1-14-7980/20 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1 (7)

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

9. veebruar 2015, Tallinn kirjalikus menetluses Kriminaalasja number 1-14-7980 Kohtukoosseis Sten Lind,

Meelika Aava ja Pavel Gontšarov Kriminaalasi D.J-i süüdistuses KarS § järgi

üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 03.11.2014. a otsus Apellant Süüdistatav Süüdistatav D.J

Ik. XXX; elukoht XXXXXXXXXX XXXX

XXXXX XXXX XXXXX XXXX XXXXXXXX; Eesti

Vabariigi kodanik; XXXXXXXXXXXXXX, pensionär, varem kriminaalkorras karistamata. Prokurör Anneli Lumiste Kaitsja Agne Koks

RESOLUTSIOON

Jätta Harju Maakohtu 03.11 süüdistatava D.J-i .2014. a otsus muutmata ja

apellatsioon rahuldamata.

Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult

30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi

2 (7)

vahendusel. Kuna kannatanutel on kassatsiooniõigus vaid tsiviilhagi puudutavates küsimustes, siis käesolevas asjas kannatanul kassatsiooniõigust ei ole.

ASJAO

LUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 03.11.2014. a otsusega mõisteti D.J süüdi KarS § 121 järgi ja teda karistati 60 päevamäära § 66 lg 1 alusel (1002 euro) suuruse rahalise karistusega. KarS määras kohus, et mõistetud karistus tuleb tasuda ositi 10 kuu jooksul ning igakuise makse suurus peab olema vähemalt 100,2 eurot. Samuti mõistis kohus D.J-ilt välja menetluskulud.

D.J mõisteti süüdi selles, et ta lõi 24.05.2013

.a. kella 22:30 paiku XXXXXXXXX

XXXXX XXXXXX XXXXX XXXXX XXXXXXXXX kinnistul tekkinud konflikti käigus MM MM rehaga rindkere piirkonda nii tugevasti, et reha purunes ning tundis

füüsilist valu ja sai tervisekahjustusi – põrutuse ja marrastused rindkere piirkonnas. Tüli leidis aset teel, mida MM on tsiviilasjas nr X- -XXXXX 15.03.2012. a tehtud Harju Maakohtu XX määruse kohaselt õigus kasutada oma kinnistule pääsemiseks. Konflikti põhjustas see, et väljus autost ning

MM asus pildistama teele paigaldatud posti. Kohtuotsuse kohaselt leidis D.J-i süü tõendamist kannatanu MM ja tunnistaja SS omavahel haakuvate ütlustega. Kannatanu ütluste kohaselt tuli tuli D.J tema juurde ja lõi teda rehaga rindkere piirkonda, tekitades füüsilist valu ja kehavigastusi. Ka tunnistaja ütlustest nähtub, SS et süüdistatav lähenes pildistavale kannatanule, tõstis reha ning lõi kannatanut rehaga, nii et reha purunes. Kannatanu ja tunnistaja

MM SS ütlusi kinnitavad vahetult peale sündmust koostatud isiku läbivaatuse protokoll ja Regionaalhaigla teatis. Mõlemas dokumendis on fikseeritud kannatanule tekitatud vigastused. Kohus arvestas ka seda, et kannatanu MM, kellele tekitati sündmuse käigus vigastusi, helistas kohe politseisse ning teatas, et talle tungis kallale D.J, kes lõi teda rehaga rindkere piirkonda. tõendamist Kohus leidis, et ei leidnud D.J-i väide, et ründas teda. õttu ei olnud D.J-i käitumine käsitatav ka hädakaitse MM See teostamisena. Seoses D.J-i väitega, et tema tervislik seisund ei võimaldagi sellist löömist, mida talle ette

heidetakse, märkis kohus, et esitatud dokumendid tõendavad küll seda, et D.J põeb mitmeid kroonilisi haigusi, kuid samas on leidnud tõendamist see, et vahetult enne rünnet töötas süüdistatav oma kinnistul, riisudes seal rehaga. Tunnistaja ütlused kinnitavad AR samuti, et süüdistatav on vaatamata haigusele siiski võimeline tegema kinnistul vajalikke tõid.

Sellest tulenevalt asus kohus seisukohale, et D.J-i tervislik seisund ei välista talle inkrimineeritava teo toimepanemist.

