3-15-282/5 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-15-282 Otsuse kuupäev

9. veebruar 2015 Kohtunik Eda Muts Kohtuasi T.T.e kaebus Tallinna Linnavalitsuse vastu kaebaja valijate nimekirja kandmise ettekirjutuse tegemiseks Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja – T.T. Vastustaja – Tallinna linn Resolutsioon Jätta T.T.e kaebus rahuldamata.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 11. märts 2015. a. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. T.T. esitas 29.01.2014 Tallinna Linnavalitsusele taotluse (tl 5 pöördel) enda valijate nimekirja kandmiseks, et osaleda 01.03.2015. a toimuvatel Riigikogu valimistel.

Ühtlasi esitas T. T. sama taotluse pöördel (tl 5) Tallinna linnasekretäri kaudu Tartu Halduskohtule 30.01.2015 dateeritud kaebuse kaebaja Riigikogu valijate nimekirja kandmise ettekirjutuse tegemiseks.

2. Tallinna linnasekretär käsitles taotlust kui avaldust taotleja kandmiseks valijate nimekirja ning jättis 03.02.2015. a otsusega nr Õ-2/6864 rahuldamata taotluse valijate nimekirjas muudatuste tegemiseks Riigikogu valimise seaduse (RKVS) § 4 lg 3, § 22 lg 3 ja § 25 lg 1 alusel.

Tallinna linnasekretär edastas 04.02.2015. a kirjaga nr Õ-1/331 kaebuse koos lisadega Tartu Halduskohtule.

Menetlusosaliste seisukohad

3. Kaebuse kohaselt on kaebeõiguse piirang ja Tallinna linna otsus, millega jäeti kaebaja valimisnimekirja kandmata, vastuolus põhiseadusega. Kaebaja taotleb põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse algatamist.

4. Tallinna linnasekretär lisas kaebusele oma seisukoha (tl 2), milles jäi taotluse rahuldamata jätmisel esitatud väidete juurde, et taotlus valijate nimekirjas muudatuste tegemiseks tuleb jätta rahuldamata Riigikogu valimise seaduse (RKVS) § 4 lg 3, § 22 lg 3 ja § 25 lg 1 alusel.

Kohtu seisukoht

5. Kohus jätab kaebuse täies ulatuses rahuldamata.

6. Vaidlust ei ole selles, et - kaebaja on Eesti Vabariigi kodanik ja on Riigikogu liikmete valimise päeva ehk 01.03.2015 seisuga vähemalt 18-aastane; - kaebaja on kantud rahvastikuregistrisse, tema elukoht on rahvastikuregistri andmetel Tallinna linnas; - kaebaja on kohtu poolt süüdi mõistetud kuriteos ja kannab valimispäevale eelneva 30. päeva seisuga valimispäevani vanglakaristust.

RKVS § 4 lg 3 kohaselt ei võta hääletamisest osa isik, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud kuriteos ja kannab vanglakaristust. RKVS § 22 lg 3 kohaselt ei kanta valijate nimekirja isikut, kelle kohus on karistusregistri andmetel süüdi mõistnud kuriteos ja kes valimispäevale eelneva

30. päeva seisuga kannab valimispäevani vanglakaristust.

Seega on vastustaja otsus jätta kaebaja taotlus rahuldamata kooskõlas kehtiva õigusega.

7. Kaebaja leiab, et kaebeõiguse piirang on vastuolus põhiseadusega. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 4 kohaselt jätab kohus asja lahendamisel kohaldamata seaduse või muu õigustloova akti, kui see on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega või Euroopa Liidu õigusega.

8. Põhiseaduse § 58, mis reguleerib kõrgeima riigivõimu teostamist rahva poolt, sätestab, et seadusega võib piirata nende Eesti kodanike osavõttu hääletamisest, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud ja kannavad karistust kinnipidamiskohtades. Seega näeb Põhiseadus otsesõnu ette võimaluse kehtestada kinnipeetavate hääletamisõiguse piirang Riigikogu valimistel.

