2-13-27270/64 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

9. veebruar 2015 Tartu

Tsiviilasja number

2-13-27270

Tsiviilasi

Kalmer

Rahulani

hagi

Valli

Murde

ja

OÜ

Advokaadibüroo Karl Saavo vastu kahju hüvitamiseks

OÜ Advokaadibüroo Karl Saavo vastuhagi Kalmer

Rahulani vastu 1773,60 euro ja viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

Apellatsioonkaebuse hind 8016,30 eurot

Vastuapellatsioonkaebuse hind 2022,70 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 25. juuni 2014 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kalmer Rahulani apellatsioonkaebus

OÜ Advokaadibüroo Karl Saavo vastuapellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

20. jaanuar 2015

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): Kalmer Rahulan (isikukood XXXX),

esindaja vandeadvokaat Margus Lentsius

Vastustaja I (kostja I): Valli Murde (isikukood XXXX)

Vastuapellant (kostja II): OÜ Advokaadibüroo Karl Saavo

(registrikood 10515082)

Vastustajate/vastuapellandi esindajad vandeadvokaadid Britta

Oltjer ja Tambet Laasik

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Muuta osaliselt Tartu Maakohtu 25. juuni 2014 otsuse

põhjendusi. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

Menetluskulude jaotus

1. Jätta Kalmer Rahulani menetluskulud maakohtus tema

enda kanda ja OÜ Advokaadibüroo Karl Saavo

menetluskulud maakohtus tema enda kanda.

2. Jätta Valli Murde menetluskulud maakohtus Kalmer

Rahulani kanda.

3. Jätta Kalmer Rahulani menetluskulud ringkonnakohtus

tema enda kanda ja OÜ Advokaadibüroo Karl Saavo

menetluskulud ringkonnakohtus tema enda kanda.

4. Jätta Valli Murde menetluskulud ringkonnakohtus

Kalmer Rahulani kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Kalmer Rahulan (hageja) esitas 29. mail 2013 hagi Valli Murde (kostja I) ning OÜ

Advokaadibüroo Karl Saavo (kostja II) vastu kahju hüvitamiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja kostjaga I õigusabilepingu hageja esindamiseks tsiviilasjas

nr 2-10-45439 (Swedbank Liising AS hagi Kalmer Rahulani vastu). Tartu Maakohus rahuldas

13. juuni 2012 otsusega hagi ning mõistis hagejalt välja 7461,95 eurot ning viivised. Maakohtu

8. märtsi 2012 istungil võttis kostja I omavoliliselt omaks fakti, et liisingulepingu graafikujärgsed

maksed on tasumata, avaldas, et ei vaidlusta kindlustusmakseid ning jättis vastu vaidlemata auto

müügikulule, mis tõi kaasa Swedbank Liising AS-i hagi rahuldamise vähemalt 4436,21 euro

ulatuses. Kostja I on rikkunud VÕS § 620 lg-d 1 ja 2, § 621 lg-t 2 ning AdvS § 44 lg 1 p-i 1.

Kostja I esitas Tartu Ringkonnakohtule Tartu Maakohtu 13. juuni 2012 otsuse peale

apellatsioonkaebuse, mille kohus tagastas riigilõivu tasumata jätmise tõttu 3. oktoobri 2012

määrusega. Kostja I oli taotlenud menetlusabi riigilõivu tasumiseks, ringkonnakohus oli

24. augusti 2012 määrusega menetlusabi andnud. Kostja I ei selgitanud hagejale, millal on

riigilõivu esimese osamakse tähtaeg, ega ka seda, millised on riigilõivu esimese osamakse

tasumata jätmise tagajärjed. Ühtlasi ei tuletanud kostja I hagejale meelde riigilõivu tasumise

tähtaega siis, kui see oli saabumas. Sellega, et apellatsioonkaebust ei menetletud, tekitas kostja I

hagejale kahju summas 3025,75 eurot. Sellega on kostja I rikkunud AdvS § 44 lg 1 p-i 2 ning

Advokatuuri eetikakoodeksi § 14 lg-t 4. Kostja II vastustab kostjaga I solidaarselt AdvS § 47

alusel. Hageja nõudeks on 8016,30 eurot, mis on hagiavalduse esitamise seisuga hageja

kohtuotsusejärgne kohustus.

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu. Vastuväidete kohaselt on ebaõige ning tõendamata hageja väide

selle kohta, et maakohus oleks jätnud hagi summas 4436,21 eurot rahuldamata juhul, kui kostja I

oleks sellele kohtumenetluses vastu vaielnud. Kostja I ei ole rikkunud AdvS § 44 lg 1 p-st 2 ning

Advokatuuri eetikakoodeksi § 14 lg-st 4 tulenevaid kohustusi. Hageja ei ole tõendanud, et

ringkonnakohus oleks vaidlusaluses asjas teinud maakohtust erineva otsuse.

3. Kostja II esitas 6. septembril 2013 hageja vastu vastuhagi 1773,60 euro ja viivise

väljamõistmiseks. Vastuhagiavalduse kohaselt on hageja tasunud kostjale I esinduse eest

tsiviilasjas nr 2-10-45439 kokku 300 eurot. Hageja võlgneb advokaadibüroole 20. detsembri 2012

arve nr 32-KL alusel 1773,60 eurot, millele lisanduvad viivised. 20. detsembril 2012 lõpetasid

pooled kokkuleppel õigusabilepingu. Kompromissi korras oli kostja II nõus õigusabitasust

loobuma eeldusel, et pooled lahendavad nende vahel tekkinud erimeelduses kohtuväliselt

vastastikuste järeleandmiste tegemise teel. Hageja käitumisest tulenevalt ei oma ka lepingu

lõpetamise avalduses märgitud deklaratsioon sisulist tähtsust.

