4-14-10073/8 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

4-14-10073

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

06. veebruaril 2015.a, Tartu kohtumajas, Kalevi 1 Väärteoasja number 4-14-10073 (2780,14,004311) kirjalikus menetluses Kohtunik Ene Muts Väärteoasi Henri Räime kaebus Lõuna prefektuuri 17.11.2014. a otsusele Kaebuse esitaja Henri Räim isikukood: 39003172760, elukoht: XXXX; e-posti aadress: XXXX õppeasutus: XXXX Kohtuväline menetleja Lõuna prefektuur RESOLUTSIOON juhindudes VTMS § 120 lg 1 ja § 132 p 1

Jätta kohtuvälise menetleja, Lõuna prefektuuri Tartu politseijaoskonna ennetusja menetlustalituse menetlusteenistuse vanemväärteomenetleja Vallo Tõnuvere 17.11.2014. a otsus muutmata ja kaebus rahuldamata. Täpsustada kohtuvälise menetleja otsusega määratud rahatrahvi tasumise korda järgmisega: KarS § 66 lg 2 ja 3 alusel määrata rahatrahvi 924 (üheksasaja kahekümne nelja) euro tasumine ositi igakuiste maksetena 1 (ühe) aasta jooksul arvates kohtuvälise menetleja otsuse jõustumisest.

Rahatrahv tuleb tasuda ositi igakuiste maksetena Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr EE891010220034796011 SEB pank, nr EE932200221023778606 Swedbank, nr EE403300333416110002 Danske Bank või EE701700017001577198 Nordea Pank. Kohustuslik on märkida viitenumber 10220145233117.

Kohtuotsuse koopia saata Henri Räimele ja Lõuna prefektuurile VTMS §-s 41 sätestatud korras.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada Tartu Maakohtu kaudu kassatsioonkaebuse Eesti Vabariigi Riigikohtule

30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kättesaamisele järgnevast päevast.

Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Tartu Maakohtule 7 päeva jooksul kohtuotsuse kättesaamisele järgnevast päevast arvates.

1. Kohtuvälise menetleja otsus.

Lõuna prefektuuri Tartu politseijaoskonna ennetusja menetlustalituse menetlusteenistuse vanemväärteomenetleja Vallo Tõnuvere 17.11.2014.a otsusega määrati Henri Räimele liiklusseaduse (edaspidi LS) § 227 lg 4 järgi karistuseks rahatrahv 231 trahviühiku ulatuses, s.o 924 eurot. Rahatrahv on määratud ositi tasumisele igakuiste maksetena ja tuleb tasuda hiljemalt 08.12.2015. a. Karistus määrati 24.10.2014. a kella 14.01 ajal Tartus Sanatooriumi tänaval toimunud liiklusnõuete rikkumise eest. Otsuse põhjenduste järgi Henri Räim, juhtides mootorsõidukit liiklusmärgi 382 (kiirusepiirangu ala 30 km/h) mõjualas kiirusega 95+-3km/h, millega ületas lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 62 km/h. Kiirus fikseeritud seadmega Stalker DSR 2X DP 019596. Sellega rikkus Henri Räim LS § 50 lg 5 p 3 nõuet ja pani toime LS § 227 lg 4 sätestatud väärteo. Otsuse kohaselt on Henri Räime poolt väärteo toimepanemine tõendatud kiirusmõõturi kasutamise protokolliga, tunnistaja ütluste ja menetlusaluse isiku ütlustega. Karistust kergendavaks asjaoluks on kahetus, raskendavad asjaolud puuduvad. Otsuse põhjenduste kohaselt mootorsõiduki lubatust suurema sõidukiiruse juhtimise näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatava õigusrikkumisega. Mootorsõiduki juht on kohustatud jälgima ja järgima ümbritsevat liikluskeskkonda, sinna alla käib ka liikluskorraldusvahenditest ja liiklusreeglitest kinnipidamine. Kiiruspiirangud on kehtestatud liiklusohutuse tagamiseks, lähtudes normaaloludes ohutust sõidukiirusest. Teedel suurima sõidukiiruse kehtestamisel on silmas peetud tee seisukorda, sõiduki peatamise keskmist peatumisteekonda jms tegureid. Suurim lubatud sõidukiirus ei ole kohustus vaid võimalus ning seda tuleb kasutada siis kui terviseseisund, nähtavus, ilmastikuolud jt faktorid seda võimaldavad. Karistuse määramisel on kohtuväline menetleja arvestanud karistust kergendava asjaoluga, milleks on kahetsus. Juhtimisõigust vajava töökoha olemasolu või vajadus kasutada mootorsõidukit töökohta jõudmiseks ei ole lisakaristuse äravõtmist välistav asjaolu, sest KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu. Kohtuväline menetleja leiab, et kohaldatud karistus on kooskõlas menetlusaluse isiku süü raskuse ja karistuse eesmärgiga ning isikut saab mõjutada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist kohaldamata.

