poolt kehtestatud

kolme aastane tähtaeg on piisavalt pikk selleks, et kahju kannatanud isikul oleks soovi

korral võimalik oma kaebaõigust realiseerida. Tallinna Vangla leidis, et kahjunõue

30.07.2010-13.08.2010 ja 01.10.2010-25.02.2011 osas ei ole tähtaegne ning kuna

taotluse esitaja ei esitanud ühtegi objektiivset asjaolu, mis tingiks tähtaja ennistamise,

mistõttu vangla tagastas kaebajale kahju hüvitamise nõue nimetatud perioodide osas

läbivaatamatult.

3. 21.10.2014 saabus Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebus Tallinna

Vangla vastu kahju hüvitamise nõudes summas 10000 eurot või summa kohtu

äranägemisel, seoses ebapiisava elamispinna tagamisega Tallinna Vanglas

ajavahemikul 30.07.2010-13.08.2010; 01.10.2010-25.02.2011; 06.04.2011 kuni

06.09.2011.

4. Tartu Halduskohtu 29.10.2014 kohtumäärusega kaebus osaliselt tagastati, so osas,

milles kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist seoses ebapiisava elamispinna

tagamisega Tallinna Vanglas ajavahemikul 30.07.2010-13.08.2010 ja 01.10.2010-

25.02.2011, ajavahemiku 06.04.2011 kuni 06.09.2011 osas võeti kaebus menetlusse.

5. Vastustaja Tallinna Vangla palub jätta kaebus rahuldamata. Kambrites, milles kaebuse

esitaja viibis, oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida.

Akna olemasolu tagas kambri loomuliku valgustatuse. Täiendava kunstliku

valgusallikana oli kambrite laes kaks valgustit, lisaks oli kambrites kaks seinalampi –

üks tualetis, teine kambriukse kohal olev öövalgusti. Lisaks osaliselt avatavale aknale

oli kambrites sundventilatsioon. Nõutava temperatuuri kindlustas kambrites

keskküttesüsteem. Kõigis kambrites (v.a kartserikambrid, kus WC ei olnud kambrist

eraldatud), milles kaebuse esitaja viibis oli magamisruumist eraldatud ja veega WC

ning kraanikauss. Lisaks võimaldati duši kasutamist. Voodipesu vahetati reeglina kaks

korda kuus. Igal vahistatul oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu.

Ajavahemikul 22:00 – 06:00 oli vanglas öörahu, mis tähendab, et iga isik sai

korralikult välja puhata. Vahistatutele, s.h kaebuse esitajale oli tagatud mõningane

meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja neile, kelle suhtes ei olnud rakendatud

suhtlemispiiranguid, ka suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine,

lühiajalised kokkusaamised). Lühiajaliste kokkusaamiste võimalust kasutas kaebuse

esitaja regulaarselt. Vahistatutel oli ca iga kahe nädala tagant võimalus laenutada

Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla ajalehti. Loa alusel

väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku

iseloomuga esemeid. Lisaks oli vahistatutel lubatud saada pakke. Sisseoste võimaldati

sooritada reeglina kaks korda kuus. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus

kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga. Vahistatute käsutuses olid ka vangla

sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal. Võimaluste piires võimaldati ka

vahistatutele hõivetegevust. Toitlustamise kolm korda päevas tagas vangla. Samuti

võimaldati iga päev värskes õhus jalutamist. Seega ei saanud vangistustingimused

ületada nõutavat minimaalset raskusastet, sest need olid ja on Tallinna Vanglas

vähemalt rahuldaval tasemel.

Kohtu seisukoht

6. Kohus kontrollib, kas kaebaja viibimine kinnipidamistingimustele mittevastavates

kambrites on mittevaralise kahju hüvitamise aluseks.

7. Kaebaja taotleb kaebuses Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju summas 10 000 euro

hüvitamist või kahjusummat kohtu äranägemisel seoses ebapiisava elamispinna

tagamisega Tallinna Vanglas. Seega olid kaebaja väitel tingimused solvavad ja

inimväärikust alandavad.

8. Vaidlust ei ole selles, et hüvitamiskaebus seoses ebapiisava elamispinna

tagamisega Tallinna Vanglas ajavahemikul 30.07.2010-13.08.2010 ja 01.10.2010-

25.02.2011 on 29.10.2014 kohtumäärusega kaebajale tagastatud, nimetatud määrus on

seadusjõus.