2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav D.J, kes palub maakohtu otsuse tühistada ja õigeksmõistev kohtuotsus. Ühtlasi palutakse mõista Eesti Vabariigilt teha

D.J-i kasuks välja 3072,21 eurot Harju Maakohtu menetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks. Apellant on seisukohal, et tuvastatud ei ole tema poolt kannatanule kehavigastuste tekitamine. Samuti on tuvastamata, kuidas ja millega kannatanule õiendis fikseeritud vigastused on tekkinud.

3 (7)

D.J leiab, et kuna kannatanu kiskus eespool mainitud metallposti välja, võisid tal fikseeritud marrastused tekkida selle välja tirimisel. Ekspertiisi ei ole tehtud ning puuduvad muud tõendid, millised kinnitaksid, vigastused on tekitanud Maakohtus et D.J . tunnistajana

üle kuulatud sündmuskohal käinud patrullpolitseinik KL ei mäletanud isegi seda, kas m

õne isiku läbivaatus toimus või mitte. Reha, millega D.J väidetavalt lõi, ei ole asitõendina vaadeldud. MM Maakohtu otsuses

viidatud SA Põhja Eesti Regionaalhaigla teatis ei tõenda, kes ja mi - llega marrastuse on tekitanud. Apellant leiab, et seda, kas plastikust reha tekitab läbi riiete marrastused ning kas ja millise intensiivsusega löögiga on plastikust ehaga võimalik tekitada rindkere põrutusi, saab r tuvastada üksnes ekspertiisiga. Samuti on D.J seisukohal nõuetekohaselt ei ole tuvastatud seda, et kannatanu tundis , et

valu. Apellant rõhutab, et valu on konkreetne arstiteaduslik termin, mida tuvastatakse ja mõõdetakse vastavalt arstlikele teadmistele. Ta märgib, et kaasaegne valuravi sisaldab regulaarset valuvai ks veel vajadusel manustamist. Apellandi arvates, kui gisti võtmist ning lisa isik ei vaja valuravi, siis ei ole alust öelda, et isikul esineks valu ja seda ulatuses, mis õigustaks karistusõiguslikku sekkumist. D.J lisab, et tunnistaja

AR vastas kohtuistungil prokuröri küsimusele, et „kannatanu jooksis mööda õue ringi nägu naerul peas“. Apellant leiab, et kannatanu ütlused on ebausaldusväärsed, kuna telefonikõnes politseisse väitis kannatanu, et löök oli kõrisse ning et tema kõri on marraskil. Hiljem on aga kannatanu väitnud, et löök oli rindkerre. Kohtus nimetatud vastuolu aga kõrvaldatud ei ole. Lisaks toob apellant välja, et kaitsja küsimusele vastas kannatanu, et ta ei näinud, kuidas D.J reha käes hoidis, sest ta ei pööranud sellele tähelepanu. Apellant leiab, et sellest saab järeldada vaid üht, et mingit ohtu D.J-i käitumises ei näinud ja oli ise ründavaks MM

pooleks. una kannatanu on ise Apellandi hinnangul teda kuidagi ründajana käsitada, k kinnitanud, et just tema liikus suunas. pilti tehes D.J-i Riigikohtus on asunud lahendis nr 3-1-1-31-12 seisukohale , et isikulise tõendiallika ütlustele ei saa kohus tugineda valikuliselt, vaid peab andma hinnangu tõendiallika usaldusväärsusele tervikuna. Kuna maakohus ei ole andnud hinnangut kannatanute ütluste usaldusväärsusele tervikuna, siis on maakohus oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Samuti märgib D.J, et kriminaalasjades nr 3-1-1-94-04, 3-1-1-96-11 ja 3-1-1-26-13 tehtud lahendites on

Riigikohus asunud seisukohale, et n.ö sõna sõna vastu olukordades peab kohus erilise tähelepanelikkusega arvestama kõigi asjaoludega, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, kusjuures otsusest peab selgesõnaliselt tulenema, et kohus on neid asjaolusid ka arvestanud. Apellant leiab, et kohus on vääralt hinnanud ka tunnistaja ütlusi. Kohtuotsusest kohaselt tunnistaja kannatanut, mille tulemusel reha SS nägi, kuidas D.J tõstis reha ning lõi purunes. Tegelikult tunnistaja kohtuistungil selliseid ütlusi ei andnud, vaid kirjeldas toimunut järgnevalt: „D.J liikus juurde ja ootamatult tõstis reha ja ründas. Nägi sel MM hetkel kui reha tõusis, sai aru, et löök toimus…“ Seega tunnistaja ei näinud löömist, vaid oletas, et löök toimus. Kohus on jätnud ka tähelepanuta D.J-i tervisliku seisundi. Tegemist on väga raskelt haige inimesega, kelle füüsis on täiesti nõrk ja ta peab hoiduma raskest füüsilisest pingutusest. Kohtu seisukoht, et kui D.J suutis riisuda oma kinnistul, siis ei välista süüdistatava tervislik seisund talle süüks arvatud teo toimepanemist, on apellandi hinnangul paljasõnaline ja esitatud tõenditega vastuolus.