9. Riigikohus on leidnud, et RKVS § 4 lg 3 ja § 22 lg 3, mille kohaselt ei saa hääletamisest osa võtta isik, kelle kohus on kuriteos süüdi mõistnud ja kes kannab vanglakaristust, võivad olla vastuolus Põhiseaduse §-ga 57 koostoimes §-ga 11, nii nagu neid tuleb tõlgendada lähtuvalt EIÕK protokolli nr 1 artiklist 3, mille sisu on Euroopa Inimõiguste Kohus täpsustanud suurkoja 06.10.2005.a otsuses asjas Hirst vs Ühendkuningriik (nr 2), 08.04.2010.a otsuses asjas Frodl vs Austria, 23.11.2010.a otsuses asjas Greens ja M.T. vs Ühendkuningriik ja iseäranis suurkoja 22.05.2012.a otsuses asjas Scoppola vs Itaalia (nr 3) (Riigikohtu 22.01.2013. a määrus asjas nr 3-4-1-26-12, p 38).

10. Eelnevas punktis viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas ei ole leitud, et kinnipeetavate hääletamisõiguse piirang on iseenesest lubamatu. Vastuolu selle piirangu ja isiku põhiõiguste vahel on leitud juhul, kui keelu kehtestamisel ei võeta arvesse vangistuse pikkust, süüteo olemust ja raskust või muid individuaalseid asjaolusid.

HKMS § 44 lg 1 kohaselt võib isik kaebusega halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguse kaitseks. Kohus ei käsitle haldusasja lahendamisel asjaolusid ja olukordi abstraktselt, vaid teeb kindlaks, kas kaebuses esitatud asjaoludel on rikutud konkreetse isiku (kaebaja) õigusi. Ka Tallinna Ringkonnakohtu 21.02.2014.a otsuse (haldusasi nr 3-13-2079) punktis 9 on kohus leidnud, et hääletamisõiguse piirangu proportsionaalsuse hindamisel tuleb arvestada kaebajat ja talle määratud karistust.

Karistusregistri andmetel (tl 13) kannab kaebaja liitkaristusena määratud 9 aasta 10 kuu ja

5 päeva pikkust vangistust. Käesolev karistusaeg algas 02.03.2013 ja lõpeb 07.01.2023. Kaebaja tunnistati Harju Maakohtu 02.09.2013. a otsusega süüdi narkootilise aine suures koguses ebaseadusliku omandamise, valdamise ja vedamise eest isiku poolt, kes on varem toime pannud narkootikumidega seotud süüteo (KarS § 184 p 2 p 2). Viidatud otsuse kohaselt oli kaebaja enne viimast otsust kriminaalkorras karistatud kahel korral. Eelnevalt on kaebaja tunnistatud süüdi Harju Maakohtu 03.07.2008. a otsusega narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest isiku poolt, kes on varem toime pannud narkootikumidega seotud süüteo (KarS § 184 p 2 p 2) ning määratud karistuseks 9 aasta pikkune vangistus. Samuti on kaebaja tunnistatud süüdi Viru Maakohtu 14.07.2006. a otsusega narkootilise ja psühhotroopse aine levitamise ettevalmistamises (KarS § 189 lg 1).

Kohus märgib, et kohtupraktikas on ka märgatavalt lühema karistuse (liitkaristus 6 aastat 4 kuud 24 päeva) ja lühema kandmata karistusaja (üle 1 aasta) kontekstis leitud, et valimisõiguse piirang oli proportsionaalne (Tartu Ringkonnakohtu 23.01.2015. a otsus asjas nr 3-14-50821).

Eeltoodut arvestades on kohus käesolevas asjas seisukohal, et RKVS § 4 lg 3 ja § 22 lg 3 kohaldamine kaebaja suhtes ei ole vastuolus põhiseadusega, Euroopa Liidu ega rahvusvahelise õigusega ning vastavad normid kuuluvad kaebuse lahendamisel kohaldamisele. Kaebaja puhul ei ole tegemist isikuga, kelle suhtes kaebeõiguse piirang võiks olla ebaproportsionaalne, sest kaebaja kannab antud hetkel Harju Maakohtu 02.09.2013. a otsusega mõistetud 9 aasta 10 kuu ja 5 päeva pikkust karistust esimese astme kuriteo toimepanemise eest, kaebaja on korduvalt mõistetud süüdi esimese astme kuritegude toimepanemise eest ning käesoleva aja seisuga on tal mõistetud karistusajast kanda enam kui 7 aastat ja 10 kuud. Kaebaja poolt kandmata karistusaeg on ühtlasi pikem kui valitava organi, s.o Riigikogu liikmete ametiaeg, mis on neli aastat. Seega jääb rahuldamata ka T.T.e taotlus põhiseadusliku järelevalve algatamiseks.

11. Menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel menetlusosaliste enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Eda Muts kohtunik