2-14-1347/54 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

9. veebruar 2015 Tartu

Tsiviilasja number

2-14-1347

Tsiviilasi

Allar Oja hagi Alari Oja vastu vara arestist vabastamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

16 000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 19. augusti 2014 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Alari Oja apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): Alari Oja (isikukood: XXXXXXXXXXX),

esindaja Anu Toomemägi

Vastustaja

(hageja):

Allar

Oja

(isikukood:

XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Anne Nurmi

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu

Maakohtu 19. augusti 2014 otsus muutmata.

2. Jätta tähelepanuta järgmised Allar Oja poolt esitatud

tõendid:

1) 16.01.2015 – Eve Raeste taotlus Pohjola Finance Estonia

AS-le ja vastus taotlusele; Eve Raeste taotlus Swedbank

Liising AS-le ja vastus taotlusele; Eve Raeste taotlus

Danske Bank A/S Eesti filiaalile ja vastus taotlusele; Eve

Raeste taotlus AS-le LHV Pank ja vastus taotlusele; Eve

Raeste taotlus Krediidipanga Liisingu AS-le ja vastus

taotlusele; Eve Raeste taotlus AS-le DNB Pank ja vastus

taotlusele; Eve Raeste taotlus Scania Finans AB Eesti

filiaalile ja vastus taotlusele; Eve Raeste taotlus Nordea

Finance Estonia AS-le ja vastus taotlusele;

2) 19.01.2015 - Scania Finans AB Eesti filiaali vastus

taotlusele;

3) 20.01.2015 - Pohjola Finance Estonia AS vastus

taotlusele; Swedbank Liising AS korduvad tõendid;

4) apellatsioonkaebuse vastusele lisatud lennupilet.

3. Jätta rahuldamata Allar Oja taotlus täiendavate

tõendite kogumiseks ringkonnakohtus.

Menetluskulude jaotus

Jätta menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus Alari

Oja kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Allar Oja (hageja) esitas 13. jaanuaril 2014 hagi Alari Oja (kostja) vastu vara arestist

vabastamiseks.

Hagiavalduse kohaselt seadis Tartu Maakohus tsiviilasjas nr 2-13-53336 hagi tagades käsutamise

keelumärke hagejale kuuluvale sõidukile Honda Accord (reg märk XXX XXX). Hageja ei ole

tsiviilasja nr 2-13-53336 menetlusosaline. Hageja omandas sõiduki Eve Raestelt, kes on kostja

tsiviilasjas nr 2-13-53336, 2. novembril 2013 ning omand läks hagejale üle vallasasja

üleandmisega. Registrikannet ei olnud võimalik koheselt teha, kuna hageja läks järgmisel päeval

Saksamaale tööle. Hageja soovis sõiduki edasi võõrandada hinnaga 16 000 eurot, kuid tehing jäi

13. novembril 2013 tegemata eelneva omaniku E. Raeste osas tsiviilasjas nr 2-13-53336 tehtud

hagi tagamise tõttu. E. Raeste võlgnes hagejale 30. märtsi 2013 võlakirja alusel oli 16 000 eurot,

mis tasaarvestati 2. novembril 2013 sõlmitud sõiduki ostu-müügitehinguga. Tegemist ei ole näiliku

tehinguga, sest sõiduki omandamisel ei olnud hageja käsutamiskeelu seadmisest teadlik.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt ei kuulu sõiduk hagejale. 2. novembri 2013

müügileping on näilik tehing ja on sõlmitud aresti alt vabastamise eesmärgil. Hageja on kostja ja

E. Raeste ühine poeg. Müügilepingust nähtuvalt võõrandas E. Raeste sõiduki sisuliselt tasuta, sest

ostuhind tasaarvestati. Kostjale teadaolevalt sõlmis E. Raeste pärast käsutamise keelumärke

sissekandmist lepingu liisingufirmaga. Asjaolu, et E. Raeste on pärast väidetava müügilepingu

sõlmimist sõlminud lepingu liisingufirmaga, viitab sellele, et sõidukit hagejale võõrandanud ei ole.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 19. augusti 2014 otsusega hagi ning vabastas käsutuskeelu alt

sõiduauto Honda Accord, (reg märk XXX XXX), millele on Tartu Maakohtu 12. novembri 2013

määrusega tsiviilasjas nr 2-13-53336 hagi tagamise korras seatud liiklusregistrisse käsutamise

keelumärge Alari Oja kasuks. Menetluskulud jäid kostja kanda.