4. Hageja vaidles vastuhagile vastu. Vastuväidete kohaselt on kostja II loobunud õigusteenuse

osutamise lepingust tulenevast tasunõudest. Vastuhagi p-s 2.4 on kostja II võtnud omaks, et

asjaosaliste vahel olid erimeelsused seoses vaidlusaluse õigusteenuse osutamise lepingu täitmisega

kostja I poolt. Hageja taotles vastuhagi läbi vaatamata jätmist TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel. Hagejal

on põhjendatud kahtlus, et arvet nr 32-KL ei ole 20. detsembril 2012 väljastatud. Hageja alandas

õigusteenuse eest tasumisele kuuluvat hinda nullini.

MAAKOHTU LAHEND

5. Tartu Maakohus jättis 25. juuni 2014 otsusega hagi ning vastuhagi rahuldamata. Maakohus jättis

hagi menetluskulud hageja kanda ning vastuhagi menetluskulud kostja II kanda.

Maakohtu põhjenduste kohaselt ei ole kostjad sellele vastu vaielnud, et hageja sõlmis kostjaga I

õigusteenuse osutamise lepingu. Poolte vahel puudub vaidlus ka selles, et kostja I poole ei

pöördunud mitte hageja, vaid V. M. Hageja ei vaidle vastu V.M. esindusõigusele. Hageja ei ole

menetluses esitanud ühtegi asjaolu, mis tõendaks, et V.M. esindusõigus oleks piiratud ainult

teatud informatsiooni vastuvõtmisega ning, et sisesuhtes olevad kokkulepped oleksid kostjale I

teada. Põhjendamatu on hageja väide, et kostjad peavad tõendama, et V.M.

informeerimisega menetluse käigust on ka hageja informeeritud menetlusest.

Maakohus ei andnud hinnangu Advokatuuri eetikakoodeksi § 14 lg 4 rikkumise kohta, kuna

eetikakoodeksis sätestatud kutse-eetika nõuete rikkumise eest võib advokaadi suhtes algatada

aukohtumenetluse ja määrata advokaadile distsiplinaarkaristuse (Advokatuuri eetikakoodeksi § 2

lg 4).

Maakohtu 13. juuni 2012 otsuse p 4 järgi ei ole kostja tasumata liisingumaksete ja intressi

suurusele vastu vaielnud. Maakohus ei ole otsuses asunud seisukohale, et kostja oleks võtnud

liisingulepingu tasumata graafikujärgsed maksed omaks. On põhjendatud kostja I vastuväide, et

kuna hageja ei avaldanud advokaadile ühtegi tõendit selle kohta, et liisinguandja on esitanud

alusetu nõude ning liising ja –kindlustusmaksed on tegelikkuses põhivõlgniku poolt tasutud, ei ole

põhjendatud menetluses vaielda vastu asjaoludele lihtsalt selleks, et kasutada oma õigust

vastuväidet esitada. Nn „igaks juhuks“ esitatud vastuväide ei pruugi olla hageja huvides ning võib

põhjustada üksnes täiendavat menetluskulu. Põhjendamatute vastuväidete esitamine võib olla ka

AdvS § 44 lg 1 p-de 1 ja 2 rikkumine. TsMS § 200 lg 1 järgi on menetlusosaline kohustatud

kasutama oma menetlusõigusi heauskselt.

Maakohus leidis, et vastuväidete esitamata jätmisega ei rikkunud kostja I oma kohustusi hageja

ees, kuna VÕS § 78 lg 4 järgi võib kohustuse täitnud kolmas isik esitada tagasinõude või nõuda

täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist. Maakohtu 13. juuni 2012 otsuse järgi on Swedbank Liising

AS-ile läinud üle õigus nõuda hagejalt kindlustusmaksete tasumist VÕS § 455 lg 2 alusel. Isegi

juhul, kui asuda seisukohale, et kostja I keelekasutus, formuleering ning tuginemine õiguse

allikatele erineb tavapärasest, ei ole põhjendatud väita, et kostja I ei vaielnud vastu auto

müügikulule.

Maakohus ei nõustunud hagejaga selles, et kostja I peaks tõendama hageja eest eseme väärtust.

AdvS § 40 lg 2 järgi peab advokaat vajaduse korral koguma kliendi huvides tõendeid. Kuigi

advokaat esindab ja kaitseb reeglina oma kliendi huve ning nende vahel on tugev usaldussuhe, ei

ole põhjendatud tavapärase käsunduslepingu raames nõuda üksnes esindajalt oma initsiatiivil

teabe kogumist. Maakohus leidis, et osutatava õigusabi kvaliteet ei saa olla sõltuvuses sellega,

milline on esindatava majanduslik hetkeolukord. Kostja on rikkunud õigusabi osutamise lepingut

ning AdvS § 44 lg 1 p 1 ja 2, jättes hagejale selgitamata võimalust taotleda ekspertiisi läbiviimisel

riigipoolset menetlusabi.

Maakohus leidis, et hageja etteheited kostjale I on menetluse käigus olnud vastuolulised: hagis

viitab hageja informatsiooni ja selgituskohustuse rikkumisele, hiljem asus hageja positsioonile, et

ta ei ole Tartu Ringkonnakohtu 24. augusti 2012 määrust menetlusabi taotluse rahuldamise kohta

õigel ajal kätte saanud. Hageja ei ole kohtule arusaadavalt ja selgelt põhistanud (teinud usutavaks

TsMS § 235 mõttes) omapoolse tõendamiskoormuse täitmiseks, et ta ei ole Tartu Ringkonnakohtu

24. augusti 2012 määrust kätte saanud, mistõttu ei lasu ka kostjal I vastupidise tõendamise

kohustus.

Maakohtu arvates on Tartu Ringkonnakohtu 24. augusti 2012 määruse resolutsioon selge ja

arusaadav tsiviilkohtumenetlusteovõimelisele isikule ka ilma õigusalase hariduseta. Hageja ei ole

kohtule põhistanud, et kostja I oleks rikkunud selgituskohustust riigilõivu tasumise osas. Ei ole

tõendatud, et kostja I ei oleks hagejale eelnevalt menetlusabi saamise võimalusi selgitanud.