2. Kaebuse esitaja taotlus ja põhjendused. Henri Räim esitas 01.12.2014. a Tartu Maakohtule kaebuse Lõuna prefektuuri 17.11.2014. a otsuse peale. Kaebuse esitaja vaidlustab otsuse karistuse osas ja taotleb tasumisele kuuluva rahatrahvi vähendamist ning rahatrahvi ositi tasumise võimaldamist 12 kuu jooksul. Kaebuse põhjenduste kohaselt kaebaja tunnistab oma mõtlematut tegu, teadvustab endale täielikult ohtlikku olukorda, mille oma teoga potensiaalselt oleks võinud tekitada ning palub kohtul vähendada oma karistust järgnevate asjaolude tõttu. Kaebuse esitaja tunnistab oma süüd ja kahetseb sügavalt, et selline rikkumine tema poolt toimus ning lubab, et ei korda edaspidi sellist viga. Toimunud olukorras juhtis rikkuja mootorsõidukit, mille võimsust ei osanud hinnata, kuna tegemist oli uue autoga, millega varem sõitnud ei olnud. Kaebuse esitaja palub karistuse vähendamist, kuna ei oma püsivat sissetulekut ning õpib ülikoolis. Seega on kaebuse esitaja avaldanud kahetsust oma teguviisi osas, mida võiks kohus arvestada kergendava asjaoluna. Kaebaja leiab, et on oma valest käitumisest täielikult aru saanud ning ei pane tulevikus enam ennast ega teisi kaasliiklejaid mõtlematult ohtu. Samuti soovib ta oma kohustused riigi ees täita, kuid vajab selleks karistuse vähendamist ning ositi tasumist. Kaebaja ei soovi kohtuistungist osa võtta. Tartu Maakohtu 10.12.2014. a määrusega jäeti Henri Räime kaebus käiguta ning talle anti tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks kuni 29.12.2014.a. Henri Räime kaebus ei vastanud VTMS § 115 nõuetele, kuna otsusele ei olnud lisatud kaevatava otsuse koopiat, dokumentaalseid tõendeid ja mõjuvaid põhjuseid, mis asjaoludel taotletakse karistuse vähendamist ja millised tõendid kinnitavad kaebaja väiteid sissetuleku ja tegevusala kohta. 25.12.2014. a saabus Tartu Maakohtusse Henri Räime kaebus, kust olid puudused kõrvaldatud. Henri Räim esitas kohtule lisaks kaebuse täienduse, millele oli lisatud kaevatava kohtuvälise menetleja otsuse koopia ning XXXX tõendiga tema üliõpilaseks oleku staatuse kohta.