Maakohtu põhjenduste kohaselt on AÕS § 92 lg 1 kohaselt omand sõidukile üle läinud

müügilepingu sõlmimisel 02. novembril 2013, kuna liiklusregistri kanne ei ole sõiduki omandi

ülemineku eelduseks.

Maakohus leidis, et TsÜS §-s 89 sätestatud näiliku tehingu eeldused ei ole täidetud. Kohtule

esitatud 30. märtsi 2013 võlakirja (tl 6) sisust ja SEB Sepa makse debiteerimise teatisest (tl 7)

nähtub, et vaidlusalune sõiduk osteti E. Raestele ning E. Raeste kohustus hagejale sõiduki eest

tasuma 16 000 eurot hiljemalt 31. oktoobril 2013. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et

E. Raeste oleks võlgnevuse hagejale enne 02. novembri 2013 sõiduki müügitehingu tasaarvestust

tasunud, seega muutus hageja võlatunnistusest tulenev nõue E. Raeste vastu sissenõutavaks.

E. Raeste oli hagejale võlgu 16 000 eurot ning poolte tegelik tahe oli sõiduki võõrandamine võla

katteks hagejale. Asjaolu, et pooled on omavahel suguluses, ei näita veel seda, et pooltevahelised

tehingud oleksid näilikud. Hageja on tasaarvestuse avalduse teinud müügilepingu p-is 5. Kuivõrd

pooltel olid teineteise vastu samaliigilised ja sissenõutavad nõuded, mis summarselt kattusid, on

vastavalt 02. novembril 2013 sõlmitud müügilepingule VÕS § 197 lg 2 kohaselt tasaravestus

lubatud ning poolte nõuded lõppenud.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Alari Oja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 19. augusti 2014

(apellatsioonkaebuses ekslikult märgitud 19. septembri 2013) otsuse tühistamist ning maakohtule

uueks läbivaatamiseks saatmist või alternatiivselt maakohtu otsuse tühistamist ning asjas uue

otsuse tegemist, millega jätta Allar Oja hagi sõiduki Honda Accord reg nr XXX XXX käsutamise

keelumärge kustutamiseks rahuldamata. Apellant palub jätta menetluskulud vastustaja kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt:

1) on maakohus, tuginedes otsuses tõenditele (s.o kohtu järelpärimised liisingufirmadesse ning

liisingufirmade vastused küsimusele, kas E. Raeste on sõlminud sõiduki Honda Accord osas

liisingulepinguid), millega apellandil ei ole olnud võimalik tutvuda ja nende osas oma seisukohti

kujundada ja/või täiendavaid taotlusi/tõendeid esitada, rikkunud menetlusõigusnormi. Kohtu poolt

apellandile 15. septembril 2014 edastatud liisingfirmade vastuste kohaselt on kohtule

nõuetekohase vastuse edastanud vaid üks liisingufirma – s.o Citadele Leasing & Factoring OÜ,

kes kinnitas, et ei ole sõlminud ega ka mitte sõlmimiseks ette valmistanud lepingut seonduvalt

kohtumääruses märgitud varaga. Kuivõrd apellant ei ole varem kohtule liisingufirmade poolt

edastatud vastuseid näinud, ei saanud ta olulistele puudustele esitatud tõendite käsitluses kohtu

tähelepanu juhtida;

2) on maakohtu põhjenduste kohaselt apellandi menetluses esitatud väited loetud ümberlükatuks

või ebaõigeks seetõttu, et liisingufirmad on kohtule kinnitanud, et E. Raestega kui sõiduki Honda

Accord omanikuga ei ole sõlmitud liisinglepingut. Maakohus kogus tõendeid puudulikult.

Apellant ei ole väitnud, et E. Raeste oleks võinud sõidukit liisima asuda. E. Raeste, olles

konkreetse sõiduki omanik, võinuks olla sõiduki võõrandajaks liisingufirmale juhul, kui seda

soovitakse soetada liisingufirma, mis sõlmib liisingulepingu ostjaga, finantseerimisel;

3) on 2. novembri 2013 sõiduki müügitehing näilik. Maakohus jättis põhjendamatult kõrvale

olulise apellandi väiteid ja kahtlusi kinnitava tõendi, s.o hageja enda väite, et ta juba 1. novembril

2013 hakkas sõidukit müüma. 1. novembri 2013 seisuga ei olnud vastustaja sõidukit veel soetanud.