9. Vaidlust ei ole ka selles, et riikliku kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate,

arestialuste ja vahistatute registri andmetel oli kaebuse esitaja ajavahemikul

06.04.2011-06.09.2011 paigutatud Tallinna Vanglasse järgmiselt:

a) kamber 214 perioodil 06.-07.04.2011;

b) kamber 217 perioodil 08.-12.04.2011;

c) kamber 352 perioodil 13.04.-11.05.2011;

d) kamber 453 perioodil 12.05.-02.06.2011;

e) kamber 329 perioodil 03.06.-15.07.2011;

f) kamber 74 perioodil 16.-22.07.2011;

g) kamber 329 perioodil 23.07.-16.08.2011;

h) kamber 88 päeval 17.08.2011;

i) kamber 85 päeval 18.08.2011;

j) kamber 329 perioodil 19.-29.08.2011;

k) kamber 210 perioodil 30.08.-06.09.2011.

10.Vastustaja on kirjalikus vastuses leidnud, et vahistatutele ning kinnipeetavatele tagatava

põrandapinna suuruse osas tuleb arvestada riigi tegevust EIK praktika selginedes ja

arvestada seejärel kasutusele võetud meetmeid: EIK-i väljendatud seisukohti on

arvesse võetud siseriikliku õiguse muutmisel ning alates 01.01.2014 jõustunud

muudatuse kohaselt on minimaalseks kambri pinnaks kinnises vanglas 2,5 m2 asemel 3

m2; ehitatud on uued vanglad (Tartu ja Viru Vangla); vähendatud on kinnipeetavate

arvu ning alates 01.01.2015 jõustus karistusseadustiku § 415 lg 1 p 3, mis sätestab, et

täitmiskohtunik võib vangistuse täitmisele pööramise lükata oma määrusega edasi kuni

ühe aasta võrra, kui süüdimõistetu ei saa karistust kanda vangla ülerahvastatuse tõttu

(vt Riigikohtu 19.01.2012 otsuse nr 3-3-1-76-11, mille punktis 13 on kohus välja

toonud, et kaalutlusreeglitest kinnipidamise kontrollimisel tuleb muu hulgas arvestada

seda, kas faktilised asjaolud jätsid haldusorganile tegeliku valikuvõimaluse. Pikemat

käsitlemist ei vaja tõsiasi, et riik ei suuda praegusel ajal paigutada valdavat enamikku

kinnipeetavaist eraldi kambritesse. Seadusandja on pidanud vajalikuks kehtestada

vanglates nn ülerahvastatuse keelu. Seega nähtub, et Eesti riik ei ole olnud tegevusetu

ja on astunud konkreetseid samme, et viia kehtiv õigus kooskõlla EIK-i praktikaga.

11. Kohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused rahalise hüvitise väljamõistmiseks.

Kohus on seisukohal, et mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamise ajendiks ei ole

käesoleval juhul olnud kaebuse esitaja vaimsed kannatused kinnipidamistingimustest

Tallinna Vanglas, vaid üksnes EIK lahendist Tunis vs Eesti teada saamine ja võimalik

tulenev rahaline kasu.

12.Kohus leiab, et eeltoodu ei saa olla kaebuse rahuldamise ajendiks. Asjaolu, et EIK on

sarnastes asjades pidanud vajalikuks rahalise hüvitise väljamõistmist, ei ole käesoleval

juhul määrav ning eeltoodud põhjusi arvestades ei saa EIK-i sellekohase praktikaga

nõustuda, kuna seisukohad põhiõiguste osas on olnud ajas muutuvad ning Eesti riik ei

saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane

halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel.

13.RVastS § 9 lg 1 kohaselt füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist

hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise,

kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime

teotamise korral. Sama paragrahvi lõige kaks kohaselt mittevaraline kahju hüvitatakse

proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust.

Mittevaralise kahju hüvitamise nõude korral tuleb kindlaks teha, kas kaebajale on

õigusvastase akti või toiminguga põhjustatud hingelisi või füüsilisi kannatusi, kas

kahju on tekkinud haldusorgani õigusvastase kannatanu õigusi rikkuva süülise tegevuse

tõttu, kas kahju tekkimise ja õigusvastase süülise tegevuse vahel on põhjuslik seos ning

kas esineb mõni RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud kahju hüvitamise alus. Kui kas või üks

nimetatud tingimustest puudub, ei kuulu kahju hüvitamise kaebus rahuldamisele.