3. Kohtuvälise menetleja kirjalik seisukoht Lõuna prefektuur esitas Tartu Maakohtule 21.01.2015.a kirjaliku seisukoha, milles leiab, et Henri Räime kaebus Lõuna prefektuuri 17.11.2014. a otsusele nr 2780,14,004311 tuleb jätta rahuldamata ning otsus muutmata. Kohtuväline menetleja ei tuvasta Henri Räime teos süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Kiirusmõõteseade oli tehniliselt korras, omas kehtivat taatlust ja kiirust mõõtis vastava koolituse läbinud pädev politseiametnik. Kiirusmõõturi kasutamise protokoll on täidetud ja seadme näit fikseeritud vastavalt mõõtemetoodikale.

Henri Räim juhtis mootorsõidukit Tartu linnas Sanatooriumi tänaval, Tervise tänava ja Viljandi maantee vahelisel lõigul, alas, kus suurim sõidukiirus on 30 km/h. Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumi 22.02.2011.a määrus nr 12 § 11 lõike 2 järgi märk, mis piirab sõidukiiruse 30 km/h või alla selle, osutab ohtlikule alale, millel hoiatusmärgid või teemärgised võivad puududa. Kohas, kus Henri Räim kiirust ületas, puuduvad nii hoiatusmärgid kui teemärgised. Tee on kitsas, mitmete väljasõitudega kõrvaltänavatest Sanatooriumi tänavale ja puudub jalakäijate jaoks kõnnitee.

Henri Räim on väärteoprotokolli koha antud ütlustes öelnud, et eelnevas olukorras keeras veoauto sõiduteele, kiirendasin veoautost möödumiseks, ei osanud antud olukorras kiirust ning auto võimsust hinnata. Kiirusmõõturi kasutamise protokollist nähtub, et mootorsõiduk eemaldus patrullautost ja liikus üksinda. S.S.ütlustest nähtub, et Henri Räime poolt väidetud situatsiooni ei näinud. Isegi, kui möödumine toimus, siis kohtuväline menetleja ei leia, et sellise kiirusega möödumine oleks põhjendatud. LS § 50 lg 3 järgi peab juht kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada lubatud suurimat sõidukiirust.

Henri Räim juhtis mootorsõidukit 95 +/- 3 km/h. Asulavälisel teel on lubatud suurim sõidukiirus 90 km/h. LS § 16 lõike 1 järgi peab liikleja olema viisakas ja arvestama teiste liiklejatega ning oma käitumises hoiduma kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või keskkonda. Henri Räimele on usaldatud juhtimisõigus ja ta peab nende asjaoludega arvestama ning mitte vajutama sõidukil gaasipedaali nii, et sõiduk saavutab ja ületab asulavälisel teel oleva suurima lubatud sõidukiiruse. Lubatud sõidukiiruse ületamine mõjutab õnnetusse sattumise ohtu.

Suuremate kiiruste puhul on raskem õigel ajal reageerida ning õnnetust ära hoida. Suurem sõidukiirus mõjutab õnnetuse tagajärjel saadud vigastusi, suurendades vigastuste raskusastet. LS § 227 lg 4 järgi toimepandud teo eest on ette nähtud karistus rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest või juhtimisõiguse äravõtmine kuni 24 kuud. LS § 227 lg 5 p 3 järgi võib kohaldada lisakaristust 6 kuust kuni 12 kuuni. Kohtuvälisele menetlejale esitati vastulause, mida ka arvesse võeti ja kohaldati vaid rahatrahvi ning juhtimisõiguse äravõtmist ei kohaldatud põhiega lisakaristusena, kuigi tema süü on suur.

Samuti määrati rahatrahvi tasumine osade kaupa 12 kuuks. Henri Räim omab kolme kehtivat väärteokaristust, millest kaks on liiklusalased. Liiklusseaduse koosseisud ei eelda tagajärgede saabumist ning teo karistamisväärsus põhineb teo üldisel ohtlikkusel. Henri Räim on toime pannud oma teoga ühe raskeima liiklusalase rikkumise ja võttis lubatud suurimat sõidukiirust ületades riski. Igapäevaelu sündmused toimuvad alati mingi ohu foonil ning seetõttu on alati ka võimalik, et oht realiseerub.

Kohtuväline menetleja nõustub kirjaliku menetlusega ja ei soovi kohtuistungist osa võtta.