Arvestades seda, et maakohus luges tuvastatuks üksnes kostjapoolse lepingurikkumise seoses

sõiduki müügihinna suhtes ekspertiisi taotlemata jätmisega, võiks kahju hüvitamisele tulla üksnes

ulatuses, milles müügihind jääb alla sõiduki tegelikule väärtusele. Hageja ei ole tõendanud

väidetava kahju ja kostja I kohustuse rikkumise vahelist seost (VÕS § 127 lg 4). Eelduslikult võib

asuda seisukohale, et hageja oleks järginud kostja I juhiseid ekspertiisi läbiviimiseks menetlusabi

saamiseks taotluse esitamiseks. Maakohus leidis, et tal puudub võimalus asuda ka praeguses

menetluses teistsugusele õiguslikule positsioonile, kui Tartu Maakohus 13. juuni 2012 otsuses.

Hageja ei ole üheselt arusaadavalt vaielnud vastu sellele, et sõiduauto väärtust tagastamise hetkel

ei saa samastada lepingu ülesütlemisel vara graafikujärgse maksumusega. Arvestades tsiviilasjas

nr 2-10-45439 ning praeguses menetluses esitatut võib liisingueseme müümisel kokku lepitud

ostuhinda lugeda liisingueseme väärtuseks tagastamise ajal VÕS § 367 lg 3 järgi. Hageja nõue

varalise kahju hüvitamiseks ei oleks põhjendatud ka õigusvastast kahju tekitamist reguleerivate

sätete alusel (VÕS § 1044 lg 2).

Maakohus leidis, et kostja II nõue hageja vastu ei ole põhjendatud. Kostja II ei ole maakohtule

põhistanud, et 20. detsembri 2012 kokkulepe hageja ja kostja II vahel välistaks õigusteenuse

osutamise lepingust tulenevate õiguskaitsevahendite kohaldamise võimaluse. Maakohus nõustus

hagejaga selles, et nimetatud kokkulepe ei sisalda muid õigustlõpetavaid tahteavaldusi, kui

õigusteenuse osutamise lepingu alusel tasu saamise nõude suhtes. Maakohus ei nõustunud kostja

II väitega, et puudub igasugune elementaarne usutavus selles, et advokaat lihtsalt loobuks

tingimusteta ühepoolselt õigusabitasust ning nõustuks esindama klienti kolmes kohtuastmes kokku

üksnes 300 eest. Maakohtule on teada juhtumid, kus advokaat on klienti esindades üldse tasust

loobunud.

Maakohus jättis hageja taotluse teavitada dokumentide võltsimisest prokuratuuri rahuldamata.

Hageja esitatud õigusteenuse lepingud võivad üksteisest erineda, kuid hageja ei ole esitanud ühtegi

tõendit selle kohta, et nendel olevad allkirjad ei ole ehtsad. Maakohus jättis 26. mail 2014 esitatud

Riigikohtu määruse tsiviilasjas nr 3-2-1-24-14 tähelepanuta.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6. K. Rahulan esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 25. juuni 2014 otsuse

tühistamist osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata, ning uue otsuse tegemist, millega hagi

rahuldada. Apellant palub jätta kõik menetluskulud vastustajate kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt:

1) on maakohus teinud ebaõige järelduse, et AS Swedbank Liising nõuetele vastuväidete esitamata

jätmisega ei rikkunud vastustaja I õigusteenuse osutamise lepingust tulenevaid kohustusi. Kohus

on ebaõigesti sisustanud omaksvõtu mõistet ning jätnud kohaldamata TsMS § 231 lg 4.

Liisinguandja nõuetele vastuväidete esitamata jätmine oli vastuolus pooltevahelise kokkuleppega

ning kujutas endast õigusteenuse osutamise lepingu otsest rikkumist. Hagile vastuväidete

esitamine ei kujuta endast menetlusõiguste kuritarvitamist, vaid on kostja õigus. Vastuväidete

esitamata jätmisega tekitas vastustaja I olukorra, kus kohus rahuldas nõuded vastuväidete

puudumise tõttu, mitte ei hinnanud võimalikke vastuväiteid sisuliselt. Apellant ei nõustu sellega,

et Advokatuuri eetikakoodeksi rikkumise kohta ei tule käesolevas asjas hinnangut anda;

2) on kohus ebaõigesti hinnanud sõiduauto väärtusega seonduvaid asjaolusid. Apellant on

tõendanud, et sõiduauto oli selle liisinguandjale tagastamise hetkel korras. Hageja vastuväidete ja

16. mai 2009 aktiga arvestamata jätmine kujutab endast TsMS § 232 lg 1 ja § 442 lg 8 rikkumist.

Ei ole eluliselt usutav, et viie aastaga vähenes sõiduauto hind ca 3800 eurolt 3675 eurole.

Maakohus on ebaõigesti leidnud, et liisingueseme müügihinda saab lugeda liisinguesemeks

väärtuseks, mistõttu ei ole kostja I hagejale kahju tekitanud;

3) ei selgitanud vastustaja I apellandile riigilõivu tasumisega seonduvat ega edastanud 24. augusti

2012 määrust. V.M. ütlustega on tõendatud, et ta nägi menetlusabi määrust pärast esimese

osamakse tähtaja möödumist, samuti ei mäletanud tunnistaja, et ta oleks määruse kätte saanud.

