2-13-61701/13 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Hagi osaliselt õigeksvõtul põhinev otsus

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Lea Aavastik

Otsuse tegemise aeg ja koht

9. veebruar 2015, Tartu Kohtumaja, Kalevi 1

Tsiviilasja number

2-13-61701

Tsiviilasi

Danske Bank A/S hagi Kaido Kiil (endise perekonnanimega

Tereping) vastu võla, intressi ja viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

38 544.23 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

hageja Danske Bank A/S, rk 61126228, asukoht Taani

Kuningriik; esindaja Danske Bank A/S Eesti filiaal, rk

11488826, asukoht Narva mnt 11, 15015 Tallinn;

hageja lepinguline esindaja Krista Arraste, OÜ Julianuse

Õigusbüroo, krista.arraste@julianus.ee

kostja Kaido Kiil (Tereping), ik XXXX, elukoht XXXX.

Menetlus kirjalik

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada osaliselt.

2. Välja mõista Kaido Kiililt (Kiil) Danske Bank A/S kasuks põhivõlg ja intress hagi

õigeksvõtu alusel summas 2 252 (kaks tuhat kakssada viiskümmend kaks) eurot.

3. Tunnistada kohtuotsus nimetatud ulatuses tagatiseta viivitamata täidetavaks.

4. Välja mõista Kaido Kiililt Danske Bank A/S kasuks 10 290 (kümme tuhat kakssada

üheksakümmend) eurot 76 senti, millest 728.77 eurot on kindlustusmaksete katteks,

3 290.61 eurot on kulude hüvitamise katteks ja 6 271.38 eurot on sissenõutavaks

muutunud viivise katteks.

5. Jätta rahuldamata Danske Bank A/S hagi Kaido Kiil vastu 12 537.75 euro ja vastava

viivise ulatuses.

6. Menetluskulud jätta 32,5 % ulatuses Kaido Kiili kanda ning 67,5 % ulatuses Danske

Bank A/S kanda.

7. Määrata Danske Bank A/S-i menetluskulude suuruseks 1 549.75 eurot.

8. Välja mõista Kaido Kiililt Danske Bank A/S-i kasuks menetluskulude katteks 503

(viissada kolm) eurot 69 senti.

9. Kohtutäitur Anne Böckleri juures toimuva 30.04.2014 tagaseljaotsuse täitemenetluse

peatamine käesoleva kohtuotsuse alusel viivitamata täitmisele kuuluva 2 252 euro

ulatuses tühistada kohtuotsuse avaldamise päevast. Ülejäänud osas tühistada

täitemenetluse peatamine käesoleva kohtuotsuse jõustumise järel.

Kohtuotsus toimetada kätte hageja esindajale ja kostjale.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele on pooltel õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates kohtuotsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu

möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui kohtuotsuse

resolutsioon tehakse teatavaks väljaandes Ametlikud Teadaanded, algab apellatsioonkaebuse

esitamise tähtaeg 30 päeva möödumisel kohtuotsuse resolutsiooni ilmumisest.

Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist

istungil. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

Hageja nõue ja põhjendused

Hageja ja kostja sõlmisid 13.04.2007 käenduslepingu nr KÄ-270413VE-1, mille p 1

kohaselt võttis kostja käendajana endale vastutuse kasutusrendilepingust nr 270413VE

tulenevate Velmac OÜ (edaspidi – liisinguvõtja) kohustuste täitmise eest, sh

liisingumaksete, lepingutasu, kindlustusmaksete, viiviste ja leppetrahvide ning võla

sissenõudmisega seotud kulutuste tasumise eest. Käendaja vastutuse rahaline

maksimumsumma on 45 688.52 eurot.