4. Tõendid. Väärteoprotokolli nr AB 1424548 kohaselt Henri Räim 24.10.2014.a kl 14.01 Tartus Sanatooriumi tänaval Tervise-Viljamndi mnt tänavate vahel Viljandi mnt suunas ja juhtis mootorsõidukit liiklusmärgi 382 (kiiruspiirangu ala) 30 km/h mõjualas kiirusega 95+/-3 km/h, millega ületas suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 62 km/h. Kiirus fikseeritud seadmega Stalker DSR 2x DP019596. Rikkus LS § 50 lg 5 p 3, väärteo kvalifikatsioon LS § 227 lg 4. Väärteoprotokollile on Henri Räim alla kirjutanud ja andnud järgmisi ütlusi: „Eelnevas olukorras keeras veoauto sõiduteele, kiirendasin veoautost möödumiseks, ei osanud antud olukorras kiirust ning auto võimsust hinnata. Kahetsen juhtunut“. 24.10.2014. a kiirusmõõturi kasutamise protokolli andmetel on 24.10.2014. a kell 14.01 Tartus Sanatooriumi tänaval Tervise-Viljandi mnt tänavate vahel Viljandi mnt suunas mõõdetud Henri Räime poolt juhitud mootorsõiduki BMW 520d reg.nr XXX liikumisekiiruse mõõtmist seadmega Stalker DSR 2X DP 019596 (mõõtevahendi taatlustunnistuse nr TTRSS-14/00097). Seade oli testitud 24.10.2014.a kell 07.15. Seade oli töökorras. Sõiduki sõidukiiruse mõõtmine toimus paigal seistes. Kiirusmõõturi lugem 95 km/h. Kiiruse mõõtmise laiendmääramatus +/- 3 km/h. Lõplik mõõtetulem 92 km/h. Protokolli real “Juhile näidati seadme tablool fikseeritud lugemit“ on märk „x“ jah ruudus. Juht on protokolli lisanud, et asjaolud on arusaadavad ja protokollile alla kirjutanud. Tunnistajana on protokolli allkirjastanud Siim Saks. 24.10.2014. a tunnistajana ülekuulamise protokolli kohaselt andis S.S.ütlusi, et oli 24.10.2014 tööl koos paarimehe E.G. Nad teostasid liiklusjärelevalvet Sanatooriumi tänavas suunaga Viljandi mnt suunas. Kella 14.01 paiku märkasid nad Tervise tänava poolt mööda Sanatooriumi tänavat liikunud sõiduautot BMW 520d reg.nr XXX, kes möödus nende teeserva pargitud politseiautost Viljandi mnt suunas. Paarimees kasutades Stalker DSR 2X DP019596 mõõtis BMW kiiruseks tagantjärgi 95 km/h. Reageerisid koheselt, sõites sõidukile järele sisselülitatud punase ja sinise vilkuriga. Sangla

65 parklasse, kus jäid seisma BMW taga. BMW juhiks oli Henri Räim, kes tunnistas kiiruse ületamist ning põhjenduseks tõi selle, et Sanatooriumi ja Tervise tänavate ristmikule sõitis veoauto, millest möödumiseks pidi kiirendama. Tema koos paarimehega eelpool nimetatud situatsiooni ei näinud. Mõõtevahendi taatlustunnistuse nr TTRSS-14/00097 kohaselt mõõtevahend Stalker DSR 2X DP 019596 on taadeldud 06.05.2014.a ja vastab MKM 12.12.2006 määruse nr 104 lisa 2 p 8.2 nõuetele. PPA Lõuna personalitalituse 19.01.2015.a teatis, mille kohaselt Lõuna prefektuuri politseijaoskonna patrullija liiklusjärelvalvetalituse liikluspolitseinik E.G. on läbinud „Pädeva mõõtja koolituse“ 15.02.2010.a 7 ak tundi.