Maakohtu etteheide vastuoluliste väidete esitamise osas on põhjendamatu. Vastutaja I on vande

all kinnitanud, et ta ei saa tõendada määruse saatmist. Maakohus on asunud põhjendamatule

seisukohale, et kõneeristused ei tõenda, et kostja I ei oleks hagejale eelnevalt menetlusabi saamise

võimalusi selgitanud. Asjaolust, et kostja I selgitas, kuidas menetlusabi taotleda, ei tulene, et ta

oleks selgitanud hilisemat menetlusabi andmise määruse täitmist. Maakohus on ebaõigesti

leidnud, et Tartu Ringkonnakohtu 24. augusti 2012 määruse resolutsioon pidi olema apellandile

arusaadav. Riigikohtu lahendi valguses on V. Murde poolt käesoleva tsiviilasja raames esitatud

seletused ebaõiged ning tervikuna ebausaldusväärsed. Riigikohtu lahend ei tõenda V. Murde

hooletut käitumist konkreetsel juhul, kuid näitab, et advokaadi töökorraldus on üldiselt hooletu;

4) on apellandi nõue selge. Kohtu järeldus kahju arvestuse ebaselguse kohta on üllatuslik. Hageja

nõude arvestus rajaneb tsiviilasjas nr 2-10-45439 tehtud maakohtu otsusel;

5) on maakohus põhjendamatult jätnud rahuldamata apellandi taotluse teavitada dokumentide

võltsimisest prokuratuuri. Apellant on jätkuvalt seisukohal, et üks õigusteenuse osutamise

lepingutest ning arve nr 32-KL võivad olla võltsitud. Apellant taotleb, et ringkonnakohus teavitaks

dokumentide võltsimise kahtlusest prokuratuuri.

7. V. Murde ja OÜ Advokaadibüroo Karl Saavo vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ning

taotlevad selle rahuldamata jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) on maakohus asunud õigele seisukohale, et kohtumenetluses perspektiivitute vastuväidete

esitamata jätmine ei ole käsitletav lepingu rikkumisena. Tõendid ei kinnita apellandi väidet, et

vastustaja I on tsiviilasjas nr 2-10-45439 võtnud omaks, et põhivõlgnik on oma kohustused

täitmata jätnud. Riigikohtu praktika kohaselt saab omaksvõtuna käsitleda üksnes poolte

tingimusteta ja selgesõnalist nõustumist faktilise väitega, mis on kohtuotsuses omaksvõtuna ka

kajastatud. Hageja ei ole kostjale I kordagi avaldanud, et põhivõlgniku liisingumaksed oleksid

tasutud või esineksid muud alused maksete vaidlustamiseks. Menetlusosaliste ja tunnistaja

ütlustest ei tulene, et K. Rahulan või V. M oleks andnud V. Murdele juhise vaielda valimatult vastu

kõigile panga nõuetele olukorras, kus hageja ei ole avaldanud advokaadile selleks ühtegi

õiguslikku või mõistlikku põhjendust. Kõigi võimalike perspektiivitute vastuväidete esitamine

menetluses ei oleks K. Rahulani huvides, tekitaks täiendavaid menetluskulusid ning oleks keelatud

ka tulenevalt TsMS § 200 lg-st 1. Täiendavate asjaolude vaidlustamine apellatsioonkaebuses ei

saa olla aluseks lepingulise esindaja suhtes nõude esitamiseks. Vastustaja I vaidles vastu auto

müügi- ja tagastamisteenuse kuludele. Käesolevas tsiviilasjas ei saa kohaldada Advokatuuri

eetikakoodeksit;

2) ei ole kostja I rikkunud oma käsunduslepingust tulenevaid kohustusi ega ole jätnud hagejale

selgitamata ekspertiisi ning selleks menetlusabi taotlemise võimalust. Käsunduslepingust

tulenevate kohustuste rikkumiseks ei saa pidada olukorda, kus advokaat ei esita perspektiivitut

taotlust;

3) on tuvastatud, et liisingueseme müümisel kokkulepitud ostuhinda tuleb lugeda liisingueseme

väärtuseks tagastamise ajal VÕS § 367 lg 3 järgi. Apellant ei ole tõendanud, et sõiduki väärtus

selle tagastamise ajal oleks olnud kõrgem. Müügi hetkel valitsenud turusituatsioon mõjutab alati

oluliselt sõiduki müügihinda, sõiduk müüdi ülemaailmse finants- ja majanduskriisi tingimustes.

„Keskmine turuhind“ ei tähenda, et kõiki 2001. aasta Volvo S60 sõiduautosid oli 2009. aastal

võimalik müüa keskmise turuhinnaga. Sõidukil esinesid mitmed olulised puudused ning oli

äärmiselt suur läbisõit;

4) on maakohus õigesti leidnud, et kostja I on selgitanud hagejale riigilõivu tasumisega seotud

asjaolusid ning tasumise tähtaega. Kohus on õigesti välja toonud apellandi seisukohtade

vastuolulisuse. Maakohus on õigesti leidnud, et Tartu Ringkonnakohtu 24. augusti 2012 määruse

resolutsioon on tsiviilkohtumenetlustevõimelisele isikule selge ning arusaadav ka ilma õigusalase

hariduseta;

5) on Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-14 asjakohatu ega seondu käesoleva vaidlusega;

6) on apellandi poolt esitatud võltsimise süüdistused alusetud ning õiguslikult põhjendamata.

8. OÜ Advokaadibüroo Karl Saavo esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu

Maakohtu 25. juuni 2014 otsuse tühistamist osas, milles maakohus jättis vastuhagi rahuldatama,

ning uue otsuse tegemist, millega vastuhagi rahuldada. Alternatiivselt palus vastuapellant saata

kohtotsus tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. Vastuapellant palus jätta kõik

menetluskulud K. Rahulani kanda.

Vastuapellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt:

1) on maakohtu otsus vastuhagi rahuldamata jätmise osas ilma põhjendusteta. Otsusest ei ole

võimalik aru saada, millist tingimust loeb maakohus tasunõuet lõpetavaks tingimuseks ning miks

ta mingit tingimust vastavalt tõlgendab;

2) ei sisalda 20. detsembri 2012 kokkulepe OÜ Advokaadibüroo Karl Saavo tasu välistavat või

lõpetavat tingimust. Juhindudes VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendamisreeglitest ning lähtudes

asjakohasest Riigikohtu praktikast on vastustaja seisukohal, et apellant on kokkulepet üritanud

sisustada vääralt ning meelevaldselt. Maakohus on jätnud vastustaja argumentatsiooni

tähelepanuta.