Kasutusrendilepingu kohaselt võttis liisinguvõtja liisingusse sõiduauto BMW X5 3,0 TDI

ja kohustus maksma tasu rendiperioodiga 60 kuud. Liisinguvõtja ei täitnud lepinguga

võetud kohustusi ja jättis tasumata detsember 2009 kuni märts 2010 vara rendi-, intressi-

ja kindlustusmaksed. Hageja esitas 08.03.2010 liisinguvõtjale vara tagastamise nõude ja

palus tagastada liisinguesemeks olnud vara nõudel märgitud müügiplatsile. Liisinguvõtja

ei tagastanud vara mõistliku aja jooksul, mille järel hageja pöördus koostööparteri, OÜ

Reeborn poole vara tagastusteenuse saamiseks. OÜ Reeborn andis lepingu objektiks

olnud sõiduki hagejale üle 25.08.2011. Hageja hindas sõiduki turuväärtuse ja suunas selle

müüki 25.08.2011 koostatud akti kohaselt. 31.08.2011 esitas hageja liisinguvõtjale ja

kostjale teatise, milles märkis, et sõiduk on suunatud müüki alghinnaga 11 000 eurot ning

hinda alandatakse ühe kuu möödumisel. Hageja realiseeris sõiduki hinnaga 10 200 eurot

(sh käibemaks). Pärast vara müümist esitas hageja liisinguvõtjale ja kostjale 21.02.2012

nõudekirja vara müügi arvelt rahuldamata jäänud nõuete tasumiseks 10 päeva jooksul.

Vara jääkmaksumus lepingu ülesütlemise aja seisuga oli 19 622.98 eurot. Tasumata

rendimaksete võlg oli selleks momendiks 1 720.43 eurot. Intressi võlg oli 531.57 eurot.

Tasumata kindlustusmaksed olid lepingu ülesütlemise hetkel summas 728.77 eurot ning

pärast lepingu ülesütlemist lepingu eseme tagastamata jätmise tõttu lisandunud

kindlustusmaksed on summas 1 414.77 eurot, kokku 2 143.54 eurot. Hagejal on

kaasnenud vara tagastusteenuse ja vahendusteenuse kasutamisega, võtme valmistamise ja

kodeerimisega ning registreerimistunnistuse duplikaadi vormistamisega lisakulud

summas 3 290.61 eurot.

Pärast vara realiseerimist 8 500 euro eest (ilma käibemaksuta) jäi üles nn müügikahju

summas 11 122.98 eurot. Sellele lisanduvad tasumata intress, rendi- ja kindlustusmaksed

ning vara tagasisaamiseks ja võõrandamiseks tehtud lisakulud. Kokku on kostja põhivõlg

hageja ees 19 006.33 eurot ja intressivõlg – 531.57 eurot. Kostjale on saadetud nõudekiri

21.02.2012, milles on antud võla tasumise tähtaeg 02.03.2012. Alates sellest kuupäevast

on hageja arvutanud viivist põhivõlalt 19 006.33 eurot lepingus kokkulepitud määras, so

0,3 % viivitatud summalt päevas, mis on kokku 38 088.68 eurot. Hageja vähendab viivise

nõuet põhivõla suuruseni, so 19 006.33 euroni ning ei nõua lisanduvat viivist. Kostja

vastustab võla tasumise eest käenduslepingu alusel.

Hageja arvates ei ole tema nõuded aegunud. Liisingulepingu kohaselt kohustus

liisinguvõtja lepingu ülesütlemise korral tagastama hagejale vara ja varaga seotud

dokumentatsiooni koheselt. Lisaks tuli tagastada sõiduki võtmed ja signalisatsioonipuldid.

Liisinguvõtja vara ei tagastanud. OÜ Reeborn ei leidnud liisitud sõidukit Eestist, kuid sai

vihje, et see võib asuda Soomes. Selle tõttu pöördus OÜ Reeborn oma Soome

koostööpartneri poole. Sõiduk leiti Soomest ja transporditi Eestisse, mis tõi kaasa

lisakulud 3 290.61 euro ulatuses. Lähtudes sellest, et liisinguvõtja ei täitnud lepingus

märgitud kohustust tagastada vara liisinguandjale ning liisinguandja pidi seetõttu tegema

täiendavaid pingutusi vara oma valdusesse saamiseks, mis õnnestus alles 25.08.2011,

tuleb nimetatud kuupäevast hakata arvestama nõude aegumist. Seadusest ei tulene

otseselt, millal võib liisinguandja nõuda lepingu ülesütlemisega seotud kahjude

hüvitamist. Hageja on seisukohal, et enne sõiduki tagastamist ei ole võimalik esitada

liisinguvõtja ja/või käendaja vastu kahjuhüvitamise nõuet. Hageja käsitlust toetab VÕS-i

§-s 367 lg 3 sätestatu, mille kohaselt kui liisinguese jääb pärast liisinglepingu ülesütlemist

liisinguandja omandisse, tuleb liisinglepingust tulenevate kulutuste hüvitamise nõude

suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise

hetkel.