Karistusregistri andmetel on Henri Räimel kolm kehtivat väärteokaristust, millest kaks on liiklusalased: Henri Räime karistati Lõuna Prefektuuri 18.03.2014.a. otsusega LS § 227 lg 1 alusel rahatrahviga 40 eurot ning Lääne prefektuuri 12.07.2014.a otsusega LS § 205 alusel rahatrahviga

36 eurot.

5. Kohtus tuvastatud asjaolud ja järeldused Kohus lahendab Henri Räime kaebuse kohtuvälise menetleja 17.11.2014.a otsuse peale kirjalikus menetluses VTMS § 120 lg 1 alusel. Mõlemad kohtumenetluse pooled on oma seisukoha avaldanud ega soovi asja arutamist kohtuistungil.

Kohus, vaadanud läbi kaebuse, Lõuna prefektuuri kirjaliku seisukoha, uurinud kogutud tõendeid: kiirusmõõturi kasutamise protokolli, väärteoprotokolli ja tunnistaja Siim Saksa ülekuulamise protokolli, ning hinnanud tõendeid kogumis, leiab, et Henri Räime kaebus tuleb jätta rahuldamata ning Lõuna prefektuuri 17.11.2014. a otsus väärteoasjas nr 2780,14,004311 tuleb jätta muutmata.

LS § 227 lg 4 sätestab, et mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle

60 kilomeetri tunnis karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kahekümne nelja kuuni.

LS § 50 lg 5 p 3 sätestab, et juht ei tohi sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest.

VTMS § 123 lg 2 sätestab, et maakohus arutab väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et 24.10.2014. a kella 14.01 juhtis Henri Räim Tartu linnas Sanatooriumi tänaval suunaga Viljandi mnt suunas mootorsõidukit BMW 520d reg.nr XXXX, kui politsei poolt teostatud liiklusjärelevalve käigus mõõdeti Henri Räime juhitud sõiduki sõidukiiruseks 95 km/h. Kohus on uuritud tõendite kogumis hindamise tulemusena jõudnud järeldusele, et Henri Räime poolt LS § 50 lg 5 p 3 rikkumine vaidlustatud otsuses märgitud ajal ja kohas on tõendatud. Henri Räim on rikkumise omaks võtnud ega ole sõidukiiruse ületamist ja sõidukiiruse mõõtmise asjaolusid vaidlustanud. Tema omakäelised ütlused on väärteoprotokollis. Tunnistaja ütluste, samuti dokumentaalse tõendiga on tõendatud, et Henri Räim sõitis liiklusmärgi

382 mõjualas, kui tema sõiduki kiirus fikseeriti. Majandusja Kommunikatsiooniministri 22.02.2011.a määruse nr 12 „Liiklusmärkide ja teemärgiste tähendused ning nõuded fooridele“ §

11 lg 1 p 2 järgi märk 382 „Kiiruspiirangu ala” näitab mõjuala, kus ei tohi sõita suurema sõidukiirusega (km/h), kui märgil näidatud. Märk, mis piirab sõidukiiruse 30 km/h või alla selle, osutab ohtlikule alale, millel hoiatusmärgid või teemärgised võivad puududa. Kiirusemõõteseadme näidu kohaselt oli kaebuse esitaja juhitud sõiduki sõidukiiruseks 95 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 3 km/h, mistõttu arvestati lubatud sõidukiiruse ületamise määraks mitte vähem kui 62 km/h. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lõikes 4 ettenähtud väärteona.