9. K. Rahulan vaidles vastuapellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) ei nõustu apellant vastustaja II etteheitega vaidlustatud kohtuotsuse põhjenduste puudulikkuse

kohta vastuhagi rahuldamata jätmise osas. Maakohus on piisava põhjalikkusega selgitanud, mida

vaidlusalune kokkulepe sisaldab. Ebaõige on vastustaja II väide, et maakohus ei ole arvestanud

poolte erinevaid seisukohti puutuvalt 20. detsembri 2012 kokkuleppe tõlgendamisse;

2) on tunnistaja V.M. ütlustega tõendatud, et V. Murde ei avaldanud mistahes tingimusi või

asjaolu, mille esinemisel tema või büroo hakkab apellandilt nõudma tasu seoses õigusteenuse

osutamisega;

3) kinnitab vastustaja II käitumine õigusteenuse lepingu lõpetamisel ning õigusteenuse tasust

loobumisel üheselt, et viimane oli teadlik vastustaja I poolsetest olulistest kohustuste rikkumistest,

millised välistasid olemuslikult vastustaja II poolt tasu nõudmise osutatud õigusteenuse eest;

4) ei ole vastustaja II tõendanud, et pooled oleksid kokku leppinud õigusabi osutamises 27 tunni

ulatuses tunnihinnaga 64 eurot, millele lisandub käibemaks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta

rahuldamata. Ringkonnakohus muudab osaliselt Tartu Maakohtu 25. juuni 2014 otsuse

põhjendusi, muus osas tuleb jätta maakohtu otsus muutmata.

Ükski apellatsioonkaebuses ja vastuapellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole Tartu Maakohtu

25. juuni 2014 otsuse tühistamise aluseks.

11. K. Rahulan on esitatud apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles jäeti

hagi rahuldamata. Ringkonnakohus leiab, et maakohtus on õigesti jätnud hagi rahuldamata ning

ükski apellatsioonkaebuses esitatud vastupidine väide ei anna alust asuda maakohtust erinevale

seisukohale.

Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist:

11.1. Õige on maakohtu seisukoht, et kostja I, mitte esitades tsiviilasjas nr 2-10-45439

vastuväiteid debitoorse võlgnevuse summale 1 701,24 eurot (sh intressi võlgnevus 750,74 eurot

ja osamakse võlgnevus 950,50 eurot), viivisele summas 98,11 eurot, kindlustusmaksetele summas

680,92 eurot, auto tagastamisteenuse kuludele ja müügikulule 2 021,54 eurot, ei ole rikkunud

pooltevahelist õigusteenuse lepingut ning apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust asuda

maakohtust erinevale seisukohale.

Siinkohal on asjasse puutumatud apellandi väited seoses sellega, et V. Murde on vastuväidete

esitamata jätmisega võtnud TsMS § 231 lg 4 mõttes eelnevalt nimetatud faktilised asjaolud omaks

hageja nõusolekuta ning on sellega rikkunud õigusteenuse osutamise lepingut. Maakohus ei ole

tsiviilasja nr 2-10-45439 otsuse tegemisel tuginenud kostja (antud asjas hageja) omaksvõtule ning

seetõttu ei oma tähtsust see, kas V. Murde hageja arvates tema esindajana võttis mingid faktilised

asjaolud omaks või mitte. Tsiviilasja nr 2-10-45439 otsusest nähtuvalt on maakohus märkinud, et

kostja ei vaielnud vastu tasumata liisingumaksete ja intressi summale, viivise summalisele

arvestusele ning kindlustusmaksete nõudele ja auto tagastamisteenuse kuludele. Ringkonnakohus

nõustub maakohtu seisukohaga, et paljasõnalise vastuväite esitamine ei ole hageja huvides ja võib

põhjustada üksnes täiendavaid menetluskulusid. Antud juhul oleks olnud tegemist vastuväitega,

mille tõendamiseks ei olnud kostjal I esitada tõendeid. Tsiviilasjas nr 2-10-45439 esitas Swedbank

Liising AS hageja vastu nõude ja tõendid nõude olemasolu tõendamiseks. Hageja (tsiviilasjas

nr 2-10-45439 kostja) oleks pidanud nõudele vastuväite esitamisel oma vastuväidet tõendama

(s.o hageja oleks pidanud oma esindajale teatavaks tegema asjaolu, et nõue on põhivõlgniku poolt

kas täielikult või osaliselt rahuldatud ning seetõttu ei ole Swedbank Liising AS-il hageja kui

käendaja vastu kas üldse nõuet või on olemas nõue teistsuguses ulatuses) või vähemalt selgitama,

miks ei kuulu Swedbank Liising AS nõue rahuldamisele selles ulatuses, millises see oli esitatud.

Hageja ei ole kogu menetluse kestel selgitanud, milles oleks pidanud võimalikud vastuväiteid

seisnema. Ainuüksi kostja I poolt nõudele paljasõnaliste vastuväidete esitamine ei oleks viinud

maakohut teistsuguse lahendi tegemiseni tsiviilasjas nr 2-10-45439.

Maakohus on vaidlustatud otsuse punktis 11 asunud seisukohale, et kostja I ei rikkunud

kindlustusmaksetele vastuväidete esitamata jätmisega oma kohustusi hageja ees. Ringkonnakohus

nõustub maakohtu seisukohaga ning ei korda maakohtu poolt esitatud vastavaid põhjendusi.

Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et 8. mai 2012 menetlusdokumendist

(tsiviilasi nr 2-10-45439, I kd tl 140) ja tsiviilasjas nr 2-10-45439 kostja I poolt maakohtule

esitatud seisukohtadest nähtub, et kostja I on vastu vaielnud auto müügikulule.

Apellandi väite kohaselt sõltumata kostja I poolt tsiviilasja nr 2-10-45439 menetluses avaldatust

ei ole Tartu Maakohus arvesse võtnud ega analüüsinud võimalikke vastuväiteid auto tagastamise-

ja müügikulude põhjendatuse kohta. Ringkonnakohus leiab, et eelnimetatud apellandi väide on

etteheide maakohtule, kuid asjaolu, et maakohus ei ole apellandi väitel analüüsinud auto

tagastamise- ja müügikulude põhjendatust, ei ole etteheidetav kostjale I.