Hageja ei nõustu ka sellega, et viivisenõue on ebamõistlikult suur. Liisinglepingu

põhitingimuste kohaselt on viivise määraks 0,3 % päevas. Selline viivise määr on

kooskõlas kohtupraktikaga ning ei ole vastuolus heade kommetega, vastavalt Riigikohtu

seisukohtades väljatoodule. Lisaks palub hageja arvestada asjaolu, et viivist on

vähendatud põhinõude suuruseni.

Kostja vastuväited hagile

Kostja oma kirjalikus vastuses ei vaidlusta hageja ja Velmac OÜ vahel 13.04.2007

kasutusrendilepingu nr 270413VE sõlmimist ning samal kuupäeval hageja ja kostja vahel

käenduslepingu nr KÄ-270413VE-1 sõlmimist. Kostja tunnistab hagi osaliselt, so

maksegraafikujärgsete liisingumaksete võla 1 720.43 euro ja intressimaksete võla 531.57

euro ulatuses.

Kostja vaidleb vastu vara jääkmaksumuse ja tagastamis-, kindlustus- ning müügikulude

hüvitamise nõudele. Hageja ütles liisingulepingu üles 08.03.2010. Kostja arvates on

mõistlik tähtaeg sõiduki tagastamise kohustuse täitmise nõudmiseks kolm kuud, mis

möödus 09.06.2010. Hagi on kohtusse esitatud 30.12.2013, st enam kui kolme aasta

möödumisel nõude sissenõutavaks muutumisest. Kostja on seisukohal, et kõik

kohustused, mis tekkisid peale lepingu ülesütlemist, on aegunud.

Hageja ei ole tõendanud, et vara tagastamise nõue on kostjale kätte toimetatud. Kostja

oleks ise liisitud vara vastavalt lepingu ülesütlemise avaldusele ja vara tagastamise

nõudele tagastanud, vältides sellega tekkivaid lisakulutusi summas 3 290.61 eurot. Kostja

ei teadnud, et hageja on liisinglepingu üles öelnud. Kui OÜ Reeborn ei oleks sõidukit

Soomest üles leidnud, siis jääb arusaamatuks, millal üldse algaks hageja nõuete

aegumistähtaeg.

Hageja

loogikale

tuginedes

võiks

kulude

hüvitamise

nõude

aegumistähtaeg alata aastaid pärast liisingulepingu ülesütlemist.

Kostja on seisukohal, et kasutusrendilepingus kokku lepitud viivise määr 0,3 % viivitatud

summalt päevas on ebamõistlikult suur. Viisvisenõue on esitatud rohkem kui 3 aastat

pärast aegumata kohustuse (rendimaksete arved) sissenõutavaks muutumist. Kostja palub

vähendada viivist VÕS §-s 113 2. lauses sätestatud määrani.

Kohtu põhjendused

Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.

1. Vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 440 lg 1 kohaselt kui kostja

võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks, rahuldab kohus

hagi.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust,

võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 142 lg 1 kohaselt käenduslepinguga

kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama

põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kostja on oma kirjalikus vastuses hagile

tunnistanud hageja nõudeid kasutusrendilepingu lisaks oleva maksegraafiku kohaselt

kokku lepitud, kuid tasumata rendimaksete osas perioodil detsember 2009 kuni märts

2010 summas 1 720.43 eurot ja sama perioodi eest intressi osas summas 531.57 eurot,

kokku 2 252 euro ulatuses. Kohus rahuldab hageja nõude kostja õigeksvõtu ja VÕS § 108

lg 1 alusel ning tunnistab kohtuotsuse selles ulatuses viivitamata täidetavaks vastavalt

TsMS §-s § 468 lg 1 p 1 sätestatule.

2. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ja Velmac OÜ vahel sõlmiti 13.04.2007

kasutusrendileping 270413VE ning samal päeval sõlmiti hageja ja kostja vahel

käendusleping KÄ-270413VE-1. Kostja ei vaidlusta ka seda, et hageja on kehtivalt üles

öelnud kasutusrendilepingu. Tl 27 oleva „Vara tagastamise nõude“ kohaselt ütles hageja

08.03.2010 Velmac OÜ-le lepingus märgitud aadressile XXXX saadetud kirjas üles

kasutusrendilepingu nr 270413VE lepingust tulenevate maksekohustuste rikkumise tõttu

ning palus lepingu esemeks olev sõiduauto BMW X5 3.0 TDI tagastada ühele nimetatud

müügiplatsidest. Kasutusrendilepingu üldtingimuste nr SL11KAS-20060104 (tl 19-23,

edaspidi - üldtingimused) p 16.1 kohaselt edastatakse lepinguosaliste vahel teated ja

sõnumid seoses lepinguga kirjalikult lepinguosalise juriidilisel aadressil või mõnel muul

kirjalikult teatavaks tehtud aadressil. Käenduslepingus (tl 17) on kokku lepitud, millest

peab liisinguandja käendajat teatama. Ei lepingu ega ka seaduse kohaselt ei tule

liisinguandjal esitada käendaja vastu liisingueseme väljaandmise nõuet.

VÕS § 367 lg 1 kohaselt Liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama

liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige

liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud. Sama paragrahvi lg 4

kohaselt Liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud,

välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud.

Sama paragrahvi lõige 3 kohaselt kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist

liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste

hüvitamise

nõude

suuruse

määramisel

arvestada

liisingueseme

väärtust

selle

liisinguandjale tagastamise hetkel. Nimetatud kulutuste hüvitamise eest vastutab käendaja

nii seaduse kui ka käenduslepingu p 1 kohaselt.

3. Hageja on esitanud liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulude

hüvitamise nõude kohtusse 30.12.2013. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva

nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude

sissenõutavaks muutumisega. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks

alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist.

Kostja taotleb aegumise kohaldamist. VÕS § 149 lg 1 kohaselt võib käendaja esitada

võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise.

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendi 3-2-1-33-09 p 10 kohaselt ei tulene seadusest

otseselt, millal võib liisinguandja nõuda lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamist.

VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda

kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse

täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja

möödumisel. Kuna liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste

hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja VÕS

§ 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning liisinguandja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause

järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul.

Seega muutub liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguandja nõue sissenõutavaks

mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Mõistliku aja pikkus sõltub muu hulgas

liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast.

Käesolevas tsiviilasjas on tõendatud tl 52 oleva OÜ Reeborn arvega 12.07.2011, et sõiduk

registrimärgiga XXXX on transporditud Soomest Pihlajanmäkist läbi Espoo Tallinnasse.

Kostja ei ole tõendanud, et sõiduk tagastati hageja poolt näidatud müügiplatsile enne

juulit 2011. Seega tagastati liisingulepingu ese hagejale 1 aasta ja 5 kuud pärast

liisingulepingu ülesütlemist. Kohus ei nõustu hagejaga, et tema nõudeõigus liisingueseme

ostuhinna tasumise ja selle finantseerimise kulude hüvitamiseks tekkis alles sõiduki

tagastamisest juulis 2011. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-104-14

selgitanud õiguslikku olukorda, kui liisinguandjale, kes on jätkuvalt liisingueseme

omanik, seda pärast liisingulepingu erakorralist ülesütlemist ei tagastata: Olukorras, kus

liisinguandja jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisingueseme omanikuks, kuid

liisinguvõtja ei tagasta talle kolmanda isiku valdusesse jäänud liisingueset, ei tule VÕS §

367 lg-s 1 sätestatud hüvitise suuruse määramisel VÕS § 367 lg 3 järgi liisingueseme

väärtust arvestada. Sellisel juhul on liisinguandjal õigus nõuda liisinguese välja

kolmandalt isikult, kelle ebaseaduslikus valduses see on, ning liisingueseme jääkväärtus

tuleb liisinguandjale hüvitatavatest kuludest maha arvata. Samas on liisinguandjal sellises

olukorras õigus loovutada liisingueseme väljaandmise nõudeõigus liisinguvõtjale, kellel

ei ole õigust keelduda loovutatud õigust vastu võtmast. Kui liisinguvõtja saab

liisingueseme oma valdusse ja tagastab liisingueseme liisinguandjale pärast nõudeõiguse

loovutamist, tuleb kohaldada VÕS § 367 lg-t 3. (p 14).

Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hageja nõue vara ostuhinna hüvitamiseks

11 122.98 euro ulatuses on aegunud. Liisinguleping öeldi üles ja nõuti vara tagastamist

08.03.2010 saadetud kirjaga. Mõistlik tähtaeg kohustuse täitmiseks, mis seisneb ainult

asja üleandmises, mitte selle valmistamises, parandamises vm aega nõudvas tegevuses, on

kohtu hinnangul 3 kuud. Arvestades ka seda, et posti teel hageja nõudekirja kohale

toimetamine võis aega võtta veel 3 päeva, tuli sõiduk tagastada/kohustus täita hiljemalt

11.06.2010 kell 24.00. Hagi on kohtusse esitatud 30.12.2013, st enam kui kolme aasta

möödumisel kohustuse täitmise mõistlikust tähtajast arvates.

4. Lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel saab esitada enne lepingu lõppemist

sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmise nõuet VÕS § 108 lg 1 alusel.

Üldtingimuste p 8.1. kohaselt oli liisingueseme kindlustamine ja sellega seotud kulutuste

kandmine liisinguvõtja kohustus. Vara pidi olema kindlustatud kogu perioodi vältel, mil

see on kapitalirendilepingu (?) alusel liisinguvõtja valduses. Kostja ei ole esitanud

tõendeid selle kohta, et liisinguvõtja kindlustas ise sõiduki. Tulenevalt üldtingimuste

punktidest 8.3. ja 8.4. oli hagejal sellisel juhul õigus ja volitus kindlustada liisinguese

hageja poolt valitud kindlustusseltsis ning nõuda tekkinud kulu sisse liisinguvõtjalt.

Liisinguvõtjale

oli

koostatud

kindlustusmaksete

tasumise

graafik,

maksete

sissenõudmiseks esitati liisingulepingukehtivuse ajal liisinguvõtjale arved koos

kasutusrendilepingust tulenevate kuumaksetega (periood 15.12.2009 kuni 15.03.2010; tl

36-43). Kostja ei ole vastu vaielnud nimetatud arvete alusel kasutusrendilepingu maksete

tasumise kohustusele. Tulenevalt TsÜS §-s 154 sätestatust korduvate kohustuste täitmise

nõude aegumistähtaeg on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks ning aegumistähtaeg

algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutus

sissenõutavaks. Hageja nõue 728.77 euro ulatuses sissenõutavaks muutunud tasumata

kindlustusmaksete osas ei ole aegunud 30. detsembriks 2013 ja kuulub rahuldamisele

VÕS § 108 lg 1 alusel.

5. Pärast lepingu ülesütlemist ei olnud sõiduk enam liisinguvõtja valduses liisingulepingu

alusel. Kasutusrendilepingu ülesütlemise ajal 03.08.2010 kehtinud liikluskindlustuse

seaduse § 5 lg 1 kohaselt on kindlustusvõtjaks sõiduki omanik. Liisingueseme

kaskokindlustuse lepingu (tl 44) sõlmis samuti liisinguandja, kes lepingu alusel maksis ka

kindlustusmakseid. Kohus on seisukohal, et pärast kasutusrendilepingu ülesütlemist ei

olnud liisinguvõtja enam kohustatud tasuma kindlustusmakseid, sest selle kohustuse

sõiduki omaniku (hageja) eest võttis liisinguvõtja endale lepingu alusel. Lepingu

lõppemisel lõppes liisinguvõtja kohustus. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuse 3-2-1-1-07

p 28 kohaselt „Kolleegium märgib, et sõltuvalt kindlustusperioodi pikkusest oleks kostjal

olnud õigus ka sellest võrdelisele mahaarvamisele aja eest, mille võrra auto kindlustus

kestab edasi lepingu lõppemisele järgneval ajal.“ Hageja nõudel hüvitada pärast

kasutusrendilepingu ülesütlemist hageja poolt tasutud kindlustusmaksed summas

1 414.77 eurot puudub nii lepingust kui ka seadusest tulenev alus. Muid VÕS §-s 3

loetletud võlasuhte tekkimise aluseid ei ole hageja kohtule tõendanud. Sellisel juhul tekib

ka küsimus käendaja vastutusest, kes käenduslepingu kohaselt kohustus vastutama

kasutusrendilepingust tulenevate kohustuste täitmise eest.

6. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendi nr 3-2-1-40-14 p 26 kohaselt on liisingulepingu

lõpetamisega seotud nii tagasitäitmise nõuded kui ka lepingu rikkumisel põhinevad kahju

hüvitamise nõuded. Kahju hüvitamise nõuete puhul on VÕS §-s 367 seejuures ette nähtud

erikord: lepingu lõpetamisega seotud krediidikulude hüvitamise nõue on ette nähtud

VÕS § 367 lg-s 1 (seda täpsustavad VÕS § 367 lg-d 2 ja 3) ja ülesütlemisest tingitud

lisakulude hüvitamise nõue VÕS § 367 lg-s 4.

Kahju hüvitamise nõue ei saa üldjuhul muutuda sissenõutavaks enne, kui kahju on

tekkinud. Ka sõiduauto tagastustasu võib olla lisakulu VÕS § 367 lg 4 mõttes, kui see on

põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest. Pärast liisingulepingu ülesütlemist tuleb auto

liisinguandjale tagastada ning tagastamisega (valduse taastamisega) seotud kulud on

ülesütlemisest tingitud lisakulud VÕS § 367 lg 4 mõttes (3-2-1-112-06 p 11).

Kohus on seisukohal, et hageja nõue sõiduki tagastamise kulude hüvitamiseks summas

3 290.61 eurot ei ole aegunud, sest kahju tekkis toimingute tegemisest alates juulist 2011

ja hagi kohtusse esitamise ajaks ei olnud ühegi kahju tekkimisest möödunud kolme aastat.

Kostja ei ole vastu vaielnud kulude koosseisule ja suurusele. Kohtu hinnangul on tl 52

oleval OÜ Reeborn esitatud arvel loetletud toimingud: vara tagastusteenus 1600 eurot ja

transporditeenus 727.16 eurot (ilma käibemaksuta), mõistliku ja põhjendatud hinnaga,

arvestades vara asukoha tuvastamist Soomes Pihlajamäkil ning selle toimetamist Eestisse.

Vara realiseeriti 8 500 euro eest, seega vara tagasisaamise kulutused ei olnud suuremad

vara väärtusest. OÜ Reeborn arve tasuti 22.07.2011 (maksekorraldus tl 53). Moneklar OÜ

arve kohaselt (tl 54) oli liisingueseme müügi vahendustasu 580.69 eurot, riigilõiv 12.78

eurot ja uute duplikaatnumbrite soetamise tasu 19.17 eurot (kõik ilma käibemaksuta),

kokku 612.64 eurot. Nimetatud summa on tasutud 06.02.2012 (maksekorraldus tl 55).

A2-Autowelt OÜ-le on hageja tasunud sõiduki BMW X5 XXXX võtme eest 209.53 eurot

(ilma käibemaksuta, maksekorraldus tl 59), võtmete kodeerimise ja sõiduki transpordi

eest – 122.11 eurot (ilma käibemaksuta, maksekorraldus tl 57) ning sõiduki

registreerimistunnistuse duplikaadi eest 19.17 eurot (ilma käibemaksuta, maksekorraldus

tl 61). Kostja käendajana vastutab pärast liisingulepingu ülesütlemist auto liisinguandjale

tagastamisega (valduse taastamisega) ja selle võõrandamisega seotud lisakulude

hüvitamise eest VÕS § 367 lg 4 ja VÕS § § 142 lg 1 alusel.

7. Eeltoodu alusel rahuldab kohus hageja nõude lisaks kostja poolt õigeks võetud 2 252

eurole veel (728.77+3 290.61) 4 019.38 euro ulatuses, kokku 6 271.38 euro ulatuses.

8. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Kasutusrendilepingu

kohaselt on kokku lepitud viivise määr 0,3000 % võlgnevuselt iga viivitatud päeva kohta

(tl 18). Käenduslepingu kohaselt vastutab kostja käendajana muu hulgas ka viivise

tasumise eest. Hageja on arvestanud viiviseid põhivõlalt alates kostjale 21.02.2012

nõudekirjas antud tasumise tähtajast 02.03.2012 (hagiavalduse punkt 3.1; tl 8).

Hagiavalduse kohtusse esitamiseni möödunud 668 päeva eest on viivis (6271.38 x 0,3 %

x 668) 12 567.85 eurot. Arvestades hageja nõuet välja mõista viivis ainult põhivõla

ulatuses ning kohtupraktikat põhivõlga ületava viivise väljamõistmise kohta üksnes

erandlikel asjaoludel, mõistab kohus kostjalt välja viivise 6 271.38 eurot.

9. Kohus ei rahulda kostja taotlust viivise vähendamiseks seaduses sätestatud määrani.

VÕS § 162 lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib

kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada

mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise

lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohus ei nõustu

kostjaga, et 0,3 % suurune viivise määr on ebamõistlikult suur. Arvestades asjaolu, et nii

hageja nõude kui ka kohtuotsuse kohaselt on viivis vähendatud põhivõla suuruseni, on

isegi hagi kohtusse esitamise ajaks kujunenud viivise määr 50 % võrra väiksem, so ca

0,15 % päevas. Pärast hagi kohtusse esitamist enam viivist ei lisandu. Kostja ei ole

kohtule väitnud ja tõendanud muid asjaolusid, mis annaksid alust viivise määra

vähendamiseks. Kostja on hagi osaliselt õigeks võtnud, kuid 2012. aastal esitatud nõuet

isegi õigeks võetud ulatuses ei ole kostja käesoleva ajani rahuldanud. Seega on kohustuse

täitmise ulatus olematu. Kostja ei ole väitnud enda rasket majanduslikku olukorda.

10. Kohus on 08.09.2014 määrusega peatanud Kaido Kiili suhtes toimuva täitemenetluse,

mis on algatatud kohtutäitur Anne Böckleri juures tsiviilasjas 2-13-61701 30.04.2014

tehtud tagaseljaotsuse täitmiseks. Tulenevalt tagatiseta viivitamata täitmisele kuuluvale

kohtuotsusele 2 252 euro ulatuses, tuleb kohtuotsuse tegemise päevast tühistada

täitemenetluse peatamine 2 252 euro sissenõudmise osas. Muus osas tuleb täitemenetluse

peatamine lõpetada kohtuotsuse jõustumisel.

Menetluskulude jaotus

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus

märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust

lõpetavas määruses... TsMS § 174 lg 1 menetluskulude rahalise suuruse määrab

menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev

kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

Hageja menetluskuludeks on riigilõiv 850 eurot ja esindaja õigusabi kulu 699.75 eurot,

kokku 1 549.75 eurot. Kostja ei ole hageja menetluskuludele kohtu määratud tähtajaks

vastuväiteid esitanud. Kohtu hinnangul on hageja menetluskulud esitatud suuruses

põhjendatud. Kohtumenetlus on kestnud üle ühe aasta, kostja on esitanud kaja

tagaseljaotsusele. Hageja esindaja on esitanud lisaks hagiavaldusele seisukohad

menetluse taastamise osas, sisulised vastuväited kostja vastusele ja seisukoha kirjalikus

menetluses.

Kostja ei ole esitanud omapoolset menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise

nõuet. Toimiku materjalide kohaselt kostjal seaduse alusel välja mõistmisele kuuluda

võivaid menetluskulusid ei ole.

Kohus on seisukohal, et hagi osalise rahuldamise tõttu tuleb hageja menetluskulud jagada

proportsionaalselt hagi rahuldatud osaga, tulenevalt TsMS § 163 lg 1 sätestatust.

Kohus rahuldab hageja 38 544.23 euro suuruse nõude 12 542.76 euro, so 32,5 % ulatuses,

mistõttu hageja kanda jääb 67,5 % kõikidest menetluskuludest.

Kostja poolt hagejale hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus on seega (1549.75 x

32,5 %) 503.69 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kohtunik