Arvestades kiirusemõõteseadmega fikseeritud tulemust ja väärteoprotokollis märgitud väärteokirjeldust ning õiguslikku hinnangut menetlusalusele isiku käitumisele, asub kohus seisukohale, et väärteokirjeldus ja õiguslik hinnang väärteootsuses on riimuvad. Suurim lubatud sõidukiirus väärteo toimepanemise kohas on 30 kilomeetrit tunnis. Kuivõrd mõõtmistulemusena tuvastati, et menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega 95 +/- 3 km/h, siis on tõendatud Henri Räime poolt suurima lubatud sõidukiiruse ületamine mitte vähem kui 62 km/h. Seega on menetlusaluse isiku tegu õigusvastane LS § 50 lg 5 p 3 nõude rikkumise tõttu ja see tegu vastab LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteokoosseisule ja see süütegu on kohtuvälise menetleja poolt õigesti kvalifitseeritud. Kuigi Henri Räim peale sõiduki peatamist avaldas, et ületas lubatud sõidukiirust ristmikule keeranud veoautost möödumiseks, nähtub tunnistaja S.S. ütlustest, et tema nimetatud situatsiooni ei näinud, ka Henri Räim ei ole seda asjaolu enam kohtule esitatud kaebuses märkinud. Kokkuvõtvalt on sõidukiiruse ületamine väärteotoimikus olevate ja lubatud tõenditega tõendatud. Menetlusaluse isiku süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p

1 mõttes. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Ka väärteomenetluses karistuse määramisel tuleb lähtuda KarS § 56 lg 1.

Riigikohus on mitmetes lahendites selgitanud karistuse mõistmist. 17.05.2013. a Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-52-13 punktis 19 selgitatakse järgmiselt: „Karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja -järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas ülesvõi allapoole sanktsiooni keskmist määra. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse erija üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. oktoobri 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11, p 11).

Käesoleval juhul võib lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 227 lg 4 mõttes on alla keskmise, kuna lubatud suurimat sõidukiirust on LS § 227 lg-s 4 sätestatu kohaselt ületatud 2 kilomeetri võrra rohkem kui lõikes toodud alampiir

60 kilomeetrit tunnis ette näeb. Antud paragrahv ei näe aga ette rohkem lõikeid, pidades kiiruse ületamist 60 kilomeetri tunnis või enam raskeimaks kiiruse ületamise juhtumiks. Kohus on seisukohal, et kui isiku käitumises tuvastatakse juba LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo koosseis ja väärtegu on toime pandud asulasisesel tänaval mitmete väljasõitudega kõrvaltänavatest ja puudub kõnnitee, siis on selline juht liikluses teadlikult ja tahtlikult üliohtlik ning sellise juhi puhul tuleb kohaldada rangeimat karistust.

Kohtuvälise menetleja otsusega karistati kaebuse esitajat LS 227 lg 4 järgi põhikaristusena kergemaliigilise karistusega, rahatrahviga 231 trahviühikut, s.o 924 eurot. Rahatrahvui tasumine määrati ositi 12 kuu jooksul. Seega on põhikaristus määratud üle sanktsiooni keskmise määra, kuid alla ülemist määra, milleks on 300 trahviühikut. Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus oluliselt üle sanktsiooni keskmist määra on süüle vastav ja õiglane ühelt poolt arvestades õiguskorra kaitsmise huvisid ja teiselt poolt arvestades konkreetset rikkumist ja hetkel süüdlase isikuga seonduvaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuväline menetleja on karistust kergendava asjaoluna arvestanud isiku kahetsust. Ka väärteoasja materjalidega tutvumise järgselt leiab kohus, et kahetsust on võimalik hinnata karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes, kuigi kaebuse esitaja taaskordne samalaadne õigusvastane käitumine annab kohtule küllaldase aluse selle kahetsuse siiruses kahtlemiseks. Seetõttu leiab kohus, et seda kahetsust on võimalik arvestada, kuid see kahetsus ei saa süü suurust ei oluliselt ega märgatavalt mõjutada. Karistust raskendavate asjaolude esinemist kohus ei tuvastanud.