11.2. Õige on maakohtu seisukoht, et Advokatuuri eetikakoodeksis sätestatud kutse-eetika nõuete

rikkumise eest võib advokaadi suhtes algatada aukohtumenetluse ja määrata advokaadile

distsiplinaarkaristuse (§ 2 lg 4), kuid eetikakoodeksis sätestatud kutse-eetika nõuete rikkumine ei

ole iseseisvaks õiguslikuks aluseks advokaadi vastu kahju hüvitamise nõude esitamiseks. Lähtudes

eeltoodust puudub vajadus hinnata seda, kas kostja I on rikkunud Advokatuuri eetikakoodeksi

sätteid või mitte.

11.3. Maakohus on vaidlustatud otsuses tuvastanud, et kostja I rikkus õigusteenuse osutamise

lepingut sellega, et jättis hagejale selgitamata võimaluse taotleda asjas ekspertiisi ja ekspertiisi

läbiviimiseks riigipoolset menetlusabi. Nimetatud asjaolu ei ole apellatsioonkaebuses ega

vastuapellatsioonkaebuses vaidlustatud ning seega lähtub ka ringkonnakohus asja lahendamisel

maakohtu poolt tuvastatud asjaolust. Ringkonnakohus leiab, et hageja, väites kahju tekkimist

seoses sellega, et kostja I ei selgitanud võimalust taotleda asjas ekspertiisi ja ekspertiisi

läbiviimiseks riigipoolset menetlusabi, peaks tõendama, et tal selline kahju on tekkinud (s.o hageja

peaks tõendama, et ekspertiisiakti kohaselt oleks auto väärtus selle liisinguandjale tagastamise

hetkel suurem, kui on tuvastatud tsiviilasjas nr 2-10-45439 tehtud maakohtu otsuses). Antud juhul

ei ole hageja tõendanud kahju tekkimist (ja selle suurust) kostja I kohustuse rikkumise tõttu (kostja

I jättis hagejale selgitamata võimaluse taotleda asjas ekspertiisi ja ekspertiisi läbiviimiseks

riigipoolset menetlusabi). Kuna ei ole tõendatud kahju tekkimine (ja selle suurus), siis on

maakohus õigesti jätnud selles osas hagi rahuldamata.

11.4. Apellandi väitel ei selgitanud kostja I hagejale riigilõivu tasumisega seonduvat ega edastanud

24. augusti 2012 määrust. Selle väite osas on maakohus leidnud, et hageja etteheited kostjale I on

menetluse käigus olnud vastuolulised: hagis viitas hageja informatsiooni ja selgituskohustuse

rikkumisele, hiljem asus hageja positsioonile, et ta ei ole Tartu Ringkonnakohtu 24. augusti 2012

määrust menetlusabi taotluse rahuldamise kohta õigel ajal kätte saanud. Ringkonnakohus nõustub

maakohtuga selles, et hageja selgitused on menetluse kestel olnud vastuolulised. Samas aga on

ebaõige maakohtu seisukoht, et kuna hageja ei ole kohtule arusaadavalt ja selgelt põhistanud

omapoolse tõendamiskoormuse täitmiseks, et ta ei ole Tartu Ringkonnakohtu 24. augusti 2012

määrust kätte saanud, siis ei lasu ka kostjal I vastupidise tõendamise kohustust.

Kostja I väitel on ta saatnud Tartu Ringkonnakohtu 24. augusti 2012 määruse lihtkirjaga hagejale.

Hageja vastuväite kohaselt ei ole ta määrust kätte saanud ning ta nägi menetlusabi määrust pärast

esimese osamakse tähtaja möödumist (tunnistaja V.M. ütlused).Ringkonnakohus leiab, et kuna

kostja I ei ole tõendanud Tartu Ringkonnakohtu 24. augusti 2012 määruse saatmist hagejale, siis

ei ole nimetatud määrus hagejale kätte toimetatud ning kostja I on rikkunud õigusteenuse lepingut,

kuna tema käitumise tõttu ei võetud apellatsioonkaebust menetlusse. Iseenesest õige on maakohtu

seisukoht, et Tartu Ringkonnakohtu 24. augusti 2012 määruse resolutsioon on selge ja arusaadav

tsiviilkohtumenetlusteovõimelisele isikule ka ilma õigusalase hariduseta, kuid kuna ei ole

tõendatud määruse kättetoimetamine hagejale, siis ei oma nimetatud asjaolu tähtsust.

11.5. Seega on kostja I rikkunud käsunduslepingut, kuna ta jättis hagejale edastamata Tartu

Ringkonnakohtu 24. augusti 2012 määruse, mille tõttu hageja ei tasunud määratud ajaks esimest

osamakset ja apellatsioonkaebus Tartu Maakohtu 13. juuni 2012 otsuse peale tagastati Tartu

Ringkonnakohtu 3. oktoobri 2012 määrusega.

Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-175-12 tehtud otsuse punktis 16 asunud seisukohale, et „Hageja

nõude põhjendatuse üle otsustamisel tuleb maakohtul hinnata seda, kas haldusasjas

apellatsioonkaebuse menetlemisel oleks ringkonnakohtul olnud alust tühistada halduskohtu otsust,

millega jäeti hageja kaebus vallavalitsuse vastu rahuldamata. Hinnates praeguses tsiviilasjas

kahjunõude põhjendatust, tuleb maakohtul sisuliselt asuda positsioonile, nagu ta hindaks

apellatsioonkaebust halduskohtu otsuse peale, s.o maakohus peaks hindama halduskohtu otsuse

põhjendatust

halduskohtu

otsuse

peale

esitatud

apellatsioonkaebuse

alusel

ja

halduskohtumenetluse reeglite ja kahju tekkimise ajal kehtinud kohaliku omavalitsuse poolt kahju

hüvitamist reguleerinud materiaalõiguse järgi. Maakohus peab halduskohtu otsuse põhjendatust ja

halduskohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse perspektiivikust hinnates rakendama ka

halduskohtule omast uurimispõhimõtet.“

Lähtudes viidatud Riigikohtu seisukohast, tuleb antud juhul kahjunõude põhjendatuse hindamisel

hinnata tsiviilasjas nr 2-10-45439 tehtud maakohtu otsuse põhjendatust maakohtu otsuse peale

esitatud apellatsioonkaebuse alusel.