14.VangS § 4¹ lg 1 kohaselt kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis

austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine

ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult

kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. PS § 18 kohaselt kedagi ei tohi

piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada. PS § 11 kohaselt õigusi

ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema

demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja

vabaduste olemust.

15.EIÕK artikkel 3 keelab piinamise, ebainimliku ja alandava kohtlemise. Ka PS § 18

kohaselt ei tohi kedagi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada.

Euroopa Inimõiguste Kohus (edaspidi EIK) on nentinud, et riigil on kohustus tagada

kinnipeetavale sellised elamistingimused, mis austavad inimese väärikust, ning et

karistuse kandmise viis ja täideviimise meetodid ei tohi tekitada rohkem kannatusi ega

kurnatust kui need, mis paratamatult vangistusega kaasnevad. Kuid inimväärikuse

mõistel on oma kindel juriidiline sisu ning inimväärikuse alandamisega on tegemist

tõsistel juhtudel. Mõiste sisu avamiseks tuleb pöörduda EIK praktika poole.

Kvalifitseerimaks teguviisi väärkohtlemisena (sh ka inimväärikuse alandamisena) peab

väärkohtlemine ületama teatud minimaalse raskustaseme. EIK on nentinud, et

vangistusega kaasneb niikuinii teatud paratamatu ebamugavustunne, kuid

kvalifitseerimaks inimväärikuse alandamisena, peab olema tegemist minimaalse

raskusastme ületamisega. Nimetatud taseme tuvastamine on aga konkreetse kaasuse

fakti ja asjaolude küsimus ning arvesse võetakse kohtlemise kestvust, füüsilist ja

vaimset mõju isikule ning teatud juhtudel ka ohvri sugu, vanust ning tervislikku

seisundit. Samuti on EIK leidnud, et hinnates minimaalse raskusastme kriteeriumi,

tuleb arvestada asjaolude kumulatiivset efekti, mis tuleneb nii kinnipidamistingimustest

ning kinnipidamise ajast.

16.Kuni 31.12.2013 kehtinud VSKE § 6 lg 6 kohaselt kinnipeetavale on toas ette nähtud

vähemalt 2,5 m² põrandapinda. VSKE § 7 lg 1 p-de 1-8 kohaselt toa või kambri

sisustusse kuuluvad: ühe- või kahekordsed voodid; isiklike asjade hoiukoht; laud;

istekoht igale kinnipeetavale; võimaluse korral valjuhääldi; riidenagi; võimaluse korral

pesemiskoht; võimaluse korral WC.

17.Kaebuse esitaja märgib kaebuses, et kambrid, milles ta Tallinna Vanglas viibis, ei

vastanud kehtestatud nõuetele valgustuse osas ning seetõttu kurnas see tema silmi.

18.VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel

eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutege-

vuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab

olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Õige on

vastustaja seisukoht, et kambrite valgustihedust ei reguleeri ükski õigusakt. Kambrites,

kuhu kaebuse esitaja Tallinna Vanglas oli paigutatud, olid olemas aken ja valgustid,

seega oli olemas nii kunstlik kui ka loomulik valgus, mis kindlustas kambrite piisava

valgustatuse. Lisaks oli vangla vahendusel võimalik tugevama kunstliku valgustuse

saamiseks soetada isikuarvel oleva raha eest näpitslamp. Kuna kaebuse esitaja ei ole

varasemalt pöördunud vangla poole kaebusega, et kambri valgustus on halb ning et

seetõttu kurnab see kambris viibijate silmi, siis on tegemist tagantjärgi esitatud väitega,

mille pinnalt võib järeldada, et tegelikku probleemi kaebuse esitajal ei olnud.

19.Kaebuse esitaja toob kaebuses oma ühe õiguste rikkuva asjaoluna välja selle, et pesu

tuli pesta ja kuivatada kambris. Kohus nõustub vastustajaga selles, et õigusaktid ei sä-

testa keeldu pesu kambris kuivatada ega sätesta kohustust pesu kuivatamiseks eraldi

ruumi sisustamiseks. Samuti ei ole keelatud kambris pesu pesta. Seega ei saanud

eeltoodu ka kaebuse esitaja õigusi rikkuda. Kaebuse esitaja ei ole varasemalt ka selle-

sisulise kaebusega vangla poole pöördunud, mistõttu võib järeldada, et tegelikku prob-

leemi tal sellega ei olnud ning on kaebuses esitatud üksnes rahalise hüvitise saamise

õigustuseks.

20.Kaebuse esitaja toob kaebuses puudusena kambritingimustes välja asjaolu, et kambrite

õhuvahetust takistasid akendele paigaldatud perforeeritud metallplaadid.