KarS § 56 lg 1 kohaselt tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Kaebuse esitanud isiku karistusandmetest nähtuvalt on kaebuse esitajat ligi seitse kuud enne inkrimineeritud väärteo toimepanemist karistatud samalaadse väärteo eest (LS § 227 lg 1) rahatrahviga 40 eurot. Sellest saab järeldada, et kaebuse esitaja on teadlik sellest, et liiklusalase väärteo toimepanemise eest, sh samalaadse väärteo toimepanemise eest võidakse teda karistada nii rahatrahvi kui ka juhtimisõiguse äravõtmisega. Seega oli ta nii oma teadmiste kui ka varasema ja suhteliselt värske kogemuse pinnalt teadlik nii lubatud sõidukiiruse ületamise tagajärgedest kui ka teo keelatusest. Kaebuse esitajale inkrimineeritud uue samalaadse väärteo toimepanemine näitab kohtu arvates seda, et eelmine mõistetud rahatrahv ei suutnud kaebuse esitanud isikut mõjutada edaspidi õiguskuulekalt käituma ja kaebuse esitaja pani toime uue tahtliku väärteo, näidates sellega, et ta on liikluses jätkuvalt ohtlik. Kohus leiab, et nii kaebuse motiividest kui ka kaebuse esitaja karistusandmetest tulenevalt on kaebuse esitaja teadlik sellest, et tema enese väär käitumine liikluses tekitab temal rahalisi lisakohustusi määratavate trahvide tasumise kohustuse näol ja põhjustab tema suhtes piiranguid sõiduki edaspidisel juhtimisel ja isik peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema ja tema lähedaste olukord tema enese tahtliku ja teadliku õigusvastase käitumise tõttu liikluses ei halveneks ja senine mugav elulaad säiliks. Menetlusesemeks oleva ja eelmisest väärteost oluliselt raskema väärteo toimepanemine aga viitab üheselt sellele, et kaebuse esitaja suhtub nii võimalikesse karistustesse kui ka enese ja teiste ohutusse ükskõikselt ning on liikluses teadlikult ja jätkuvalt ohtlik, pannes oma käitumisega ohtu iseenda, teised liiklejad ja kasutusse võetud võõra vara.

Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kahtlematult kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kellelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist, kuid kes ei soovi neid kohustusi täita. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt kaebuse esitaja seda järjekordselt teha ei soovinud. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, karistust kergendava asjaolu esinemist ning raskendavate asjaolude puudumist, seda et varasem karistus samalaadse väärteo toimepanemise eest ei ole sundinud isikut uue ja eelmisest ohtlikuma süüteo toimepanemisest loobuma ja õiguskorra kaitsmise huvisid, siis on kohus sunnitud tõdema, et senise karistusliigina kohaldatud rahatrahv alammäära lähedal ei sunni kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt käituma. Seetõttu leiab kohus, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et kuna Henri Räime süü on suur ja tal on kaks kehtivat liiklusalast väärteokaristust, tuleb teda karistada piisavalt rangelt ja üle sanktsiooni keskmise määra. Kohus peab vajalikuks märkida, et vaatamata samasuguse süüteo kordumisele, on Henri Räime jälle karistatud kergemaliigilise karistusega lisakaristust kohaldamata. Lisakaristuse kohaldamist – juhtimisõiguse äravõtmist lubab LS § 227 lg 5 p 3.

Seejuures leiab kohus, et määratud karistuse liik ja määr võivad teenida ka teisi karistuse eesmärke, st muuhulgas sundida kaebuse esitajat loobuma vähemalt samalaadsete väärtegude toimepanemisest ja selline karistuse liik loodetavasti tekitab kaebuse esitajas arusaama, et sarnase iseloomuga käitumine liikluses võib edaspidi põhjustada tema eemaldamise liiklusest. Samuti lähtub kohus ka õiguskorra kaitsmise huvidest, kuivõrd kaebuse esitaja käitumine liikluses kujutas endast kohtu arvates järjekordset suurt ohtu nii kaebuse esitajale endale, kaasliiklejatele ja kõrvaliste isikute varale.