4 (7)

Kohus ei ole hinnanud kannatanu enda käitumist , milline on olnud provotseeriv, ründav ja Harju Maakohtu määrusega tsiviilasjas X- - vastuolus. Kannatanu jalutas edasi- XX XXXXX tagasi mööda kinnistut 24.05.2014.a õhtul ning tegi süüdistatava kinnisasjast pilte, milleks S tal aga puudus voli ja vajadus. Seega oli apellandi hinnangul väga üheselt tegemist kannatanu provokatiivse käitumisega. Fotodest nähtub, et kannatanul ei olnud oma kinnistule mootorsõidukiga juurdepääsemiseks takistusi. Kannatanu poolne tegevus oli suunatud eeskätt metallposti kõrvaldamisele ning sellega seonduvalt süüdistatava ärritamisele. Kohtumääruse kohaselt võib kannatanu oma kinnistule pääsemiseks läbida D.J-i kinnistut. Kohtum kinnistul edasi-tagasi jalutada ääruses ei ole sõnagi, et ta võiks D.J-i , eemaldada korduvalt piiriposte, fotografeer pellandi kinnistule ida ja parkida oma sõiduauto a nii, et viimane ei pääse liikuma. Apellatsioonis korratakse seisukohta, et , et kaitsta end D.J asetas reha enda ette võimaliku ründe (pikalijooksmise) eest, mida ta kannatanu käitumisest välja luges. Apellant leiab, et kui hädakaitseseisund tuvastamist ei leia, siis tuleks asuda seisukohale, et ta eksis õigusvastasust välistavas asjaolus.

3. otsus on seaduslik ja Apellatsioonile esitatud vastuses leiab prokurör, et maakohtu põhjendatud ning palub jätta apellatsioon rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

Prokurör märgib, et arusamatuks jääb, milles väljendus kannatanu poolne „provokatiivne käitumine“, millele apellatsioonis on korduvalt viidatud kuidas see mõjutab D.J-i , ning süüküsimust. Kohtus ei tuvastatud, et kannatanu oleks loonud oma käitumisega olukorra, kus

D.J esineks õigusvastasust välistava asjaoluna hädakaitseseisund või, et arvestades asjaolusid võis ta ekslikult ette kujutada, et esinevad asjaolud, mis välistaks õigusvastasuse. Prokurör leiab, et D.J ei olnud m teda ründab. Süüdistata ingit alust arvata, et MM v ja kannatanu tunnevad teineteist juba üle 10 aasta ja varem nende vahel füüsilist konflikti olnud ei ole. See, et kannatanu fotografeeris teel olevat posti ja helistas oma advokaadile, näitab, et kannatanu lahendab vaidlusalust küsimust kasutades tsiviilõigusest tulenevaid meetmeid, mitte omakohtu korras. Situatsioonist lähtudes ei ole ka alust väita, et tegu võis olla eksimusega õigusvastasust välistavas asjaolus.

Kohtus leidis tõendamist, et D.J tekitas kannatanule tervisekahjustused – põrutuse ja marrastused rindkere piirkonnas. Kannatanu ütlusi kinnitab tunnistaja, kes nägi pealt löömisele iseloomulikku liikumist, nägi, et löödi rehaga ja et sellest löögist kannatanu kõikus ja reha purunes. Vigastuste kohta rääkis kannatu kohe oma kõnes politseile. Prokurör leiab, et oluline pole see, kas kannatanu nimetas vigastuse kohaks kõri või rindkere piirkonda – tavalise inimese jaoks on need piirnevad keha piirkonnad raskesti eristatavad, kuna mõlemas asub hingamiselundkond ja hingetoru, mis saab alguse kõrist ja haruneb rinnaõõnes), ta näitas vigastust politseinikule, tunnistajale ja vigastus tuvastati tal vahetult peale sündmust ka arsti juures. Prokurör on seisukohal, et tõendeid kogumis hinnates on üheselt arusaadav, et D.J-i poolt tehtud löök rehaga oli piisava tugevuse ja intensiivsusega (kannatanu tundis valu, sai põrutuse ja marrastuse, kõikus saadud löögist, reha purunes), et lugeda tõendatuks, et D.J pidi lüües aru saama, et põhjustab kannatanule valu või võib tekitada tervisekahjustuse. Prokuröri arvates ei olnud sellise löögi tegemine sellist füüsilist pingutust nõudev, et D.J oma tervisliku seisundi poolest poleks saanud seda teha, kuna ta ei eita, et vahetult enne