Asjaolu, et sõiduki müügikuulutus pandi automüügiportaali üles 1. novembril 2013, ehk kohe

pärast võlanõude tasumise tähtaega ning sõiduk oli 11. novembril 2013 broneeritud, näitab

E. Raeste kiiret soovi müüa sõiduk kolmandatele isikutele, mitte hagejale. Väide sõiduki valduse

üleminekust hagejale 2. novembril 2013 ei ole tõendatud. Tõendamata on Saksamaalt tagasilennu

aeg/ajad. Apellandile teadaolevalt on E. Raestel vastustaja täisvolitus kõikides tehingutes

esindamiseks, mis võimaldanuks sõiduki ostu-müügi ehk omanikuvahetuse autoregistris

registreerida ka ilma vastustaja kohal viibimiseta. Sõiduki omanikuvahetuse registreerimine on

võimalik läbi interneti autoregistris käimata ning vastustaja ei ole nimetatud võimaluse kasutamata

jätmist põhjendanud.

5. Allar Oja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja menetluskulud

apellandi kanda.

Vastuväidete kohaselt:

1) on apellant toonud apellatsioonkaebuses uusi väiteid, mida maakohus kohtuotsuse tegemisel ei

saanud hinnata. Nende hilisem esitamine ei ole põhjendatud ning neid tuleb jätta tähelepanuta.

Asja materjalid olid mõlemale poolele võrdselt kättesaadavad kohtutoimikus ja kohus edastas

mõlemale poolele ühed ja samad menetlusdokumendid. Vastustajale samuti ei toimetatud

liisingufirmade vastuseid kätte ja need ei olnud nähtavad e-toimikus. E-toimikusse olid ülese

laetud menetlusdokumendid, mis ei avanenud ning apellant oleks saanud esitada maakohtule

taotluse menetlusdokumentidega tutvumiseks, kuid ta tegi seda alles pärast maakohtu otsuse

tegemist. Apellant on moonutanud kaebuses väiteid selle kohta, millise asjaolu tõendamiseks ja

milliseid konkreetseid taotlusi ta maakohtus esitas;

2) ei esitanud apellant maakohtus vastuväidet vastustaja Saksamaalt tagasilendude aja kohta. Kui

apellant oleks seda teinud, saanuks vastustaja esitada kohtule lennupiletid. Kui ringkonnakohus

hindab nimetatud uut asjaolu, esitab vastustaja lennupiletid eeltoodud asjaolu tõendamiseks

apllatsiooniastmes;

3) on 2. novembriks 2013 planeeritud ostu-müügilepingu alusel omandatava asja (sõiduki)

müügikuulutuse 1. novembril 2013 kuulutamine vastustaja poolt seadusega kooskõlas. Ost

edasimüügi eesmärgiga on seaduslik. Apellant ei ole nimetatud asjaolu maakohtus vaidlustanud,

mistõttu sellele tuginemine apellatsioonimenetluses ei ole lubatav. Vastustaja omandas sõiduki

vastavuses AÕS §-ga 92, saades asja valduse müüjalt enne 2. novembril 2013 sõlmitud sõiduki

müügilepingu allkirjastamist (müügilepingu p 7);

4) on apellandi väited E. Raeste poolt tal väidetavalt olemasoleva vastustaja volituse mitte

kasutamise ning sõiduki interneti vahendusel mittevormistamise kohta põhjendamatud ja

asjakohatud;

5) on maakohtu päringule nõuetekohaselt vastanud kaks liisingufirmat, kuid vastustaja peab kõiki

vastuseid, sh nõuetekohaseid, asjakohatuteks. Maakohus neid vastu võtma ei pidanud, kuivõrd

need ei oma puutumust hagi esemesse, haginõudesse ja selle tõendamisse. Vaidluse all oli omandi

tunnustamise nõue, mida vastustaja on ka tõendanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu

19. augusti 2014 otsus muutmata.

Kuna Tartu Maakohtu 19. augusti 2014 otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese

astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid

kõiki oma otsuses korrata.

Maakohus on õigesti hinnanud asjas tõendeid, kohaldanud materiaalõigus- ja protsessiõigusnorme

ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise

aluseks.

7. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et arusaamatu on vastustaja esindaja vandeadvokaat

Anne Nurmi käitumine apellatsioonimenetluses. Esindaja on saatnud ringkonnakohtule korduvalt

seisukohti tsiviilasjas (15.01.2015; 19.01.2015), samuti on ta korduvalt esitanud uusi tõendeid

pärast omapoolse vastuse esitamist apellatsioonkaebusele (16.01.2015 – Eve Raeste taotlus

Pohjola Finance Estonia AS-le ja vastus taotlusele; Eve Raeste taotlus Swedbank Liising AS-le ja

vastus taotlusele; Eve Raeste taotlus Danske Bank A/S Eesti filiaalile ja vastus taotlusele; Eve

Raeste taotlus AS-le LHV Pank ja vastus taotlusele; Eve Raeste taotlus Krediidipanga Liisingu

AS-le ja vastus taotlusele; Eve Raeste taotlus AS-le DNB Pank ja vastus taotlusele; Eve Raeste

taotlus Scania Finans AB Eesti filiaalile ja vastus taotlusele; Eve Raeste taotlus Nordea Finance

Estonia AS-le ja vastus taotlusele; 19.01.2015 - Scania Finans AB Eesti filiaali vastus taotlusele;

20.01.2015 - Pohjola Finance Estonia AS vastus taotlusele; Swedbank Liising AS korduvad

tõendid).

Ringkonnakohus jätab loetletud uued tõendid TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta, sest need on

esitatud hilinemisega. Vastus apellatsioonkaebusele esitati parandatud kujul 04.11.2014 ning

vastusele eelnimetatud tõendeid ei olnud lisatud.

Ringkonnakohus ei hinda TsMS § 652 lg 3 kohaselt apellatsioonkaebuse vastusele lisatud

lennupiletit ja jätab selle tähelepanuta. Samuti jätab ringkonnakohus tähelepanuta AS-i LHV Pank

poolt kohtule 12.01.2015 saadetud e-kirja, kuna ringkonnakohus ei ole AS-lt LHV Pank andmeid

nõudnud ning seetõttu on tegemist menetlusevälise isiku pöördumisega kohtu poole.

Apellant on 20.01.2015 esitanud ringkonnakohtule taotluse täiendavate tõendite kogumiseks.

Nimetatud taotluse oleks apellant TsMS § 652 lg 4 kohaselt esitama apellatsioonkaebuses, kuid

antud juhul ei ole ta seda teinud. Seega on taotlus esitatud hilinemisega ning ringkonnakohus jätab

selle rahuldamata. Samuti on tegemist asjakohatu taotlusega, kuid TsMS § 238 lg 1 kohaselt kogub

kohus ainult asjakohaseid tõendeid.

8. Hagiavalduses märgitu järgi taotleb hageja vabastada käsutuskeelu alt sõiduauto Honda Accord,

(reg märk XXX XXX), millele on Tartu Maakohtu 12. novembri 2013 määrusega tsiviilasjas

nr 2-13-53336 hagi tagamise korras seatud liiklusregistrisse käsutamise keelumärge Alari Oja

kasuks. Tegemist on nn vara arestist vabastamise nõudega, mille rahuldamise eelduseks on see, et

vara ei kuulu liiklusregistrisse märgitud isikule, vaid sõiduauto omanik on hageja.

Sõiduauto on vallasasi, mille omand tekib üleandmisega (AÕS § 92 lg 1). AÕS § 92 lg 1 kohaselt

tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja

nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Seaduse kohaselt on seega vajalik valduse

üleandmine omandajale ja kokkulepe omandi ülemineku kohta (käsutustehing).

Apellandi apellatsioonkaebuses esitatud väite kohaselt ei hakanud hageja sõiduautot alates

02.11.2013 faktiliselt valdama, vaid see jäi E. Raeste valdusse, ning seetõttu ei ole omand

sõidukile hagejale üle läinud. Siinkohal juhib ringkonnakohus apellandi tähelepanu AÕS §-le 94,

mille kohaselt kui asja omanik on asja otseseks valdajaks, võib omandi üleandmisel asja valduse

üleandmise asendada võõrandaja ja omandaja vahel sõlmitava lepinguga, mille alusel omandaja

saab asjale kaudse valduse. Seega sõiduauto omandi tekkimist Allar Ojal ei saanud takistada

asjaolu, et kokkuleppel E. Raestega jäi sõiduauto edasi võõrandaja valdusse (kui jäi, antud juhul

ei võta selle kohta ringkonnakohus seisukohta, sest maakohus ei ole vastavate väidete puudumise

tõttu arutanud sõiduauto omandamist asja jätmisega võõrandaja valdusse).