KarS § 56 lg 1 teine lause teeb otsese viite sellele, et karistuse mõistmisel tuleb arvestada sellega, et mõistetav karistus peab mõjutama süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, mistõttu tähendab see üheselt mõistetavalt, et karistuse mõistmisel, s.o nii liigi kui määra kujundamisel evib mõju ka menetlusaluse isiku senine elukäik, sh tema eelnev karistatus – märgitu võimaldab prognoosida määratava või mõistetava karistuse eripreventiivset toimet (RKKKo nr 3-1-1-99-06). Seonduvalt kaebuses osutatud sissetuleku puudumisega ning asjaoluga, et sõiduk oli kaebajale võõras, mistõttu ta ei osanud sõiduki võimsust hinnata, märgib kohus, et kaebuse viide sissetuleku puudumisele oli kaebajale teada ka sõidukit juhtima asudes ning ta oleks pidanud oma varasemate kogemuste tõttu aru saama liiklusalaste rikkumistega kaasneda võivate rahaliste kohustustega.

Seejuures ei saa jätta kõrvale, et kaebuse esitaja toime pandud väärtegu ei olnud juhuslikku laadi või esmakordne. Menetlusaluse isiku näol on tegemist isikuga, kelle suhtes kohaldatud eelnev rahatrahv pole oma eesmärki täitnud. Kaebuse esitaja on jätkanud õigusvastast käitumist liikluses ning käesoleval juhul vaatluse all olev rikkumine on vaadeldav enamohtliku väärteona, kus seati ohtu nii kaebuse esitaja enda kui teiste kaasliiklejate elu ja tervis. Seega kaaludes riivatavaid õigushüvesid asub kohus seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu ja tervise näol üles võimaliku ebamugavuse rahalise kohustuse täitmisel.

Mis puudutab viidet juhitud sõidukiga varem mittesõitmise ja selle võimsuse oskamatu hindamise kohta, on Henri Räime käitumine eriti taunitav, kuna võõra või uue sõidukiga sõites peab juht üles näitama erilist ettevaatlikkust ja hoolsust, et vältida võimalikke rikkumisi. Seega kaebuse esitaja väiteid kogumis hinnates võib teha järelduse, et eeltoodud viited on esile toodud karistuse vähendamise eesmärgil. Kohtu arvates on kaebuse esitaja järjekordse väärteoga näidanud seda, et kaebuse esitaja oli varasema kogemuse pinnalt võimalikust tagajärjest teadlik, kuid see ei takistanud teda õigusvastaselt käitumast.

Sissetuleku puudumise esiletõstmine pidanuks sundima kaebuse esitajat hoiduma uue tahtliku väärteo toimepanemisest. Ometigi see asjaolu väärteo toimepanemist ei takistanud ning meenus alles pärast väärteoasjas otsuse tegemist. Seetõttu loeb kohus kaebuse esitaja väiteid põhjendamatuteks ning tema objektiivse käitumisega mittehaakuvaks. Kaebuse esitaja taotleb rahatrahvi ositi tasumist. Kohtuväline menetleja on oma otsuses juba määranud rahatrahvi tasumise ositi igakuiselt tasumise tähtajaga 08.12.2015. a. Kohtuväline menetleja on arvestanud menetlusaluse isiku majandusliku olukorraga ja kohaldanud KarS § 66 lg 2, mis lubab määrata rahatrahvi tasumist ositi.

Tasumise tähtaeg on määratud KarS § 66 lg 3 sätestatud maksimaalses ulatuses. Seetõttu on kaebus trahvi ositi tasumise võimaldamiseks ainetu. Samas märgib kohus, et kohtuväline menetleja ei ole otsuses näidanud rahatrahvi ositi määramise seaduslikku alust ning selle asjaolu tõttu võis jääda menetlusalusele isikule märkamata trahvi ositi tasumise võimaldamine. Kohus teeb selles osas täpsustuse.

Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlusvõi materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele asjaoludele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtueelse menetleja otsusega määratud karistuse vähendamine. Kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud KarS § 56 lg 1 nõuetele vastavalt ning alused karistuse kergendamiseks puuduvad. Sellest tulenevalt puudub õiguslik alus kohtueelse menetleja otsuse muutmiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Ene Muts kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/