5 (7)

sündmust ta tegi füüsilist tööd ja riisus rehaga. Seetõttu, et ta kinnitas reha olemasolu ja selle kasutamist sündmuskohal, puudub ka vaidlus selles, et kannatanut lõi ta just rehaga, mitte millegi muuga.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

4. Kohtukolleegiumi hinnangul ei lükka apellatsiooni argumendid ümber maakohtu järeldusi. Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul õigesti tuvastanud, et D.J lõi MM rehaga rindkere piirkonda, tekitades talle valu ning põrutuse ja marrastused rindkere piirkonnas.

4.1 Nagu maakoht a tunnistaj u otsuseski märgitud, tõendavad löömist kannatanu j a SS ütlused koostoimes isiku läbivaatuse protokolli ja SA Põhja

-Eesti Regionaalhaigla teatisega. Lisaks nimetatutele peab ringkonnakohus oluliseks ka asitõendi vaatlusprotokolli, mis sisaldab MM PPA Põhja Prefektuuri juhtimiskeskusesse tehtud kõnede stenogramme (toim.l. 24-27). Isiku läbivaatuse protokoll ja regionaalhaigla teatis tõendavad seda, et MM esinesid rindkerel marrastused ja põrutus. Nendes tõendites kahtlemiseks ei anna alust se e, et keeldus MM

väidetavaid vigastusi näitamast politseiga samal ajal sündmuskohale saabunud D.J-i abikaasale. Sellist kohustust ei tulene ühestki õigusaktist. Ringkonnakohus peab oluliseks seda, et regionaalhaigla teatises on lisaks marrastustele fik . Viimane on seeritud ka rindkere põrutus löögi või kokkupõrke tulemusel saadav vigastus, mis lükkab ringkonnakohtu hinnangul ümber apellatsiooni väite, et võis vigastused saada konflikti põhjustanud posti maast välja MM tõmmates.

4.2 Seda, et kõnealused marrastused ja põrutus tekkisid selle tulemusel, et D.J lõi MM rehaga, tõendavad omakorda ütlused. Ringkonnakohus ei nõustu MM enda ja tunnistaja SS

apellandiga, nagu oleks maakohtu otsuses on valesti refereerinud hus on SS ütlusi. Maako märkinud: „SS ütlustest nähtub, et süüdistatav lähenes pildistavale kannatanule, tõstis reha ning lõi kannatanut rehaga.“ Selline järeldus on maakohtu istungi protokollis kajastatud ütluste SS alusel igati põhjendatud. andis ütlusi, mille kohaselt „D.J liikus SS MM juurde ja ootamatult tõstis reha ja ründas“. Täpsustavale küsimusele, kas nägi ründamise momenti, SS vastas ta: „Mina nägin poolt hr. D.J sel hetkel kui reha tõusis, nägin pool tema keha ja paremat kätte, kehaga. Ma sain aru, et löök M oli minu poole seljaga ja pool oli varjatud MM toimus kuna MM kaotas tasakaalu ja telefon kukkus ja reha läks pooleks, nägin et tükid kukkusid“ (maakohtu istungi protokolli kirjapilt muutmata; toim.l. 99 pöördel, 100). Kirjeldatud asjaolude pinnalt on jälgitab, millest tegi SS järelduse, et D.J lõi MM rehaga. Kohtukolleegium ei nõustu apellatsiooni seisukohaga, et ütlused ei ole usaldusväärsed, MM

kuna politseisse helistades väitis , et teda löödi kõrisse, kohtus aga, et rindu. MM

Ringkonnakohus siin vastuolu ei näe. Isiku läbivaatuse protokollile lisatud fotodest nähtuvalt asuvad marrastused rindkere , enam- . ülaosas vähem kaela ja rindkere piiril (toim.l. 18, 19)

Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on põhjendatult pidanud ütlusi MM ja

SS usaldusväärsemaks D.J-i omadest, mille kohaselt MM ise ründas D.J, joostes ise otsa rehale, mille D.J enda kaitseks ette pani. Maakohus on ühe argumendina viidanud sellele, et oli see, kes koheselt politseisse helistas. Kohtukolleegium peab vajalikuks lisada, et MM asitõendi protokollis kajastatud õne stenogrammis on fikseeritud järgnev salvestiselt MM2. k kostnud dialoog vahel: MM ja teise meesterahva, kelleks sai aga olla üksnes D.J, MM: “Ei tule kallale! ” Teine meesterahv

as: “Just tulen küll!” MM kordab: „Ei tule kallale!“ Vastus: „Tulen küll!“ / / --- MM: „Mul on politsei teiselpool telefoni toru otsas praegu, lõpeta ära!“ (toim.l. 26).

6 (7)

Selle dialoogi valguses ei saa kuidagi pidada MM ründavaks ja D.J end kaitsnud pooleks. Nimetatud stenogramm haakub ka MM ja SS ütlustega selle kohta, et D.J käitus jätkuvalt agressiivselt pärast seda, kui ta oli rehaga löönud. MM

Seoses ütlustega leiti apellatsioonis sedagi, et olukordades, kus on sõna sõna vastu, peab kohus oma seisukohta erilise hoolega põhjendama. Ringkonnakohus märgib, et nimetatud Riigikohtu lahendid ei ole asjassepuutuvad. Nagu eespool nimetatud tõenditest näha, ei ole ainsaks D.J kannata

süüstavaks tõendiks nu ütlused.

4.3 See, et reha, millega MM väidetavalt löödi, ei ole käesolevas kriminaalasja juurde asitõendina võetud, ei tähenda, et rehaga löömist ei saaks tõendada ning lööjat süüdi tunnistada.

Kriminaalmenetluse seadustik ei nõua, et kui kuriteo toimepanemisel on kasutatud mingit vahendit, peaks isiku süü tõendamiseks alati olema teo toimepanemise vahendit asitõendina uuritud. -tele 1 ja 2 Vastavalt KrMS § 61 lg ei ole ühelgi tõendil kindlaks määratud jõudu ning kohus peab asjaolu tuvastamiseks hindama kõiki asjassepuutuvaid uuritud tõendeid kogumis. Seega ka juhul, kui reha ennast asitõendina uuritud ei ole, on võimalik teiste tõendite alusel tuvastada rehaga löömine. Käesoleval juhul tõendavadki seda kogumis ülalkirjeldatud tõendid. Ka ei nõustu ringkonnakohus apellandi seisukohaga, et nii selle välja selgitamiseks, kas fikseeritud vigastused võisid olla tekitatud rehaga ning kas tundis löögi tulemusel valu, MM

oleks tulnud välja selgitada ekspertiisiga. Mõlemad asjaolud on ringkonnakohtu hinnangul sellised, mille kohta on võimalik teha järeldusi tavalise elukogemuse pinnalt. Seejuures ei nõustu kohtukolleegium apellandi seisukohaga, et KarS § 121 koosseis on täidetud vaid juhul, kui vajalikuks osutub valuravi. Valuaisting võib olla ka lähiajaline, mistõttu ei teki vajadust selle ravimiseks. Nii kannatanul esinenud põrutus ja marrastused, kui ka kannatanu ja tunnistaja SS ütlustest nähtuv asjaolu, et löögi tulemusel reha purunes, viitavad sellisele löögi intensiivsusele, mil , et ta tundis valu, pidada usutavaks. Seega le puhul tuleb kannatanu väidet on täidetud KarS § 121 koosseis nii teo toime panemise ajal, kui praegu kehtivas redaktsioonis.