21.Kohus märgib, et vangistuse täideviimise eesmärgi (VangS § 6 lg 1) saavutamiseks ja

julgeoleku kaalutlustel (VangS § 66 lg 1) on kinnises vanglas kehtestatud ranged kinni-

pidamistingimused. Justiitsministri 06.12.2001 määruse nr 92 „Tallinna Vangla põhi-

määrus“ § 1 lg 1 kohaselt on Tallinna Vangla Justiitsministeeriumi valitsemisalas olev

valitsusasutus, mis viib täide vabadusekaotust ja eelvangistust ning korraldab

kriminaalhooldust. VangS § 6 lõikest 1 tulenevalt on vangistuse täideviimise eesmärk

kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Seega on

vangla ülesanne korraldada vangistuse täideviimist. Tulenevalt VangS § 66 lõikest 1

korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab käesoleva seaduse ja vangla

sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. Sama paragrahvi lõike 2

kohaselt vastutab vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja julgeoleku eest vanglas vangla-

teenistuse ametnik. Julgeoleku tagamise kohustuse sätestab vangistusseadus mitmetes

paragrahvides, nt § 41 lg 2, § 19 lg 1, § 24 lg 11 p 2, § 25 lg 11 p 2, § 251 lg 1, § 28 lg

3, § 30 lg 2, § 38 lg 22 jne. Vangistusseaduse kommenteeritud väljaande § 66 kom-

mentaaride kohaselt tähendab julgeolek ehk turvalisus kaitstust ohtude eest. Järelevalve

on kontroll kinnipeetava üle, mis peab tagama vangla kui süsteemi normaalse toimi-

mise, kinnipeetava õiguste ja kohustuste täitmise, kinnipeetavate ja vanglapersonali

ohutuse, välistama kinnipeetava põgenemise, kõrvaliste isikute pääsemise vangla ter-

ritooriumile ning kinnipeetavate vanglavälise suhtlemise mitteettenähtud isikutega.

Järelevalve kujutab endast toimingute kogumit, millega tagatakse muuhulgas ka kõigi

vanglas viibivate isikute julgeolek. Julgeoleku tagamiseks tuleb vanglal välistada kinni-

peetavate omavaheline suhtlemine ja esemete üleandmine ka akna kaudu, mistõttu on

akendel ees piirded, mis samas ei takista õhuliikumist. Tallinna Vangla kambrites on

osaliselt sund- ja osaliselt loomulik ventilatsioon ning kinnipeetavatel on võimalik

kambri õhuhulka reguleerida akna küljes asuva õhutusava kaudu. Kambrites olev osali-

selt avatav aken võimaldab ruume hõlpsasti ventileerida. Seega ei saanud eeltoodu kae-

buse esitaja õigusi mitte kuidagi rikkuda.

22.Kaebuse esitaja märgib ka, et kaebuses toodud perioodil sai ta väljaspool kambrit lii-

kuda väga minimaalselt, mistõttu tekkisid tal tervisehäired.

23.Eelvangistuse sisu on isikult vabaduse võtmine, s.t. teatud ajaks piiratakse isiku lii-

kumisvõimalust ja võimalust realiseerida sellega olemuslikult seotud subjektiivseid

(põhi)õigusi. Vangistust ja eelvangistust pole õige mõista üksnes füüsilise liikumisva-

baduse piiranguna. Kinnipeetava ja vahistatu kogu eluolu seotakse vanglaga - tema va-

badus allutatakse VangS-st tulenevatele piirangutele, mis on vajalikud kinnipeetava pu-

hul vangistuse kui karistuse täideviimiseks ning vahistatu puhul kriminaalmenetluses

seatud eesmärkide saavutamiseks. VangS § 90 lg 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev

läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Sama para-

grahvi lg 5 kohaselt on vangla või arestimaja kohustatud võtma kasutusele kõik meet-

med, et välistada eri kambritesse paigutatud vahistatute omavaheline sidepidamine.

Seega tulenes kaebuse esitajale liikumispiirang asjaolust, et ta viibis vahistatuna vang-

las.

24. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebuse esitajal oli lisaks 1-tunnisele jalutuskäigule

võimalik väljaspool kambrit viibida ka lühiajaliste kokkusaamiste ajal, mis toimusid

kaebuse esitajal regulaarselt. Kaebuse esitaja väide tervisehäirete tekkimise kohta on

paljasõnaline, kuna tervisekaardi kanded seda ei kinnita. Arvestades, et kaebuse esitaja

on noor inimene, kes viibis Tallinna Vanglas suhteliselt lühikest aega ning et tal oli soo-

vi korral võimalik iseseisvalt võimlemisharjutusi tehes ennast liigutada nii kambris, kui

ka jalutuskäigu ajal, siis on väidetud tervisehäire tekkimine ka väheusutav.

25.Kaebuse esitaja seisukoht, et põrandapinna hulka ei tohi arvestada mööblialust pinda,

on väär. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 on kinnitatud "Eluruumidele

esitatavad nõuded" (edaspidi Määrus), mille punkt 4 kohaselt arvestatakse eluruumi

põrandapindala lähtudes toa laiusest (vastasseinte vahelisest kaugusest). Seega ei

tähenda „põrandapind“ ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põranda-

pinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus, seega ruumi

üldpind. Tallinna Halduskohus on 23.12.2008 otsuses haldusasjas nr 3-07-2514 leid-

nud, et VSkE § 6 lg 6 ja § 7 lg 1 eesmärgiks on tagada, et kambrisse majutatakse üks-

nes mõistlik hulk kinnipeetavaid ja nende eluruumis on olemas igapäevaeluks mini-

maalselt vajalikud esemed. Nimetatud sätetest ei tulene, et igale kinnipeetavale peab

olema kambris ettenähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda lisaks pinnale, millel asub

VSkE § 7 lg 1 ettenähtud kambri sisustus. Seega kambris peab iga kinnipeetava kohta

olema vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, kus võivad paikneda ka kambri sisustuse kohus-

tuslikud elemendid. Nimetatud otsus jõustus 23.01.2009. Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegium ei tuvastanud 20.06.2014 otsuses nr 3-4-1-9-14 kuni 31.12.2013

kehtinud VSkE § 6 lõike 6 vastuolu PS-ga ja märkis, et „[…] Õigusest inimväärikale

kohtlemisele ei tulene, et kinnipeetavale tagatud põrandapind ei võiks ühelgi tingi-

musel, ka erandlikel asjaoludel piirduda 2,5 m2-ga. Tuvastavamaks või välistamaks

inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne

VSkE-ga ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava

tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil.“

Tallinna Vangla lähtus kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg-s 6 sätestatust ja tagas

kaebuse esitajale vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, millest ei ole maha arvestatud mööb-

lialust pinda. Seega ei tule põrandapinnast maha arvestada mööblialust pinda.

26. väidab, et ebapiisav põrandapind alandas tema väärikust. Alates 01.06.2008

kehtib VangS § 41 lg 1, mis nõuab, et kinnipeetavat, karistusjärgselt kinnipeetavat,

arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kind-

lustab, et karistuse kandmine, karistusjärgne kinnipidamine või vahi all viibimine ei

põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasne-

vad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Sellise üldklausli sätestamine, mille

eeskujuks on EIK praktika, aitab ühest küljest rõhutada inimväärikuse olulisust ja juhti-

da samas tähelepanu sellele, et iga ebameeldivustunne, mida isik kogeb, ei ole veel

inimväärikuse alandamine. Ilmselgelt on inimväärikuse austamine demokraatliku ühis-

konna üks olulisemaid väärtusi, mis keelab mis tahes tingimustel piinamise ja ebainim-

liku või alandava kohtlemise või karistamise, olenemata asjaoludest ja kannatanu käitu-

misest. Samas aga peab väärkohtlemine saavutama teatud tõsidusastme, et see kvalifit-

seerida inimväärikust alandavaks. Selle tõsidusastme hindamine on suhteline ning

sõltub mitmesugustest asjaoludest. Inimväärikuse austamise põhimõtte VangS-is sä-

testamise eesmärgiks on ühest küljest rõhutada seda olulist põhimõtet vangistuse täide-

viimise kontekstis ning teisalt selgitada ka isikutele, et iga ebamugavustunne või ta-

kistus, mida nad arestimajas või vanglas peavad taluma, ei ole veel inimväärikuse alan-

damine.

27.EIK praktikas on olnud inimväärikust alandava kohtlemisega tegemist siis, kui äärmist

ebamugavust on põhjustatud tundideks ning see on tekitanud isikule kas kehalisi või/ja

vaimseid kannatusi, mis võisid isikule tekitada hirmu, ängistust ning alandatuse tunnet.