11.6. Ringkonnakohus leiab, et tsiviilasjas nr 2-10-45439 tehtud Tartu Maakohtu otsuse peale

esitatud apellatsioonkaebus (I kd tl 30-34) ei oleks kuulunud rahuldamisele ning seega ei ole

hagejal kahju tekkinud seoses sellega, et apellatsioonkaebus tagastati.

Apellatsioonkaebuse (esitatud tsiviilasjas nr 2-10-45439) kohaselt on apellant vaidlustanud

sõiduauto väärtuse selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Maakohus on vaidlustatud otsuses

lugenud liisinguesemeks olnud auto väärtuseks selle tagastamise hetkel 3 834,70 eurot

(käibemaksuta), mis oli auto realiseerimise väärtus. Apellandi väite kohaselt oli sõiduauto

väärtuseks selle tagastamise momendil 7 119,88 eurot (lepingu ülesütlemisel vara graafikujärgne

maksumus).

Maakohus on analüüsinud tsiviilasjas nr 2-10-45439 ning samuti käesolevas tsiviilasjas esitatud

tõendeid (maakohtu otsuse punkt 18, 19) ning asunud seisukohale, et maakohus on tsiviilasjas

nr 2-10-45439 õigesti lugenud liisingueseme müümisel kokku lepitud ostuhinna liisingueseme

väärtuseks tagastamise ajal VÕS § 367 lg 3 järgi. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

põhjendustega ning ei korda neid. Siinkohal on asjakohane ka maakohtu viide Riigikohtu otsuse

tsiviilasjas nr 3-2-1-124-08 punktile 16, mille kohaselt ei ole välistatud kohtul liisingueseme

müümisel kokku lepitud ostuhinna lugemine liisingueseme väärtuseks tagastamise ajal VÕS § 367

lg 3 järgi. Sõiduauto väärtuseks selle tagastamise momendil ei ole lepingu ülesütlemisel vara

graafikujärgne maksumus.

11.7. Ebaõige on apellandi väide, et ta on tõendanud sõiduauto korrasolekut selle liisinguandjale

tagastamise hetkel. Maakohus on tsiviilasja nr 2-10-45439 otsuses hinnanud 18.05.2009 koostatud

üleandmise-vastuvõtu akti ja tuvastanud liisinguesemel selle tagastamise hetkel puuduste

esinemine. Hageja ei ole tsiviilasja nr 2-10-45439 menetluses ega käesoleva asja menetluses

esitanud selliseid tõendeid, mis tõendaksid liisingueseme korrasolekut selle liisinguandjale

tagastamise hetkel.

11.8. Apellatsioonkaebuses on vaidlustatud kindlustusmaksete ning vara realiseerimisega seotud

kulutuste väljamõistmist. Kindlusmaksete ebaõigsuse osas ei ole apellatsioonkaebuses esitatud

põhjendusi ja seetõttu ei saa ka ringkonnakohus apellatsioonkaebusele selles osas vastata.

Kindlustusmaksetega seonduvat on maakohus käsitlenud vaidlustatud otsuse punktis 11,

ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata.

Müügikuludele on apellatsioonkaebuses vastu vaieldud põhjusel, et liisinguandja ei teavitanud

hagejat (tsiviilasjas nr 2-10-45439 kostja) õigeaegselt vara realiseerimisega seotud kulude

sissenõudmise kavatsusest ning need peavad olema põhjendatud.

Maakohus on tsiviilasjas nr 2-10-45439 tehtud otsuse punktis 7 käsitlenud vara realiseerimisega

seotud kulutusi. Ebaõige on apellandi väide, et puuduvad tõendid müügikulude kujunemise kohta.

Vastavad tõendid on tsiviilasjas nr 2-10-45439 olemas ning maakohus on ka neid analüüsinud.

Apellant ei ole apellatsioonkaebuses täpsustanud, millises osas ei ole vara realiseerimisega seotud

kulutused mõistlikud ning seetõttu ringkonnakohus ei analüüsi kulutusi liikide kaupa.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga (tsiviilasjas nr 2-10-45439 tehtud otsuse punkt 7), et vara

realiseerimisega seotud kulutused on mõistlikud ja hagi on selles osas õigesti rahuldatud.

Apellatsioonkaebuses on ka märgitud, et asjas puuduvad tõendid, et apellanti oleks teavitatud

liisingulepingust taganemisest ja liisingueseme müümisest. Tsiviilasjas nr 2-10-45439 (tl 60-61)

on Swedbank Liising AS poolt saadetud teatised hagejale võlgnevuse kohta.

11.9. Iseenesest õige on apellandi väide, et hagiavaldusest on arusaadav hageja väidetava

kahjunõude suurus ja ebaõige on maakohtu seisukoht, et kahju arvestus on ebaselge. Samas aga

isegi kui kostja I oleks rikkunud käsunduslepingust tulenevaid kohustusi sel määral, et hagejal

oleks kahju hüvitamise nõue tema vastu, ei saaks olla kahjuhüvitise suuruseks K. Rahulani

kohtuotsuse (tsiviilasjas nr 2-10-45439 ) järgne kohustus. Seega ei ole ebaselge mitte kahju

arvestus, vaid võimalik kahjunõude suurus üldse.

11.10. Maakohus on õigesti jätnud tähelepanuta asja lahendamisel Riigikohtu määruse tsiviilasjas

nr 3-2-1-24-14. V. Murde käitumine teises tsiviilasjas ei ole ülekantav käesolevasse tsiviilasja ning

ei muuda V. Murde seletust ebausaldusväärseks.