4.4 Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et esitatud tõendid D.J-i terviseseisundi kohta ei tõenda seda, et D.J ei olnud võimeline kannatanut sellisel moel lööma nagu viimane väidab. Esiteks tuleb nentida, et valdav osa tõenditest näitab se da, et D.J peab tervislikel põhjustel hoiduma ärritumisest. See ei näita aga kuidagi, et D.J ei oleks suuteline tegema talle süüks pandavat lööki. Juhul, kui nimetatud tõenditega sooviti tõendada seda, et D.J hoidub ärritumast, mistõttu pole tal ka põhjust kedagi lüüa, siis ka seda kõnealused tõendid ei tõenda. See, et isikule on soovitatud hoiduda ärritumast, ei tähenda, et ta seda tegelikult kunagi ei teeks vihastas MM . Käesoleval juhul on ilmne, et D.J käitumise (tema maal viibimine ja teel asuva posti pildistamine) peale. Seda näitab seegi, et apellatsiooniski nimetab D.J sellist tegevust provokatiivseks. Ka nähtub eespool MM tsiteeritud telefonikõne stenogrammist, et D.J oli ärritunud ja tahtis MM kallale minna.

Ka sellest, et D.J muuhulgas ja diabeet, ei saa on diagnoositud müeloomtõbi

automaatselt teha järeldust, et taoline löömine ei ole võimalik. Esitatud meditsiinidokumentidest saab teha järelduse, et D.J esineb terviseprobleeme, kuid need dokumendid ei sisalda selliseid andmeid, mis näitaks, et D.J oleks süüdistuses kirjeldatud löögiks vajaliku liigutuse tegemine võimatu või raskendatud.

4.5 viibis D.J on muuhulgas väljendanud apellatsioonis ka seisukohta, et MM ebaseaduslikult tema maal, käitus provotseerivalt ja ründas teda. Esiteks tuleb nentida seda, et tõendamist ei leidnud see, et D.J rünnanud. Ainsaks sellekohaseks tõendiks MM oleks

on D.J-i ütlused, mis on aga vastuolus kannatanu ning tunnistaja ütlustega. SS Ringkonnakohus pidas sarnaselt maakohtule usaldusväärseks just kannatanu ja tunnistaja SS ütlusi. Seda, et viibis ning pildistas D.J-i kinnistul, ei saa aga ringkonnakohtu MM

7 (7)

hinnangul kuidagi pidada õigusvastaseks ründeks, mis oleks andnud alust hädakaitse teostamiseks. Tsiviilasjas X- -XXXXX 15.03.2012. a tehtud maakohtu XX määrusest tulenevalt

oli

MM õigus kasutada D.J-i kinnistul asuvat teed oma kinnistule pääsemiseks. Sama määrusega on D.J-ile pandud keel juurdepääsu tema kinnistule nii jalgsi d takistada MM kui mistahes liiki liiklusvahendiga, mis vastab kinnistu kasutamisele maatulundusmaana. Seega ei ole asjassepuutuv väide see, et sõiduautoga oli võimalik postist mööda pääseda. Pealegi on toimikus olevatest MM fotodest näha, et metallpost asus teel, kusjuures fotode kohaselt paiknes post otse pinnastee parempoolsel rattajäljel (toim.l. 14). Seetõttu on ringkonnakohtu hinnangul mõistetav, et MM soovis fikseerida selle, et teel asub post, mis tema hinnangul liikumist takistas ist. Seoses , ning ringkonnakohus ei näe MM käitumises mingisugust õigusrikkum D.J-i , et MM väitega oli parkinud auto nii, et D.J ei olnud võimalik oma kinnistult lahkuda, siis nähtub ütlustest, et ta sooviski takistada D.J-i lahkumist enne politsei MM saabumist ning , et politseiametnik kinnitas , et MM kolmandast kõnest politseisse nähtub MM tal on õigus teda rünnanud isikut kinni pidada. Ringkonnakohus ei nõustu ka D.J-i seisukohaga, et kui ta ei viibinud hädakaitseseisund, oli tal ometi alust seda arvata ja ta tegutses eksimuse tõttu. Nagu eespool öeldud, on seda, et MM tuli talle ründavalt peale, väitnud ainult D.J ise. Kuigi apellatsioonis seda väidetakse, ei kinnita vastavat väidet enda ütlused. on küll andnud ütlusi selle kohta, et ta MM MM pildistades liikus D.J-i poole, kuid sel ajal, kui teda löödi, oli ta paigal (toiml. 98).

5. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p 1 alusel, et apellatsioon tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, mistõttu ei ole alust rahuldada ka apellandi taotlust hüvitada talle maakohtu menetluses kantud õigusabikulud.

/allkirjastanud digitaalselt/ /allkirjastanud digitaalselt/ /allkirjastanud digitaalselt/

Sten Lind

Meelika Aava

Pavel Gontšarov