9. Kuigi riik on kehtestanud kohustuse registreerida sõidukid liiklusregistris, ei ole selle

registreerimisega seaduses seotud eraõiguslikke tagajärgi sõiduki omandiõiguse ja selle

üleandmise suhtes. Liiklusregistrisse kantud andmetel on informatiivne tähendus ning andmete

registrisse kandmine ei too endaga kaasa õiguslikke tagajärgi, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Antud juhul on hageja väite kohaselt tekkinud tal sõiduauto Honda Accord omandiõigus seetõttu,

et võõrandaja E. Raeste on talle auto valduse üle andnud ja nad on kokku leppinud, et sõiduauto

omand läheb üle hagejale. Oma väite kinnituseks on hageja esitanud sõiduauto müügilepingu

(tl 5). Lisaks on hageja tõendanud asjaolu, et ta on sõiduauto omanik, e-kirjavahetusega (tl 8-11),

milles nähtuvalt müüs Allar Oja omanikuna novembris 2013 vaidlusalust sõidukit.

Kostja vastuväite järgi on 2. novembril 2013 sõlmitud vaidlusaluse sõiduauto müügileping näilik

(TsÜS § 89), sest leping sõlmiti sõiduki arestist vabastamise eesmärgil, kuid tegelikult ei ole Eve

Raeste sõiduautot võõrandanud. Siinkohal on kostja tuginenud asjaolule, et hageja enda väitel

hakkas ta juba 1. novembril 2013 hakkas sõidukit müüma, kuid sel ajal ei olnud hageja veel

omanik. Samuti kostja väitel asjaolu, et sõiduki müügikuulutus pandi automüügiportaali üles

1. novembril 2013, ehk kohe pärast võlanõude tasumise tähtaega, ning sõiduk oli 11. novembril

2013 broneeritud, näitab E. Raeste kiiret soovi müüa sõiduk kolmandatele isikutele, mitte hagejale.

10. Käesoleval juhul ei nähtu kostja vastuväidetest selgelt see, kas ta peab tühiseks ainult

võlaõiguslikku lepingut (kohustustehingut) või ka asjaõiguslikku lepingut (käsutustehingut).

Võlaõigusliku müügilepingu tühisusele saab tugineda üksnes isik, kelle õigusi leping mõjutab

(vt nt Riigikohtu 3. mai 2000 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-58-00 ja 20. novembri 2003 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-128-03, p 10) ning selliseks isikuks on üldjuhul vaid lepingupool, kes saab

esitada tühise lepingu tagasitäitmise nõudeid. Samas aga arvestades käesoleva vaidluse eripära

(vara arestist vabastamise hagi) möönab ringkonnakohus kostja (kes ei ole tehingu pool) õigust

tugineda vastuväitele, et sõiduauto müügitehing on näilik. Ringkonnakohtu arvates ei kehti antud

juhul tavajuhtumi piirangud, mil võlaõigusliku lepingu tühisusele saab tugineda vaid isik, kelle

õigusi leping mõjutab, s.o üldjuhul vaid lepingupool.

11. Ringkonnakohus leiab, et kostja vastuväited ei anna alust asuda seisukohale, et 2. novembril

2013 Allar Oja ja E. Raeste vahel sõlmitud vaidlusaluse sõiduauto müügileping on tühine TsÜS

§ 89 mõttes, s.o et tegemist on näiliku tehinguga.

TsÜS § 89 lg 1 järgi on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel

tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad

jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Riigikohus

on selgitanud, et TsÜS § 89 lg 1 kohaselt eeldab tehingu näilikkuse tuvastamine tahteavalduste,

s.o tehingu, sisulist hindamist (vt nt Riigikohtu 4. veebruari 2009 määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-139-08, p 8). Käesoleval juhul langeb lepingupoolte tahteavalduste näilikkuse

tõendamiskoormus kostjal ning kostja ei ole tõendanud, et 2. novembril 2013 Allar Oja ja

E. Raeste, sõlmides vaidlusaluse sõiduki müügilepingut, tahtsid jätta muljet tehingu olemassolust,

kuid tegelik tahe lepingu sõlmimiseks puudus. Asjaolu, et hageja hakkas sõidukit müüma veel

enne, kui sõlmiti müügileping, kinnitab pigem seda, et sõiduauto omand anti kolmanda isiku poolt

hagejale üle ning ta pidas ennast omanikuks ja käitus vastavalt sellele. Tehingut ei muuda näilikuks

ka asjaolu, et müügileping sõlmiti ema (E. Raeste) ja poja (Allar Oja) vahel, ning ka see, et

sõiduauto eest tasumine toimus tasaarvestuse teel.