Inimväärikuse alandamisena on kvalifitseerinud näiteks alljärgnevad olukorrad: täielik

sotsiaalne isolatsioon; halvad sanitaartingimused kogumina; invaliidist kinnipeetavate

erivajaduste ignoreerimine; arstiabi andmata jätmine, millega kaasnevad rasked vi-

gastused või isiku surm ning põhjendamatu jõu kasutamine kinnipeetava vastu; kinni-

peetava sundtoitlustamine, kui selleks puudub meditsiiniline vajadus; kinnipidamis-

asutuste ülerahvastatus; alasti läbiotsimised vastassoost vanglaametniku juuresolekul;

kolmeks kuuks isiku paigutamine pimedasse väiksesse kambrisse, ilma jalutamisvõi-

malusteta jne. Tegemist on tõsiste näidetega, mis ei jäta kahtlust, et selline teguviis on

tsiviliseeritud ühiskonnas mitteaktsepteeritav ning käsitletav inimväärikuse alan-

damisena. Sellest nähtuvalt on ka ilmselge, et kaebuse esitaja poolt viidatud inimvääri-

kuse alandamine seoses kambritingimustega, on ilmselgelt liialdatud.

28.Osas, milles kaebuse esitaja toob välja, et justkui Tallinna Vangla kinnipidamistingi-

mustest tekkisid tal hingamisraskused, on tõendamata. Nimelt nähtub kaebuse esitaja

tervisekaardi väljavõttest nr 28, et kaebuse esitaja pöördus 13.06.2011 Tallinna Vangla

arsti poole kaebusega, et tal jääb hing kinni põhjusel, et tal on mandlid paistes. Nimeta-

tud vastuvõtu käigus diagnoosis dr Šimrilo kaebuse esitajal täpsustamata äge neelupõ-

letik. Seega oli kaebuse esitaja hingamisraskus tingitud neelupõletikust, mitte Tallinna

Vangla kinnipidamistingimustest.

29.Vastustaja on võtnud õigeks kaebuse esitaja väite õhupuudusest tingitud aknalõhkumise

osas, kuna Tallinna Vangla peaspetsialist-üksuse juhi 16.06.2011 käskkirjaga nr 799-d

määrati kaebuse esitajale distsiplinaarkaristus selle eest, et ta lõhkus ära kambri akna

klaasi. Arvestades, et 01.06.2011, kui kaebuse esitaja eelmärgitud distsipliinirikkumise

toime pani, oli välisõhu temperatuur 22.8 0C ning et kambrites on osaliselt sund- ja

osaliselt loomulik ventilatsioon, ei saanud kambri sisetemperatuur olla nii kõrge, et

kaebuse esitaja pidanuks olukorra leevendamiseks akna ära lõhkuma. Seda enam, et te-

gelikult ei ole kaebuse esitaja pöördunud kordagi vangla poole kaebusega, et kambrites

ei jätku õhku või et ta oleks soovinud kambrisse saada ventilaatorit või toiduluugi lahti

jätmist. Seega on tegemist tagantjärgi esitatud väidetega.

30.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ei ole rakendanud kõiki esmaseid

õiguskaitsevahendeid, st püüdnud ära hoida kahju tekkimist. Kui kaebuse esitaja leidis,

et talle tagati Tallinna Vanglas viibides ebapiisavad elamistingimused jne, siis oli

kaebajal võimalik pöörduda koheselt vangla poole vastavasisulise märgukirja või

selgitustaotlusega, kuid kaebaja seda teinud ei ole, vaid on esitanud vanglale koheselt

kahju hüvitamise taotluse.

31.Kohus märgib, et kaebaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et kaebaja oleks

pöördunud Tallinna Vangla poole märgukirjaga seoses kambris valitsenud

ruumipuudusega ja ebainimlike elamistingimustega. Kaebaja on vanglale esitatud

kahju hüvitamise taotluses ise kinnitanud, et kinnipidamistingimuste rikkumistest sai ta

teada 2014. aastal saabunud EIÕK lahendist (Tunis vs Eesti).

32.Tulenevalt eeltoodust kohus ei tuvastanud käesolevas asjas õigusvastast toimingut,

kaebaja inimväärikuse alandamist ega ka tekkinud kahju ning eeltoodust lähtudes jääb

kaebus mittevaralise kahju hüvitamise nõudes ajavahemiku 06.04.2011-06.09.2011 eest

rahuldamata.

Menetluskulud

33. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus

tehti. Menetluskulud jätta poolte endi kanda.

(digitaalselt allkirjastatud)

Ülle Polluks

kohtunik