11.11. Maakohus on põhjendatult jätnud rahuldamata apellandi taotluse teavitada dokumentide

(õigusabiteenuse lepingud, arve nr 32-KL) võltsimisest prokuratuuri. Ringkonnakohus nõustub

maakohtuga, et hageja esitatud õigusteenuse lepingud võivad üksteisest erineda, kuid see ei

tähenda, et need oleksid võltsitud. Apellandi viide dokumendi intellektuaalsele võltsimisele ei ole

antud juhul asjakohane.

12. OÜ Advokaadibüroo Karl Saavo vastuapellatsioonkaebuses taotleb Tartu Maakohtu 25. juuni

2014 otsuse tühistamist osas, milles maakohus jättis vastuhagi rahuldatama. Ringkonnakohus

leiab, et maakohtus on õigesti jätnud vastuhagi rahuldamata ning ükski vastuapellatsioonkaebuses

esitatud väide ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale.

Vastuseks vastuapellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist:

12.1. Ebaõige on vastuapellandi seisukoht, et maakohtu otsus vastuhagi rahuldamata jätmise osas

on ilma põhjendusteta. Vastavad põhjendused on esitatud maakohtu vaidlustatud otsuse

punktis 21. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega ning ei korda neid.

12.2. Vastuapellandi väitel ei sisalda 20. detsembri 2012 kokkulepe tasu välistavat või lõpetavat

tingimust.

Ringkonnakohus märgib, et avaldusel õigusteenuslepingu lõpetamisest tsiviilasjas nr 2-10-45439

(I kd tl 92-93) puudub kuupäev, s.o avaldusest ei nähtu selle koostamise kuupäev ega

allkirjastamise kuupäev. Samas ei vaidle pooled selle üle, et avaldus on koostatud 20.12.2012 ning

ringkonnakohus lähtub sellest kuupäevast.

Avalduses õigusteenus lepingu lõpetamisest on märgitud, et „Pooled loevad õigusteenuse leping

lõppenuks ning õigusteenuse osutamise eest tasumise osas üksteise suhtes pretensioonid ei

oma./…/ Pooled kinnitavad, et Õigusteenuse Lepingu lõpetamine vastab nende tahtele ning

hakkab kehtima selle allkirjastamisest.“

Avaldus on allkirjastatud hageja esindaja poolt ning kuigi avalduse koostanud V. Murde allkiri

toimikus oleval eksemplaril puudub, ei ole poolte vahel vaidlust selles, et V. Murde ei oleks

avaldust ise allkirjastanud.

Ringkonnakohus leiab, et lähtudes avalduse grammatilisest tõlgendusest, leppisid pooled kokku,

et õigusteenuse leping lõpeb ning pooltel ei ole teineteise suhtes pretensioone tasu osas. Asjaolu,

et avalduse sõlmimisel lähtuti sellest, et V. Murde teenuse osutajana ei nõudnud lisaks tasutule

veel tasu maksmist (s.o loobus osaliselt tasunõudest), kinnitas V. Murde ka ringkonnakohtu

istungil. Kuna avalduses ei kajastu tasust loobumise tingimuslikkus (kostja I väitel oli tasust

loobumine seotud sellega, et kõikvõimalikud erimeelsused lahendatakse kohtuväliselt

vastastikuste järeleandmiste teel), siis on õige maakohtu seisukoht, et avaldus ei sisalda muid

õigust lõpetavaid tahteavaldusi, kui õigusteenuse lepingu alusel tasu saamise nõude suhtes.

Kuna 20.12.2012 avalduses on loobutud tasu nõudest, siis on maakohus õigesti jätnud vastuhagi

rahuldamata.

13. Kuna hagi ja vastuhagi jäävad rahuldamata, siis jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel K. Rahulani

menetluskulud maakohtus tema enda kanda ja OÜ Advokaadibüroo Karl Saavo menetluskulud

tema enda kanda ning V. Murde menetluskulud K. Rahulani kanda.

Apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus jäävad rahuldamata ja seetõttu TsMS § 171 lg 1

alusel jäävad K. Rahulani menetluskulud ringkonnakohtus tema enda kanda ja OÜ

Advokaadibüroo Karl Saavo menetluskulud tema enda kanda, V. Murde menetluskulud jäävad

K. Rahulani kanda.

Alates 01.01.2015 kehtiva TsMS § 176 lg 4 kohaselt esitatakse igas kohtuastmes menetluskulude

nimekiri, kus asja menetletakse, selle kohtuastme menetlusega seonduvate kulude kohta. Kuna

käesolevas tsiviilasjas tegi maakohus lõpplahendi enne 01.01.2015, siis ei ole maakohus

menetlusosalistelt menetluskulude nimekirja küsinud ning on märkinud otsuses, et

menetlusosalistel on õigus esitada kulude summaarse kindlaksmääramise taotlus asjas lõpplahendi

teinud maakohtule seaduses sätestatud tähtaja jooksul (TsMS § 174 lg 1). Kuigi praeguseks ei

kehti enam viidatud säte, mis lubas esitada menetluskulude nimekirja pärast lõpplahendi

jõustumist, tuleb siiski kohaldada varasemat seadust nende lõpplahendite suhtes, mis tehti enne

01.01.2015, ning lubada kulude kindlaksmääramise taotlust esitada kuni 01.01.2015 kehtinud

TsMS § 174 lg-s 1 sätestatud korras.

Eeltoodust tulenevalt ei määra ringkonnakohus menetlusosalistele apellatsioonimenetluse kulude

nimekirja esitamiseks tähtpäeva, vaid määrab kindlaks üksnes menetluskulude jaotuse. Kohus

selgitab, et menetluskulude summaarse kindlaksmääramise korra osas tuleb menetlusosalistel

juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustiku kuni 31.12.2014 kehtinud redaktsioonist. Kuni

31.12.2014 kehtinud TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese

astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel

30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa

kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse

menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada,

et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Siinkohal saab maakohus arvestada

menetlusosaliste poolt ringkonnakohtule juba esitatud menetluskulude nimekirjadega.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Viivi Tomson