12. Vaidluse lahendamise seisukohalt ei oma tähtsust asjaolu, kas kolmas isik on või ei ole

sõlminud liisingufirmadega vaidlusaluse sõiduauto võõrandamise lepinguid. Asjas olevate

tõenditega on tuvastatav see, et 02.11.2013 lepinguga läks sõiduauto Honda Accord omandiõigus

üle Allar Ojale ning kui E. Raeste hiljem isegi oleks sõlminud kolmandate isikutega veelkordseid

sõiduauto võõrandamise lepinguid, ei muuda see asjaolu, et omandiõigus sõidukile oli Allar Ojale

üle läinud ning seetõttu ei oleks edasised võõrandamislepingud E. Raeste poolt täidetavad.

Lähtudes eeltoodust kui isegi eeldada apellandi väidete õigsust, mille kohaselt maakohus rikkus

menetlusnorme, kuna apellandil ei olnud võimalik tutvuda kõigi maakohtu poolt kogutud

tõenditega (liisingufirmade vastused) ja nende osas oma seisukohti kujundada ja/või täiendavaid

taotlusi/tõendeid esitada, on liisingufirmade vastuste näol tegemist asjakohatute tõenditega. TsMS

§ 238 lg 1 alusel kohus võtab vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise

ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Ringkonnakohus

jätab TsMS § 238 lg 1 alusel tähelepanuta liisingufirmade vastused ning rahuldamata apellandi

taotluse täiendavate tõendite kogumiseks.

13. Ringkonnakohus juhib apellandi tähelepanu ka sellele, et müügilepingu tühisus ei too

iseenesest kaasa asjaõigusliku omandiõiguse üleandmise kokkuleppe kehtetust, mis AÕS § 92 lg 1

(või AÕS § 94) kohaselt on omandamise aluseks. Müügilepingu kui võlaõigusliku ehk

kohustustehingu tühisusest ei tulene iseenesest asjaõiguslepingu kui käsutustehingu tühisus.

TsÜS § 6 lg-s 4 on sätestatud üheselt, et käsutustehingu kehtivus ei sõltu õiguse ja kohustuse

üleandmiseks kohustava tehingu kehtivusest. Käsutustehing on oma iseloomult neutraalne ning ei

saa olla tühine näilikkuse tõttu kostja poolt esitatud asjaoludel.

14. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS

§ 171 lg 1 alusel apellandi kanda.

Alates 01.01.2015 kehtiva TsMS § 176 lg 4 kohaselt esitatakse igas kohtuastmes menetluskulude

nimekiri, kus asja menetletakse, selle kohtuastme menetlusega seonduvate kulude kohta. Kuna

käesolevas tsiviilasjas tegi maakohus lõpplahendi enne 01.01.2015, siis ei ole maakohus

menetlusosalistelt menetluskulude nimekirja küsinud ning on märkinud otsuses, et

menetlusosalistel on õigus esitada kulude summaarse kindlaksmääramise taotlus asjas lõpplahendi

teinud maakohtule seaduses sätestatud tähtaja jooksul (TsMS § 174 lg 1). Kuigi praeguseks ei

kehti enam viidatud säte, mis lubas esitada menetluskulude nimekirja pärast lõpplahendi

jõustumist, tuleb siiski kohaldada varasemat seadust nende lõpplahendite suhtes, mis tehti enne

01.01.2015, ning lubada kulude kindlaksmääramise taotlust esitada kuni 01.01.2015 kehtinud

TsMS § 174 lg-s 1 sätestatud korras.

Eeltoodust tulenevalt ei määra ringkonnakohus menetlusosalistele apellatsioonimenetluse kulude

nimekirja esitamiseks tähtpäeva, vaid määrab kindlaks üksnes menetluskulude jaotuse. Kohus

selgitab, et menetluskulude summaarse kindlaksmääramise korra osas tuleb menetlusosalistel

juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustiku kuni 31.12.2014 kehtinud redaktsioonist. Kuni

31.12.2014 kehtinud TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese

astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel

30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa

kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse

menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada,

et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Viivi Tomson